Kohtulahend

registreerimisele; 5.3.alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

KOHTUS UURITUD TÕENDID ja KOHTU SEISUKOHT KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 3 lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. SÜÜDISTUS KarS § 424 järgi B.M-i süüdistatakse selles, et tema juhtis 18.novembril 2013 kella 22.03 ajal Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Tubala külas Palade-Tubala tee 3. kilomeetril isiklikku mootorsõidukit SAAB 9-5 registreerimisnumbriga * alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et tema väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus tõendusliku alkomeetriga mõõtes 1,17 mg/l +- 0,10 mg/l, seega oli alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,07 mg/l. Sellise tegevusega pani B.M toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 424 näeb kuriteona ette mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. B.M tunnistas KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, ei saa ise ka aru, miks nii rumala ja vastutustundetu otsuse vastu võttis. Õhtu poole oli kanget õlut pruukinud ja vahetult enne seda pool klaasi brandit ära joonud. Aga nagu ka politseinik ütles, allus koheselt märguandele ja täitis politsei poolt antud korraldusi. Kuritegu oli väga raske. Aga politsei otsustas, et käitus täiesti adekvaatselt, ei pidanud tarvilikuks arestimajja viia. Juhtimisõigus oli. Mootorsõiduk, mida juhtis, kuulus talle. Autol on nüüd uus omanik. Teadis, et sellise raske kuriteo eest võetakse autojuhiload ära. Oli vaja majanduslikku olukorda parendada ja rõhutab, et ei olnud ühtegi sanktsiooni ega midagi. Ainuke sanktsioon mida esitati, oli juhtimisõiguse peatamine kuni kainenemiseni. Varem on mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistatud. Tuleb välja, et sellest karistusest järeldusi ei teinud. Kahetseb. B.M poolt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimist tõendavad ka tunnistaja G.K ütlused, kelle sõnade kohaselt 18.11.2013 oli patrullis, teostasid liiklusjärelevalvet, Pühalepa vallas. Seisid autoga Tubala bussipeatuses, näoga Palade poole. Kella 10 või oli see 9 ajal, kui Mihkel Karjamaa nägi, et auto pööras hoovist välja ja hakkas Palade poole sõitma, siis istusid autosse ja sõitsid järgi. Peatumismärguande peale auto peatus. Mihkel teadis autojuhti, siis ta kutsus kohe kaasa alkomeetriga. Juht oli autos üksinda. Mihkel palus tal puhuda alkomeetrisse. Esimene kord ebaõnnestus, teisel korral õnnestus ja oli tunda ka tugevat alkoholilõhna. Indikaatorvahend fikseeris ka näidu 1,115 mg. Seejärel paluti autojuhil tulla politseiautosse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhuda – näit 1, 07 oli seal. Mihkel vormistas talle protokolli ja B.M tunnistas ka ise peale puhumist, et ta on joobes. B.M ütles, et jõi enne sõitu pitsi konjakit ja enne seda oli joonud õlut. Juhil oli juhiluba ja auto tehniline pass. Auto, mida ta juhtis oli Saab 9 mingi viies mudel, number võis olla 970 BAA. B.M suhtes indikaatorvahendi kasutamist 18.11.2013 kell 22.03 tõendab indikaatorvahendi kasutamise protokoll /tl 37/, mille kohaselt on indikaatorvahendi näit olnud positiivne. Seejärel kell 22.30 on B.M suhtes kasutatud tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0022, mille taatlustunnistuse nr on TTRC-13-00092, milline taatlustunnistus on kohtule ka esitatud /tl 40/. Taatlustunnistuse kohaselt oli alkomeeter taadeldud 07.06.2013. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli /tl 39/ ja väljatrüki /tl 38/ kohaselt oli tõendusliku alkomeetri näit 1,17 mg/l. laiendmääramatus 0,10 mg/l ja lõplik mõõtetulemus 1,07 mg/l. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis ning lg 4 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Lähtudes eelkirjeldatud seadusesätetest oli B.M mootorsõiduki juhina 18.11.2013 joobeseisundis.

Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud, et B.M on toime pannud süüdistuse kirjeldatud teo, mis täidab KarS § 424 sätestatud teokooseisu, seega kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Kohus on seisukohal, et B.M pani teo toime otsese tahtlusega. B.M teadis, et ta oli enne autorooli istumist tarvitanud alkoholi – nii õlut kui brandit ja viimast vahetult enne aurooli asumist. Seega B.M teadis, et ta on joobes, kuid sellest hoolimata asus mootorsõidukit juhtima. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatükis 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks B.M süü temale süüks arvatu kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine B.M poolt. B.M poolt toime pandud tegu täidab KarS § 424 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja B.M on selle toimepanemises süüdi. SÜÜDISTUS KarS § 121 järgi B.M ́a süüdistatakse selles, et tema lõi 06.07.2013 kella 13:50 paiku Hiiu maakonnas, Pühalepa vallas, Tubala külas, * asuva* * hoovis isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus M K ühel korral rusikaga näo piirkonda, millega tekitas M K füüsilist valu ning lühemaaegse tervisekahjustuse vasaku põsesarna turse ja punetuse näol. Sellise tegevusega pani B.M toime teise isiku löömise, s.o kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. KarS § 121 näeb kuriteona ette teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise. Teo vastavus süüteokoosseisule. Sündmuse toimumise aeg on tõendamist leidnud tl 10 oleva teatega Lääne prefektuuri juhtimiskeskusele kriminaalasja alustamisest, mille kohaselt 06.07.2013 kell 14.00 on M.K teatanud, et B.M lõi teda rusikaga ühel korral näo piirkonda. Nii M.K kui B.M on kinnitanud, et kohe peale seda, kui B.M lõi M.K`t, helistas M.Kpolitseisse. M.K`el 06.07.2013 esinenud vigastust näitab ambulatoorne epikriis /tl 35/, mille kohaselt M.Kon 06.07.2013 kell 17.35 läinud SA Hiiumaa Haigla ja anamneesis on kirjas: * Tunnistaja M K ütles, et nägi 06.07, et M K põsk oli punane. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas B.M lõi M K`t, seda kinnitavad nii kannatanu kui süüdistatav. Kannatanul löögi tagajärjel tekkinud tervisekahjustus on tõendamist leidnud kannatanu enda ütlustega, ambulatoorse epikriisiga ja tunnistaja M K ütlustega. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud, et B.M on toime pannud süüdistuse kirjeldatud teo, mis täidab KarS § 121 sätestatud teokooseisu, seega kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud. B.M väitis kohtuistungil, et lõi M.K`t, kuna M.K teda oli juba enne vahetult tõuganud ja edasise ründe vältimiseks lõi. Kaitsja leidis samuti, et kuna B.M tegutses hädakaitseseisundis, siis tema tegu ei ole õigusvastane ja B.M tuleb süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista. Kohus uurib järgnevalt, kas B.M M.K`t lüües tegutses hädakaitseseisundis.

