Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 06.05.2014.a.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Esitatud süüdistus: Z.A süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, pani uuesti, kahel erineval päeval, toime kaks vargust. Nimelt ajavahemikul detsember 2011.a kuni 2012.a juunini Tallinnas XXX asuvalt krundilt (eramu hoovist) võttis Z.A ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära XXX kuuluva sõiduki Chrysler Grand Voyageri, registreerimismärgiga XXX (VIN-kood XXX, väljalaskeaasta 1996), väärtusega vähemalt 250 eurot. Sõiduki äravõtmise pani Z.A toime teisi isikuid ära kasutades. Nimelt võttis Z.A ühendust puksiiriteenust osutavate isikutega, kellega leppis sõiduki müügis kokku. Vastavalt kokkuleppele tulid puksiiriteenust osutavad isikud nimetatud krundile (eramu hoovi) ning Z.A-na juuresolekul ja juhendamisel viisid puksiirautoga sõiduki ära, toimetades hiljem seda sõidukit vana metallina metallikokkuostu. Sõiduki eest, mis oli äraviimise hetkel utiliseerimist eeldavas seisukorras, maksid puksiiriteenust osutavad isikud Z.A-le 250 eurot. Puksiiriteenust osutavad isikud ei teadnud, et sõiduki müümine ja äraviimine toimub sõiduki omaniku teadmata ja nõusolekuta. Samuti võttis Z.A ajavahemikul detsember 2011.a kuni 2012.a juunini Tallinnas XXX asuvalt krundilt (eramu hoovist) ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära XXX kuuluva sõiduki Chevrolet Trans Sport, registreerimismärgiga XXX (VIN-kood XXX, väljalaskeaasta 1999), väärtusega vähemalt 250 eurot. Sõiduki äravõtmise pani Z.A toime teisi isikuid ära kasutades. Nimelt võttis Z.A ühendust puksiiriteenust osutavate isikutega, kellega leppis sõiduki müügis kokku. Vastavalt kokkuleppele tulid puksiiriteenust osutavad isikud nimetatud krundile (eramu hoovi) ning Z.A-na juuresolekul ja juhendamisel viisid puksiirautoga sõiduki ära, toimetades hiljem seda sõidukit vana metallina metallikokkuostu. Sõiduki eest, mis oli äraviimise hetkel utiliseerimist eeldavas seisukorras, maksid puksiiriteenust osutavad isikud Z.A-le 250 eurot. Puksiiriteenust osutavad isikud ei teadnud, et sõiduki müümine ja äraviimine toimub sõiduki omaniku teadmata ja nõusolekuta. Oma tahtliku tegevusega pani Z.A toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo (varguse), s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt. Kohtuistungil süüdistatav tunnistas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab ennast süüdi. Z.A-na kaitsja avaldas kohtus, et kuna süüdistatav Z.A on ennast süüdi tunnistanud, leiab ta, et süüdistuses kirjeldatud sündmuste toimepanemine on tõendatud ning kaitsja süüdistusele vastu ei ole. Vaidlus on vaid tsiviilhagi suuruse osas. Kohtus kuulati üle kannatanu XXX ja tunnistajad XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX. Maakohtu seisukoht Kohus leiab, et Z.A-na süü temale KarS § 199 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistuses on tõendatud. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on kohtu arvates tõendamist leidnud süüdistatava süüd tunnistavate ütlustega, millega riimuvad kannatanu ja tunnistajate ütlused. Samuti kinnitavad varguste toimepanemise ajaolusid kohtule esitatud kirjalikud tõendid.

Esmalt peab kohus vajalikuks täpsustada kuriteo toimepanemise aega. Süüdistusakti kohaselt pani Z.A kuriteod toime ajavahemikul detsember 2011.a kuni 2012.a juunini. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on selgunud, et Z.A pani kuriteod toime ajavahemikul detsember 2011.a kuni 2012.a jaanuarini (k.a). Nimetatud ajavahemikku kinnitas ka kohtus süüdistatav, öeldes, et müüs autod maha 2011 aasta lõpus ja 2012 aasta alguses (tlk 42 pöördel). Vaidlust ei ole, et politseipatrull käis 20.12.2011.a XXX ning tuvastas, et eramu hoovis on sõiduk Chevrolet Trans Sport, registreerimismärgiga XXX. Selle kinnituseks on kohtule esitatud patrullleht (tlk 49). Tänu politsei sekkumisele ei viidud kõnealust Chevrolet Trans Sport ära 20.12.2011, vaid tunnistajate XXX, XXX ütlustest nähtuvalt toimus kõnealuse sõiduki äraviimine umbes nädal või paar hiljem (tlk 160, 165 pöördel). Ka tunnistaja XXX kinnitab, et ei näinud enam XXX hoovis olnud sõidukit umbes nädal või kaks hiljem peale 20.12.2011.a (tlk 215 pöördel). Tunnistaja XXX ütluste kohaselt korral, kui tuli kohale politseipatrull, siis tulid nad järele teisele sõidukile, selleks ajaks oli juba üks sõiduk XXX täna hoovist ära viidud (tlk 159, 162 pöördel). Tunnistaja XXX mäletab, et esimeseks sõidukiks, mille nad ära viisid, oli Chrysler (tlk 164). Seega järeldab kohus, et kui Chrysler Grand Voyager oli ära viidud esimese sõidukina ja seda enne 20. detsembrit, ning Chevrolet Trans Sport viidi XXX hoovist ära nädalpaar pärast 20.12.2011.a., siis seega kohtu hinnangul toimus sõidukite vargus ajavahemikul detsember 2011.a kuni jaanuar 2012.a (k.a). Z.A-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette võõra vallasasja äravõtmist. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et ajavahemikul detsember 2011.a kuni jaanaur 2012.a (k.a) oli XXX Chrysler Grand Voyageri, registreerimismärgiga XXX (VIN-kood XXX, väljalaskeaasta 1996) ja Chevrolet Trans Sporteri, registreerimismärgiga XXX (VIN-kood XXX, väljalaskeaasta 1999) omanik. Kohtule esitatud Maanteeameti vastusest ning selle juurde lisatud registritoimingute väljavõtetest nähtub, et 04.02.2009.a on Chrysler Grand Voyageri, registreerimismärgiga XXX ja Chevrolet Trans Sporti, registreerimismärgiga XXX omanikuks XXX (tlk 184 ja 188). XXX kohtus antud ütluste kohaselt, ajal, kui ta sattus vanglasse 16.03.2010. a (tlk 216) jäid kõnealused sõidukid tema kinnistule XXX 19. Ta oli Chrysleri ja Chevroleti omanikuks ja ei ole neid sõidukeid müünud. Samuti tunnistas Z.A kohtus, et enne vanglasse sattumist, oli tema isal XXX musta värvi Chrysler Grand Voyager ja hõbedane Chevrolet Trans Sport ning need seisid XXX krundil (tlk 142). Samuti puudub kohtu hinnangul vaidlus selles, et Z.A võttis Tallinnas XXX asuvalt krundilt (eramu hoovist) ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära tema isale XXX kuuluvad sõidukid Chrysler Grand Voyager, registreerimismärgiga XXX ja Chevrolet Trans Sport, registreerimismärgiga XXX. XXX ütlustest nähtuvalt ei ole ta lubanud kellelegi oma sõidukeid XXX hoovist ära viia, samuti ei ole Z.A temalt luba küsinud sõidukite müümiseks (tlk 216 pöördel). Süüdistatav Z.A tunnistas kohtus oma süüd (tlk 141 pöördel) ning selgitas, et müüs maha oma isale XXX kuuluvad musta värvi Chrysler Grand Voyageri ja hõbedast värvi Chevrolet Trans Sporteri, mis asusid XXX. Z.A-na sõnul oli tal elamiseks raha vaja ning isa oli talle ikkagi midagi võlgu, sest elamisraha ta talle ei jätnud ning söögiraha ei olnud. Isa luba autode müümiseks ja äraviimiseks tal ei olnud. Ta müüs autod maha 2011.a lõpus ja 2012.a alguses. Z.A-na ütluste kohaselt müüs ta autod inimestele, kes lehes või internetis kuulutasid, et ostavad vanu seisma jäänud autosid (tlk 142 pöördel). Ta helistas neile ning need inimesed käisid autosid vaatamas ja pakkusid oma summad välja 250 eurot ja 250 eurot. Ta oli nõus nimetatud summadega ning leppis kokku, et need inimesed tulevad ja võtavad autod ära. Need inimesed käisid kolmel korral, kuid ühel korral tekkis konflikt politseiga, sest

