Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-28-14 6. juuni 2014 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kriminaalasi Virgo Raudsepa (Raudsepp) süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 375 lg 1 järgi, Garri Graubergi süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2, § 121 - § 22 lg 2 ja § 203 - § 22 lg 2 järgi ning Janek Toomiku süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-6569 Virgo Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, Garri Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo ja Janek Toomiku kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kassatsioonid Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss 7. mai 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsus osaliselt, s.o Garri Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ning temalt solidaarselt Ott Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises ning temalt menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata Garri Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi, temale KarS § 63 lg 2 ning § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, temalt solidaarselt Ott Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ning 86 sendi väljamõistmises ja temalt menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas, samuti osas, millega süüdistatavalt mõisteti apellatsioonimenetluse kuluna riigituludesse välja 720 eurot ning 48 senti.
3.Mõista Garri Grauberg süüdistuses KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi õigeks.
4.Jätta OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi Garri Graubergi osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.
5.Jätta maakohtus ja apellatsioonimenetluses Garri Graubergil tekkinud menetluskulu 2720 eurot ning 48 senti Eesti Vabariigi kanda.
6.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
9.Virgo Raudsepa ja Janek Toomiku kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.
10.Määrata Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Garri Graubergile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 72 (seitsekümmend kaks) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
11.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge & Uiga makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Janek Toomikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 72 (seitsekümmend kaks) eurot.
12.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Janek Toomikult Eesti Vabariigi kasuks
välja
(nelisada
kolmkümmend
kaks)
eurot,
sealhulgas
käibemaks
(seitsekümmend kaks) eurot.
Menetluskulu
tuleb
tasuda
Rahandusministeeriumi
arvelduskontole
nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ja selgitus: „Janek Toomik, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-128-14, menetluskulu“.
14.Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Virgo Raudsepp anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 392 lg 2 p 2 ning § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 1.1 KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi süüdistati V. Raudseppa selles, et KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud narkootikumidega seotud kuriteo toime pannud isikuna omandas ta ebaseaduslikult grupis M. P., Ott Kossari ja Jaku Ulasevitšiga ajavahemikul 7.-9. detsembrini 2011 Hollandi Kuningriigis Amsterdami linnas tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet, s.o 1945,96 grammi metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldavaid tablette ning 168,57 grammi kokaiini. 10. detsembril 2011 kella 14 paiku toimetas O. Kossar narkootilise aine sõiduautoga üle Eesti riigipiiri ja vedas selle Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse. 20,19 grammi MDMA-d sisaldavaid tablette ja 4,61 grammi kokaiini, s.o suures koguses narkootilist ainet, andis M. P. 12. detsembril 2011 ajavahemikul kella 17.45-18.10 edasi Janek Toomikule. Ülejäänud osa narkootilisest ainest hoidsid süüdistatavad korteris 13. detsembrini 2011, mil politsei selle
läbiotsimisel ära võttis. 1.2 KarS § 375 lg 1 järgi süüdistati V. Raudseppa selles, et ta hoidis grupis M. P.-ga eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 4. jaanuarini 2012 Järva maakonnas Türi vallas Xxxxx külas Xxxxx talus suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi, rikkudes alkoholiseaduse (AS) § 4 lg 1 p 6 ning § 7 lg 1 p 1 nõudeid.
2.Garri Grauberg anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3, § 257, § 121 - § 22 lg 2, § 404 ja § 203 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 2.1 KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et ta aitas kaasa V. Raudsepa, M. P., O. Kossari ja J. Ulasevitši poolt omandatud suures koguses narkootilise aine hoidmisele, korraldades Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri üürimise. 2.2 KarS § 257 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et 24. novembril 2011 kella 11.00 paiku ähvardas ta Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas OÜ Profit Pluss (pankrotis) kontoris oma oletatavat õigust teostades B. S.-i füüsilise vägivallaga, öeldes kannatanule, et viimane hakkab kartma pimedas väljas käimist ning autosse istumist. 1. detsembril 2011 kella 18 ajal käis ta Jõgevamaal Mustvee linnas Xxxxx XX OÜ Profit Pluss (pankrotis) registrijärgsel aadressil ja jättis B. S.-ile teate „HELISTA! GARRI! YYYYYYYY“. Lisaks käis ta 11. detsembril 2011 Jõgevamaal Mustvee linnas aadressil Xxxxx XX ja viskas seal asuva maja aknast sisse kaks kivi, purustades aknaklaasi. Nende tegude tagajärjel tundis B. S., et kui ta väidetavaid rahalisi kohustusi J. K. ees ei täida, on tema elu ohus. 2.3 KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et ta kihutas O. Kossarit ja Kaur Külvi kasutama B. S.-i suhtes füüsilist vägivalda. Kihutamise tagajärjel peksid O. Kossar ja K. Külv 11. jaanuaril 2012 kell 8.07 Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas asuva OÜ Profit Pluss (pankrotis) territooriumil D. V.-d, pidades teda ekslikult B. S.-iks. Peksmisega tekitati kannatanule valu ja tervisekahjustusi. 2.4 KarS § 404 ja § 203 järgi süüdistati G. Graubergi selles, et 15. jaanuaril 2012 kella 23 paiku süütas ta grupis O. Kossari ning K. Külviga Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas OÜ-le Profit Pluss (pankrotis) kuuluva hoone köögi, visates aknast sisse põleva rehvi, mille tulemusena köök süttis. Süüdistatav teadis, et hoones elavad ja viibivad inimesed. Seejärel viskasid süüdistatavad hoone välisuksele ja -seinale bensiinilisandiga diiselkütust, mille tulemusena uks ning sein süttisid. Suits ja ving levisid hoone teisele korrusele, kus viibisid G.-V. P. ning A. P., kelle elu ja tervis sattusid ohtu. Nende tegudega tekitas süüdistatav OÜ-le Profit Pluss (pankrotis) 9785 eurot ja 49 senti varalist kahju.
3.J. Toomik anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 1 järgi selles, et 12. detsembril 2011 ajavahemikul 17.46-18.00 omandas ta M. P.-lt ja V. Raudsepalt Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvas korteris ebaseaduslikult 20,19 grammi MDMA-d sisaldavaid tablette ning 4,61 grammi kokaiini, s.o suures koguses narkootilist ainet. Narkootilise aine vedas J. Toomik tema kasutuses oleva sõidukiga Jõgevamaale Adavere alevikku, kus politsei narkootilise aine leidis ja ära võttis.
4.Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsusega mõisteti V. Raudsepp süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi õigeks suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises ja
hoidmises ning üle Eesti riigipiiri toimetamises grupis J. Ulasevitšiga. Muus osas tunnistati V. Raudsepp süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 9 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 375 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõisteti V. Raudsepale liitkaristuseks vangistus 9 aastaks. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 järgi suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
5.novembri 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 12 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. detsember 2011. 4.1 G. Grauberg mõisteti süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 ja § 404 järgi õigeks. Süüdistuses KarS § 257 järgi mõisteti ta õigeks 1. ja 11. detsembril 2011 toimepandud tegudes. 24. novembril 2011 toimepandud tegu kvalifitseeriti KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning 3 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks ning 6 kuuks ja KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 kohaselt mõisteti G. Graubergile liitkaristuseks vangistus 3 aastaks ning 9 kuuks, karistusaja hulka arvati KarS § 68 lg 1 järgi eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 18. jaanuar 2012. 4.2 Janek Toomik tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 12. detsember 2011. 4.3 Sama otsusega tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1, § 392 lg 2 p 2, § 121 ja § 203 järgi süüdi O. Kossar ning KarS § 121 järgi K. Külv. O. Kossarilt ja G. Graubergilt mõisteti solidaarselt välja 900 eurot ja 86 senti OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks ning konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel A. K. nimele registreeritud sõiduauto Audi A6 Avant. Ühtlasi mõisteti G. Graubergilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 5232 eurot ja 72 senti.
5.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja, V. Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt, G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo, J. Toomiku kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, O. Kossari kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja süüdistatav K. Külv ning tema kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Tammann. 5.1 Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt, taotledes G. Graubergi süüditunnistamist ja karistamist KarS § 184 lg 2 p 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 7 aastaks, KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 3 aastaks, KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi vangistusega 5 aastaks ning liitkaristuseks 10 aasta pikkuse vangistuse mõistmist. Samuti taotles prokurör V. Raudsepa süüditunnistamist KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi grupis J. Ulasevitšiga, nende tegude eest süüdistatava karistamist vangistusega 13 aastaks ja KarS § 64 lg 1 ning § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 16 aasta pikkuse vangistuse mõistmist. 5.2 V. Raudsepa kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist ning alternatiivselt osalise õigeksmõistmise korral karistuse kergendamist.
