Kohtulahend

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

Viru Maakohtu 27.03.2014 otsusega mõisteti Andrus Herkül süüdistuses KarS § 375 lg 1 järgi õigeks. I Süüdistus A. Herküli süüdistatakse KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta, rikkudes korduvalt AS § 4 lg 1 p 6, AS § 7 lg 1 p 1, lg 5 ja ATKEAS § 46 lg 6, ATKEAS § 491 lg 2 sätestatud alkoholi käitlemisele seatud nõudeid, korraldas ebaseadusliku alkoholi hoidmise, ladustamise ja edasitoimetamist. A. Herkül korraldas ebaseadusliku alkoholi Narvast Tallinna edasitoimetamist. 16.05.2010. a kella 19:30 ajal Ida-Viru maakonnas Tallinn-Narva mnt-l Laagna teeristmikul MTA Ida MTK maanteekontrolli käigus peeti A. Herkül koos D.S. iga, kes juhtis sõidukit Renault FD Master reg.mr XXX , kinni ja avastati sõidukist suures koguses 62 pudelit Eesti Vabariigi maksumärkidega maksumärgistamata alkoholi: – 2 pudelit viina Klassitšeskaja Rosa mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 38 mahuprotsenti Vene Föderatsiooni maksumärkidega, – 1 pudel viina Aistar Berjozovaja mahuga 0,5 l etanoolisisaldusega 40mahuprotsenti Vene Föderatsiooni maksumärkidega, – 25 pudelit viina Võpjem pod ogurtšik mahuga 0,5 l etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti Vene Föderatsiooni maksumärkidega, – 30 pudelit viina Zeljonaja Marka mahuga 0,5 l etanoolisisaldusega 40mahuprotsenti Vene Föderatsiooni maksumärkidega, – 4 pudelit viina Starorusskaja mahuga etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti Vene Föderatsiooni maksumärkidega. Kokku maanteekontrolli käigus avastati sõidukist 62 pudelit alkohoolseid jooke kogumahuga 31,0 liitrit ja etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti (seega 12,4 liitrit puhast etanooli), mis ei olnud Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse kohaselt aktsiisist vabastatud ning milledel puudusid aktsiisi maksmist tõendavad Eesti Vabariigi maksumärgid. 16.05.2010 sõidukist Renault FD Master reg.mr XXX avastatud alkoholi kogusele vastav arvestuslik aktsiis on 175,34 eurot, mis AS § 7 lg 5 mõistes ületab kümnekordselt või enam alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 46 lõikes 6 nimetatud aktsiisimäära 222 krooni, e 14,18 eurot, mis kehtis kuni 01.02.2012. a.

Seega A. Herküli ja D.S. i poolt hoitud, ladustatud ja sõidukis Renault FD Master reg.mr XXX edasi toimetatud mittelubatud alkoholi kogusele vastav arvestuslik aktsiis ületab seda summat enam kui kümnekordselt, on antud juhul tegemist suures koguses alkoholi käitlemisega; -peale selle 2012 jaanuari alguses korraldas A. Herkül ebaseadusliku alkoholi Narvast Tallinna edasitoimetamist. 