Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Liina Kaev Kohtuistungi sekretär Svetlana Talli Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja 9. juuni 2014, Tallinn koht
Kriminaalasi
Mitri Sõtšugovi (Sõtšugov) süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 11. aprilli 2014 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Mitri Sõtšugov, kaitsja adv Gennadi Kull
Prokurör
Katrin Pärtlas
Süüdistatav
Mitri Sõtšugov, isikukood 37304220290; Eesti Vabariigi kodakondsus; emakeel vene keel; XXXXXXXXXXXXXX; töökoht: OÜ D; elukoht: XXXXXXX XX-XX, XXXXXXX (viibib vahi all Tallinna Vanglas); varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, karistusregistri järgi omab ühte kehtivat kriminaalkaristust - Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega KarS § 120, § 320 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 1-aastase vangistusega, millest koheselt kuulus ärakandmisele 2 kuud 20 päeva ning 9 kuud 10 päeva vangistust 2-aastase katseajaga jäeti täitmisele pööramata. Katseaja lõpp 02.12.2014; väärteokorras karistatud korduvalt; KrMS § 217 alusel kinni peetud 13.06.2013, alates 15.06.2013 kohaldatud tõkendina vahistamist.
Kaitsja
vandeadvokaat Gennadi Kull
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11. aprilli 2014 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-10737 Mitri Sõtšugovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi muutmata.
2.Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.Välja mõista Mitri Sõtšugovilt Eesti Vabariigi kasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr EE891010220034796011, Swedbankis nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaalis nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLS Eesti filiaalis nr WW701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Mitri Sõtšugov“, 1-13-10737, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 25. juunil 2014 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 11. aprilli 2014 otsusega üldmenetluses tunnistati Mitri Sõtšugov süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat, süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o vangistuse 9 kuud 10 päeva võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja määrati karistuse kandmise alguseks 13.06.2013. Menetluskuludena mõisteti M. Sõtšugovilt välja sundraha 887,50 eurot, tulirelvaekspertiisitasu 420 eurot, kaitsjatasu 1464 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 0,45 eurot, mis tuleb tasuda riigituludesse 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi mõisteti M. Sõtšugov süüdi selles, et tema isikuna, keda on varem Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest, 13.06.2013 kella 22.20 paiku, olles Tallinnas XXXXXX X-X asuva korteri välisukse juures, lõi JR rusikaga rindu, põhjustades viimasele füüsilist valu ning seejärel tungis valdaja JR tahte vastaselt ebaseaduslikult nimetatud korterisse; KarS § 214 lg 2 p 1 järgi mõisteti M. Sõtšugov süüdi selles, et tema, isikuna, keda on varem Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusega karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest, 13.06.2013 kella 22.20 paiku, viibides Tallinnas, XXXXXX X-X asuvas korteris, nõudis JR varalist kasu, s.o 2000 euro üleandmist, kasutades JR suhtes vägivalda, ähvardades teda tapmisega. Nimelt võttis M. Sõtšugov JR nähes põuest relvataolise eseme, millega tegi relvalaadimise liigutuse, tõmmates relvakelgu taha asendisse ja hoides relvataolist eset enda käes suunatud põrandale. JR tundis M. Sõtšugov tegevuse tagajärjel ohtu enda ja korteris viibivate lähedaste elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuivõrd M. Sõtšugov tegi relvataolise esemega relvalaadimise liigutuse. 2(7)
3.Maakohus leidis, et M. Sõtšugov pani temale inkrimineeritud kuriteod toime kavatsetult, kuna seadis eesmärgiks süütegude koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama. Kavatsetud käitumist kinnitab ka asjaolu, et JR juurde minnes võttis ta kaasa relvataolise eseme ning elektrišokirelva, mis ilmestab tema eesmärgipärast käitumist.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha asjas uus lahend, millega mõista M. Sõtšugov KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks ning kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritud süütegu ümber KarS § 257 järgi kvalifitseeritavaks kuriteoks, määrata sellest tulenevalt vastav karistus. Süüdistatav palub enda apellatsioonis saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks apellatsioonis esitatud põhjustel.