Kõigepealt tuleb tuvastada, kas B.M suhtes oli vahetult toimumas õigusvastane rünne või kas oli oht vahetult reaalseks eesseisvaks ründeks. Nii B.M kui M.K kinnitavad, et enne seda, kui B.M M.K`t lõi, M.K tõukas B.M-i, mille tagajärjel B.M kukkus. Nii kannatanu kui süüdistatav on mõlemad kinnitanud, et kõigepealt toimus vestlus B.M ja M K vahel seoses sellega, et B.M läks selgust saama pesuruumi remontimise kohta. Vestlus läks üle sõnavahetuseks, kuna B.M polnud nõus temalt remondi eest küsitava rahaga. Sündmuste arengut kirjeldavad kannatanu ja süüdistatav erinevalt. M.K kinnitas, et B.M ähvardas teda, lubas sõbrad appi kutsuda ja ütles, et annab vastu hambaid ja lähenes talle, misjärel, arvestades B.M varasemat käitumist, et on teda varasemalt rünnanud, lükkas B.M-i eemale, lükkas teda jõuga rinda, B.M kukkus. Arvas, et asi on lahenenud ja vaatas kõrvale ja kui tagasi keeras pea, siis B.M lõi teda. Tema poolt B.M-i tõukamine ja B.M poolt tema löömine, selle vahe võis olla kõige rohkem kaks pool minutit. Ei soovinud B.M-i`a rünnata. B.M on teda enne ka rünnanud ja siis ei ole mingeid takistusi olnud, kas on temast pikem või lühem. M.K iseloomustas B.M-i käitumist, et ta on eriti agressiivne, kui ta on öö läbi joonud nagu seekord ka oli. B.M on öelnud, et omateada ei ähvardanud, ei solvanud, vaidlesid selle üle, kas summa on õige või ei ole. Mille peale M. K ägestus ja tuli kahe rusikaga ja tõukas teda tugevalt rindu. B.M on selgitanud, et leiab, et sõnavahetus sõnavahetuseks, aga tundus ebaõiglane, et temast suurem mees tuleb temasugusele füüsiliselt kallale ja tekitab füüsilist valu. Sellest ka selline reaktsioon, mida muidugi kahetseb. Aga antud hetkel see lihtsalt nii juhtus. Tundis kaelapiirkonnas väga tugevat valu, *. Ei provotseerinud M. K tõukama, lihtsalt päris aru, et kuidas selliseid ebaõiglaseid otsuseid ta teeb ja selle eest pressib raha välja. Ei leia, et see on provotseerimine. Pigem kartis, löömise põhjendamiseks, kartis veel valu saada, sest ei teadnud, millega see rüselemine oleks lõppenud. Haiget sai küll väga valusasti, lausa silme eest läks mustaks. Teadaolevalt vigastusi ei saanud, aga hiljem pidi neelama retseptiravimeid, et magada saaks, kuna kaelavalu ei ole hea asi. Kui M. K poleks tõuganud, poleks tahtnud mitte mingil juhul M. K lüüa. Kohtul tuleb leida vastus küsimusele - ka B.M oli isikuks, kes asus kannatanut ründama või oli kannatanu see, kes ägestus ja B.M-i esimesena ründas. Kohtus on tõendamist leidnud, et B.M oli sündmuse toimumise ajal alkoholijoobes, seda on tunnistanud ka B.M ise, öeldes, et oli alkoholi tarvitanud, käisid möödunud päeval külas sõbrad ja grillisid ja tarvitasid ka alkoholi ja pidu läks päris pikaks. Sel hetkel olid ammu sõbrad lahkunud tagasi mandrile ja võõraid seal ei olnud. Tl 36 on indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt 06.07.2013 kell 14.26 on kasutatud B.M suhtes indikaatorvahendit ja selle näit on olnud positiivne, 0,681 mg/l. Kannatanu M.K ja tunnistaja M K on kirjeldanud kokkulangevalt B.M käitumise erinevust kui B.M on alkoholijoobes ja kui ta on kaine. Nende ütluste kohaselt, kui B.M kaine on, siis ta ei näe, ei tunne, ei ole temaga mingeid konflikte, aga kui ta võtnud on, siis ta tuleb juttu rääkima ja et temale peab kõik välja maksma ja on väga konfliktne. Kannatanu M.K on öelnud, et väldib B.M-i, ei ole temaga midagi rääkida, eriti kui ta joobes on. Sel päeval B.M tuli ise temaga rääkima, mitte vastupidi. B.M on rääkinud, et suhted M K`a ja M K`aga on ühesugused kogu aeg olnud. Tavaliselt hoiab neist eemale, aga kui on alkoholi tarbinud, siis tahab nagu mingit õiglust jalule seada, aga siis tekitab see tavaliselt vastupidise refleksi. Kui on alkoholi tarvitanud, siis tulevad K`ed ise provotseerima. Nad saavad aru, et on alkoholi tarvitanud ja siis tulevad ise provotseerima. Neile ei meeldi, see, et on alkoholi tarvitanud.

