1-14-2001/27 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

veres oli etanooli 3,12 g/l. Tema ei maksnud kellelegi kätte, vaid kaitses end. Ka ei ole asjas tehtud kindlaks kas noahaav kõhtu tuli otse või tõuklemise-lükkamise tagajärjel. Tema lahkus sündmuskohalt, kuna tundis ohtu oma elule ja abikaasa elule, mitte ei üritanud minema joosta. Tunnistaja B.X ütlused on tema enda arvamus, mitte see mis päriselt toimus. Samuti tunnistaja L.X ütlused, et nägi teda võidurõõmsa ja õnneliku näoga, on tunnistaja arvamus või ettekujutus. Karistusregistrisse kandmine segaks tema tööd ja pere tulevikku. Kuna tema endast süüdi ei tunnista, siis rahalised nõuded tema vastu on väga suured ja ületamatud. 3.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus D.F süüdimõistmises ja mõista ta õigeks. Alternatiivselt palub apellant tühistada Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus D.F ́ilt väljamõistetud tsiviilhagi osas jättes tsiviilhagi täielikult rahuldamata ning tühistada Harju Maakohtu 09.04.2014 otsus D.F ́ilt väljamõistetud menetluskulude osas, jättes menetluskuludest 139, 99 eurot riigi kanda. D.F ́i ütlustest nähtub, et 04.05.2013 kell 19.17 paiku asus ta koos abikaasaga Tallinnas, Narva mnt 36 ja 38 asuvate hoonete vahel asuva kioski juures. Nähes, et üks meesterahvas üritab tema abikaasa õlakotist midagi varastada või varastada kotti ennast, asus ta abikaasat kaitsma astudes meesterahva ja abikaasa vahele. Kotti varastada püüdnud mees lõi seejärel rusikaga talle näkku. Samal ajal lähenes neile teine meesterahvas, kes lõi teda jalaga reie pihta. Mõlemad mehed hakkasid teda ja abikaasat ründama ning ta võttis taskust väikese taskunoa. Samal ajal lõi üks meestest teda ning ilmselt selle löögi käigus vigastas oma kätt, millest hakkas verd jooksma. Ta tundis end ohustatuna kuna talle tundus, et mehed on narkojoobes, kahekesi ning räägivad keeles, millest ta aru ei saa (vene keel). Arvab, et mehed võisid saada vigastada toimunud kakluse käigus. Tunnistaja X X nägi musta jakiga mees ründas väga agressiivselt sinise vestiga meest (D.F ) nii rusikate kui jalgadega. Temaga liitus ka valge särgiga mees, kes lõi samuti sinise vestiga meest (D.F ) rusikate ja jalgadega. Löömise tagajärjel kukkus sinise vestiga mees maha. Tunnistaja hinnangul rünnati sinise vestiga meest väga vihaselt käte ja jalgadega mõlema mehe poolt, agressiivsem tundus musta jakiga mees. Sinise vestiga mees võttis maas olles taskust noa ja lõi musta jakiga meesterahvast kätte, sest see ründas teda samal ajal. Seejärel lõi sinise vestiga mees valge särgiga meest ühel korral vasakusse külge. Teised kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad annavad üldjoontes samasisulisi ütlusi. X X on korduvalt kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud isikuks, mis iseloomustab teda kui mitte seaduskuulekat ja õiguskorda austavat inimest. Kaitsja leiab, et võttes arvesse kõiki asjaolusid on antud juhul tegemist hädakaitseseisundiga. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama sätte lõike 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04 on asunud seisukohale, et teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees tuleneb KarS § 28 lg-st 3. Hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse

tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt. Situatsioonis, kus kaks isikut ründavad ühte isikut ning pealegi maaslamajat, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge. Kaitsja leiab, et sellises olukorras võib kaitseks sobilikuks vahendiks olla nuga, sest isik ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid. Hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata. Seega tegutses kaitsja hinnangul süüdistatav D.F õiguspäraselt kui tõrjus temale suunatud õigusvastast rünnet ning samuti ei ületanud ta nuga kasutades hädakaitse piire, sest ühe ründaja eemaldumisel jätkus rünne teise isiku poolt. Süüdistatav on seisukohal, et põhjendamatu on kannatanu X X ́i kasuks 300 eurot väljamõistmine moraalse kahju hüvitamiseks. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest. Kannatanu enda tegevus põhjustas olukorra, kus ta sai kannatada, sest ründe algatajaks oli tema. Seega puuduvad need erandlikud asjaolud, mis tingiksid mittevaralise kahju hüvitamise. Menetluskulude väljamõistmise osas leiab süüdistatav, et ta on pandud ebavõrdsesse olukorda teiste isikutega, kes kohtus räägivad muus keeles kui eesti keeles. Vene keelde tõlgitakse eesti kohtutes ilma selleks eraldi tasu määramata, st see summa, mis teoreetiliselt kulub vene keele tõlgi tööle kohtus, sisaldub juba väljamõistetavas sundrahas. Käesoleval juhul on kohus kutsunud kohtuvälise tõlgi, kelle tasuks on 139,99 eurot. Sellest tulenevalt soovib süüdistatav, et kohus kas jätaks tõlgi kulud riigi kanda või vähendaks selle summa osas sundraha. Ühtlasi märgib kaitsja, et kohus kutsus istungile vandetõlgi. Vandetõlgi seaduse § 2 lg 1 kohaselt osutab vandetõlk ametlikku dokumentide tõlkimise teenust. Sellest tuleneb, et vandetõlk ei tee suulist tõlget, mistõttu on rikutud VTS § 2 lg 1 kutsetegevuse piirangut.

tõlkimisega seotud ülesandeid, kuid seejuures ei tähenda nimetatud säte seda, et vandetõlk ei võiks teha suulist tõlget. Seadus annab, vaid vandetõlgile, mitte teistele tõlketeenust osutavatele isikutele õiguse kutsetegevuse raames ametliku dokumentide tõlkimise. Lisaks on kaitsja jätnud tähelepanuta VTS § 6-s sätestatu, et vandetõlgile on lubatud kõik kõrvaltegevused, mis ei kahjusta tema erapooletust ja väärikust ega usaldatavust vandetõlgi kutse suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega ei ole vandetõlgil keelatud tegeleda nt ettevõtlusega, teenuse osutamisega, s.h suulise tõlke osutamisega. Seejuures tuleb kolleegiumil märkida, et maakohtus ei olnud kaitsjal mingeid vastuväiteid, tähelepanekuid ja taandusi vandetõlgi osas, mistõttu on ainetu viidata sellele alles apellatsioonis. 5.2 Järgnevalt annab kolleegium vastuse apellatsioonides toodule. Süüdistatav D.F on märkinud apellatsioonis, et maakohtus tunnistas end küll süüdi, kuid see ei olnud tema enda otsus, vaid kaitsja otsus. Tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustes läks tõlgi vahendusel kaduma tema ütluste mõte ning oleks kohatu tema ütlused lugeda ebausaldusväärseks. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtuistungil süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu nii süüdistatava kui kannatanu ja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ja maakohtus avaldatud ja uuritud ütlustele (tlk 189-191 pöördel). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et apellandid ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja D.F-i õigeksmõistmiseks. Süüdistatava apellatsioonis toodu, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste mõte läks tõlgi vahendusel kaduma kohtueelsel uurimisel on asjakohatu. Süüdistatav on märkinud

ülekuulamise protokolli ankeetandmetes, et valdab inglise keelt ja ei ole lisanud mingeid märkusi tema ülekuulamise protokollide kohta (tlk 125-128, 130-131). Süüdistataval oli ilmselgelt võimalik taotleda oma emakeele, s.o. araabia keele tõlki ülekuulamisele, kuid mida D.F ei ole teinud. Lisaks oli süüdistataval võimalik maakohtus taotleda enda ülekuulamist, kui oleks leidnud, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste mõte on läinud kaduma. Süüdistatav vastavat taotlust maakohtule ei teinud ja enda ülekuulamist ei taotlenud (tlk 175). KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava ütlus. Kui lühimenetluses süüdistatav maakohtus ei taotle enda ülekuulamist, siis pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist, hindamist ning nendele tuginemist. Kolleegiumi arvates on ekslik ka süüdistatava apellatsioonis toodu, et tema ütlused on loetud ebausaldusväärseks, midagi sellist kolleegium ei tuvastanud. Maakohus ei ole süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (tlk 190 pöördel). 5.3 Süüdistatava apellatsiooni osas, mis puudutab tunnistajate X X ja X X ütlusi, kannatanu ütlusi ja ekspertiisi teostamata jätmist, asub kolleegium allajärgnevale seisukohale. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate X X ja X X ütluste sisu ei ole tegemist tunnistajate arvamusega, oletustega nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad on üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, s.t näinud või kuulnud. Kolleegium märgib ekspertiisi osas, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-120-12 rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kriminaalasjas keegi kohtueelsel uurimisel või selle menetluse lõpuleviimisel mingite täiendavate ekspertiiside teostamist ei taotlenud. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-7910 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole asja arutamisel lühimenetluses kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on ainetu apellatsioonis maakohtule ette heita seda, et maakohtus ei teostatud ekspertiisi kas noahaav kõhtu tuli otse või tõuklemise-lükkamise tagajärjel. Kokkuvõtvalt on apellant jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides mingi ekspertiisi teostamist või eksperdi ülekuulamist või ristküsitleda tunnistajaid, kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu või tunnistajate ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita nii kannatanu kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis tunnistajate ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate ja kannatanu

kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, s.t. tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on kohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 5.4 Mõlemad apellandid on leidnud, et süüdistatav D.F tegutses hädakaitseseisundis. Maakohus on üksikasjalikult põhistanud (tlk 191-191 pöördel) miks ta leiab, et käesoleval juhul ei tegutsenud süüdistatav hädakaitseseisundis ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega ja ei pea sellest tulenevalt vajalikuks neid korrata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just tunnistajate X X ja X X ütlustest nähtub, et rünne süüdistatava vastu lõppes hetkel, millal süüdistatav noa taskust välja võttis. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et ründaja eemaldumisel jätkus rünne teise isiku (kannatanu) poolt. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Tunnistaja X X on andnud ütlusi, et hoiatamise asemel sinise vestiga meesterahvas kohe lõi noaga esimesena musta jakiga meest, sest musta jakiga mees ründas teda samal ajal. Pärast noalööki musta jakiga mees ja valge särgiga mees tardusid, saades aru, et noa mängu tulles jõudude vahekord muutus. Ja nüüd ründas juba sinise vestiga mees ise valge särgiga meest. Valge särgiga mees oli pannud käed ette kaitseks, kuid sinise vestiga mees võttis käega hoogu ja lõi sellele valge särgiga mehele noaga ühe korra külge (tlk 88). Seega nähtub üheselt tunnistaja ütlustest, et kannatanu X Xi (valge särgiga mehe) poolt mingit rünnet ei toimunud süüdistatava suhtes ning ründav pool oli hoopis süüdistatav ise. Tulenevalt tunnistaja ütlusest ei saa jaatada, et kannatanu löömise hetkel noaga oleks süüdistatav jätkuvalt viibinud hädakaitseseisundis. Hetkest, mil rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. Maakohus on hinnanud situatsiooni tervikuna ning on põhjendatult asunud seisukohale, et tulenevalt tunnistaja X X ütlustest kannatanu X X koos teise kakluses osalenud isikuga, s.o X Xiga taandusid koheselt peale süüdistatava poolt X Xi vigastamist noaga kätte ja sellega lõppes ka hädakaitseseisund süüdistataval ning rünne kannatanu ja teise isiku poolt oli igal juhul lõppenud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites nt 3-1-1-17-04, 3-1-1-34-08 märkinud, et ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Käesoleval juhul ei tulene ühestki tunnistaja ütlusest ega muudest tõenditest, et oleks olnud alust arvata, et kannatanu X X või temaga koos olnud isik X X võinuksid oma tegevust siiski jätkata. Kolleegium leiab üheselt, et käesoleval juhul puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et kannatanu või X X oleks jätkanud rünnet süüdistatava elu ja tervise vastu, mistõttu ei olnud õigustatud süüdistatava poolt kaitsetegevuse jätkamine. Seda enam tulenevalt tunnistaja X X ütlustest, et kannatanu ja X X taandusid ja soovisid minema pääseda, kuid süüdistatav järgnes neile noaga veel sõiduteele, kus jätkus rüselus ning viimaks õnnestus kannatanul ja X Xil põgeneda ning süüdistatav pühkis võidurõõmsa näoga oma noa kuivaks ja liikus Raua tänava suunas (tlk 8889). Süüdistatava võidurõõmu kinnitab ka tunnistaja X X (tlk 91). Kuna kaitseseisundit ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust. Maakohus on käesolevas asjas hinnanud tulenevalt KarS § 31 lg 1 esimesest lausest, kas süüdistatav D.F kujutas endale ekslikult ette, et kannatanu X X asub teda ründama. Maakohus leidis, et süüdistatava D.F puhul eksimusest KarS § 31 lg 1 mõttes rääkida ei saa ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ning ei pea vajalikuks seda korrata. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav lõi kannatanut noaga, kuna süüdistatav soovis teda algselt konflikti käigus rünnanud isikut (kannatanut) karistada (kättemaksta), mis omab ilmselgelt KarS § 31 lg 1 esimese lause mõttes tähendust. Käesoleval juhul hinnates situatsiooni tervikuna, ei ole tuvastamist leidnud süüdistatava soov end eesseisva rünnaku eest

