Kohtulahend

otsuse resolutsiooni punkti 2 kohaselt KarS § 65 lg 1 sätete alusel moodustatud ja ära kandmata liitkaristus, so vangistus 2 aastat 11 kuud ja 8 päeva täies ulatuses ja mõista kohtuotsuste kogumis lõplikuks ära kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat 7 (seitse) kuud ja 8 (kaheksa) päeva. Karistusaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, so 11.04.2014. V.J-ilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p-de 2, 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel: • kannatanu XXX KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel makstud sõidukulu summas 19 (üheksateist) eurot ja 66 (kuuskümmend kuus) senti; • määratud kaitsjale kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel makstud tasu 1080 (üks tuhat kaheksakümmend) eurot; • teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot ja 50 (viiskümmend) senti; so kokku 1632 (üks tuhat kuussada kolmkümmend kaks) eurot ja 16 (kuusteist) senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB pank või nr EE932200221023778606 Swedbank või nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena: „V.J, 1-14829, menetluskulud“. Kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Ekspertiisiasutustel V.J-i kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 13EKPS0001) tegemisel tekkinud kulu 255 (kakssada viiskümmend viis) eurot, jätta V.J-ilt välja mõistmata, jättes selle menetluskulu KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Asitõendid: 3 CDplaati turvakaamerate salvestustega, mis asuvad kriminaaltoimikus (krim toimik tl 3), jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas:

V.J-i süüdistatakse selles, et tema, 02.11.2012 kella 12.15 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna vanemvalvurit XXX(XXX) ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, öeldes solvavalt «sitapea» ning samuti sülitas kannatanule pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 05.11.2012. kella 12.00 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX (XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt korduvalt

«sitapea» ning samuti sülitas kannatanu suunas, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 10.12.2012. kella 08.10 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „sina sitapea, kes sa selline oled, mine perse, ime munni, oled üks türaimeja“ ning samuti sülitas kannatanu suunas, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXXVanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 18.02.2013. kella 21.30 paiku, olles XXXVanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla peaspetsialist-korrapidajat XXX (XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „sa kuradi sitapea“ ning samuti sülitas kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 21.02.2013 kella 12.50 paiku, olles XXXVanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna inspektor-kontaktisikut XXX(XXX), sülitades kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 17.03.2013 kella 20.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „ülemuste perselakkujad, uroodid, sitapead“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 18.03.2013 kella 10.50 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „ime munni, kuradi pederast“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 19.03.2013 kella 10.50 paiku, olles XXXVanglas kinnipeetav ning viibides XXXXXXVanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla vanemvalvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „sina vana munniimeja, mine munni imema, sitapea, värdjas“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 19.03.2013 kella 11.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „kuradi munn, urood, pederast, nahhui, sa kuradi munn, ühe paugu saaksid, siis teist ei olekski vaja“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 20.03.2013 kella 20.35 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla vanemvalvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „käi putsi, tatikas, sitapea, teile oleks vaja munniga pähe anda“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 23.03.2013 kella 08.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX(XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „ülemuste perselakkujad, türaimejad, kas tahad mu riista imeda, värdjas“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 25.03.2013 kella 08:35 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla vanemvalvurit XXX ebasündsate,

vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „käi perse, mine minema, poisiraisk“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 02.06.2013 kella 12.20 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vangla XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna vanemvalvurit XXX( XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „urood, sitapea, ime munni, kao minema, pederast“ ning samuti sülitas kannatanu suunas, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 03.06.2013 kella 10.15 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vangla XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna vanemvalvurit XXX( XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „sitapea, urood, pederast“ ning samuti sülitas kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 03.06.2013 kella 10.40 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vangla XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna inspektor-kontaktisikut XXX(XXX), sülitades kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 19.06.2013 kella 05.40 paiku, olles XXXVanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vangla XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX( XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „urod, abordijäänus, vaadake, millised hambad teil on, mine koju munni imema“ ning samuti sülitas kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Samuti tema, 21.06.2013 kella 18.00 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vangla XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX( XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt „munniimeja, sitapea, ment“ ning samuti sülitas kannatanu pihta kaks korda, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXXVanglas oma ametikohustusi. Seega, V.J , solvates avalikku korda kaitsvat võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani toime võimuesindaja solvamise, so KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

solvamise eest avaliku võimu kandjaid, kellel on oma ülesannetest lähtuvalt suurenenud oht sattuda rünnaku ohvriks – tegemist on isikutega, kes peavad neile antud volituste alusel või nende ametikohustustest tulenevalt kaitsma avalikku korda või tõkestama reaalsest asetleidvaid avaliku korra rikkumisi. Arvestades eelnevalt märgitud võimuesindaja kohta kohalduvaid tingimusi ning kõrvutades neid käesolevas kriminaalasjas kannatanute ametijuhendites kajastatuga (krim toimik tl 8-47), leiab kohus, et vanglaametnikke on võimalik käsitleda võimuesindajatena, kuna nende avaliku korra kaitsmise funktsioon tuleneb nii nende ametijuhendist kui ka vangistusseaduse § 111 lgst 1, mille kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Seega käesolevas kriminaalasjas kannatanuteks tunnistatud vanglaametnikud saavad olla ja on KarS §-s 275 nimetatud süüteo subjektideks.

esitatud tõendikogumist tulenevalt oli XXX 02.11.2012 toimunud intsidenti ajal ametiülesandeid täitev võimuesindaja, mida lisaks tunnistaja ütlustele kinnitab ka XXX poolt 29.03.2011 allkirjastatud ametijuhend, millest nähtuvalt töötas ta XXX Vanglas vanemvalvurina, kelle ülesannete hulka kuulus nii kontrollringkäikude tegemine kui ka abinõude rakendamine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja, XXX kodukorra või muude õigusaktide rikkumise, kinnipeetavate allumatuse, põgenemiste ja erakorraliste sündmuste ennetamiseks, tõkestamiseks ja likvideerimiseks. Edasiselt vajab vaagimist, kas kannatanule sõna „sitapea“ ütlemine ja tema pihta sülitamine on solvavad. Kohtu hinnangul tuleb tõstatatule vastata jaatavalt. Analüüsides väljendit „sitapea“, leiab kohus, et antud väljendil on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Kohtu hinnangul on sellise sõnakasutuse näol tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Nagu ka riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – tunnistaja XXXjuuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Kuna õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX näkku sülitamine. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „sitapea“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav nagu oli ka solvav XXX pihta, täpsustavalt näkku sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on V.J-i erinevates kinnipidamisasutustes korduvalt ka distsiplinaarkorras karistatud. Sellest johtuvalt lasub kohtul kohustus kontrollida, et V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega ei rikuta topeltkaristamise keelu põhimõtet. Vaatlusaluse süüteoepisoodi pani V.J toime 02.11.2012. Kuigi riiklik süüdistaja on kohtule topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimise tõendamiseks esitatud väljavõtte

riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgsete kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatu registrist, leiab kohus, et kõnealuse tõendiga ei ole võimalik arvestada (krim toimik tl 58-77). Nimelt nähtuvad sellest dokumendist küll distsiplinaarkaristuste olek, käskkirja number, ettekande number, põhjus, karistuse liik, millal vastav karistus määratud on, selle kestvus, täitmise kuupäev, lõppemise kuupäev ja katseaeg, ent põhjuse juures puuduvad täpsed kuupäevad ja isikud, millal ja kellede suhtes on distsiplinaarrikkumised toime pandud. Seega ei anna kõnealune tõend teavet rikkumis(t)e toimepanemis(t)e aja ja sisu kohta. Kehtiv kohtupraktika kohustab aga võrdlema just tegude toimepanemise, mitte aga karistuste määramise aegu ja etteheidete faktilist sisu (RKKKo nr 3-1-1-15-13 p 13). Samas leiab kohus, et piisavaks kõnealust põhimõtet järgivaks tõendiks saab lugeda XXX Vangla väljastatud õiendit, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi talle inkrimineeritavate süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 1 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 02.11.2012 kell 12.15 öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sitapea“ ja tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

veel enne, kui tema midagi öelda jõudis. V.J oli küllaltki erutatud olekus ja tal puudub teadmine, mis võis V.J-i agressiivsuse põhjuseks olla. Agressiivsuse tõttu polnud võimalik V.J-i soovi WC-sse minekuks täita, mistõttu pandi tema kambri uks kinni ja tema soov WC-sse minekuks täideti hiljem, pärast tema rahunemist. Kohtule vastas kannatanu, et vaatluse all olev intsident toimus XXX vangla XXX vangistusosakonnas, mis asub XXX. Solvatuna tundis kannatanu end kui võimuesindaja, ametnik. Samuti teostas ta sel hetkel ametikohustust, kuna V.J-i WC oli katki ja kuivkäimlat viimane vastu võtma ei nõustunud. Kinnipeetava WC-sse viimine, kinnipeetava saatmine väljaspool kambrit on valvuri tööülesanne. Kannatanuga samasisulisi ja ühetaolisi ütlusi andis ka 05.11.2012 koos kannatanuga tööl olnud vanemvalvur XXX, kes samuti kinnitas V.J-i poolt tema enda kambris olnud WCpoti lõhkumist, V.J-i kambris kuivkäimla olemasolu ja seda, et V.J soovis minna WCsse. Tunnistaja ütluste kohaselt jäi tema WC uksest umbes 5 meetri kaugusele. XXX tegi lahti V.J-i kambri välimise ukse, seal on topeltuksed ja ta ei jõudnudki midagi öelda, kui V.J teda sõimama hakka XXX V.J-i ütlemine ei meeldinud, tema tuju nagu langes ja ta tundis ennast solvatuna. Tunnistaja mäletamist mööda sõimas V.J XXX hulk aega, XXX midagi ei öelnud ja siis proovis V.J tema poole veel sülitada. Tunnistaja nägi seda eemalt, kuulis, kuidas V.J sõimas ja millele järgnes sülitamise hääl – siis pani XXX ukse kohe kinni. Tunnistaja sülitamise hetke ei näinud, vaid kuulis seda ning pärast ütles XXX, et V.J üritas sülitada. XXX sülitamisest pihta ei saanud, kuna ta jõudis ukse enne kinni panna. Eelosutatud kannatanu ja tunnistaja ütlusi analüüsides tuleneb neist, et 05.11.2012 teostasid XXX ja XXX XXX osakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli V.J-i viimine väljaspool tema kambrit asuvasse WC-sse hinnatav V.J-i kui kinnipeetava saatmisena, kinnitab sellesisulise toimingu hindamist tööülesandena ka XXX ametijuhend, kus teenistusülesandena on mh ära märgitud ka kinnipeetava saatmine (krim toimik tl 10 pö). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasi tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes sõna „sitapea“ ning sülitas XXX suunas. Nagu kohus juba eelneva episoodi käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 18.02.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 02.11.2012, 05.11.2012 ja 10.12.2012 toimepanemises süüdi, kuid märkis, et XXX juhtum ei tule talle meeldegi (kriminaaltoimik tl 108-109). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli süüdistuses märgitud ajal kinnipeetav XXX Vanglas ning ta oli teadlik, et XXX oli 05.11.2012 XXX vanglas XXX osakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik. Samuti pole süüdistatav vastustanud tema poolt kannatanule öeldud väljendi „sitapea“ kasutamist ja kannatanu suunas sülitamist. Nagu kohus juba eelmise süüteoepisoodi puhul leidis, on kannatanu suhtes ja tema aadressil sõna „sitapea“ kasutamine ja tema sunnas sülitamine on solvavad. Tuleb korrata, et antud väljendil on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus ning nagu riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvalise isiku – tunnistaja XXX- juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Ka tuleb korrata, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga. Sellest arusaamast johtuvalt leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX suunas sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas sellise sõna otseselt talle ütlemine ning seda võimendas asjaolu, et tema aadressil öeldud solvangut kuulsid pealt V.J-i kambri avatud ukse tõttu ka teised isikud, so nii kaastöötajad kui ka teised kinnipeetavad.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „sitapea“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav nagu oli ka solvav tema suunas sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmise episoodiga sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Seega on tegemist süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 2 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 05.11.2012 kella 12 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sitapea“ ja tema suunas sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