5.3 G. Graubergi kaitsja taotles G. Graubergi õigeksmõistmist KarS § 257 - § 25 lg 2, § 121 - § 22 lg 2 ja § 203 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning menetluskulude jätmist riigi kanda. 5.4 J. Toomiku kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist J. Toomikule mõistetud karistuse ja A. K. nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimise osas, kergema karistuse mõistmist ning sõiduauto tagastamist.
6.Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsusega jäeti J. Toomiku ja G. Graubergi kaitsjate ning prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Ühtlasi mõisteti G. Graubergilt menetluskuluna riigituludesse väja 720 eurot ja 48 senti. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse muu hulgas: 6.1 V. Raudsepa süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises O. Kossari ning M. P.-ga Amsterdamis ajavahemikul 7.-9. detsembrini 2011 ja mõistis V. Raudsepa selles süüdistuses õigeks. Samuti tühistati otsus V. Raudsepa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi ning ta mõisteti selles teos õigeks. Otsus tühistati ka KarS § 63 lg 1, § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel karistuse ning liitkaristuse mõistmises. KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistati V. Raudseppa vangistusega 7 aastaks, talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus 7 aastat, mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 ning § 74 lg 5 kohaselt Harju Maakohtu 5. novembri 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 10 aastaks. KarS § 68 lg 1 järgi arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. detsember 2011. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt; 6.2 O. Kossari süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning KarS § 63 lg 1, § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel karistuse ning liitkaristuse mõistmises ja temalt sõiduauto konfiskeerimises. Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi mõisteti O. Kossar õigeks ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 4 aastaks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 11 kuud ning 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 15. veebruar 2012. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.
7.Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Ei ole tõendatud, et Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvast korteris leitud narkootiline aine omandati süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning toodi Eestisse O. Kossari sõidukis. O. Kossari seos narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja üle Eesti riigipiiri toimetamisega on tõendamata ning ta tuleb õigeks mõista. Seetõttu ei ole asjakohased maakohtu põhjendused, milles käsitletakse narkootilise aine Xxxxx xxx XX-XX korterisse toomise asjaolusid. Eelnevad järeldused puudutavad ka V. Raudsepale esitatud süüdistust, mis seisnes suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises Amsterdamist ja selle Eestisse toimetamises, ning ka tema tuleb kõnealuses osas õigeks mõista. 7.2 Maakohus tuvastas põhjendatult, et Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri üürimise korraldas V. Raudsepa palvel G. Grauberg. See järeldus tugineb jälitustoimingute protokollidele ja on kooskõlas G. Graubergi, Andrus Aasametsa ning V. Raudsepa telefonisuhtluse aegade, Valentina
Belomestnaja ja A. Aasametsa telefonisuhtluse aja ning M. P. ja V. Raudsepa korterist leitud Xxxxx xxx XX-XX korteri kahe komplekti võtmete leidmisega. Tähtis ei ole see, et võtmed leiti M. P. jope taskust, ega see, kas tunnistaja S. S. mingist arvutist üürikorterite kuulutusi vaatas. V. Raudseppa on varem KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tingimisi karistatud ja seetõttu on eluliselt usutav, et ta ei soovinud enda nimel üürida korterit, kus kavatses käidelda narkootilist ainet. Korterist leiti läbiotsimisel suures koguses narkootilist ainet ja selle pakendamiseks vajalikud esemed. V. Raudsepa ja M. P. seosele korterist leitud narkootilise ainega osutavad ka DNA-ekspertiisiaktid. Ei ole tuvastatud, kellelt narkootiline aine omandati ja millal see korterisse toodi. Samas on tõendatud, et süüdistatav, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo, omandas ebaseaduslikult koos M. P.-ga tuvastamata ajal, kohas ning isikutelt suures koguses narkootilist ainet, hoides seda Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvas korteris 13. detsembrini 2011. Maakohtu põhjendused, mille kohaselt omandas J. Toomik narkootilist ainet V. Raudsepa käest, väljuvad aga süüdistuse piiridest. Arvestades, et V. Raudsepa süü maht KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi väheneb ning KarS § 392 lg 2 p 2 järgi tuleb ta õigeks mõista, on vajalik karistuse kergendamine. Süüdistatava süü suurusele ja isikule vastab tema karistamine vangistusega 7 aastaks. 7.3 Vaidlus puudub selles, et 12. detsembril 2011 vedas J. Toomik sõiduautoga suures koguses narkootilist ainet, kuid tema süüdistusest tuleb välja jätta narkootilise aine omandamine V. Raudsepalt. J. Toomiku ütlustes tekkinud vastuolude tõttu avaldati tema 13. detsembril 2011. a kahtlustatavana antud ütlused. J. Toomik keeldus ülekuulamise protokolli allkirjastamast ega andnud allkirja ka õiguste selgitamise kohta. See ei too kaasa kõnealuse menetlustoimingu protokolli tõendina lubamatust. G. Graubergi ja J. Toomiku ütluste ebausaldusväärsust põhistas maakohus piisavalt. Samuti saab nõustuda hinnanguga M. P. ja V. Raudsepa ütlustele, mis puudutavad Xxxxx xxx XX-XX korteris käimise eesmärki, seal nähtut ning korteri võtmete saamise asjaolusid. Järeldust, et narkootilise aine sai J. Toomik M. P.-lt, toetab seegi, et samal õhtul kella 19.45 paiku peeti süüdistatav kinni ja tema kasutuses olnud sõidukist leiti suures koguses narkootilist ainet, mis on liigi poolest korterist leitud narkootilisele ainele sarnane. Ühtlasi vastab karistuse raskus süüdistatava süü suurusele ja isikule. 7.4 Maakohus kontrollis jälitustoimingutega saadud tõendite seaduslikkust, tuvastas lubade olemasolu ja nende kattumise jälitustoimingute ajaga, asudes õigele seisukohale, et jälitustoimingute protokollidele saab tugineda. Tõendite varjatud kogumise tingis kriminaalasja eripära, sest üldteadaolevalt ei ole narkootiliste ainete käitlemisega seotud kuritegude puhul sageli jälitustoiminguid tegemata võimalik tõendeid koguda ja sellega seotud isikuid tuvastada. 7.5 Süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi tuvastati, et G. Grauberg oli volitatud pidama läbirääkimisi OÜ-ga Profit Pluss (pankrotis) väidetava AS-i Janvemar võlanõude üle. Nõue oli aga ebaselge, tõendamata ja vähemalt osaliselt alusetu. B. S.-i, D. V.-i ja M. S.-i ütlused tõendavad, et 24. novembril 2011 nõudis G. Grauberg võla tasumist, öeldes, et hakkate kartma pimedas väljas käia ning autosse istuda. Süüdistatav teostas oma oletatavat õigust ja öeldu oli mõeldud B. S.-i ähvardamiseks füüsilise vägivallaga, s.t vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega juhul, kui viimane nõudmist ei
