Kohtulahend

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsiooni maakohtu otsusele esitas süüdistatava kaitsja adv. Margus Sorga ja ta taotleb selles süüdistatava õigeksmõistmist KarS prg. 121 järgi, KarS prg. 424 järgi mõistetud

karistuse kergendamist ning menetluskulude riigi kanda jätmist või nende ajatamist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohus rikkus kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 312 p 2 mõttes, sest jättis põhjendamata, miks eelistati O.K süüstavaid tõendeid teda õigustavatele tõenditele. Täpsemalt, kohtuotsusest ei selgu, miks on põhjendatud eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. O.K ja kannatanu M K a ütluste vahel on kannatanu löömise episoodis kõrvaldamata vastuolud, mis tulnuks KrMS § 7 lg 3 valguses tõlgendada süüdistatava kasuks. O.K tegutses talle KarS § 121 järgi süüksarvatud tegu toime pannes hädakaitseseisundis. Arvestades O.K teo toimepanemise asjaolusid, ei ole O.K tegu õigusvastane. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et kannatanu kasutas O.K suhtes enne teo toimepanemist füüsilist vägivalda. Seda on tunnistanud ka kannatanu ise. Kohus on küll leidnud, et kannatanu M K tegutses enesekaitseks, kuid kohtu seisukoht on põhjendamatu. Nimelt puudus oht kannatanu tervisele. Kohus on lugenud selliseks ohuks väidetavad süüdistatava poolsed ähvardused. Esiteks on sellised ähvardused tõendamata. Ainsaks tõendiks on kannatanu ütlused, kuid need ei ole usaldusväärsed, sest on otseses vastuolus süüdistatava ütlustega. Mingeid muid tõendeid ähvarduste kohta ei ole. Teiseks, isegi kui ähvardused oleksid tõendamist leidnud, ei anna ähvardamine mingisugust õigustust asuda ähvardajat füüsiliselt ründama. Puudub igasugune mõistlik ja arusaadav põhjendus, miks peab õigustama M K a rünnet: pole arusaadav, millist ohtu selle teoga tõrjuti ja kuidas see aitas kaasa ohu vähenemisele. Vastupidi, tegelikult oli M K a tegu provotseeriv. On täiesti selge, et tema teguviis – O.K tugev tõukamine rindu nii et O.K kukkus – ei olnud ohu tõrjumine, vaid füüsiline rünne O.K vastu. Tähtsust omab ka see, et kannatanu provotseeris süüdistavat, kui asus süüdistatavaga ägedasse sõnavahetusse ning pani O.K suhtes toime õigusvastase ründe. Asjaolu, et O.K oli purjus, ei andnud M K ele samuti õigust tarvitada O.K suhtes vägivalda. Vastupidi, ta oleks pidanud füüsilist kontakti vältima, sest tal puudus vähimgi vajadus tõugata O.K pikali. Kuna M K pani (enne O.K-le süüksarvatud tegu) toime ründe O.K vastu, siis oli O.K hädakaitseseisundis. Oleme maakohtus välja toonud, et O.K kaelavigastuse tõttu on temale ülimalt ohtlik mistahes äkilised liigutused kaela piirkonnas. O.K lõi M K at, et lüüa tagasi rünne tema tervise vastu, seejuures ei ületanud O.K hädakaitsepiire ning löök ei polnud mingil juhul tugev. Asjas on nende mõlema ütlustega tõendatud, et mingisugust muud füüsilist vägivalda nende vahel pärast seda enam ei olnud. Süüdistatav on 70%-lise töövõime kaotusega keskmise puudega invaliid. Need asjaolud on ka M K ele teada. Süüdistataval esineb tõsine vigastuste oht uue trauma korral. Seetõttu oli süüdistava lükkamisel M K a poolt eriline tähendus. Kui M K süüdistatavat tõukas, siis võis ta seda teha tahtlikult sooviga O.K-le täiendavaid vigastusi põhjustada. Süüdistava tervise kahjustamine, isegi pöördumatu kahjustamine oleks halbade asjaolude kokkulangemisel olnud M K a teo tulemusel olnud võimalik. O.K on ülekuulamisel selgitanud, et just kaelavigastuse tõttu tajus ta erilist ohtu enda tervisele ning seetõttu ta M K t lõigi. M K e tegevus oli süüdistatava suhtes ohtlik, arvestades süüdistatava tervislikku seisundit. Süüdistatava kaitsetegevus oli seega suunatud teo tulemusel saabuva tagajärje ärahoidmiseks. Arvestades süüdistava tervislikku seisundit, oli süüdistatav kaitsetahe eriti intensiivne: vaieldamatult viibis ja tegutses ta kaitseolukorras. Süüdistataval puudus võimalus valida ohu tõrjumiseks ka muu võimalus. Hädakaitseseisundi nõuetekohase tuvastamise järel saab anda hinnangut isiku kaitsetegevusele ja selle vajalikkusele ning

