Kohtulahend

XXX Moisejevit järgima katseajal kontrollnõudeid: • elama alalises elukohas: XXX; • ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; • saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.

Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille esitamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: XXX Moisejevit süüdistatakse selles, et tema hoidis alates 31.12.2007 kuni 24.10.2011.a. toimunud läbiotsimiseni Tallinnas XXX, välise kõvaketta Venus kõvakettal Samsung HM250JI (s/n: S0TVJQSS500109) kokku kuut videofaili, milledel on kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides. Samuti süüdistatakse teda selles, et tema hoidis vähemalt alates 01.10.2010 kuni 24.10.2011.a. toimunud läbiotsimiseni Tallinnas XXX, sülearvuti Shark kõvakettal Toshiba MK3255GSX (s/n: 595KT0KFT) kokku 39 videofaili ja ajavahemikul 10.12.2010 kuni 24.10.2011 ühte tekstifaili, milles oli kuus pilti, milledel on kujutatud nooremaid kui 18aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides. Seega on XXX Moisejev hoidnud pildi- ja videofaile, milledel oli kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja nooremaid kui 14-aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides, mis on KarS § 178 lg 1 kirjeldatud kuritegu.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd eitavad ütlused ja kontrollinud kohtuistungil riikliku süüdistaja esitatud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevale seisukohale. Süüdistusest nähtuvalt on A. Moisejevile esitatud süüdistus KarS § 178 lg 1 järgi, mis sätestab vastutuse nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teoses või selle reproduktsiooni valmistamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest. Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p 3 kohaselt on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Asjakohase kohtupraktika kohaselt käsitletakse erootilisena pilte ja muid teosed, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine kunstilise kujundi kaudu (RKKKo nr 3-1-1-14605 p 8). Nagu eelnevalt märgitud, on A. Moisejevile esitatud süüdistus selles, et ta hoidis alates 31.12.2007 kuni 24.10.2011 toimunud läbiotsimiseni Tallinnas, XXX, välise kõvaketta Venus kõvakettal Samsung HM250JI (s/n: S0TVJQSS500109) kokku kuut videofaili, milledel on kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14-aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides.

Süüdistuse tekstist johtuvalt peab kohus esmalt vajalikuks käsitelda küsimust, kas videofailid, millele riiklik süüdistaja on viidanud, on hinnatavad alla 18-aastaste isikute puhul pornograafilistena ning alla 14aastaste isikute puhul erootiliste ja/või pornograafilistena. Kohtule tõendina esitatud 25.10.2011 koostatud asitõendite vaatlusprotokolli kohaselt koos lisadega tuvastas menetleja läbiviidud uuringu tulemusena, et andmekandjalt 11U-IA0048G1 (so välise kõvaketta Venus kõvakettalt Samsung HM250JI) leiti videomaterjali, millel on kujutatud alaealisi isikuid erootilistes/pornograafilistes situatsioonides. Kõnealuselt andmekandjalt tuvastati 5 videot, millest neljal on kujutatud nooremaid kui 18aastaseid isikuid pornograafilises ja ühel nooremat kui 14aastast isikut erootilises situatsioonis. Vastava tõendi ja selle lisaga tutvumise järgselt nõustub kohus sellega, et andmekandjal asuvast 5st videost on 4 hinnatavad kui pornograafilised ehk kus nähtub selline kujutamisviis, mis jätab kõrvale ja tahaplaanile teised inimlikud seosed ja toob esile seksuaalsed toiminud labaselt ja pealetükkivalt. Samuti nõustub kohus sellega, et videotel kujutatud isikute füüsiline areng annab aluse käsitelda neid nooremate kui 18aastastena. Mis puudutab videofaili, mida riiklik süüdistaja on hinnanud erootilisena, siis sellega tutvumise järgselt nõustub samuti kohus riikliku süüdistaja, et seal kujutatu on vaadeldav erootilisena, kuna selle eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Seejuures viitab seal kujutatud isiku füüsiline areng sellele, et tegemist on lapseealise ehk noorema kui 14aastase isikuga. A. Moisejevile on esitatud süüdistus ka selles, et ta hoidis vähemalt alates 01.10.2010 kuni 24.10.2011 toimunud läbiotsimiseni Tallinnas XXX, sülearvuti Shark kõvakettal Toshiba MK3255GSX (s/n: 595KT0KFT) kokku 39 videofaili ja ajavahemikul 10.12.2010 kuni 24.10.2011 ühte tekstifaili, milles oli kuus pilti, milledel on kujutatud nooremaid kui 18aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides. Ka sellel andmekandajal seonduvaga kontrollib kohus esmalt, kas tegemist on alla 18-aastaste isikute puhul pornograafiliste ning alla 14aastaste isikute puhul erootiliste ja/või pornograafiliste videote ja fotodega. Märgituga seonduvalt osutab kohus taas 25.10.2011 koostatud asitõendite vaatlusprotokollile koos lisadega, kus nähtub, et andmekandjalt 11U-IA0068C1 (so sülearvuti SharkFL90 kõvakettalt Toshiba MK3255GSX) leiti kokku 28 videot, kus 25-l on kujutatud nooremaid kui 14aastaseid isikuid pornograafilises ja 1-l erootilises situatsioonis. Üks video ei avanenud ja ühel videol on ca 9 minuti pikkune venekeelne saatelõik laste vägistamise juhtumitest. Täiendavalt tuvastati kõnealuselt andmekandjalt 17 videofaili, kus on kujutatud nooremaid kui 14aastaseid isikuid pornograafilises ja/või erootilises situatsioonis ja üks wordi-fail koos fotomaterjaliga, kus on kujutatud alaealisi isikuid erootilistes/pornograafilistes situatsioonides koos tekstiga. Sarnaselt välise kõvaketta Venus kõvakettalt Samsung HM250JI nähtuga, leiab kohus ka sülearvuti SharkFL90 kõvakettalt Toshiba MK3255GSX leitu puhul, et 39 videofailil ja ühel tekstifailil, milles on kokku kuus pilti (vt ka lisad 6 ja 7 + fototabelid), on kujutatud nooremaid kui 18-aastaseid isikuid erinevates pornograafilistes situatsioonides ja/või nooremaid kui 14-aastaseid isikuid erinevates erootilistes ja pornograafilistes situatsioonides. Lisaks sellele, et video- ja fotomaterjalil kujutatud isikute füüsiline areng annab aluse käsitelda neid ala- ja lapseealistena, tõendab vastavat asjaolu vähemalt osaliselt ka asitõendi vaatlusprotokolli lisas toodud videote raport, kus faili asukoha juurest nähtub faili nimetus ning millest omakorda nähtub vähemalt osaliselt seksuaalse väärkohtlemise alla sattunud alaja lapseealiste isikute vanus või viide nende alaealisusele. Seda, et tegemist on just ala- või lapseealiste isikutega, kinnitab kohtu hinnangul seegi, et 29.06.2012 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli lisa 9a kohaselt seonduvad päringud (nn ajaloo otsingusõnad) on teostatud just 18aastaste ja nooremate isikute kohta ning seejuures on need päringud vaieldamatult seksuaalse alatooniga. Eelneva kokkuvõtteks asub kohus seisukohale, et süüdistatava elukohas asunud andmekandjatelt leitud ja süüdistuses märgitud video- ja tekstifailid on keelatud materjaliks KarS § 178 tähenduses.

