Tallinna Ringkonnakohus 26. juuni 2014, Tallinn kirjalikus menetluses
Kriminaalasja number
1-14-829
Kohtukoosseis
Sten Lind, Meelika Aava, Orvi Tali
Kriminaalasi
R.O süüdistus KarS § 275 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 11.04.2014. a otsus
Apellant
Kaitsja R.O ik XXX, XXXXX XXXXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXX XXXXXX, kannab karistust Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonnas.
Süüdistatav
Eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 24.05.2013 otsusega KarS § 275 alusel 10kuulise vangistusega, mida suurendati vastavalt KarS § 65 lg-le 2 ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 25.05.2013.
Prokurör
Anneli Lumiste
Kaitsja
Gennadi Kull
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata.
1 (5)
Apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu 144 eurot mõista välja R.O-lt.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Harju Maakohtu 11.04.2014. a otsusega mõisteti R.O KarS §-s 275 järgi süüdi 02.11.2012 kuni 25.03.2013 episoodides ja karistati teda 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel mõistis kohus Harju Maakohtu 24.05.2013 otsusega mõistetud karistusega liitkaristuse, 3 aastat 9 kuud ja 25 päeva, millest kohus luges ära kantuks 10 kuud ja 17 päeva vangistust. Samuti mõisteti R.O KarS § 275 järgi süüdi 02.06.2013 kuni 21.06.2013 episoodides ning karistati teda 8-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liitis kohus mõistetud karistusele KarS § 65 lg 1 sätete alusel moodustatud liitkaristuse ära kandmata osa, mõistes kohtuotsuste kogumis lõplikuks ära kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 aastat 7 kuud ja 8 päeva vangistust. R.O mõisteti süüdi selles, et ta, ajavahemikul 02.11.2012 kuni 21.06.2013 kinnipeetavana algselt Harku ja Murru Vanglas, hiljem Tartu Vanglas kokku 17 episoodis solvas valvureid ebatsensuurseid väljendeid kasutades ja/või nende pihta sülitades.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.O kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R.O õigeksmõistmist. Kaitsja kinnitab, et vaidlust ei ole asjaolus, et R.O on vanglakaristust kandes väljendanud oma mõtteid süüdistuses kirjeldatud sõnadega. Samuti ei ole vaidlust selles, et R.O on sülitanud valvurite pihta. Kaitsja nendib, et juhtunud on sedagi, et sülg on tabanud valvurite katmata kehaosi, kuid see on sündinud seetõttu, et vangivalvurid ei ole kasutanud R.O-ga suheldes kohustuslikke kaitsevahendeid. Apellatsiooni kohaselt puudub R.O käitumises süüteokoosseis. Kaitsja leiab esiteks: „Vangivalvur ei teosta täitevvõimu, vaid tema ülesandeks on jälgida, et täitevvõimu poolt karistatud isikud kannaks karistust seadusega ettenähtud viisil ja korras“. Ka ei ole vangla valvurid avalikku korda kaitsvad isikud. Vangide üle järelevalvet teostavad isikud 2 (5)
kindlustavad selle, et karistust kandma suunatud isik kannaks karistust seadusega ettenähtud viisil ja korras. Vangla ei ole avalik koht, kuhu oleks tagatud vaba juurdepääs kolmandatele isikutele. Kannatanud selgitasid, et neid on informeeritud, mida nad peavad tegema, kui vang ei allu nende seaduslikele korraldustele. Vaidlust ei ole selles, et R.O-le ei ole esitatud süüdistust vangla töötaja seaduslikele korraldustele allumatuse suhtes. Kannatanud selgitasid kohtule, et neil on tööalane instruktsioon, mida nad peavad vangide järelevalvel tegema. Kannatanud selgitasid, et vangid, s.h R.O kasutavad pidevalt ebatsensuurseid väljendeid. R.O sõnavara peamiselt piirduski ebatsensuursete sõnadega. Kannatanud selgitasid, et R.O väljendusviis oli kaasvangidele niivõrd ärritatav, et R.O tuli paigutada eraldi kongi. Ka seal jätkas ta ebatsensuursete väljendite kasutamist, kui kuulis kedagi liikumas või nägi kedagi hoovis. Kaitsja leiab, et solvumise aluseks ei saa olla ega süüdimõistmiseks põhjust anda vangi tavapärane keelepruuk, olgugi, et see oleks vabaduses viibivate isikute vahelises vestluses taunitav. Vangivalvuritele on riigi poolt väljastatud tööriided, ka on neil kaitsevahenditena kasutada prillid. Apellant leiab, et tööriietele sülje sattumine ei anna põhjust solvumiseks - tööriiete määrdumine olenemata viisist ja ainest ei saa olla solvumise aluseks.
