Kohtulahend

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu P.R-i süüdistatakse selles, et tema 04.05.2013 kella 19:17 paiku Tallinnas Narva mnt 25 juures XXX ja XXX ekkinud konflikti käigus, olles esmalt õiguspäraselt tõrjunud XXX ja XXXrünnet, asus seejärel ise õigusvastaselt ründama XXX ja lõi talle tahtlikult, tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil noaga kõhtu, tekitades XXX kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool kõhu piirkonnas koos suure rasviku vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Selline P.R ́i tegu on kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht elule, s.o. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteona. II Kaitsja seisukoht Kaitsja nõustub sellega, et P.R lõi kannatanut noaga, kuid on kaheldav, kas õigusvastase ründe oht süüdistatavale oli möödas ehk viitab oma kaitsekõnes hädakaitse võimalusele. III Kohtu põhjendused Kohus, juhindudes KrMS-i §-st 312, uurinud käesolevas kriminaalasjas tõendeid, leiab, et P.R süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on tõendamist leidnud. Kohus leiab, et süüdistatav on toime pannud temale inkrimineeritud teo vähemalt kaudse tahtlusega, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatava süü on tõendatud alljärgnevate kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega: - asitõendi, KrMS § 195 lg 3 korras salvestatud kuriteoteadete vaatlusprotokollis kajastuvaga. Sellest nähtub Põhja Prefektuuri juhtimiskeskusele 04.05.2013 laekunud kõnede sisu. Helistajad teatavad kuriteo toimepanemisest ja selgitavad, et kolm noormeest kaklevad Narva maanteel Tallinna Ülikooli ees ning ühel noormehel on käes nuga, millega ta lõi teisi mehi. Samuti annab üks avaldajatest teada, millises suunas noaga meesterahvas liigub ja kuidas teda leida; - sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos fototabeliga, millele on talletatud olustik Tallinnas Narva mnt 25 Tallinna Ülikooli peahoone ees 04.05.2013 kell 20:40. Sellest nähtub, et sündmuskohal on kolm verepiiskade gruppi nelja-meetrise läbimõõduga alal; - ekspertiisiaktiga nr 13E-PõI0126, millest nähtub, et XXX esines 04.05.2013.a. kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool kõhu piirkonnas koos suure rasviku vigastusega, s.o. eluohtlik tervisekahjustus. Tervisekahjustus võis olla tekitatud noaga; - ekspertiisiaktidega nr 13E-PõI0177 ja nr 13E-PõI0274, millest nähtub, et XXX tekitati 04.05.2013 lõikehaavad randmete piirkonnas ning vasaku küünarvarre keskmises kolmandikus painutuspinnal, millega kaasnes küünarvarrel paiknevate lihaste vigastus; - asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtub XXX jope värvus - musta värvi jope, mille vasakul hõlmal ja vasakul varrukal leidub verekahtlast määrdumist ning vasakul varrukal küünarnukist allpool jäävas osas V-kujuline sisselõige; - asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtub XXX -särgi värvus – valge ja on talletatud T3

särgil ja teksapükstel olevaid kahjustusi - verekahtlaseid plekke ja torkeavad; - P.R-i kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, millest nähtub P.R-i riietus tema kinnipidamisel 04.05.2013 – must pika varrukaga pluus ja helesinine vest; - asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtuvad P.R-ilt kinnipidamisel ära võetud kokkukäiva taskunoa tunnused; - tunnistaja XXX , kuriteo pealtnägija, ütlustega sündmuse asjaolude kohta. 