Kohtulahend

Kirjalikud tõendid on aga vastuolulised kehavigastuse tekitamise põhjuse ja tekitamise üksikasjaolude osas. Kannatanu ütluste kohaselt lähenes ta kahele võõrale tütarlapsele ja ühele noormehele, kes seisid tankla peaukse lähedal. Ta oli heas tujus ja küsis tütarlastelt „Kuidas läheb?“ ning ütles neile, et nad on ilusad. Noormees aga ärritus selle peale ja palus tal lahkuda. Ta võis noormehele midagi vastu öelda, kuid täpselt ei mäletanud. Seejärel läks ta tanklasse, ostis pudel kalja ja tanklast väljudes läks uuesti sama seltskonna juurde sooviga tütarlastega veel suhelda. Järgmine hetk oli see, kui kahe tütarlapse vahelt tuli noormees katkise pudeliga ja lükkas talle katkise pudelikaelaga parema silma piirkonda. Tema ise noormeest eelnevalt ei löönud. Indrek Liiv on kohtueelses menetluses oma ütlusi muutnud. Nii on ta esimesel ülekuulamisel väitnud, et kannatanu kommenteeris solvavate väljenditega teda ja tütarlapsi ning lõi teda rusikaga pea piirkonda. Sama on ülekuulamisel rääkinud ka tunnistaja XXX. Kuid tunnistaja XXX ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi selles, et ta ei solvanud neid ega teinud midagi ebaviisakat. Küll aga ärritus Indrek Liiv kannatanu sõnade peale. Süüdistatav on hilisemal ülekuulamisel muutnud oma esialgseid ütlusi ja kinnitanud kannatanu ütluste tõele vastavust. Seega tuleneb tema ütlustest, et kannatanu käitumine reaalselt kedagi ei ohustanud ja I.Liiva reaktsioon oli täiesti ebaadekvaatne ja lubamatu. Kuna süüdistatav ütles lahti oma esialgsetest ütlustest, tuleb asuda seisukohale, et enne kannatanu sisenemist tankla kauplusse mingit füüsilist konflikti ei toimunud, kannatanu I.Liiva ei löönud. Pärast kauplusest väljumist on kannatanu tegevuse osas tõendid taas vastuolulised. Kannatanu enda, süüdistatava ja tunnistaja XXX ütluste kohaselt läks kannatanu seltskonna juurde tagasi. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt suundus aga Indrek Liiv kohe peale kannatanu kauplusest väljumist tema poole. Seega on L.Valge ütlused vastuolus ka kannatanu ütlustega oma tegevuse kohta. Kohus leiab, et usutavam on siiski, et kannatanu ise läks seltskonna juurde. Kuna esimesel korral lahkus ta I.Liiva nõudmisel nende juurest, lõpetas nö. „tülitamise“, läks kauplusesse, siis polnud ju I. Liival põhjust koheselt kui kannatanu kauplusest väljus, talle kallale tormata ja teda lüüa. Vastuolulised ütlused on ka selles, millal lõi I. Liiv õllepudeli puruks. XXXütluste kohaselt tegi ta seda ajal, mil kannatanu oli kaupluses. Tunnistaja XXX ei rääkinud oma ütlustes midagi pudeli purustamisest. Tunnistajatena üle kuulatud teenindajad XXX ja XXX ütluste kohaselt kuulsid nad peale seda, kui kannatanu oli kauplusest väljunud pauku. Nii kuulis tunnistaja XXX 5-6 minutit hiljem paugulaadset heli ja tunnistaja XXX praktiliselt koheselt väljast kostuvat pudeli purunemisest tekkivat pauku. Taas tõusetub küsimus, kui eelnev intsident oli lõppenud ja XXX L.Liiva, XXX ja XXX juurest ära läinud, miks pidi I. Liiv õllepudeli katki lööma ajal, kui kannatanu kaupluses viibis. Vaevalt oskas ta ette näha, et kannatanu uuesti tütarlastega suhtlema tuleb. Kuigi XXX puhul ei näe kohus põhjust valeütluste andmiseks, on tankla müüjad samuti täiesti erapooletud tunnistajad ja nende ütlused, mille kohaselt löödi pudel katki peale seda, kui XXXoli kauplusest väljunud, on kohtu arvates usutavamad eelpool märgitud põhjusel. Kannatanu ütlustest, milliste õigsust kinnitas hiljem ka süüdistatav, tulenevalt lähenes ta teistkordselt samadele tütarlastele, püüdes nendega suhelda, kuid selline tegevus ei meeldinud I. Liivale. Selles osas, kas kannatanu lõi esimesena I.Liiva või mitte, on jällegi ütlused vastuolulised. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt ründas meesterahvas tema elukaaslast Indrek Liiva, lüües talle käega või rusikaga peapiirkonda. Edasi tekkis nende vahel füüsiline konflikt, kuid täpsemalt ei osanud ta ütlusi anda, sest keeras näo ära. Tunnistaja XXX ütlustest XXX poolt I.Liiva löömine ei nähtu, sest ta pööras samuti pea ära ja ei vaadanud. Tunnistaja XXX on andnud kahel korral ütlusi: esimesel ülekuulamisel rääkis ta, et Indrek ja võõras mees olid füüsilises kontaktis, tegevust kirjeldada ei osanud, konkreetseid lööke ei näinud. Oma teisel ülekuulamisel on tunnistaja selgitanud, et ta ei näinud füüsilist kontakti ja ei oska selgitada, miks

tema esimeses ülekuulamisprotokollis selline väide sees on. Süüdistatav oma esmastes ütlustes süüdistas kannatanut tema löömises rusikaga, kuid hiljem kinnitas kannatanu ütluste õigsust, mis tähendab seda, et XXX teda ei löönud. Kuna kannatanupoolne vägivald puudus, siis järelikult vihastas kohtu hinnangul I. Liiva lihtsalt tütarlaste sõnaline tülitamine XXX poolt. See tuleneb ka kannatanu poolt politsei lühinumbrile tehtud kõnest, milles kannatanu teatas, et Favora tanklas torgati tal öösel silm peast välja ja löömise põhjusena selgitas kannatanu, et ütles noormehega kaasasolnud tüdrukutele mingeid komplimente ja see vihastas noormeest. I.Liiv purustas vastu prügikasti äärt käes olnud ja tühjaks joodud õllepudeli ja lükkas katkise pudeli XXX silma piirkonda. Ka eksperdiarvamus kinnitab, et XXX tervisekahjustused silma piirkonnas on tekitatud terava vägivalla toimel löögist/löökidest purunenud pudeliga. Isiku ekspertiisiakti nr XXX kohaselt tuvastati XXX järgmised tervisekahjustused: parema silmamuna käristus ja rebend silmasisese koe väljalangemisega; rebimis- ja käristushaavad parema silma laugudel koos silmalau tõsturlihase ja seda innerveeriva närvi kahjustusega, millega kaasnes silmalu allavaje (ptoos). Asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud Tondi 6 asuva Favora tankla valvekaamerate videosalvetusi, milledest ei ole näha kuriteosündmust puudutavat informatsiooni. Küll on näha, et sündmuskohal viibisid kannatanu, süüdistatav, tunnistajad XXX, XXX ja XXX. Videosalvestuse faililt nimetusega Merge20130316_0414-0420_Cam12 on näha tunnistaja XXX ja XXX liikumist tankla kaupluses. Samuti nende väljumist ning see, kuidas XXX tuleb kauplusesse tagasi, hoides kätt näo ees ning jääb kummargil leti ette seisma, selliselt, et tema ette tekib vereloik. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on sündmuskohalt Tallinnas Tondi 6 FAVORA Tankla keskosas asuva keskmise kollast värvi posti juures maas tumedat värvi klaasikillu tükid. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et sündmuskohalt leitud ja kaasavõetud esemed on Saku Õlletehase pruunist klaasist õllepudeli „Saku kuld“ klaasitükid. Üks tükk pudeli kaelaosast, mille peal õllepudeli silt. Hinnates kõiki tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist, et I. Liiv lõi XXX eelnevalt puruks löödud õllepudeli teravate servadega vastu nägu parema silma piirkonda. Isiku ekspertiisiakti kohaselt ei olnud tervisekahjustused eluohtlikud, kuid pikaajalise kuluga, kestusega üle 4 kuu, mistõttu on tegemist raske kehalise haigusega. Ekspertiisiakti teostamise ajal, s.o 24.07.2013.a. ei olnud eksperdil võimalik kindlaks teha täielikuks paranemiseks kuluvat aega ja võimalike kaugpüsitagajärgede kujunemist, kuid ekspert leidis, et parema silma nägemisfunktsioon ei ole taastatav. Seega kaotas XXX parema silma ning silma puudumise ja silma piirkonna haavaarmide tõttu on