04.01.2012. a kella 17:40 ajal Ida-Viru maakonnas Tallinn-Narva mnt 183-l kilomeetril MTA Ida MTK maanteekontrolli käigus peeti kinni A. Herkül koos Paavo Nyholmiga, kes juhtis sõidukit Volkswagen Sharan, reg.mr XXX , ja avastati sõidukist suures koguses Eesti Vabariigi maksumärkidega maksumärgistamata alkoholi: -14 pudelit viina De Luxe Vodka Osobaja, mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti, -16 pudelit viina Hmelnaja Doroga Mjagkaja, mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti, -10 pudelit viina Hmelnaja Doroga Zernovaja Vodka, mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti, -6 pudelit viina Hmelnaja Doroga Medovaja Vodka, mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti, -12 pudelit viina Hmelnaja Doroga Klassitšeskaja Vodka, mahuga 0,5 l, etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti. Kokku maanteekontrolli käigus avastati sõidukist 58 pudelit alkohoolseid jooke kogumahuga 29,0 liitrit ja etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti (seega 11,6 liitrit puhast etanooli), mis ei olnud Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse kohaselt aktsiisist vabastatud ning milledel puudusid aktsiisi maksmist tõendavad Eesti Vabariigi maksumärgid. 04.01.2012 .a sõidukist Volkswagen Sharan, reg.mr XXX avastatud alkoholi kogusele vastav arvestuslik aktsiis on 164,48 eurot, mis AS § 7 lg 5 mõistes ületab kümnekordselt või enam alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 46 lõikes 6 nimetatud aktsiisimäära14,18 eurot, mis kehtis kuni 01.02.2012.a. Seega A. Herküli poolt hoitud, ladustatud ja sõidukis Volkswagen Sharan, reg.mr XXX edasitoimetatud eespool nimetatud mittelubatud alkoholi kogusele vastav arvestuslik aktsiis ületab seda summat enam kui kümnekordselt, on antud juhul tegemist suures koguses alkoholi käitlemisega. Nimetatud tegevusega pani A. Herkül toime käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise ja edasitoimetamine suures koguses, s.o KarS § 375 lg 1 sätestatud kuriteo. II Maakohtu seisukoht süü tõendatuse osas Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et A. Herküli süü KarS § 375 lg 1 järgi ei ole tõendatud. Maksumärgistamise kohustus sõltub sellest, milline on alkoholis etanoolisisalduse mahuprotsent ning kriminaalvastutuse kohaldamine omakorda käideldud alkoholi kogusest ja etanooli sisaldusest. Süüdistuse kohaselt leiti 16.05.2010 toimunud kontrolli käigus sõidukist Renault FD Master reg.nr XXX , milles kaasreisijana viibis süüdistatav, 62 pudelit alkohoolseid jooke kogumahuga 31,0 liitrit ja etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti (12,4 liitrit puhast etanooli). Nimetatud koguse arvestuslik aktsiis on 175,34 eurot (12,4 x 14,18 = 175,83), mis ületab ülalnimetatud suure koguse piirmäära. 04.01.2012 avastati sõidukist Volkswagen Sharan, reg.nr XXX , mille kaasreisijaks oli süüdistatav, 58 pudelit alkohoolseid jooke kogumahuga 29,0 liitrit ja etanoolisisaldusega 40 mahuprotsenti (11,6 liitrit puhast etanooli). Taolise koguse alkoholi arvestuslik aktsiis on 164,48 eurot (11,6 x 14,18 = 164,48), mis ületab samuti suure koguse alkoholi piirmäära. Leitud alkoholi koguse ja etanoolisisalduse tuvastamisel on süüdistaja lähtunud leitud pudelite etikettidel kajastuvatest andmetest. Kohtu hinnangul ei ole võimalik tõendite pinnalt teha tõsikindlat järeldust leitud pudelites oleva vedeliku koguse ja koostise kohta.

Esmalt peab märkima, et olemasolevatest tõenditest nähtuvalt ei ole uurimisasutus kontrollinud ise ega määranud ka ekspertiisi tuvastamaks, kas pudelite etikettidel olev teave vedeliku koguse kohta vastab tõele. Väidet, et tegemist on süüdistuses nimetatud koguses ja mahuprotsendiga alkoholiga, kinnitavad üksnes pudelitel olevad etiketid. Kuivõrd aga etteheidetava kuriteokoosseisu kontekstis on keskseteks küsimusteks - kas tegemist on alkoholiga ning kui jah, siis millises koguses ja millise mahuprotsendiga - ei ole kohtu hinnangul ainult etikettidel olevale infole tuginemine piisav. Olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et leitud pudelitega koos olnuks mingeid dokumente (nt saatelehed, tollideklaratsioonid vms), milles kajastuks alkoholi tootja andmed ning mille pinnalt oleks võimalik hinnata, kas tegemist on legaalse tootja ning tootega. Kuivõrd veetud kaubal puudusid igasugused dokumendid, mis tavapäraselt legaalse kauba veol kaasas on ning puuduvad ka muud tõendid, mis kajastaks kauba päritolu, tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist on nn salaviinaga, mille päritolu on teadmata. Seetõttu puudub kohtul ka veendumus, et etikettidel olev teave pärineb usaldusväärsest allikast, millele saaks otsuse tegemisel tugineda. Seadusandja on seadnud mittelubatud alkoholi käitlemise piiritlemise väär- või kuriteona sõltuvusse väga konkreetsetest arvulistest näitajatest – alkoholi kogusest ja mahuprotsendist ning nende kahe näitaja põhjal arvutatavast arvestuslikust aktsiisimäärast. Seega peab karistusotsuse tegemiseks olema tõsikindlalt tuvastatud vähemalt koosseisuliseks tunnuseks oleva minimaalmäära esinemine. Kui süüdistuse esemeks oleva alkoholi päritolu ei ole teada ning teo kvalifitseerimine väär- või kuriteona sõltub alkoholi mahuprotsendist ja alkoholi kogusest, siis tuleb kohtu hinnangul käsitleda seda olukorrana, kus alkoholi kogus ja mahuprotsent on ebaselge ning see tuleks tuvastada vastavat pädevust omava mõõtja või eksperdi poolt. Teadmata päritolu kauba korral ei ole õigustatud selle koostise tuvastamisel lähtuda üksnes pakendile märgitud andmetest, kuivõrd puudub selge veendumus nende andmete tõepärasuses. Kriminaalasjas on mitmeid kaudseid tõendeid, millest lähtuvalt võib eeldada, et tegemist oli alkoholiga – nt pudelite etiketid; eeldus, et keegi ei võtaks vaevaks vedada sel kombel korduvalt nt vett, kuigi samas ei saa välistada, et salaviina sildi all püütakse müüa mingit muud vedelikku; leitud märkmik, milles on märkmed viina kohta ning tunnistaja D.S. i selgitused, et märkmed on tehtud A. Herküli palvel. Kuid ükski neist tõenditest ega ka nende tõendite kogum ei võimalda määratleda leitud vedeliku täpset kogust ning koostist. Ülaltoodust lähtuvalt mõistab kohus süüdistatava KarS § 375 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör, taotledes kaevatava kohtuotsuse tühistamist ning süüdistatava süüdimõistmist KarS § 375 lg 1 järgi, karistades teda vangistusega 7 kuud KarS § 73 lg 1 ja 3 kohaldamisega 3-aastase katseajaga. Alternatiivselt taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks samas või teises koosseisus. Prokuröri seisukohad on järgmised. Erinevalt maakohtust leiab apellant, et kooskõlas tõendite vaba hindamise põhimõttega mingit määratletud tõendamisstandardit ei ole. Igasugust fakti on võimalik tõendada igasuguse tõendiga. Käesoleva kriminaalasja raames olid kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid: sündmuskoha vaatlusprotokollid, tõendite vaatlusprotokollid, milles fikseeriti tehases pudelitesse villitud ja korgitud viin ning varustatud tehase etikettidega, sealhulgas märkmik, milles on märkmed alkoholi koguse kohta ning erinevate alkohoolsete kaupade koguste kohta, mis on tehtud süüdistatava palvel.

Apellant ei nõustu, et need tõendid on kaudsed. Kui tehase siltidel-etikettidel on toote nimetus, tehase täisnomenklatuur, villitud aine kogus ja kangus, siis keskmise mõistliku inimese seisukohalt ongi tegemist alkoholiga. Kui tegemist oleks olnud kanistri-, vaadi- või mahutiga jne, siis tekkiks kahtlus, millise vedeliku mahuga on tegemist. Vaatlusprotokollidega on tuvastatud ja süüdistatavalt ära võetud tehases toodetud standardsed 0,5 liitrise mahutavusega pudelid, kusjuures need ei ole eksklusiivsed (näiteks kinkepudelid vms). Poole liitrise pudeli maht ei ole 0,3 liitrit ega 0,75 liitrit, vaid poole liitrise pudeli maht on 0,5 liitrit. 0,5 liitrit on standardne alkoholi pudeli maht, mida eraldi polegi vaja tõendada. Pooleliitriline pudeli maht, väljanägemus jne on üldtuntud asjaolu, mida ei ole vaja eraldi kaalumisega või mahu mõõtmisega tõendada. Seega on käesolevas kriminaalasjas kindlaks tehtud alkoholi kogus, seda sündmuskoha vaatlusprotokollidega ja asitõendite vaatlusprotokollidega. KrMS § 295 lg 1 alusel ekspertiisi määramine peaks üldjuhul toimuma poole taotlusel, kuid kohus võib ka omal algatusel ekspertiisi määrata. Riigikohtu lahendis 3-1-1-38-12 on Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtinud tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata. Apellant toonitab, et versiooni kasuks, et pudelites oleks muu vedelik, mitte alkohol, ei ole keegi esitanud ühtegi tõendit. Situatsioonis, kus üht versiooni kinnitavad mitu tõendit, sealhulgas süüdistatava kohtueelses uurimises antud ütlused, teine versioon on puhtalt spekulatiivse iseloomuga, ei ole alust rääkida põhjendatud kahtluse tekkimisest. Kohus ei ole analüüsinud, kas süüdistatav on pannud toime keelatud käitlemise või mitte ja kas süüdistataval oli üldse põhjus kahelda, et tegemist on alkohoolsete jookidega, mille käitlemise asjaolud, kogus ja piirituse sisaldus moodustavad süüteo kooseisu. Juhul kui need asjaolud puuduvad, pani süüdistatav toime vähemalt süüteo toimepanemise katse kõlbmatu vahendiga. Vastuväited apellatsioonile Prokuröri apellatsioonile esitas vastuväited süüdistatava A. Herküli kaitsja, taotledes apellatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja soostub esimese kohtuastme seisukohtadega, lisades järgmist. Kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud mitte ühtegi tõendit, mille pinnalt saaks jõuda prokuröriga samadele järeldustele. Prokuröri väited on oletuslikud. Sellele viitab juba prokuröri sõnakäsitlus „tehase etiketid“, „tehases toodetud“ jne, ilma viiteta ühelegi konkreetsele tehasele. Välja ei ole selgitatud isegi mitte seda, kas samasuguste etikettidega tooteid müüakse kusagil legaalselt. Muuhulgas toob kaitsja välja, et vedeliku päritolu, vedeliku villimise ja korkimise ning pudeli tootmise asukoha osas ei ole prokurör esitanud mitte ühtegi seisukohta ega tõendit süüdistusaktis, ega käsitlenud seda temaatikat kordagi esimese astme kohtumenetluse kestel. Kaitsja ei soostu apellandi tsiviilõigusliku lähenemisega tõendamiskoormisele kriminaalmenetluses, mille kohaselt tuleks süüdistaja ja kaitse poolt esitatud tõendeid vastastikku võrrelda ning seejärel võtta otsus vastu lähtuvalt sellest, kumma poole tõendid on usutavamad. Selline seisukoht on selgelt vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Ebaõige on apellandi väide, justkui vastustaja kohtueelses uurimises antud ütlused toetaksid süüdistusversiooni. Vastustaja on kohtueelse uurimise kestel läbivalt väitnud, et temale teadaolevalt ei ole ta alkoholi vedanud.