04.05.2013 umbes kella 19:15 ajal nägi tunnistaja, kuidas ülikoolist teisel pool teed asuva kioski juures toimus kolme mehe vahel rüselus. Musta jakiga mees (XXX ) ründas sinise vestiga meest (Mourad) ja siis temaga liitus valge särgiga mees (XXX ). Seega kaks meest ründasid sinises vestis meest. Kui viimane kukkus maha, jätkasid kaks meest tema ründamist käte ja jalgadega. Sinises vestis olnud mees võttis taskust noa, ei hoiatanud ründajaid, ei näidanud nuga, vaid lõi sellega esimesena musta jakiga meest kätte, sest musta jakiga mees ründas teda samal ajal. Tunnistaja kirjeldab sündmust nii: “Sinise vestiga mehe poolt ei järgnenud noaga mingit hoiatust stiilis, et võttis noa hoiatuseks välja ja näitas ründajatele, et mul on nuga. Hoiatamise asemel sinise vestiga meesterahvas kohe lõi noaga esimesena musta jakiga meest kätte, sest see musta jakiga mees ründas teda samal ajal. Pärast seda noalööki musta jakiga ja valge särgiga mees nagu korraks tardusid aru saades, et noa mängu tulles jõudude vahekord muutus. Ja nüüd ründas juba sinise vestiga mees ise valge särgiga meest. Valge särgiga mees oli pannud käed ette kaitseks, kuid sinise vestiga mees võttis käega hoogu ja lõi sellele valge särgiga mehele noaga ühe korra vasakusse külge.“ Tunnistaja sõnul tahtsid musta jakiga mees ja valge särgiga mees minema pääseda, hoides vigastatud kohtadest kinni, kuid sinise vestiga mees läks neile noaga järele. Rüselus jätkus sõiduteel, kus kõik olid kolmekesi maas. Kes keda ja millega sõiduteel olles lõi, seda tunnistaja täpsustada ei oska. Kui musta jakiga ja valge särgiga meestel viimaks põgeneda õnnestus, pühkis sinises vestis mees võidurõõmsa näoga oma noa vastu asfalti puhtaks, pani noa taskusse ja lahkus Raua tänava suunas. Tunnistaja XXX nägi sündmust pikema aja vältel, kui ülejäänud tunnistajad. Ta on nii kannatanule kui süüdistatavale võõras inimene, tema ütluste õigsuses kahtlemiseks alust ei ole. Ta on objektiivne kõrvalseisja ja tema ütlused on seetõttu eriti usaldusväärsed. Ülejäänud tunnistajad on sündmust näinud ositi, kuid kinnitavad, et sinise vestiga mees lõi kannatanut noaga. - tunnistaja XXX , kes on samuti kuriteo pealtnägija, ütlustega sündmuse asjaolude kohta. Tunnistaja on andnud ütlusi selle kohta, et ta sõitis 04.05.2013 mööda Narva mnt Pirita suunas. Möödudes Tallinna Ülikoolist nägi, et tema auto ees sõiduteel olid kaks meest. Tõmmu välimusega helesinises vestis mees tõstis käe ja lõi valges T-särgis olnud meest. Seejärel tõstis vestis mees võidurõõmsalt kaks kätt üles ja tunnistaja nägi tema paremas käes nuga. T-särgis mees kummardas ja hoidis kätega kinni paremast poolest kõhu allosas. - tunnistaja XXX ütlusega. Tunnistaja nägi kaht haavatud meest sündmuskohal, nägi, et sinises vestis mehel oli nuga käes. Ta kirjeldas nuga ja kirjeldus haakub kahtlustatavalt ära võetud noa tunnustega; - tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist tema pealt ei näinud. Ta kinnitab, et konflikti algatajateks olid kannatanu ja temaga kaasas olnud noormees. Tema kutsus Amiri sündmuskohalt ära, kuid kuna Amir ei tulnud kohe, siis ta ei tahtnud vaadata, mis edasi juhtub ja eemaldus. Natukese aja pärast jooksis Amir tema kõrvale ja nad hakkasid liikuma Narva maanteelt Kreutzwaldi tänava suunas. Nad ei rääkinud sellest,

mis toimus. Tunnistaja ei märganud Amiri näol mingeid vigastusi. - tunnistaja XXX ütlustest nähtub , et P.R ervisekahjustuse pärast XXX vigastamist;

tekitas XXX

- Kannatanu XXXütlustest nähtub, et X (XXX ) tekkis konflikt tumedanahalise noormehega. Noormees võttis kohe noa ja lõi X noaga kätte. Kannatanu tahtis noormehelt nuga ära võtta ja samal hetkel lõi too teda noaga kõhtu. Kannatanu kukkus ja üles tõustes seda noormeest enam ei näinud. - Süüdistatava ütlustest nähtub, et tema ei tea, kuidas tekkisid kannatanule noahaavad kõhupiirkonda. Tema kedagi noaga ei löönud, vaid püüdis kaitsta ennast ja oma naist. Süüdistatav oletab, et mehed said vigastada, kui lõid käte ja jalgadega vastu tema käes olnud nuga. Süüdistatav sõnul tuli ta sel päeval koos abikaasa XXX grillipeolt. Abikaasa soovis süüdistuses nimetatud aadressil asuvast kioskist sigarette ja vett osta, tema jäi eemale suitsetama. Ta nägi, et järjekorras seisnud meesterahvas katsus tema abikaasa kotti ja püüdis avada tõmblukku. Süüdistatav hakkas abikaasa suunas liikuma, abikaasa ja see meesterahvas vahetasid venekeelseid repliike, tema vene keelest aru ei saa. Süüdistatav