Kohtulahend

Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK

I.A’it süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on varem 03.12.2012 Harju Maakohtu otsusega 1-12-11336 karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest, 13.06.2013 kella 22:20 paiku, olles Tallinnas XXX asuva korteri välisukse juures, lõi XXX rusikaga rindu põhjustades viimasele füüsilist valu ning seejärel tungis valdaja XXX tahte vastaselt ebaseaduslikult nimetatud korterisse. Seega I.A pani toime valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku tungimise vähemalt teist korda ja vägivallaga, see on KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, isikuna, keda on varem 03.12.2012 Harju Maakohtu otsusega 1-12-11336 karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest, 13.06.2013 kella 22:20 paiku, viibides Tallinnas XXX asuvas korteris, nõudis XXX varalist kasu, s.o 2000 euro üleandmist, kasutades XXX suhtes vägivalda ähvardades teda tapmisega. Nimelt võttis I.A XXX nähes põuest relvataolise eseme, millega tegi relvalaadimise liigutuse tõmmates relvakelgu taha asendisse ja hoides relvataolist eset enda käes suunatud põrandale. XXXtundis I.A tegevuse tagajärjel ohtu enda ja korteris viibivate lähedaste elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuivõrd I.A tegi relvataolise esemega relvalaadimise liigutuse. Seega I.A isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime varalise kasu üleandmise nõudmise kasutades selleks vägivalda, see on KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastavalt Riigikohtu 26.05.2010.a kohtuotsuses nr 3-1-1-22-10 väljendatud seisukoha järgi, ei nõua kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest tulenevalt KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Süüdistatav I.A ’le oli talle esitatud süüdistuse sisu arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnistanud. Süüdistatav soovis kohtuistungil ütlusi anda, millised on kajastatud

kohtuistungi protokollis lk 117-124. Süüdistatav lisas viimases sõnas, et ta tunnistab, et oli lollus minna nii hilja õhtul kannatanu juurde, samuti oli lollus relv kaasa võtta, kuid süüdistatav ei arvanud, et kannatanu võiks selles ähvardust tunda. Samuti ta lisas, et kannatanu korterisse sisenedes ei olnud tal eesmärki kannatanut lüüa või raha nõuda, vaid soovis ainult välja selgitada, kas ta oli saanud raha ja kui palju, sest eeldas, et XXX võib teda petta. Samuti täpsustas süüdistatav, et kui kannatanu ise avab ukse, on iseenesest mõistetav, et inimesele on antud luba sisenemiseks. Samuti lisas süüdistatav, et tal oli õigus sellest võlast rääkida ning et ta soovis ainult tunnistajate juuresolekut selleks, et kannatanu kinnitaks, et ta ei maksa raha. Süüdistav lisas ka seda, et ta ei kavatsenud raha välja pressida ja kui kohus peaks siiski leidma, et ta on süüdi, on ta nõus oma karistust kandma omavoli eest. Ringkonnaprokurör leidis, et I.A’i poolt mõlema teo toimepanemine on leidnud tõendamist kohtulikul uurimisel. Samuti leidis ringkonnaprokurör, et kannatanule ei antud võimalust kuidagi reageerida, midagi öelda, anda luba sisenemiseks. Süüdistatav lõi teda rindu, mille peale kannatanu astus sammu tagasi ja süüdistatav sisenes korterisse. Ringkonnaprokurör lisas, et kui tuttava inimese puhul võib eeldada vaikivat nõusolekut sisenemiseks kui uks avaneb, siis võõra puhul seda kohe kindlasti eeldada ei saa, vaid luba peaks olema isiku poolt väljastatud ning kuna nii I.A kui ka kannatanu kinnitasid, et nad pole varem kohtunud, oli I.A ’i näol tegemist võõra isikuga, kellel pidi olema luba sisenemiseks. Ringkonnaprokurör leidis, et I.A ’i poolt vägivallaga vähemalt teistkordne sissetungimise toimepanemine on täielikult tõendamist leidnud. Samuti oli ringkonnaprokurör seisukohal, et ka I.A ’i poolt väljapressimine on tõendamist leidnud, seda nii kannatanu kui ka tunnistaja XXX ütlustega. Ringkonnaprokurör asus seisukohale, et kaitsja poolsed väited, et kannatanu ja tunnistaja XXX ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna nad teatud asjaolusid ei mäleta, on asjakohatud. Ringkonnaprokuröri arvates on loomulik, et inimesed unustavad mingeid detaile sündmustest peale aja möödumist. Lisaks oli tegemist tõsise ja hirmu tekitava situatsiooniga, milles inimesed ei suudagi ehk kõigele tähelepanu pöörata, meelde jäävad konkreetsed momendid, mis hirmu tekitasid. Samuti oli ringkonnaprokurör seisukohal, et tunnistajate ütlused langevad kokku teiste kogutud tõenditega ning seega on nende ütlused täiesti usaldusväärsed. I.A’i ütluste asjus asus ringkonnaprokurör seisukohale, et need ei ole usaldusväärsed, on ennastõigustavad ja vasturääkivad, seega tuleks need tõendite kogumist välja jätta. Karistuse küsimuses asus ringkonnaprokurör seisukohale, et lähtuda tuleb eelkõige süü suurust mõjutavatest asjaoludest nagu näiteks see, et süüdistatav tungis kannatanu privaatsfääri, tema koju. Samuti käis süüdistatav ringi relvataolise esemega ja elektrišokirelvaga, pidades seda normaalseks ja tavapäraseks viisiks, kuidas inimestelt võla maksmist nõuda. Samas raskeid tagajärgi süüdistatav ei põhjustanud, kuna nõutud rahasummat kannatanu üle ei andnud. Süüdistatavat on varasemalt kriminaalkorras karistatud, samuti on antud kuriteod pandud toime katseajal. Ringkonnaprokurör leidis, et I.A ’i saab karistada ainult reaalse vangistusega. Ringkonnaprokurör palus tunnistada I.A süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 6 aastat. Samuti palus ringkonnaprokurör I.A ’i süüdi tunnistamist KarS § 266 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ja karistada teda vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskema karistusega, 6 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 03.12.2012 otsusega nr 1-12-11336 mõistetud karistuse ärakandmata osa 9 kuu ja 10 päevase vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks lugeda 6 aastat, 9 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning I.A karistusaja alguseks lugeda tema KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 13.06.2013. Asitõendid: signaalpüstoli Stalker palus