politsei keelas neil bussi ära viia. Tal oli kokkulepe, et need inimesed viivad bussid ise ära ning tema kohapeal ei olnud. Tema läks kohapeale alles siis, kui puksiirimehed helistasid ja ütlesid, et politsei ei lase neid välja. Kui ta kohale jõudis, olid puksiirimehed hoovis sees ja politsei seisis tänaval värava ees. Ta ütles politseile, et need autod on tema isa omad ja isa lubas need autod maha müüa. Samuti selgitas ta politseinikele, et ta isa viibib vanglas. Autodokumente ta politseile ei näidanud, sest tal neid ei olnud. Politseinikud selgitasid, et vaja on paberkandjal volitust, et need bussid ära viia sealt hoovist. Maksimaalselt nädal aega hiljem toimus teise auto äraviimine. Z.A tunnistas, et autode dokumente ja võtmeid tal ei olnud. Samuti ei olnud tal sõidukite süütevõtmeid (tlk 148 pöördel). Puksiirimehed küsisid küll alguses autodokumente, kuid ta vastas neile, et tal ei ole (tlk 143-145). Raha sõidukite eest sai ta samal päeval sularahas, esimene kord sai 250 eurot ja teine kord 220 eurot (tlk 144 pöördel). Süüdistatava Z.A-na ütlused haakuvad ka tunnistaja XXX kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 2011.a lõpus helistas Z.A (kellele ta kohtusaalis osutas tlk 156 pöördel) temale ja pakkus autosid müüa. Tol ajal ta tegutses katkiste autode transportimise, vanaraua ning metalliga. Autosid vedas ta koos XXX . Transpordivahendiks oli Mercedes 809, registreerimismärgiga XXX. Auto on nagu puksiiriabi auto, kuhu saab auto peale tõmmata. Kui nad esimest korda sõidukite asukohta Nõmme linnaossa sõitsid, läks Raigo väikesest väravast sisse ja avas teise suure värava. Sellel aadressil oli kaks sõidukit. Üks oli hõbedane Chevrolet Trans Sport ja teine oli musta värvi Grand Voyager, vist Chrysler (tlk 157-157 pöördel). Algul pakkus Raigo neile vist ühte autot ja pärast teist. Raigo rääkis neile, et autod kuuluvad tema isale, kes on vangis ning autod tuleb ruttu ära müüa, kuna isa ei saa nendega ise tegeleda. Raigo autodokumente ei näidanud, sest need olid kadunud, samuti ei näidanud Raigo kirjalikku volitust autode müümiseks. Raigo rääkis neile, et isa oli lubanud autod maha müüa. Autod viisid nad minema puksiiriga. Esimese sõiduki eest maksid nad vist käsiraha 200 eurot ja 50 eurot lubasid siis maksta, kui Raigo autodokumendid toob. Siis helistas Raigo uuesti ja pakkus teist autot. Seekord, kui nad sinna läksid, nad autot ära ei viinud, sest politsei sekkus. Politsei saabus hetkel, kui ta pani sellele sõidukile, mille nad tahtsid ära viia, rattaid alla. Politseile näitasid nad IDkaarti või juhiluba, samuti näitas Z.A politseile oma dokumenti. Pärast politsei lahkumist, lahkusid ka nemad (tlk 158-159 pöördel). Paari nädala möödudes Raigo helistas ja ütles, et auto tuleb ära viia. Teise auto eest maksid nad samuti 200 eurot ning ülejäänud lubasid maksta siis, kui Raigo dokumendid toob. Kokkuleppehind oli vist 300 eurot. Samuti vormistasid nad kohapeal ühes eksemplaris auto ostu-müügilepingu, kuhu müüjana kanti sisse Raigo (tlk 160 - 160 pöördel). XXX ja Z.A-na ütlustega haakuvad ka tunnistaja XXX kohtus antud ütlused, mille kohaselt ta teenis koos oma sõbra XXX 2011.a lõpus elatist vanametalli kokkuostuga, vanametalli vedasid nad treilerautoga Mercedes, registreerimismärgiga XXX. 2011.a lõpus helistas talle Z.A ning ütles, et tal on pakkuda üks Chrysler müügiks. Nad läksid autot vaatama XXX tänavale, Tallinnas. Raigo tegi neile väravad lahti, sisenedes väiksemast väravast. Samal aadressil oli ka teine sõiduk. Chrysleri viisid nad samal päeval ära. Raigo ütles, et need on tema isa autod ja isa käskis need ära müüa (tlk 163 pöördel,164). Autodokumente ta ei näidanud ning lubas, et ta toob need hiljem. Chrysleri kohta vormistasid nad ühes eksemplaris ostu-müügilepingu. Allkirjastajateks olid Raigo ja üks nendest. Raigo näitas neile ka oma passi, kust sai isikukood võetud. Z.A-le maksid nad Chrysleri eest 200 eurot (tlk 164 pöördel). Raigo helistas mingi aeg hiljem ja pakkus ka teist autot. Nad läksid kohale koos XXX . Sellel korral nad autot ära ei viinud, sest politsei tuli. Politsei kontrollis dokumente ja rääkis midagi Z.A-ga, seejärel läks politsei ära ja nemad läksid ka ära. Võib-olla nädal aega hiljem Raigo helistas neile ja nad viisid ka Chevroleti ära. Nad maksid auto eest 250 eurot, kuigi kokkulepitud oli 300 eurot. Kuna Raigol autodokumente ei olnud, siis 50 eurot jäi nii kauaks ülesse (tlk 166).