rahulikult saanud suhelda. Rohkem on aga neid päevi, kus V.J sõimab. 10.12.2012 toimunu oli aga solvamine, kui V.J talle ütles, et annab talle imeda või midagi selles kontekstis. Kannatanu lisab, et kindlasti kuulus vaatlusaluse intsidendi juurde sõna „sitapea“. Kuna palju aega on möödas, siis ta täpset sõnakasutust enam ei mäleta, kuid põhiline solvang oli, et nii pika vanglas töötamise aja jooksul polnud keegi tema aadressil sellist väljendit kasutanud, sinna juurde käis ka sõna „pederast“. See oli viimane piir ja ta tundis end täielikult solvatuna. Mis puudutab sülitamist, siis sellega seoses märkis kannatanu, et kuna ta pidas võimalikuks, et selline asi võib juhtuda, siis ta oli valmis selleks, et luuk kinni lükata või ka eest ära astuda. V.J-i puhul juhtus sülitamist tihti. Kannatanu hinnangul olid V.J-i poolt tema aadressil öeldud väljendid solvavad eelkõige seetõttu, et ta ei saa tunnistada, et ta oleks pederast või ta peaks minema nagu V.J pakkus, midagi imema. See on niisugune piir, millest eelmised sõimamised, millega nad harjunud olid ja mille kohta ka ettekandeid on koostatud, oli ületatud. Samuti pole tavapärane, et valvuri suhtes selliseid sõnu kasutatakse. Kui kinnipeetavate ja valvurite suhted on normaalsed, siis sellist sõimamist tuleb ette väga harva. Mis puudutab valuläve, siis see on igal inimesel olemas, kuid kinnipeetav ei tohi valvurit sõimata, suhtlemine peab olema korrektne ning väiksemate puhkudel saab seda lahendada distsiplinaarkorras karistamisega. Ka on kannatanu seisukohal, et V.J-i solvanguid kuulsid ka teised kinnipeetavad läbi seina, sest V.J on nii kõva häälega, mistõttu kostub see ka teistesse kambritesse. Kannatanu täpsustas, et ilmselt oli tegemist teise kontroll ringkäiguga ning peab võimalikuks, et oli nii, et tuli alumiselt korruselt tagasi, siis kuulis, et käib suhtlemine, mille peale avas luugi ning nägi, et V.J oli aknalaua peal. Kinnipeetavatele kodukorda igapäevaselt ei tutvustata, kuid kui tema valvurina näeb kodukorra rikkumist, siis on tema tööülesanne see rikkumine lõpetada. Intsident leidis aset XXX vanglas, XXX, mis asub XXX. Süüdistatava kaitsjale vastas kannatanu, et käesoleval ajal ei mäleta ta enam V.J-i kambri luugi avamise põhjuseid, kuid V.J-i sõnakasutus oli otseses mõttes „tule ja ime“ ning oli ka see, et oled imeja või pederast. Kinnipeetavate suhtluse keeldu ühes kambris viibivatel kinnipeetavatel ei ole, ent kambritevaheline suhtlus lukustatud kambrites on keelatud ning valvuri kohustuste hulka kuulub kinnipeetava ebaseadusliku käitumise takistamine. Seejuures on ebaseaduslikuks käitumiseks kambris karjumine, kui sellega rikutakse teiste kinnipeetavate rahu. Peale kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist täpsustas ta, et tegelikkuses ütles V.J talle, et „Tule ime munni“ ning see väljend oli tema jaoks täielikult üle piiri minemine; eelmised väljendid, need olid V.J-i puhul täiesti tavalised. See, et just tookord läks selline ütlemine hinge, tulenes sellest, et olles vangalas peaaegu 15 aastat töötanud, pole talle keegi mitte kunagi elus pakkunud, et tule imema. Sellise sõnastuse kasutamine oli üle piiri minemine nagu oli ka sülitamine. Sülitamisega oli vahe vaid selles, et ta jõudis eelnevalt enne sülje temani jõudmist luugi kinni lükata. Tema luuki puhastamas ei käinud, ent arvab, et kindlasti oli sülg pärast luugi peal nähtav. Sarnaselt eelnevate episoodidega tuleneb ka vaatlusaluse episoodi puhul tõdeda, et 10.12.2012 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt teostas ta intsidendi toimumisele eelneval ajal ja selle ajal otseselt tööülesandeid, kui teostas ringkäiku ja palus kodukorda rikkuval V.J korra rikkumine lõpetada. See, et ringkäigu teostamine ning kodukorrarikkumise lõpetamine on XXX tööülesanded, tulenevad XXX ametijuhendist, millest nähtub, et sisevalve valvur kohustub tagama kinnipeetavate poolt vangla kodukorra, vangla sisekorraeeskirjade jt vangistuse täideviimist reguleerivate õigusaktide täitmise ja viib läbi päevakavas ettenähtud toimingud, sh lukustatud kambrite ja narkovabaosakonna jalutuskäigud. Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Vaidlusi pole ka selles, et V.J oli XXX toimunud intsidendi ajal kinnipeetav XXX vanglas. Viimatimärgitut kinnitab väljatrükk riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgsete kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist, mille kohaselt viibis V.J XXX Vangla kartseris 08.12.2012 kuni 11.2.2012 põhjusel, et ei suhtunud heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse (krim toimik tl 69).

Kannatanu ütlustest tuleneb seegi, et V.J kasutas tema suhtes tööülesannete täitmise ajal väljendeid „Sitapea“, „Ime munni, „pederast“ ja „(türa)imeja.“ Lisaks sülitas V.J tema suunas. See, et V.J kasutas kannatanu suhtes süüdistuses nimetatud väljendeid, on tõendatud ka V.J-i kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Nimelt on V.J 18.02.2013 ülekuulamisel märkinud, et talle esitatud kahtlustuse sisu on arusaadav ja ta on toime pannud kõik need kuriteod, mida talle inkrimineeritakse. Ta märkis ka, et pani need teod toime põhjusel, et ametnikud ise provotseerisid teda, vastasel korral ei sülitaks ega ründaks ta kedagi. Ka tunnistab ta, et XXX ta küll sõimas, kuid ta XXX sülitanud pole (krim toimik tl 108-109). Hinnates ja kõrvutades eelnevalt osutatud ütlusi, siis nende pinnalt esinevad mõningased vastuolud – nimelt märkis kannatanu kohtus, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid „Sitapea“, „Ime munni, „pederast“ ja „(türa)imeja.“ Riiklik süüdistaja on aga süüdistuse esitanud «Sina sitapea, kes sa selline oled! Mine perse!, Ime munni!, Oled üks türaimeja!» väljendite kasutamises. Seda arvestades leiab kohus, et kahtlusteta on tõendamist leidnud sõnade „Sitapea“, „Ime munni, ja „(türa)imeja“ kasutamine kannatanu suhtes, ent viiteid sellele, et V.J oleks kannatanu suhtes kasutanud väljendit ka „Mine perse“, seda tõendatud ei ole, mistõttu see tuleb V.J-ile esitatud süüdistusest välja jätta. Mis puudub väljendisse „Pederast“, siis sellega seoses märgib kohus, et sellise sõnakasutusega väljendit süüdistuses märgitud ei ole, kuid kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõna „pederast“ kasutamise eest esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõna „Pederast“ kasutamist, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Nagu kohus juba eelnevate episoodide juures märkis, on sõna „Sitapea“ näol tegemist meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustava ja negatiivse väljendiga sõnaga. Kohtu veendumuse kohaselt laieneb see seisukoht ka väljenditele „Ime munni, ja „(türa)imeja.“ Seejuures tuleb riikliku süüdistajaga nõustuda, et väljendid, mida V.J kannatanu suhtes kasutas on oma olemuselt vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandavad, mis annavad selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna kannatanu avaldas, et V.J-i poolt väljendatud ebatsensuursed väljendid olid tema aadressil öeldud valjuhäälselt, mistõttu kuulsid seda ka teised kinnipeetavad, siis leiab kohus, et tegemist on ka sündsusetu käitumisviisiga. Andes hinnangut kannatanu väitesse puutuvalt V.J-i sülitamisesse tema suunas, siis vaatamata sellele, et V.J eitab kannatanu sülitamist, leiab kohus, et ka selles osas on süüdistus põhjendatud ning V.J pani toime ka kannatanu suunas sülitamise. Kuivõrd tegemist on nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis analüüsides kannatanu ütlusi, tuleb esmalt osutada, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ei taotlenud kohtumenetluse pooled kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Seega järeldub, et kannatanu on kogu menetluse vältel andnud ühetaolisi ütlusi. Mis puudutab erinevusi kannatanu ütlustes ja süüdistuses kajastatuga, siis asub kohus seisukohale, et see, et kannatanu ei mäleta kohtuistungil täpselt neid sõnu või väljendeid, mida talle V.J-i poolt öeldi, siis see ei ole vaadeldav asjaoluna, mis tõstataks küsimuse kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Siinkohal tuleb arvestada, et V.J pani kannatanu suhtes teo toime 10.12.2012 ning käesolevaks ajaks on teo toimepanemisest möödunud enam kui aasta. Samuti tuleb arvesse võtta, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et kergematele rikkumistele on võimalik reageerida distsiplinaarmenetluste ja –karistustega. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Mis puudutab V.J-i ütlusi, siis põhimõtteliselt V.J ei eitagi, et tema käitumine vanglaametnikesse, vangla ja muude eeskirjade täitmisesse, samuti kohtusüsteemi on üleolev ja ta ei kavatsegi mitte mingisuguseid korraldusi täita. Ta pole eitanud ka seda, et on XXX sõimanud. Samas ei saa jätta V.J-i ütluste kõrval tähelepanuta, et V.J-ile määratud

distsiplinaarkaristusregister on erakordselt pikk ning tema suhtumisest võib järeldada, et kõnealusele distsiplinaarkaristusregistrile on ka märkimisväärset lisa oodata. Kui ka analüüsida V.J-i 18.02.2013 antud ütlusi, siis nähtub, et ta küll tunnistab talle inkrimineeritud süütegude toimepanemist, ent samas tuleneb neist, et V.J-i lmselt ei mäletagi kõikide sündmuste üksikasju, sest vaatlusaluses ülekuulamisprotokollis ütleb ta seoses XXX, et see juhtum ei tule talle meeldegi. Kui ka võtta arvesse, et ülekuulamine on toimunud 18.02.2013, tegu on toime pandud aga 10.12.2012, siis jääb sinna vahele ca 2kuuline ajavahemik, mille jooksul on V.J korduvalt, kui mitte öelda valdavalt, viibinud kartseris. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt korduvalt ja intensiivselt toimepandud rikkumiste hulk annab kohtule veendumuse, et V.J võib mitte mäletada kannatanu XXX suunas sülitamist, seda enam, et V.J ei õnnestunud XXX süljega tabada. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i eelnevat käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et eelnevalt kohtu poolt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on peale vanglaametnike suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamist nende pihta ja suunas ka sülitanud. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav sülitamine ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kannatanu ütlustega on tõendatud ka V.J-i sülitamine tema suunas. Nagu kohus juba eelnevate episoodide puhul märkis, ei hõlma õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist, vaid seda on võimalik realiseerida ka teoga. Sel alusel leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX suunas sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas selliste sõnade otseselt talle ütlemine; tema pika vanglas töötamise aja jooksul pole keegi tema suhtes selliseid väljendeid kasutanud ning ta ei tea, et esineksid põhjused, mis annaksid aluse selliseid väljendeid tema suhtes kasutada (midagi imeda jne). Kannatanu solvangut süvendas ka teadmine, et talle adresseeritud väljendeid kuulsid ka teised kinnipeetavad. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „Sitapea“, „Ime munni, ja „(türa)imeja“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad nagu oli ka solvav tema suunas sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „Mine perse!“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „Mine perse!“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „Mine perse!“, kasutamine XXX suhtes 10.12.2012. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 10.12.2012 tema suhtes ka väljendit „pederast“. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik sellele õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõna „pederast“ kasutamise eest antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõna „pederast“ kasutamist kannatanu suhtes, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmise episoodiga sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on

süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 3 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 10.12.2012 kella 8.10 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „Sina sitapea, kes sa selline oled, mine perse, ime munni, oled üks türaimeja“ ja tema suunas sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