Kohus leiab, et B.M ütlused on ennastõigustavad ja ei ole usaldusväärsed. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et B.M ise läks kannatanu juurde enda kinnitusel õiglust nõudma, olles joobes. Seega ei vasta tõele B.M väide nagu kannatanu oleks tulnud ise provotseerima. Kannatanu M.K on kohtus ka avaldanud, et kahetseb, et kohe politseid ei kutsunud, kui B.M õiendama tuli. Aga see on tagantjärele tarkus. Kohus leiab, et selline avaldus näitab, et kannatanu e soovinud konflikti B.M-iga. Kuigi kannatanu M.K ja tunnistaja M.K on tunnistanud, et suhtes B.M-iga ei ole head, ei tuvastanud kohus, et nad oleks kohtus andnud valeütlusi, kannatanu on tunnistanud, et B.M on konfliktne just joobes, muidu nende vahel konflikte ei teki. Kohus leiab, et kannatanu ütlused sündmuse kohta on usaldusväärsed, arvestades sündmuste käiku ja B.M käitumist joobeseisundis. Kohus leiab, et olukorras, kus B.M oli eelnevalt ähvardanud kannatanule vastu hambaid anda ja seejärel talle lähenes, oli kannatanul alust karta, et B.M ründab teda, sest B.M on teda eelnevalt rünnanud. Kohus leiab, et kannatanu, lükates B.M-i tegutses hädakaitses, sest tal oli reaalne põhjus arvata, et B.M teda füüsiliselt ründab. Ründe tõrjumiseks kannatanu lükkas B.M-i, B.M kukkus. Kannatanu on avaldanud, et arvas, et asi on lahenenud, vaatas kõrvale ja siis B.M lõi teda. Kohus leiab, et B.M, lüües M.K`t, ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Tegelikult oli B.M ise ründajaks ja M.K lükkas teda temapoolse ründe vältimiseks. B.M-i enda kirjeldus tema tegevusest peale seda kui kannatanu oli teda lükanud, ei vasta samuti tegutsemisele hädakaitseseisundis. B.M on ise kirjeldanud, et seal oli põhjust karta rünnaku jätkamist. Kartis, et rünnak jätkub, sai väga tugevalt valu ja sellises seisundis, inimene käitub ennast kaitsevalt ja reflektoorseid käitumisi ei suutnud läbi mõelda. Peale tugevat valu, mis sai, üritas rünnakut tõrjuda ja lüüa teda mitte väga tugevalt põse piirkoda. Ei usu, et tema löök oleks väga tugev olnud, põsk võib – olla M.Knatukene punetas. Silmnähtavalt verd ega verevalumit tal ei olnud. Oli ainult üks löök põsepiirkonda, mis ei olnud väga tugev, arvestades tema füüsilist seisundit. Pärast mida rohkem tema poolt ühtegi rünnakut ei toimunud. Taganes. Seega B.M kinnitas, et lõi M.K`t rünnaku jätkumise vältimiseks, kuid kohus leiab, et B.M vastu mingit rünnakut, mida tõrjuda, ei toimunud. B.M oli kukkunud ja M.K ei lähenenud talle, ei olnud temaga sõnavahetuses, vaid oli B.M-ist ära pöördunud. Selles situatsioonis puudus igasugune reaalne rünnak või selline käitumine, mis annaks alust arvata ka eesseisvast rünnakust. Kohus leiab, et B.M-i tegevuse motiiv tuleb tegelikult välja tema enda ütlustest - tundus ebaõiglane, et temast suurem mees tuleb füüsiliselt kallale ja tekitab valu, sellest ka selline reaktsioon. Kohus leiab, et B.M poolt oma tegevuse iseloomustus näitabki, et ta püüab end näidata nõrgana, kellel tehakse liiga, tegelikkuses aga alkoholi tarvitanuna norib tüli ja ründab. Kohus leiab, et ei ole tõendamist leidnud, et B.M oma tervisliku seisundi tõttu ei saaks kedagi lüüa või et see takistaks tal igapäevaelus toime tulemast. Seda näitab ka asjaolu, et ta on kahel korral karistusena teinud üldkasulikku tööd, on karistuse kiirelt ära kandnud ja selgitas, et tegi nii maalri- kui heakorratöid, mis näitab, et B.M tervislik seisund ei ole takistuseks ka tavapäraste tööde tegemisel. B.M ise püüab oma käitumist õigustada läbi oma terviseseisundi, kuid kohus leiab, et see ei ole asjakohane. B.M avaldas arvamust, et arvestades tema füüsilist seisundit, ei olnud see üks löök väga tugev. Kohus leiab, et kuna arst on fikseerinud, et löögi tagajärjel oli põsesarn ka turses, siis see löök ei saanud olla vaid sümboolne. Samuti leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas ei oma tähtsust, et B.M on 2004.a liiklusavarii tagajärjel tervisekahjustus, mistõttu *, mis nähtub perearsti tõendist /tl 30/. Kannatanu on kinnitanud, et teab B.M tervislikku seisundit, kuid ka see asjaolu ei oma käesolevas kriminaalasja tähtsust, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kannatanu oleks B.M-ile kasvõi ettevaatamatusest tervisekahjustusi tekitanud ja seetõttu ei ole vaja käesolevas kriminaalasjas kannatanu terviseseisundit.