kaaluda võimalikku hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Hädakaitse piiride ületamisest saaks objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kohus on meelevaldselt hinnanud O.K kohtuistungil antud ütlust „Leian, et sõnavahetus sõnavahetuseks, aga tundus ebaõiglane, et minust suurem mees tuleb minusugusele füüsiliselt kallale ja tekitab mulle füüsilist valu. Sellest ka selline reaktsioon, mida ma muidugi kahetsen. Aga antud hetkel see lihtsalt nii juhtus.“ Tegelikult väljendas O.K selles vaid oma arvamust, kuid see ei tee mingilgi viisil olematuks tema hädakaitseseisundit. Samuti ei ole O.K süüstamisel asjakohased M K a ütlused tunnistajana, sest M K ei näinud pealt, kui M K tõukas O.K-le rindu ja kui O.K lõi M K at. KarS § 121 sätestatud teo toimepanemine O.K poolt ei ole tõendatud. Käesolevas asjas on tõendamata, et O.K oleks löönud M K at nii, et see tekitas talle valu. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et O.K löök M K a põse suunas oleks olnud tugev. Vastupidi, see oli vaid piisav selleks, et tõrjuda M K a rünne. Kohus peab aga suutma tuvastada, milline oli ründe intensiivsus (3-1-1-50-13). Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et need vigastused, mis nähtuvad 06.07.2013 ambulatoorsest epikriisist, oleksid O.K löögist põhjustatud. O.K kinnitusel ei olnud tema löök nii tugev, et oleks saanud selliseid tagajärgi põhjustada. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Juhul kui kohus leiab, et O.K tegu, mõisteti süüdi KarS § 121 järgi, oli õigusvastane, siis taotleb apellant O.K-le mõistetud karistuse kergendamist. Maakohtu poolt määratud karistus üks aasta vabadusekaotust ei vasta ilmselgelt teo raskusele ega senises kohtupraktikas rakendatud karistustele. Lisaks on maakohus jätnud arvesse võtmata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 punktis 6 sätestatud aluse: süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. O.K-le KarS § 424 sätestatud teo toimepanemise eest mõistetud karistus üks aasta vabadusekaotust on liiga range, arvestades senist kohtupraktikat. Antud juhul esines kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 punktis 3 sätestatud kergendav asjaolu: süü puhtsüdamlik kahetsus. O.K õiglustunnet on tugevasti mõjutanud meedias kajastatud juhtum (apellatsioonile lisatud väljatrükk), kus isik (V L) juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes politsei eest põgenedes Harjumäe trepilt alla, seades otseselt ohtu jalakäijate elu. Sellise teo eest mõisteti isikule, kes oli varasemalt juba süüdimõistetud, liitkaristusena kaheksa kuu ja 27 päeva pikkune vangistus. Sellises kontekstis on O.K-le KarS § 424 järgi mõistetud üheaastane vangistus liiga range. Seda sõltumata isegi sellest, milline oli eelnevalt kirjeldatud juhtimil V.L joove. Apellant taotleb vanglakaristuse asendada karistus üldkasuliku tööga. Nimetatud viisil saab O.K olla ühiskonnale kasulik. Samuti siin arvestada, et O.K kasvatab kahte alaealist last: 13-aastane S A ja 16-aastane E A (õpib Noarootsi gümnaasiumis), ja on nende ainus elusolev vanem. Vangistuse korral jääksid lapsed ilma isa hoolitsusest ja abist ning ka laste ülalpidamiseks vajalikust sissetulekust. Samuti on S A vajalik käia aeg-ajalt Tartus arsti juures ravil (südamepuudulikkus). Samuti taotleb apellant jätta kriminaalmenetluse kulu riigi kanda ja muud rahalised koormised ajatada, tulenevalt tema töövõimetusest ja sellest, et kasvatab üksi kahte alaealist