läks abikaasa ja meesterahva vahele ja lükkas nad teineteisest eemale. Meesterahvas lõi teda käega vastu näo vasakut poolt, mispeale süüdistatava päikseprillid kukkusid maha ja läksid kõveraks. Löök ei olnud eriti tugev, süüdistatav tundis valu, kuid vigastust tema näole ei jäänud. Süüdistatav tõukas lööja instinktiivselt eemale ning talle lähenes teine, pikem mees, kes lõi süüdistatavat jalaga vastu vasakut reit. Mehed hakkasid süüdistatavale ja tema abikaasale erinevalt poolt lähenema, süüdistatav, saades aru, et ta ei suuda mehi üheaegselt kontrollida, võttis taskust taskunoa. Seda nuga kandis ta enesekaitseks kaasas. Ta tegi noa lahti ilma kavatsuseta seda kasutada, soovides üksnes mehi hirmutada. Hoidis noatera enda ees püsti ja üks meestest lõi lahtise käega vastu noatera. Süüdistatav arvab, et selle käigus võis lööja oma kätt vigastada. Kuigi käest hakkas verd tulema, lõi sama mees veel kaks korda käega vastu nuga. Teine mees üritas jalaga nuga käest ära lüüa. Süüdistatava sõnul suurendas tema ohutunnet asjaolu, et kaks meest rääkisid omavahel vene keeles. Meesterahvad sattusid „otsapidi“ sõiduteele, üks autodest sõitis nende ja tema vahele ning süüdistatav ja tema abikaasa lahkusid. Kogu konflikt kestis umbes neli minutit. Täiendaval ülekuulamisel väljendas süüdistatav kahetsust, et nii juhtus. Ta läks paanikasse ja oli šokis ning üritas kallaletungijaid noaga hirmutada. Mehed lõid talle vastu kätt, üritades nuga ära lüüa ja võimalik, et tekitasid selle käigus endale ise vigastused. Noa võttis süüdistatav välja selleks, et nad nuga nähes laiali jookseks. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav oma süüd ja nõustus lühimenetlusega. Enda ülekuulamist ta ei taotlenud. Tunnistaja XXX ja XXX ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks tõrjunud õigusvastast rünnet. Tunnistajate ütlused viitavad üheselt sellele, et süüdistatav kasutas olukorda, kus jõudude vahekord muutus tema kasuks, asus vastupealetungile ja lõi kättemaksu või karistamise ajendil XXX noaga. Süüdistatav jäi oma tegevuse tulemusega sedavõrd rahule, et tema siiras võidurõõm ei jäänud märkamata ka objektiivsetele kõrvalseisjatele. Tunnistaja XXX kirjeldas, kuidas süüdistatav tõstis käed võidurõõmus üles, kui tema vastased põgenesid. Tunnistaja XXX rääkis süüdistatava võidurõõmsast näost. Tunnistajate ütlustes ei ole kohtul alust kahelda. Tunnistaja XXX nägi, et XXXja XXX eemaldudes läks kannatanu neile järele ja kolme mehe

vahel tekkis uus rüselus. See viitab kättemaksumotiivile süüdistatava käitumises ja kinnitab süüdistuses esitatud versiooni, mille kohaselt süüdistatav asus pärast XXX ja XXX poolse ründe õiguspärast tõrjumist ise õigusvastaselt ründama Marek XXX . Kui kahe tunnistaja, keda võib antud juhul pidada objektiivseteks kõrvalseisjateks, ütlused on sedavõrd kooskõlas, annavad nad sündmuste arengust ka objektiivse pildi. Kas konfliktis osalejad olid juba oma tegutsemise käigus jõudnud osaliselt ka sõiduteele või mitte, selles osas mitmete tunnistajate ütlused varieeruvad, kuid kohtu arvates ei oma see antud juhul erilist tähtsust. Oluline on antud asjas hinnata süüdistatava käitumist ka pärast kuriteosündmust. Süüdistatav sai aru, et ta on haavanud kahte noormeest (sh. XXX noaga löömise osas on menetlus lõpetatud hädakaitse esinemise tõttu), kuid ta ei jäänud ootama, millised on tema tegevuse tagajärjed. Ta ei kutsunud politseid ega kiirabi, ta ei palunud seda teha ka kellelgi teisel, vaid lahkus sündmuskohalt, tundmata vähimatki muret sündmuste edasise arengu kohta sh selle kohta, kas ja kuidas politsei saab tuvastada noaga lööja. Süüdistatav pidi sündmuskohal avanenud objektiivsest pildist aru saama, et ta on tekitanud oma ründaja(te)le noaga kehavigastusi ja lähtudes tema enesekaitse-versioonist oleks ta pidanud tundma huvi, mis tema ründajatest edasi saab. Tunnistaja XXX sõnul lahkus süüdistatav vahetult sündmuskohalt joostes, misjärel