Samuti leiab kohus, et täiesti asjakohatu on viide sellele, et B.M poolne kannatanu ründamine pole usutav, kuna kannatanu on temast pikem – nii see on, kuid pikkuse vahe ei takistanud ju B.M-i kannatanut löömast. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine, kuna B.M vastu ei toimunud vahetult rünnet ega olnud ka ründe ohtu. Kohus on seisukohal, et B.M pani teo toime otsese tahtlusega. Keskmine mõistlik inimene teab, et kui teist isikut rusikaga näkku lüüa, tekitab see valu ja sellise löögi tagajärjel tekib üsna suure tõenäosusega ka tervisekahjustus. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatükis 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks B.M süü temale süüks arvatu kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine B.M poolt. B.M poolt toime pandud tegu täidab KarS § 121 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja B.M on selle toimepanemises süüdi.

KARISTUS

Kohtu seisukoht karistuse osas. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. Nii KarS § 121 kui ka KarS § 424 näevad karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest - karistamise alus on isiku süü, mis mõlema kuriteoepisoodi puhul on tuvastatud. Kohus leiab, et joobes juhtimise puhul B.M süü on keskmine – ta pani teo toime otsese tahtlusega, kuid politsei kiire sekkumise tõttu raskeid tagajärgi ei saabunud. Samuti leiab kohus, et M.K löömise puhul on samuti tegemist keskmise süüga – tegu on toime pandud otsese tahtlusega, kuid tegemist oli ühekordse löögiga, raskeid tagajärgi ei saabunud. Karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 424 järgi toimepandud kuriteo puhul on B.M poolt süü tunnistamine ja kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 5-8 on karistusregistri teatis B.M kohta, mille kohaselt B.M on kriminaalkorras karistatud viiel korral. Kohtule on esitatud B.M suhtes 16.02.2012, 13.12.2010, 18.02.2010 ja 31.10.2007 tehtud kohtuotsused. Nende kohtuotsustega on B.M süüdi mõistetud samaliigiliste kuritegude eest, mis ka käesolevas kriminaalasjas arutamise esemeks on – KarS § 121 ja § 424. 31.10.2007 on kohus B.M-i süüdi tunnistanud /tl 56-62/ KarS § 120, § 121 järgi, mõistnud liitkaristusena vangistuse 5 kuud, millele on liitnud Lääne maakohtu 05.12.2005 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud vangistust ja karistuseks kohtuotsuste kogumis oli vangistus 1 aasta. Karistuse kandmiselt vabanes B.M tingimisi enne tähtaega Harju Maakohtu 11.07.2008 määrusega katseajaga 1 aasta, karistuse ärakandmata osa 4 kuud 4 päeva /tl 53/. Kohtuotsusest on näha, et KarS § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavad kuriteod on B.M toime pannud oma elukohas ja juba sel ajal on olnud probleemiks B.M poolt alkoholi tarvitamine. 18.02.2010 kohtuotsusega /tl 53-55/ on kohus B.M süüdi mõistnud KarS § 424 järgi, karistades vangistusega 4 kuud, mis on asendatud üldkasuliku tööga 240 tundi, lisakaristusena on ära võetud juhtimisõigus 4 kuuks. Üldkasulik töö B.M poolt tehtud 1.juuniks 2010 /tl 64/