ringkonnaprokurör hävitada peale kohtuotsuse jõustumist ning CD plaadi palus jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kaitsja asus seisukohale, et I.A’i poolt KarS § 266 lg 1 p 1, 2 järgi vägivallaga sisenemine ei ole tõendatud, kuna prokurör ise ütles, et kannatanu tegi ukse lahti, süüdistatav astus sisse ja sellega kogu see toiming lõppes. Rohkem tõendeid selle kohta ei ole, et vägivalda kasutati. Kannatanu enda sõnade kohaselt ta avas ukse, samas ütles kannatanu, et teda löödi rindu, kuid arsti poole ta ei pöördunud. Kannatanu selgitas, et ta ei väljendanud kuidagi vastumeelsust sellele, et süüdistatav korterisse tuli. Kannatanu selgitas, et süüdistatav võttis koheselt relva, kuid kohtus ei mäletanud enam, kust süüdistatav relva võttis, samuti ei mäletanud ta kummas käes süüdistatav relva hoidis. Samuti selgitas kannatanu, et süüdistatav nõudis tema käest Igori võlga. Süüdistatava helistamise ajal aga läks ta teise tuppa ja ei näinud, kas keegi on üldse toas. Kaitsja viitab, et samuti ei tea kannatanu palju isikuid oli kuid nagu prokurör ütles, et kannatanu helistas ja väitis, et nad on relvastatud. Kaitsja ei saa aru, kust selline informatsioon võetakse ja kui sellisele informatsioonile tugineda, võiks kaitsja hinnangul kõik vangi panna. Kaitsja asus seisukohale, et kannatanu ja tunnistaja ütlustes on vasturääkivus. Nimelt kannatanu ütluste kohaselt tuli süüdistatav tuppa kohe relv käes, midagi ütlemata, samas tunnistaja XXX ütles, et kuulis rääkimist ja nägi relva kabuuris. Kaitsja ei saa aru, kelle ütlused on usaldusväärsed, kas tunnistaja või kannatanu omad. Kaitsja leiab, et kuna selline vastuolu on tekkinud, siis tuleb kohaldada KrMS § 7 lg 3 ning see tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasja materjalidest ei leidu omavoli tõendatust. Uks tehti lahti, inimene astus sisse, omavoli ei olnud, seega KarS § 266 süüteo koosseis puudub. Kaitsja viitas siinkohal Riigikohtu seisukohale, et valu peab olema tavalisest suurem, ei saa lihtsalt öelda, et tundsin valu ja sellest piisab, et panna inimene süüpinki. Seega on kaitsja seisukohal, et KarS § 121 koosseis ei ole täidetud. Kaitsja palus kohut KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises I.A õigeks mõista. Samuti asus kaitsja seisukohale, et KarS § 214 koosseis ei ole täidetud, sest antud paragrahv ütleb, et kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Vabaduse piiramisest juttu ei ole, mida kinnitab ka kannatanu. Häbistavaid andmeid ka ei saa siinkohal käsitleda, seega see on ka välistatud. Hävitada või rikkuda vara, sellest samuti pole ei kannatanu ega tunnistaja midagi rääkinud. Kaitsja ei näe põhjuslikku seost püstoli omamise ja vägivalla vahel. Vaidlust ei ole siinkohal selles, et süüdistataval oli püstol kaasas, vaid selles, kas ta sellega vehkis või oli tal see käes ning kas toimus vinnastamine. Kaitsja asus seisukohale, et kui isegi relva näitamine oli vägivald, on olemas ka KarS § 257, mis sätestab oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Kaitsja asus seisukohale, et kuna I.A’i enda raha oli mängus, läks süüdistatav oma raha nõudma kannatanu käest, vaatamata sellele, et tema isiklikult XXX’ile midagi ei andnud. Kaitsja leidis, et süüdistatav ei nõudnud võlga, vaid teatas kannatanule, et ta on võlgu ja soovis teha lepingu, millega määrata poolte kohustused ja tingimused, kuidas seda tagastada, kuivõrd isiklikult oli ta sellest huvitatud. Seega asus kaitsja seisukohale, et KarS § 214 lg 2 p 1 alusel kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises tuleb I.A õigeks mõista. Samuti leidis kaitsja, et ringkonnaprokuröri poolt küsitud karistus on liialt range, kuna mitte midagi ei juhtunud ja see läheb vastuollu karistuse põhiolemusega ja kasvatusliku eesmärgi või mõjutamise eesmärgiga. Karistus peaks olema selline, mis ei läheks vastuollu isiku enda hinnanguga selle teo toimepanemise eest saadava karistusega. Kaitsja asus seisukohale, et antud kuriteo võiks mahutada KarS § 257 alla.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav I.A ennast süüdi ei tunnistanud. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab et süüdistatava I.A’i süüd KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid ja kirjalikud materjalid: Kohtuistungil kuulati üle kannatanu XXXning tunnistajad XXX, XXX, XXX ning XXX. Ka kuulati kohtuistungil üle süüdistatav I.A . KrMS § 289 lg 1 alusel avaldati kannatanu XXX ütlused osas, mis puudutasid XXX võlgu olevaid summasid (kannatanu eeluurimisel antud ütlused kajastatud lk 20-22). Tunnistaja XXX'i kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati osas, mis puudutasid Jevgeni poolt võlgu olevat summat 1600 eurot (tunnistaja eeluurimisel antud ütlused kajastatud toimik lk 23-27). Lisaks olid kohtuistungil uuritavateks tõenditeks: - Asitõendi 02.07.2013.a vaatlusprotokoll (tl 28-47), lisaks kuulati asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud kõnesalvestist ka vahetult kohtuistungil (tl 48) - Swedbank AS vastus päringule kriminaalasjas 13230107401 (tl 49-50) - Maksekorraldused (tl 51-52) - I.A ’i kahtlustatavana kinnipidamise protokoll koos fotodega 14.06.2013.a (tl 53-56) - Ekspertiisiakt nr 13-ETB0093 + õiend ekspertiisimaksumuse kohta (tl 57-60) - Harju Maakohtu 03.12.2012 otsus kriminaalasjas 1-12-11336 (tl 61-64) - 14.06.2013.a läbiotsimisprotokoll koos fototabeliga (tl 90-103) Kohus leiab, et I.A süü KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi on tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema isikuna, keda on varem 03.12.2012.a Harju Maakohtu otsusega karistatud sissetungimisega varguse toimepanemise eest 13.06.2013.a kella 22:20 paiku, olles Tallinnas XXX asuva korteri välisukse juures lõi XXX rusikaga rindu, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning seejärel tungis valdaja XXX tahtevastaselt ebaseaduslikult tema korterisse. Kohus järgnevalt analüüsib kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu andis ütlusi, mille kohaselt 13. juuni 2013.a oli tema, tema sõbranna ja vanaema õhtul kodus, kuuldes uksekella vaatas kannatanu uksesilmast ning nägi ukse taga seismas üht inimest, ust lahti tehes nägi seal süüdistatavat, kes lõi teda rindu ning mille tagajärjel astus kannatanu sammu tagasi. Ütluste kohaselt tundis kannatanu löögist valu ja ei jõudnud süüdistatavale midagi öelda enne tema korterisse sisenemist. Vastumeelsust kannatanu ei väljendanud kuna süüdistatav võttis välja püstoli. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt kannatanu süüdistatavat ei tunne ning kohtus temaga esmakordselt sel samal õhtul, so 13.06.2013.a. Arsti juures XXX ei käinud, kuna kannatanu sõnade kohaselt tal midagi ei valutanud, mistõttu leidis, et ei pea arsti poole pöörduma. Kohus leiab, et asjaolu, mille kohaselt I.A tungis kannatanu korterisse tema tahtevastaselt, nähtub ka asitõendi vaatlusprotokollist, so häirekeskusele tehtud kõnest, mille kohaselt XXX teavitab meespolitseiniku asjaolust, et tema korterisse on tunginud mingid inimesed, kes on sisenenud koos püstolitega ning ähvardavad ja pressivad raha välja. Kohus kuulas antud kõnesalvestist üle ka kohtuistungil ning veendus asitõendi vaatlusprotokoll

õigsuses. Kohtu hinnangul ilmneb asitõendi vaatlusprotokollist selgelt asjaolu, et kannatanu ei saanud süüdistatavat lasta oma korterisse vaba tahte kohaselt. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav I.A andis ütlusi, et olles XXX ukse taga, ei tundnud kannatanu eelnevalt huvi ukse taga seisva isiku suhtes. Kui kannatanu ukse avas, astus ta tagasi, mille peale süüdistatav leidis, et teda kutsutakse sisse ning ütluste kohaselt süüdistatav astuski esikusse. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et sõites kannatanu maja ette nägi ta suures toas ja köögis põlevat tuld, mille pinnalt süüdistatav arvas, et kannatanu ei maga ja tema juurde võib minna. Süüdistatav eitab täielikult kannatanu suhtes vägivalla kasutamist ning tahtevastaselt korterisse sisenemist. Kohus leiab, et I.A ütlused tõendina tulevad kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta, kuna kohtu hinnangul on need antud eesmärgiga vabaneda kriminaalvastutusest, ka ei ole need kooskõlas kannatanu poolt antud ütlustega. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav süüdistatava väide selle kohta, et kannatanu lasi teda vabatahtlikult korterisse, kuigi süüdistatav oli kannatanule täiesti võõras isik. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava antud ütlused kooskõlas ka kannatanu poolt antud ütlustega osas, mille kohaselt I.A kasutas korterisse sisenedes tema suhtes vägivalda. Nimelt lõi kannatanut vastu rinda, mille tagajärjel astus kannatanu sammu tagasi. Kohtul puudub alus kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsuses kahelda, seda juba põhjusel, et kohtu hinnangul on loogiline, et kannatanu astus sammu tagasi just löögi tagajärjel. Ka leiab kohus, et elulise usutavuse aspektist lähtuvalt ei saanud kannatanu lasta õhtusel ajal talle võõrast süüdistatavat korterisse vabatahtlikult, samuti kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt kandis I.A relva. Kaitsja oli kohtuistungil seisukohal, et I.A-le KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi inkrimineeritud koosseis, so vägivallaga sissetungimine ei ole tõendatud. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et I.A-le esitatud süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi on täielikult tõendamist leidnud kannatanu ütlustega, mida kohus eelpoolt kajastas ning asitõendi vaatlusprotokolliga. KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piiridega alale ebaseaduslik tungimine. Omavolilise sissetungiga kahjustatava õigushüve näol saab rääkida isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute poolse häirimise eest ning millest tähtsaim on isiku kodu. Lokaliseeritud privaatautonoomia lahtimõtestamisel tuleb võtta aluseks PS § 33, mille kohaselt kodu on puutumatu. Antud paragrahvi kohaselt ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusesse ega töökohta, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Antud süüteo koosseisus tähendab termin valdaja tahte vastaselt seda, et valdaja ei ole andnud oma nõusolekut, et hoonesse või ruumi sisenetakse. Kannatanu ütluste kohaselt ta süüdistatavale sisenemiseks luba ei andnud, seega süüdistatava väide selle kohta, et kannatanu väljendas oma nõusolekut üksnes ukse avamisega, on kohtu hinnangul asjakohatu. Kohus nõustub ringkonnaprokuröri seisukohaga, et nõusolek korterisse sisenemiseks peab olema isiku poolt sõnaselgelt väljendatud ning leiab, et hoonesse sisenemiseks peab olema valdaja heauskne nõusolek. Käesolevas kriminaalasjas kannatanu poolset nõusolekut selleks ei olnud. Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust, koosseis on täidetud ka siis, kui isik tegutseb kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et I.A pani KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteo koosseisule vastava asjaolu teostamise ja

teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama. I.A kavatsetud käitumisele annab kinnitust ka asjaolu, et kannatanu juurde minnes võttis ta kaasa relvataolise eseme ning elektrišokirelva, mis ilmestab tema eesmärgi pärast käitumist. Järgnevalt peatub kohus I.A-le esitatud süüdistusel KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel ning selle tõendatusel. Kohus leiab, et I.A süü KarS § 214 lg 2 p 1 järgi on täielikult tõendamist leidnud ning nimelt selles, et I.A viibides 13.06.2013.a Tallinnas XXX asuvas korteris nõudis XXX varalise kasu, so 2000 euro üleandmist, kasutades XXX suhtes vägivalda, ähvardades teda tapmisega. I.A võttis XXX nähes põuest relvataolise eseme, millega tegi relvalaadimise liigutuse tõmmates relvakelgu taha asendisse ja hoides relvataolist eset enda käes suunatud põrandale. XXX tundis I.A ’i tegevuse tagajärjel ohtu enda ja korteris viibivate lähedaste elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuivõrd I.A tegi relvataolise esemega relvalaadimise liigutuse. 20.02.2014.a toimunud kohtuistungil kuulati üle kannatanu XXX, kelle ütlustest selgub, et enne 13.juuni 2013.a õhtut ta süüdistatavat ei tundnud. 13. juuni õhtul oli ta kodus koos oma sõbranna ja vanaemaga. Kui uksekell helises, vaatas kannatanu uksesilmast ning peale inimese nägemist avas ta ukse. Ukse taga seisis süüdistatav, kes lõi teda rindu ning astus sisse. Samuti selgub kannatanu ütlustest, et süüdistatav võttis välja relva ning hoidis seda enda ees allapoole suunatult. Süüdistatav ütles talle, et X saadab tervitusi. Peale seda hakkas süüdistatav nõudma kannatanult 1500 eurot ning hiljem oli jutt 2000 eurost. Kuna kannatanu oma võlgnevust ei tunnistanud, ütles süüdistatav et helistab isikule, kellele kannatanu võlgu on. Isik (süüdistatav) helistas kellelegi, rääkis natukene ja ulatas seejärel telefoni kannatanule. Hääle järgi tundis kannatanu ära XXX, kellele jäi ta kunagi võlgu 10 000 või 12 000 krooni, kuid milline on kannatanu ütluste kohaselt tasutud, ühel korral sularahas ja kahel korral tegi ülekande oma isa arvelt. Ütluste kohaselt ei saanud kannatanu aru, kas süüdistatava poolt näidatud relv on päris või mitte, kuid kuna tema tütarlaps ja vanaema olid korteris, tundis ta ohtu just nendele. Kannatanu ei osanud arvata, mida süüdistatav kavatseb selle relvaga teha ning ta ei teadnud, miks süüdistatav üldse relva kaasa võttis. Ütluste kohaselt hoidis süüdistatav relva enda ees ja vinnastas selle. Kuna kannatanu võlga ei tunnistanud helistas süüdistatav kellelegi ja kutsus nad ülesse. Sellepeale läks kannatanu teise tuppa ja helistas politseisse. Kannatanu kuulis läbi ukse, et keegi tuli veel korterisse, kuid kes, seda kannatanu öelda ei osanud. Enne, kui kannatanu jõudis politseisse helistada, räägiti temaga ukse tagant ja öeldi, et ta avaks ukse. Kuivõrd süüdistataval oli relv, kannatanu ust ei avanud. Kuivõrd kannatanu ei mäletanud kohtuistungil täpsemalt, millise summa ta XXX võlgu oli, palus kaitsja tema mälu värskendamiseks avaldada KrMS § 289 lg 1 alusel 13.06.2013.a. koostatud kannatanu ülekuulamise protokolli, kust selgub, et kannatanu oli XXX võlgu 5000 krooni ning 2012.a keskpaigaks sai võlgnevus likvideeritud, kahel korral tasus panga kaudu 200 eurot. Kannatanu lisas antud ütlustele, et tema ei ole kellelegi 2000 eurot võlgu. Samuti kuulati 20.02.2014.a toimunud kohtuistungil üle tunnistaja XXX’i, kelle ütlustest nähtub, et 13.06.2013.a oli ta koos kannatanuga kodus ja kuskil 22.00-22.30 ajal helises uksekell. Tunnistaja viibis sellel hetkel toas ning kannatanu läks ust avama. Tunnistaja kuulis meesterahva häält, kes astus sisse, kuid sisenemist ta ei näinud. Tunnistaja antud ütluste kohaselt ta kuulis, kuidas meesterahvas andis edasi tervitused XXX ja seejuures oli jutt mingist rahasummast, mis jäi vahemiku 200 kuni 300 eurot. Kui jutt käis mingist võlgnevusest väljus tunnistaja toast ja nägi meesterahval (I.A’il) pintsaku all kabuuris olevat püstolit. Peale seda paluti tunnistajal teise ruumi minna. Samuti lisab