Vaatlusprotokolli ja selle lisadega seonduvalt tõusetus kohtuistungil küsimus selle kohta, et kaitsja ei ole saanud vaatlusprotokolli lisaks olevate failidega tutvuda ja pole neid näinud, kuna riiklik süüdistaja pole neid koos süüdistusaktiga esitanud. Sellest tulenevalt leidis kaitsja, et asitõendi vaatlusprotokoll, milles alustati vaatlust 25.10.2011, on tõendina lubamatu. Osutatuga seonduvalt tuleb märkida, et käesoleval juhul pole vaidlust selles, et süüdistatav ja tema kaitsja on kätte saanud süüdistusakti. Süüdistusakti p-s 14 on välja toodud konkreetne tõendite loetelu, millistega riiklik süüdistaja süüdistatavale esitatud süüdistust tõendab. Süüdistusakti p-s 6 on ära toodud andmed asitõendite kohta. Asitõenditeks käesolevas kriminaalasjas on mh ka asitõendite vaatlusprotokollide lisad 1 ja 2 ehk kaks DVDplaati, millel on kujutatud nooremaid kui 18aastaseid isikuid pornograafilistes situatsioonides või nooremaid kui 14aastaseid isikuid pornograafilistes või erootilistes situatsioonides kujutavad videofailid ja failiraportid. Seega olid süüdistatav ja tema kaitsja teadlikud, et kriminaalasjas on mh asitõenditeks ka kaks DVDplaati. Kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 4. jagu sätestab kohtueelse menetluse lõpuleviimise ja KrMS § 224 kriminaaltoimiku esitamise kaitsjale, kannatanule ja tsiviilkostjale tutvumiseks. Osutatud õigusnormi esimese lõike esimese alternatiivi kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil. KrMS § 224 lg 3 kohaselt esitatakse kriminaalasjas tehtud salvestis või asitõend kaitsjale, kannatanule või tsiviilkostjale tutvumuseks nende taotlusel. St, et esiteks on seadusandja asitõendi või salvestisega tutvumise sidunud kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotlusega ja teiseks pole seadusandja tahteks olnud asitõendist või salvestisest koopia tegemine ja selle väljastamine kaitsjale, kannatanule või tsiviilkostjale, vaid seadusandja on pidanud võimalikuks üksnes asitõendi või salvestisega tutvumist. Kohtuistungil avaldas riiklik süüdistaja, et kaitsja ei ole käesolevas kriminaalasjas taotlenud asitõenditega tutvumist. Seda ei vastustanud ka süüdistatava kaitsja, kuid kaitsja arusaama kohaselt oleks pidanud prokurör talle ütlema, et mingid materjalid jäävad edastamata ja nendega on võimalik eraldi tutvuda. Sellele vastuseks selgitab kohus, et kaitsja väide, mille kohaselt oleks pidanud riiklik süüdistaja talle ütlema, et tal on võimalik mingite materjalidega eraldi tutvuda, ei põhine seadusel. Nagu viidatud, kohustab KrMS § 224 lg 1 prokuratuuri esitama kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil. Sellest ega ühestki muust õigusnormist ei tulene prokuratuurile kohustust teavitada või informeerida süüdistatavat või kaitsjat, et kriminaalmenetluses on ka asitõendeid ja/või salvestisi, millega on kaitsjal võimalik tutvuda, kui ta esitab selleks taotluse. Asitõendi ja/või salvestisega tutvumise õigus tuleneb kaitsjale seadusest ning kaitsjal kui eelduslikult juriidilisi süvateadmisi omaval juristil on olnud kõik võimalused selle õiguse realiseerimiseks. Asitõendite olemasolu on üheselt sedastatav süüdistusakti punktist 6, kus on ka viited kriminaaltoimiku lehekülgedele ning arvestades asjaolu, et süüdistusakt koos kohtusse kutsutavate isikute nimekirjaga moodustab kokku 4 lehekülge, ei peaks kohtu arvates asitõendite olemasolu kohta informatsiooni saamine süüdistusakti mahu tõttu olema raskendatud. Seega asub kohus seisukohale, et kaitsja poolt vastava õiguse realiseerimata jätmisega ei tõusetu ega saagi tõusetuda tõendi lubatavuse küsimust ning ühtegi muud põhjendust, miks peaks vaatlusalune tõend olema lubamatu, kaitsja esitanud ei ole. Seega on asitõendi vaatlusprotokolli näol koos lisadega tegemist lubatava tõendiga. Järgnevalt hindab kohus riikliku süüdistaja esitatud tõendeid selle kohta, kas eelosutatud KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmist, so õiguslikus mõttes teose valdamist, on võimalik inkrimineerida süüdistatavale. Süüdistusakti kohaselt tingis käesoleva kriminaalasja alustamise asjaolu, et Interpoli kaudu laekus Eesti õiguskaitseorganitele informatsioon rahvusvahelise politseioperatsiooni IKARUS käigus kogutud kuriteole viitavate andmete kohta ja nimelt selle kohta, et rahvusvahelise politseioperatsiooni käigus tuvastati Eestiga seotud 12 erinevat internetiühenduse aadressi, millelt oli ajavahemikus 01.09.2011 kuni 12.09.2011 P2P võrgus jagatud erineval hulgal alla