4.1.Kaitsja arvates puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et M. Sõtšugov sisenes kannatanu korterisse vägivalda kasutades ning lõi kannatanut rindu kohe peale ukse avanemist. Kannatanu sõnade kohaselt avas ta ukse, et lasta ukse taga olev isik tuppa, keegi korteris olevatest isikutest ei palunud süüdistataval korterist lahkuda. Seega ei kasutanud süüdistatav kannatanu korterisse sissepääsemiseks jõudu ega nõudnud JR vägivallaga ähvardades enda korterisse lubamist. Asjaolu, et kannatanu võis peale süüdistatava korterisse sisenemist näha relva, ei muuda korterisse sisenemist omavoliliseks. Ka tunnistaja JB ütlused ei tõenda, et süüdistatav hoidis käes relva. JB nägi süüdistataval kabuuris olevat relva hetkel, kui süüdistatav ja kannatanu suundusid kööki. Kannatanu ei ole kordagi maininud, et ta soovis koheselt süüdistatava korterist lahkumist või tegi muid tegusid süüdistatava korterisse sisenemise takistuseks. Veel leiab apellant, et tõendamist on leidnud asjaolu, et JR antud võlg koosnes mitmelt isikult, s.h ka süüdistatavalt saadud rahast. Kannatanu ütlustest (20.02.2014 kohtuistungil) nähtub, et enne 13.06.2013 õhtut ta süüdistatavat ei tundnud. Süüdistatav hakkas temalt nõudma algul 1500 eurot, hiljem 2000 eurot. Et kannatanu oma võlgnevust ei tunnistanud, helistas süüdistatav isikule, kellele kannatanu väidetavalt võlgnes. Saades telefoni enda kätte, tundis kannatanu hääle järgi ära IL, kellele ta jäi kunagi võlgu 10 000 või 12 000 krooni, kuid mis on tasutud. Ütluste kohaselt ei saanud kannatanu aru, kas süüdistatava poolt näidatud relv on päris või mitte, kuid kuna tema tütarlaps ja vanaema olid korteris, tundis ta ohtu just nendele. Võlasumma täpsustamiseks avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel kannatanu 13.06.2013 ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kannatanu võlgnes IL 5000 krooni, mis oli 2012 keskpaigaks tagasi makstud. Tunnistaja JB ütlustest nähtub, et ta kuulis, kuidas meesterahvas andis edasi tervitused G ja seejuures oli jutt mingist rahasummast, mis jäi vahemiku 200 kuni 300 eurot. Kuuldes võlgnevusest, väljus toast ja nägi korterisse sisenenud meesterahval pintsaku all kabuuris olevat püstolit. Et tal paluti minna tagasi tuppa, kuulis ta sealt edasist jutuajamist ja püstoli vinnastamist. Tunnistaja täpsustas, et sellel hetkel, kui kannatanu ja süüdistatav kööki läksid, oli süüdistataval relv käes. Kui JR mõne aja möödudes tuppa tuli ja ukse lukustas, ütles ta tunnistajale, et meesterahvas oli kellelegi helistanud ning nad ülesse kutsunud. Eelnevalt oli meesterahvas läbi ukse öelnud, et ukse avaksid või ta tulistab. Kannatanu ust ei avatud, kuna ta kartis oma elu ja lähedaste inimeste pärast, samuti põhjusel, et isikul oli käes relv. Kaitsja küsimusele vastas tunnistaja, et tema arvates süüdistatav nõudis kannatanult kellegi teise isiku võlga. Samas nähtub tunnistaja IL ütlustest, et tunneb kannatanut umbes 3 aastat ja ta andis talle raha võlgu kuskil 1000 eurot, mis on osaliselt tagasi makstud. Palju kannatanu veel võlgu on, tunnistaja täpselt ei mäleta. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta on kannatanu võlgnevusest süüdistatavaga rääkinud, kuid ei ole kunagi süüdistatavalt palunud kelleltki võlga enda eest tagasi nõuda. Eeluurimisel antud ütluste
3(7)
avaldamise järel tunnistaja selgitas, et oli kannatanule peale helistamist võla tagasimaksmise osas selgitanud, et võlas sisaldus nii süüdistatava kui veel ühe inimese raha. Apellant leiab seega, et kuivõrd kannatanu ei olnud oma võlga IL ees likvideerinud ja süüdistatav seetõttu ka oma raha tagasi saanud, asuski M. Sõtšugov realiseerima oma õigusi. Süüdistatava selgituse kohaselt soovis ta kannatanuga rääkida ning sõlmida tunnistajate juuresolekul võla tagastamiseks vastavasisuline kokkulepe. Lõpptulemuseks oli see, et kannatanu kutsus välja politsei. Kohtus ei leidnud kinnitust, et M. Sõtšugov oleks kasvõi kordki kannatanut või tema perekonnaliikmeid kuidagi ähvardanud kas siis tapmisega või muude halbade tagajärgedega. Ükski tunnistajatest ega kannatanu ise ei maini kordagi, et süüdistatav oleks kasvõi kordki nõudnud temalt raha kohest maksmist.