jätkati teekonda eelnevalt planeeritud aadressi suunas. Süüdistatav ei kommenteerinud juhtunut tunnistajale kuidagi. Süüdistatav ei ole sündmustest terviklikku ülevaadet esitanud. Tema ütlustes ei kajastu tunnistajate XXX ja XXX kirjeldus sellest, kuidas süüdistatav käitus alates hetkest, kui oli saavutanud konfliktis jõupositsiooni. Võimalik, et süüdistatav soovib oma rolli sündmustes pisendada, mis aga ei anna alust tema ütlusi tervikuna tõendite kogumist välja jätta kui ebausaldusväärseid. Kohtu hinnangul ei käitunud süüdistatav viisil, mis oleks olnud kohane kuriteoohvrile, kes ennast ootamatu rünnaku eest kaitstes ründajaid vigastab. Oli ilmne, et süüdistatavat ei ähvardanud teda rünnanud isikute, sh kannatanu poolt enam mingi oht alates hetkest, kui ründajad asusid sõidutee suunas taanduma. Ometi ta järgnes neile ja osales ka sõiduteel toimunud rüseluses. Süüdistataval ei olnud ka mingit põhjust sündmuskohalt kiiruga lahkumiseks. Sündmuskohale jäämine oleks olnud elementaarne õiguskuulekas käitumine. Süüdistatav ega tunnistaja Kaljurahn ei ole avaldanud, et neil oleks olnud kiire või et sündmuskohale jäädes oleks neid ähvardanud oht. Süüdistatav on enda sõnul Eestis elanud neli aastat ja on väheusutav, et ta ei saanud aru, kuidas ta pärast kallaletungi tõrjumise käigus vastastele vigastuste tekitamist käituma peaks. Tõendeid analüüsides jõuab kohus järeldusele, et esialgsest enesekaitsest kasvas süüdistatava jaoks välja võitlus, mida ta soovis võita. Talle ei piisanud sellest, et nuga näinud ja vigastada saanud ründajad tardusid, vaid ta asus vasturünnakule, soovides teda rünnanud inimesi karistada või neile kätte maksta. Ta järgnes oma vastastele, kui need eemalduma asusid ja väljendas võidurõõmu, kui neil oli lõpuks õnnestunud autode vahelt üle sõidutee põgeneda. Hädakaitse on tegu, mis on vajalik vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Kui isik arvab ekslikult, et kaitseseisundit moodustavad asjaolud on olemas, on selline eksimus õiguslikult arvestatav.

Ründe olulisima komponendi moodustab ründaja tegevuse ohtlikkus. Kohtu käsutuses ei ole ühtegi tõendit, mis lubaks asuda seisukohale, et kannatanu XXX oli hetkel, mil süüdistatav teda noaga lõi, süüdistatavale ohtlik olnud. Isegi kui lähtuda kannatanu sõnadest, et ta süüdistatavalt ära võtta nuga, millega see oli just tema XXX vigastanud, ei oleks kannatanu niisugune (mida ta olemasolevate tõendite kohaselt ei jõudnud realiseerima asuda) ohtlik süüdistatava õigushüvedele. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et XXX ja XXX tardusid nuga nähes – s.t. loobusid süüdistatava õigushüvede kahjustamise soovist niipea, kui see oli XXX noaga löönud. See on eluliselt usutav. See asjaolu näitab, et nad ei soovinud võitlust iga hinna eest, vaatamata noa olemasolule võita. Samuti näitab tunnistaja XXX poolt antud kirjeldus, et kannatanu ei teinud midagi, et süüdistatavalt nuga ära võtta, kuigi kannatanu on vastavat tahtmist möönnud. Küll aga ei soovinud süüdistatav piirduda vastaste peatamise ehk ohu kõrvaldamisega, vaid asus omakorda pealetungile. Süüdistatava käitumises ei ole võimalik tuvastada ka KarS § 31 ette nähtud eksimust – kohus saab üksnes oletada, missugused olid süüdistatava motiivid XXX ründamisel pärast seda, kui ta oli XXX õigusvastase ründe tõrjumise käigus vigastanud. Süüdistatav kirjeldab XXX ja XXX tegusid kui ühise grupi tegevust ja selgitab, et nad võisid vigastused saada siis, kui teda korraga ründasid. Igasugust omapoolset agressiivsust süüdistatav eitab. Need ütlused on aga vastuolus tunnistajate poolt antud objektiivse kirjeldusega sündmustest. Rünne kestab veel, kui õigushüve on juba kahjustada saanud, kuid toimuvad sündmused võivad õigushüve edasi kahjustada või kahjustust suurendada – kui kehaline väärkohtlemine on juba alanud, kuid jätkub. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et rünne süüdistatava vastu lõppes hetkel, mil ta noa taskust välja võttis. Edasise kohta kirjeldab tunnistaja, et valges särgis mees taganes ja hoidis käsi ees – s.t. oli ründe lõpetanud – kuid süüdistatav lõi teda ikkagi. Õigusvastase ründe tõrjumiseks võib kasutada säästvaimat, kuid siiski efektiivset vahendit. Noa haaramine oli efektiivne, kuna peatas XXX ja XXX tegevuse, mida süüdistatav käsitles ühise rünnakuna. Seevastu XXX noaga löömine ei olnud säästvaim vahend. Kui XXX lõi süüdistatav vahetu kallaletungi tõrjumise käigus, siis XXX juba pärast seda, kui vastased olid taanduma asunud. Hilinenud kaitse korral on hädakaitse välistatud. Kaitsja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kuid olukorras, kus ründaja jaoks säästvam kaitseviis võib, aga ei pruugi osutuda sobivaks, tuleb seda siiski kasutada, kui kaitse ebaõnnestumise korral jääb veel alles võimalus minna üle kindlamale vahendile. Isegi kui süüdistatav pidas ennast jätkuvalt ohustatuks XXXtegevusest või võimalikust tulevasest tegevusest, oli tal ilmselgelt olemas võimalus piirduda esmalt noa näitamise või tahtlikult mööda suunatud löökidega ja alles seejärel – s.o. ebakindlaks osutunud vahendi tõttu kaitse ebaõnnestumise korral lüüa kannatanule pihta. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Kaitseõigus ei ole piiramatu ei ajalisruumilises ega sisulises tähenduses. Asjas kogutud tõendid näitavad, et süüdistatava kaitsetahe muutus sündmuste käigus tahteks konflikt mitte niivõrd lõpetada, kuivõrd võita. Seega ei esine süüdistatava poolt XXX vigastuste tekitamise puhul õigusvastasust välistavat asjaolu. On tuvastatud, et nii XXX kui XXX olid sündmuse ajal alkoholijoobes ja ilmselgelt ei käitunud nad adekvaatselt. Seda arvestab kohus karistuse mõistmisel süüdistatava jaoks karistust leevendavas suunas. Tähelepanuta ei saa jätta, et ka süüdistatav oli tarvitanud alkoholi. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt 0,18 mg/l/. Ka väikeses koguses

alkoholi tarvitanuna võib inimene käituda teisiti, kui alkoholi mitte tarvitanuna – on näiteks julgem või kergemini konflikti sattuv. Ei saa välistada, et tarvitatud alkoholi mõjul valis süüdistatav võimalikest käitumisviisidest pigem agressiivse kui säästva. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Ekspertiisiaktist nr 13E-PõI0126 nähtuvalt tuvastati XXX eluohtlik vigastus. Seega vastutab P.R KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest, s.o. raske tervisekahjustuse, millega põhjustati oht elule, tekitamise eest. Vastutus KarS § 118 ette nähtud kuriteo eest eeldab tahtlust. P.R pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuigi süüdistatav väidab, et ta hoidis nuga enda ees ja kannatanu võis vigastused saada ise noa pihta lüües, on see väide ümber lükatud teiste tõendite, eeskätt tunnistaja XXX ütlustega. Tunnistaja XXX nägi, kuidas süüdistatav võttis hoogu ja lõi kannatanule noaga külge. Vastavalt KarS § 16 lg 4 paneb isik kuriteo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüdistatav, võttes hoogu ja lüües noaga kannatanut kõhu piirkonda, ei tarvitsenud olla kindel, et tekitab kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, ent pidi möönma, et noalöök kehasse võib just niisuguse tagajärje tekitada, kuid ta suhtus saabuvasse tagajärge ükskõikselt. Asjaolu, et süüdistatav nägi, et teda rünnanud mehel hakkas haavast verd tulema, kuid ei tundnud pärast ründajate eemaldumist vähimatki huvi nende seisundi vastu, näitab, et ta nõustus koosseisupärase asjaolu saabumisega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega. Alternatiivseid karistusliike ei ole seadusandja ette näinud. Karistust raskendavaid asjaolusid süüdistatava käitumises ei esine, karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus kannatanu poolset konflikti provotseerimist. Ka riiklik süüdistaja palus kohtuvaidluses arvestada kergendava asjaoluna kannatanu käitumist. Süüdistatav on Eesti vabariigis alaliselt elanud (enda sõnul) neli aastat, ta