Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Seega eeldab lepingu muutmine või lõpetamine lepingupoolte kattuvaid tahteavaldusi, kui just üks pool ei ole lepingut rikkunud. Vaidlus puudub selles, et I.Liiv ei ole andnud alust ega nõusolekut kokkuleppe muutmiseks või lõpetamiseks. Käesolevas asjas on pooled kohtumenetluse kestel allkirjastanud kokkuleppe, milles on pooled avaldanud oma tahet nõude suuruse osas. O.N ja I.Liiv on kokkuleppes kinnitanud, et I.Liiv hüvitab O.N’ile 15 000 eurot, millega loetakse kõik pooltevahelised nõuded lõppenuks. Seega on pooled kokku leppinud, sh on O.N kinnitanud, et O.N’il puuduvad I.Liiv’i vastu alates kokkuleppe allkirjastamisest muud nõuded, kui kokkuleppes märgitud nõuded. Kuivõrd kokkulepe on mõlema poole poolt allkirjastatud, siis on kokkulepe lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Rõhutame, et pooled asusid ka kokkulepet täitma, so I.Liiv tasus O.N’ile kokkuleppe alusel 3500 eurot ning O.N on nimetatud summa vastu võtnud. Kokkulepet on võimalik muuta või lõpetada ainult juhul, kui mõlemad pooled on nimetatuga nõustunud. Pelgalt ühe lepingupoole väide, et ta jääb esialgse hagi juurde, sest esialgsed kulud on algselt arvatust suuremad, ei muuda kokkulepet tühiseks või lõppenuks. Kokkuleppest tulenevad õigused ja kohustused jäid antud juhul kehtima, vaatamata asjaolule, et kannatanu ei loobunud hagist, st menetluse jätkamine tsiviilhagi osas ei muuda poolte vahel sõlmitud võlaõiguslikku kokkulepet tühiseks ning kokkulepe on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, olenemata sellest, kas tsiviilhagi osas menetlus jätkub või mitte. Kaitsja on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluses on pooltel õigus kuni kompromissi kohtuliku kinnitamiseni loobuda kompromissi kinnitamise avaldusest (vt RKL 3-2-1-3-12 p 14 lg 2), mitte võlaõiguslikust kokkuleppest, nagu on kohus märkinud kriminaalasjas nr. 1-14-1335. Juhul, kui pooltel oleks õigus kohtumenetluse kestel allkirjastatud kokkulepetest loobuda, siis kaotaksid kõik kohtumenetluse raames sõlmitud kokkulepped ja avaldused oma tähtsuse, so kokkuleppe kehtivus sõltuks pelgalt kohtu töö kiirusest ja poolte tahe kokkuleppe allkirjastamise ajal ei omaks mingit tähtsust. Nimetatud käsitlus ei ole aga kooskõlas võlaõigusseaduse põhimõttega, mille järgi on kokkulepped lepingupooltele täitmiseks kohustuslikud. Tulenevalt eeltoodust tuleb eristada kompromissi kinnitamise avaldust, mis puudutab poole menetlusõigusi kohtumenetluses ja kohtumenetluse jätkumist, ning pooltevahelist võlaõiguslikku kokkulepet. Kuivõrd käesolevas asjas saavutasid pooled võlaõigusliku kokkuleppe hüvitatava summa suuruse osas, siis oleks kohus pidanud otsuse tegemisel arvestama kohtule esitatud kokkuleppega ja selles fikseeritud poolte tahteavaldustega. Arvestades, et kohus ei ole kokkuleppega arvestanud, siis on kohus jätnud kohaldamata VÕS § 8 lg-d 1 ja 2 ning ebaõigesti kohaldanud VÕS § 13, mistõttu on kohus jõudnud ebaõige kohtulahendini. Samuti leiab kaitsja, et kohus ei saa lühimenetluses (!) välja mõista suuremat kahjusummat, kui süüdistusaktis on kajastatud (KrMS § 154 lg 2 p 2). Nimelt on süüdistusakti p-s 3 märgitud, et „Kannatanule ON on kuriteoga tekitatud füüsilist ja moraalset kahju. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. Menetluse käigus jõudsid ON ja Indrek Liiv kokkuleppele kahju suuruses ja 14.01.2014 on sõlmitud kirjalik kokkulepe, millest nähtub, et kahju suuruseks on 15 000 eurot, millest on 3 500 eurot tasutud ning muus osas on tähtajaks 31.12.2015. S.t on esitatud tsiviilhagi 15 000 euro ulatuses, mis on süüdistatava poolt õigeks võetud. (tl 18/II, 9-12/I, lisad 13-89/I, 210-212/I). Indrek Liiv hüvitas ON’ile esindaja õigusabikulud 800 eurot (tl 17/II).“ Süüdistatav peab olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada kannatanu nõude rahuldamise ja selle ulatuse vastu oma vastuväiteid ja tõendeid (vt RKL 3-1-1-79-09). Kohtupraktika kohaselt peab süüdistatavale olema aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Vastava teabe saab süüdistatav hiljemalt süüdistuaktist (vt RKL 3-1-1-