tunnistaja antud ütlustele, et kui ta oli toas, kuulis ta edasist jutuajamist ja püstoli vinnastamist. Tunnistaja täpsustas, et sellel hetkel, kui kannatanu ja süüdistatav kööki läksid, oli süüdistataval relv käes. Mõne aja möödudes tuli kannatanu tuppa, keeras ukse lukku ja ütles tunnistajale, et meesterahvas oli kellelegi helistanud ning nad ülesse kutsunud. Samuti andis tunnistaja ütlusi, et kui nad kannatanuga toas olid, ütles meesterahvas läbi ukse, et nad ukse avaksid või ta tulistab. Natukese aja pärast kuulis tunnistaja veel teise isiku häält, kuid kes see isik oli, ei oska tunnistaja öelda. Tunnistaja täpsustab, et ust ei avatud, kuna ta kartis oma elu ja lähedaste inimeste pärast, samuti põhjusel, et isikul oli käes relv. Kaitsja küsimusele vastas tunnistaja, et tema arvates süüdistatav nõudis kannatanult kellegi teise isiku võlga. Kuivõrd antud sündmusest on möödas palju aega ning tunnistaja ei mäletanud enam sündmuse asjaolusid täpselt, taotles kaitsja KrMS § 289 lg 1 kohaselt avaldada mälu värskendamiseks tunnistaja eeluurimisel antud ütlused. Kaitsja põhjendas taotluse asjaoluga, et ütlustest tulenevalt hakkas süüdistatav rääkima, et Jevgeni on ühele isikule võlgu 1600 eurot. Tunnistaja täpsustas seepeale, et kuna inimene oli relvaga, tundus see talle nõudmisena. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX andis ütlusi, mille kohaselt 13.06.2013.a saadi väljakutse Koskla tänavale, kus teate kohaselt leidis aset väljapressimine ning ühel isikul võis olla ka relv. Koos Lõuna patrulliga liiguti trepikoja suunas, enne sinna jõudmist väljusid trepikojast kaks meesterahvast, kes peeti kinni. Kui trepikoda oli kontrollitud siseneti korterisse, uks oli kinni ja lukustamata. Kui uks avati nähti koridoris kirjeldusele vastavat isikut, kes võeti koheselt kontrolli alla. Samas koridoris oli ka vanem naisterahvas. Tunnistaja ütluste kohaselt, esmasel kinnipidamisel, pandi isiku käed raudu ja toimetati ühiskasutatavasse koridori, kus viidi läbi kontroll. Kontrolli käigus leiti isiku vöö vahelt püstol või püstolitaoline ese. Tunnistaja täpsustas antud ütlustes, et visuaalselt sarnanes püstolitaoline ese Clock 17’ga. Samuti lisas tunnistaja, et relv avastati palpatsiooni teel ja et relv asus vöö vahel, samas ei mäleta tunnistaja kummal pool see täpselt asetses. Kaitsja küsimuse peale, kas tunnistaja avas süüdistataval pintsaku hõlmad, vastas tunnistaja, et järelikult avas, samas tunnistaja ei mäletanud, kas ta märkas kabuuri või mitte. Kriminaalasjas on ülekuulatud tunnistajana ka XXX, kelle ütlustest nähtub, et kannatanut ta tunneb umbes 3 aasta ning kellele andis raha võlgu kuskil 1000 eurot, kuid täpsemalt ei mäleta. Tunnistaja ütluste kohaselt maksis kannatanu osaliselt oma võla tagasi. Täpset summat, kui palju veel võlgu ollakse, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta süüdistatavaga rääkinud kannatanu võlgnevusest, kuid ei ole kunagi süüdistatavalt palunud kelleltki võlga enda eest nõuda. Kuivõrd tunnistaja ei mäletanud temale sündmuse õhtul helistamise asjaolusid, avaldati tunnistaja XXX’i eeluurimisel antud ütlustest lause, mille kohaselt tunnistaja selgitas, et Mitri oli talle öösel helistanud enne hommikut. Tunnistaja täpsustas, et kui Jevgeni helistas talle, siis rääkis ta segast juttu, millest tunnistaja aru ei saanud. Tunnistaja vastas süüdistatava küsimusele võla tagasi maksmise osas, et antud võlas sisaldus ka süüdistatava enda raha ja veel ühe inimese raha. Tunnistaja antud ütluste kohaselt, XXX andis võlgu tema ning selgitas seda selliselt ka kannatanule endale. Kohtuistungil soovis süüdistatav I.A ütlusi anda ning selgitas, et tema ja XXX pidid XXX käest ostma kalamarja. Kui XXX läks XXX raha üle andma, oli süüdistatav autos ja hiljem uuris välja, kes antud majas elas. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tema panus kalamarja ärisse 500 eurot. Samuti selgub süüdistatava ütlustest, et kuna tal tekkis kahtlus, et XXX ei käitu tema suhtes päris ausalt, otsustas ta minna kannatanu juurde, et saada asjas selgust. Süüdistatav andis ütlusi, et ta kavatses kohtuda kannatanu ja tema isaga, kuid

