Kohtulahend

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

Viru Maakohtu 04.04.2014 otsusega tunnistati Aleksandr Safjanov süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 15 aastat vangistust. Sama otsusega tunnistati A. Safjanov süüdi ka KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust ning KarS § 404 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ning mõistis A. Safjanovile liitkaristuseks 15 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.12.2012 karistusaja hulka. I Süüdistus A. Safjanovit süüdistatakse KarS § 114 p-de 1, 2 ja 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta 15.12.2012 varahommikul kella 06.30 paiku IdaVirumaal Kohtla-Järve linnas, XXX korteris, ühise alkohoolsete jookide joomise ajal tekkinud tüli käigus ning omakasu motiivil, s.o eesmärgiga omastada pärast I.M. tapmist tema kasutuses olnud vara, peksis piinaval viisil I.M. surnuks, lõi korduvalt käte ja kängitsetud jalgadega I.M. pea ja näo piirkonda, seejärel olles I.M. selja taga, lõi tahtlikult noaga kannatanule selja piirkonda ning lõikas vähemalt viis korda I.M. kõri vasakust kõrvast parema kõrvani läbi. Oma tegevusega tekitas A. Safjanov I.M. surma põhjustanud suuri kaela veresooni, trahheat ja keelt vigastava ulatusliku lõikehaava kaelal, mille tõttu tekkis massiivne väline verejooks ja mehhaaniline lämbumine vere sattumisel hingamisteedesse, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Lisaks tekitas süüdistatav I.M. järgmised tervisekahjustused: rohked verevalumid, marrastused ja haavad näol ja peas, verevalumid huulte limaskestadel, ninaluude murd, verevalandused pea pehmetes kudedes ning ajukelme ja –vatsakese all. Võttes

arvesse relva, millega kuritegu toime pandi ning I.M. tekitatud haavade arvu ja paiknemist on A. Safjanovi tegevus oma olemuselt eriti piinav ja julm. Pärast I.M. tapmist võttis A. Safjanov korterist kannatanule kuuluvad asjad: fotokaamera väärtusega 150.- eurot, televiisori LG, lauaarvuti SAMSUNG, mobiiltelefonid NOKIA ja SAMSUNG koguväärtusega 200.- eurot, DVD mängija väärtusega 100.- eurot, korteri nr 20 ja 21 auto ja garaaži võtmed, rahakoti, mille sees oli kannatanu nimele välja antud Vene Föderatsiooni välismaalase pass, tekitades varalise kahju kogusummas 450.- eurot. Enne I.M. korterist lahkumist, pani A. Safjanov mitmekorterilises majas korteri nr 21 bensiiniga põlema, mille tagajärjel tekkis oht samas majas elavate inimeste elule, tervisele ja varale. Seega pani A. Safjanov toime KarS § 114 p-de 1, 2 ja 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise, kui see on toime pandud piinaval ja julmal viisil, üldohtlikul viisil ja omakasu motiivil. II Maakohtu seisukoht süü tõendatuse osas Kohus, hinnanud kõiki kohtuistungil uuritud tõendeid nende kogumis siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et A. Safjanovile esitatud süüdistus mõrvas on osaliselt tõendamist leidnud, süüdistusest tuleb välja jätta punktid 2 (üldohtlikul viisil) ja 5 (omakasu motiivil) ning A. Safjanov tuleb süüdi tunnistada KarS § 114 p 1 järgi ning lisaks KarS § 201 lg 2 p 1 ja KarS § 404 järgi. A. Safjanovi süü KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud süüdistatava ütluste ja kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisidega, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja skeemiga. Kriminaalasjas puuduvad objektiivsed tõendid, mis toimus A. Safjanovi ja I.M. . Süüdistatava sõnul oldi viimase korteris, ühel hetkel tekkis neil omavahel tüli, I.M. lõi teda toas olles jalaga vastu süüdistatava jalga. Seejärel lõi A. Safjanov I.M. t rusikaga näkku, edasi läks kakluseks. Kaklus lõppes, sest mõlemad olid väsinud. Asjaolu, et korteris kaklus toimus kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll. A. Safjanov andis ütlusi, et ta tahtis ära minna, kui tuli I.M. köögist, nuga käes. Nad hakkasid kaklema, süüdistatav püüdis nuga I.M. käest kätte saada. Täpselt ta ei mäleta, kuidas ta noa kätte sai, kuid asi lõppes tapmisega. Asjaolu, et kannatanu muutus alkoholi tarvitamise käigus agressiivseks ning võis ka võõraste isikutega algatada konflikte ja nende suhtes vägivallatseda, kinnitas kohtuistungil