Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 30.06.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-14-4301/17
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Kiirmenetlus lihtmenetluse sätete järgi
Kuulutamise aeg: 30.06.2014
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 929

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-14-4301/12Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja19.05.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-14-4301

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2014. a., Tallinn

Kohtuasja number

1-14-4301

Kohtukoosseis

Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi Tali

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19. mai 2014. a otsus D.B süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav D .B isikukood 38208060282, elukoht XXXXXX XXXX XXXXXX X-XX, töökoht XXXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 02.10.2012. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 5 kuuks 10 päevakstingimisi katseajaga 3 aastat, kinni peetud 04.09.2013

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 19. mai 2014. a kohtuotsus süüdistatavalt D.B-lt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 19. mai 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati D .B süüdi ja karistati KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 6 kuuks. KrMS 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 4 kuuks algusega 17. mai 2014. D.B-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kuluna sundraha 266,25 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu 144 eurot, mis kuuluvad tasumisele igakuiste maksetena 12 kuu jooksul

4.Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega. KrMS § 189 lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon menetluskulude osas lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida on süüdistataval õigus esitada ka lühimenetluses ja mis eraldi menetluskulusid kaasa ei too. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesolevas asjas ongi maakohus kohustanud D. B tasuma menetluskulud ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumist. Kohtu selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsuses nr 3-1-1-110-13 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähenda üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Seega on kohus D. B majanduslikku olukorda juba arvesse võtnud ja määranud menetluskulude tasumise tähtajaks oluliselt pikema tähtaja kui üks kuu. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et D. B kui töövõimelisel isikul esineksid takistused temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetluskulude täielikult riigi kanda jätmist kehtiv kriminaalmenetlusseadus ei võimalda. D.B on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et teda on varem korduvalt samalaadsete kuritegude

eest kohtu poolt karistatud. Kuid vaatamata sellele ei ole varasemad karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Seega pidi D.B möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et D .B viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a lahendis nr 3-1-1-12012 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega on D.B võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. KrMS §-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega kui süüdistatav D .B pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o pärast ühe aasta möödumist kohtuotsuse jõustumisest jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole.