Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 9.juuni 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Igor Semikin KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (episoodid 05.09.2011, 03.11.2011, 24.08.2013) ja mõista talle karistuseks vangistus 3 kuud. KarS § 65 lg 1 alusel lugeda kergem karistus (3 kuud vangistust) kaetuks raskeima, 03.10.2013.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusega, s.o 3 kuud ja 12 päeva vangistust, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 3 kuud ja 12 päeva vangistust ning lugeda karistus kantuks. Süüdi tunnistada Igor Semikin KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (episoodid 30.01.2014, 30.03.2014) ja mõista talle karistuseks vangistus 5 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 01.03.02.2014, s.o. 3 päeva, seega lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on vangistus 4 kuud ja 27 päeva. Karistuse kandmise alguseks lugeda Igor Semikini kinnipidamise päev, s.o 30.03.2014. Tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. Asitõendid: 3 CD-plaati, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures – jätta kriminaalasja materjalide juurde. 03.02.2014.a. I. Semikini poolt politseile üle antud dressid Adidas (jakk ja püksid)- asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Tallinn, Rahumäe tee 6 – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Tsiviilhagid: VÕS § 1043, § 1045 alusel välja mõista Igor Semikinilt:

-

S AS kasuks 219,90 eurot.

OÜ R kasuks 74,95

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

eurot,

mis

kanda

OÜ

R

arveldusarvele

P AS kasuks 170,99 eurot, mis kanda P AS arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX (SEB Pank) või arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX (Swedbank). KrMS § 173; § 175 ja § 179 lg.1 p.2 alusel välja mõista riigituludesse: Igor Semikinilt menetluskuluna II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 532,50 eurot, määratud kaitsja tasud 288 eurot, toimiku koopiate kulu 2 eurot. Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Kuigi süüdistatav on nimetanud kaebuse määruskaebuseks ja sellisena on see registreeritud ka KIS-s, vaatab kohtukolleegium läbi esitatud kaebust apellatsioonina. Kuna kaebus on esitatud 7 päevalise tähtaja (apellatsiooni esitamise teate esitamise tähtaja) jooksul, siis on apellatsioon esitatud tähtaegselt ning ei vaja eelnevat sellekohase teate esitamist. Põhjendused, miks kohtukolleegium vaatab esitatud kaebust läbi apellatsioonina on järgmised. Kriminaalasi on arutatud kokkuleppemenetluses. KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (3-1-1-60-11). Vaidlust ei ole selles, et KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut ( 3-1-1-6011). Vastavalt KrMS prg.318 lg-le 4 võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku

kohtuotsusega e. antud juhul asitõendi või muu menetluse käigus äravõetud objekti saatus. Kohtukolleegiumi arvates ei kehti nimetatud küsimustes kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse edasikaebeõiguse piirangud, sest vastupidisel juhul oleks tegemist edasikaebeõiguse põhimõtte rikkumisega. Selles osas kehtib üldnorm e. süüdistatava õigus tema suhtes tehtud kohtuotsuse apelleerimiseks. Süüdistatav on mõistetud süüdi viies varguse episoodis, millistest kolm on ta toime pannud enne eelmist kohtuotsust ja kaks juba peale eelmise kohtuotsusega karistuse ära kandmist. Apellatsioonis ei vaidlustata süüküsimust, kvalifikatsiooni ega mõistetud karistust. Vaidlustatakse menetluskulude väljamõistmist ja nagu eelpool märgitud n.ö. spordidressi saatuse otsustust. Muuhulgas on süüdistatav mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega süüdi selles, et tema 30.01.2014.a. kella 19.00 ajal Tallinnas, aadressil XXXXXX X asuvast N kauplusest võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastas kaks paari dresse ADIDAS maksumusega 99.95 eurot ning maksumusega 119.95 eurot, kokku kaupa summas 219.90 eurot. Nimetatud kauba pani kaupluses olles endale kilekotti ning möödus kaupluse kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Taotlust põhjendab sellega, et vanglas puudub tal töötamise võimalus ja ka vabanedes ei ole võimalust kohe tööle asuda. Samuti taotleb süüdistatav kas vähendada temalt väljamõistetud tsiviilhagi summat S kasuks või tagastada temalt kohtueelses menetluses äravõetud dressid. Tallinna Ringkonnakohtu 9.juuli 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 18.juulini 2014. Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooltelt kirjalikke seisukohti ei saabunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud kaebusega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatav ei ole maakohtus enda maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Igor Semikin ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, Et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. See on aga eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Nagu nähtub maakohtu istungi protokollist küsiti kohtuistungil ka süüdistatava seisukohta menetluskulude osas ning tema ainuke taotlus oli anda temale võimalus menetluskulude tasumiseks 12 kuu jooksul. Nagu maakohtu otsusest nähtub, maakohus selle taotluse ka rahuldas.

KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ja olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud. Asitõendi ja konfiskeeritava vara suhtes võetavaid meetmeid reguleerib eeskätt KrMS § 126 lõige 3. KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 2 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Vastupidise tõlgenduse korral riivataks ebaproportsionaalselt asitõendina ära võetud eseme omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32). Kohtul puudub seaduslik alus anda riigile luba teisele isikule kuuluva vara hävitamiseks. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele (KrMS § 126 lg 3 p 4) üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistatava või kolmanda isiku omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib. Näiteks on KarS § 83 lg-te 1 või 3 alusel võimalik konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, KarS § 83 lg 4 alusel aga vahend, aine või ese, mille omamiseks vajalik luba isikul puudub. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimisotsustus on ekslikult tehtud isiku suhtes, kes ei ole asja omanik (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53). Seega konfiskeerimisel läheb varem teisele isikule kuulunud asitõend üle riigi omandisse ja seetõttu võib kohus selle muude eelduste olemasolul ka KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele määrata. Praeguses kriminaalasjas on vaidlusalune dress võetud ära süüdistatava omandist ja tuvastatud ei ole, et ta oleks varastanud konkreetselt selle dressi 31.01.2014.a. S. Ainult selles episoodis on süüdistatav mõistetud süüdi just Adidase firma spordiriiete varguses. Ka on süüdistatavale pandud kohustus hüvitada S varastatu väärtus. Maakohtu otsusega nimetatud dressi ei ole konfiskeeritud e. riigile üle antud. Seejuures, nagu juba varem märgitud, ei ole kohus põhjendanud, miks tuleb kohtuotsuse jõustumisel dress hävitada. Sellekohased põhistused peavad olema kohtuotsuses esitatud ja seda olenemata asjaolust, et tegemist on kokkuleppemenetluses tehtud otsustusega. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses ei pea kohus põhjendama neid asjaolusid, millistes on süüdistatavaga kokku lepitud ja millised kuuluvad kokkuleppe sisusse. Riigikohtu seisukohast (3-1-151-13) on sellekohaste põhjenduste puudumine kohtuotsuses KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine. KrMS § 3411 p.3 võimaldab ringkonnakohtule kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses esinevaid KrMS § 339 lg 1 loetletud rikkumisi ka ise kõrvaldada.

Eeltoodud asjaolusid arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.4; 338 p.3; 340 lg 1 p.6; 341 1 p.3 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, mis puudutab 03.02.2014.a. I. Semikini poolt politseile üle antud dresside Adidas (jakk ja püksid)- ja mis asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Tallinn, Rahumäe tee 6 – hävitamise osas ning teeb uue otsuse, millega tagastab nimetatud dressid süüdistatavale.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.