Fakti, et XXX kinnistu hoovist sooviti 20.12.2011.a. sõidukit ära viia, kinnitavad ka tunnistajate XXX ja XXX ütlused. XXX ütlustest nähtuvalt elab ta aadressil XXX tänav 19A, Tallinn ning tema krunt, külgneb XXX krundiga. 2011.a lõpus nägi ta oma maja ülakorruse magamistoast kahte võõrast meest XXX hoovis. Need võõrad mehed olid auto ümber, uurisid seda. Tegemist oli tumedat värvi autoga. Peale selle tumedat värvi sõiduki, mille ümber olid kaks võõrast meest, oli XXX hoovis veel treiler. Treiler on sarnane, millega korjatakse ära liikluses avarii teinud masinaid, mis omal jõul ei liigu. Treiler paiknes selle tumeda auto ees. See tume auto oli see sama auto, millega ta varem nägi XXX sõitmas. Seejärel läks ta alla ning helistas 110 numbrile politseisse, kus ta teatas, et nägi XXX õuel võõraid mehi auto ümber toimetamas. Umbes nädala pärast nägi ta, et see auto, mille ümber ta kahte võõrast meest nägi, on ära kadunud. Millal auto ära viidi, ta ei näinud (tlk 154 pöördel-156). Ka tunnistaja XXX kinnitas kohtus, et 2011.a lõpus, detsembris, nägi ta oma kodu, mis asub XXXA, teise korruse magamistoa aknast kahte võõrast isikut XXX hoovis. Kuna vaade on piiratud, siis ta ei tea, kas seal oli veel keegi. Vaatevälja piiras müür, mis neil on krundi vahel ja puud, mis kasvavad XXX hoovis. Naaberhoovis oli treiler ja võõrad isikud kõndisid treileri ja heleda auto vahel. Ta nägi sellest autost ainult osaliselt katust ja seda, et autol oli esimene juhipoolne uks lahti. Üks isik vaatas uksest sisse ja teine kõndis ringi. Kaua ta neid ei jälginud, sest helistas politseisse ning teatas, et seal õuel toimetavad võõrad inimesed ja on tunne, et nad tahavad auto ära võtta. Samuti nägi ta aknast politsei saabumist. Politsei rääkis nendega ja siis politsei sõitis ära ning mingi aja pärast sõitis see treiler ka ära. Kui treiler lahkus, siis selle peal mingisugust sõidukit ei olnud. Nädal või kaks hiljem ta märkas, et seda heledat sõidukit XXX 19 enam ei ole (tlk 214 – 215 pöördel). Tunnistaja XXX andis kohtus ütlusi, millest nähtuvalt oli ta 2011.a talvel patrullpolitseinikuna Nõmme piirkonnas, Tallinnas tööl, kui nad XXX said väljakutse XXX aadressile. Väljakutse sisuks oli info, et mingid kahtlased inimesed on maja juures ja võivad ärandada autot. Kohale jõudes seisis hoovi sees tõstukauto ja selle taga askeldasid kaks meesterahvast mahtuniversaali kallal, panid rattad alla. Meesterahvad ütlesid, et ostsid selle auto ning et auto on liikumisvõimetu. Üks ratas oli juba vahetatud. Need kaks meest ütlesid, et ostsid selle auto omanikult varuosadeks. Nad helistasid väidetavale omanikule, kes teatas, et tema on omaniku poeg ja isa, kes on kinnipidamisasutuses, lubas tal auto ära müüa. Väidetav omanik tuli hiljem kohale ning tema isiku nad tuvastasid andmebaasi järgi (tlk 150-152). Tunnistaja XXX ütlused haakuvad tunnistaja XXX ütlustega, mille kohaselt oli ta 2011.a detsembris Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinikuna tööl koos Alar Pindiga ning juhtimiskeskus edastas neile väljakutse XXX tänavale, Nõmmele. Väljakutse sisuks oli, et Nõmme linnaosas soovitakse ära viia sõidukit, mingid isikud toimetavad seal. Kohale jõudes viibisid piiritletud territooriumil kaks meesterahvast, treiler ning sõiduauto või veoauto. Treileri juures olid varurattad. XXX võttis kõnealustelt isikutelt juhiload ja märkis nende isikuandmed patrulllehele. Nendel isikutel oli ilmselt plaan need varurattad paigaldada sellele teisaldatavale sõidukile. Nad ütlesid, et tulid sellele aadressile järgi sõidukile, milleks on ka luba. Kuna isikutel kirjalikku paberit ega midagi näidata ei olnud, siis nad Alar Pindiga seda tegevust jätkata ei lubanud. Nad selgitasid, et sellega võib tulla probleeme ja siis nad helistasid ja lubasid kutsuda kohale nö isiku, kes seda tegevust seal võib lubada. Hiljem tuli taksoga kohale Z.A , kelle nad tuvastasid passi alusel. Tema väitis, et tal on suusõnaline luba hoovisoleva mahtuniversaali ära viimiseks (tlk 211-213 pöördel). Tunnistaja XXX ja XXX ütluseid kinnitab ka kohtule esitatud Lõuna politseijaoskonna patrullteenistuse vanema XXX e-kiri ning selle juurde lisatud politsei patrullitoimkonna koosseisus XXX ja XXX 20.12.2011.a patrullileht ning infosüsteemi MIS väljavõtejuhtumi nr 2302120016933 kohta, millest nähtub, et juhtumi nr 3909 väljakutse sisu ja lahendi lahtrisse on kirjutatud, et XXX 19 maja hoovis tahetakse sõidukit ära vedada, omanik peaks viibima