tema näo välisilme varasemaga võrreldes muutunud. Seega on tegemist nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastusega. Vigastus on ravimatu, kuna silma ei ole võimalik taastada ja ka haavade armid ei taastu ei iseenesest ega saa neid kõrvaldada ka tavaliste ravimeetoditega. KarS § 118 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist. Antud asjas tekitas süüdistatav I. Liiv kannatanu suhtes tarvitatud vägivallaga (eelnevalt puruks löödud õllepudeli teravate servadega vastu nägu parema silma piirkonda) tervisekahjustuse, mille kõrvaltagajärgedeks olid nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus ja elundi kaotus. Seda, et kannatanu nägu oli silma piirkonnas moonutatud, oli näha ka kohtuistungil. XXX vajas meditsiinilist ravi- kannatanu viidi kiirabiga AS Ida-Tallinna Keskhaigla Silmakliiniku

statsionaarsesse osakonda, kus ta viibis kuni 19.03.2013.a. Kannatanu ravi jätkus ka edaspidiselt ning sotsiaalkindlustusameti 02.05.2013.a otsusega tuvastati XXX silma vigastuse tõttu 80%-line töövõime kaotus taastumise perioodil. Kohtuistungil kannatanu selgitas, et uueks töövõime kaotuse protsendiks on 60% kolmeks aastaks. Eksperdiarvamuse kohaselt on XXX tervisekahjustused, s.h silma kaotus põhjustatud 16.03.2013.a. tema suhtes toime pandud vägivaldsest teost (löömine eelnevalt puruks löödud õllepudeliga) Kausaalseos löömise ja kannatanul tekkinud raske haiguse, elundi kaotuse ja nägu moonutava ravimatu haiguse vahel on olemas. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega on oluline tuvastada, kas süüdistatav pidas konkreetselt võimalikuks selliste tagajärgede saabumist. On üldtuntud tõde, et puruks löödud pudeli teravate servadega löömine silma piirkonda on ohtlik ja võib põhjustada raskeid tagajärgi. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, kui toimepanija kindlalt ei tea, kuid peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanul raske tervisekahjustuse. Lüües puruks löödud õllepudeli teravate servadega elutähtsasse organisse- silma, peab süüdlane võimalikuks igasuguse tagajärje saabumist, sealhulgas nägu oluliselt moonutava vigastuse või ka silma kaotuse või selle tegevuse lakkamise võimalikkust. Löömine on iseenesest alati tahtlik tegevus, löögi tulemusel tekkinud tagajärje suhtes tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult. Seega on I.Liiva poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritud õigesti KarS § 118 lg 1 p 2,5,6 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud raske kehaline haigus, nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus või elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Tsiviilhagi Kannatanu XXX poolt on esitatud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 19033.27 eurot. Nõutud summa koosneb hagiavalduse ja kohtuistungil esitatud täpsustuse kohaselt sissetuleku vähenemisest tingitud varalisest kahjust ja kuriteoga põhjustatud kulutustest. Samuti on kannatanu XXX esitanud mittevaralise kahju nõude summas 35 000 eurot. Hageja on arvutuskäigu aluseks võtnud õnnetusele eelneva aasta sissetuleku kuude lõikes. Sissetuleku vähenemisest tingitud varalise kahju arvestus tsiviilhagi ja kohtuistungil esitatud täpsustuse kohaselt oli alljärgnev. XXX2012.a. saadud töötasu oli summas 22979 eurot. Kuna XXX töövõime kaotuse protsent üheks aastaks oli hagiavalduse lähteandmetest tulenevalt 80%, siis väljamõistetav hüvitis oli summas 22979 - 20%, s.o 4595.80 eurot= 18383.20 eurot. Lisaks olid kannatanul kulutused ravimitele 289.32 eurot, kulutused silmaproteesi paigaldamisele 173 eurot; voodipäeva tasu 7.50 eurot, kulutused autokütusele summas 122.55 eurot; sõidupiletid OÜ Väinamere liinidel 57.70 eurot. Kohus leiab, et kannatanu poolt esitatud kahju hüvitamise nõue on õigustatud ja tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §- st 1043, mis sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohtulikul arutamisel leidis tõendamist, et XXX tervisekahjustus oli põhjuslikus seoses I.Liiva tegevusega ja sellest tulenevalt peab ta hüvitama kannatanule tervisekahjustusest tekkinud varalise kahju.

VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise materiaalõiguslikuks aluseks on VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas ka sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Seega ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et saamata jäänud töötasu üldjuhul välja ei mõisteta. Kui hagejale ei oleks isikuvastase kuriteoga sellist rasket kehavigastust tekitatud, ei oleks hageja kaotanud oma suurema osa töövõimest ning oleks saanud senises ettevõttes edasi töötada ja saada selle eest tasu. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada tema sissetuleku vähenemisest tulenev kahju. Kohus ei nõustu aga kannatanu poolt nõutud varalise kahju summaga. XXX tuvastati 02.05.2013.a. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo poolt töövõime kaotuse protsendiks 80%, kestvusega 18.03.2013 kuni 31.03.2014.a. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Büroo 30.05.2013.a otsuse „Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta“ määrati XXX lisakulude suuruseks kuus 134% sotsiaaltoetuste määrast. Avaliku informatsiooni kohaselt oli 2013.a. sotsiaaltoetuse määraks 25.57 eurot. Seega 134% moodustab 34.26 eurot x 12 kuud = 411.12 eurot, milline summa on jäetud tsiviilhagis sissetulekuna kajastamata. Eelnimetatud summa tuleb maha arvata sissetulekute vähenemisest tekkinud kahjust (18383.20- 411.12= 17 972.08 eurot). Kannatanu on taotlenud ravikulude summas 650.07 euro hüvitamist. On esitanud vastavate kulutuste kohta kirjalikud tõendid. Kohus leiab, et tervisekahjustamisest tekkinud kuludena ravikulude nõue on põhjendatud, samuti on põhjendatud kulutused autokütusele ja praamisõidule OÜ Väinamere liinidel. Kannatanu elab Hiiumaal, kuid raviga seonduv raviasutus asub Tallinnas. Seega on eelnimetatud kulutused seotud raviasutusse sõitmisega ja kulutused kuuluvad rahuldamisele. Seega tuleb sissetulekute vähenemisest tekkinud kahjule lisada raviga seotud kulutused (17 972.08 + 650.07 = 18 622.15 eurot). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et süüdistatav on hüvitanud XXX3500 eurot. See summa tuleb maha arvata varalisest kahjust (18 622.15 – 3500 = 15 122.15 eurot). Kokku moodustab varaline kahju 15122.15 eurot, mis tuleb ka süüdistatavalt välja mõista. Kohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga selles, et eelnevalt sõlmitud kokkulepe hüvitamisele kuuluva kahju osas on pooltele siduv ja teine pool ei või suulises vormis seda kokkulepet muuta. Tsiviilkohtumenetluses on pooltel õigus kuni kompromissi kohtuliku kinnitamiseni loobuda kokkuleppest. Seega võis ka XXX käesoleva kohtuasja lahendamisel loobuda eelnevalt sõlmitud kokkuleppest. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et ta loobub sõlmitud kokkuleppest ja jääb oma esialgse hagi juurde, mille ta oli esitanud 16.08.2013.a. kohtueelses menetluses. Tema kulutused on olnud suuremad, kui algselt arvas. Kokkuleppe sõlmimisega nõustus, kuna süüdistatav algselt ei tunnistanud enda süüd, vaid ähvardas, et võtab end töötuks ja siis ei saa kannatanu üldse mitte midagi. Seega kohus ei kinnita XXX ja I. Liiva vahel sõlmitud kokkulepet, kuna kannatanu loobus sellest. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 128 lg 1, mis näeb ette hüvitatava kahju liigid ja üheks liigiks on ka mittevaraline kahju, mis sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Haigusloost ja ekspertiisi aktist nr XXX nähtub, et XXX viibis küll ravil kolm päeva, kuid vajas ka edaspidi pidevalt ravi, talle tehti operatsioon proteesi panemiseks. Kannatanu viibis kohtuistungil ja kõigile kohalviibijatele oli näha tema kahjustatud näo väljanägemine. Parema silma ümbrus tugevalt