täida. Tunnistajad kinnitasid, et süüdistatav rääkis jämedal toonil, mis ähvardust selgelt süvendas. Ka tunnistaja Igor Glubakovi väitel kuulis ta B. S.-ilt, et G. Grauberg käis viimast ähvardamas. Ähvardus saavutas eesmärgi, sest kannatanu hakkas pimedal ajal liikumist kartma ja otsustas taotleda relvaluba. Oluline ei ole aga see, et kannatanu peaks vahetult pärast ähvarduse esitamist tundma hirmu. Väide, mille kohaselt süüdistatav ei soovinud kannatanus hirmu tekitada, on paljasõnaline, olles kummutatud maakohtu põhjalike järeldustega. Kuigi G. Graubergi käitumist saab käsitada lõpuleviidud kuriteona, tuleb otsus jätta muutmata, sest prokurör kuriteo kvalifikatsiooni ei vaidlustanud. 7.6 On kindlaks tehtud, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas peksid O. Kossar ning K. Külv D. V.-i, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Teo sihtobjektis eksimine ei ole tähtis, sest kihutaja vastutab täideviija objektieksimuse korral täideviija poolt tegelikult toimepandud teo eest. Põhjendatud on järeldus, et selle teo toimepanemisele kihutas vahetuid täideviijaid G. Grauberg. Süüdistatava kavandatud vägivallateo objektiks oli B. S., sest vaatamata kannatanu ähvardamisele nõutud raha ei tasutud. Kannatanute ütluste järgi neil sellel ajal teiste isikutega konflikte ei olnud. Samuti ei olnud O. Kossaril ja K. Külvil B. S.-i ning D. V.-iga seost. Kuriteole kihutamist tõendavad ka jälitustoimingute protokollid. 7.7 On tõendatud, et OÜ-le Profit Pluss (pankrotis) kuuluva hoone süütas O. Kossar koos tuvastamata isikuga. See tegu on kvalifitseeritav KarS § 203 järgi. G. Grauberg tunnistati süüdi kõnealusele kuriteole kihutamises. Süüdistuse kohaselt pani ta selle teo toime grupis O. Kossari ja K. Külviga, kuid K. Külvi ning G. Graubergi vahetut täideviimist tõendid ei kinnita. Samas on tuvastatud, et G. Grauberg tellis O. Kossarilt OÜ Profit Pluss (pankrotis) vara rikkumisele suunatud teo. Kõik süüdistuses kirjeldatud asjaolud on veenvalt tuvastatud (teo toimepanemise aeg, koht ja viis). Kindlaks ei tehtud pelgalt seda, et süüdistatav ise kannatanu vara rikkus. Maakohus täpsustas G. Graubergi teopanust, jäädes KarS § 203 järgi esitatud süüdistuse piiridesse. Kõikides OÜ Profit Pluss (pankrotis) vastu suunatud kuritegudes oli juhtiv ja neid omavahel siduv isik süüdistatav. Samuti oli ta ainuke, kellega äriühingu esindajal oli konflikt. 7.8 Xxxxx kinnistul teostatud läbiotsimisel leiti ja võeti ära läbiotsimisprotokollides märgitud kogus käitlemiseks mittelubatud alkoholi, milles etanooli sisaldus ületas kakskümmend kaks protsenti. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 1 lg 1 ning § 12 lg 6 p 2 järgi kuulus leitud alkohol aktsiisiga maksustamisele. Alkoholi koguses ja etanooli sisalduses ei ole alust kahelda. Vaatlusprotokolli kohaselt olid pudelid suletud ja tõenäoliselt tehases toodetud. Pudelite etikettide andmed on aga usaldusväärsed. Läbiotsimisega saadud leiu lubatavust tõendina ei mõjuta asjaolu, et menetlustoimingu tegemise ajal toimus kriminaalmenetlus KarS § 184 alusel. Selle kuriteo osas ei arvestatud põhjendatult V. Raudsepa, M. P., E. R.-i ja R. K. ütlusi. Viimane andis ringkonnakohtu istungil seejuures ütlusi, millel sisulist tõenduslikku tähtsust ei ole. Samuti ei kummuta need tunnistaja eelnevalt antud ütlusi. Täiendavate jälitustoimingute protokollide kriminaalasja materjali juurde võtmise tingisid aga tunnistajate kohtuistungil antud ütlused. Maakohtu viide ärilise eesmärgi olemasolule ei ole asjakohane, sest KarS § 375 lg 1 tunnused sellist eesmärki ei nõua. V. Raudsepp ja M. P. panid kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seadusest ei tulene
seisukoht, nagu eeldaks see tegu vähemalt otsest tahtlust. 7.9 Maakohus leidis õigesti, et liiklusregistris A. K. nimele registreeritud sõiduauto soetas tegelikult õigusvastastest tegudest saadud tulu arvel J. Toomik. Tähtis ei ole see, et liiklusregistrisse on auto omanikuna kantud teine isik. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid auto soetamist õiguspäraste vahendite arvelt. Lisaks ei ole KarS § 832 puhul vaja tõendada seost konkreetse kuriteo ja vara vahel, vaid piisab, kui kohus jõuab tõendeid hinnates veendumusele, et süüdistatav sai tulu õigusvastastest tegudest.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. Raudsepa kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Kütt, G. Graubergi kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo ja J. Toomiku kaitsja vandeadvokaat M. Valge. 8.1 V. Raudsepa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. Raudsepa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ning 2 ja § 375 lg 1 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 8.1.1 KarS § 392 järgi kvalifitseeritud kuritegu ei ole tõendatud ja seetõttu ei saa V. Raudseppa süüdi tunnistada ka KarS § 184 järgi. Ringkonnakohus apellatsiooni sellele väitele ei vastanud ega püüdnud ka põhistada, millisel seaduslikul alusel V. Raudsepp muudetud süüdistuses süüdi tunnistati. Süüdistusaktis on täpselt määratletud, kuidas narkootiline aine omandati, Xxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse toimetati ja seal hoiti. Seisukoht, et V. Raudsepp ja M. P. omandasid narkootilise aine teadmata ajal, isikutelt ning asjaoludel, on vastuolus KrMS § 286 lg-ga 5. 8.1.2 Ringkonnakohtu otsuse järgi omandas V. Raudsepp grupis M. P.-ga 1945,96 grammi MDMA-d.
Kohus eksis korteri aadressiga, kus narkootilist ainet hoiti. See eksimus ei ole süüdistuse muutmist silmas pidades seaduslik. Süüdistusakti ja maakohtu otsuse järgi leiti Xxxxx xxx XX-XX asuvast korterist kokaiini, mille omandamises ning hoidmises maakohus V. Raudsepa süüdi tunnistas. Ringkonnakohus aga kokaiini omandamisest ja hoidmisest ei räägi ning seetõttu tuleb süüdistatav selles osas õigeks mõista. Samuti ei osutatud muudetud süüdistuse puhul tõenditele, mis annaksid aluse seostada V. Raudseppa narkootilise aine omandamisega. Kui süüdistuses ja maakohtu otsuses oli täpselt kindlaks määratud, kes narkootilise aine korterisse vedas, siis ringkonnakohus sellist tegu ei tuvastanud ega teinud ka kindlaks, kas süüdistataval oli üldse teoreetiline võimalus korteris viibida. 8.1.3 KarS § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo tõendamatuse tõttu ei käsitlenud ringkonnakohus narkootilise aine korterisse toomisega seotud asjaolusid. V. Raudsepa olukord ei erine aga tõenduslikus mõttes O. Kossari olukorrast. Samas koheldi süüdistatavaid sarnases situatsioonis ebavõrdselt ka selles osas, mis puudutab korterist leitud DNA-d. Nimelt loeti samadel asjaoludel ühe isiku DNA sattumine narkootilise ainega seotud esemetele juhuslikuks, teise isiku puhul aga mitte. See minetus on käsitatav ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena. Ühtlasi jäeti põhjendamata, kuidas võisid plastpudelid V. Raudsepa valdusesse sattuda. Mitmele narkootilise aine
omandamist ja hoidmise tõendatust puudutavale argumendile jättis ringkonnakohus vastamata. 8.1.4 Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et V. Raudsepp tunnistati süüdi grupilises kuriteos, kuid otsusest ei nähtu, kuidas ja missuguste tõendite alusel tuvastati muudetud süüdistuse tõendamiseseme asjaolud. V. Raudsepa ja M. P. ühise ning kooskõlastatud tegutsemise kohta ei esitatud põhjendusi, mis annaksid aluse käsitada neid kaastäideviijatena. Maakohtu põhjendused ei ole asjasse puutuvad, sest esimese astme kohus sisustas kaastäideviimist, lähtudes narkootilise aine üleandmisest J. Toomikule. Sellises käitumises V. Raudseppa süüdi ei tunnistatud. 8.1.5 Jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimisel peab kohus veenduma, et jälitustoiminguteks antud load ja nende aluseks olnud taotlused on põhjendatud. Jälitustoimingute sisulist kontrolli ei tehtud. Kaitsjatel ei ole jälitustoimikuga tutvumise õigust, mille tõttu muutub küsitavaks ja mõttetuks poolte võrdsuse põhimõte võistlevas kriminaalmenetluses. Iga jälitustoiminguks antud luba peab hindama
ja
kontrollima
ultima
ratio-põhimõttest
lähtudes.