tunnistaja I.D.. Kohtu hinnangul ei ole A. Safjanov soovinud toimunut täpselt kirjeldada, väites, et ta ei mäleta neid hetki, kuidas ta noa enda kätte sai ja kuidas isiku tappis. Küll aga mäletab ta hästi, kuidas enda verised riided korteris vahetas, noa ja korteri põlema pani ning I.M. asjad võttis ja võlga tasuma läks. Vaieldamatult on I.M. poolt korteris kakluse alustamine õigusvastane vahetu rünne A. Safjanovi suhtes ning olukorras, kus see jätkus noaga ähvardusena esikus, oli süüdistatav hädakaitseseisundis ja tal oli õigus kaitsetegevusele. A. Safjanov lõi aga kannatanule noa selga ja vigastas ulatuslikult (vähemalt viie tõmbega) tema kõri, keelejuurt, suuri veresooni kaelal otsese tahtlusega hädakaitse piire ületades. Hädakaitse piiride ületamisele osundab ka asjaolu, et A. Safjanov, lüües noaga kannatanut selga, lõikas veel viiel korral kannatanul kõri läbi. Kohtu hinnangul pani A. Safjanov tapmise toime julmal viisil. Maakohtu hinnangul ei ole aga

võimalik tuvastada, et süüdistatav võttis kannatanu asjad ning süütas korteri selleks, et I.M. t tappa. Seega tuleb süüdistusest välja jätta punktid 2 (üldohtlikul viisil) ja 5 (omakasu motiivil) ning A. Safjanov tunnistada süüdi KarS § 114 p 1 järgi ning lisaks KarS § 201 lg 2 p 1 (vara omastamine) ja 404 (süütamine) järgi. Tõendamist leidis, et A. Safjanov võttis süüdistuses loetletud esemetest televiisori, DVD mängija, arvuti protsessori, fotoaparaadi, telefoni, püksid. Teistest asjadest: mobiiltelefonidest Nokia ja Samsung, korteri nr 20 ja 21 auto ja garaaži võtmetest, rahakotist, mille sees oli kannatanu nimele välja antud Vene Föderatsiooni välismaalase pass, ei teadnud ta midagi, kuid oli nõus kohtuistungil need hüvitama summas 450 eurot. Kohtu hinnangul oli A. Safjanovil vaba ligipääs I.M. korteris olevatele asjadele ning ta pööras need asjad enda kasuks. Tema ütluste kohaselt võttis ta asjad, et tasuda võlga A.S.. A. Safjanov pani teo toime otsese tahtlusega. Süüdistatav on isik, kes on varem toime pannud varguse. Seega pani A. Safjanov toime süüteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Tõendamist leidis ka see, et A. Safjanov süütas I.M. kuuluva korteri XXX Kohtla-Järvel, millega põhjustas ohu inimese elule või tervisele. Kuna tegemist oli mitmekordse elumajaga, siis ei saanud A. Safjanov loota, et tema tegevus ei põhjusta ohtu inimeste elule või tervisele. Kohtu hinnangul pani A. Safjanov korteri põlema kaudse tahtlusega. Seega pani A. Safjanov toime süüteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 404 järgi. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud tapmise kvalifitseerimine provotseeritud tapmise paragrahvi järgi, kuna A. Safjanovil ei olnud tapmise ajal tugeva hingelise erutuse seisundis, mille tõttu on isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida piiratud. Kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisiaktist nr 4/11 nähtub, et 15.12.2012 ei esinenud A. Safjanovil sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks temal takistanud või piiranud oma tegude iseloomust, sh ka nende keelatusest arusaamist ning oma käitumise juhtimist. Pärast tapmist hakkas süüdistatav enda ütluste kohaselt pükse vahetama, asju kotti toppima, nuga ja enda veriseid riideid põletama, organiseerima asjade äraandmist võla katteks. Sellisest tegevusest võib järeldada, et A. Safjanovi emotsionaalne seisund võimaldas tal sihipäraselt tegutseda ning sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks temal takistanud või piiranud oma tegude iseloomust, sh ka nende keelatusest arusaamist ning oma käitumise juhtimist, tal ei olnud. Psühholoogia (erialakirjanduse) kohaselt ei kao isikul mälu, kui tal on tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ehk füsioloogiline afekt. Situatsioonis võivad ununeda tegevuse üksikud detailid, kuid säilib adekvaatne arusaam situatsioonist kui tervikust. Isik võib iseloomustada sündmuse arengut ja oma tegude eesmärke. Antud juhul kaitses A. Safjanov ennast mälu kaotusega lootes mitte anda ennast süüstavaid ütlusi mõrva toimepanemise asjaolude kohta. A. Safjanov tunnistab end toimepandud tapmises osaliselt süüdi, asjade