13.12.2010 (otsus jõustus 21.12.2010) karistati B.M-i KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega 4 kuud, mille kandmiselt vabastati 18-kuulise katseajaga allutamisega käitumiskontrollile, katseaeg kuni 12.06.2012. B.M on süüdi mõistetud M K ja oma *löömise eest. 16.02.2012 on B.M-i karistatud KarS § 424 järgi vangistusega 6 kuud (otsus jõustus 03.03.2012), millele on liidetud eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata 4-kuuline vangistus, liitkaristuseks vangistus 10 kuud, milline vangistus on asendatud üldkasuliku tööga 600 tundi, karistus on kantud 14.08.2012 /tl 64/. Karistuse kandmise ajal oli B.M kohustuseks ka mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Lisakaristusena võttis kohus B.M-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 5 kuuks. Käesolevas kriminaalasjas olevad kuriteod on B.M toime pannud umbes aasta ja pooleteist aasta möödumisel peale viimase karistuse ärakandmist s.o ÜKT teostamist. Kohus leiab, et eripreventiivne karistuse eesmärk on B.M puhul oluline. Kohus leiab, et B.M-ile, kes on eelnevalt viiel korral kriminaalkorras karistatud, ei ole võimalik mõista kergemaliigilist, s.o rahalist karistust, sest kuigi B.M-i on eelnevalt karistatud vangistuse erinevate variantidega – reaalse vangistusega, vangistusest tingimisi vabastamisega allutades käitumiskontrollile ja vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga, ei ole need karistused suutnud mõjutada B.M-i õiguskuulekalt käituma ja seetõttu ei ole ilmselgelt rahaline karistus karistuseks mis mõjutaks B.M-i mitte enam toime panema kuritegusid. B.M suhtes tehtud kohtuotsused näitavad, et teda on järjepidevalt kriminaalkorras karistatud, kuritegude toimepanemine on sageli olnud seotud B.M poolt alkoholi tarvitamisega ja konfliktidega lähikondlastega, nii nagu ka käesolevate kuritegude puhul. Tunnistaja M K ja kannatanu M K kinnitasid mõlemad, et probleemiks on B.M poolt alkoholi tarvitamine, kui B.M on kaine, siis konflikte ei teki. B.M on ise ka tunnistanud, et kui on alkoholi tarvitanud, siis läheb õiglust nõudma. B.M-i probleem alkoholi tarvitamisega nähtub juba 2007.aasta kohtuotsusest. B.M andis kohtuistungil ütlusi, et ei ole nõus läbima alkoholismivastast ravi ja seetõttu ei ole võimalik talle kohtuotsusega panna kohustust asuda alkoholismivastasele ravile, kuna KarS § 75 lg 2 p 5 lubab isikule panna kohustuse alluda ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelneva nõusolek andnud. Samas on näha, et varsemalt on B.M-ile vaid ühel korral s.o 16.02.2012 kohtuotsusega pandud kohustus mitte tarvitada alkoholi ja seda karistuse kandmise s.o ÜKT teostamise ajal. B.M tegi ÜKT ära poole aasta jooksul ja seega kehtis kohtuotsusega pandud alkoholi tarvitamise keeld ka sama lühikest aega. Kohus leiab, et pikemat aega kestnud alkoholi tarvitamise probleemi ei saa lahendada sellise lühikese perioodi vältel, vaid isiku käitumismustrite muutmiseks on ilmselgelt vaja pikemat aega ja kindlasti ka tema enda tahet. Kohus leiab, et ilmselgelt asjaolu, et B.M ei ole nõus alkoholismivastase raviga, raskendab tema käitumismustrite muutmist. Kohus leiab, et ka õiguskorra kaitsmise seisukohalt on olulisim jõuda selleni, et B.M loobuks alkoholi tarvitamisest, sest kui vägivallajuhtumid on toimunud lähedaste suhtes, siis alkoholijoobes auto juhtimine ohustab kõiki kaasliiklejaid. Kohus leiab, et B.M-i tuleb karistada vangistusega. Kohus leiab, et prokuröri poolt B.M-ile karistusena taotletud 1-aastased vangistused kummagi kuriteo eest on kooskõlas eelpool analüüsitud karistuse mõistmise alustega. Kuna B.M õigusvastase käitumise põhiteguriks on alkohol, uurib kohus, kas hoolimata sellest, et B.M ei ole nõus asuma alkoholismivastasele ravile, on võimalik teda mõjutada kriminaalhoolduse käsutauses olevate vahendite kaudu alkoholitarvitamisest loobuma või saab ainsaks vahendiks tema alkoholi tarvitamise takistamiseks olla vaid reaalne vabaduse võtmine. Samas näitavad B.M karistused, et 2007.aastal tema poolt reaalse vangistuse kandmine ei mõjutanud teda alkoholi tarvitamisest loobuma. KarS § 75 lg 2 p 2 näeb ette, et kohus võib, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdimõistetu isikut, määrata, et süüdimõistetu on käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume. Kohus leiab, et kui vabastada B.M tingimuslikult karistuse kandmiselt,