poega. Tema rahalised võimalused on väga piiratud. Antud juhul on maakohus otsustanud ebaõigesti menetluskulude hüvitamise. Kuna O.K ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension, siis käib kriminaalmenetluse kulude hüvitamine temale üle jõu. Kaitsja arvates on selline väide sissetuleku kohta piisav, et O.K menetluskulude tasumisest vabastada. O.K ei saa tõendada negatiivset asjaolu (vara puudumist). Lisaks ei ole põhjendatud nõuda – isegi kui O.K vara oleks – vara võõrandamist vmt menetluskulude hüvitamiseks. Juhul kui kohus leiab, et O.K ei ole võimalik menetluskulude hüvitamisest vabastada, palun menetluskulude hüvitamise ajatada 12 kuu peale võrdsete osamaksetena. Kuigi maakohus juhtis tähelepanu, et ka kohtutäituri vahendusel on võimalik makseid ajatada, siis tegelikult tähendaks kohtutäituri vahendusel maksete tasumine suurt lisakulu kohtutäituri tasu näol. Tallinna Ringkonnakohtu 19.mai 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 27.maini 2014. Määratud tähtajaks esitas seisukohad kirjalikult prokurör, kes vastas kaitsja apellatsioonile alljärgnevalt. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseteks kannatanu M K e ütlusi ning O.K ütlusi mitte ning apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks pidada. Kannatanu ütluste kohaselt tekkis tal O.K-ga sõnavahetus, mille käigus O.K ärritus ja hakkas kannatanut sõimama ning ähvardas tema suhtes kasutada füüsilist vägivalda. O.K liikus peale ähvardamist agressiivselt käitudes paar sammu kannatanu poole. Kuna O.K oli ka alkoholijoobes ning agressiivne, tundis M K end sellises olukorras ohustatuna, sest süüdistatav oli ka varem alkoholijoobes olles kasutanud vägivalda tema ja ka teiste isikute, sh M K e suhtes. Sel põhjusel lükkas ta süüdistatava endast eemale. Kannatanu rohkem süüdistatava suhtes füüsilist jõudu ei kasutanud ja eemaldus tast. Kannatanu ja M K e ütluste kohaselt ongi O.K alkoholijoobes agressiivne ja tülinoriv, mida oli ta ka selle päeva hommikul M K e ütluste kohaselt. Teda on ka kohtuotsuste kohaselt alkoholijoobes toime pandud vägivallategude eest karistatud. Sel põhjusel on alust pidada usutavaks kannatanu ütlusi konflikti tekkimise asjaolude ja süüdistatava käitumise kohta. Neid asjaolusid aluseks võttes oli hoopis kannatanu M K , kes oli hädakaitseseisundis. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane ka siis, kui isik tõrjub vahetult eesseisvat rünnet enda õigushüvedele. Antud juhul alustas rünnet kannatanu õigushüvedele süüdistatav, hakates teda sõimama, samuti ähvardas tema suhtes vägivalda kasutada, riivates sellega tema au ja ohustades teda füüsiliselt. Süüdistatav käitus viisil, mis tekitas kannatanus ohutunde ning tal oli alus arvata, et süüdistatav võib teda järgmise teona rünnata, kasutades selleks füüsilist jõudu. Sellisel viisil oma isiklikke õigusi kaitstes tõrjus kannatanu vahetut ja vahetult eesseisvat rünnet enda õigushüvedele. Kuna ta ainult tõukas süüdistatavat endast eemale, millega ei pannud ta toime ka õigusvastast tegu.

Seega ei saanud sellest olukorrast tekkida hädakaitseseisundit süüdistataval, kes ise alustas rünnet ja andis põhjuse enda suhtes jõu kasutamiseks. Kohus on põhjendanud, et oht M K e õigushüvedele tulenes O.K käitumisest joobeseisundis ning tema poolt öeldud ähvardustest M K e aadressil. Samuti on selgelt tõendamist leidnud asjaolu, et O.K löök tekitas M K ele valu. Esiteks on kannatanu ise seda kinnitanud. Teiseks on öelnud seda, et kannatanu põsk punetas, nii M K kui O.K ise. Peale selle kinnitab seda ka SA Hiiumaa Haigla ambulatoorne epikriis, mis kinnitavad ka löögist tingitud tervisekahjustusi kannatanul. Erinevalt tõukamisest ja muudest sellelaadsetest vägivallategudest põhjustab löömine reeglina isikule ka valu ja selles ei ole mingit alust ka antud juhul kahelda. Karistus KarS § 121 järgi ei ole liiga range, kuna on mõistetud alla sanktsiooni keskmise määra ning O.K puhul on tegemist varem selliste kuritegude eest karistatud isikuga. Kuna süüdistatav alustas õigusvastast rünnet ja provotseeris kannatanut ise, ei ole alust rääkida KarS § 57 lg 1 p 6 arvestamisest karistuse mõistmisel. Ka KarS § 424 järgi on süüdistatav varem karistatud, mistõttu on ka selle kuriteo eest alla sanktsiooni keskmise määra mõistetud karistus põhjendatud. Ka tingimisi vangistuse puhul ei jää O.K lapsed ilma vanemlikust hoolitsusest ja abist nagu ÜKT puhulgi. Pigem on tal siis rohkem võimalusi teha tööd, mille eest talle erinevalt ÜKT-st ka töötasu makstakse. Samuti on O.K poolt toime pandud kuritegudest ja varasemalt toimepandud kuritegudest tingituna vajalik tema allutamine käitumiskontrollile pikema aja jooksul. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni rahuldamiseks alus puudub. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