Narkokuritegude
puhul
võib
jälitustoimingutega tõendite kogumine olla vajalik ja põhjendatud, kuid selle üldsõnaline hindamine ei ole lubatav. 8.1.6 Maakohus võttis kriminaalasja materjali juurde S. S.-i ja R. K. kõneeristusi kajastavad jälitustoimingute protokollid ning tugines neile otsuse tegemisel, rikkudes ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Äärmisel juhul saanuks jälitustoimingute protokolle tõendina kasutada tunnistajate ristküsitlemisel kooskõlas KrMS § 288 lg 9 p-dega 2 ja 3. Samas oli R. K.-l kõneeristustest nähtuvalt piisavalt aega, viimaks alkoholi Tartust Xxxxx talusse. Teisalt ei saa telefoni asukohta võrdsustada isiku asukohaga. R. K. ütlustest ja kõneeristustest tulenevalt on kohtute seisukohad ebaõiged ning ühtlasi jättis ringkonnakohus selles osas otsuse põhistamata. 8.1.7 Xxxxx talu läbiotsimismääruse kohaselt oli läbiotsimise eesmärk leida narkootilisi aineid, vara konfiskeerimise jaoks tähtsaid esemeid ja muid kriminaalasjas olulisi esemeid. Menetlejal oli õigus otsida, läbiotsimisprotokollis kajastada ja hiljem lubatava tõendina kasutada ainult KarS § 184 järgi kvalifitseeritavat kuritegu puudutavaid leide. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks loeti läbiotsimisprotokoll lubatavaks tõendiks. 8.1.8 Suure koguse alkoholi käitlemine on kriminaliseeritud alkoholi etanooli sisalduse järgi. Seetõttu oleks kriminaalasja menetlemisel tulnud vältimatult tuvastada alkoholi etanooli sisaldus, mis võinuks toimuda pistelisel kontrollimisel. Ka väitsid süüdistatav ja mitu tunnistajat, et 2011. a suvel oli alkoholi kvaliteediga probleeme. Tunnistajate ja V. Raudsepa ütlusi selles osas kahtluse alla ei seatud. Asitõendite vaatlusprotokolli põhjal on arusaamatu seegi, kuidas tuvastati, et pudelid sisaldasid alkoholi. 8.1.9 KarS § 375 lg 1 kohaselt peab hoitud alkohol olema käitlemiseks mittelubatud. AS § 3 lg 1 sätestab alkoholi käitlemiseks loetavad toimingud ja AS § 7 lg-s 5 avatakse alkoholi suure koguse mõiste alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) kaudu. Praeguses kriminaalasjas ei ole tuvastatud alkoholi käitlemine ühelgi AS § 3 lg-s 1 nimetatud viisil. KarS § 375 lg 1 ja AS § 3 lg 1 on vastuolus, sest karistusseadustikus käsitatakse alkoholi käitlemise mõistet laiemalt. Alkoholiseadus on erinorm ja seetõttu on V. Raudsepa vastutus KarS § 375 lg 1 alusel
välistatud. Kuna seadusandja on vaadeldava kuriteo kriminaliseerinud alkoholi etanooli sisalduse ja aktsiisimäära ning spetsiifilise arvutustehte kaudu, mille kohta süüdistataval eriteadmised puuduvad, tuleks sedavõrd keeruliselt kriminaliseeritud teo puhul karistusõiguslikust vastutusest rääkida vähemalt otsese tahtluse korral. 8.2 G. Graubergi kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja uue liitkaristuse moodustamist, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning arvates karistuse kandmise aja alguseks 18. jaanuari 2012. Samuti taotleb kaitsja menetluskulude jätmist riigi kanda, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 8.2.1 KarS § 257 järgi heidetakse G. Graubergile ette vägivallaga ähvardamist, kuid väidetav ähvardus on liiga abstraktne, käsitamaks seda hirmu tekitavana. Kannatanu tõsist ähvardust ega ohtu ei tundnud. Süüdistusversioon põhineb kannatanute ütlustel. Teo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda süüdistatava poolt selgesõnaliselt väljendatust, mis otsest ega kaudset viidet vägivallale ei sisaldanud ja mida kannatanu võinuks tajuda hirmu tekitavana või mis oleks võinud tekitada hirmu objektiivses kõrvaltvaatajas. G. Graubergi käitumises ei ole seetõttu tuvastatud tegu (hirmutamist), tagajärge (hirmutunnet) ega ka põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel. Tõendamata on ka väited, et B. S. hakkas kartma pimedal ajal liikumist ja otsustas taotleda relvaluba. Olukorras, kus ringkonnakohus seda tegu lõpuleviidud kuriteona kvalifitseerida ei saanud, oleks tulnud maakohtu otsus tühistada ja G. Grauberg süüdistuses KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista. 8.2.2 Kui süüdistataval olnuks tahtlus kedagi ähvardada, oleks eluliselt usutavam, et see ei toimu suure hulga tunnistajate juuresolekul. G. Graubergi käitumises puuduvad süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Selle teo osas loeti kannatanute ütlused aprioorselt õigeks ja süüdistatava ning tunnistajate ütlused aprioorselt ebaõigeks. 8.2.3 Süüdistusaktist ei nähtu, missuguse KarS §-s 121 sätestatud koosseisualternatiivi toimepanemisele G. Grauberg O. Kossarit ja K. Külvi kihutas. Kohus seda omal algatusel sisustada ei saa. Samas ei ole tuvastatud, et süüdistatav kihutas K. Külvi, O. Kossarit või kedagi kolmandat B. S.i peksmisele. Kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitatud ja D. V.-i peksmisele kihutamist G. Graubergile ette ei heideta. 8.2.4 Tartu Maakohtu 24. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 2-12-23714 tehtud määruse kohaselt oli Profit Pluss OÜ võlgnevus pankroti väljakuulutamise ajal üle 4 500 000 euro, millest järeldub, et võlausaldajaid oli osaühingul palju. Ebaõige on järeldus, et teistel isikutel peale G. Graubergi ei olnud põhjust OÜ Profit Pluss (pankrotis) juhatuse liikme vastu vägivallategusid toime panna. Tegemist on põhjendatud kahtlusega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. 8.2.5 K. Külvi ütlustele tuginemisel jäeti tähelepanuta tema ülekuulamise protokollis sisalduv omakäeline märkus, milles ta D. V.-i peksmist kellegi tellimusel eitas. K. Külv ja O. Kossar kinnitasid korduvalt, et süüdistatav neid kuriteole ei kihutanud. Ka peeti G. Graubergi ütlusi alusetult ebausaldusväärseks. Süüdistatava ütluste uurimine ja tema süü hindamine ei olnud erapooletu. 8.2.6 KarS § 203 järgi kvalifitseeritavas süüdistuses käsitati G. Graubergi kaastäideviijana. Maakohus
leidis, et süüdistatava käitumine on vaadeldav hoopis kuriteole kihutamisena, kuid sellise teo kirjeldust süüdistusakt ei kajasta. Süüdistuse piiridest väljumist ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ühtlasi puuduvad tõendid, mis selle kuriteo toimepanemist kinnitaks. 8.2.7 23. septembril 2013 jõustus G. Graubergi suhtes süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 110-17334. Ringkonnakohus oleks seetõttu pidanud lähtuma KarS § 65 lg-st 1 ja mõistma süüdistatavale uue liitkaristuse. Olukorras, kus isik mõistetakse süüdi ja teda karistatakse mitme kohtuotsusega, tuleb viimase lahendiga taastada olukord, milline see oleks olnud juhul, kui kõiki mitme kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos. 8.3 J. Toomiku kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt taotleb kassaator süüdistatava karistamist vangistusega 6 aastaks, lugeda tegelikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vahi all viibitud aeg ja jätta ülejäänud karistuse osa maksimaalse võimaliku katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Samuti taotletakse otsuse tühistamist A. K. nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimises, auto tagastamist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 8.3.1 Kohtud ei põhjendanud, miks J. Toomiku ütlused loeti ebausaldusväärseks. Süüdistatav selgitas ütluste muutmist põhjalikult, soovides, et maakohus võtaks tõendina vastu 15. detsembri 2011. a avalduse, milles ta varasemate ütluste ebaõigsust ning kahtlustatavana ülekuulamise protokolli allkirjastamisest keeldumist põhjendas. Seda taotlust ei rahuldatud. Paljud faktilised asjaolud tuvastati kohtulikul arutamisel ebaõigesti, tõendeid käsitleti valikuliselt, eksiti neile viitamisel ja jäeti kaitseversioonid kummutamata. 8.3.2 Kohtupraktikas on isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mitmel juhul karistatud 3-4 aastase vangistusega. J. Toomiku karistamisel ületati oluliselt mõistlikkuse piiri, mida ühiskond tunnetaks samasisulise kuriteo puhul õiglase karistusena. Tekib mulje, et karistuse mõistmisel arvestati eeskätt süüdistatava varasemat elukäiku ja isikuomadusi, mitte tema süü suurust. Ka ei arvestatud, et viimane karistus mõisteti süüdistatavale 23. jaanuaril 2002. Rahvatervisevastaseid kuritegusid ta varem toime pannud ei ole. Täielikult eirati puhtsüdamlikku kahetsust, mida tuleb KarS § 57 lg 1 p 3 järgi käsitada karistust kergendava asjaoluna. Arusaadav ei ole seegi, missuguste kriteeriumite alusel taotleti J. Ulasevitšile ja J. Toomikule samasuguseid karistusi, kuigi viimase süüdistus on kergem. 8.3.3 KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei piisa sellest, et nentida isiku kuritegelikku eluviisi ja legaalse sissetuleku puudumist. Konfiskeerimiseks peavad esinema mingid täiendavad asjaolud. Pole alust seostada J. Toomikut ja tema elukaaslast kuritegude toimepanemisega ning arvata, et enne J. Toomikule süüksarvatava kuriteo toimepanemist omandatud vara soetati kuritegelikul teel. Sisuliselt asus ringkonnakohus A. K.-d süüstama õigusvastaste tegude toimepanemises. Ka jäeti arvestamata J. Toomiku ütlused selle kohta, milliste vahendite arvel sõiduauto soetati. Kolmanda isiku õigused jäid kriminaalmenetluses samuti kaitseta.