siis eelnimetatud kohustuse määramine B.M-i`le on hädavajalik, sest alkoholi mittetarvitamine on olulisim tingimus, et B.M edaspidi õiguskuulekalt käituks. Kohus leiab, et ainult eelnimetatud kohustuse panemine ei taga B.M poolt alkoholi mittetarvitamist, kuna probleem alkoholi tarvitamisega on B.M olnud pikka aega. Kohus leiab, et tagamaks B.M poolt alkoholi mittetarvitamist, tuleb B.M-ile määrata katseajaks kohustuseks osaleda sotsiaalabiprogrammis. Kohus leiab, et sotsiaalabiprogrammi teema valik tuleb jätta kriminaalhooldaja otsustada, sest just kriminaalhooldust teostav ametnik on kõige pädevam otsustama, milline konkreetne sotsiaalabiprogramm toetab B.M-i poolt alkoholi tarvitamisest loobumist ja seeläbi õiguskuulekat käitumist. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et B.M on võimalik vabastada karistuse kandmiselt tingimuslikult, allutades B.M käitumiskontrollile. Kohus määrab B.M-ile käitumiskontrolli ajaks kohustuseks mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume ning läbida sotsiaalabiprogramm. Kohus määrab käitumiskontrolli pikkuseks seaduses sätestatud maksimumtähtaja s.o 3 aastat, et läbi kriminaalhoolduse kasutuses olevate võimaluste püüda mõjutada B.M-i õiguskuulekalt käituma, sest eelnevad karistused näitavad, et lühemaajalised käitumiskontrolli all olekud ei ole suunanud B.M-i õiguskuulekalt käituma. Prokurör taotles B.M-ilt lisakaristusena ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Kaitsja taotles, et kohus ei kohaldaks lisakaristust nii pikaks ajaks nagu prokurör seda taotles, kuna B.M peab * käima Tartus arsti juures ja ilma juhtimisõiguseta kujuneks see teekond väga pikaks. Kohus leiab, et prokuröri poolt taotletud lisakaristuse kohaldamine B.M suhtes ja lisakaristuse tähtaeg vastavad karistuse mõistmise alustele. B.M-i on eelnevalt kahel korral karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, mõlemal korral on temalt lisakaristusena ära võetud ka mootorsõiduki juhtimisõigus – viieks ja neljaks kuuks. Lisakaristus koos põhikaristusega ei ole suutnud mõjutada B.M-i õiguskuulekalt käituma ja seetõttu tuleb lisakaristust kohaldada suuremas määras kui eelmistel kordadel. Seda, et B.M peab *käima Tartus arsti juures, teadis ta juba enne järjekordse kuriteo toimepanemist ja logistikaprobleeme oleks olnud võimalik vältida õiguskuuleka käitumisega.

TÕKEND

B.M suhtes on kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 9/, tõkend tuleb tühistada peale kohtuotsuse jõustumist.

TSIVIILHAGI

Margus Kibus on esitanud tsiviilhagi /tl 4/, milles ta nõuab seoses 06.07.2013 B.M poolt tema suhtes toimepandud kuriteoga tekitatud varalise kahju, mis koosneb haigla visiiditasust 5 eurot ja haiglasse sõidu kuludest 5 eurot, kokku 10 eurot väljamõistmist B.M-ilt. Kohtuistungil M.K täpsustas, et sõidukulust 2.50 on bensiinikulu - sõidu pikkus oli 12 km ja 2.50 on oodatud aja eest, 5 eurot oli visiiditasu kui samal päeval käis haiglas seoses B.M poolt tema löömisega. Soovib kahju hüvitamist. Ühe korra oli B.M ́aga juttu kahju hüvitamisest, B.M viskas ühe 5-eurose, seda vastu ei võtnud, ühtegi senti 10 eurost, mis esitas hagi, B.M hüvitanud ei ole. Kaitsja leidis tsiviilhagi menetlusse võtmisel, et kuna ei ole kahju tekkinud kuriteoga, siis tsiviilhagi menetlusse võtmisele ei kuulu ja ei ole selge, millest tekkis visiiditasu. Kohus leiab, et tl 35 oleva ambulatoorse epikriisi kohaselt on M K06.07.2013 käinud Hiiumaa Haiglas erakorralise meditsiini osakonnas vastuvõtul just seoses kohtus arutatud kuriteoga, tal on haiglas fikseeritud 06.07.2013 löögist näkku saadud vigastused. Hiiumaa Haigla kodulehelt on näha, et visiiditasu Hiiumaa Haiglas on 5 eurot. Seega on tõendamist leidnud, et visiiditasu tasus kannatanu just seoses B.M ründega tema vastu. Tsiviilhagi osas süüdistataval muid vastuväiteid ei olnud ja seetõttu tuleb tsiviilhagi rahuldada VÕS § 1043 alusel, sest tsiviilhagis esitatud kahju, mille