võtmises ja süütamises täielikult süüdi. Seega esineb tema käitumises karistust kergendava asjaoluna süü osaline tunnistamine. Raskendavad asjaolud puuduvad. Eripreventiivses mõttes ei ole A. Safjanovit varem isikuvastase süüteo ja üldohtliku süüteo eest süüdi mõistetud, küll on teda karistatud korduvalt varavastaste süütegude toimepanemise eest. Varasem karistus varavastaste süütegude eest ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud, ta on jätkanud samaliigiliste süütegude toimepanemist. Kuna mõrva eest võib isikut karistada kaheksa kuni kahekümne aastase või eluaegse vangistusega, siis peab kohus põhjendatuks prokuröri taotlusel ning A. Safjanovi isikut ja

kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades (isiku välimust moonutav jõhker tapmine, asjade omastamine, korteri süütamine) karistada teda üle sanktsiooni keskmise määra ulatuva karistusega, milleks on 15 aastane vangistus, mis tuleb mõista reaalse vangistusena.

APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava A. Safjanovi kaitsja, taotledes kaevatava kohtuotsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 404 järgi; A. Safjanovi tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 114 p-st 1 KarS §-le 115 järgi; kergema karistuse mõistmist. Kaitsja seisukohad on järgmised. Maakohus on rikkunud KrMS § 268 sätted, tunnistades A. Safjanovi süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 404 järgi ning mõistes karistuse, vaatamata sellele, et süüdistusakti kohaselt temale ei olnud esitatud süüdistust eelnimetatud kuritegude toimepanemises. Süüdistataval ei olnud küllaldast võimalust ennast eeltoodud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, kuna ta sai sellest teada alles kohtuotsusest. Apellant leiab, et süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Kannatanu vägivaldse käitumise tõttu tekkis süüdistataval tugev hingelise erutuse seisund. Ekspertiisiaktist ei ole üheselt selge, mille alusel ja kuidas on eksperdid jõudnud järelduseni, et A. Safjanovil ei esinenud erilist emotsionaalset seisundit. Maakohus viitab ka süüdistatava sihipärasele tegevusele pärast tapmist. A. Safjanovi käitumine pärast seda, kui ta tekitas kannatanule eluohtlikud kehavigastused, ei välista, et süüdistatav tegi seda, viibides äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ka kohtu poolt psühholoogiale tuginemine ei ole asjakohane, kui selle kohta ei ole eksperdi arvamust. Arvestada tuleb ka, et A. Safjanov oli joobeseisundis. Maakohus tuvastas, et A. Safjanovil esineb käitumises karistust kergendava asjaoluna süü osaline tunnistamine. Raskendavad asjaolud puuduvad. Mõistetud karistuse määras see aga ei väljendu. Samuti tuvastas maakohus, et kannatanu õigusvastase käitumise tõttu oli süüdistatav hädakaitseseisundis. Samas karistuse määramisel maakohus ei ole arvestanud neid asjaolusid karistust kergendavate asjaoludena. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav A. Safjanov, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning enda süüditunnistamist KarS § 115 järgi. Apellandi põhjendused olid seejuures järgmised. Apellant palub kohtul arvestada, et kannatanu I.M. ga joomingu käigus algatas just kannatanu kakluse, lüües süüdistatavat esmalt jala pihta. Kakluse järel läks I.M. kööki, mispeale hakkas A. Safjanov riietuma, et korterist lahkuda, kuna kannatanu oli tema suhtes agressiivselt meelestatud. Pannes jalatseid jalga, nägi süüdistatav, et I.M. tuleb sihikindlalt tema poole, suur nuga käes. Apellandi sõnul palus ta kannatanut peatuda, kuid viimane ei võtnud seda kuulda. Siis toimus kõik väga kiiresti, A. Safjanov tundis paanikat, s.o tugevat hingelise erutuse seisundit. Kui I.M. tuli tema poole ning tõstis käe noalöögiks, tundis süüdistatav vihatunnet, kahjuks aga ei mäleta ta, mis edasi juhtus. Erutuse tundest ei andnud A. Safjanov aru oma käitumisest. Süüdistatav ei teadnud, et kannatanu on iseloomult konfliktne inimene. I.M. on varemgi ette tulnud peksmise juhtumeid, kus ta on teo ise provotseerinud. Kohtus püüdis A. Safjanov igati aidata asja uurimist, kuid tal pole selget pilti toimunust, sest ta oli hingelise erutuse seisundis ja alkoholijoobes. Apellant kahetseb tehtut.