9.Kassatsioonivastuses ei nõustu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marge Püss kassatsioonidega, leides, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu seisukohad
on selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Otsusest nähtub, missugustel tõenditel kohtu järeldused põhinevad. Väited tõendite valikulise hindamise kohta on aga alusetud. Kassaatorid taotlevad tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, mis ei kuulu KrMS § 363 lg 5 järgi Riigikohtu pädevusse. Karistuste mõistmisel järgiti karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. V. Raudsepa kaitsja vaidlustab kõneeristuste lubatavust tõendina. Kaitsja taotlusel kuulati üle R. K. V. Raudsepp ja M. P. ei maininud aga kohtueelsel uurimisel kordagi, et läbiotsimisel leitud alkohol kuulus tunnistajale. Seetõttu ei saanud prokurör jälitustoimingu protokolli varem esitada. J. Toomiku kaitsja väitel jäeti A. K. õigused kriminaalmenetluses kaitseta. A. K. kaasati kolmanda isikuna menetlusse, ta oli enda õigustest ja kohtuistungite aegadest teadlik, kuid kohtusse ei ilmunud. See tähendab, et ta ei soovinud enda õigusi teadlikult realiseerida. KrMS § 401 lg 3 ja KrMS § 272 lg 1 järgi ei takistanud A. K. kohtuistungile ilmumata jäämine kriminaalasja arutamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kaaluka osa kaitsjate kassatsioonidest moodustavad väited, milles kritiseeritakse tõendite hindamisest tehtud järeldusi ja kohtuotsuste põhistatust. Nendest seisukohtadest ajendatuna on V. Raudsepa ja G. Graubergi kaitsjad arvamusel, et süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanek ei ole tõendatud. J. Toomiku kaitsja aga leiab, et tõendatud ei ole narkootilise aine omandamine süüdistuses kirjeldatud viisil ega ka KarS § 832 lg-s 1 sätestatud konfiskeerimise eeldused. Selliste väidetega vaidlustatakse senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid, kuid KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kuivõrd kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest, vaeb Riigikohus praeguse kriminaalasja lahendamisel esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsust asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).
11.Kohtuotsuste järelduste kujunemine on V. Raudsepa süüditunnistamisel KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 375 lg 1 järgi, G. Graubergi süüditunnistamisel KarS § 257 - § 25 lg 2 ja § 121 - § 22 lg 2 järgi ning J. Toomiku süüditunnistamisel KarS § 184 lg 1 järgi jälgitav. Kohtud on piisava põhjalikkusega näidanud, millistele tõenditele ja miks nad süüdimõistva otsuse tegemisel tuginesid. Kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, mis ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-100-12, p 8). Kirjeldatud põhjustel ei korda kriminaalkolleegium, lähtudes KrMS § 363 lg 4 p-s 1 sätestatust, kõiki ringkonnakohtu seisukohti. Kassaatorite põhiväidetele vastamiseks tuleb esmalt käsitleda V. Raudsepa (I), seejärel G. Graubergi (II) ja viimaks J. Toomiku kaitsja (III) argumente. Edasi saab kokku võtta kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendada G. Graubergi ning J. Toomiku kaitsjate taotlused riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (V).
I
12.V. Raudsepp on KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kokkuvõtlikult süüdi tunnistatud selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud narkootikumidega seotud kuriteo, omandas grupis M. P.-ga eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ning isikult suures koguses narkootilist ainet, mida hoidis kuni 13. detsembrini 2011 Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvas korteris. Selle süüdistuse osas on vajalik märkida, et apellatsioonikohtu ühekordne eksimus korteri aadressi nimetamisel on käsitatav trükiveana ega ole otsuse sisulise õigsuse hindamise seisukohalt tähtis. Samuti ei ole põhjendatud kassaatori väide, mille kohaselt oleks tulnud süüdistatav kokaiini omandamises ja hoidmises õigeks mõista. 12.1 Kõnealune etteheide põhineb ringkonnakohtu otsuse ühel lõigul, mis on lahendi terviklikust kontekstist välja rebitud. Analüüsides küsimust suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise tõendatuse kohta, tõi ringkonnakohus välja need süüdistuse asjaolud, mida ta tuvastatuks ei pea ja milles tuleb V. Raudsepp seetõttu õigeks mõista. Samuti osutatakse vaidlustatud otsuses maakohtu nendele järeldustele, mis jäeti apellatsioonimenetluse tulemusel muutmata. Otsuse tervikuna lugemisel on selgelt arusaadav, et V. Raudsepp on süüdi tunnistatud nii MDMA kui ka kokaiini suure koguse ebaseaduslikus käitlemises. Kirjeldatud seisukohta toetavad muu hulgas ringkonnakohtu otsuse need lõigud, milles käsitletakse narkootilise aine omandamisega seotud asjaolusid ja selle edasiandmist J. Toomikule. 12.2 Teisalt on vajalik osutada veel sellelegi, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Ringkonnakohus ei mõistnud V. Raudseppa süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kokaiini käitlemises õigeks ega lõpetanud ka kriminaalmenetlust.
13.Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka V. Raudsepa ja O. Kossari süüditunnistamises ning karistamises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. Esimese astme kohtu järeldusi ei muudetud osas, mis puudutab suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist grupis M. P.-ga. Erinevalt kassaatori arvamusest saab maakohtu otsuse vastavate põhjenduste alusel jaatada V. Raudsepa ja M. P. ühist ning kooskõlastatud tegevust suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikul omandamisel ja hoidmisel ka seejärel, kui süüdistatav ning O. Kossar mõisteti KarS § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos tõendamatuse tõttu õigeks. Nimelt osutas maakohus, et narkootiline aine oli mõlema isiku ühises ja otseses valduses ning selle käitlemine sõltus mõlema isiku teopanusest. Samuti käideldi narkootilist ainet ühiselt ja kooskõlastatult. On kindlaks tehtud, et V. Raudsepp korraldas narkootilise aine hoidmiseks korteri üürimise ja M. P. andis korterile juurdepääsu omades suures koguses narkootilist ainet J. Toomikule. Eeskätt need asjaolud võimaldasid kohtutel sedastada, et M. P. ja V. Raudsepa teopanus oli süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisel oluline ja nad tegutsesid ühisest teootsusest lähtudes. Seetõttu kvalifitseeriti süüdistatava käitumine õigesti grupilise kuriteona.
14.Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selleski, nagu oleks V. Raudsepa süüditunnistamisel rikutud KrMS § 268 lg 5 nõudeid. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg-st 5 tulenevalt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teise lause järgi ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. 14.1 Süüdistuse kohaselt omandas V. Raudsepp suures koguses narkootilist ainet grupis M. P., O. Kossari ja J. Ulasevitšiga tuvastamata isikult ajavahemikul 7.-9. detsembrini 2011 Hollandi Kuningriigis Amsterdamis ning 10. detsembril 2011 kella 14 paiku toimetas O. Kossar narkootilise aine autoga üle Eesti riigipiiri, viies selle Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvasse korterisse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tuvastada, millal, kus ja kellelt narkootiline aine omandati ning millisel ajal see korterisse toodi. Samas on kindlaks tehtud narkootilise aine omandamine ja hoidmine grupis M. P.-ga. 14.2 Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuva korteri läbiotsimisel leiti suures koguses narkootilist ainet, mis kohtulikul arutamisel tuvastatu järgi kuulus M. P.-le ja V. Raudsepale, kuid ei ole kindlaks tehtud, millal ning missugustel asjaoludel nad narkootilise aine omandasid ja korterisse tõid, puudus süüdistatava õigeksmõistmiseks seadusest tulenev alus. KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei saa käsitada olukorda, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
15.Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud kassaatori seegi väide, mille kohaselt rikuti V. Raudsepa kriminaalasja menetlemisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet seeläbi, et sarnases olukorras olevaid süüdistatavaid koheldi tõendite hindamisel erinevalt. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub jälgitavalt, millistele tõenditele ning miks selle kuriteo puhul süüdimõistva otsuse järeldused rajati. Oluline on aga märkida, et erinevalt O. Kossarist ja J. Ulasevitšist, kelle seost Tallinnas Xxxxx xxx XX-XX asuvast korterist leitud narkootilise aine käitlemisega usaldusväärselt tõendatuks ei peetud, tuvastati, et korteri üürimise korraldas V. Raudsepp. Eeskätt sellest tõdemusest lähtudes ongi õigustatav, et kohtutel kujunes V. Raudsepa suhtes tõendite hindamisel teistsugune siseveendumus. Korteri üürimist ja sellise tegevuse eesmärki puudutavad järeldused rajati peamiselt jälitustoimingute protokollidele. Lisaks leiti V. Raudsepa elukohast korteri võtmed ja korterist läbiotsimisel
narkootilise aine käitlemisega seotud esemed, millel tehti ekspertiisiaktide alusel kindlaks nii M. P. kui ka V. Raudsepa bioloogilise materjali olemasolu. Kuigi korterist leitud digitaalkaalult ja plastpudelite suudmetelt leiti ka J. Ulasevitši ning O. Kossari DNA-d, puudusid muud usaldusväärsed tõendid, mis oleksid võimaldanud viimati märgitud isikuid tõsikindlalt korteri kasutamise ja sealt leitud narkootilise aine käitlemisega seostada. Seega oli V. Raudsepa süüdimõistmise aluseks olnud tõendikogum võrreldes kaassüüdistatavatega erinev, võimaldades teha piisavalt usaldusväärseid järeldusi tema seotuse kohta käideldud narkootilise ainega.