79-09 p 18). Käesoleval juhul sõlmisid pooled kokkuleppe, mille järgi on O.N’i nõue 15 000 eurot. Samuti märgiti süüdistusaktis tsiviilhagi suuruseks 15 000 eurot, mitte suurem summa. Seega oli süüdistatavale teada, et tsiviilhagi nõudeks on 15 000 eurot, mitte suurem summa, ja süüdistatav lähtus oma vastuväidete esitamisel märgitud summast. Kuivõrd kohus on asja lahendamisel aluseks võtnud kannatanu nõude suuremas summas, kui on märgitud süüdistuaktis, siis ei võimaldatud süüdistataval esitada kannatanu nõude rahuldamisele ja selle ulatusele vastu oma vastuväiteid ja tõendeid. Tulenevalt eeltoodust, leiab kaitsja, et kohus on rikkunud KrMS § 3051 ja ebaõigesti lähtunud tsiviilhagi rahuldamisel suuremast summast, kui seda on märgitud süüdistusaktis. Samuti leiab apellant, kuigi mittevaralise kahju suuruse väljamõistmine on kohtu diskretsiooni otsus, on kohtu poolt apellandilt välja mõistetud summa ebamõistlikult kõrge ja Lisaks eeltoodule, leiab kaitsja, et kohus on ebaõigesti mõistnud I.Liiv’ilt välja varalise kahju saamata jäänud töötasu 18 383, 20 eurot, tuginedes 2012. a. töötasule. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-4-05 viidanud, et kohtuotsuse põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et kohtu järeldused peavad loogiliselt tulenema hinnatud tõenditest. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus ei ole põhjendanud, mispärast on ta saamata jäänud tulu arvestamise aluseks võtnud 2012. a. saadud töötasu. Asjaolu, et kannatanu teenis 2012. a. töötasu 22 979 eurot, ei tähenda seda, et kannatanu oleks tõenäoliselt ka alates märtsist 2013. a. teeninud töötasu nimetatud suuruses. Rõhutamist vajab asjaolu, et kannatanu 2013. a. tööl ei käinud ja kehtiv töösuhe tööandjaga puudus, st 2012. a. töösuhe oli lõppenud ja kannatanu I.Liiv’ist sõltumata põhjustest sissetulekuid ei omanud. Seega leiame, et asjaolust, et kannatanu on kunagi olnud töösuhtes tööandjaga ja saanud töötasu 22 979 eurot, ei saa järeldada, et kannatanu oleks samasse kohta tööle tagasi läinud ja saanud töötasu 22 979 eurot, kui tervisekahjustust ei oleks tekkinud. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kannatanu oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud töötasu või kannatanu on kaotanud kasu kohtu poolt väljamõistetud summas. Kannatanu on kohtule esitanud küll OÜ M kinnituse, et kannatanule on tehtud pakkumus tööle asumiseks Soome, kuid nimetatud kirjast nähtuvalt oli tegemist pelgalt pakkumisega ja töölepingut ei olnud sõlmitud. Seega on kohus õigesti jätnud kirja tähelepanuta. Tulenevalt eeltoodust on kohus meelevaldselt võtnud aluseks 2012. a. töötasu, kuigi kannatanu töösuhe eelmise tööandjaga oli lõppenud ja 2013. a. tööl ei käinud. Tulenevalt eeltoodust leiab kaitsja, et kohtu järeldused ei tulene loogiliselt hinnatud tõenditest, mistõttu on kohus rikkunud põhjendamiskohustust ja jõudnud ebaõige lahendini. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kohus on saamata jäänud tulu arvestamisel aluseks võtnud töövõime kaotuse 80%, kuid kannatanu ise on kinnitanud, et töövõime kaotus on 60%. Tulenevalt eeltoodust, ei tulene kohtu järeldused loogiliselt esitatud asjaoludest, mistõttu on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kokkuvõtvalt märgib apellant, et vaidlustab Harju Maakohtu 20.03.2014. a. otsuse kriminaalasjas nr. 1-14-1335 tsiviilhagi osas, sest leiab, et kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et võlaõiguslikku kokkulepet on kohtumenetluse raames võimalik ühepoolselt lõpetada, mistõttu kaotab kokkulepe kehtivuse. Apellant leiab, et kannatanu ja süüdistatava vahel 14.01.2014. a. allkirjastatud kokkulepe on igati kehtiv ja kohus oleks nimetatud kokkuleppes märgitut pidanud kohtuotsuse tegemisel arvestama. Kohus on täielikult jätnud kohaldamata VÕS-is sätestatud lepinguõigust puudutavad paragrahvid ja seetõttu jõudnud ebaõige kohtulahendini. Lisaks leiab apellant, et kohus ei saa tsiviilhagi rahuldamisel lähtuda suuremast summast, kui seda on märgitud süüdistusaktis, sest sellisel juhul võetakse süüdistataval võimalus esitada vastuväiteid kahjule ja selle alustele. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-d 4 ja rikkunud põhjendamiskohustust, sest kohus on apellandilt välja mõistnud saamata jäänud tulu, tuginedes 2012. a. töötasule, kuigi kannatanu 2013. a. tööl ei käinud ja töötasu ei saanud.

KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1). 5.2 Järgnevalt annab kolleegium vastuse apellatsioonis toodule. Kolleegium nõustub apellandiga osas, et tuleb eristada kompromissi kinnitamise avaldust, mis puudutab poole menetlusõigusi kohtumenetluses ja kohtumenetluse jätkumist, ning pooltevahelist võlaõiguslikku kokkulepet. Samas ei saa kolleegium nõustuda apellandiga, et süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud kokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, mitte kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissi kinnitamise avaldus. Apellandi käsitlus süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud kokkuleppest on vastuoluline. Esiteks viitab apellant VÕS paragrahvide lepingu üldsätetele, kuid millest ei saa tuleneda sõlmitud kokkuleppe rahuldamise õiguslikku alust, kuivõrd need sätted käsitlevad üksnes lepingu mõistet, selle muutmist ja lõpetamist, kuid ei saa olla nõude rahuldamise aluseks. Teiseks kui apellant on leidunud, et tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, s.t kehtiva lepinguga, siis puudunuks maakohtul üldse vajadus taolist kompromissilepingut kohtulikult kinnitada, kuivõrd lepingu puhul oleks süüdistataval õigus nõuda tsiviilkohtus lepingu täitmist. Apellant on maakohtus nõudnud kompromissilepingu /kompromiss avalduse/ kinnitamist kohtu poolt, mis ilmselgelt viitab selle, et tegemist on kompromissi kinnitamise avaldusega, mille kinnitamist taotletakse kohtult. Kuigi maakohus ei ole oma otsuses märkinud menetlusõigusliku alust, mille alusel võib kannatanu kompromiss avaldusest loobuda, on selles osas maakohtu järeldus õige ja kolleegium nõustub sellise käsitlusega ning seda ei vaidlusta apellant ka oma apellatsioonis. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis nr 3-2-1-3-12 märkinud, et seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb kolleegiumi hinnangul TsMS §-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata TsMS § 4 lg 2 järgi menetluse käik. Kolleegium leiab üheselt, et käesoleval juhul oli tegemist kannatanu ja süüdistatava vahel sõlmitud kompromissi kinnitamise avaldusega. Kohtuistungi protokollist (kd 2 tlk 33 pöördel) nähtub üheselt, et kannatanu loobus sõlmitud kompromissi avaldusest ja ei toetanud selle kinnitamist, vaid jäi esialgse hagi juurde. Kuna kannatanu loobus kompromissi kinnitamise avaldusest juba enne kompromissilepingu kinnitamist kohtu poolt ja soovis asja sisuliselt lahendada, ei saanudki kolleegiumi arvates maakohus kinnitamiseks esitatud kokkulepet /kompromissi avaldust/ enam kinnitada, sest kannatanu oli otsustanud kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda ja jätkata menetlust. Sellega kaotas kokkulepe /avaldus/ edasiselt oma menetlusliku tähenduse. Selline kolleegiumi käsitlus tuleb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-3-12. 5.3 Kolleegium nõustub apellandiga osas, et tõepoolest kohtupraktika kohaselt peab süüdistatavale olema aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Vastava teabe saab süüdistatav hiljemalt süüdistuaktist (vt RKL 3-1-1-79-09 p 18). Kolleegium ei nõustu apellandi apellatsioonis tooduga, et maakohus on rikkunud KrMS § 3051 sätteid ja ebaõigesti lähtunud tsiviilhagi rahuldamisel suuremast summast, kui seda on märgitud süüdistusaktis. KrMS § 3051 lg 2 sätestab üheselt, et kohus rajab otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas asjas ei ole maakohus selle sätte vastu eksinud. Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt (kd 2 tlk 33 pöördel), et kannatanu esindaja on käsitlenud tsiviilhagiga seonduvat ja täpsustanud tsiviilhagi ning selle kohta on süüdistatav avaldanud oma arvamust. Ka kaitsja on kohtuvaidlustes avaldanud arvamust tsiviilhagi osas, kui juhul maakohus peaks leidma, et kokkulepe /kompromiss avaldus/

ei ole siduv (kd 2 tlk 34 pöördel). Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et Indrek Liivil ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu ON nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Kannatanule ON tekitatud varaline ja mittevaraline kahju suurus kokku summas 54 035,67 eurot oli määratletud juba esialgses süüdistusaktis (kd 1 tlk 219 pöördel). Hilisemas süüdistusaktis p 3 (kd 2 tlk 21), kus märgitud kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning tekitatud kahjuks ja tsiviilhagi summaks oli märgitud tõepoolest kokkuleppes /kompromiss avalduses/ märgid summa 15 000 eurot, kuid viidatud ka hagile, mis esitatud summas 54 035,67 ja selle lisadele ning tõenditele. Süüdistusaktid on edastatud nii süüdistatavale ja kaitsjale. Samuti oli Indrek Liivil kooskõlas KrMS § 224 lg 1 sättele tagatud võimalus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, s.t ka kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega ja sellel lisatud lisadega ja tõenditega (kd 1 tlk 213). Seetõttu oli Indrek Liivil ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Midagi sellist ei ole aga süüdistatav ega ka tema kaitsja teinud. Ka ei saa kohtumenetluse poolt eeldata, et kohus kompromiss avalduse alati kinnitaks ja seda tulenevalt TsMS § 430 lg 3 sättest. Seda enam, et peale esimese süüdistusakti koostamist ja kompromiss avalduse esitamist ning asja arutamist lühimenetluses, tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile (kd 2 tlk 12-13). Samas jäi süüdistatav ja tema kaitsja lühimenetluse taotluse juurde peale täiendavate toimingute tegemist (kd 2 tlk16) ning ka siis ei esitatud tsiviilhagi osas mingeid vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-98-13 märkinud, et KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Käesolevas asjas ei ole kohtumenetluses tsiviilhagi osas lisandunud midagi uut, mis erineks oluliselt kohtueelses menetluses. Apellandi etteheited, et süüdistatavale ei võimaldatud esitada kannatanu nõude rahuldamise ja selle ulatuse