kaitsta, arvestades süüdistatava ütlusi, tunnistajate ütlusi ja süüdistatava käitumist pärast kannatanu noaga löömist ja võidurõõmu väljendamist. Seega kogumis hinnatud tõendite pinnalt ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et D.F käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 5.5 Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et selles osas tuleks jätta tsiviilhagi üldse rahuldamata, kuna tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest. Kannatanu enda tegevus põhjustas olukorra, kus ta sai kannatada, sest ründe algatajas oli kannatanu ise. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastust, kuriteo asjaolusid, s.h. kannatanu enda käitumist ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 3 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 300 eurot on mõistlik ja põhjendatud (tlk 192-192 pöördel). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanu X X õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu X Xi kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise rahuldamata jätmiseks. 5.6 Menetluskulude osas leiab kolleegium, et apellatsioonides märgitu väärib osaliselt tähelepanu. Kolleegium nõustub apellantidega, et D.F-ilt väljamõistetud menetluskulu inglise keele vandetõlgi tasu summas 139,99 eurot, ei saa süüdistatavalt välja mõista. KrMS § 173 lg 1 p 3 kohaselt on kriminaalmenetluse kulu lisakulu. KrMS § 177 p 3 kohaselt on lisakulu tõlgile KrMS § 178 järgi makstavad summad. KrMS § 173 lg 4 sätestab üheselt, et lisakulud jäävad selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Antud juhul on tekkinud kulu kriminaalasja menetlejal ehk maakohtul. Tulenevalt seaduse mõttest lisakulusid kelleltki välja ei mõisteta ning KrMS § 177 p 3 nimetatud tõlkekulud tekivad alati riigil,

mistõttu maakohtu 09.04.2014.a otsus kuulub tühistamisele osaliselt väljamõistetud menetluskulude, s.o inglise keele vandetõlgi tasu 139, 99 euro osas. Kolleegium leiab üksmeelselt, et ülejäänud menetluskulude osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 4, 5, 9 on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud, ekspertiisi tegemise kulu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis tuleb süüdimõistetul hüvitada. Kõik kulud kokku moodustavad summa 1 508,35 eurot ja on KrMS § 180 lg 1 kohaselt mõistetud õigesti D.F-ilt välja. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud kriminaalmenetluse kulud on kirjas süüdistusaktis p 4 (tlk 164), seega olid kõik kohtumenetluse pooled teadlikud kriminaalmenetluse võimalikest kuludest ja hiljem asja arutamisega lühimenetluses ei olnud tegemist n.ö üllatusliku menetluskulude väljamõistmisega. Maakohtus toimunud kohtuistungil ei olnud süüdistataval mingeid vastuväiteid menetluskulude osas, nagu ka tema kaitsjal. Kohtukolleegium juhib süüdistatava D.F-i tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Samuti ei anna seadus võimalust jätta kogu menetluskulud riigi kanda. D.F ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi D.F-i väide, et menetluskulud on väga suured ja tema jaoks ületamatud, ei tõenda veel tema maksejõuetest, mistõttu süüdistatava väited maksejõuetusest on paljasõnalised. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et D.F esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegiumi arvates ei ole vähetähtis, et maakohtu istungil ei ole D.F ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja on taotlenud anda menetluskulude tasumiseks aega ositi (tlk 178) ning kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arvestanud menetluskulude summa suurust ning andnud süüdimõistetule seetõttu võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt KrMS § 424 sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12.