4.2.Süüdistatav leiab enda apellatsioonis, et kui kannatanu avas öösel talle oma korteri ukse ega keelanud sõnadega tal korterisse sisenemast, siis on eluliselt usutav, et tal oli luba ruumi sisenemiseks olemas. Kui pidada tõesteks tunnistaja JB ütlusi, siis miks ignoreeris kohus tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et jutt käis 300 euro tagastamise kohta. 300 eurot JR IL poolt antud 2000 eurost, oli tema raha, mida tal oli õigus tagasi nõuda. Endale kuuluva raha tagasi küsimist ei saa käsitleda väljapressimisena.
5.Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
7.Apellandid taotlevad apellatsioonides maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist M. Sõtšugovile esitatud süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja süüteo ümberkvalifitseerimist kergemat karistust ettenägeva sätte KarS § 257 järgi ning süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi süüdistatava õigeksmõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonides esitatud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu põhjendusi M. Sõtšugovi käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta M. Sõtšugovi talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber apellantide poolt maakohtu istungil esitatud väited süüdistataval süü puudumises KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 § järgi, samuti kaitsja argumendid M. Sõtšugovile esitatud väljapressimise süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks omavoliks.
4(7)
Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja nende analüüsist ning hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt, ühekülgselt ning süüdistatava kahjuks. Apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida süüdistatav ja tema kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
8.Kaitsja on vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning taotlenud nende ümberhindamist. Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendanud seisukohta, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on leidnud põhjendatult, et süüdistatava ütlused tulevad kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta, kuivõrd antud ütlused on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-10, p 13). Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistusega selles, et ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav on iseenda klient, kellega ta on võlgnevuse teemal vestelnud.
9.Kohtukolleegium ei nõustu apellantide väitega, et M. Sõtšugov ei kasutanud JR korterisse sissetungimisel kannatanu suhtes vägivalda. Kannatanu JR ütlustest nähtub, et 13.06.2013 õhtul, kuuldes uksekella, nägi ta läbi uksesilma ukse taga seismas ühte inimest, ust lahti tehes nägi ta süüdistatavat, kes lõi teda rindu, mille tagajärjel astus sammu tagasi. Tundes süüdistatava löögist valu ei jõudnud ta süüdistatavale enne korterisse sisenemist midagi öelda. Veel on kannatanu ütlustega tõendatud, et süüdistatavat ta enne ei tundnud ning kohtus temaga 13.06.2013 esmakordselt. KarS § 266 objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseaduslik tungimine. Käesolevas asjas ei ole ühegi tõendiga tuvastamist leidnud, et JR oleks süüdistatavale kasvõi verbaalselt andnud nõusoleku enda korterisse sisenemiseks, mistõttu on apellantide seisukoht, et ukse avamisega väljendas kannatanu oma nõusolekut korterisse sisenemiseks, ainetu. Et kannatanu ei lubanud M. Sõtšugovit korterisse enda vabal tahtel, nähtub ka kohtuistungil kuulatud kõnesalvestisest (I kd tl 28-47, 48), milles kannatanu räägib korterisse tunginud inimestest, kes on sisenenud koos püstolitega ning ähvardavad ja pressivad välja raha. Otsuses nr 3-1-1-40-12 on Riigikohus leidnud, et valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Samas on loogiline, et kannatanu tundis süüdistatava löögist rindu valu, mille tagajärjel ta pidi astuma sammu tagasi. Kannatanule ei saa heita ette arsti poole mittepöördumist. Üldteada on asjaolu, et mitte alati ei pea rusikaga antud löök jätma inimese kehale mingeid jälgi, seda eriti olukorras, kus inimene on rõivastatud. Kohtukolleegium nõustub kohtu järeldusega, et M. Sõtšugov, olles 03.12.2012 Harju Maakohtu poolt karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest (I kd tl 61-64), seadis endale eesmärgiks KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise, mida kinnitab ka asjaolu, et JR juurde minnes võttis ta kaasa relvataolise eseme (I kd tl 57-60) ja elektrišokirelva. Kannatanu korter oli tema jaoks võõras ruum. Kohtukolleegium ei tuvastanud apellatsioonide väidete alusel süüdistatava KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi õigeksmõistmise aluseid.