16.Kontrollimaks kaitsja kassatsioonis esitatud väiteid, mis puudutavad jälitustegevusega kogutud tõendite seaduslikkust, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimikuga, et selgitada välja, kas jälitustegevuseks antud load ja nende aluseks olevad taotlused on põhistatud ning kas jälitustoiminguteks lubade andmisel järgiti ultima ratio-põhimõtet. Jälitustoimikuga tutvumise tulemusena ei tekkinud kolleegiumil kahtlusi eeluurimiskohtuniku ja prokuröri antud lubade seaduslikkuse ega ka jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg-st 1 tuleneva jälitustegevuse ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Määrusi, millega anti load KrMS §-des 115, 117 ja 118 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks, ning ka loa andmise aluseks olevaid taotlusi, on piisavalt põhistatud. Samuti nähtuvad taotlustest ja jälitustoiminguteks antud lubadest põhjendused selle kohta, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude menetlustoimingute abil. Tõendite varjatud kogumise on esmajoones tinginud praeguse kriminaalasja eripära, sest lähtudes esialgsest kahtlustusest puudus võimalus muude menetlustoimingutega kindlaks teha, kas ja missugused isikud olid seotud suures koguses narkootilise aine käitlemisega. Vaadeldava kuriteoliigi puhul on tegemist peitkuriteoga, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Mõistetavalt ei tähenda eespool öeldu seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks. Erinevalt kassaatori arvamusest ei ole selline arusaam väljaloetav ka ringkonnakohtu otsusest. Arvestades aga, et jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduses sätestatud korda, nõustub kriminaalkolleegium kohtute seisukohaga, mille kohaselt on V. Raudsepa süüdistust puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendid lubatavaks tõendiks KrMS § 111 mõttes.
17.KarS § 375 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas märgib V. Raudsepa kaitsja esmalt, et läbiotsimise eesmärgist lähtudes oli menetlejal õigus kasutada üksnes KarS §-s 184 sätestatud kuritegu puudutavaid leide. See väide on ekslik. 17.1 Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Jälitustegevuse kontekstis on senises kohtupraktikas märgitud sedagi, et kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu
käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-192-13, p-d 8-9). 17.2 Kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid. Seetõttu on vaidlusalust läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid õigustatult käsitatud kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
18.Kassaator vaidlustab ka tunnistajate S. S.-i ja R. K. kõnede eristusi kajastavate jälitustoimingute protokollide tõendina vastuvõtmist, leides, et maakohus rikkus ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Iseenesest õige on kaitsja seisukoht, et KrMS § 297 ei ole siinjuures asjasse puutuv norm. See säte reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit. Jälitustoimingute protokollid olid prokuröril tõendina kogutud varem, kuid ta ei olnud neid kohtule esitanud. 18.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Veel on märgitud, et samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. 18.2 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt põhjendas prokurör täiendavate tõendite esitamist S. S.-i ja R. K. kohtus antud ütluste sisuga, mis erinesid oluliselt varem kogutud tõendusteabest. Kolleegiumi arvates ei ole tavatu olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. 18.3 Arusaadavalt võib aga tõendamisvajadus sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina
vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada. 18.4 Eelnevat kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et jälitustoimingute protokollide vastuvõtmisel ja neile tuginemisel kriminaalmenetlusõigust ei rikutud, sest uute tõendite esitamine oli õigustatav S. S.-i ja R. K. ristküsitlusel antud ütluste sisust lähtudes. Uute tõenditega võimaldati teisel kohtumenetluse poolel tutvuda ja nende kohta arvamust avaldada. Vähetähtis ei ole seegi, et ringkonnakohtu istungil kuulati R. K. kaitsja taotlusel täiendavalt üle, selgitamaks jälitustoimingu protokollis kajastuvaid asjaolusid. Kirjeldatud põhjustel tuleb KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist eitada.
19.Kaitsja vaidlustab ka R. K. ütlustele antud hinnangut ja järeldust, mille kohaselt oli tegemist suure koguse käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsused on kõnealuses küsimuses seaduslikud ja nendest nähtub piisava põhjalikkusega nii see, miks tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks loeti, kui ka see, missuguste tõendite alusel tuvastati, et tegemist on suure koguse käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Kohtulikul arutamisel ei tõstatatud selliseid kahtlusi, mis kummutaks järelduse, et läbiotsimisel leitud ja ära võetud pudelites oleva vedeliku näol on tegemist alkoholiga ning et pudelite etikettidele kantud andmed vastavad tegelikkusele. ATKEAS § 46 lg-s 7 nähakse samuti ette, et proovid võetakse ja saadetakse laborisse analüüsiks vaid juhul, kui tekib kahtlus alkoholi etanooli sisalduses. Sellist veenvat kahtlust tuvastatud ei ole. Kaitseversiooni, mille kohaselt ei ole kindlaks tehtud, et tegemist oli alkoholiga, muudavad küsitavaks muu hulgas kassaatori seisukohad, milles osutatakse väidetavatele alkoholi kvaliteediprobleemidele. Nendest seisukohtadest järelduvalt möönab ka kassaator, et läbiotsimisel leitud pudelites oli just alkohol. Vastavasisulised tunnistajate ja süüdistatava ütlused rajanevad aga subjektiivsel ning paljasõnalisel muljel ega võimalda veenvalt ümber lükata teiste tõenditega tuvastatut.
20.V. Raudsepp tunnistati KarS § 375 lg 1 järgi süüdi selles, et ta hoidis koos M. P.-ga tuvastamata ajast kuni 4. jaanuarini 2012 suurt kogust käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Kassaatori hinnangul tuleb alkoholi käitlemise mõiste sisustamisel juhinduda AS §-st 3, mis kujutab endast võrreldes KarS §-ga 375 erinormi. Kuivõrd aga süüdistatava tegevus ei vasta ühelegi AS § 3 lg-s 1 loetletud alkoholi käitlemise viisidest ja ta ei hoidnud alkoholi kaubanduslikul eesmärgil, on tema vastutus kaitsja arvates kõnealuse koosseisu järgi välistatud. Kriminaalkolleegium leiab, et selline arusaam on ekslik.