armiline. Arvestades tema tervisekahjustuse raskust ja sellest tingitud ulatuslikke hingelisi üleelamisi on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 127 lõike 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Käesolevas asjas on esitanud kannatanu mittevaralise kahju nõude summas 35 000 eurot. I. Liiv nõustus varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena kokku 15 000 euroga. Kohus leiab, et tervisekahjustuse süüline tekitamine süüdistatava poolt on leidnud täielikult tõendamist, mistõttu jääb kohtule arusaamatuks kaitsja seisukoht, et mittevaralist kahju tuleks veel kuidagi eraldi põhjendada ja tõendada. Kohtupraktika seisukohalt ei ole süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel sisuliselt arutlemise esemeks mitte see, kas hüvitada kannatanule kuriteoga põhjustatud mittevaraline kahju, vaid üksnes see, millises (mõistlikuks peetavas) summas seda teha. Eelkõige puudutab see VÕS § 134 lg 2 sätestatut, mille kohasel tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. Selles osas ka käesoleval juhul puudub vaidlus. Üksnes muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriume arvestades. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt selle kohta ka Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14, nr 3-2-1-54-07, p-d 13 ja 14;) Kohus märgib, et eelnimetatud säte on alates 31.12.2010 kehtetu, kuid antud põhimõtet käsitleb VÕS § 134 lg 2. I. Liiv põhjustas enda teoga kannatanule raske tagajärje - võimatu on teisiti hinnata kannatanu silma ümbruse vigastusi ning ka silma kaotust. Nimetatud vigastus kestab kannatanul elu lõpuni. Seonduvalt tsiviilhagis moraalse kahju katteks nõutud 35 000 euroga leiab kohus, et kuna mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, lähtub kohus kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ka ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Kannatanule löödi eelnevalt purukslöödud õllepudeli teravate servadega parema silma piirkonda. Kannatanu on andnud ütlusi, et Silmakliinikus tehti talle mitmeid õmblusi ning operatsioon ja oma silma ei ole tal enam olemas. Seega põhjustas tekitatud tervisekahjustus nii suurt valu kui suuri hingelisi kannatusi, mistõttu on ilmne, et kahjustati ka kannatanu psüühilist heaolu. Ühe silma kaotusest tulenevalt ei ole võimalik jätkata endisel hästi tasustatud töökohal töötamist, millest tingituna on langenud elukvaliteet. Lisaks eeltoodule on tegemist ka näo parandamatult inetuks tegeva vigastusega, sest näol on armid, mida kõrvaldada ei õnnestu. See omakorda takistab isikul vaba eneseväljendust ja tuleb taluda kaasinimeste kõrgendatud tähelepanu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et mittevaralise kahju summa ei saa olla väike. Samas tuleb aga arvestada ka ühiskonna üldise heaolu taset ja süüdlase sissetulekuid ning majanduslikku olukorda, sest väljamõistetav hüvitis ei tohi kaasa tuua kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kannatanu poolt nõutud 35000 eurot on ebamõistlikult suur summa, mis seaks süüdistatava perekonna raskesse majanduslikku olukorda (tuleb tal ju hüvitada kannatanule ka küllaltki suur varaline kahju).