5(7)
10.Väljapressimise objektiivne koosseis on täidetud, kui varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Objektiivne koosseis on täidetud ka siis, kui üleandmise nõudmine seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikule üle varaline kasu. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-88-03 tulenevalt tuleb väljapressimise ja omavoli eristamisel ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-98 ja nr 3-1-1-88-95). Kohus, hinnanud kogutud tõendeid (kannatanu JR, tunnistajate JB ja IL ütlusi, asitõendi vaatlusprotokolli ning kõnesalvestust, maksekorraldusi ning ekspertiisiakti) kogumis, leidis kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et M. Sõtšugov kasutas 13.06.2013 kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmisel vägivalda. Vägivald võib olla nii psüühiline kui ka füüsiline. Vaidlus puudub selles, et umbes 3 aastat tagasi oli JR laenanud raha IL, mitte M. Sõtšugov ning et kannatanu oli oma võla tagastanud. Tunnistaja IL ütlustest nähtub, et tema ei palunud süüdistatavalt kordagi enda eest võla tasumist kelleltki nõuda. Seega puudus süüdistataval igasugune õigus nõuda JR võla tasumist. Et kannatanu ei võlgnenud IL 2000 eurot, mida süüdistatav JR nõudis, täidab süüdistatava käitumine väljapressimise, mitte omavoli süüteokoosseisu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-5-99, leidnud, et tegelikust nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline äravõtmine tuleb kvalifitseerida teiste koosseisuelementide esinemisel varavastase süüteona, mitte omavolina. Käesolevas asjas toimus kannatanult oluliselt suurema rahasumma nõudmine, kui väidetav võlgnevus oli, seega ei saa siinkohal rääkida KarS § 257 mõttes oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras. Et süüdistatav nõudis JR teisele isikule kuuluva võla tasumist relvaga ähvardades, on tõendatud kannatanu enda ja tunnistaja JB ütlustega, kes kuulis lisaks jutuajamisele ka relva vinnastamist. Otsuses nr III-1/1-79-95 leidis Riigikohus, et väljapressimine on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Kaitsja seisukoht, et kannatanu reageeris antud situatsioonis üle on kohtukolleegiumi arvates asjakohatu. Kannatanul, nähes temalt raha nõudmisel süüdistatava käes vinnastatud relva, oli alust karta enda ja korteris viibivate lähedaste elu ja tervise pärast. Süüdistatava ähvardust toaukse mitteavamisel tulistada, tõendab tunnistaja JB ütlus. Ekspertiisiaktist nähtuvalt võeti M. Sõtšugvilt kinnipidamisel ära laskekõlbulik poolautomaatne Türgi signaalpüstol Stalker (I kd tl 5760). Ähvardust ukse mitteavamisel tulistada, tõendab ka kohtuistungil kuulatud kõnesalvestis. Et süüdistatav on varasemalt süüdi mõistetud võõra vallasasja äravõtmise eest ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega, samuti ähvardamise ja teadvalt valeütluse andmise eest (I kd tl 61-64), on maakohus põhjendatult M. Sõtšugovi süüdi mõistnud KarS § 214 lg 2 p 1 järgi väljapressimises isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse.
11.M. Sõtšugovile mõistetud karistust on kohus põhistanud ja seda ei ole apellatsioonides ka eraldi vaidlustatud. Mõistetud karistus on kooskõlas seadusega. Uue kuriteo pani süüdistatav toime katseajal, mistõttu oli kohus kohustatud kohaldama KarS § 65 sätteid ning suurendama käesoleva otsusega mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud kuid kandmata karistuse võrra. Seda on kohus ka teinud ning seega on ka mõistetud liitkaristus seadusega kooskõlas. Kohtukolleegium ei tuvastanud apellatsioonide väidete alusel süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise aluseid.
12.Maakohtu otsuse vaidlustas lisaks süüdistatavale ka M. Sõtšugovi kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.
6(7)
KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsja taotleb materjalidega tutvumise ja apellatsioonkaebuse koostamise eest tasu väljamõistmist summas 108 eurot, s.h käibemaks 18 (kaheksateist) eurot ja ringkonnakohtu istungist osavõtmise eest kaitsjatasu väljamõistmist koos käibemaksuga, summas 36 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta kokku 144 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 11. aprilli 2014 kohtuotsuse M. Sõtšugovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi muutmata ning apellatsioonid rahuldamata, jäävad menetluskulud süüdistatava M. Sõtšugovi kanda.
13.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ning § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11. aprilli 2014 otsuse M. Sõtšugovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Urmas Reinola
Ivi Kesküla
Orvi Tali
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.