välismaal. Kohapeal kaks isikut xxx ja XXX. Sõiduk, mille järgi tuldi reg.nr xxx, omanik XXX. Müüja pidi olema Z.A (tlk 49 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul antud kriminaalasjas esitatud tõendid selle kohta, et Z.A müüs puksiirteenust olevatele isikutele ilma kannatanu XXX loata ajavahemikul detsember 2011.a kuni jaanuar 2012.a Tallinnas XXX asuval krundil olnud XXX kuulunud sõidukid Chrysler Grand Voyager, registreerimismärgiga XXX ja Chevrolet Trans Sport, registreerimismärgiga XXX. Sellise tegevusega täitis Z.A varguse objektiivse koosseisu tunnused ehk võõra vallasasja äravõtmise. Z.A-le on esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, mis sätestab vastutuse võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. Z.A-le esitatud süüdistuses on prokurör osutanud, et süüdistatava käitumine kvalifitseeritakse KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, kuna Z.A on isikuks, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise ning pani uuesti, kahel erineval päeval, toime kaks vargust. Tõepoolest on kohule esitatud Harju Maakohtu 09.03.2010.a kohtuotsus, millega Z.A tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 9 järgi (tegu on toime pandud 20.06.2009.a), samuti Harju Maakohtu 17.12.2012.a kohtuotsus, millega Z.A mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 2 p 2 järgi (tegu on toimepandud ajavahemikul septembri lõpust 2011.a kuni 17.10.2011.a). Käesoleval juhul leiab kohus, et süüdistatava varasem karistamine KarS § 200 lg 2 p 9 ja KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi omab kuriteo kvalifitseerimisel tähtsust, kuivõrd ajavahemikul detsember 2011.a kuni jaanuar 2012.a (k.a) pani ta taas toime kaks varavastast kuritegu. Seega on Z.A toime pannud rohkem kui kolm varavastast süütegu, mistõttu on tegemist faktilise korduvusega. Arvestades seda, et ka eelmiste kohtuotsustega on Z.A karistatud varguse ja röövimise toimepanemise eest ning samuti käesolevas asjas arutatavate varguste toimepanemisel ilmnevat samasugust käitumismustrit, siis saab asuda seisukohale, et selliselt tegutsedes hankis ta endale elatusvahendeid. Eelnevast lähtuvalt teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine on kohtueelses menetluses õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmisena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteona. Z.A-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasoluks peab isik teadma või vähemalt möönma, et tegemist on vallasasjaga, asi on tema jaoks võõras ja asi on kellegi valduses. KarS § 16 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul on täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, kuna süüdistatav Z.A on pannud temale inkrimineeritava kuriteo toime otsese tahtlusega, kuna teades, et need sõidukid kuuluvad tema isale XXX ning XXX ei ole teda volitanud autosid müüma ega ära viima, müüs need sõidukid kolmandatele isikutele, saades nende sõidukite eest raha. Z.A kinnitas kohtus, et müüs oma isale kuuluvad sõidukid maha, kuna tal oli raha vaja (tlk 142 pöördel). Samuti tunnistas Z.A , et ta sai aru, et ta ei teinud õigesti (tlk 148 pöördel). Lisaks tahtlusele eeldab vargus subjektiivsest küljest äravõetava asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Omastamine on tegu, millega hõivaja jätab senise omaniku tema asjast ilma ning pöörab asja enda kasuks. Kuna Z.A teadis, et XXX seisavad kaks XXX kuuluvat sõidukit, siis müüs ta sõidukid XXX teadmata maha ning saadud raha jättis endale.

Sellise teoga jättis Z.A XXX ilma temale kuuluvast varast võõrandades need rahalise kasu saamise eesmärgil. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täidetud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning Z.A-na poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud ning Z.A tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav Z.A on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel Z.A-le peab arvestama kohaldatava karistuse üld- kui ka eripreventiivset mõju. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Z.A on varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Z.A-na näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust.

Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatav on varasemalt varavastaste süütegude eest karistatud rahaliste karistustega, mis on kõik kantud (tlk 133-136). Arvestades, et Z.A on kriminaalkorras karistatud 12.02.2013.a, 17.12.2012.a, 20.10.2011.a ja 09.03.2010.a ehk iga aasta on üks kord, siis selline käitumine viitab kohtu arvates järjekindlale teadvale õigusvastasele käitumisele. Eeltoodust tulenevalt tõusetub vältimatult küsimus, kas Z.A-na puhul on võimalik käesoleval juhul karistusena kohaldada rahalist karistust. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta ning arvestades prokuröri poolt kohtus taotletud karistust, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt on Z.A ametlik töökoht ning olemas legaalne sissetulek minimaalselt 450 eurot kuus, mida Z.A kohtus ka kinnitas (tlk 148 pöördel). Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas menetletav kuritegu on toime pandud ajavahemikul 2011.a detsember kuni 2012.a jaanuar, seega kaks aastat tagasi. Ka peab kohus vajalikuks märkida, et hilisemate kuriteoepisoodide eest on süüdistatavat karistatud rahalise karistusega (tlk 127-130). Samuti on kohtu hinnangul ka oluline, et peale 23.07.2012.a episoodi, mille eest teda karistati Harju Maakohtu 12.02.2013.a otsusega, ei ole Z.A uusi kuritegusid toime pannud, mis näitab, et isik on teinud õiged järeldused temale mõistetud karistustest ning jätkanud elamist õiguskuuleka kodanikuna. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava suhtes on rahalise karistuse kohaldamine võimalik. Hinnates süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritavate õigusvastaste tegude toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse kahe varguse toimepanemist, millega tekitati varaline kahju süüdistatava isale. Z.A, olles teo toimepanemise hetkel 18-aastane, varastas oma isale, XXX , kuuluvad sõidukid elamisraha-söögiraha saamiseks. Kohtu hinnangul viitab osundatud asjaolu, et süüdistatava käitumine varguste toimepanemisel ei olnud intensiivne ja ei olnud kantud eesmärgist saada lihtsalt tulu kõrvaliste isikute arvelt. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise tagajärjel saadud tulu ei olnud märkimisväärselt suur, mistõttu on täeisti usutav, et autod võõrandas ta eesmärgiga saada oma igapäevaseks toimetulekuks vajalikke vahendeid. Seega leiab kohus, et Z.A-na süü ei ole suur. Kuna Z.A on ka varasemalt kriminaalkorras karistatud neljal korral, siis peaks karistus olema ilmselgelt rangem, kui eelmine, mistõttu mõistab kohus süüdistatavale karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte maksimaalmääras. Kohus arvestab karistuse mõistmisel ka asjaoluga, et Z.A on 12.02.2013.a kohtu otsusega süüdi mõistetud KarS § 121 järgi ja teda on karistatud KrMS § 238 lg 2 alusel rahalise karistusega 120 päevamäära, seega tekib kohtul kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-16-11 märkinud, et olukorras, kus süüdistatav paneb kuritegudest ühe teo toime enne varasemas asjas tehtud kohtuotsuse kuulutamist, siis hiljem tuvastatud kogumi tõttu tuleb süüdistatavale selle teo eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus varasema kohtuotsuse järgi mõistetud karistusega. KarS § 65 lg 1 sätteid ei saa jätta kohaldamata ainuüksi põhjusel, et süüdistatav on talle eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikult ära kandnud (vt RKKKo nr 3-1-1112-04, p-d 11.2). Käesolevas kriminaalasjas menetlevad kuriteod on toime pandud enne 12.02.2013.a kohtuotsust ehk tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga, mistõttu tuleb mõista liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, sest kohus peab looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isiku karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (RKPSJVKo nr 3-4-1-2-02 ja RKKKo nr 3-1-1-26-08). MTA-l andmetel Z.A 2010.a tuludeklaratsiooni ei ole esitanud. MTA andmete kohaselt on Z.A-na 2011.a deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 252 eurot, sellest arvestatud keskmise päevasissetuleku suurus on 0 eurot (tlk 174, 177). Seega

kooskõlas KarS § 44 lg 2 võtab kohus rahalise karistuse suuruse arvutamise aluseks miinimumpäevamäära ehk 3.20 eurot. Kuna süüdistatava sissetulek on miinimumilähedane (450-500 eurot kuus), ta aitab igapäevaselt oma ema materiaalsete vahenditega (tlk 148 pöördel), siis on kohtu hinnangul põhjendatud määrata KarS § 66 lg 1, 3 alusel karistuse kandmine ositi 12 kuu jooksul. Samuti märgib kohus, et Z.A on Harju Maakohtu 09.03.2010.a otsusega kriminaalasjas 1-10-440 mõistetud süüdi KarS § 200 lg 2 p 9 järgi ning karistatud teda 2 aasta 11 kuu 28 päeva vangistusega, mida ei pöörata täitmisele, kui Z.A ei pane 3-aastase katseaja jooksul toimu uut tahtlikku kutitegu. Katseaeg hakkas kulgema kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o 09.03.2010.a. Katseaeg lõppes 08.03.2013.a. Käesolevas kriminaalasjas menetlevad kuriteod on Z.A-na poolt toime pandud ajavahemikul detsember 2011.a kuni jaanuar 2012.a, seega pani Z.A varavastase süüteo toime katseajal. KarS § 74 lg 6 sätteid kohaldades kuulub Harju Maakohtu 09.03.2010.a otsusega 1-10-440 mõistetud karistus, 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust iseseisvale täideviimisele. Tsiviilhagi Kannatanu XXX on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 7100 eurot (varastatud sõidukite väärtus, tlk 200-201). Süüdistatav Z.A kohtuistungil tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 7100 eurot ei tunnista (tlk 148). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kohtul lähtuda VÕS-i vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohus on seisukohal, et süüdistatav on õigusvastaselt käitunud ja põhjustanud kannatanule varalist kahju. Vaidlusküsimuseks on ainult konkreetse rahalise hüvitise suurus. Harju Maakohtule esitatud XXX hagiavalduses on märgitud kahju suuruseks 7100 eurot ning seda tõendavad internetiportaali www.auto24.ee väljavõtted sõidukite turuväärtuste kohta hagi esitamise ajal. Nimelt esitas XXX esindaja kohtule 25.07.2012.a prinditud müügikuulutused Chrysler Grand Voyageri kohta turuväärtusega 1700 eurot ja 1900 eurot (tlk 202-203) ning 07.12.2012.a prinditud müügikuulutused Chervrolet Trans Sporteri kohta turuväärtusega 3495 eurot ja 1100 eurot ning 1500 eurot (tlk 208). Z.A vaidles hagile vastu ning kohtus antud ütluste kohaselt tema poolt ära müüdud sõidukid ei olnud sellist hinda väärt, nagu kannatanu hagiavalduses kahjuna on välja toonud. Z.A selgitas, et sai Chrysler Grand Voyageri eest 250 eurot ja Chervrolet Trans Sporteri eest 220 eurot (tlk 144 pöördel). Mõlemad sõidukid seisid hoovis, sõidukite uksed ei olnud lukustatud, Chrysler oli presendi all, rattad olid alt ära keeratud, sõiduk seisis telliste peal. Seest olid istmed puudu. Kere oli natuke roostes. Juhipoolsel küljel olid koopa ääred roostes. Salongis oli prügi põhimõtteliselt, sõiduk tundus sõidukõlbmatu. Chrysleri aknad olid terved.