3.Prokurör leiab esitatud vastuses, et vaidlustatud Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör märgib, et ametijuhendite järgi on valvuritele pandud ülesandeks Vangistusseaduse, Vangla sisekorraeeskirja, kodukorra ja muude õigusaktide nõuete rikkumise, kinnipeetavate allumatuse, põgenemiste ja erakorraliste sündmuste ennetamiseks, tõkestamiseks ja likvideerimiseks võtta tarvitusele meetmed. Seega tegu on võimuesindajatega, kellele on pandud ka avaliku korra kaitsmise kohustus vanglas, mitte üksnes vangide passiivne jälgimine. Vastuseks apellatsiooni väitele, et vangla kõnepruuk ongi ropp, mille peale ei saa solvuda leiab prokurör, et süüdistuses etteheidetud solvangute puhul said kannatanud aru, et need solvangud olid adresseeritud konkreetselt neile. Need väljendid olid labased, vulgaarsed ja need olid adresseeritud kinnipeetava poolt vanglaametnikule. Vanglaametnik on isik, kellel on oluline omada suuremat autoriteeti ja võime ennast kehtestada. Need väljendid olidki solvavad eelkõige seetõttu, et vanglaametnikud pidid neid taluma oma ametikohustusi täites. Ei saa nõustuda sellega, et vanglaametnik on isik, kes peab tema suhtes tehtud solvangute suhtes olema täiesti tundetu. R.O riivas kannatanute inimväärikust ning ründas neid verbaalselt ka kui ametnikke. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tööriiete määrdumine ei saa olla solvumise aluseks. Sülitamine iseenesest on väga tülgastav, antisotsiaalne komme, mis levitab pisikuid. Sülitamine, ammugi veel näkku sülitamine on meie kultuuriruumis peetav solvanguks. Nii on „näkku sülitamine“ kasutusel ka väljendina solvava teo kohta. See, kas kannatanud kannavad 3 (5)
isikliku või tööriietust, ei oma mingit tähtsust, kuna sülitamisega saab vaatamata nende riideesemete kuuluvusele riivatud kannatanu kehaline puutumatus ja inimväärikus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Apellant ei vaidlusta seda, et süüdistuses kirjeldatud teod on tõendatud, vaid väidab sisuliselt, et taoline käitumine ei vasta KarS § 275 koosseisule, kuna vangivalvurid „ei teosta täitevvõimu“, vangla ei ole avalik koht ja seal ei kehti avalik kord. 4.1 Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et vangivalvuri puhul on tegemist võimuesindajaga KarS § 275 tähenduses. Võimuesindaja all mõistetakse õiguskirjanduse kohaselt isikut, kes on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni (vt nt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 3.trk, 2009. § 274 komm 3.1). VangS § 111 lg 1 kohaselt on vanglaametniku ülesanne kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Seega teostavad vanglaametnikud avalikku võimu kinnipeetavate suhtes, kes ei ole organisatsiooni (vangla kui asutuse) liikmed. Nagu maakohtu otsuses välja toodud, on karistusseadustiku eelnõu seletuskirjaski (eelnõu seletuskiri koos seadustiku eelnõu algtekstiga on kättesaadav Riigikogu kodulehel: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=99 1610003) vanglatöötajad ära nimetatud nende avalike teenistujate hulgas, keda võib pidada võimuesindaja tüüpnäideteks. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 275 järgi on võimuesindaja solvamine karistatav sõltumata sellest, kas võimuesindaja kaitses avalikku korda. KarS § 275 ei seo võimuesindaja puhul vastutust solvamise eest mitte sellega, kas ta kaitses avalikku korda, vaid sellega, et ta täitis oma ametikohustusi. Üksnes muu isiku solvamine ja laimamine on KarS § 275 järgi karistatav vaid juhul, kui see isik kaitses avalikku korda. Arvestada tuleb sellega, et KarS § 275 ei ole paigutatud mitte avaliku korra vastaste süütegude, vaid avaliku võimu teostamise vastaste süütegude alla, mis tähendab, et peamiseks kaitstavaks õigushüveks on avaliku võimu teostamise tõhusus. Seega ei vaja võimuesindaja solvamise puhul eraldi tuvastamist see, kas võimuesindaja kaitses avalikku korda, vaid tuvastada tuleb üksnes see, et võimuesindaja, keda solvati, täitis oma ametikohustusi. Selle, et käesoleval juhul solvas R.O vanglaametnikke nende ametikohustuste täitmisel, on maakohus tuvastanud. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et R.O ei tohiks karistada põhjusel, et ebatsensuursete sõnade kasutamine ongi tema tavapärane kõnepruuk. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdiv Eeskätt kannatanute ütlustest nähtub, et R.O mitte lihtsalt ei kasutanud teksti sees ebatsensuurseid väljendeid, vaid ta konkreetselt nimetas kannatanuid erinevate ebatsensuursete väljenditega. Maakohus on otsuses põhjendanud seda, miks ta leiab, et R.O kasutatud sõnad on oma olemuselt solvavad. Sellele ei ole sisuliselt vastu vaielnud ka kaitsja, kes möönab apellatsioonis, et samasugune kõnepruuk oleks „vabaduses viibivate 4 (5)
isikute vahelises vestluses taunitav“. Kuna seadusandja on pidanud just vajalikuks kriminaliseerida võimuesindaja solvamine ning vangla valvurid kuuluvad võimuesindajate hulka, ei ole mingit põhjust väita, et vanglaametnikud peaksidki taluma kinnipeetavate solvanguid ja ebatsensuursete väljenduste kasutamist. Seega täitis R.O oma käitumisega KarS § 275 objektiivse koosseisu. Sama kehtib ka vanglaametnike poole sülitamise kohta. On üldteada, et kellegi poole või pihta sülitamine on käitumine, millega näidatakse enda põlgust teise isiku suhtes. Seega on ka selline teguviis solvav ning kaitsja seisukoht, nagu ei annaks tööriiete määrdumine olenemata viisist ja ainest alust solvumiseks. Seoses kaitsja väitega, et valvurid pidanuks kasutama R.O-ga suheldes kaitseprille, märgib ringkonnakohus, et kaitseprillide ülesanne on kaitsta võimalike nakkuste eest ning kaitseprillide kasutamine ei tähenda, et sülitamisel ei oleks enam solvavat iseloomu. Maakohus on otsuses välja toonud ka selle, et R.O on ise selgitanud oma käitumist ja põhjendanud seda nt sellega, et valvurid ise provotseerisid teda. Seega R.O sooviski väljendada oma sõnakasutuse ja käitumisega põlgust vanglaametnike suhtes, mistõttu on maakohus õigesti leidnud, et R.O tegutses kavatsetult. Seega vastas R.O käitumine KarS § 275 koosseisule. See, kui isikul ongi kombeks käituda sellisel viisil, mis vastab kuriteokoosseisule, ei vabasta teda mingilgi moel vastutusest. Mingeid õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid maakohus tuvastanud ei ole ning ka apellatsioonis ei ole väidetud, et esinenud oleks mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. 4.3 Apellatsioonis nimetatud asjaolu, et R.O-le ei ole esitatud süüdistust seaduslikule korraldusele mitteallumises, ei oma kohtukolleegiumi hinnangul selle üle otsustamisel, kas R.O käitumine vastab KarS § 275 koosseisule, tähtsust.
5.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni esitanud kaitsja taotles osutatud riigi õigusabi eest 180 euro suurust tasu. Ringkonnakohus rahuldas taotluse osaliselt, nimelt 144 euro ulatuses. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja süüdistatavalt.
Sten Lind
Meelika Aava
Orvi Tali
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.