20.1 KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele
nõuetele
mittevastavas
müügipakendis
tubakatoodete
hoidmise,
ladustamise
või
edasitoimetamise eest suures koguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 6. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-3-09 märkinud, et kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes (p 22). 20.2 KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu on kohtuasjas nr 3-1-1-3-09 väljendatud seisukoht ühtlasi kohaldatav ka praegusele kohtuasjale ja KarS § 375 sisustamisele, millest johtuvalt leidsid kohtud põhjendatult, et süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine ei olnud tema süüdimõistmise eeldusena nõutav. Samuti ei põhine seadusel kassaatori seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. Kohtutega saab nõustuda selles, et kuriteo pani V. Raudsepp toime vähemalt kaudse tahtlusega ja temale süüksarvatava teo õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Nendel põhjustel ei anna kassaatori väited vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks alust. II
21.G. Graubergi kaitsja vaidlustab järeldust, mille kohaselt on KarS § 257 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu tõendatud, ega nõustu ühtlasi seisukohaga, et süüdistatava käitumine vastab omavoli tunnustele. Käesoleva otsuse p-des 10 ja 11 märgitud põhjustel ei pea kolleegium vajalikuks veel kord analüüsida väiteid, milles kritiseeritakse kannatanute, tunnistajate ning süüdistatava ütlustele ja süüdlase esitatud nõudega seotud asjaoludele antud hinnangut, sest nendes küsimustes on kohtuotsuseid piisava veenvusega põhistatud. Kohtulikul arutamisel tehti kindlaks, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas nõudis G. Grauberg B. S.-iga rääkides väidetava võla tasumist AS-ile Janvemar, öeldes kannatanule: „Hakkate kartma pimedas väljas käia ja autosse istuda“. AS-i Janvemar nõue oli ebaselge ja tõendamata ning vähemalt osaliselt alusetu. Samuti leiti, et süüdistatava poolt öeldu kujutas endast füüsilise vägivallaga ähvardamist. Kuna nõue esitati vägivalla ähvardusel, on selline tegevus käsitatav oma oletatava õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras. 21.1 KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist. Kirjeldatud põhjusel ei loe kolleegium asjasse puutuvaks kaitsja väiteid kuriteo tagajärje saabumise aja ja teo ning tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastatuse kohta. Ringkonnakohus märkis õigustatult, et vaadeldava kuriteo kvalifitseerimisel katsena maakohus eksis,
kuid tulenevalt asjaolust, et prokurör selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, puudus apellatsioonikohtul menetluslik pädevus kõnealust viga kõrvaldada. Erinevalt kaitsja arvamusest ei too see materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud viga kaasa süüdistatava õigeksmõistmist, sest karistusseadustiku kohaselt on karistatav ka süüteokatse (KarS § 25). 21.2 Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, mille kohaselt oli ähvardus piisavalt konkreetne ja tõsiselt võetav, tekitamaks objektiivses vaatlejas kartust ähvarduse täideviimise suhtes. Süüdlase väljendusviisist lähtudes ei ole kahtlust, et kannatanut ähvardati füüsilise vägivalla kasutamisega. Ühtlasi on veenvad põhjendused, mis puudutavad süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste realiseerimist. Ähvardamisele järgnes ka tegelikult D. V.-i peksmine, mis oli otseselt seotud esitatud nõude rahuldamata jätmisega. Seetõttu ei olnud süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste hindamisel vähetähtis tugineda ka süüdlase teoeelset ja -järgset käitumist iseloomustavatele asjaoludele.
22.KarS § 121 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegu seisnes süüdistusakti kohaselt selles, et G. Grauberg kihutas O. Kossarit ja K. Külvi kasutama B. S.-i suhtes füüsilist vägivalda. Järeldus, et O. Kossarit ja K. Külvi kihutas kuriteole just süüdistatav, põhineb eeskätt M. S.-i, B. S.-i ja D. V.-i ütlustel, aga ka jälitustoimingute protokollidel. Viimastest nähtub kihutaja ja täideviijate omavaheline suhtlus, kuid ka süüdistatavat iseloomustav käitumine võlgade sissenõudmisel. Põhjendatult arvestasid kohtud seejuures G. Graubergi kuriteosündmusele eelnenud käitumist. Väidetav OÜ Profit Pluss (pankrotis) võlausaldajate paljusus ja tema vastu esitatud nõuete suurus ligikaudu üheksa kuud pärast kuriteo toimepanemist ei kummuta samuti järeldust, et kuriteoga on seostatav just süüdistatav. Ühtlasi põhjendas maakohus, miks ta G. Graubergi ütlused ebausaldusväärseks luges.
23.Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu täpsemalt, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas, süüdlase karistusõiguslikku vastutust ei mõjuta, sest tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav. Samuti märkis ringkonnakohus põhjendatult, et täideviijate eksimus süüteo sihtobjektis ei ole praegusel juhul kuriteo kvalifitseerimise seisukohast tähtis. Olukorras, kus kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel. O. Kossar ja K. Külv peksid kihutamise tulemusena B. S.-i asemel ekslikult D. V.-i, kuid kriminaalasja arutamisel ei ole kindlaks tehtud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada olulist hälbimist neile antud juhistest ning privilegeerida sellest lähtudes G. Graubergi karistusõiguslikku vastutust. Kuna teokirjeldusest nähtub ühemõtteliselt, et süüdistatava tahtlus hõlmas füüsilise vägivalla kasutamisele kihutamist B. S.-i suhtes, kuid täideviijad peksid ekslikult D. V.-i, ei ole asjasse puutuv kassaatori väide, mille kohaselt pole B. S.-i suhtes kunagi vägivalda tarvitatud.
24.Kaitsja hinnangul väljus maakohus G. Graubergi süüditunnistamisel KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi süüdistuse piiridest, andes tema teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu, sest süüdistuses puudub selliste faktiliste asjaolude kirjeldus, mis võimaldaks talle ette heita asja rikkumisele kihutamist. 24.1 Süüdistusakti kohaselt seisnes G. Graubergile KarS § 203 järgi etteheidetav käitumine kokkuvõtlikult selles, et 15. jaanuaril 2012 kella 23 paiku lõhkus ta grupis O. Kossari ja K. Külviga
Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas võõra vara hävitamise eesmärgil OÜ Profit Pluss (pankrotis) hoone akna, visates sealt sisse põleva sõiduauto rehvi, mille tulemusena hoones asuv köök süttis. Seejärel viskas ta põlevvedelikku hoone välisuksele ja välisseinale, mis samuti süttisid. Kirjeldatud tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule 9785 eurot ja 49 senti varalist kahju. Maakohus tunnistas G. Graubergi süüdi KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi, leides, et kuriteo vahetuks täideviijaks oli O. Kossar koos kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikuga. Süüdistatav seevastu kihutas 15. jaanuaril 2012 O. Kossarit tahtlikult rikkuma OÜ Profit Pluss (pankrotis) vara, tellides selle teo oma põhieesmärgi, s.t oletatava õiguse teostamise saavutamiseks. Seejuures osutas kohus jälitustoimingute protokollidele ja süüdistatavate ütlustele, millest nähtuvalt kohtusid G. Grauberg ning O. Kossar samal päeval kella 16 paiku Ahula külas. Kohus märkis, et süüdistataval oli piisavalt aega ja võimalusi, andmaks O. Kossarile täpsed juhised osaühingu vara rikkumiseks. 24.2 KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on varem korduvalt märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 31-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 13). Lähtudes nendest põhimõtetest ja KrMS § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetest, said kohtud selle kuriteo puhul tugineda üksnes sellistele faktilistele asjaoludele, mis kajastusid G. Graubergile KarS § 203 järgi esitatud süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kirjelduses ega erinenud neist oluliselt. 24.3 Süüdistuses ei ole aga kirjeldatud selliseid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid kindlaks teha, kus, millal ja missuguse teoga G. Grauberg O. Kossaris KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks tahtluse tekitas. Kriminaalasja materjalile ei vasta seejuures ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleksid süüdlase teole teistsuguse karistusõigusliku hinnangu andmisel teo toimepanemise aeg, koht ja viis võrreldes süüdistusega jäänud samaks. Erinevalt apellatsioonikohtu järeldusest ei ole esimese astme kohus tuvastanud, et kuriteost osavõtu tunnused realiseeris süüdistatav Jõgevamaal Pala vallas Xxxxxxx külas 15. jaanuaril kella 23 paiku. Kohus tuvastas hoopis seda, et G. Grauberg sel ajal sündmuskohal ei viibinud, vaid kohtus O. Kossariga samal päeval kella 16 paiku Ahula külas, millest johtuvalt oli tal enne teo toimepanemist piisavalt aega ja võimalusi, andmaks täideviijale juhiseid. Kuivõrd süüdistuses kirjeldatakse kuriteo vahetut täideviimist puudutavaid faktilisi asjaolusid, mis seisnesid kannatanule kuuluva hoone süütamises ja sellega olulise kahju tekitamises, siis ei saagi need asjaolud olla võrreldavad samast kuriteost osavõtu toimepanemise viisiga, milles G. Grauberg kohtuotsusega süüdi tunnistati. Eeltoodust lähtudes leiab kassaator õigesti, et süüdimõistva otsuse tegemisel KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi väljus maakohus
KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest ning see eksimus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
25.Kuivõrd kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilised asjaolud erinevad oluliselt süüdistuses kirjeldatud kuriteo faktilistest asjaoludest ja see viga ei ole enam kohtumenetluses kõrvaldatav, tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused selles osas tühistada ning süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista. Kirjeldatud põhjusel ei analüüsi kolleegium edasiselt väiteid, mis puudutavad vaadeldava kuriteo tõendatust ja selle teo eest mõistetud karistuse raskust. Süüdistatava osaline õigeksmõistmine tingib ühtlasi OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise G. Graubergi osas ja maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude osas. Samuti tuleb G. Graubergile mõista uus liitkaristus.