vastu oma vastuväiteid ja tõendeid on alusetu. Vastuväidete osas märkis kolleegium juba eelnevalt, et maakohtus said selles osas sõna nii süüdistatav kui kaitsja. Kannatanu tsiviilhagi vastu täiendavate tõendite esitamise osas on apellandi seisukoht aga asjakohatu, kuivõrd täiendavate tõendite esitamine kohtumenetluses on välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav või tema kaitsja soovides esitada mingeid omapoolseid tõendeid tsiviilhagi osas või soovides, et kannatanu esitaks mingeid täiendavaid tõendeid selles osas pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditele tuginemist tsiviilõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu ON tsiviilhagiga seonduvat peale kannatanu loobumist kompromiss avaldusest ja soovisid kannatanu tsiviilhagiga seonduvat kahtluse alla seada, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

5.4 Apellant on lisaks leidnud, et maakohus on ebaõigesti mõistnud süüdistatavalt välja varalise kahju saamata jäänud töötasu 18 383,20 eurot, tuginedes 2012.a töötasule ning selline otsustus on maakohtu poolt põhistamata. Ka ei olnud apellandi arvates esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kannatanu oleks saanud töötasu või kannatanu on kaotanud kasu maakohtu poolt väljamõistetud summas. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et TsMS § 363 lg 1 kohaselt märgitaks hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese (p 1), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ehk hagi alus (p 2) ja tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (p 3). Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab sisaldama selgelt väljendatud nõuet ehk hagi eset. Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi saamata jäänud tulu arvestamisel on võetud aluseks 2012.a saadud töötasu. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-91-09, p 15). Maakohtus toimunud kohtuistungil süüdistatav ega kaitsja tsiviilhagi juurde lisatud tõenditele vastu ei vaielnud. Kaitsja leidis vaid, et saamatu jäänud töötasu nõue on tõendamata ja üldjuhul seda välja ei mõisteta, seejuures viitamata millel selline väide põhineb. Kolleegium rõhutab, et kuivõrd kriminaalasja menetleti maakohtus lühimenetluses ning kohtumenetluses ei ole enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, siis osutatud seisukoht puudutab mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Kuivõrd süüdistatav ja tema kaitsja kannatanu tsiviilhagile lisatud tõendeid maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on kohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. Kolleegium leiab, et põhjendatud oli maakohtu poolt saamata jäänud tulu arvestamisel võtta aluseks töövõime kaotus 80 %, kuivõrd Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo poolt töövõime kaotuse protsendiks oli 80% kestvusega 18.03.2013.a kuni 31.03.2014.a. Hagiavaldus on koostatud 16.augustil 2013.a ja saamata jäänud töötasu nõuti 2013.a aasta eest. Asjaolu, et peale 31.03.2014.a on töövõime kaotuse protsent 60% ei oma tähtsust, kuivõrd selle perioodi eest ei ole kannatanu tsiviilhagi saamata jäänud töötasu osas esitanud. 5.5 Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et summa on ebamõistlikult kõrge. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 35 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 20 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 2 tlk 45-45 pöördel). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades ONi õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu ONi kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.