Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
P.K süüdistuses KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 28. aprilli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
P.K kaitsja advokaat Karl Saavo
Prokurör
Ülle Hõrak
Süüdistatav
Kaitsja
P.K, ik XXX; elukoht X XX; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel eesti keel; töövõimetuspensionär; viimati kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 05.06.2012 otsusega KarS § 42 4 järgi 1 kuulise vangistusega ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 2 kuuks Advokaat Karl Saavo
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus P.K süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 28. aprilli 2014 otsusega tunnistati P.K süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1,3 alusel 2-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.K-lt lisakaristusena 1 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. 1.1 P.K tunnistati süüdi selles, et ta juhtis 12.02.2014 kella 15.50 paiku Põlva maakonnas Räpina vallas Räpina -Rasina tee 6-ndal kilomeetril mootorsõidukit VAZ 2121 seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 1,09 mg. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,10 loeti lõplikuks tulemiks 0,99 mg/l kohta. Liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega pani P.K toime tahtlikult mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.2 Kohus leidis, et kuna P.K on ka varem mootorsõidukit juhtinud joobeseisundis, on põhjendatud tema suhtes kohaldada KarS § -s 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi keskmine määr. Kohtu arvates on selline põhimõte rakendatav ka lisakaristuse mõistmisel. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtta kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Kuna alkoholisisaldus P.K väljahingatavas õhus ei ole olnud märkimisväärselt suur ja toimepanduga ei kaasnenud reaalselt ohtlikke olukordi, peab kohus võimalikuks lisakaristust keskmisest väiksemas määras. Tartu Maakohtu 05.06.2012 otsusega võeti P.K-lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus ära kaheks kuuks. Uue analoogilise kuriteo toimepanemine osutab asjaolule, et mootorsõiduki juhtimise õiguse lühiajaline äravõtmine P.K -lt ei ole soovitud mõju avaldanud. Seetõttu tuleb lisakaristust kohaldada suuremas määras. Kohus peab põhjendatuks P.K -lt mootorsõiduki juhtimise ära võtta üheks aastaks. 1.3 Seoses P.K väidetega, et juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik tulenevalt tema tervislikust seisundist (tal on tasakaaluhäired) ja elukohast maapiirkonnas (kust on vaja autoga kaupluses käia, küttepuid tuua, külaelanikele transporditeenust pakkuda), märgib kohus järgmist. SKA Tartu Büroo 02.12.2013 otsused nr 1043764 ja 1043762 (tl-d 38-40) tõendavad, et P.K on kindlaks tehtud 100%-line töövõimekaotus. Puude raskusastme kindlaksmääramise aluseks on olnud asjaolu, et P.K esineb keskmisele puude raskusastmele vastav muu funktsiooni (põrn, kops) suur kõrvalekalle ja tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Kohtu hinnangul ei tõenda SKA Tartu Pensioniameti otsused P.K liikumispuude olemasolu, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. 1.4 Eluliselt on küll usutavad P.K väiteid sellest, et maapiirkonnas elades võib juhtimisõigust omamata olla raskusi kauplusesse käimisega või muude hädavajalike asjaajamiste korraldamisega. Ent need põhjused ei anna alust jätta lisakaristust kohaldamata või piirduda väga lühiajalise tähtajaga. P.K ei ole mingit kohustust sõidutada kohalikke külaelanikke. Süüdistatava enda kinnitusel käib kohapeal kord nädalas autokauplus. Seega hädavajalikke esmatarbekaupu ja toiduaineid saab P.K hankida ka kaugemale kauplusesse sõitmata. Lisakaristuse ühe aastane tähtaeg ei ole sedavõrd pikk, et P.K poleks võimalik oma elu korraldada kasutamata isiklikku sõiduautot. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et SKA Tartu Büroo 02.12.2013 otsuse nr 1043764 kohaselt on P.K -le ette nähtud vähemalt üks kord koos
hüvitada muuhulgas transpordile tehtavad kulutused. Töövõimetu ja puudega isikuna on P.K võimalik kasutada ka sellistele isikutele osutatavaid sotsiaalhoolekande ja muid teenuseid.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Saavo, kes taotleb otsuse tühistamist P.K-le mõistetud lisakaristuse kestuse osas. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant rõhutab, et P.K esinevad tema enda kinnitusel tugevad tasakaaluhäired, mistõttu on raskendatud jalgsi liikumine ja ühistranspordi kasutamine. Tema elukohas puudub sisuliselt ühistransport, mistõttu on võimatu käia 4,5 km kaugusel asuvas kaupluses. Sõiduautot kasutab P.K ka majapidamistöödes. Arvestades seejuures P.K väikseid sissetulekuid, ei ole tal võimalik transporditeenust ka tellida. Juhtimisõiguse puudumisel on raskendatud ka suhtlemine meedikutega. 2.2 Nimetatud asjaolusid arvesse võttes leiab kaitsja, et P.K-le mõistetud lisakaristuse kestus on tema isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendamatult karm.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 30. mai 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 9. juunini 2014. 3.1 Määratud tärminiks esitas kohtule enda seisukohad riiklik süüdistaja, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör leiab, et kõiki apellandi esitatud argumente on maakohus juba käsitlenud, mõistetud lisakaristus on kooskõlas ka kohtupraktika nõuetega (RKKK 3-1-1-122-13).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning riikliku süüdistaja kirjalike seisukohtadega , leiab, et maakohtu otsus on täielikult seaduslik ning põhjendatud ja esitatud apellatsioon jääb täielikult edutuks. Seejuures nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu otsuse asjassepuutuvate seisukohtadega ning osundab, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48- 12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-192-11, p 15.1). Seetõttu märgib kohtukolleegium vaid järgmist.