niisugust, kuid „sitapea“ sõnamine ja teha seda veel ka teiste kinnipeetavate juuresolekul, tema arusaamistesse ei mahu. Peale selle, et ta tundis ennast solvatuna, häiris see juhtum teda kogu õhtu, ta oli sellest häiritud. XXX möönab, et sellist käitumist tuleb kinnipeetavate poolt ikka aeg-ajalt ette, sellele saab ka vastavalt reageeritud, kuid üldjuhul kasutavad kinnipeetavad ikkagi talutavaid ja viisakaid väljendeid. Kõnealune intsident mõjutas tema päeva ja avaldas mõju ka järgmisel tööpäeva hommikul, mil nad tegelesid rikkumise fikseerimise ja menetluse alustamisega. Kannatanu avaldas arvamust, et vanglaametniku ametikohustuste hulka ei kuulu selliste solvangute ja sülitamise talumine; ta võib küll V.J-i käitumist ette arvata, kuid see ei anna V.J-ile rohkem õigusi välja öelda seda, mida ta ütles või teha seda, mida ta tegi. Vanglas käsitletakse teda kui tavalist kinnipeetavat, kuna tema suhtes pole ühtegi otsust, et ta oleks süüdimatu või psüühiliselt haige. Tema suhtes on ekspertiise teostatud, ta on tagasi toodud ja ta on normaalne. Kannatanu hinnangul raskendab asja seegi, et tema suhtes öeldud solvang ja tema pihta sülitamine toimusid teiste kinnipeetavate nähes. Nimelt peab ta igapäevaselt, ka peale toimunud konflikti vanglas edasi töötamata ja töötama nendesamade kinnipeetavatega, kelle juuresolekul teda solvati. See on häiriv. Samuti märgib ta, et ta on konfliktist üle, kui on tegemist teistsuguste juhtumitega, kus ollakse üksikkambris, kus üks-ühele otseseid pealtkuulajaid pole. V.J-i kaitsjale vastas kannatanu, et tema poolt eelnevalt kirjeldatud V.J-i käitumine on pidev, samas on raske hinnata, kas V.J on teiste kinnipeetavate seas autoriteeti. Kannatanu arvamus on, et V.J autoriteeti ei ole. Tal on välja kujunenud selline sortiment sõnu, mida ta kasutab. Intsidendi toimumise ajal oli kambris vähemalt 10 kinnipeetavat, täpset arvu ta praegu öelda ei oska, kuna ütluste andmisele eelneval päeval oli kambris 14 kinnipeetavat. Kinnipeetavate arv kambris on määratletud voodikohtade arvu järgi. Võib juhtuda et 1-2 kinnipeetavat olid kambrist ära, kuid kindlasti oli seal vähemalt 10 kinnipeetavat. Kinnipeetavate loendamine käib selliselt, et kõigepealt sisenevad nad kambrisse. Enne seda tegelevad kinnipeetavad oma asjadega – kes loeb, kes on niisama pikali. Tema sisenedes teavitab ta kinnipeetavaid, et on õhtune loendus. Kõik kuulevad seda, kui kambris viibivad nii eesti kui vene keelt kõnelevad kinnipeetavad, siis kordab ta koos tervitusega ka vene keeles üle, et kõik aru saaksid. Seejärel tõusevad kõik püsti ja üldjuhul pole seda vaja üle rääkida. Edasi seisab igaüks oma voodi juurde. V.J-i voodi võis temast jääda umbes 3 meetri kaugusele. V.J püsti ei tõusnud ja siis nägi ta silmanurgast, kuidas V.J püsti kargas, tegi sammu või kaks tema suunas ning sülitas. Ta sai küll natuke eemale, kuid varjuda tal kusagile polnud. Ka peale vaatlusalust intsidenti on V.J-i suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusi seoses ebatsensuurse sõnakasutusega, ent siis on V.J-i sõnakasutus olnud leebem või pole ta üleüldse millelegi reageerinud. Intsidenti, mida käesoleval juhul kohtus vaagitakse peab kannatanu erandlikuks, kuna V.J tegi seda teiste kinnipeetavate juuresolekul. Ka teiste kinnipeetavatega on olnud konflikte, kus inimene läheb endast välja, ei kontrolli ühte-kahte sõna, kuid V.J-i hääl on vali ja see võib kesta 0,5 kuni 1 tund. Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja XXX, kes märkis, et töötas 18.02.2013 XXX vangla XXX vangistusosakonna valvurina. Kõnealusel päeval oli ta tööl ning teostas oma tööülesandeid meeste eluplokki. Ta tunneb ka XXX ja teab, et XXX töötas XXX vangistusosakonnas peaspetsialist-korrapidajana. Talle tuleb meelde, et V.J oli üks kinnipeetavatest. 18.02.2013 puutus ta kokku mõlema isikuga. Põhjuseks asjaolu, et tema oli tol päeval meeste eluplokis valvur ja õhtuse loenduse läbiviimist tuli tegema tol päeval korrapidajana töötanud XXX. Nad teostasid loendust ka kambris 203. Loenduse läbiviimisel kehtib kord, mille kohaselt peavad kinnipeetavad loenduse ajaks oma voodi kõrvale püsti tõusma. V.J seda ei teinud. Seejärel anti V.J-ile korduvaid viisakaid korraldusi voodi kõrvale püsti tõusmiseks. V.J-ile korralduste andmisel liikus XXX. V.J-ile paar sammu lähemale, tema ise jäi uksele lähemale. Mingi hetk tõusis V.J püsti, ütles korrapidajale midagi krõbedat – tüüpsõnu nagu sitapea ning tegi suuga liigutuse nagu sülitaks. Tema seda täpselt ei näinud, kuhu V.J sülitas, kuid korrapidaja küsis talt pärast salvrätikut. Nimetatud salvrätikuga pühkis korrapidaja oma nägu ja lipsu, mistõttu järeldas ta, et kinnipeetav sülitas korrapidaja XXX pihta. Täpsustavalt märgib tunnistaja, et ta nägi sülitamisliigutust, sülje liikumist ennast ta ei näinud. Korrapidaja jäi sellise tegevuse järgselt rahulikuks ja palus tunnistajal koostada vastavalt vangla reeglistikule vastavasisuline

protokoll, kuna tegemist oli otseselt ametniku solvamisega. XXX talle sülitamisest ei rääkinud, kuid juba siis, kui V.J kasutas krõbedaid sõnu, eeldas ta, et see asi tuleb ära protokollida. Kannatanu ütlusi kinnitab tunnistaja ka selles, et kuna tegemist oli õhtuse loendusega, siis olid kambris ka kõik ülejäänud kinnipeetavad, kes olid oma voodite kõrvale püsti tõusnud ja kes kõnealusel ajal vastavas kambris pidid olema. Tunnistaja märgib, et V.J ütles eelnevalt nimetatud väljendit kõvahäälselt ja see oli suunatud korrapidajale, kuna korrapidaja astus V.J-ile lähemale ja andis talle viisakas vormis pidevaid korraldusi voodi kõrvale püsti tõusmiseks. Süüdistatava kaitsjale vastas tunnistaja, et tema XXX korraldust intsidendi protokollimiseks ei saanud, kuna solvangute protokollimine tuleneb töökorraldusest ning seetõttu sai ka vastavasisuline paber koostatud. Seejuures paluti seletus anda ka V.J, kes sellest aga keeldus. Kas ka ülejäänutelt kambris viibijatelt seletus võeti, seda tunnistaja enam ei mäleta. Konflikti osas selgitab ta täpsustuseks, et loenduse ajal jäi tema ukse juurde, kuna vanglas peab üks inimene jääma ukse juurde, kui teine toiminguid teeb. Kuna riiklik süüdistaja on antud episoodi raames pidanud vajalikuks kaasata tunnistajana menetlusse ka XXX, kes on kohtumenetluses ka vahetult üle kuulatud, siis XXX ütlustega tutvumise järgselt asub kohus seisukohale, et XXX ütlused on tõendikogumiga mittehaakuvad ja vastuolulised ning kohati viitab XXX üleüldse sellele, et ta pole V.J-iga ühes kambris viibinudki ja on viibinud kambris üksi. Samuti pole ta V.J-i üldse näinudki. Peale XXX kohtueelsel menetlusel antud ütluste meenutamist möönab ta siiski, et nad ikka viibisid V.J-iga ühes kambris, kuid see juhtum, mida tema teab, puutub hoopis XXX, kui see võttis valvuril rinnust kinni ja siis läks V.J neile vahele. Kokkuvõtvalt märgib XXX, et see juhtum polnud nö V.J-i asi. Osutatut arvestades asub kohus seisukohale, et käesoleva kriminaalasja raames ei ole võimalik XXX ütlustega nende ütluste ebaselguse ja vastuolulise tõttu arvestada ning need tuleb tõendikogumist jätta tervikuna välja. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 18.02.2013 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli loenduse läbiviimine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et peaspetsialist-korrapidaja osaleb või viib läbi kinnipeetavate päevakavajärgse kontrollrivistuse ja vajadusel erakorralisi kontrollrivistusi (krim toimik tl 1-16). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendit „sitapea“ ning sülitas XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX sülitas ta, kui ta viibis XXX vanglas XXX vangistusosakonna kambris nr 203 ja sinna tuli XXX, kes andis talle korralduse voodist püsti tõusta. Sellele vastas ta, et kuidas ta saab XXX korraldust täita, kui viimane lükkas ta XXX Vangla kartsas nr 22 vastu seina, millega näitas oma üleolekut ja võimu (krim toimik tl 110112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli teadlik, et XXXoli 18.02.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J kasutas XXX suhtes sõna „sitapea“ ja sülitas XXX pihta. Nagu kohus juba eelmise süüteoepisoodi puhul leidis, on kannatanule sõna „sitapea“ sõnamine ja tema sunnas sülitamine solvavad. Tuleb korrata, et antud väljendil on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Sellise sõnakasutuse näol tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Nagu ka riiklik süüdistaja õigesti ja asjakohaselt märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja

aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX suhtes. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – teiste kinnipeetavate ja tunnistaja XXX- juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Korrata tuleb sedagi, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX pihta sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas sellise sõna otseselt talle ütlemine ning seda võimendas asjaolu, et tema aadressil öeldud solvangut kuulsid pealt V.J-i kambris viibinud kinnipeetavad, kelle suhtes tuleb kannatanul oma ametiülesandeid ka edaspidi täita; samuti, et teda solvati kaastöötaja juuresolekul. Kannatanu avaldas sedagi, et tema läbielamine solvumise tõttu ei piirdunud üksnes teo toimepanemise päevaga, vaid ta elas seda üle ka veel järgmisel päeval, kui vastavaid dokumente koostati. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „sitapea“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav nagu oli ka solvav tema pihta sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuste täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 4 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses H. Linnule 18.02.2013 kella 21.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sa kuradi sitapea“ ja tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

21.02.2013 episood XXXsuhtes

Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 21.02.2013 kella 12.50 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna inspektor-kontaktisikut XXX sülitades kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 21.02.2013 töötas ta XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas inspektor-kontaktisikuna. V.J-i ta teab, kuna on viimase kontaktisik. V.J-iga puutuvad rohkem kokku valvurid, kuid tema on see ametnik, kes tegeleb V.J-i probleemidega, st et kui V.J on probleeme või küsimusi, siis suunab neid lahendamisele, so mitte ei lahenda ise vaid suunab, kuhu V.J peaks pöörduma. Kannatanu on arvamusel, et tunneb V.J-i valvuritest paremini, kuna räägib V.J-iga ka muudest küsimustest kui ainult vangistus. Tol ajal suhtlesid nad tihedalt, igapäevaselt ning peamine suhtlus oli seotud V.J-i distsiplinaarrikkumistega. Kuna ta rikub palju korda, siis selle tõttu on vaja talle teadvustada ja talle tutvustada, et tema suhtes on distsiplinaarmenetlust alustatud. 21.02.2012 sai ta V.J-iga kokku, kuna pidi viimasele tutvustama kas distsiplinaarmenetluse käskkirja või protokolli. Kinnipeetaval on õigus tutvuda protokolliga ja õigus saada kätte ka distsiplinaarmenetluse käskkiri. Tema läks V.J-i kambri juurde. Temaga oli koos vanemvalvur Guido Kogermann. Vanemvalvuri palus ta enda kõrvale, et oleks olemas tunnistaja, kui kinnipeetav ei pane dokumendile allkirja selle kohta, et on dokumendiga tutvunud, kuna V.J seda tihtipeale ei tee. Ta avas luugi. Siis rääkis V.J talle kõigepealt enda asjadest, mis teemal see vestlus oli, seda kannatanu ei mäleta, ent nähtavasti rääkis V.J talle oma eelnevatest kogemustest valvuritega või avaldas oma üldist arvamust ühiskonna ja kohtu suhtes. Tavaliselt kuulab ta selle jutu ära, sest sealt saab ta ka informatsiooni V.J-i kohta, mida on võimalik kasutada tööasjade täitmisel. Kui ta hakkas oma ülesannet täitma, siis sülitas V.J tema pihta. Sülitamisega kaasnes sülg ja see tabas tema jope paremat või vasakut külge – ta sai sellega kindlasti pihta, sest nägi seda sülge enda peal. Sülitamisest tundis ta ennast häirituna ja solvatuna juba seetõttu, et tema läks V.J-i juurde põhjusel, et V.J kui kinnipeetaval on õigus dokumentidega tutvuda ja tema läks sinna V.J-i õigusi tagama ning selline reaktsioon ehk sülitamine tema suunas oli talle kui ametnikule vastuvõetamatu. Enne vaatlusalust juhtumit V.J tema pihta sülitanud polnud. Kõnealust sündmust nägi pealt ka XXX ja kui ta õigesti mäletab, siis fikseeriti sülitamine ka fotoga. Sellele sündmusele järgnevalt tundis ta end häirituna, kuna teda oli rünnatud. Kuna tegemist oli esmakordse juhtumiga, siis oli tal vaja end koguda, et oma tööülesandeid edasi täita. Antud episoodiga seonduvalt vastas kannatanu V.J-i kaitsjale sedagi, et fotoaparaat võis tol hetkel kaasas olla põhjusel, et vahetult enne tema jõudmist oli teostatud läbiotsimist, kus oli vaja fotoaparaadiga midagi fikseerida ning tema poolt kasutati seda momenti lihtsalt ära. Kannatanuga ühetaolisi ja ka muu tõendikogumiga haakuvaid ütlusi on andnud ka G. Kogermann, kes märkis, et 21.02.2013 töötas ta XXX Vangla XXX vangistusosakonna kartserite osakonnas vanemvalvurina. Nii V.J kui XXX on talle tuttavad – V.J on kinnipeetav ja XXX on inspektor-kontaktisik nende vanglas. Tunnistaja kinnitab, et 21.02.2013 oli ta vanglas kartserite osakonnas tööl valvurina, kui XXX tuli V.J-ile dokumente tutvustama. Ta küll ei tea, mis dokumentidega tegu oli, kuid tegu oli dokumentidega, mida XXX soovis V.J-ile tutvustada. Tol hetkel palus teda XXX, et ta viibiks kõrval, kui ta dokumente tutvustama hakkab. Tema avas neljakandilise toiduluugi, mis on ukse peal ja mille kaudu XXX kinnipeetavaga suhtes. Kuigi tal kõrvalviibimise kohustust pole, siis millegi pärast palus XXX tal tunnistajana kõrval viibida. XXX tutvustas mingeid pabereid. Ta arvab, et võib-olla palus XXX tal juures olla seetõttu, et kui kinnipeetav ei soovi mingit paberit allkirjastada, siis tema valvurina paneb sellele oma allkirja, millega kinnitab, et kinnipeetav keeldus dokumentidega tutvumast ja allkirja panemast. Ka tookord jättis V.J talle tutvustatud dokumendid allkirjastamata. Kõnealust sündmust meenutades märkis tunnistaja, et asi algas rahuliku jutuga, mis oli normaalne ja vaikne, kuid mingil ajal hakkas hääl valjenema ja V.J ütles XXX kohta mingi sellise lause, et „Teie peale ei kõlba isegi sülitada“ vms. Vestlus läks edasi ja mingil ajal ta siis ütles, et probleeme oli üldise julgeolekuga ning siis ta sülitas. Sülg lendas kiiresti ja sellega sai kontaktisiku vasak käsi ja

