Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 16.aprilli 2014.a. otsusega süüdi tunnistada A.A KarS § 329 järgi ja mõista karistuseks 5 ( viis ) kuud vangistust KarS § 65 lg. 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.02.2013 kohtuotsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse võrra s.o. 3 ( kolm ) kuud 27 ( kakskümmend seitse ) päeva vangistust ja liitkaristuseks mõista 8 ( kaheksa ) kuud 27 ( kakskümmend seitse ) päeva vangistust. Mõistetud karistuse algust arvestada tõkendi – vahistamine – kohaldamisest s.o. alates 28. novembrist 2013. A.A mõisteti KarS prg. 329 järgi süüdi selles, et tema olles 25.02.2013 Harju Maakohtu poolt süüdi mõistetud ja karistatud KarS § 424 järgi lisakaristusega, millega temalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks, mis jõustus 26.02.2013 ning mis pöörati täitmisele 27.02.2013, juhtis tahtlikult, olles alkoholi piirmäära ületavas seisundis, 28.11.2013 kella 12.07 – 12.12 politsei eest põgenedes Tallinnas Dunkri ja Rataskaevu tänavate ristmikult Niguliste tänava suunas mööda Rüütli tänavat, Müürivahe tänavat, Pärnu mnt-d, Kaarli pst, Toompuiesteed, Falgi teed ja Komandandi teed Vabaduse risti juurde ning sealt mööda Harju tänava treppe alla Harju tänava ja Rüütli tänava ristmikuni, kus peatus seoses teetõketega, mootorsõidukit Toyota Land Cruiser reg. nr. 58 ZFO, omamata juhtimisõigust, mis kohtu poolt karistusena ära võetud. Maakohus analüüsis vaidlusaluses kohtotsuses süüdistatava kinnipidamisega tegelenud politseiniku- tunnistaja tegevust ja tegevusetust ning leidis, et politseitöötaja ei täitnud temale Politsei- ja Piirivalve seadusega pandud kohustusi. Politseiniku tegevusetust arvestas maakohus ka süüdistatavale karistuse mõistmisel leides, et see mõjutab karistust kergendavas suunas. Ka arutles kohus kohtuotsuses selle üle, kas KarS prg. 329 põhiseadusvastavuse üle ja avaldas arvamust, et seaduseandja peaks selle paragrahvi dekriminaliseerima. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav vaidlustab temale mõistetud karistust, leiab, et see on liiga range ja taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Süüdistatav tugineb kohtuotsuses sisalduvale kohtu märkele, et isikule, kellel on juhtimisõigus ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega saab sama teo eest mõista karistuseks aresti või rahatrahvi. Palub arvestada, et tema ülalpidamisel on alaealine poeg – 14 aastane, ülikoolis õppiv tütar, tal on igakuised kohustused panga ja liisingufirmade ees. Ka on mõjutanud tema ja tema lähedaste elu juhtunu kajastamine meedias. On vangistuses viibides teinud vastavad järeldused ning lubab edaspidi seadusekuulekalt elada. Vanglas viibi ta esimest korda ja seal viibitud aeg on piisav õigete järelduste tegemiseks. Põhjendab veelkord temale etteheidetud käitumist ja leiab, et tema käitumist mõjutas ka temale arusaamatu politseinike tegevus.

