Kohtunikud Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Kriminaalasi
S.L süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03. aprilli 2014 aasta otsus lühimenetluses kiirmenetluses Süüdistatav S.L isikukood: XXX;
XXXXXXXXXXXX;
emakeeleks vene keel, XXXXXXXXXXX; elukoht: XXXXXXXX, XXXXXX, XXXXX XXX-XX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras hulgaliselt karistatud, viimati: 29.08.2007 Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p 7, § 199 lg 2 p 4, 7 järgu vangistusega 2a 11k 28p; 15.06.2011. Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi vangistusega 3k 27p, mis asendati KarS § 69 alusel 234 h üldkasuliku tööga tähtajaga 8 k; 20.01.2012 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9, § 199 lg 2 p 5, 7, 9-§ 25 lg 2 järgi § 65 lg 2 alusel vangistusega 1a 1k 18p; 28.02.2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 alusel vangistusega 3k 20p KarS § 74 lg 1 alusel katseajaga 2 aastat väärteokorras karistatud 137 korda (sh hulgaliselt KarS § 218 ja NPALS järgi) Kahtlustatavana kinni peetud 02.04.2014.a kell 19.30, kui vabanes arestimajast Harju Maakohtu 26.02.2014.a otsusega väärteoasjas nr 4-13-6592 määratud 4-päevase aresti kandmiselt, oli kahtlustatavana kinnipeetud 05.03.2014.a.
Apellatsiooni esitaja
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.L apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2.
Jätta S.L määruskaebus menetluskulude peale rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
1.Harju Maakohtu 03. aprilli 2014 aasta otsusega kiirmenetluses lühimenetluse sätete kohaselt tunnistati S.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (02.11.2013 episoodis) ja karistuseks mõisteti vangistus 3 (kolm) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati S.L-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõista vangistus 2 (kaks) kuud. KarS § 65 lg.1 kohaselt loeti käesoleva otsusega 02.11.2013 episoodi toimepanemise eest mõistetud kergem karistus kaetuks Harju Maakohtu 28.02.2014 otsusega mõistetud raskema karistusega. Tunnistati S.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg.2 järgi (05.03.2014 episoodis ja 29.03.2014 kolmes episoodis) ja karistuseks mõisteti vangistus 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati S.L-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõisteti vangistus 4 (neli) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud üks päev (05.03.2014), lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 65 lg.2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 28.02.2014 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuud 20 päeva võrra ning liitkaristuseks S.L-ile mõisteti vangistus 7 kuud 19 päeva. KrMS § 275 lg 1 alusel muudeti S.L suhtes valitud tõkendit elukohast lahkumise keeld (valitud 05.03.2014) ja valiti S.L suhtes tõkendiks – vahistamine, mida kohaldati kuni kohtuotsuse jõustumiseni, mil isik asub karistust kandma või kuni karistuse ärakandmiseni. S.L võeti vahi alla kohtusaalis. Karistuse kandmise alguseks loeti S.L kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 02.04.2014.a. KrMS § 310 lg 1 ja VÕS § 1043 alusel rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti S.L-ilt välja OÜ C (XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX) kasuks tsiviilhagi katteks 196.50 eurot. Mõisteti S.L-ilt välja riigieelarve tuludesse menetluskulud: sundraha 266,25 eurot ja kaitsjatasu 252 eurot. Määrati, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
2.S.L mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, tema isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi ja keda karistati Harju Maakohtu 20.01.2012.a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-11069 KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, samuti olles 24.06.2013 PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo otsusega väärteoasjas nr 2316,13,005325 karistatud 24.06.2013 Tallinnas, XXXXXXXXXX XX asuvas kaupluses „R“ toime pandud Saaremaa viina varguse eest KarS § 218 lg 1 järgi, uuesti 02.11.2013 kella 13:38 paiku võttis Tallinnas, XXXXXX XXX XX/XX asuvas, C AS-le kuuluvas kaupluses H võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 6 kaarditaskutega kotikest, 1 hind 12.00 eurot, maksumus kokku 72.00 eurot; 2 võtmehoidjat, 1 hind 8.00 eurot, maksumus kokku 16.00 eurot; 7 mobiiliripatsit, 1 hind 12.00 eurot, maksumus kokku 84.00 eurot; 2 järjehoidjat, 1 hind 7.50 eurot, maksumus kokku 15.00 eurot; 1 peenrahakotikese maksumusega 9.50 eurot, seega kaupa kogumaksumusega 196.50 eurot, möödus kassast ja kauplusest, jättes tahtlikult nimetatud kauba eest tasumata, põhjustades C AS-le varalise kahju summas 196.50 eurot. Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi ja keda karistati Harju Maakohtu 28.02.2014.a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-8015 KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti 05.03.2014 kella 09:50 paiku võttis Tallinnas, XXXXXX XXX XX asuvas, AS-le R kuuluvas kaupluses „R“ võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 3 märkmikku koodiga 4741162002650, 1 maksumus 4.60 eurot, maksumus kokku 13.80 eurot, 4 märkmikku koodiga 4741162002643, 1 maksumus 9.82 eurot, maksumus kokku 39.28 eurot ja 1 märkmiku koodiga 4740438028165 maksumusega 15.19 eurot, seega kaupa kogumaksumusega 68.27 eurot, möödus kassast ja jättis tahtlikult nimetatud kauba eest kassas tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaupluse turvatöötaja poolt. Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi ja keda karistati Harju Maakohtu 28.02.2014.a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-8015 KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti 29.03.2014 ajavahemikul kell 15:00-16:05 võttis Tallinnas, XXXXXXX XXX XXX asuvas R kaubanduskeskuses S OÜ-le kuuluvas kaupluses „M“ võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 2 dušigeeli koodiga 70210385, ühe maksumus 11.50 eurot, kogumaksumusega 23.00 eurot, möödus kassast ja jättis tahtlikult nimetatud kauba eest kassas tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega keskuse turvatöötaja poolt peale kaubanduskeskusest väljumist. Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi ja keda karistati Harju Maakohtu 28.02.2014.a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-8015 KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti 29.03.2014 ajavahemikul kell 15:38-15:44 võttis Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXXX asuvas R kaubanduskeskuses OÜ-le B kuuluvas kaupluses „B“ võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 2 dušigeeli koodiga 010827, ühe maksumus 13.40 eurot, kogumaksumusega 26.80 eurot, möödus kassast ja jättis tahtlikult nimetatud kauba eest kassas tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega keskuse turvatöötaja poolt peale kaubanduskeskusest väljumist. Samuti tema isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi ja keda karistati Harju Maakohtu 28.02.2014.a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-8015 KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti 29.03.2014 ajavahemikul kell 15:00 kuni 16:05 võttis Tallinnas, XXXXXXX XXX XXX asuvas R kaubanduskeskuses OÜ-le V kuuluvas kaupluses „S“ võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 2 kiivi-aaloe kehakreemi, ühe maksumus 16.90 eurot, kogumaksumusega 33.80 eurot, möödus kassast ja jättis tahtlikult nimetatud kauba eest kassas tasumata, ent kuritegu jäi tema tahtest
sõltumata lõpule viimata seoses kinnipidamisega keskuse turvatöötaja poolt peale kaubanduskeskusest väljumist. Seega pani S.L tahtlikult toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on pandud toime süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Apellatsiooni esitas süüdistatav S.L , kes vaidlustab maakohtu otsust temalt väljamõistetud tsiviilhagi ja menetluskulude osas. Süüdistatav märgib, et maakohus on ebaõiglaselt temalt välja mõistnud tsiviilhagi, kuna oma sisult tegemist on lisakaristusega. Süüdistatavat on juba karistatud reaalse vangistusega ning tsiviilhagi väljamõistmine raskendab oluliselt ja põhjendamatult tema olukorda. Süüdistatav leiab, et ka väljamõistetud menetluskulud on talle üle jõu käivad. Süüdistatav väidab, et vanglas pole tal sissetulekuallikaid, seega tsiviilhagi ja menetluskulude tasumine tema poolt ei ole reaalne. Süüdistatav palub jätta nii tsiviilhagi, kui ka menetluskulud riigi kanda. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
5.Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid, ei vaidlustata tekitatud kahju suurust ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist väljamõistetud tsiviilhagi osas põhjendusel, et tsiviilhagi tuleks jätta riigi kanda.
6.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Maakohus on S.L-ilt tsiviilhagi välja mõistnud vastavalt seadusele. Alusetu on süüdistatava seisukoht, et tsiviilhagi väljamõistmise näol tegemist on lisakaristusega. Kahju hüvitamine on eraldiseisev tsiviilõiguslik instituut, millel ei ole karistusõiguslikku funktsiooni. Kehtiv seadusandlus ei näe ette võimalust süüdlase vabastamiseks tsiviilkahju hüvitamisest ning süüdlase poolt tekitatud kahju riigi kanda jätmiseks.
7.Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.
8.Kolleegium käsitleb süüdistatava taotlust menetluskulude maksmisest vabastamiseks määruskaebusena. Kohtukolleegium leiab, et esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. S.L taotlust vabastada teda väljamõistetud menetluskulude maksmise kohustusest ja seega jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda peab kohtukolleegium alusetuks ja põhjendamatuks, kuivõrd niisugust võimalust kehtiv seadus ette ei näe. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke
aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena ei ole käsitletav S.L poolt kaebuses toodud asjaolu, et kinnipidamisasutuses viibides ei ole tal võimalust leida vahendeid menetluskulude maksmiseks. Arvestades seda, et S.L viibib käesoleval ajal vanglas, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Kaebusest ei nähtu ühtegi vangistusseaduse § 37 lg 2 p-des 1 - 4 toodud töötamist välistavat asjaolu. S.L kaebusest ei nähtu ka seda, et teda oleks töölt kõrvaldatud või töökohustusest vabastatud vangistusseaduse § 38 lg 22 kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole ka see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. S.L ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et S.L varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses.
9.Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 ja §-le 390 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.04.2014 kohtuotsuse S.L-ilt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.