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava ja tema kaitsja poolt apellatsioonides esitatuga, leiab, et maakohtu otsus A. Safjanovi suhtes kuulub osalisele tühistamisele A. Safjanovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, talle KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu süüdimõistetud isikule. Viru Maakohtu otsus A. Safjanovi süüditunnistamises KarS § 114 p 1 järgi tuleb jätta muutmata. A.Safjanovi kaitsja apellatsioon kuulub osalisele rahuldamisele. Süüdistus KarS §-de 210 lg 2 p 1 ja 404 järgi Apellatsioonis taotleb A. Safjanovi kaitsja esmalt oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS §-de 201 lg 2 p 1 ja 404 järgi. Oma taotlust põhjendab kaitsja sellega, et süüdistusaktis ei olnud A. Safjanovile esitatud süüdistust nimetatud kuritegude toimepanemises. Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et A. Safjanovile esitatud süüdistuses ei olnud piisava põhjalikkusega toodud ka faktilised asjaolud, millistest lähtudes olnuks maakohtul KrMS § 268 lg 6 alusel võimalik muuta süüdistatavale esitatud kuriteo kvalifikatsiooni. Muutes A. Safjanovi tegevuse kvalifikatsiooni, rikkus maakohus aga kaitsja arvates süüdistatava kaitseõigust. Ringkonnakohus kaitsja ülalesitatud seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes otsustes leidnud, et vastavalt KrMS § 268 lg 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt ka selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel ülanimetatud põhimõtetest ka lähtunud. A.Safjanovile esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistati teda, lisaks I.M. tapmisele, KarS § 114 p 5 alusel ka selles, et pärast I.M. tapmist 15. detsembril 2012, võttis A. Safjanov kannatanu korterist aadressiga Kohtla-Järve, XXX ära mitmesuguseid kannatanule kuulunud esemeid, tekitades sellega materiaalse kahju kokku 450 eurot. Seega oli A. Safjanovile KarS § 114 p 5 järgi esitatud süüdistuses ära näidatud kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Samuti esemed, millised süüdistatav ära võttis, nende maksumus ja see, et nimetatud esemed olid tema jaoks võõras vara ning ta pööras äravõetud esemed enda kasuks. Ülalesitatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Safjanovile KarS § 114 p 5 järgi esitatud süüdistuses olid kajastatud kõik faktilised asjaolud võimaldamaks kohtul kvalifitseerida süüdistatava käitumine varavastase kuriteona.

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nõustudes küll maakohtu otsusega kvalifitseerida A. Safjanovile KarS § 114 p 5 järgi esitatud süüdistus ümber varavastaseks kuriteoks, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt A. Safjanovi tegevusele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Teisisõnu, ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pärast I.M. tapmist olid viimasele kuulunud esemed A. Safjanovi valduses ning seetõttu tulebki süüdistatava käitumine esemete äravõtmisel kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-28-09 leidnud, et valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Asjaõigusseaduse § 38 kohaselt läheb pärandaja surma korral temale kuulunud vara valdus üle pärijale. Ja seda sõltumata sellest, kas pärijal asja suhtes tegelik võim on või mitte. Valduse üleminek AÕS § 38 alusel eeldab üksnes seda, et valduse omandaja on pärija ja et asi, mille valdus üle läheb, oli pärandaja valduses. Käesolevas kriminaalasjas oli I.M. tapmise järel tegelik faktiline võim viimasele kuulunud asjade üle kahtlemata tapjal A. Safjanovil. Sellegipoolest olid tulenevalt AÕS §-st 38 tsiviilõiguslikus mõttes asjade valdajaks aga I.M. pärijad. Nimetatust tulenevalt puudub ringkonnakohtu arvates õigustus ignoreerida tsiviilõigusliku valduse erinormi, s.o AÕS § 38 ja aktsepteerida kurjategija faktilisest võimust lähtuvat valdust. Ringkonnakohtu arvates jääks sellisel juhul tähelepanu alt välja asjaolu, et just A. Safjanov oli isikuks, kes samaaegselt I.M. surma põhjustamisega lõpetas ka tema valduse kõigile talle kuulunud esemetele. Selline valduse lõpetamine on aga sisuliselt käsitatav valduse murdmisena, kuna see toimus I.M. nõusolekuta. Nimetatu iseloomustab just vargust, mitte aga omastamist. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Safjanov põhjustas oma teoga I.M. surma, puudub alus käsitada teda pärast kannatanu surma viimasele kuulunud asjade valdajana ja tema poolt toimepandut omastamisena KarS § 201 mõttes. Ülaltoodut arvestades kvalifitseerib ringkonnakohus A. Safjanovi poolt toimepandu KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. KarS § 114 p 2 järgi süüdistati A. Safjanovit selles, et 15. detsembril 2012, enne I.M. korterist lahkumist, pani ta viimase korteri, s.o Kohtla-Järve, XXX asuva korteri bensiiniga põlema, millega tekkis mitmekorterilises elamus oht seal elavate inimeste elule, tervisele ja varale. Kõrvutades KarS § 404 dispositsiooni A. Safjanovile esitatud süüdistusega, on ilmne, et ka KarS § 114 p 2 järgi esitatud süüdistuses on esitatud kõik faktilised asjaolud (aeg, koht, võõra vara bensiiniga süütamine, oht inimeste elule ja tervisele), milliste alusel oli maakohtul võimalus KarS § 268 lg 6 kohaldades kvalifitseerida süüdistatava tegevus ümber ning tunnistada ta süüdi KarS § 404 järgi. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et kuivõrd A. Safjanov sai kuriteo ümberkvalifitseerimisest teada alles kohtuotsusest, siis ei olnud tal küllaldast võimalust ennast kaitsta kvalifikatsiooni vastu, milles maakohus ta lõpuks süüdi tunnistas. Ringkonnakohus leidis juba ülal, et A. Safjanovile KarS § 114 p 2,5 järgi esitatud süüdistuses olid kajastatud kõik faktilesed asjaolud, mis võimaldasid kohtu poolt A. Safjanovile esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist ning kohus ei tuginenud süüdistust ümber kvalifitseerides faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinesid süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

Seega oli nii süüdistataval kui ka kaitsjal võimalus ennast nimetatud süüdistuse vastu kaitsta ja esitada vastuväited süüdistuses toodud faktiliste asjaolude ümberlükkamiseks. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikus märkida, et süüdistatav ega kaitsja ei ole kohtuistungil esitanud vastuväiteid A. Safjanovile KarS § 114 p 2,5 järgi esitatud süüdistuses toodud faktilistele asjaoludele. Vastupidi, A. Safjanov on kohtuistungil kinnitanud, et tema oli isikuks, kes 15. detsembril 2012 võttis I.M. korterist kaasa viimasele kuulunud esemed ning tema oli see, kes enne korterist lahkumist selle süütas. A.Safjanovi ülalkirjeldatud tegevust ei ole kohtuistungil kahtluse alla seadnud ka kaitsja. Veelgi enam, kohtuvaidluste käigus esitas nimelt kaitsja kohtule taotluse kvalifitseerida A. Safjanovile KarS § 114 lg 5 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning süüdistus KarS § 114 p 2 järgi ümber KarS § 404 järgi. Ringkonnakohtu arvates kinnitab kaitsja taolise taotluse esitamine kohtuistungil üheselt, et kaitsja pidas kohtueelsel uurimisel A. Safjanovile esitatud süüdistuses kajastatud faktilisi asjaolusid piisavaks, et taotleda kohtult KrMS § 268 lg 6 alusel tema tegevuse ümberkvalifitseerimist. Süüdistus KarS § 114 p 1 järgi Ringkonnakohus leiab, et tunnistades A. Safjanovi süüdi KarS § 114 p 1 järgi on maakohus oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud A. Safjanovile esitatud süüdistust KarS § 114 p 1 järgi ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi nimetatud osas käesolevas otsuses korrata. A.Safjanovi süüdimõistmise KarS § 114 p 1 järgi vaidlustavad nii süüdistatav kui ka kaitsja põhjendusel, et apellantide arvates tegutses A. Safjanov kannatanu surma põhjustamisel äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis ning tema tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Oma taotlust põhjendab A. Safjanovi kaitsja sellega, et süüdistatav pani I.M. tapmise toime vihast, mille kutsus esile kannatanu käitumine. Kaitsja leiab, et nimelt A. Safjanovil tekkinud viha tulebki vaadelda kui tugeva hingelise erutuse seisundit KarS § 115 mõttes. Ringkonnakohus apellantide taolise taotlusega ei nõustu. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seega, selleks, et kvalifitseerida isiku käitumine KarS § 115 järgi, peab isikul tekkima tugeva hingelise erutuse seisund, mis on esile kutsutud kannatanupoolse vägivalla või solvamisega ning taoline erutusseisund tekib äkki pärast vägivallaakti või solvamist. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, millistele tõenditele tuginedes on kaitsja apellatsioonis leidnud, et A. Safjanov pani kannatanu tapmise toime vihast viimase vastu. Kindlasti ei saa taoliseks tõendiks olla maakohtu poolt A. Safjanovi objektiivsest käitumisest tehtud järeldus, et A. Safjanovi poolt kannatanule surmavate vigastuste tekitamisel prevaleeris