jope vasak alumine serv pihta. Ka tema oli vasakul pool, kuid pihta ta süljega ei saanud. V.J sülitas seest poolt välja, läbi toiduluugi. Tunnistaja kinnitab, et ta nägi sülitamise momenti ennast, kuna oli seal kõrval – ta nägi sülje tulemist ja kuulis ka sellele iseloomulikku heli - tegemist oli valge ja vahutava süljega. Tunnistaja ei mäleta, et XXX oleks peale sülitamist midagi öelnud, nad sulgesid toiduluugi ja lahkusid sealt koos; XXX peale sellist toimingut rohkem vestlema ei hakanud. Eelnevalt osutatud omavahel kooskõlas olevaid isikuliste tõendiallikate ütlusi kinnitab ka foto (krim toimik tl 1), millel on kellegi seljas olev halli värvi jope, mille vasaku tasku juures on ebamäärase kujuga heledam määrdumine. Kõnealuselt fotolt nähtuv on kooskõlas kannatanu XXX ütlustega, milles XXX kinnitas, et tegemist on tema jopega, ta mäletab kõnealuse foto tegemist, on seda fotot varem näinud ja on seda fotot näinud juba siis, kui see foto tehti. Foto on tehtud digitaalkaameraga. Kannatanu märkis ka, et kõnealuselt fotolt on üheselt näha, et sülg on tabanud teda vasakule poole tasku lähedale. Ta lisas ka, et peale jopele sülitamist puhastas ta selle ära, ilmselt oleks olnud võimalik ka teine vormi jope selga panna, kuid talle tundus mõistlik selle puhastamine. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 21.02.2013 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli kinnipeetavale nendega seotud dokumentide tutvustamine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et inspektor-kontaktisik viib läbi kinnipeetavate distsiplinaarmenetlusi (krim toimik tl 19-21). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J sülitas tööülesandeid täitva XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX sülitas ta põhjusel, et XXX tuli talle tutvustama käskkirju täpselt lõunaajal, kui ta sõi oma lõunasööki. Ta oli just oma toidukausi lauale pannud, kui tuli XXX. Ta ütles M. XXX, kas see on jälle psühholoogiline võte, et ta tuleb söögi ajal tülitama ja söögiaega rikkuma. Seejärel viskas ta XXX sellesama toiduga. Toiduga XXX pihta ei saanud ja sellepärast sülitas ta XXX, mille peale kadus XXX tema kambri juurest ära. Hiljem tuli XXX uuesti ja siis selgitas V.J , et pole vaja tulla aegadel nagu lõunasöök teda segama (krim toimik tl 110-112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli XXX Vanglas kinnipeetav ja teadlik, et XXX oli 21.02.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J sülitas XXX pihta. Nagu kohus juba eelnevate süüteoepisoodide puhul, kus V.J samuti sülitas vanglaametnike pihta või suunas märkis, ei seisne õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamises, vaid seda on võimalik realiseerida ka teoga ning kahtlusteta on sellise solvava teona võimalik vaadelda ka sülitamist, kuna see on alandust tekitav ja nagu ka riiklik süüdistaja märkis, kannatanu au ja väärikust solvav. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et tema eesmärk oli V.J-i juurde minekul V.J-i õiguste tagamine. Sellele sai ta aga vastuseks ebakohase ja alandava käitumise, mis väljendus tema pihta sülitamises. Kannatanu avaldas ka, et kuna tal eelnevalt sellist kogemust polnud olnud, siis oli see kui esmakordne kogemus selline, mida ta väga üle elas. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX pihta sülitamine oli XXX jaoks solvav - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXXVangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 5 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXXpihta sülitamisega 21.02.2013 kella 12.50 paiku. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

korralduse voodist püsti tõusmiseks andis; teisi kinnipeetavaid antud kambris samaaegselt ei viibinud. Süüdistatava kaitsjale vastas kannatanu, et teades veidi vene keelt, siis tema arvates peaks sõna urood tähendama midagi sellist nagu värdjas ja selline väljendusviis solvas teda ning ta ei sattunud V.J-i teele mitte juhuslikult vaid tööülesandeid täites. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ka ei soovi (krim toimik tl 113115). Hinnates eelnevalt osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi, nähtub, et tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kannatanu viitab süüdistatavale, kui tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutanud isikule, süüdistatav ise aga täielikult eitab seda. Seega kujundab kohus järgnevalt seisukoha isikute ütluste usaldusväärsuse kohta. Seonduvalt kannatanu ütlustega tuleb nentida, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtus taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Sellest asjaolust järeldab kohus, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 17.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta, mistõttu ei pruugigi kannatanu täpset tema suhtes kasutatud sõnu või väljendeid mäletada. Teise aspektina tuleb tõdeda sedagi, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et ka tema aadressil öeldud väljendite kasutamist on vanglas ette tulnud, kuid mitte just igapäev. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogum näitab neis episoodides vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski nende süüteoepisoodide toimepanemist tema poolt (kohtu põhjendused ja seisukohad on kajastatud allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Neist aspektidest johtuvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 17.03.2013 teostas ta V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, viies läbi loendust. Seda kinnitab ka XXX poolt 19.01.2012 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 9 tuleneb, et valvuri ülesandeks on mh kinnipeetavate isikute loenduse läbiviimine (krim toimik tl 34-36). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja.

Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid «ülemuse perselakkujad“ ja „ uroodid“. Sarnaselt väljendiga „sitapea“, mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka väljenditel «ülemuse perselakkujad“ ja „ uroodid“ on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega nagu riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX kohta. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta loendust teise ametniku juuresolekul ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud kohtuistungil, märkides, et solvav oli see käitumine põhjusel, et tema poolt täideti sel ajal ametiülesandeid, seda enam, et ta pole V.J-ile niisama kusagil ette juhtunud, vaid teostas oma ametiülesandeid. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid «ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad - need olid solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „sitapead“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „sitapea“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „sitapea“ kasutamine XXX suhtes 17.03.2013. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 6 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses xxx 17.03.2013 kella 20.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult

negatiivse väljendiga, so „ülemuste perselakkujad, uroodid, sitapead“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis ka selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Hinnates eelnevalt osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi, nähtub, et taas on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kannatanu viitab süüdistatavale, kui tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutanud isikule, süüdistatav ise aga täielikult eitab seda. Seega kujundab kohus järgnevalt seisukoha isikute ütluste usaldusväärsuse kohta. Seonduvalt kannatanu ütlustega tuleb taas tõdeda, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtus taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Sellest asjaolust järeldab kohus, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 18.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta. Teise aspektina tuleb tõdeda, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et väga tihti vanglaametniku aadressil ebatsensuursete sõnade kasutamist ei esine. Seda tuleb paaril korral aastas ette, kui kinnipidamisasutuses on ebastabiilse käitumisega kinnipeetav, kes ei allu mitte kellelegi ja arvab, et temal on kõiges õigus ja kõik, mis vanglas toimub, on ebaseaduslik. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised ning puuduvad alused kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ka ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogum neis episoodides näitab vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski tema poolt nende süüteoepisoodide toimepanemist (kohtu põhjendused ja seisukohad on allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 18.03.2013 teostas kannatanu V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, saates V.J-i meditsiiniosakonda. Seda kinnitab ka XXX poolt 16.10.2012 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 4.3 tuleneb, et valvuri ülesandeks on vajadustel vanglasiseste saatmiste teostamine (krim toimik tl 37-39). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid „ta ei allu seal kellelegi, ime munni, urood, nahhui“. Samuti sülitas V.J tema suunas, kuid sülg teda ei tabanud. Sarnaselt väljendiga „sitapea“, „ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka väljendil «ime munni“ on meie

kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Seega on riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkinud, et tegemist on vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX kohta. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta saatmist läbi sektori ja V.J sõimas ebatsensuurseid väljendusi kasutades teda valjuhäälselt, mille tõttu kuulsid seda nii teised kinnipeetavad kui ka vanglaametnikud ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvav oli see käitumine põhjusel, et tema poolt täideti sel ajal ametiülesandeid ja ta ise kasutas V.J-iga suhtlemise teie-vormi, mistõttu V.J-i vastamine sellele ebatsensuurselt ja alandavalt oli talle solvav. Solvangut intensiivistas ka asjaolu, et ebatsensuurset ja valjuhäälset sõimu kuulsid pealt ka teised kinnipeetavad ja vanglaametnikud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendi «ime munni“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „kuradi pederast“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „kuradi pederast“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „kuradi pederast“ kasutamine XXX suhtes 18.03.2013. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 18.03.2013 tema suhtes ka väljendeid „urood“ ja „nahhui. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik sellele õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõnade „urood“ ja „nahhui“ kasutamise eest antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõnade „urood“ ja „nahhui“ kasutamist kannatanu suhtes, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Sel samal põhjendusel ei kujunda kohus seisukohta ka võimaliku V.J-i sülitamise kohta kannatanu suunas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel

vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 7 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 18.03.2013 kella 10.50 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „ime munni, kuradi pederast“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

riigiametnikku, kui naisametnikku ning see solvamine väljenduski tema suhtes halvustavate sõnade kasutamises – ta pole mitte mingisugune munniimeja, ta pole värdjas ega ka sitapea ning ta ei pea minema munni imema – need sõnad olid väga solvavad ja seda nii ametnikuna kui naisterahvana. Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja XXX, kes märkis, et 19.03.2013 töötas ta XXX Vanglas inspektor-kontaktisikuna. XXX tunneb ta väga hästi, on tema töökaaslane. Vaatlusalusel päeval olid tal kontakt XXX alates hommikust, kuna nad istusid tol ajal ühes kabinetis, siis nad suhtlesid hommikust saadik ja ka liikusid koos mööda territooriumi. Sel päeval kohtus ta hommikul vara, so umbes kella 8 paiku ka V.J-iga, kuna V.J on tema kinnipeetav. Seega ta teadis, kus kambris V.J istus ja teadis ka seda, et intsidenti põhjustaja oli V.J. Vaatlusalune intsident toimus 19.03.2013 kella 10.50 paiku. Nimelt liikusid nad siis XXX üle hoovi, so ühest vangla hoonest teise. See tee viib mööda nn psühhiaatriaosakonna plokist, kus esimesel korrusel paiknevad kinnipeetavad. Kambris nr 1236 paiknes ka kinnipeetav V.J. Kui nad olid jõudnud kohakuti nimetatud kambri aknaga, kuulis ta, kuidas V.J pöördus eksimatult XXX poole, öeldes talle „Sina plika, munniimeja, värdjas, sitapea“. Tema keeras pead, keelates XXX seda teha, et ta ei näitaks välja, et ta sellest puudutatud oleks. Ta nägi, et akna juures seisis V.J. Tunnistaja selgitas ka, et aken koosneb kahest osast – üks osa on lahti käiv ning sealt oli väga selgelt seda häält kuulda ja nägu näha. V.J astus sealt mõne cm kõrvale, kuid läbi kaasi oli näha tema nägu ning polnud mingit kahtlust, et see pöördumine tuli V.J-ilt. Teiseks tundis ta V.J-i ära hääle järgi. Kuna V.J alustas oma pöördumist sõnaga „Plika“ ja kui väljas olid tema ja XXX, siis polnud mingit kahtlust, et need sõnad olid mõeldud XXX. Peale toimunut palus ta XXX V.J-i akna poole mitte vaadata, sest XXX kõrval olles nägi ta, mis temaga toimus – ta läks kohe näost punaseks, erutus silmnähtavalt ning see situatsioon oli tema jaoks väga häiriv. Ka temal endal polnud hea kuulda, kuidas tema naiskolleegile öeldi. Nad läksid edasi ja siis avaldas talle XXX, et tema igakordsel sealt möödaminekul pöördub V.J tema poole niimoodi. Ta nägi ka, et XXX oli pisar silmas ja hääl värises. See oli väga ebameeldiv, seda enam, et nad ei liikunud hoovis mitte kahekesi, vaid ümberringi oli teise ametnikke. Eemal liikusid ka teised kinnipeetavad ja ametnikud. Tunnistaja kinnitab ka seda, et ta on ka varem kuulnud, et V.J XXX poole selliselt väljendudes pöördub. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXXja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 19.03.2013 teostas XXX XXX vanglas intsidenti toimumisel ajal tööülesandeid. XXX XXX Vanglas töötamist tõendab ka kohtule tõendina esitatud XXX poolt 29.01.2013 allkirjastatud vanemvalvuri tööjuhend (krim toimik 40-41) Seega oli XXX V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendeid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis ka selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnistaja ja midagi öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Vaatamata sellele, et V.J eitab talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist ja on keeldunud täiendavate ütluste andmisest, leiab kohus, et V.J-i süü XXX suhtes kasutatud ebatsensuursete väljendite kasutamises on tõendatud kannatanu ja tunnistaja XXX ütlustega, kes annab kannatanuga ühetaolisi ja omavahel haakuvaid ütlusi. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“ leiab kohus, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Nagu ka riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – tunnistaja XXX ning ka teiste kinnipeetavate ja vanglatöötajate – juuresolekul ja kuuldes, siis on see kohtu hinnangul

vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Kohtu veendumuse kohaselt on antud episoodi puhul põhjust rääkida veelgi intensiivsemast solvangust, kuna ebatsensuurses keelekaustuses öeldud väljendid oli adresseeritud ametiülesandeid täitvale naisterahvale. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine äärmiselt solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et lisaks osutatud väljendite solvavale sisule, solvas V.J teda avalikus ruumis, kus liikus ka teisi kinnipeetavaid ja vanglatöötajaid ning lisaks sellele oli tema kõrval solvangute ütlemise ajal meesterahvas. Kohtu hinnangul on põhjendatud osutada ka tunnistaja ütlustele, kes märkis, et peale nende sõnade ütlemist, kannatanu punastas ja tundis piinlikkust, tema hääl värises ning tema silmanurgas oli pisar. Kohus leiab, et sellised ütlused annavad aluse seisukohaks, et kannatanu võttis solvangut väga hinge ja elas seda raskelt üle. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad – need oli solvavad nii XXX kui inimese ja naisterahvas suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutatud kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 8 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 19.03.2013 kella 10.50 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

siis teist ei olekski vaja», solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX ütlusi selle kohta, et 19.03.2013 töötas ta XXX Vanglas valvurina ja tööalaselt oli tal jällegi kokkupuuteid ka V.J-iga. Jällegi tuli talle korrapidajalt korraldus, et psühhiaatriaosakonda tuli ekspert või psühholoog, kellel on soov kinnipeetavaga suhelda ning kuna V.J pidi olema kõrval meessaatja, siis paluti tal appi minna, et ta teostaks saatmist ja valvamist kuni protseduuri lõpuni. Seega läks ta saatjaks. Ta võttis kinnipeetava kambrist välja, otsis ta läbi ning vaatamata sellele, et minna polnud pikk maa, andis ta korralduse panna käed selja peale. Selle peale kinnipeetav ärritus ja ütles, et ei pane midagi ja kasutas tema suhtes ebatsensuurseid sõnu. Seejärel viis ta kinnipeetava ära ruumi, kus toimus vestlus. Tema oli ukse taga. Kui vestlus ära lõppes, andis ta tagasiteel uuesti korralduse pannad käed selja taha ja liikuda kambri suunas. Sellele kinnipeetav ei reageerinud. Kambrini jõudes pakkus ta kinnipeetavale võimalust kirjutada seletuskiri. Selle peale kinnipeetav jällegi ägestus ning ütles talle „kuradi urood, oleksid saanud, teist polekski vaja“ jne. Sellest ütlemisest tundis ta end ohustatuna, kuna see oli juba nagu ähvardus. Psühhiaatri kabineti juurde toimetamisel ütles ta samuti sõnu „urood, nahhui, munn“ – ei midagi erilist, mis võiks meelde jääda, need olid suvalised ropud sõnad, tema jaoks ropud. Peale nende sõnade lausumist tundis ta ennast solvatuna, tema tuju oli rikutud. Ta tuli tööle normaalse tujuga, sooviga tööd teha. Peale sellist ütlemist tahtmist tööd teha tal enam polnud. Kuna igapäevaselt selliseid asju ka ei juhtu, siis oli tema jaoks tegemist erakorralise sündmusega, mille järgselt tundis ta end solvatuna. See, et kinnipeetav peab liikumisel käed seljataha panema, see on tavapärane korraldus. Kõik vanglasse tulevad kinnipeetavad tutvuvad kodukorraga, kõikvõimalike eeskirjadega ning kõik teavad, et vanglasse sattudes hoitakse käed liikumise ajal selja peal, kuni pole antud teist korraldust või pole käsi võimalik selja peale panna haiguse tõttu, nt on kips peal või arsti ettekirjutusel. Ka V.J-ile sai sellist korraldust mitu korda antud, teda hoiatati, et korraldus on täitmiseks ning kõik kinnipeetavad peavad saatmise ajal hoidma käsi selja peal. Lisaks tuleb arvestada, et enne teda on V.J neid korraldusi ka kuulnud ja tutvunud eeskirjade ja kodukorraga. Tema poolt anti V.J-ile korraldus rahulikult, nii nagu ta on V.J-i alati kambrist välja võtnud – küsis tema nime, selgitas, et läheb kambrist välja arsti vastuvõtule ja psühholoogi juurde. Samuti ütles ta rahulikult, et saatmise ajal hoidku ta käed selja peal, et liigutakse trellide suunas. V.J-i kaitsjale vastas kannatanu, et peenis on tema jaoks solvav sõna ning seejuures ei kasutanud kinnipeetav tema suhtes mitte sõna peenis, vaid nimetas teda munniks. Tegemist on sõnaga, mis on ropp ja selliselt ei sobi ametnikku nimetada. Ka pole ta kurat ega munn, ta on vanglaametnik. Need sõnad olid öeldud talle, teda kutsuti munniks. Kannatanu kordab ka, et lisaks ütles V.J talle ka urood ja nahhui. Seega kasutas V.J tema suhtes sõnu, mis mitte lihtsalt ei meeldi talle, vaid neid sõnu ei tohi ametnikuga suheldes kasutada. Selle kohta on olemas ka eeskiri, mille kohaselt tuleb ametnikuga suhelda korrektselt, ebatsensuurseid sõnu kasutamata. Tema solvuski sellepärast, et temaga kasutati ebatsensuurseid sõnu. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis ka selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Hinnates eelnevalt osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi, nähtub, et taas on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kannatanu viitab süüdistatavale, kui tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutanud isikule, süüdistatav ise aga täielikult eitab seda. Seega kujundab kohus järgnevalt seisukoha isikute ütluste usaldusväärsuse kohta. Seonduvalt kannatanu ütlustega tuleb taas täheldada, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtus kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks taotlenud tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Sellest asjaolust järeldab kohus, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 19.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta. Teise aspektina tuleb tõdeda, et

kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et väga tihti vanglaametniku aadressil ebatsensuursete sõnad kasutamist ei esine. Seda tuleb paaril korral aastas ette, kui kinnipidamisasutuses on ebastabiilse käitumisega kinnipeetav, kes ei allu mitte kellelegi ja arvab, et temal on kõiges õigus ja kõik, mis vanglas toimub, on ebaseaduslik. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ka ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogumi neis episoodides näitab vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski tema poolt nende süüteoepisoodide toimepanemist (kohtu põhjendused ja seisukohad on kättesaadavad allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 19.03.2013 teostas ta V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, teostades V.J-i saatmist meditsiiniosakonda. Seda kinnitab ka XXX poolt 16.10.2012 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 4.3 tuleneb, et valvuri ülesandeks on vajadusel vanglasiseste saatmiste teostamine (krim toimik tl 37-39). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid «kuradi munn, urood, nahhui, sa kuradi munn; ühe paugu saaksid, siis teist ei olekski vaja». Sarnaselt väljendiga „sitapea“, „ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka väljenditel «kuradi munn, urood, nahhui, sa kuradi munn; ühe paugu saaksid, siis teist ei olekski vaja» on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega nagu riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX suhtes. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta saatmist läbi sektori ja V.J sõimas ebatsensuurseid väljendusi kasutades teda valjuhäälselt, mille tõttu kuulsid seda nii teised kinnipeetavad kui ka vanglaametnikud, ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvav oli selline käitumine põhjusel, et need väljendid olid äärmiselt solvavad ning peale nende ütlemist oli tema tuju täielikult rikutud ning polnud tahtmist ka enam tööd teha. Sellist asja igapäevaselt ei juhtu ning tegemist oli erakordse halvustava sündmusega, mille järgselt tundis ta end solvatuna.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid «kuradi munn, urood, nahhui, sa kuradi munn; ühe paugu saaksid, siis teist ei olekski vaja» olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad need olid solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „pederast“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „pederast“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „pederast“ kasutamine XXX suhtes 19.03.2013. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 9 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 19.03.2013 kella 11.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so «kuradi munn, urood, pederast, nahhui, sa kuradi munn; ühe paugu saaksid, siis teist ei olekski vaja». Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

Antud episoodiga seonduvalt andis kohtuistungil kannatanuna ütlusi XXX, kes selgitas, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 20.03.2013 töötas ta vanemvalvurina XXX Vangla kolmandas üksuses. V.J-i tunneb ta vaid niipalju, kui on temaga tööalaselt kokku puutunud. Tööalaselt omas ta V.J-iga kokkupuudet ka 20.03.2013. 20.03.2013 tuli ta tööle öisesse vahetusse ja teostas õhtust loendust. See oli tema kohus, kuna nii on ette nähtud. Nad läksid V.J-i juurde ning V.J hakkas loenduse läbiviimisel kasutama solvavaid väljendeid. Loenduse käigus kontrollitakse, et vangid oleksid oma kambris ja üle kontrollitakse ka kambri tehniline seisukord. Kinnipeetavad on loenduse läbiviimisel kohustatud ütlema oma nime. V.J aga käitus väga ebasobivalt ja hakkas koheselt valjuhäälselt sõimama ja solvavaid väljendeid kasutama. Talle ütles V.J, et „Teile oleks vaja munniga pähe“ ja samuti saatis ta putsi“. See õhtu nimetas teda ka „poisiraisaks“, kui ta kambrisse sisenes. Tema tundis ennast neist sõnadest solvatuna, kuna ta täitis oma tööülesandeid. Solvatuna tundis ta end põhjusel, et selline sõnakasutus ei vasta normidele, sest kinnipeetavad peavad valvuritega suhtlema viisakalt. Tema ise käitus viisakalt nagu alati loenduste ajal. Selline loendus toimub kaks korda päevas – hommikul kell 8 ja õhtul kell 8. 20.03.2013 oli temaga koos XXX. Süüdistatava kaitsjale vastas kannatanu, et V.J ei kasutanud ebatsensuurseid sõnu mitte ainult korralduste täitmata jätmise korral, vaid tegi seda ka siis, kui korraldusi polnud; V.J-i suhtlemine oli kaootiline. Samuti oli ta eelnevalt märgitud sõnu kasutanud ka varem. Tema teab vähemalt kahte kuupäeva, kui V.J on ebasobivalt käitunud. Kannatanu märkis ka, et väljendit „munniga pähe“ nad naljaks ei pööra, kuna nad töötavad vanglas ja sellised väljendid on solvavad. Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistajana menetlusse kaasatud XXX, kes märkis, et 20.03.2013 töötas ta sarnaselt XXX XXX Vangla kolmandas üksuses ja teostas seal vanemvalvuri ülesandeid. Sel päeval puutus ta kokku XXX, kuna nad teostasid koos regulaarselt tööülesannet, so õhtust loendust, kus XXX alustas vahetust, tema oli aga vahetust lõpetav ametnik. Sel päeval puutus ta kokku õhtuse loenduse käigus ka V.J-iga . Nimelt tegid nad loendust ka V.J-i kambris. V.J-i tunneb ta kui asutuses viibivat kinnipeetavat. Samas vahetuses nad XXX polnud, kuna kord oli selline, et alustav ametnik käib vahetust lõpetava ametnikuga läbi kõik kambrid, teostades nii kambrite tehnilist kontrolli kui ka isikute tuvastamist. Loenduse ajal olid nad koos XXX. XXX teostas V.J-i kambris loendust ja andis viimasele mingisuguse korralduse. Mis korraldusega täpsemalt tegemist oli, seda tunnistaja ei mäleta, kuid teab, et sellepeale kinnipeetav ärritus ja sõimas. Ta ei tea, mida kinnipeetav täpselt ütles, kuid tema hääletoon oli tugev ja ärritunud. XXX jäi aga rahulikuks ja kordas korraldust, sh teostas regulaarset tööülesannet, mingisugust ärritumust või närvi minekut tunnistaja XXX puhul ei täheldanud. Tunnistaja V.J-ile antud korralduse sisu ei mäleta ning samuti ei mäleta ta V.J-i poolt XXX lausutud sõnu. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 20.03.03.2013 teostas XXX XXX vanglas intsidendi toimumisel ajal tööülesandeid. XXX XXX Vanglas töötamist tõendab ka kohtule tõendina esitatud ja XXX poolt 05.03.2010 allkirjastatud valvuri tööjuhend (krim toimik 42-44), mille punktist 4.8 nähtub, et valvuri ülesandeks on mh kinnipeetavate isikute loenduste läbiviimine. Seega oli XXXV.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja ning V.J kinnipeetav XXX Vanglas. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendit „Käi putsi ja teile oleks vaja munniga pähe anda“. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis vaatlusaluse episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ka ei soovi (krim toimik tl 113-115). Vaatamata sellele, et V.J eitab talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist ja on keeldunud täiendavate ütluste andmisest, leiab kohus, et V.J-i süü XXX suhtes kasutatud ebatsensuursete väljendite kasutamises on tõendatud kannatanu ja tunnistaja XXX ütlustega. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid „käi putsi“ ja „teile oleks vaja munniga pähe anda“ leiab kohus, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt

teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Nagu ka riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – tunnistaja XXXjuuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvas teda see, et halvustavaid ja alandavaid väljendeid tema aadressil kasutati ajal, mil ta täitis oma tööülesandeid. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „Käi putsi“ ja „teile oleks vaja munniga pähe anda“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad – need oli solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendite „tatikas“ ja „sitapea“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendite „tatikas“ ja „sitapea“ kasutamist V.J-ile ei ole võimalik inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta nende tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendite „tatikas“ ja „sitapea“ kasutamine. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 20.03.2013 tema suhtes ka väljendit „poisiraisk“. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõna „poisiraisk“ kasutamise eest antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõna „poisiraisk“ kasutamist, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 10 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 20.03.2013 kella 20.35 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „käi putsi tatikas, sitapea, teile oleks vaja munniga pähe anda“.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