Chevroleti juhipoolne aken oli lahti. Sealt oli lumi sisse sadanud, sõiduk tundus sõidukõlbmatu (tlk 145 – 146). Kohtus andsid tunnistusi XXX ja XXX, kes Z.A-lt sõidukid ostsid. XXX ütlustest nähtuvalt maksis ta esimese auto äraviimise eest käsiraha 200 eurot, aga ta täpselt ka ei mäleta. Kokku oli lepitud summas 300 eurot, aga kuna dokumendid puudusid, siis maksti alguses 200 eurot. Teise eest samuti 200 eurot, kuni Z.A autodokumendid toob. Sõidukite uksed olid lukustamata, praht vedeles autos. Voyageri aknad olid vist lahti, istmed olid puudu. Chrysleril olid roosteplekid, oli utiil. Chevrolet oli rüüstatud. Kapott ja aknad olid aknad lahti ja mingid istmed olid puudu. Kapoti alt oli midagi ära võetud. Vähemalt ühel autol ei olnud rattaid all. Ostetud sõidukid nad lõikasid tükkideks ja läksid vanarauda (tlk 160 pöördel – 161). Tunnistaja XXX selgitas veel kohtule, et autod oli vaja treileri peale tõsta sellepärast, et autod ei liikunud, need olid ära rüüstatud ja need ei oleks ise käima läinud. Tema arvates oleks nende sõidukite turuväärtus juhul, kui need oleksid sõitnud ja korras olnud, umbes 300-400 eurot (tlk 162 pöördel, 163). Tunnistaja XXX selgitas kohtus, et mõlemad sõidukid oli ühesugused. Näha, et kaua seisnud romud. Chrysleri puhul oli näha, et suhteliselt vana auto. Seest salong hallitas ja haises. Mingi aken oli all või katki. Chrysleri kapoti peal oli rooste ja kooruv pahtel ning aku oli puudu. Tagumised istmed olid sees kuidagi visatud, salong prahti täis. Tagumised laternad olid mõrased. Tagumine registreerimismärk oli olemas. Chevrolet seisis mingite kivide või pukkide otsas, rattaid all ei olnud. Juhipoolne klaas kas puudus või oli katki, võimalik, et aku oli puudu. Salong hallitas, taga oli vist paar istet seal sees kuidagi. Chevroletil olid registreerimismärgid küljes. Sõidukid viis ta vanarauaks (tlk 166 pöördel, 167). Tunnistaja oli veendunud, et nende sõidukite tehniline olukord ei oleks võimaldanud neil iseseisvalt liigelda, sest Chevroletil olid kinni roostetanud. Tunnistaja arvab, et nende sõidukite turuväärtus oli umbes 200-300 eurot (tlk 169). Tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt ei olnud mahtuniversaalil, mis seisis tõstuki taga, rattaid all ja sees oli auto väga halvasti hoitud ja prügi täis. Selline mulje jäi, et auto oli mahajäetud ja seisnud seal väga pikka aega (tlk 152). Tunnistaja XXX kohtus antud ütlustest nähtuvalt oli tegemist halvas seisukorras mahtuniversaaliga, mitte sõidukorras autoga, millele oli plaan paigaldada rattaid alla. Sõiduki sisemuses oli lahtiseid osi (tlk 212, 212 pöördel). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kannatanu on asjade väärtuseks nimetanud 7100.00 eurot. Samas on kohtus üle kuulatud tunnistajad avaldanud arvamust, mille järgi oli sõidukite väärtus oluliselt väiksem, 200-400 eurot. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. See tähendab, et kui uue asja soetamiseks tehtud kulutused on mõistlikud, siis ei arvesta VÕS § 132 lg 1 lause 2 alusel kahjuhüvitisest maha seda summat, mille võrra on uus asi vanast väärtuslikum. Lisaks eeltoodule sätestab VÕS § 127 lg 1, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. XXX on oma hagiavalduses märkinud, et tema autod olid heas korras, mitte romud. Kannatanu XXX viibib kinnipidamisasutuses alates 16.03.2010.a (tlk 216). Sellest ajast olid tema krundil XXX , Tallinnas, olevad eramud ja sõidukid järelevalveta. 07.12.2012.a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist kriminaalasjas 12730000021 (tlk 51-63) nähtub, et ligipääs eramule oli lukustamata jalgvärava kaudu, seega oli eramu hoovile ja sõidukitele ligipääs avatud. Samuti nähtub vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fotodelt, et eramu oli mahajäetud ja rüüstatud, lõhutud oli aknaid ning eramu sisemuses oli laiali loobitud mööblit,