Kohus leiab, et kannatanule tekitatud raske tervisekahjustus, üleelatud valu ja kannatused, püsivalt kahjustatud näo füüsiline väljanägemine ning elukvaliteedi tunduv langus annavad aluse hinnata mõistlikuks mittevaralise kahju summaks 20 000 eurot. Karistuse mõistmine Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku eriosa näeb ette KarS § 118 lg 1 p 2,5,6 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest nelja-kuni kaheteistaastase vangistuse. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisel, nihutada kas üles- või allapoole. Keskmiseks sanktsiooni määraks KarS § 118 lg 1 puhul on kaheksa aastat. Oma tegevusega realiseeris I.Liiv kolm KarS § 118 lg-s 1 toodud koosseisutunnust: raske kehaline haigus, nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus ja elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. – järelikult avaldub süüdistava teos suurem ebaõigussisu, mistõttu seda objektiivset asjaolu käsitleb kohus süüdistatava süüd suurendava. Süüd suurendav asjaolu on ka see, et vägivallatsemiseks puudus I.Liival vähimgi põhjus, kuna XXX ütles tütarlastele üksnes komplimente nende välimuse kohta. Tegu iseloomustava subjektiivse külje juures tuleb välja tuua asjaolu, et raske tervisekahjustuse tekitamine pandi toime kaudse tahtlusega, mis tähendab, et I.Liiv ei seadnud eesmärgiks kannatanu silmanägemise kaotamist. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus I.Liiva poolt kohtueelses menetluses väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust toimepandu üle ja tekitatud kahju osalist vabatahtlikku hüvitamist. Samuti tuleb I.Liiva karistust eripreventiivsetel kaalutlustel alandada. Ta on varem kohtulikult karistamata, mistõttu vaadeldav intsident võis olla erandlik ja puudub ka alus arvata, et selline tegu kordub. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus I.Liivale karistuse alla sanktsiooni keskmise määra ja karistab teda vangistusega 4 aastat 9 kuud. Tulenevalt kriminaalasja arutamisest lühimenetluse korras, kuulub mõistetav karistus vähendamisele ühe kolmandiku võrra, mistõttu karistuseks jääb 3 aastat ja 2 kuud vangistust. Kohus nõustub prokuröriga selles, et puudub vajadus tema suhtes karistust reaalselt täitmisele pöörata. I. Liiv ei ole varasemalt olnud teiste isikute suhtes agressiivne. Ta töötab ning töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Vangistuse täitmisele pööramisel kaotab süüdistatav töökoha ning sellest tulenevalt satub raskesse majanduslikku olukorda tema perekond. Ka kannatanu huvides on põhjendatud karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, et suures summas esitatud tsiviilhagi hüvitada. Kuivõrd Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks (3-1-1-59-07; 3-1-1-99-06). Eeltoodut arvestades tuleb I.Liiva karistuse kandmisest vabastamisel kohaldada KarS § 73 sätted. Kriminaalmenetluse kulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kriminaaltoimikutest koopiate tegemine kulud ja ekspertiisi maksumus. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda.

KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavatelt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Asitõend Kaks CD plaati, mis asuvad kriminaaltoimiku juures tuleb jätta kriminaaltoimikusse. Sündmuskohalt võetud klaasikillud ja DNA proovid kuuluvad hävitamisele, kui väärtusetud asjad.

Kohus juhindub KrMS § 238 lg 1 p. 4. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teate saabumise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 11.04.2014.a. kell 13.00.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.