ütluste avaldamist. Sellest asjaolust kohus järeldab, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 23.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta. Teise aspektina tuleb tõdeda, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ka ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogum neis episoodides näitab vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski tema poolt nende süüteoepisoodide toimepanemist (kohtu põhjendused ja seisukohad on kättesaadavad allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 23.03.2013 teostas ta V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, teostades loendamist. Seda kinnitab ka XXXpoolt 08.12.2011 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 9 tuleneb, et valvuri ülesandeks on ka kinnipeetavate isikute loenduse läbiviimine (krim toimik tl 45-47). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid „ülemuste perselakkujad, türaimejad, värdjas“. Sarnaselt väljendiga „sitapea“, „ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka XXX aadressil kasutatud väljenditel «ülemuste perselakkujad, türaimejad, värdjas“ on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega nagu riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta loendust teise vangaamentiku juuresolekul ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvav oli selline käitumine põhjusel, et need väljendid olid sisult äärmiselt solvavad ning seejuures pöörduti V.J-i poole äärmise viisakusega. Vastuseks viisakale käitumisele selliste sõnade kasutamine on solvav. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid «ülemuste perselakkujad, türaimejad, värdjas“ olid oma

ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad - need olid solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „kas tahad mu riista imeda“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et eelmärgitud väljendite kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „kas tahad mu riista imeda“ kasutamine XXX suhtes 23.03.2013. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 23.03.2013 tema suhtes ka väljendit „ime munni“. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik sellele õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõnade „ime munni“ kasutamises antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõnade „ime munni“ kasutamist kannatanu suhtes, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 11 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 23.03.2013 kella 08.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „ülemuste perselakkujad, türaimejad, kas tahad mu riista imeda, värdjas“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

täitnud vangla vanemvalvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt korduvalt «käi perse, mine minema, poisiraisk“, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Antud episoodiga seonduvalt andis kohtuistungil kannatanuna ütlusi XXX, kes selgitas, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 25.03.2013 töötas ta vanemvalvurina XXX Vangla kolmandas üksuses. V.J-i tunneb ta vaid niipalju, kui on temaga tööalaselt kokku puutunud ja tööalaselt omas ta V.J-iga kokkupuudet ka 25.03.2013. Sarnaselt 20.03.2013 toimunuga, viis ta ka 25.03.2013 läbi loendust kambris 1221. Tegemist oli hommikuse loendusega, mida viis läbi kaks ametnikku. Üks andis vahetust üle ja teine võttis selle vastu. Vaatlusalusel päeval oli V.J voodis teki all ja keeldus sealt välja tulemast. Peale seda, kui ta oli andnud korralduse püsti tõusta, sai ta V.J-ilt vastuseks „mine perse!“ Kas ta ka midagi täiendavat ütles, see kannatanule ei meenu. Kannatanu hinnangul on sellise väljendi näol tegemist solvava ja ebaviisaka väljendiga. Selline väljendusviis ei ole lubatud, see on ebasobiv käitumine, millele järgneb distsiplinaarmenetlus. Täpsustavalt selgitas kannatanu, et loenduse ajal on kinnipeetavad kohustatud seisma voodi kõrval, käed küljel ja ütlema oma nime, et ta teaks, kellega on tegemist. Loendamine toimub kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Süüdistatava kaitsjale kinnitas kannatanu, et V.J-i sõnakasutus tema aadressil oli solvav ja seda vaatamata sellele, et tal endal vähimatki seost nende sõnadega pole. Solvavate väljendite tema aadressil kasutamine solvab teda ja ka tol korral tundis ta end solvatuna. Solvavate väljendite kasutamist V.J-i poolt XXX aadressil kinnitab ka XXX, kes märkis, et ta mäletab ka 25.03.2013 sündmusi, selgitades, et XXX öötab XXX Vanglas vanemvalvurina ning vaatlusalusel päeval teostasid nad taas loendust ja selle raames sisenes XXXV.J-i kambrisse ning palus tal oma nimi öelda. V.J saatis ta aga persse ja käskis kambrist ära kaduda. Kambrisse läksid nad kahekesi – tema jäi uksele, XXX läks kambrisse sisse. V.J-ile andis korraldusi XXX, mistõttu olid V.J-i ütlused suunatud just XXX. See, kuidas XXX end pärast neid sõnu tundis, tunnistaja öelda ei oska ning muude toimingute pealetuleku tõttu ta ka ei mäleta, kas XXX juhtunut ka kuidagi kommenteeris. Eelnevalt osutatud kannatanu ja tunnistaja ütlusi hinnates leiab kohus, et need tõendavad süüdistuses märgitud kuupäeval, so 25.03.2013 XXX XXX Vanglas töötamist. Lisaks isikuliste tõendiallikate ütlustele tõendavad vastavat fakti ka XXX poolt 05.03.2010 allkirjastatud valvuri tööjuhend, mille punktist 4.8 nähtub, et vanemvalvuri ülesannete hulka kuulub ka kinnipeetavate isikute loenduste läbiviimine. Seega tõendab tõendikogum XXX töötamist 25.03.2013 XXX Vanglas ja seda, et V.J-iga toimunud intsidendi ajal oli XXX tööülesandeid täitev võimuesindaja. Vaidlusi pole ka selles, et sel ajal ehk 25.03.2013 oli V.J kinnipeetav XXX Vanglas. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendit „Mine perse!“ Enne kõnealusele väljendile hinnangu andmist peatub kohus ka V.J-i kohtueelsel menetlusel antud selgitustele, märkides, et V.J on kohtueelsel menetlusel kinnitanud kahtlustuse sisust arusaamist, ent süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi täiendavat ta öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Sarnaselt eelnevatele XXX Vangla episoodidele leiab kohus ka antud süüteoepisoodi puhul, et vaatamata sellele, et V.J eitab talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist, on tema poolt süüteo toimepanemine tõendatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega, milles mõlemad kinnitavad teineteisest sõltumatult, et süüdistuses märgitud kuupäeval kasutas V.J XXX suhtes ebatsensuurset väljendit, öeldes talle „Mine perse!“ Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendit „Mine perse!“ asub kohus seisukohale, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Nagu ka riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – tunnistaja XXX- juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina.

See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvas teda see, et halvustavaid ja alandavaid väljendeid tema aadressil kasutati ajal, mil ta täitis oma tööülesandeid. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „Mine perse“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav – see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „mine minema, poisiraisk“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „mine minema, poisiraisk“ kasutamist V.J-ile ei ole võimalik inkrimineerida, kuna vastava väljendi kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta nende tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „mine minema, poisiraisk“ kasutamine. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutatud kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 12 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 25.03.2013 kella 8.35 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „käi perse, mine minema poisiraisk“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 02.06.2013 töötas ta XXX Vanglas asukohaga XXXvangistusosakonna vanemvalvurina. V.J-i ta tunneb sellest ajast, kui V.J oli XXX Vangla kinnises blokis, kus tema tööl oli. Tal on V.J-iga ka varem intsidente olnud. 02.06.2013 kella 12.20 paiku juhtus nii, et tema tööülesandeks oli toidujagaja saatmine kinnisesse boksi. Tegemist on boksiga, kus kinnipeetavad asuvad lukustatud kambrites ja kartseris. V.J oli kartseris. Toidujagamise ajal ta kambrisse sisse ei lähe, ta saadab toidujagajat koridoris ning toitu jagatakse koridoris, kus valvur või vanemvalvur nagu tema, annab toidu edasi kambrisse. Seda toimingut kinnipeetavast toidujagaja ei tee. Ka tookord oli toidujagajaks kinnipeetav – XXX. V.J oli siis toidujagamise ajal kambris. Tema andis V.J-ile kambrisse leiba ja selle peale sõimas V.J teda pederastiks ja passiivseks ja sitapeaks. Kannatanu ütluse kohaselt on sõna „sitapea“ V.J nagu tere - see on tavaline ja sellega on kõik harjunud. Kuid tol päeval nimetas V.J teda ka pederastiks. Ta solvus selle peale, kuna vähe sellest, et seda kuulevad ka teised kinnipeetavad ja valvurid ning irvitavad selle üle, ei saa ta teha vanglaametnikuna enamat, kui vaid ettekanne kirjutada. V.J-ile võib iga päev 100 ettekannet kirjutada. Kannatanu selgitas ka, et vanglasüsteemis on sõnal „pederast“ palju solvavam tähendus kui see on nö tavamõistes. Vanglas tähendab see kõige madalamat inimest. Ta küll täpselt ei mäleta, kas tookord püüdis V.J tema pihta ka sülitada, kuid igatahes ta pihta ei saanud. Kannatanuga ühetaolisi ja ka muu tõendikogumiga haakuvaid ütlusi on andnud ka XXX, kes andis ütlusi selle kohta, et 02.06.2013 töötas ta XXX Vangla rehabilitatsiooni ja kartseriosakonnas. Seal on ka lukustatud kambri osakond; kaks osakonda on koos ja ta töötas seal valvurina. Ta tunneb nii XXX, kes oli tema vahetuses vanemvalvur, kui ka V.J-i, kes on kinnipeetav. Vaatlusalusel päeval kohtus ta mõlema eelnimetatud isikuga, kuna ta oli tööl. V.J oli tema osakonnas ja kuna XXX oli tema vahetuse vanemvalvur, siis sellega seonduvalt nad ka kohtusid. Käes oli lõuna aeg ja toimus toidu jagamine. Toidujagamise süsteem toimib selliselt, et köögist tuleb toidujagaja, tol korral koos vanemvalvur XXX, osakonda ja seal jaotatakse toit ühiselt kinnipeetavatele. Kõnealusel päeval oli tunnistaja mäletamist mööda toidu jagajaks XXX. Toitu jagati ka V.J-ile , kellele andis toidu kätte XXX. Protseduur ise näeb välja selline, et kõigepealt tehakse lahti toiduluugid, mille kaudu toidu jagamine käib. Siis jagatakse kõigepealt kätte leib-sai ning alles seejärel muu toit. XXX tegi V.J-i luugi lahti ja ulatas talle kas leiva või saia, kumbagi neist. Selle käigus V.J ärritus ja hakkas XXX peale inetute sõnadega karjuma, kõvahäälselt rääkima. Selles sõnadekasutuses oli ka roppusi, aga mida täpselt, seda ta täpselt tsiteerida ei oska ja neid ta ka ei tsiteeri. Igal juhul oli tegemist roppude ja inetute sõnadega. V.J oli ilmselgelt pahane. Tunnistaja märgib ka, et seal osakonnas töötades on ta V.J-iga vestlemiseks aega võtnud ning selle pinnalt avaldab arvamust, et V.J-i pahameel võib olla seotud sellega, et ta tunneb, et teda on ebaõiglaselt vanglasse pandud ja süüdi mõistetud teos, mida ta tegelikult teinud pole. Samuti on tal palju kibestunud meelestatust vanglaametnike suhtes, kuna ta arvab, et temaga tahetaksegi koguaeg ebaõiglased olla ja neile oleks justkui kuidagi kasulik, kui kinnipeetavate arv oleks suur. See tähendaks neil töö olemasolu. Tunnistaja märkis ka, et V.J-ilt kuuldu kohaselt pahandas V.J XXX peale mingi varasema loo, kohtuistungi peale, kus V.J samuti eriarvamusele jäi ning sellest on tal nö okas hinges. XXX iseloomustab tunnistaja vaoshoitud mehena, kes suhtleb täpselt niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Niipalju, kui tunnistaja XXX tööd on kõrvalt näinud, käitub XXX korrektselt nagu korrektne vanglaametnik. Ta ei allu provokatsioonile ja jääb vähemalt väliselt rahulikuks. Eelnevalt osutatud omavahel kooskõlas olevaid isikuliste tõendiallikate ütlusi kinnitab ka kohtuistungil vaadatud videosalvestus ja selle juurde koostatud asitõendi protokoll (krim toimik tl 4-5), milles kohaselt oli vaadeldavaks objektiks XXX Vangla vangistusoakonna kartserite- ja lukustatud kambrite osakonna koridoris paikneva videokaamera salvestis, kuhu on salvestatud 02.06.2013 kella 12.19.24st kuni kella 12.24.51ni toimuv. Kaamerapildil on nähtavad kartserite- ja lukustatud kambrite osakonna sissepääs (otse vaadatuna); kambrist paremale jäävad kartserikambrid kaamera poolt vaadatuna 4, 3, 2, 1 ja riietusruum. Kell 12.19.24 koridori sissepääsu poolses osas valmistab punases vestis kinnipeetav XXX ette lõunasöögi portsjoneid. Tema juures seisavad vanemvalvur XXX ja valvur XXX. Kell