Prokurör , ei nõustu kohtu motiividega ega mõistetud karistusega. Prokuröri hinnangul on kohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult, analüüsinud tõendeid valikuliselt, mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele ning mõistnud karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et kohtus tunnistajana üle kuulatud politseiametnik OL oleks rikkunud politsei ja piirivalve seaduses (edaspidi PPVS) kehtestatud järgmisi sätteid: § 3 lg 1 p 1, § 7’2 lg 1, § 7’3 lg 1 ja lg 2, § 7’32 lg 4. Politsei ülesanneteks on tõesti avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Nagu nähtub PPVS § 7’3 lg 2, peab selline avalikku korda ähvardav oht olema piisavalt tõenäoline, mida saab hinnata konkreetses olukorras ilmnenud asjaoludest. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et politseiametnik OL, nähes tema jaoks võõrast mootorsõidukit liikumas vanalinna tsooni, kuhu mootorsõidukiga minna ei tohtinud, reageeris nimetatud liiklusrikkumisele ning soovis sõiduki kinni pidada ning välja selgitada põhjuse, miks sõiduki juht liiklusseadust rikkus. Selleks andis OL sõidukile peatumismärguande, millele nähtuvalt videosalvestusest ka mootorsõiduki juht, kelleks hiljem osutus A.A , ka reageeris. Sõiduk jäi seisma. Seega oli tuvastatud, et A.A oli rikkunud liiklusseadust sellega, et oli keelava märgi alt sõidukiga vanalinna tsooni sisenenud, kuid selle info alusel ei saanud kuidagi pidada tõenäoliseks, et tekib avalikku korda ähvardav oht. Tunnistaja OL ütles selgelt, et „tal ei olnud aimuski, et härra niimoodi reageerib ja hakkab siis vanalinnas turiste täis kohas niimoodi minult eest ära sõitma“. Nähtub ka videosalvestuselt, et A.A poolt juhitud mootorsõiduk liigub kitsal Dunkri tänaval, kell 12.08.07 jääb maastur teele seisma, kell 12.08.12 hakkab maastur tagurdama kõnniteele ning pargib nn sõidukit kell 12.08.1312.08.14. Peale seda kell 12.08.15 alustab maastur liikumist ning algab tagaajamine. Nähtu tõendab üheselt, et puudub igasugune tõenäoline oht, et maastur hakkaks põgenema hetkel kui politseinik annab sõidukile peatumismärguande, sest sõiduk asub parkima, mis tähendab, et sõidukijuht jättis mulje, et allub peatumismärguandele. Seega ei rikkunud politseinik kohtu poolt välja toodud PPVS sätteid ning nimetatu ei vähenda A.A süüd. Kohus ei ole otsuses andnud hinnangut peamiste tõendite s.o videosalvestustel nähtu kohta, mille alusel saab otsustada A.A süü suuruse üle, vaid kohus on lugenud kuriteo tõendatuks järgmiselt: kohus tuvastas süüdistatava poolt KarS § 329 tunnustel kuriteo toimepanemise süüdistatava enda ütlustega ja prokuröri poolt esitatud tõenditega s.h Harju Maakohtu 25.02.2013 otsusega /.../, tunnistaja ütlustega ja Harju tänaval politseinike poolt A.A kinnipidamisega. Sellest tuleneb, et kohus ei ole tõendeid hinnanud nende kogumis, vaid ühekülgselt ja puudulikult ning ei ole arvestanud videosalvestustel nähtut. Prokurörile jääb täiesti arusaamatuks kohtu seisukoht liiklusseaduse (edaspidi LS) § 201 lg 1, 2 võrdlus KarS § 329 kuriteoga, kuna see ei puutu käesolevasse kriminaalasja. Samuti on arusaamatud kohtu kahtlused KarS § 329 kuriteokoosseisu põhiseaduspärasuses olukorras, kus kohus teeb süüdimõistva otsuse ja ei tunnista nimetatud sätet põhiseadusevastaseks. Prokuröri hinnangul tuleb tähelepanuta jätta ka kohtu ettepanekud KarS § 329 dekriminaliseerimise kohta.

Prokuröri hinnangul ei ole kohus A.A le mõistetud karistuse määra valikul piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega ning ei ole ka piisavalt põhistanud mõistetud karistust nähtuvalt A.A poolt toime pandud kuriteo asjaoludest. Nimelt on Riigikohus leidnud, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1- 40-04; 3-1-1- 99-06). Prokuröri hinnangul ei arvestanud kohus karistust mõistes üldse A.A poolt toime pandud teoga. Nimelt ei arvestanud kohus sellega, et A.A oli juhtunule eelnenud ööl tarbinud alkoholi, magamata, asus alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima ajal kui temalt oli juhtimisõigus kohtu poolt ära võetud, põgenes politsei eest Tallinna Vanalinnas ja Kesklinnas kohtades, kus oli palju liiklejaid (autojuhid, jalakäijad) ning saadi kätte temast sõltumatutel põhjustel. Kuigi KarS § 329 kuriteo kaitstav õigushüve ei ole seotud paljude inimeste elu ja tervisega, hõlmas A.A tegu samaaegselt ka mootorsõiduki juhtimist alkoholi piirmäära ületavas seisundis, politsei peatumismärguande eiramist ja põgenemist, mis on karistatavad väärtegudena, millega seadis ta ohtu paljude inimeste elu ja tervise ning nimetatut oleks kohus pidanud karistust mõistes ka arvestama. Prokuröri hinnangul saab juba A.A teo sisule keskendumisel hinnata tema süüd suureks. Samas oleks pidanud kohus arvestama karistust mõistes ka A.A isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. A.A on varem karistatud 21.08.2009 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 424 alusel ning nimetatud kohtuotsusest nähtub, et ka selles juhtumis A.A eiras politsei peatumismärguannet ning 25.02.2013 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel, kus kohtuistungi protokollist nähtub, et ka selles juhtumis eiras A.A politsei peatumismärguannet. Mõlemad minevikus toimunud juhtumid on sarnased käesoleva kriminaalasja asjaoludega. A.A ei mõjutanud uutest kuritegudest loobuma ka varem mõistetud karistused – rahaline karistus ning tingimisi vangistus. Kohus on A.A karistust kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust. A.A kohtuistungil küll väljendas, et kahetseb, kuid prokuröri hinnangul nimetatud kahetsus ei ole siiras. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1- 33-07 p 11 leidnud, „et menetlejal tuleb kahetsusavalduse siirust hinnata“. Prokurör leiab, et kohus ei ole antud asjas A.A kahetsuse siirust hinnanud, vaid on üksnes lähtunud A.A poolt kohtuistungil öeldust. Süüdistatava kahetsust on võimalik hinnata tema varasema käitumise järgi. 25.02.2013 kui A.A seisis kohtu ees KarS § 424 kuriteos, on kohtuistungi protokollist nähtuvalt A.A samuti väitnud, et ta kahetseb, on oma järeldused teinud ning enam kunagi purjus peaga autot ei juhi. Pool aastat hiljem pani ta toime käesoleva kuriteo, mille kohtuistungil väljendas ta ennast jällegi samamoodi. Seega saab sellest teha ühese järelduse, et A.A kahetusavaldus ei ole siiras ning seda ei saa arvestada karistust kergendava asjaoluna.

