Kohtulahend

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

T.Z on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes varem pani toime varguse, taas viibides 17.05.2014 kella 20.17 paiku Maxima Eesti OÜ asuvas Maxima kaupluses aadressil Keemikute 37, Maardu, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis kauplusest kaupa koguväärtusega 68,72 eurot, aga nimelt: 8 kohvipurki Jacobs, ühe purgi väärtus on 8,59 eurot, kuid ei viinud kuritegu lõpule, kuna pärast kassa läbimist oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Seega oma tahtliku tegevusega T.Z pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil katse, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, so KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatav T. Z tunnistas ennast esitatud süüdistuses täielikult süüdi ja selgitas, et läks 17.05.2014.a kella 20.15 paiku Maardus, Keemikute tänaval asuvasse kauplusesse Maxima, et varastada kohvi selleks, et see maha müüa ja saadud raha enda tarbeks kulutada. Kaupluse müügisaalis võttis riiulilt 8 purki Jacobs kohvi, pani purgid ostukorvi, hiljem müügisaalis pani ta kohvipurgid kilekotti ja läks kassadest läbi, ilma kauba eest maksmata, seejärel pidas turvatöötaja ta kinni (tl 20-23). Kohus uuris järgmisi kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõendeid: - Maxima Eesti OÜ avaldusest nähtub, et 17.05.2014.a. kella 20.17 paiku jättis naisterahvas tasumata kauba (8 purki kohvi Jacobs) eest summas 68,72 eurot. Korrasolev kaup tagastati kauplusele (tl 2-3 5); - Tunnistaja Vladimir Fjodorovi ütluste kohaselt oli ta 17.05.2014 tööl Maardus, Keemikute tee 37 asuvas kaupluses Maxima ja märkas kella 20.16 paiku videokaameras naisterahvast, kes võttis 8 purki kohvi, läks edasi teise osakonda ja pani kohvi ostukorvist kilekotti, läks kassadest läbi ja jättis kauba eest tasumata. Naisterahvas toimetati turvaruumi, dokumentide alusel osutus isikuks T.Z , temalt võeti ära 8 kohvipurki Jacobs, mis tagastati kauplusele ( tl 7-11); - Karistusregistri väljavõtte kohaselt on T. Z 5 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest ja 10 kehtivat väärteokaristust ( tl 24-34); - Harju Maakohtu 02.10.2012 otsusega mõisteti T. Z süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi / tl 35-37/. T.Z poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused riimuvad tunnistaja ütluste ja kogutud kirjalike tõenditega. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on varguste toimepanemine kujunenud T.Z elustiiliks. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on T.Z 10 korral kriminaalkorras karistatud, tal on 5 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest. T.Z on 6 korral karistatud süstemaatilise varguse eest KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. T.Z on 10 kehtivat väärteokaristust, sealhulgas on ta väärteo korras karistatud ka KarS § 218 järgi. Ka 17.05.2014 läks T. Z oma ütluste kohaselt kauplusesse Maxima selleks, et varastada kaupu, mida edasi müüa ja saadud raha enda tarbeks kulutada. Eeltooduga on tõendatud, et vargustega sissetuleku hankimine on kujunenud T.Z elustiiliks. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et süstemaatilise vargusega on tegu eelkõige siis, kui varastamine on kujunenud isiku elustiiliks. Püsiva sissetuleku hankimine on eluviisi kindel tunnus, kus isik on motiveeritud toime panema uusi vargusi. Eluviisi võimaliku tunnusena on vaadeldav vaadelnud ka olukord, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks (Riigikohtu 20.06.2013.a otsus asjas nr 3-1-1-66-13). Kohus leiab, et on tõendatud, et T.Z isikuna, kes on varem korduvalt toime pannud võõra vara salajasi vargusi, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta võõrast vallasasja, tegutsedes kavatsetult. T.Z tegevus on kvalifitseeritav süstemaatilise varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 199 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kohus leiab, et rahaline karistus ei vastaks T. Z tema süü suurusele ega oleks ka piisavaks

vahendiks tema mõjutamisel mitte enam toime panema uusi süütegusid. T.Z puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tema keskmine päevasissetulek 2013.a pärast mahaarvamisi oli 0,13 eurot. T.Z on ka tasumata väärteotrahvi, tal on 10 kehtivat väärteokaristust. T.Z on 10 korral karistatud kriminaalkorras, tal on 5 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest. On ilmne, et T. Z ei ole enda jaoks karistustest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Kaitsja taotles jätta karistus KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Kohus leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kohtul ei ole kujunenud veendumust, et T.Z-ile mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga on võimalik tagada karistuse eesmärkide saavutamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-11-79-03). Käesolevas asjas selliseid märkimisväärseid erisusi ei esine. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. T.Z on kriminaalkorras korduvalt karistatud, tal on ka 10 kehtivat väärteokaristust, kuid karistused ei ole saavutanud oma eesmärki. T.Z jätkas süütegude toimepanemist. Arvestades T.Z isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). T.Z kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kuritegu jäi katsestaadiumisse. Kohus leiab, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kohus kohaldab, juhindudes KrMS § 130 lg 41, T.Z suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist, et tagada kohtuotsuse täitmine. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kohus peab põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et vanglas viibival isikul on rahaliste nõuete täitmine raskendatud. tuleb menetluskulud süüdistataval tasuda ositi 12 kuu jooksul. Tsiviilhagi ei ole.

Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.