12.19.40 valvur XXX laseb riietusruumist välja kinnipeetava ning saadab teda sõltuvusrehabilitatsiooniosakonda, mis asub samal korrusel. Kell 12.19.43 annab vanemvalvur XXX kambrisse nr 1 leiva- ja saiatooteid. Kell 12.20.00 avab vanemvalvur XXX kartserikambri nr 2 ukseluugi; kambris kannab karistust V.J . Kell 12.20.03 ulatab XXX kambrisse kinnipeetav V.J-ile leiva- ja saiatooteid, kinnipeetav XXX valmistab kambri kõrval toidualusel ette toiduportsjoneid. Kell 12.20.10 liigub XXX korviga XXX suunas. Kell 12.20.13 sulgeb XXX mittetäielikult kambri nr 2 ukseluugi. Kell 12.20.19 kuni 12.20.38 liigub XXX kambri nr 3 juurde, kuhu ulatab saia- ja leivatooteid. Kell 12.20.38 paiskub kambri nr 2 ukseluuk järsu liigutusega lahti ning kambri ukse juures seisev valvur XXX taganeb järsult ja jääb eelmale seisma, näoga kambri ukse poole. Kell 12.20.41 liigub XXX kambri nr 2 poole, ütleb midagi kambrisse nr 2 ja liigub nr 4 juurde, et sinna leiva- ja saiatooteid anda. Kell 12.21.02 liigub XXX kambri nr 2 juurde ja jääb toiduluugist eemale seisma. Kinnipeetav XXX on endiselt kambri nr 2 läheduses ja jagab toiduportsjoneid söögianumatesse. Kell 12.21.09 hakkab XXX kambri nr 2 ukseluuki sulgema, mille sulgeb lõplikult kell 12.21.13. kell 12.22.12 avab XXX ettevaatlikult kambri nr 2 ukseluugi poolde asendisse, jääde luugi taha varju ja kambriuksest eemale ja sulgeb luugi kell 12.22.28. Kell 12.22.36 avab XXX kambri nr 2 ukseluugi ning ulatab V.J-ile XXX toodud paberi. Kell 12.22.40 võtab V.J paberi vastu ja kell 12.22.42 sulgeb XXX kambriluugi. Eelmärgitut hinnates on kohus seisukohal, et isikulistest tõendiallikatest ja osutatud asitõendi vaatlusprotokollist on sedastav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 02.06.2013 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli kinnipeetavale toidu jagamise korraldamine ja abistamine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et sisevalve vanemvalvur osaleb kinnipeetavate söögiaegadel toitlustamise ja ravimite jagamise läbiviimisel (krim toimik tl 22-25). Seega oli XXX V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja ning V.J kinnipeetav. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes ebatsensuurseid sõnu, sõimates teda pederastiks ja sitapeaks. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX on ta korduvalt sülitanud, sest XXX on talle põhjuseta paigaldanud käsirauad. Enne käeraudade panekut oli ta kambri sisu hakanud lõhkuma, lõhkudes ära WC-poti, kraanikausi ja murdis kõveraks taldrikud, kuna talle ei toodud silmatilku ja tablette. Lisaks sai ta XXX seotud asjaga juurde 10 kuud karistust, sest XXX valetas kohtus (krim toimik tl 110-112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli 02.06.2013 kinnipeetav XXX Vanglas ja ta oli teadlik, et XXX oli 02.06.2013 XXX vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J kasutas kannatanu suhtes ebatsensuurseid sõnu „pederast“ ja „sitapea“. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid „pederast“ ja „sitapea“ asub kohus seisukohale, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega on riiklik süüdistaja V.J-ile esitatud süüdistuses õigesti ja kohaselt märkinud, et sõnade „pederast“ ja „sitapea“ näol on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – teise vanglatöötaja ja kinnipeetavast toidujagaja juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et kui sõna „sitapea“ kasutamine pole veel nii solvav, siis sõna

„pederast“ kasutamine on talle täielikult vastuvõetamatu, see on solvav ning solvumist suurendab asjaolu, et vanglakultuuris kasutatakse antud väljendit nö kõige madalamate isikute puhul. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „sitapea“ ja „pederast“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad – need oli solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendite „urood“ ja „ime munni“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et kõnealuse sõnakasutuse kasutamist V.J-ile ei ole võimalik inkrimineerida, kuna vastava väljendi kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta nende tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendite „urood“ ja „ime munni“ kasutamine. Kõnealuse episoodi raames on riiklik süüdistaja V.J-ile esitanud süüdistuse ka selles, et V.J sülitas kannatanu suunas. Tõendikogumit hinnates leiab kohus, et XXX suunas sülitamist pole võimalik tuvastatuks lugeda ja seda vaatamata sellele, et V.J seda ise tunnistab. Sellise seisukoha põhjenduseks märgib kohus, et kannatanu andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta ei tea, kas vaatlusaluse episoodi raames V.J sülitas või mitte. Selgust ei too ka seal samas juures olnud ja sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja, kes kinnitab V.J-i poolt küll ebatsensuursete sõnade kasutamist, kuid ei avalda vähimatki selle kohta, et V.J oleks XXX suunas ka sülitanud. Mis puutub V.J-i enda ütlusi ja selgitus, sh ka selgitust vaatlusaluse episoodiga seonduvalt, siis leiab kohus nende ütluste analüüsi järgselt, et V.J on kasutanud ütluste andmisel abstraktset sõnastust, märkides, et ta on korduvalt XXX suunas/pihta sülitanud. Seega pole võimalik täie kindlusega väita, et sülitamist kasutas V.J ka vaatlusaluse intsidendiga seoses. Eelnevat arvestades asub kohus seisukohale, et kohaldamisele kuulub KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõte, mille kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega osutab kohus XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 13 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 02.06.2013 kell 12.20 öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „urood, sitapea, ime munni, kao minema, pederast“ ning tema pihta sülitamisega. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

kinnipeetavate vanglasisest saatmist (krim toimik tl 22-25). Seega oli XXX V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja ja V.J XXX Vangla kinnipeetav. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes ebatsensuurseid sõnu, sõimates teda pederastiks, sitapeaks ja uroodiks. Samuti sülitas V.J XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX on ta korduvalt sülitanud, sest XXX on talle põhjuseta paigaldanud käsirauad. Enne käeraudade panekut oli ta kambri sisu hakanud lõhkuma, lõhkudes ära WC-poti, kraanikausi ja murdis kõveraks taldrikud, kuna talle ei toodud silmatilku ja tablette. Lisaks sai ta XXX seotud asjaga juurde 10 kuud karistust, sest XXX valetas kohtus (krim toimik tl 110-112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli teadlik, et XXX oli 03.06.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J kasutas kannatanu suhtes ebatsensuurseid sõnu ja sülitas tema pihta. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid „pederast“, „sitapea“ ja „urood“ asub kohus seisukohale, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega on riiklik süüdistaja V.J-ile esitatud süüdistuses õigesti ja kohaselt märkinud, et sõnade „pederast“, „sitapea“ ja „urood“ näol on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – teise vanglatöötaja - juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Kuna õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX pea piirkonda sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et kui sõna „sitapea“ kasutamine pole veel nii solvav, siis sõnade „pederast“ ja „urood“ kasutamine on talle täielikult vastuvõetamatu, see on solvav ning solvumist suurendab asjaolu, et vanglakultuuris kasutatakse antud väljendit nö kõige madalamate isikute puhul. Lisaks oli ta päev täielikult rikutud ja häiritud, kuna pidi minema ennast pesema ja särki vahetama. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „sitapea“, „pederast“ ja „urood“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad nagu oli solvav ka XXX pihta sülitamine – need oli solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine.

Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega osutab kohus XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 14 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 03.06.2013 kell 12.20 öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sitapea, urood, pederast“ ning tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

kuidagi V.J-i provotseerinud. V.J on küll väitnud, et ta ei taha dokumentidega tutvuda, kuid tal on õigus nendega tutvuda ja kui tema neid tutvumiseks V.J-ile ei anna, siis jätab tema oma ülesanded täitmata. Ta peab vähemalt V.J-i juures ära käima, selle ära fikseerima. Kannatanuga ühetaolisi ja tõendikogumiga haakuvaid ütlusi on andnud ka XXX, kes märkis, et 03.06.2013 puutus ta V.J-iga kokku ka teist korda. Nimelt peale seda, kui V.J sai XXX abiga jalutusboksi saadetud. Mingi aeg hiljem tuli tema juurde inspektor-kontaktisik XXX sooviga V.J-iga kohtuda. Kuna V.J oli samal ajal jalutusboksis, siis nad läksid jalutusboksi. Tema läks julgestuseks kaasa. Julgestus oli vajalik ka selleks, et ta teadis, et hetk tagasi oli V.J olnud väga ärritatud meeleolus. Seega läks ta XXX kaasa, kuid tema seisis lihtsalt kõrval. XXX rääkis V.J-iga nagu oli vajalik. XXX on jällegi oma loomult väga rahulik, kuid V.J oli XXX tulenevatel põhjustel väga ärritunud. See väljendus tema närvilises kõnes ja ta proovis endast seda paha tunnet välja saada. Nüüd, kui tuli XXX kui uus märklaud, siis hakkas ta end jälle välja elama. XXX kui kontaktisiku eesmärk oli talle tutvustada mingeid dokumente, mida tal oli käes terve patakas. Siis ta proovis juttu koomale tõmmata, et ta saaks V.J-ile lõpuks neid dokumente tutvustada, aga V.J sellest huvitatud polnud ja ignoreeris seda. Kohtumine lõppes sellega, et V.J sülitas XXX pihta. See sülg läks XXX vastu nägu ja mütsile ning kui ta ei eksi, siis ka silmale lähedale. Neil on kord, et kui sülitatakse, siis peavad nad ruttu meditsiiniosakonda minema. See on vajalik, kuna kinnipeetaval võib olla mingeid haigusi ning kui nende sülg läheb silma limaskestale, siis võivad nad selle kaudu nakatuda. XXX näost oli aga näha, et see sülitamine oli tema jaoks ebameeldiv ning kui keegi su peale sülitab, siis see ongi alandav, kuid XXX oli endiselt rahulik. Ta konstateeris fakti, et selline asi temaga juhtus, siis läks ta ruttu meditsiiniosakonda ja selliselt see kohtumine lõppes. Täiendavalt kinnitas tunnistaja, et ühelgi kolmel juhul vanglaametnikud V.J-i ei provotseerinud. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 03.06.2013 teostas XXX XXX Vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli kinnipeetavale temaga seotud dokumentide tutvustamine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et inspektor-kontaktisik viib läbi kinnipeetavate distsiplinaarmenetlusi (krim toimik tl 19-21). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J sülitas tööülesandeid täitva XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX sülitas ta jalutusboksis põhjusel, ta käib pidevalt ja tutvustab talle käskkirju, kuigi ta teab, et ta ei allu vangla korrale ja ta ei kirjuta mingitele dokumentidele alla ning miks ta käib. Samuti on ta XXX öelnud, et ta peab teda tõesti sülitama, et ta oma dokumentidega ära läheks. Ta pole XXX peale karjunud, vaid on rahulikult öelnud, et tal pole vaja neid dokumente teada (krim toimik tl 110-112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli teadlik, et XXX oli 03.06.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J sülitas XXX pihta. Nagu kohus juba eelnevate süüteoepisoodide puhul, kus V.J samuti sülitas vanglaametnike pihta või suunas, märkis, ei seisne õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamises, vaid seda on võimalik realiseerida ka teoga. Kahtlusteta on sellise solvava teona võimalik vaadelda ka sülitamist, kuna see on alandust tekitav ja nagu ka riiklik süüdistaja märkis, kannatanu au ja väärikust solvav. Märgitu pinnalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX pihta sülitamine oli solvav ja see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu

suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu XXX Vangla XXX vangistusosakonnas 03.06.02.2013 esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 15 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX pihta sülitamisega 03.06.2013 kella 10.40 paiku. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