4.Asjakohases kohtupraktikas on leitud, et lisakaristuse vajalikkuse ning kestuse üle otsustamisel tuleb nagu ka KarS § 56 puhul võtta aluseks on isiku teosüü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Arvesse tuleb võtta sedagi, kas on tegemist harjumus- või juhusesüüteoga, sest nõuete korduv rikkumine isiku poolt lubab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib potentsiaalse ohu välistamiseks omakorda lisakaristuse kohaldamise . Esmase tähendusega on siinkohal seega isiku teosüü suurus ja konkreetsed eripreventiivsed vajadused (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9-10).
5.Eeltoodut silmas pidades peab kohtukolleegium maakohtu otsust täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Et käesoleval juhul tuleb süüdistatava isikut ning toimepandud õigusrikkumist arvesse
võttes vältimatult kohaldada lisakaristust, apellant seejuures isegi mitte ei vaidlusta (seda meelt oli kaitsja ka maakohtus, vt tlk 56). Seega on praegune õigusvaidlus seotud üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kestusega ning nagu öeldud, peab ringkonnakohus maakohtu otsustust täielikult seadusega kooskõlas olevaks.
6.Arvestades P.K teosüüd, pidas kohus juba võimalikuks kohaldada lisakaristust alla selle keskmise määra; ning nagu maakohus veatult ka osundas, on ka lisakaristuse kohaldamiselt n.ö lähtepositsiooniks sanktsiooni keskmine määr. Midagi sellist, mis tingiks kohaldatud lisakaristuse täiendava vähendamise, apellatsioonis ei sisaldu. Mööda ei saa kuidagi vaadata asjaolust, et vaatluse all olev rikkumine oli P.K korduv, mis viitab üheselt vajadusele kohaldada lisakaristust varasemast suuremas määras. Seda järeldust ei väära ka apellandi seisukohad, mis keskenduvad ainuüksi P.K isikule. Apellant möönab isegi, et P.K väidetavad tervisehädad (tasakaaluhäired) ei ole millegagi tõendatud ning teisalt märgib kohtukolleegium, et juhul, kui see ka vastaks tõele, oleks eelduslikult tegemist ka juhtimisvõimet piirava terviseseisundiga. Kuid nagu seda tõdeb ka apellant, ei oleks seejuures tegemist KarS § 50 lg -s 2 sätestatud juhtumiga, mistõttu täiendavalt kohtukolleegium sellel ei peatu. 6.1 Kõiki teisi asjaolusid, mida apellatsioonis nimetatakse (vt p 2.1), on maakohus enda otsuses juba piisava põhjalikkusega käsitlenud ning apellatsioonikohtul ei ole neile mitte midagi sisulist lisada. Olemuslikult on situatsioon ju lihtsakoeline - P.K juhtis lühikese aja jooksul teist korda alkoholijoobes autot, varasemast juhtimisõiguse piiramisest ei olnud ta seega mingeid järeldusi teinud ning lisakaristuse kohaldamine oli tema enda käitumise vältimatuks tagajärjeks. Lisakaristuse kohaldamise praeguses määras tingivad nii õiguskorra kaitsmise vajadus kui ka P.K isik eripreventiivses tähenduses.
7.Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus P.K suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise ko haldamist kestusega 1 aasta täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Mingeid kohaseid argumente mõistetud lisakaristuse kestuse vähendamiseks apellant ei esita ning kohtukolleegiumi hinnangul neid ka ei ole.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p- st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.