Eeltoodust nähtub, et korduvad samaliigilised rikkumised ei ole suutnud A.A mõjutada seaduskuulekalt käituma ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Prokuröri hinnangul kujutab alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine endast liikluses suure ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas lubamatu. Isik, teades, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud (süüdistatav tunnistas alkoholi tarvitamist), ent siiski asudes sõidukit juhtima, kujutab endast suurt ohtu kõikide liiklejate suhtes. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse, liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi, tuleb sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. A.A pani kuriteo toime kavatsetusega – ta asus teadlikult mootorsõidukit juhtima eesmärgiga seda näidata kliendile sõiduki müümiseks. Prokuröri arvates ei ole kohus karistust mõistes arvestanud Riigikohtu 17.06.2013 otsuses nr 3-1-1-58-13 sätestatuga, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust. Nähtuvalt eelpooltoodud kuriteo asjaoludest ning isikust saab hinnata A.A süüd suureks. Kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Prokuröri hinnangul vastab A.A süü KarS § 329 sanktsiooni maksimaalsele määrale s.o 1 aastasele vangistusele. Tallinna Ringkonnakohtu 8.mai 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 15.maini 2014. Määratud tähtajaks esitas id oma seisukohad prokurör ja süüdistatav. Prokurör seisukoht. A.A apellatsioon lähtub Harju Maakohtu otsuses väljendatust nagu võiks A.A tegu kvalifitseerida hoopis väärteona liiklusseaduse alusel. Tegemist on vale järeldusega, kuna A.A tegu vastab KarS § 329 kuriteokoosseisule, mistõttu A.A poolt taotletavat ei ole võimalik kohaldada. Lähtudes A.A apellatsiooni mõttest, taotletakse tegelikkuses mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Prokurör nimetatuga ei nõustu ning jääb enda apellatsioonis toodud asjaolude juurde, mille kohaselt on kohus mõistnud A.A le hoopis liialt leebe ning tema süüle mittevastava karistuse. A.A poolt välja toodud asjaolud (laps, ülikooli õppemaksu tasumine jms) olid olemas ka enne tema poolt toime pandud tegu, kuid nende olemasolu ei takistanud tal kuritegu toime panemast. Seega kokkuvõtlikult leiab prokurör, et A.A apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatava seisukoht. Süüdistatav on seisukohal, et tõendite kogumine on suunatud kuriteo asetleidmise või selle puudumise tuvastamisele ning seejärel juba karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamisele. Kuna videosalvestistel ei nähtu karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis võiks mõjutada tema süü suurust ja see kinnitab vaid tema enda ja tunnistaja ütllusi, siis sellises olukorras ei ole vajalik ka otsuses välja tuua sellist tõendit ega ka hinnata seda. See oleks vajalik ja nõutav kohtuotsuses vaid sellisel juhul, kui tõendid oleks vastuolulised. Seega on ka vale prokuröri väide, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt või puudulikult. Samuti peab süüdistatav täiesti l ubamatuks seda, et prokurör asub k riminaalmenetluses süü suurust hindama väärtegudega nagu käesoleval juhul. See tähendab vaid seda, et isikut karistatakse kriminaalkorras ka väärtegude eest. Seda aga ei pea võimalikuks kehtiv krimin aalmenetlusõigus ja kriminaalmene tluse põhimõtted. Seetõttu palub jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata, kuid tunnistada KarS prg. 329 põhiseaduse vastaseks ja mõista ta õigeks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja apellatsioonimenetluse poolte kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