XXXga ta aega kohtumiseks kokku ei leppinud. Süüdistatava ütluste kohaselt ei pidanud ta kaua ootama, vaid ukse avanedes, asutus kannatanu sammu tagasi ja tema sai aru, et teda kutsutakse sisse. Samuti andis I.A ütlusi selle kohta, et koridoris oli pime ning võib olla avas kannatanu ukse selleks, et näha paremini, kes ukse taga on. Süüdistatava ütluste kohaselt tunnistas XXX oma võlgnevust, kuid ütles seda, et tema on võlgu XXX ja et ta ei ole saanud 2000 eurot. Samuti väitis süüdistatav, et ta ütles kannatanule, et kui nemad omavahel kokku ei lepi, lahendavad seda asja teised isikud. Süüdistatav täpsustas, et ta soovis sõlmida lepingut, et XXX isa tasuks võlgnevust ning siis saaks ta pöörduda ametliku firmasse, mis tegeleb võlgade tagasinõudmisega, kuid selleks pidi kõik olema kindlalt vormistatud. Süüdistatava sõnade kohaselt, kui XXX oli ennast tuppa sulgenud, tuli välja kannatanu vanaema ja soovis teada, mis küsimused tal tema lapselapsega on. Süüdistatava sõnade kohaselt ei teadnud ta kuhu XXX läks peale suurde tuppa sisenemist, kuid vanaema läks suurde tuppa ja seal oli veel uks ning vanaema oli kindel, et seal toas ongi tema lapselaps. Uks oli lukus ja kui süüdistatav uksele koputas, ei vastanud keegi. Seepeale koputas ta kõvemini ja hõikas Jevgeni nime ning soovis teada saada kannatanu isa numbrit, mispeale kannatanu keeldus seda andmast ning ütles, et süüdistatav peab korterist lahkuma. Samuti ütles süüdistatav, et peale seda asjaolu ta vabandas vanaema ees ja suundus ukse poole, ust avades aga tuli vastu politseinik. Ringkonnaprokuröri küsimusele, kas süüdistatav oli kliendisuhtes XXX iga, vastas süüdistatav, et XXX oli tema partner. Sellepeale palus prokurör KrMS § 289 lg 1 alusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, millest nähtub, et süüdistatav osutab eraisikuna teenuseid seoses võlanõuete tasumisega ning süüdistatav üritab teha kokkuleppeid võlgniku ja tasu saaja vahel. Välja näeb see selliselt, et süüdistatava poole pöördub võlausaldaja kuna võlgnik ei tasu oma võlga vabatahtlikult. Samuti lisas süüdistatav, et kliendiga, kes tema poole pöördus on ta kohtunud ainult üks kord. Prokurör palus süüdistataval täpsustada, kas ta kohtus XXX’iga ainult ühel korral, vastas süüdistatav, et ta nii ei öelnud. Küsimuse peale, kes see klient oli, kui see ei olnud XXX, vastas süüdistatav, et ta ise oli klient ning et ta on iseendaga ainult üks kord vestelnud selles küsimuses (kannatanu võlgnevus). Vastates kohtu küsimusele, kas ta andis isiklikult raha XXX , vastas süüdistatav, et isiklikult ta seda andnud ei ole. Samuti vastates küsimusele, kas süüdistatav arvas, et XXX jäi XXX võlgu, vastas süüdistatav, et ta seda ei arva. Analüüsides süüdistatava ütlusi, leiab kohus, et I.A ütlused tulevad kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta, kuivõrd antud ütlused on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kohus märgib, et kohtuistungil antud ütlused on olnud ennastõigustavad ning antud eesmärgiga vabaneda kriminaalvastutusest. Ka märgib kohus, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.05.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.04.2010.a otsus kriminaalasjas nr 31-1-3-10, p 13). Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et I.A on iseenda klient, kellega ta on võlgnevuse teemal vestelnud. Lisaks on süüdistatav andnud ütlusi, et kui ta ukse avas, oli seal politseinik, samas aga selgub Argo Smirnovi ütlustest, et kui politsei ukse avas, oli koridoris kirjeldusele vastav isik, seega on tegemist ilmse vastuoluga. Seega asub kohus seisukohale, et I.A ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja jätta. Kohus märgib ka asjaolu, et I.A on eelnevalt süüdimõistetud KarS § 320 järgi, seega on ta isikuks, kes on varasemalt valeütlusi andnud isikuks.