ehitusmaterjale jms. Kohtus ülekuulatud tunnistajate XXX, XXX , XXX ja XXX ütlustest nähtuvalt olid sõidukid roostetanud, mittekomlpektsed ning sõidukõlbmatud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-69-12 märkinud, et rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamismaksumus) kohtuotsuse tegemise ajal. (vt ka RKTKo otsus nr 3-2-1-169-10, p 16). Seega ei pruugi varguse ulatus ja kannatanu tsiviilhagis esitatud kahjuhüvitisnõue kattuda. Näiteks kui varastatud ja kaotsiläinud asjaga samaväärse asja turuhind pärast teo toimepanemist tõuseb, on kannatanu kahjuhüvitisnõue suurem kui varastatu väärtus, mis on võimalik süüdistatavale karistusõiguslikult omistada. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-118-08 asunud seisukohale, et kasutatud auto väärtust saab tõendada sarnaste autode müügipakkumiste või müügiarvetega ning sellised tõendid põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Samuti nõustus selles otsuses Riigikohus oma otsuses nr 3-1-179-09 seisukohtadega, mille kohaselt tsiviilhagis peavad olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel tuleb ka kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (vt ka RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 52). Kohtuotsust tehes tutvus kohus internetiportaalis www.auto24.ee müügis olevate sõidukite Chrysler Grand Voyager, väljalaskeaastaga 1996 ja Chevrolet Trans Sport, väljalaskeaastaga 1999, müügihindadega. Kohtuotsuse tegemise ajal on nimetatud portaalis olevate Chrysler Grand Voyager, väljalaskeaastaga 1996, keskmine turuhind 950 eurot ning Chevrolet Trans Sport, väljalaskeaastaga 1999, keskmine turuhind on 2245 eurot. Kohus on seisukohal, et XXX kuuluvate sõidukite väärtus ei ole samane kohtuotsuse tegemise ajal automüügiportaalis olevate sõidukite hinnaga, kuivõrd müügis olevad sõidukid on sõidukõlblikud ning täiskomplektsuses. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt utiliseeriti mõlemad sõidukid, mis veelkord kinnitab, et Kaju Z.A-na sõidukite tehnoseisund ei vastanud nõuetele ning nende taastamine ei olnud mõistlik. Kohtu hinnangul on ka täiesti usutav, et kõnealused sõidukid olid väga halvas seisukorras, kuivõrd keegi ei hakkaks lammutama liikuvat, täiesti sõidukorras olevat autot. Võttes arvesse, et Chrysler Grand Voyageri keskmine turuhind kohtuotsuse tegemise ajal on 950 eurot, siis kohus hindab XXX kuuluva Chrysler Grand Voyageri väärtuseks pool keskmisest turuväärtusest, s.o 475 eurot. Kuna Chevrolet Trans Sporti keskmine turuhind kohtuotsuse tegemise ajal on 2245 eurot, siis kohus hindab XXX kuuluva sõiduki väärtuseks 1122.50 eurot. Seega tuleb kannatanu hagi varalise kahju nõudes rahuldada osaliselt ning Z.A-lt mõista XXX kasuks välja 1597.50 eurot. Kohtukulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks sundraha, määratud kaitsjale makstud tasu ja kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu. Ka kannatanu esindajale makstud tasu kuulub käesolevas asjas menetluskulude hulka. Vastavalt KrMS § 180 lg juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas arutatav kuritegu on toime pandud enne Harju Maakohtu 17.12.2012.a otsuse tegemist, millega on Z.A-lt välja mõistetud ka sundraha, ei mõista kohus käesoleva otsusega Z.A-lt uuesti välja sundraha, kuna asjade arutamine erinevate menetluste raames ei ole tingitud süüdistava käitumisest. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Seega ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Kuigi Z.A on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest, siis uusi kuritegusid ta ei ole enam toime pannud, mis näitab, et ta on asunud õiguskuulekalt käituma. Järelikult on inimene saanud aru oma eksimustest, mis annab kohtule veendumuse, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmisel oleks käesoleval juhul positiivne toime Z.A-na resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu peab kohus võimalikuks jätta pool määratud kaitsjale makstud tasust, summas 592.55 eurot, riigi kanda. Samuti peab kohus oluliseks märkida, et käesoleva kriminaalasja menetlemine on toimunud väga pikka aega ja seda ei põhjustanud süüdistatav oma käitumisega. Seega tuleb Z.A-lt välja mõista KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kannatanu esindajale määratud tasu õigusabi osutamise eest 895.20 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimiku koopia tegemise kulud summas 1.45 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel pool määratud kaitsjale makstud tasu, s.o 592.55 eurot. Kuigi Z.A omab töökohta ning legaalset sissetulekut, aitab ta oma emal tasuda elamisega seotud kulutusi, mistõttu on ilmselge, et väljamõistetud menetluskulude hüvitamine ühekorraga on Z.A-le ebamõistlikult koormav. Käesoleval juhul on kohus karistanud Z.A rahalise karistusega, samuti on kohus mõistnud Z.A-lt välja tsiviilhagi, mistõttu peab kohus põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.