on karistusregistrisse kandmata, noor, kõrgharidusega inimene. Tal on töökoht. Neid asjaolusid, aga ka karistust kergendavat asjaolu arvesse võttes võib süüdistatavat karistada sanktsioonis ette nähtud alammäära, s.o. nelja-aastase vangistusega. Karistust tuleb vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendada ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust, millest omakorda tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud kolm päeva. Kuigi tegemist ei ole väikese raskusastmega kuriteoga, leiab kohus, arvestades teo toimepanemise tehiolusid ja süüdistatava süü suurust, on süüdistatavat võimalik mõjutada edaspidi seadusekuulekalt käituma, jättes karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata. Kohtul ei ole alust arvata, et eripreventiivsetel kaalutlustel tuleks süüdistatavale mõistetud vangistus kasvõi minimaalses osas koheselt täitmisele pöörata. Erinevalt riikliku süüdistaja seisukohast leiab kohus, et karistuse eesmärkide täitmiseks on

piisav minimaalse pikkusega, s.o. kolme aasta pikkune katseaeg. Süüdistatav on varem käitunud õiguskuulekalt ja on alust arvata, et käesoleva kriminaalasja aineks olev kuritegu oli tema elus juhuslikku laadi episood. XXX on tekitatud füüsilist, varalist ja moraalset kahju. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 130 eurot ja moraalse kahju nõudes 3000 eurot. Kohus rahuldab tsiviilhagi osaliselt ja mõistab P.R-ilt kannatanu XXXkasuks välja 300 (kolmsada) eurot moraalse kahju hüvitamiseks. Riiklik süüdistaja asus seisukohale, et varalise kahju osas on kahjunõue alusetu, sest asudes kaklema, otsustas kannatanu ise, et ta ei hooli oma riietest ja iseendast. Riiklik süüdistaja ei pidanud tööst ilmajäämisega kaasnevat stressi, füüsilist valu ja elukvaliteedi langust, liikumise ja toitude valiku piiranguid sedavõrd olulisteks argumentideks, et moraalse kahju nõue täies ulatuses rahuldada. Kohus nõustub selle seisukohaga ja leiab, et mõistlik summa moraalse kahju hüvitiseks on 300 eurot. Lähtudes VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 2, 3 ning 1050 sätetest on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt tervisekahjustuste tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamist. Isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma. Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-st 2 ja 5. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus lähtub mõistliku rahasumma määramisel kannatanu käitumisest, temal esinenud alkoholijoobest ja tõsiasjast, et kannatanule saabunud tagajärjed on põhjuslikus seoses suuresti tema enda käitumisega ja võimalustega kogu vahejuhtum juba eos ära hoida. Teisest küljest tuleb muuhulgas arvesse võtta seda, et süüdistatav suhtus kahjustatud isikusse pärast kuriteo toimepanemist täieliku ükskõiksusega. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud tõendatud, kuid kannatanu pakutud hüvitise suurus 3000 eurot ei ole käesoleva süüdistusasja kõiki faktilisi asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõistlik. Hüvitise suurus 300 eurot on vastavuses ühiskonna üldise heaolu tasemega. XXXtsiviilhagi varalise kahju nõudes tuleb jätta rahuldamata, kuna varalise kahju suurust ei ole tõendatud. Tulenevalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohus määrab, et P.R-ilt tuleb riigituludesse välja mõista sundraha 887,50 eurot, koopiakulu 0,45 eurot, ekspertiisikulu 84 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 356,40 eurot ja kohtumenetluses 180 eurot ning inglise keele

vandetõlgi tasu 139,99 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrab kohus, et P.R võib menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul aitab kohtukulude ositi väljamõistmine kaasa süüdimõistetu taasühiskonnastamise eesmärkidele. Kohus juhindus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 238 lg 1 p 4 ja lg 2. Anne Rebane Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.