26.Kaitsja märgib, et 23. septembril 2013 jõustus Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus, millega on G. Graubergi samuti karistatud vangistusega, ja seetõttu pidi ringkonnakohus mõistma süüdistatavale KarS § 65 lg 1 alusel uue liitkaristuse. Kolleegium leiab, et olukorras, kus G. Graubergile tuleb osalise õigeksmõistmise tõttu mõista uus liitkaristus KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel, kuid teisalt peavad kohtud tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega, tuleb kriminaalasi tühistatud osas saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsus jõustus enne ringkonnakohtu otsuse tegemist, mille tõttu oli apellatsioonikohtul võimalik mõista KarS § 65 lg 1 alusel süüdistatavale liitkaristus sõltumata apellandi vastavasisulisest taotlusest. Seega tuleb kriminaalasja uuel arutamisel G. Graubergile esmalt mõista liitkaristus KarS § 257 - § 25 lg 2 ja § 121 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritavate tegude eest ning seejärel moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsuse alusel mõistetud karistusega. III
27.J. Toomiku kaitsja taotleb oma kaitsealusele kergema karistuse mõistmist, kuid heidab samas kohtutele ette, et süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine jäeti põhistamata ja kahtlused tema kasuks kõrvaldamata. Järeldust, mille kohaselt J. Toomik omandas ja vedas ebaseaduslikult suurt kogust narkootilist ainet, ning et selline käitumine vastab KarS § 184 lg-s 1 sätestatud süütekoosseisule, kassaator ei vaidlusta.
28.Kolleegiumi hinnangul on J. Toomiku ütluste usaldusväärsust põhjalikult vaetud ja õigustatult sedastatud, et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega. Maakohtu otsuse kohaselt olid süüdistatava ristküsitlusel ja eeluurimisel antud ütluste vahel diametraalsed vastuolud, mille tekkimist ei osanud J. Toomik veenvalt põhjendada. Kohus ei piirdunud aga pelgalt erineval ajal antud ütlustes ilmnenud diametraalsete vastuolude tuvastamisega, vaid analüüsis neid põhjendatult ka elulise usutavuse, loogilisuse ja teiste tõenditega haakuvuse aspektidest, põhjendades, missugused tõendid ning miks kaitseversiooni tõele vastavuse kummutavad. Kirjeldatud põhjustel ei anna kaitsja etteheited alust
kohtuotsuste tühistamiseks kõnealuses osas.
29.Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 184 lg-s 1 nähakse sanktsioonina ette vangistus ühest kuni kümne aastani. Seega on sanktsiooni keskmine määr viis aastat ja kuus kuud vangistust. J. Toomikut karistati vangistusega 6 aastaks, mis ületab sanktsiooni keskmist määra vaid 6 kuu võrra. Karistuse mõistmisel võeti arvesse, et tegemist on esimese astme rahvatervisevastase kuriteoga, mis seisnes narkootilise aine käitlemises koguses, millest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks suurele hulgale isikutele. Kuigi süüdistatav avaldas kohtulikul arutamisel puhtsüdamlikku kahetsust, ei ole see tema menetlusliku käitumise valguses hinnatav siirana. Seetõttu sedastas maakohus põhjendatult, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Eripreventiivse eesmärgina arvestati ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, mille tõttu saab eelneva põhjal asuda seisukohale, et J. Toomikule mõistetud karistus vastab tema süü suurusele, isikule ja õiguskorra kaitsmise huvidele ning tuleb seetõttu jätta muutmata. Asjaolu, et teisi isikuid on KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Puuduvad ka sellised tegurid, mis muudaksid tulenevalt kuriteo
toimepanemise
asjaoludest
ja
süüdlase
isikust
karistuse
tervikuna
ärakandmise
ebaotstarbekaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus asjas 3-1-1-10-09, p 30.3).
30.Kassaator on ühtlasi vaidlustanud A. K. nimele registreeritud sõiduauto konfiskeerimise KarS § 832 lg 1 alusel, leides ühest küljest, et konfiskeerimise eelduseks olevad asjaolud on tuvastamata, ja teisalt, et kolmanda isiku õigused jäeti kriminaalmenetluses kaitseta. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu. 30.1 KrMS § 401 lg 1 kohaselt võib menetleja määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. A. K. kaasati kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna ja teda teavitati kohtuistungi toimumise ajast ning kohast. Kohtule saadetud avalduses teatas A. K., et ta kohtuistungile ei tule ja jääb varem antud ütluste juurde. Eelnevast nähtub, et kolmandale isikule oli tagatud KrMS § 402 lg 1 p-s 5 sätestatud õigus võtta osa kohtulikust arutamisest ja seeläbi ka sama paragrahvi 1. lõike punktides 1 ning 2 ette nähtud õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi. Neid õigusi kolmas isik ei kasutanud. Samuti ei ole A. K. kasutanud KrMS § 318 lg-s 21 ja § 344 lg-s 21 sätestatud õigust vaidlustada maakohtu otsust apellatsiooni või kassatsiooni korras tema seadusega kaitstud õigusi ning vabadusi puudutavas osas. Seetõttu on põhjendamatu väide, et kolmanda isiku
õigused jäeti praeguse kriminaalasja menetlemisel kaitseta. 30.2 Liiklusregistris kolmanda isiku nimele registreeritud sõiduauto konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-79-13, p 12). Kooskõlas eelöeldu ja kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega tuvastas maakohus, et sõiduauto tegelik omanik on J. Toomik, keda saab sellest lähtudes käsitada konfiskeerimisotsustuse adressaadina. 30.3 KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p 11). 30.4 Maakohus leidis, et konfiskeerimisotsustuse objekt on soetatud õigusvastastest tegudest saadud tulu arvel. Seda järeldust tehes tugines kohus nii kuriteo olemusele kui ka süüdistatava ja A. K. legaalset sissetulekut ning varanduslikku olukorda kajastavatele tõenditele. Kirjeldatud asjaolud kogumis on kohtus kujundanud veendumuse, et J. Toomiku näol on tegemist isikuga, kelle puhul esineb alus eeldada, et ta on omandanud vara kuritegelikul teel, s.t narkootilise aine müümisest saadud rahaliste vahendite arvel. Ühtlasi vaeti väiteid, mille kohaselt on sõiduk omandatud seaduslike rahaliste vahendite abil, ja põhjendati, missugused tõendid ning asjaolud ei võimalda sellise seisukohaga nõustuda. Kuivõrd vara laiendatud konfiskeerimisel tugineti KarS § 832 lg-le 1, tähendab see, et konfiskeerimisotsustuse adressaadina tuleb käsitada J. Toomikut ja seetõttu on ainetu kassaatori etteheide, nagu oleks kõnealuse otsustuse tegemisel asutud õigusvastaste tegude toimepanemises sisuliselt süüstama A. K.-d. IV
31.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ning 7 ja § 362 p-dest 1 ning 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 10. mai 2013. a otsuse G. Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi ning temalt solidaarselt O. Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka G. Graubergilt menetluskulude väljamõistmises. Seoses KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi
kvalifitseeritava kuriteoga mõisteti temalt välja ekspertiisikulu 1440 eurot. Osalise õigeksmõistmise tõttu peab kolleegium põhjendatuks otsuse tühistamist ka G. Graubergilt riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmises 560 euro ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata G. Graubergi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi, talle KarS § 63 lg 2 ning § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, temalt solidaarselt O. Kossariga OÜ Profit Pluss (pankrotis) kasuks 900 euro ja 86 sendi väljamõistmises ning menetluskulude väljamõistmises 2000 euro suuruses summas.
32.Kolleegium on varem leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Sellest seisukohast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega mõisteti G. Graubergilt apellatsioonimenetluse kuluna riigituludesse välja 720 eurot ning 48 senti.
33.Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, millega mõistab G. Graubergi süüdistuses KarS § 203 - § 22 lg 2 järgi õigeks ja jätab OÜ Profit Pluss (pankrotis) tsiviilhagi tema suhtes KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu tuleb 2720 euro ning 48 sendi suuruses summas jätta Eesti Vabariigi kanda. Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata G. Graubergile uue liitkaristuse mõistmiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. G. Graubergi kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. V. Raudsepa ja J. Toomiku kaitsjate kassatsioonid tuleb aga jätta rahuldamata. V
34.G. Graubergi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 432 euro suuruses summas, sh käibemaks 72 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulunud kaksteist pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra punktide 4 ja 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.
35.J. Toomiku kaitsja on samuti esitanud taotluse riigi tasu kindlaksmääramiseks 432 euro suuruses summas, sh käibemaks 72 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealuse konsulteerimiseks, kohtupraktikaga tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulunud kaksteist pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et seegi taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg 1, § 21 lg 3 ja § 22 lg 6 ning Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra punktide 4 ja 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 2 kohaselt tuleb see summa välja mõista süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.