viha tema kaitsetahte üle ning seega tegutses A. Safjanov kannatanut tappes otsese tahtlusega hädakaitse piire ületades. Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et vastates kaitsja küsimustele, kuidas ta hindab oma seisundit momendil, kui I.M. teda noaga ründas, on A. Safjanov vastanud, et ta tundis hirmu. Oli mittearusaamine, mis toimub. Ta oli ehmunud. Ka on süüdistatav kaitsjale vastates selgitanud, et ta tundis I.M. poolt reaalset ohtu, sest viimasel oli nuga ja ta oli alkoholijoobes. Ka esitatud apellatsioonis on A. Safjanov väitnud, et momendil, kui I.M. nuga käes tema poole liikus, oli tal hirm oma elu pärast ning tal tekkis soov ennast kaitsta. Ringkonnakohus leiab, et A. Safjanovi ülalesitatud ütlustest saab teha vaid ühese järelduse, et tema tegevuse eesmärgiks oli ennast kaitsta I.M. ründe eest. A. Safjanovi õigust ennast kaitsta on jaatanud ka maakohus ning ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohaga. Ringkonnakohtu arvates aga ei saa A. Safjanovi hirmu oma elu pärast ja sellest tulenevat käitumist samastada taolise emotsionaalse pingega, mis vähesel määral allub süüdlase teadvusele ja tahtele. Nimetatule viitavad ringkonnakohtu arvates otseselt A. Safjanovi enese ütlused, milliste kohaselt ta püüdis esmalt kannatanu rünnet sõnadega peatada ning viimase mittekuuletumisel, asus ennast kaitsma. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub õiguslik alus A. Safjanovi tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi. Karistus Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus A. Safjanovile karistuse mõistmisel lähtunud karistusraamidest, leides, et üldjuhul mõistetakse karistus sanktsiooni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Maakohus tuvastas, et A. Safjanovi suhtes karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus A. Safjanovi suhtes süü osalist tunnistamist ja seda ilmselt KarS § 57 on üheks karistust kergendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel. Kohtuotsusest nähtuvalt tunnistas maakohus A. Safjanovi süüdi KarS § 114 p 1 järgi mõrvas, kusjuures kohus leidis, et süüdistatav pani I.M. tapmise toime hädakaitse piire ületades. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks A. Safjanovile karistust mõistes nimetatud kergendava asjaoluga ka arvestanud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et vaieldamatult esineb A. Safjanovi käitumises KarS § 57 lg 1 p 8 ettenähtud karistust kergendav asjaolu ja maakohus ei ole süüdistatavale karistust mõistes sellega arvestanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes otsustes leidnud, et KarS § 57 lg 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne ning et karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka apellatsiooni- või kassatsioonikohus (1-1-3-45-13). Arvestades asjaolu, et A. Safjanovi käitumises on tuvastamist leidnud lisaks maakohtu poolt tuvastatud kergendavale asjaolule ka teine, s.o KarS § 57 lg 1 p 8 ettenähtud vastustust kergendav asjaolu, peab ringkonnakohus võimalikuks kergendada maakohtu poolt A.

Safjanovile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistust ning sellest tulenevalt tuleb kergendada ka süüdistatavale mõistetud liitkaristuse määra. Kohtukulu Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse ja materjalide analüüsimiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku neli tundi ning mille eest taotleb ta tasu summas 374.40 eurot, sh käibemaks 62.40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 1 alusel kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb õigusabikulud jätta riigi kanda.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.