16.05.2010 vaatlusprotokoll on ebausaldusväärne ning sellele ei saa asja sisulisel otsustamisel tugineda. Kahtlust tekitab ka 04.01.2012 sündmuskoha vaatlusprotokoll. Nimelt ei võimaldatud ka 04.01.2012 viibida vaatluse juures ning vaatluse protokollis välja toodud alkoholi koguse seab kahtluse alla ametnik K.L. i kohtus antud ütlused, kelle poolt välja toodud kogus erineb vaatluse protokollis olevast kogusest oluliselt.

Seoses 04.01.2012 intsidendiga peab kaitsja oluliseks rõhutada, et A. Herkül oli kaasreisija P.N. i poolt juhitavas kaubikus. Süüdistatav on kohtueelses menetluses selgitanud, et sel kuupäeval soovis ta minna Sillamäele, leppis transpordi osas kokku P.N. iga, kes võttis ta Tallinnast peale, pani Sillamäel maha ning hiljem kui hakkas tagasi Tallinna sõitma võttis vastustaja Sillamäelt uuesti peale. Ta ei tea mida P.N. vahepealsel ajal tegi, kuid sai aru, et P.N. vist pidavat minema Narva. Käesoleval juhul sattus A. Herkül P.N. i kaasreisijaks lihtsalt juhuse tahtel. Kaitsja ei nõustu ka apellandi motiveeringuga, mis puudutab süüteo toimepanemise katset kõlbmatu vahendiga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS §-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kriminaalasjas kohtuotsuse koostamisel maakohus nimetatud nõudeid järginud ei ole. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus kohtuotsuse põhjendava osa esimeses lauses kinnitanud, et kohus uuris ja hindas kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kuigi maakohus on kohtuotsuses märkinud, et A. Herküli süüküsimuse otsustamiseks tuleb esmalt vastata küsimusele, kas süüdistatav on hoidnud ja edasitoimetanud alkoholi, mis oli käitlemiseks mittelubatud, ei ole kohus ringkonnakohtu arvates kohtuotsuses nimetatud küsimusele vastanud. Ainsaks otsustuseks, mis viitab nimetatud küsimuse lahendamisele, on kohtu poolt esitatud väide vaidluse puudumise kohta selles, et 16. mail 2010 ja 4. jaanuaril 2012 peeti kinni sõidukid, millest leiti vedelikega täidetud pudeleid, millel olid venekeelsed sildid erinevate alkohoolsete jookide nimetustega ning Vene Föderatsiooni maksumärgid ning et mõlemal juhul viibis kinnipeetud sõidukis kaasreisijana A. Herkül. Seega luges kohus tõendatuks kuriteo toimepanemise aja ja koha, kuid kuriteo toimepanemise viisi ja tehiolude osas puudub kohtuotsuses igasugune analüüs.

Maakohus ei ole esitanud kohtuotsuses ühtegi tõendit, mis kas kinnitaks süüdistuse versiooni, et A. Herkül hoidis ja toimetas edasi käitlemiseks mittelubatud alkoholi või lükkaks nimetatud versiooni ümber. Nii ei nähtu maakohtu otsusest kas kohus arvestas kohtuotsuse tegemisel süüdistatava A. Herküli ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate kohtuistungil antud ütlustega, sest kohtuotsuses nimetatud ütlused, kui tõendid, kajastamist leidnud ei ole. Kohtuotsusest ei nähtu isegi seda, milliseid tõendeid maakohus otsuse tegemisel üldse arvestas. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui kohus ei pidanud vajalikuks kohtuotsuses märkida tõendeid, milliseid ta kohtuotsuse tegemisel arvestab ning ei pidanud vajalikuks neid otsuses refereerida, tulnuks maakohtul esitada kohtuotsuses ikkagi kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud tõendite analüüs. Nii näiteks tulnuks maakohtul anda hinnang kriminaalasjas ülekuulatud süüdistatava ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusele. Hinnata dokumentaalsete tõendite kriminaalasjas kasutamise lubatavust, seda enam, et kohtuvaidluste käigus on süüdistatava kaitsja seadnud kahtluse alla sündmuskohta vaatlusprotokollide usaldusväärsuse. Ka tulnuks maakohtul hinnata, mida konkreetne tõend tõendab ning kuidas see mõjutab A. Herküli süüküsimuse otsustamist. Maakohtul tulnuks isikulistest tõenditest ja dokumentaalsetest tõenditest saadud teave asetada omavahelisse konteksti. Taolist tõendite kaalumist kohtuotsusest aga ei nähtu. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, et maakohus oleks pööranud tähelepanu kuriteo toimepanemise viisile (modus operandi). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kohtuotsuses puudub igasugune ülalnimetatud tõendite analüüs, siis ei ole kohtuotsusest võimalik aru saada, kas kohus luges tõendatuks A. Herküli poolt käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmise ja edasi toimetamise või mitte. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et juhul kui kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud A. Herküli poolt keelatud alkoholi hoidmine ja edasitoimetamine ning ei ole tõendamist leidnud, et ta tegi seda vähemalt kaudse tahtlusega, puudunuks maakohtul üldse vajadus käsitleda alkoholi kogust ja selle mahuprotsente. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus keskendunud kohtuotsuse tegemisel vaid sõidukitest leitud pudelites olnud vedeliku koguse ja koostise määratlemisele. Kohus leidis, et kuivõrd uurimisasutus ei ole ise kontrollinud ega määranud ka ekspertiisi, kas pudelite etikettidel olev teave vedeliku koguse ja selle mahuprotsendi kohta vastavad ka pudelites olevale vedelikule, siis puudub kohtul võimalus tõsikindlaks väiteks nagu oleks leitud pudelites üldse alkohol ja kui oligi, siis millises koguses ja millise mahuprotsendiga. Kohtu arvates tulnuks olukorras, kus teo kvalifitseerimine sõltub alkoholi mahuprotsendist ja kogusest, tuvastada alkoholi kogus ja selle mahuprotsent pädevust omava mõõtja või eksperdi poolt. Tulenevalt asjaolust, et sõidukitest leitud alkoholi kogus ja mahuprotsent ei olnud kohtueelsel uurimisel tuvastatud pädeva mõõtja või eksperdi poolt, mõistis maakohus A. Herküli KarS § 375 lg 1 järgi õigeks. Ringkonnakohtu arvates nähtub eeltoodust, et maakohus tugines A. Herküli õigeksmõistmisel vaid asjaolule, et kriminaalasjas puudub eksperdi arvamus sõidukitest leitud alkoholi koguse ja mahuprotsendi kohta.

KarS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Nimetatust tulenevalt ei sea kriminaalmenetluse seadustik piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda. Seda enam ei näe Kriminaalmenetluse seadustik ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Käesoleval juhul on maakohus ringkonnakohtu arvates ülaltoodud põhimõtete vastu eksinud, kui leidis, et A. Herküli süü on tõendamata vaid ekspertarvamuse puudumise tõttu, jättes seejuures aga hindamata teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Pealegi leiab ringkonnakohus, et kui maakohtul tekkis kahtlus sõidukitest leitud alkoholi koguse ja mahuprotsendi suhtes, siis tulenevalt KrMS § 295 lg 1 oli kohtul võimalus määrata vastav ekspertiis. Nimetatud võimalusele on viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-38-12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendites korduvalt märkinud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Keskendudes kohtuotsuse põhistavas osas vaid sõidukitest leitud alkoholi koguse ja mahuprotsendi määratlemisele, ei ole ringkonnakohtu arvates kohtuotsuse alusel tuvastatav, et maakohus oleks õigeksmõistva otsuse langetamisel arvestanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused ning see on vaadeldav KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus osundatud sättes nimetatud rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (v.a KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine, millega käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul aga tegemist ei ole). Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetaks kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7, § 341 lg–st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel täies ulatuses, siis sellest tulenevalt, KarS § 185 lg 1 lähtudes, tuleb A. Herküli kaitsja tasu jätta riigi kanda.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.