politseiametniku tunnistajana ülekuulamist teatas, et jätkab samal teemal ja seda juba jonnist. Kaitsja võib tõesti kohtuvaidlustes esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja tema süüd vähendavad asjaolud ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt hindama. Käesoleval juhul on kaitsepool valinud kaitsetaktika, kus saavutamaks süüdistatava süü vähendamist ja karistuse kergendamist süüdistatakse politseitöötajat PPVS sätete rikkumises. Selline taktika ei saa olla kaitsjale etteheidetav, kuid prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega . Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-43-13 p.-s 20 rõhutanud, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Eeltoodut arvestades kohtukolleegium muudab oma otsusega maakohtu otsuse põhjendavat osa jättes sellest välja maakohtu otsuse p.-des 1- 8 esitatud seisukohad.

, on jätkuvad arutlused sel teemal kohtuotsuses üleliigsed. Seda enam, et KarS prg. 329 põhiseadusevastaseks (ka osaliselt) tunnistamise küsimust selles kontekstis, mis seondub juhtimisõigusega, ei saa kohtuvaidlustes tõusetuda kuna tegemist on normi tõlgendamisega, mis on kohtupraktikas tänaseks päevaks üheselt lahendatud. Kohtupraktikast, mille ühtlustamise eesmärki kannavad ka viidatud Riigikohtu otsused, millistest nähtub, et oluline on ära otsustada kumb – KarS prg. 329 või LS 201 lg 2 – on üldnorm ja kumb erinorm. KarS prg. 329 näeb ette vastutuse Seejuures , kas teokoosseisu .... kvalifitseeruvad ka need juhtumid, kus isik, kellelt on kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud juhib siiski mootorsõidukit, seda ei ole seaduseandja KarS prg. 329 dispositsioonis ühegi sõnaga väljendanud, see küsimus on käesolevaks ajaks ammendavalt lahendatud Riigikohtu poolt

vastava kohtupraktika kujundamisega. Ka ei tulene seaduse tekstist, et see oleks loodud spetsiaalselt ja ainult nendele karistusest kõrvalehoidumise juhtudele, millised seisnevad juhtimisõiguse äravõtmises. Ehk siis, maakohus ei ole oma dekriminaliseerimise mõtte väljendamisel arvestanud seda, et sama kuriteona kvalifitseeruvad ka muude seaduses ettenähtud (KarS prg. 49 kuni 52 -2) kohtu poolt mõistetud lisakaristuste täitmisest kõrvalhoidumise juhud aga ka kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumise ees t. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et kogu kohtuotsuses sisalduv arutlus sel teemal on üleliigne ja eksitav ja sellest on ajendatud osaliselt ka süüdistatava apellatsioon, milles põhjendatakse taotlust kergema karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegium muudab oma otsusega maakohtu otsuse põhjendavat osa jättes sellest välja maakohtu poolt esitatud arutlused KarS prg. 329 ja LS 201 lg 2 võrdluse ja selle tulemusel tehtud järeldused e. p. -d 9-14. Süüdistatava taotlus KarS prg. 329 põhiseadusevastaseks tunnistamise kohta jääb käesolevas menetluses rahuldamata.