hüvitamist kannatanu nõuab, on tekkinud seoses kuriteoga ja süüdistatav on kahju tekitamises süüdi. ASITÕENDID puuduvad

MENETLUSKULUD

Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb B.M-ilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 532 eurot 50 senti (1,5 * 355). Määratud kaitsjale makstud tasu on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale M.Viira B.M kaitsmise eest makstud tasu ja kulud 132,24 eurot /tl 43-46/, 72 eurot /tl 66-68/, kokku 204,24 eurot. Kaitsja taotles, et kohus jätaks kriminaalmenetluse kulud riigi kanda ja muud rahalised koormised ajatada, tulenevalt tema töövõimetusest ja sellest, et kasvatab üksi kahte alaealist poega. Tema rahalised võimalused on väga piiratud. KrMS § 180 lg 3 kohaselt kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. B.M andis kohtus ütlusi, et on *. Hiiumaal ei ole võimalik tööd leida ja kes tahab * töötajat. ÜKT kiire ära tegemine ei ole temast sõltunud. Lasteaia värvimine - kalmistu korrashoid - neid töid ei saagi kaua teha. Eelmistel kordadel on saanud ka kiita nii vallavalitsuse, tööandjate kui kriminaalhooldaja tasandil. Ei ole leida väärilist tööd. Ei ole töötukassas käinud. On ikkagi *. Siin ei ole tugevatele noortele meestelegi tööd. Samas rääkis B.M, et müüs ära talle kuulunud auto, et parandada oma varalist seisundit. Tunnistaja MK ütluste kohaselt saavad B.M **. Kohtule on esitatud tõend B.M keskmise sissetuleku kohta 2012.a /tl 63/ ja selle kohaselt on tema keskmine päevasissetulek 2,11 eurot, tõendist nähtuvalt B.M ülalpeetavaid ei ole. Mingeid muid tõendeid B.M varalise seisundi kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et kui taotletakse KrMS § 180 lg 3 alusel osade menetluskulude jätmist riigi kanda, tuleb kohtule esitada tõendid, mis seda taotlust põhistaks. Kohus leiab, et ainuüksi väide, B.M ainukeseks sissetulekuks on *, ei näita, et menetluskulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu käiks. Kohus leiab, et selleks, et kohus saaks hinnata isiku varalist seisu, tuleb kohtule esitada tõendeid ka näiteks kinnistute, mootorsõidukite jms omamise/puudumise kohta. Käesoleva kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et B.M-ile kuulus sõiduauto, millega ta kuriteo toime pani, kuid mille maha müüs. Kohus leiab, et ainuüksi inimese igakuine sissetulek ei pruugi näidata tema varalist seisu ja seeläbi võimetust kohtukulusid tasuda. Lähtudes sellest, et kohtule esitatud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et B.M-ile käiks menetluskulude hüvitamine ilmselt üle jõu, jätab kohus kaitsja taotluse menetluskulude riigi kanda jätmiseks rahuldamata. Samuti taotles kaitsja, et B.M-ilt välja mõistetavate kulude tasumine ajataks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millistest sissetulekutest B.M hakkaks igakuiselt menetluskulusid tasuma ja kui suures summas ta oleks võimeline igakuiselt kulusid tasuma. Kohus leiab, et menetluskulude ajatamine teenib eesmärki, et isik saaks vabatahtlikult, ilma täitemenetluseta temalt riigi kasuks välja mõistetud kulud tasuda seaduses sätestatud tähtaja s.o ühe aasta jooksul. Kuid sellise võimaluse saab kohus anda siis, kui isikul on reaalne võimekus ja soov menetluskulusid ositi tasuda. Kuna seda pole võimalik käesoleval juhul kindlaks teha, tuleb jätta taotlus menetluskulude tasumise ajatamiseks, rahuldamata.

/ Piia Jaaksoo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.