(vt RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr 3-1-1-89-06; nr 3-1-1-85-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt tuvastatud tehiolude pinnalt ja apellatsiooni põhjendusi arvestades ei ole alust olemasolevatele tõenditele diametraalselt erineva hinnangu andmine oleks põhjendatud ning võimalik.

süüdistatava suhtes. Alusetu on ka apellatsioonis esitatud versioon sellest, et M K justkui teades süüdistatava valukohtadest soovis temale mingeid pöördumatuid ja raskeid tagajärgi. O.K on kaks alaealist poega, keda aitab kasvatada M K – nende vanaema. Tema ütlustest nähtub, et O.K saab laste kasvatamisega hakkama vaid siis, kui ta on kaine. Purjus peaga on lastega tegelemine tema õlul ja tunnistaja poolt kohtus räägitust ei saa järeldada, et see temale kerge ülesanne on. Kohtukolleegium ei pea usutavaks seda, et kannatanu, kes on laste onu oleks kuidagi huvitatud sellest, et laste isale pöördumatuid kahjustusi tekitada ning sellega halvendada üheaegselt nii oma õelaste kui ka oma ema olukorda. Kokkuvõtvalt võib kohtukolleegiumi hinnangul nimetada O.K aastatepikkust agressiivsust Marje ja M K e suhtes kestvaks perevägivallaks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-38-04 muuhulgas märkinud, et,

vaatas, sai ta ootamatult kannatanult rusikalöögi näkku. Kõiki eelpool esitatud põhjendusi arvestades välistab kohtukolleegium süüdistatava viibimise hädakaitseseisundis momendil, kui ta ründas kannatanut rusikalöögiga näkku.

ootamatult näkku lööki see ei takista. Pigem annab see võimaluse suuremaks hoovõtuks kuna vahemaa on lihtsalt suurem ja seega löök intensiivsem.

O.K-le mõlema paragrahvi järgi mõistetud karistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Sanktsiooni keskmäär on kummalgi paragrahvil 1 aasta ja 6,5 kuud. Seega ka liitkaristus kuritegude kogumi eest on alla kogumisse kuuluvate kuritegude sanktsioonide keskmäära. Liitkaristus on mõistetud seejuures peaaegu minimaalseim, mida on võimalik mõista kahe ühesuguse pikkusega üksikkaristuse liitmisel. KarS prg. 64 lg 1 ei pea võimalikuks ühepikkuste karistuste katmist. Nimelt sätestab KarS prg. 64 lg 1 , et katta saab karistusi vaid kergem karistuse kaetuks lugemisel raskeima karistusega. Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks ka kaitsja poolt esitatud võrdlust V L juhtumiga. Tallinna Ringkonnakohus avaldas V L i suhtes kohtuotsuse 20.mail k.a. e. võib öelda lähiajal ja võib põhjendatult väita, et nendele isikutele mõistetud karistusi ei saa võrrelda. V L ile mõistetud lühemaajaline vangistus ei õigusta O.K karistuse kergendamist. Kuna kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (3-1-1-7711; 3-1-1-52-13; 3-1-1-58-13) ja V L mõisteti süüdi KarS prg. 329 (mitte 424 järgi, millist kuriteokoosseisu tema tegevuses ei olnud), siis ei saa võrrelda karistusi, mille vangistuse sanktsiooni ülemäärad on sedavõrd erinevad – KarS prg. 329 puhul 1 aasta ka KarS prg. 424 puhul 3 aastat ning seega keskmäärade vahe on 1 aasta (6,5

kuud ja 1 aasta ning 6,5 kuud). Samuti ei saa jätta märkimata, et V L oli isikuks, kes erinevalt O.K-st ei ole varasemalt reaalselt vangistust kandnud.

Kohtukolleegium märgib, et seni kuni ei ole juhinduvalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist süüdistatava maksevõimetust tõendatud dokumentaalselt, seni ei saa rääkida apellatsioonis esitatud põhjendatud taotlustest. Nagu selgub süüdistatava suhtes tehtud kohtuotsustest – nii kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses tehtud – ja tunnistajate ütlustest kuritarvitab süüdistatav alkoholi. Kõik süüteod on toime pandud alkoholijoobes. Kui isikul on raha selleks, et endale pidevalt osta alkoholi, siis ei saa olla temale ülejõu käivaks ka 735 eurot tasuda. Põhjendatult on maakohus ka keeldunud anda süüdistatavale võimalus vabatahtlikult aasta jooksul ja ositi tasuda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vabatahtlikuks menetluskulude tasumiseks pikema aja andmise eelduseks on süüdistatava tahe menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks ja kui sellist soovi ei ole sõnaselgelt avaldatud ning vastupidi põhjendatakse menetluskulude tasumise võimatust, ei ole ka põhjendatud alust määrata nende tasumine ositi ja aasta jooksul. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse O.K suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.