Kohtukolleegium leiab, et see taotlus rahuldamisele ei kuulu kuna kohtukolleegium ei ole veendunud, et A.A sobib krimi naalhooldusele. Ta pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud tahtliku kuriteo toime katseajal, mis on temale eelmise kohtuotsusega määratud katseaja tingimuste raskeim rikkumine. Ka kuritegu, milles süüdistatav süüdi mõisteti seisneb kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumises. Need asjaolud ilmestavad üheselt süüdistatava suhtumist õiguskorda ja temale kohtuotsusega mõistetud karistusesse ning antud võimalusesse vabaduses karistus ära kanda. Kohtu poolt ilmutatud usaldust süüdistatav ei õigustanud ja seetõttu puudub ka käesoleval ajal kohtul veendumus, et ta on võimeline oma suhtumist õiguskorda muutma ilma reaalselt vanglas karistust kandmata. A.A käitumist iseloomustab õiguskorda eirav meelestatus, mis aga tähendab seda, et üldkasulik töö kui karistus ei taga tema õiguskuulekust. Riigikohtu üldkogu on väärteoasjas nr 3-1-1- 116-09 selgitanud, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega ja nendele antava õigusliku hinnanguga. Isiku süü hindamisel kaalutavad asjaolud on kriminaalkolleegium võtnud kokku kriminaalasjas nr 3-1-1- 76-12. Viidatud lahendis on kirjas, et karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu ongi põhjendatud raskema karistuse mõistmine. Maakohus on A.A le karistuse mõistmisel arvestanud toimepandud kuriteo raskust, politseiniku poolt vastavalt PPS § 7 – 32 lg. 4 meetmete tarvitusele võtmata jätmist, A.A kahetsust, enne vahistam ist töökoha ja iseseisva sissetuleku olemasolu, vahi all viibimise aega, kuriteo toimepanemist ajal, mil tal oli kohtuotsusega ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus ja katseajal. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud ka puhtsüdamlikku kahetsust. Nendest asjaoludest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et A.A-le tuleb mõista karistuseks vangistus e. sanktsioonis ettenähtud raskeim karistusliik. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et arvestades käesolevas kohtuotsuses eelpool esitatud seisukohti, puudub igasugune põhjendatud alus arvestada mingilgi määral karistust kergendavalt p olitseiniku poolt PPS- s sätest atud meetmete tarvitusele võtmata jätmist. Neid rikkumisi kohtukolleegiumi arvates ei esinenud politseiniku tegevuses. Küll aga mõjutavad karistuse raskust nagu kohtukolleegium samuti eelpool märkis ja seda Riigikohtu lahenditele viidates – kuriteo faktilised asjaolud e. antud juhul konkreetne käitumine peale seda, kui A.A oli saanud peatumismärguande politseitöötaja poolt ja otsustas alustada ohtlikku manööverdamist mööda vanalinna. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et süüdistatava poolt puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine olukorras, kus ta ka varasemalt seda avaldades paneb jätkuvalt toime kuritegusid, ei pruugi näida eriti siirana ja ei tekita ka kohtus erilist usaldust. Kuid samas ei ole ka välistatud, et seekord võib kahetsus olla siiram kui varasemalt. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt mõistetud 5 kuuline vangistus on kõiki asjaolusid koostoimes arvestades piisav vangistusmäär ning selle raskendamiseks puudub alus. Prokuröri poolt taotletava sanktsiooni maksimaalmäära mõistmiseks ei näe kohtukolleegium

alust esmalt seetõttu, et tegemist on esmakordselt reaalse vangistusena süüdistatavale mõistetud karistusega. Süüdlasele karistust mõistes on kohtul alus eeldada, et karistuse eesmärgid on saavutatavad antud juhul sanktsiooni alam – ja ülemmäära arvestades keskmäärale ligilähedase karistuse mõistmisega, millist võib nimetada lühiajaliseks vangistuseks ja mis peaks esmakordselt reaalselt karistust kandvale isikule mõjuma šokina ning mõjutama teda tulevikus kuritegude toimepanemisest loobuma. Sanktsiooni keskmäär arutatava kuriteo puhul on 5,5 kuud. Seejuures tuleb arvestada aga ka seda, et tegemist on alternatiivse sanktsiooniga. Kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-177- 11 on kirjeldatud konkreetset mudelit karistusmäära tuvastamiseks üheliigilise sanktsiooni korral. Osa A.A karistust mõjutavatest asjaoludest on maakohus arvestanud juba karistusliigi valikul e. nendest tulenevalt on välistatud rahalise karistuse mõistmine. Neid asjaolusid ei saa teistkordselt arvestada valitud karistusliigi e. vangistuse määra mõistmisel. Seega ei pea kohtukolleegium maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas põhjendatuks ja kohtukolleegium muudab oma otsusega KrMS prg. 337 lg 1 p.3 alusel vaid esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja otsuse p.des 1- 14 esitatud asjaolud ja karistuse mõistmisel politseiniku poolt vastavalt PPS § 7 – 32 lg. 4 meetmete tarvitusele võtmata jätmise arvestamise ning arvestab tõenditena ka maakohtu istungil prokuröri poolt esitatud ja maakohtu poolt kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõendid – videosalvestused.

Julia Katškovskaja

Mellika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.