suunas. Sülg riivas tema põske, sest tema põsk oli märg. Selliste väljendite tõttu tundis ta end solvatuna, kuna ta on vanglas 12 aastat töötanud ja esmakordselt koheldi teda selliselt. See oli ootamatu. Ta alustas vahetust eelneval õhtul ja enne seda ühtegi konflikti polnud olnud ja enne suhtlesid nad omavahel viisakalt. Tema jaoks oli tegemist solvavate sõnadega, mille tõttu oli ka ülejäänud tööpäeva jooksul tema meeleolu masendav ja kurb. Ka süüdistatava kaitsjale kinnitas kannatanu, et V.J-i poolt tema aadressil solvavate sõnade kasutamine oli ootamatu, kuid ta tõdes ka, et V.J on ainuke kinnipeetav, kes sedasi ropendab, sõimab ja lõugab. Kannatanu ütlusi kinnitab ka kohtuistungil vaadatud videosalvestus ja videosalvestuse kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles oli vaadeldavaks XXX Vangla XXX vangistusosakonna kartserite ja lukustatud kambrite osakonna koridoris paikneva valvekaamera salvestis, kuhu on salvestatud 19.06.2013 kella 05.43.01st kuni 05.46.28ni toimuv. Kaamerapildil on nähtavad kartserite- ja lukustatud kambrite osakonna sissepääs (otse vaadatuna); kambrist paremale jäävad kartserikambrid kaamera poolt vaadatuna 4, 3, 2, 1 ja riietusruum. Kell 05.43.01 liigub XXX osakonna koridoris kaamera suunas. Kell 05.44.50 läheb XXX kambri nr 2 juurde. Kell 05.44.53 avab XXX kambriukse luugi ja koheselt on näha, et kambris viibiva kinnipeetava V.J-i käsi liigub luugist välja ja käes on tal paberileht. Toimub vestlus XXXja V.J-i vahel. Kell 05.45.05 on näha, et kambrist väljaulatuvat paberit hoidva V.J-i käsi teeb läbi kambriluugi äkilisema liigutuse, vehkides paberiga. XXX taganeb kehaga kergelt. Kell 05.45.16 selgitab XXX midagi V.J-ile , žestikuleerides parema käega. Kell 05.45.19 taganeb XXX järsult kambriluugist seina poole. Kell 05.45.34 taganeb XXX veelkord järsult seina poole. Kell 05.45.55 eemaldub XXX veel kolmandatki korda kambriluugist ja seletab midagi V.J-ile . Kell 05.46.19 sulgeb XXX kambri nr 2 luugi ning suundub kaamera suunas oma ruumi poole (krim toimik tl 6). Seega tuleneb, et tõepoolest teostas XXX19.06.2013 kella 05.43 ja 05.46 vahelisel ajal oma tööülesandeid ja viibis kambri nr 2 juures, kus viibis V.J . Samuti nähtub vaatlusprotokollist, et kannatanu tegi korduvaid samme, taganemaks V.J-i ukse ja selle avatud luugi juurest, mis omakorda annab alust seisukohaks, et V.J võis tema pihta sülitada. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX solvas ja sülitas ta sellepärast, et XXX ei toonud talle paberit, et midagi kirjutada. Mida ta kirjutada soovis, ta ei mäleta. Ta tahtis enne äratust paberi valmis kirjutada ja tahtis selle paberi hommikul valvurile ära anda, sest siis, kui käiakse osakonnas, siis alati tema juures ei käida. XXX tema avaldust vastu ei võtnud ja sellepärast sülitas ta XXX pihta. Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et see tõendab, et kannatanu XXX teostas süüdistuses märgitud kuupäeval, so 19.06.2013 XXX Vanglas intsidendi toimumisel ajal tööülesandeid. XXX XXX Vanglas töötamist tõendab ka kohtule tõendina esitatud XXXpoolt 30.05.2013 allkirjastatud valvuri tööjuhend (krim toimik 26-29) Seega oli XXXV.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, mida süüdistatav ei vastusta, et V.J kasutas tema suhtes sõnu „abordijäänus“, „mine koju munni imema“ ja „vaadake, millised hambad teil on!“. Samuti sülitas V.J tema pihta, so näkku. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid, leiab kohus, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega on riiklik süüdistaja V.J-ile esitatud süüdistuses õigesti ja kohaselt märkinud, et sõnade „abordijäänus“, „mine koju munni imema“ ja „vaadake, millised hambad teil on!“ näol on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja

poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana on vaadeldav ka V.J-i poolt XXX näo piirkonda sülitamine. Kohtu veendumuse kohaselt on antud episoodi puhul põhjust rääkida veelgi intensiivsemast solvangust, kuna ebatsensuurses keelekasutuses öeldud väljendid koos sülitamsega olid adresseeritud ametiülesandeid täitvale naisterahvale, ent nende väljendite avaldaja oli meesterahvas. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et selliste väljendite kasutamine ja sülitamine tema pihta olid talle ootamatud ning ta koges sellist ebasündsat ja alandavat käitumist oma pika vanglaametnikuna töötamise perioodil esmakordselt. Selle solvangu järgselt oli tema meeleolu masendunud ja olemine kurb. Kohus leiab, et sellised ütlused annavad aluse seisukohaks, et kannatanu võttis solvangut väga hinge ja elas seda raskelt üle. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes eelnevalt väljatoodud väljendid olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad nagu oli solvav ka XXX pihta sülitamine – need oli solvavad nii XXX kui inimese ja naisterahva suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „urood“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et kõnealuse sõnakasutuse kasutamist V.J-ile ei ole võimalik inkrimineerida, kuna vastava väljendi kasutamist kannatanu kohtuistungil ei märkinud ja riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „urood“ kasutamine. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 16 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX19.06.2013 kell 05.40 öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „urood, abordijäänus, vaadake, millised hambad teil on, mine koju munni imema“ ning tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i

süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

väljendeid nende ropu sisu tõttu kommenteerida. XXX suhtles V.J-iga läbi ukse, tehes lahti ukse luugi. Siis toimus seal karjumine, kuid mis edasi juhtus, tema sellele tähelepanu ei pööranud, kuna tegeles oma tööga. See karjumine lõppes lihtsalt ära. XXX pani luugi kinni ja lahkus. Pärast juhtunut suhtlesid nad XXX omavahel ja siis nägi ta, et V.J oli XXX pihta tatistanud. Kummale poole V.J tatistas, seda ta ei tea, kuid nägi vastavat määrdumist XXX riietel. Sülitamise momenti kui sellist, ta ei näinud. Vastuseks süüdistatava kaitsjale märkis tunnistaja, et teadis, et just selles kambris oli V.J seetõttu, et ukse peal on silt. V.J teda ei näinud ning ta oleks sõimanud tol korral seal ükskõik keda. Seda, et V.J sõimab ka kaasvange teab ta sellest, et sõltuvusrehabilitatsiooniosakond on kartseriga nii lähestikku, mistõttu on seal kõik kuulda. Hommik algas ja õhtu lõppes V.J-i karjumisega. Intsidendi toimumise hetkel oli tema V.J-i kambrile koristajana väga lähedal ja mõlemad, nii V.J kui ka vangivalvur tõstsid häält. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX juhtumit ta ei mäleta, kuid teab ja tunnistab, et ta XXX peale sülitas. Samas ei mäleta ta, mida XXX valesti tegi, et ta XXX sülitama pidi (krim toimik tl 110-112). Eelosutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi hinnates asub kohus seisukohale, et vaidlusi ega erinevaid seisukohti selles, et XXX täitis 21.06.2013 XXX Vanglas teenistusülesandeid, mida täiendavalt kinnitab ka XXX 27.05.2013 allkirjastatud valvuri ametijuhend. Seega oli XXX V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Samuti ei vastusta süüdistatav seda, et ta kasutas XXX suhtes väljendeid „munniimeja, sitapea ja ment“ ja sülitas tema pihta. Lisaks isikuliste tõendiallikate ütlustele, on kohtu hinnangul põhjendatud osutada ka kohtuistungil vaadatud videosalvestusele ja selle salvestuse kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollile, millest nähtuvalt oli vaadeldavaks XXX Vangla XXX vangistusosakonna kartserite ja lukustatud kambrite osakonna koridoris paikneva valvekaamera salvestis, kuhu on salvestatud 21.06.2013 kella 17.18.31st kuni 17.50.33ni toimuv. Kaamerapildil on nähtavad kartserite- ja lukustatud kambrite osakonna sissepääs (otse vaadatuna); kambrist paremale jäävad kartserikambrid kaamera poolt vaadatuna 4, 3, 2, 1 ja riietusruum. Kell 17.48.31 kinnipeetav XXX peseb kartserite kambrite osakonna koridori põrandat kambri nr 2 juures. Kell 17.48.43 saadab valvur XXX kinnipeetava osakonnas sissepääsu ukseni, avab ukse ja laseb kinnipeetava osakonna koridori, jäädes ise avatud sissepääsuukse juurde ootama. Kell 17.49.53 liigub XXX sissepääsu juurest kambrini nr 2. Kell 17.50.05 avab XXX kambri nr 2 ukseluugi ja räägib midagi. Kell 17.50.11 sulgeb XXX kambri nr 2 ukseluugi ja hakkab kambri juurest lahkuma. Kell 17.50.16 avab XXX uuesti kambri nr 2 ukseluugi. Kell 17.50.21 teeb XXX kambri nr 2 avatud ukseluugi juures peaga liigutuse alla suunas, justkui vaataks oma rinnaesist. Kinnipeetav XXX viibib seal samas juures. Kell 17.50.23 sulgeb XXX kambri ukseluugi ja suundub osakonna sissepääsu juurde (krim toimik tl 7). Seega kinnitab ja toetab vaatlusalune protokoll üheselt isikuliste tõendiallikate ütlusi, et tunnistaja viibis kartserite ja lukustatud kambrite osakonnas koristajana, samal ajal liikus XXX V.J-i kambri juurde ning avas seal ukseluugi. Peale seda tegi ta peaga liigutuse alla suunas ja vaatas oma rinnaesist. Kohtu hinnangul viitab sellise liigutuse tegemine V.J-i sülitamisele, millega ta tabas XXX pluusi. XXX süljega tabamist kinnitab ka kohtule tõendina lisatud foto, millel on näha vanglavormile sarnaneva riietusega isikut, kellel on kõhu keskosas pisut vasakul tumedam määrdumine. Foto all on kirje, et see on tema, so XXX vormipluus pärast intsidenti. Selle on allkirjastanud XXX ja kannab see kuupäeva 21.06.2013 (krim toimik tl 2). Asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et puudub alus igasuguseks kahtluseks, et fotol, mida kohus eelnevalt kirjeldas, on just XXX peale V.J-iga toimunud intsidenti. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, mida süüdistatav ei vastusta, et V.J kasutas tema suhtes sõnu „munniimeja, sitapea ja ment. Samuti sülitas V.J tema pihta.

Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid, asub kohus seisukohale, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega on riiklik süüdistaja V.J-ile esitatud süüdistuses õigesti ja kohaselt märkinud, et sõnade „munniimeja, sitapea ja ment“ näol on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX pihta sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et selliste väljendite kasutamine ja sülitamine tema pihta olid talle ebameeldivad. Kinnipeetavad ei tohiks selliseid väljendeid vanglaametnike suhtes kasutada ning eriti ränga solvanguna võttis kannatanu tema pihta sülitamist. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes eelnevalt väljatoodud väljendid olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad nagu oli solvav ka XXX pihta sülitamine – need oli solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 17 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 21.06.2013 kella 18 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „munniimeja, sitapea, ment“ ning tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega, millega realiseeris KarS § 275 koosseisu.

isik süüteo objekti võimalikult leebest tagajärjest lähtudes. Küll saavutab isik valitud vahenditega oma püstitatud eesmärgi, so teise isiku alandamise ja solvamise.

paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega tuleb johtuvalt 65 lg-st 2 mõista süüdistatavale kohtuotsuste kogumis liitkaristus, liites käesoleva otsusega mõistetavale karistusele eelmise otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus täies ulatuses. KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse puutuvalt märgib kohus, et käesoleva kriminaalasja raames on menetluskuludeks sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, määratud kaitsjale kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel makstud tasu, ekspertiisitasu ja kannatanu XXX sõidukulu, mis on talle hüvitatud KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel. Kohus möönab, et süüdistataval töökoht või muu legaalne sissetulek puuduvad, ent siinkohal ei saa jätta märkimata, et kriminaalasjas pole kohtule esitatud tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks on V.J-ile inkrimineeritavate süütegude toimepanemine olnud tema vaba, teadlik ja tahtlik valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. Nagu eelnevalt juba märgitud, on V.J-i korduvalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad teod on osaliselt samaliigilised tema eelnevalt toimepannud kuriteoga. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet V.J-i resotsialiseerumisväljavaadetele, mistõttu tuleb need jätta V.J-i kanda. Kohus leiab sedagi, et töökoha ja sissetuleku puudumine ning isiku vabadust piirava karistuse kandmine, millisel ajavahemikul ilmselgelt rahalisi vahendeid ei teki, annavad aluse seisukohaks, et süüdistataval ei teki ka lähitulevikus arvestatavaid sissetulekuid, mistõttu puudub ka alus KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 sätete kohaldamiseks, võimaldamaks süüdistataval vabatahtlikult pikema aja jooksul menetluskulud hüvitada. Seetõttu peab kohus vajalikuks määrata menetluskulude tasumiseks seadusest tulenev lühim, so 30 päevane tähtaeg, mille möödumine annab võimaluse koheseks täitemenetluse alustamiseks ja nõude pööramiseks võlgniku võimaliku vara vastu. Samas asub kohus seisukohale, et ekspertiisitasu tuleb jätta V.J-ilt välja mõistmata ja see tuleb jätta riigi kanda, kuna süüdistatavale saab panna ekspertiisitasu hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (RKKKo nr 3-1-1121-13 p 6). Kuna käesoleval juhul teostatud ekspertiis ei seondu otseselt tõendamisvajadusega ning ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus ei aita otseselt kaasa kriminaalasja lahendamisele, siis puuduvad alused V.J-ilt ekspertiisitasu väljamõistmiseks.

Märt Toming kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.