Antud kriminaalasjas kuulati tunnistajana üle ka XXX, kes on süüdistatava vend ning kes andis kohtuistungil ütlusi, vastates süüdistatava küsimustele, et püstolitaoline ese oli süüdistataval kaasas seetõttu, et tal olid kaasas kalliskivid ning neid oli vaja kaitsta. Tunnistaja lisas kaitsja küsimustele vastates, et sündmusest on möödunud palju aega, seetõttu ei oska ta öelda, kui palju, kes ja kellele mingit raha andis, kuivõrd tal on peas täielik „kaša“, poolteist aastat tagasi oli tal kaks kliinilist surma ning ta oli koomas. Tunnistaja väitis kohtuistungil, et ta on võlgnikust kuulnud ning et Igoril oli vaja raha saada, Igoril ei olnud aga aega. Kord kuulis tunnistaja nime Jevgeni. Kohtu küsimusele, kas tunnistaja oskab öelda, kas süüdistatav andis Igorile raha võlgu, ei osanud tunnistaja vastata, kuivõrd ütluste kohaselt ta seda ei mäleta. Samuti kohtu küsimusele, miks tema vend I.A pidi võlgniku (kannatanu) juurde sõitma, ei osanud tunnistaja vastata. Kohus leiab, et tunnistaja XXX’i ütlused tulevad kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvale jätta. Seda põhjusel, et tunnistaja on süüdistatava vend, seega lähisuguluses olev isik ning tema ütlused võivad olla antud tingituna sellest, et ta ei soovi antud ütlustega oma venda süüstada. Tunnistaja kohtuistungil vastas erinevatele küsimustele korduvalt vastustega, „ei mäleta“, „ei oska vastata“, lisaks tunnistaja väitis, et tal on tervisega probleemid, tal on olnud kaks kliinilist surma, samuti on olnud koomas. Seega leiab kohus, et tema ütlusi ei saa pidada tõendamiseseme asjaolude seisukohalt usaldusväärseteks. Kohtuliku uurimise käigus avaldati tõendina ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles kajastatud kõnesalvestis kuulati vahetult üle ka kohtuistungil. Antud asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et XXX annab meespolitseinikule telefoni teel teada, et sissetunginud mehed tahavad raha ja lõhuvad uksi. Mehed nõuavad raha, kuna XXX (kannatanu) olevat kellelegi midagi võlgu. Asitõendi kõnesalvestuselt on kuulda, kuidas XXX ütleb, et tema pole kellelegi 1600 eurot võlgu, samuti on kuulda asjaolu, et keegi isik on tunginud XXX’i korterisse. Kõnesalvestusest nähtub, et kannatanu sissetungijat ei tunne ning XXX’i sõnade kohaselt lubati vastu ust hakata tulistama. Antud kriminaalasjas esitati tõenditena ka maksekorraldused, millest nähtub, et Aleksander XXX, kes on kannatanu isa, on teinud kaks ülekannet XXX’ile kokku summas 450,00 eurot. 07.10.2012.a on tehtud makse summas 250,00 eurot ning 06.11.2012 on tehtud makse summas 200,00 eurot. Samuti on kriminaalasjas esitatud tõendina Swedbank AS vastus päringule, millest kajastub asjaolu, et XXX’ile on tehtud kaks ülekannet summas 450 eurot. 08.10.2012.a laekus XXX’i kontole 250 eurot ja 06.11.2012.a laekus kontole 200 eurot. Asjaolu, et I.A ’il oli kannatanu juurde minnes kaasas relvataoline ese, nähtub I.A ’i kahtlustatavana kinnipidamise protokollist koos fotodega (14.06.2013.a) ning milles on kajastatud süüdistatava kinnipidamise asjaolud, samuti, et I.A ’il oli kaasas musta värvi relvataoline ese ja musta värvi elektrišokirelva taoline ese. Antud kriminaalasjas on läbiviidud ka ekspertiis, et tuvastada süüdistatava I.A ’i kinnipidamisel äravõetud püstolitaolise eseme päritolu. Nimelt on tõendina esitatud ekspertiisiakt nr 13-ETB0093, millest nähtub et püstol relvaraud ja kelk on valmistatud metallist ja kaetud musta värviga, püstoli raam on musta värvi plastist. Püstolikelk ja lukk moodustavad ühtse terviku. Löögimehhanismiks on löökraud ja sisemise asetusega lukk. Välise vaatluse põhjal selgub ekspertiisist, et püstoli oluliste osade ja mehhanismide koostöö on korrapärane. Kuju, ehituse, mõõtmete ja markeerimistähiste järgi otsustades on tegemist poolautomaatse Türgi signaalpüstol Stalker’iga. Ekspertiisi käigus

sooritati laskeeksperiment selleks, et tuvastada, kas relv on laskekõlblik. Ekspertiisi käigus tuvastati, et lasud toimusid tõrgeteta ning esimesel päästmisel tehti järeldus, et esitatud püstol on laskekõlblik. Asjaolu, et I.A on varasemalt süüdimõistetud võõra vallasasja äravõtmises ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimises, samuti et teda on varasemal süüdimõistetud ähvardamise eest ja teadvalt valeütluste andmise eest, nähtub Harju Maakohtu 03.12.2012 otsusest kriminaalasjas 1-12-11336. Nimelt tungis I.A ’i akna kaudu Tallinnas Kaupmehe tänaval asuvasse korterisse, ähvardades isikut relvataolise esemega (kinnipidamisel osutus see gaasirevolvriks), millega ähvardamine on käsitletav tervisekahjustuse tekitamisena ja on alust karta selle täideviimist. Lisaks on I.A süüdi tunnistatud valeütluste andmises. Antud kriminaalasjas on esitatud tõendina ka 14.06.2013.a läbiotsimisprotokoll koos fototabeliga, milles teostati läbiotsimist sõiduautos VW Passat nr XXX. Protokolli kohaselt on kajastatud läbiotsimisekäik ja tulemused, fotografeeritud on sõidukis olnud nahkmappi, milles asus I.A ’i dokument, ka on pildistatud nahkmapis olnud kivikesi, leitud rahakupüüre ning I.A’i Samsungi mobiiltelefoni. Kohus peatub ka kaitsja poolt väljendatud seisukohal, mille kohaselt leiab kaitsja et I.A teos ei esine KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo, so väljapressimise koosseisu. Kohus märgib, et nimelt väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteeritavate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.06.2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03, p 9). Kannatanu XXX teadis, et temale laenas raha XXX, mitte süüdistatav. Seega kui kannatanu oligi kellelegi võlgu, oli ta võlgu XXX , mitte süüdistatavale. XXX on oma kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud, et tema ei palunud kordagi I.A’il enda eest võla tasumist nõuda. Seega ei olnud süüdistataval mingit õigust nõuda võla tasumist kannatanult. Kohus on seisukohal, et tegemist on väljapressimisega, kuna kannatanu ja ka XXX sõnade kohaselt ei ole kannatanu kunagi võlgu olnud 2000 eurot. XXX ütles kohtuistungil, et XXX oli võlgu umbes 1000 eurot, kuskil ei mainita 2000 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 26.01.1999.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-5-99, leidnud, et tegelikust nõudeõigusest tunduvalt suuremas ulatuses vara omavoliline äravõtmine tuleb kvalifitseerida teiste koosseisuelementide esinemisel varavastase süüteona, mitte siis omavolina. Seega antud kriminaalasjas toimus kannatanult oluliselt suurema rahasumma nõudmine, kui väidetav võlgnevus oli, seega kohtu hinnangul ei saa siinkohal rääkida KarS § 257 ehk oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kuna kannatanu ei teadnud süüdistatavat, tema jaoks oli tegemist võõra isikuga, kes relvaga ähvardades nõudis temalt raha maksmist. Kohus leiab, et kogutud tõenditega (kannatanu XXX ütlustega, tunnistaja XXX ütlustega, tunnistaja XXX ütlustega, tunnistaja XXX ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolli ning kõnesalvestusega, Swedbank AS päringuga, maksekorraldustega, ekspertiisiaktiga ning Harju Maakohtuotsusega) on leidnud tõendamist et I.A pani kavatsetult toime varalise kasu üleandmise nõudmise kasutades selleks vägivalda.

KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis on varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Objektiivne koosseis on täidetud ka siis, kui üleandmise nõudmine seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikule üle varaline kasu. Nõudmine moodustab koosseisu, kui sellega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust, ähvardus avaldada häbistavaid andmeid, ähvardus hävitada või rikkuda vara. Vägivald võib olla nii psüühiline kui ka füüsiline. Esimesel juhul ähvardatakse tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega, teisel juhul seisneb ähvardamine tervise kahjustamise, kehalises väärkohtlemises või piinamises. Antud juhul on tõendamist leidnud, et I.A pani toime KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so väljapressimise, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et I.A pani KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või vähemalt pidi seda võimalikuks pidama. Kohus leiab, et I.A süü KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 266 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on I.A süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. I.A’i on varasemalt karistatud korduvalt ning karistusregistri andmete kohaselt on I.A’il üks kehtiv karistus: 03.12.2012 Harju Maakohtu poolt KarS § 120, § 320 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 1-aastase vangistusega, millest koheselt kuulus ärakandmisele 2 kuud ja 20 päeva ning 9 kuud ja 10 päeva vangistust 2-aastase katseajaga jäeti täitmisele pööramata. Katseaja lõpp 02.12.2014.a. Väärteokorras karistatud korduvalt. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, samuti puuduvad raskendavad asjaolud. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ning üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks. Samas siiski tuleb arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult isiku hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 p. ). Kuna I.A ’i on varasemalt korduvalt karistatud kriminaalkorras, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, sellepärast tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada I.A’i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitse huvidega.

KarS § § 214 lg 2 p 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse ja KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seadusandja on KarS § § 214 lg 2 p 1 sanktsiooni keskmise määrana näinud ette 6 aastat vangistust ning KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 sanktsiooni keskmise määrana 1,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 31-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus on seisukohal, et I.A ’i on võimalik karistada reaalse vangistusega sanktsioonis sätestatud miinimummääras, kuna süüdistatava poolt toime pandud kuriteoga ei kaasnenud raskeid tagajärgi. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et I.A tuleb KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ja mõista talle karistuseks vangistus 4 aastat. Samuti tuleb I.A KarS § 266 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ning määrata talle karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega mõistes liitkaristuseks 4 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 03.12.2012 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 9 kuu ja 10 päeva vangistuse võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat, 9 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja määrata karistuse kandmise alguseks kinni pidamise päev ehk 13.06.2013.a. I.A (ik XXX) suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimus vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Riigikohtu rõhutab, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Lähtudes antud seisukohast annab kohus hinnangu, et I.A suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid, kuna sätete kohaldamisel puuduks eripreventiivne eesmärk. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 20 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26.11.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07, p. 13). Kohus märgib, et I.A mõistetud karistus on vangistus 4 aastat, 9 kuud ja 10 päeva, mis muudab karistusest tingimuslikult vabastamise võimatuks, kuna katseaeg ei saa olla tulenevalt KarS § 73 ja § 74 pikem. Kohus märgib, et tegemist on raske kuriteoga, kus kasutati väljapressimisel vägivalda ning relvataolist eset, samuti toimus omavoliline sissetung ning kohtule on teda, et I.A on ka varem sarnase süüteo eest süüdi tunnistatud ning isik pani uue kuriteo toime katseajal, ei ole I.A oma varasemast karistusest midagi õppinud ja on jätkanud kuritegude sooritamist. Seega ei ole I.A oma tegude põhjal mingeid järeldusi teinud ja teda saab karistada ainult reaalse vangistusega. Riigikohus avaldab, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05, p 5). Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole I.A’i suhtes võimalik kohaldada šokivangistust, kuna I.A on alates 13.06.2013.a viibinud antud kriminaalasja raames vahi all, seega ei saavutaks šokivangistus taotletavat eripreventiivset eesmärki. Kuna I.A ’i on karistatud korduvalt kriminaalkorras, ei ole ta oma tegude põhjal ega kantud karistuste põhjal teinud mingeid järeldusi ning teda saab karistada ainult reaalse vangistusega. Neil motiividel pole õigustatud I.A ’i ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne kohtlemine.

ASITÕENDID

Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks CD-plaati kõnesalvestusega ja signaalpüstol Stalker. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt võidakse väärtusetu kaup, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitada või seaduses sätestatud juhtudel ümber töödelda. KarS § 83 lg 1 lubab kohtul konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Antud seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 29. mai 2013.a otsuses nr 3-1-1-51-13, p 10. Lähtudes eelpoolt toodust asub kohtunik seisukohale, et 1 CD plaat kõnesalvestusega, mis on lisatud kriminaalasja toimiku materjalide juurde tuleb jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Ekspertiisiaktiga nr 13E-TB0093 (09.07.2013.a) tagastatud Signaalpüstol Stalker tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja peale kohtuotsuse jõustumist, kui kuriteo toimepanemise vahend, hävitada

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel tulirelvaekspertiisitasu 420,00 eurot (nelisada kakskümmend eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 1464 eurot (tuhat nelisada kuuskümmend neli eurot). KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud summas 0,45 eurot (nelikümmend viis eurosenti). KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 887,50 eurot (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 1 alusel 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „I.A , 1-13-10737, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Violetta Kõvask

Aimar Karu

Viljar Kimmel

Kohtunik

Rahvakohtunik

Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.