18aastaseid isikuid pornograafilistes situatsioonides kujutavaid videoid. Üheks nendest internetiühenduse aadressidest oli 62.65.218.50. Kohtule tõendina esitatud jälitusprotokolli kohaselt tehti jälitustoiminguga teostatud päringuga sideettevõtjale kindlaks, et osutatud IPaadressi ühenduse füüsiliseks aadressiks oli 11.09.2011 kell 20.38 XXX, Tallinn ja omanikuks XXX Moisejev (krim toimik tl 1-2). Edasiselt nähtub läbiotsimismäärusest ja -protokollist, et andmekandjad, milledelt p-des 2.1.1. ja 2.1.2. osutatud keelatud sisuga salvestised leiti, asusid A. Moisejevi elukohas (krim toimik tl 3-33). Ka kohtuistungil kinnitas A. Moisejev, et sülearvuti Shark ja väline kõvaketas Venus kuuluvad talle, soetades need ilmselt aastal 2007. Sülearvuti soetas ta kasutatuna, kõvaketta aga uuena. A. Moisejev kinnitas sedagi, et sülearvuti Shark kasutajateks olid tema ja tema tütar. Eelnevat analüüsides leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole vaidlusi ega eriarvamusi selles, et KarS § 178 tähenduses keelatud materjali A. Moisejevi kodust, so tema kasutuses olnud sülearvutilt Shark ja väliselt kõvakettalt Venus leiti ning mõlemat seadeldist süüdistatav ka kasutas. Samas vaidleb süüdistatav vastu sellele, et ta oli või pidi olema teadlik tema arvutis ja välisel kõvakettal olevast KarS § 178 tähenduses keelatud materjalist, esitades kaitseversioonina võimalused, et KarS § 178 tähenduses keelatud materjal (failid) sai tema arvutisse kas koos pahavaraga, mille olemasolu tema arvutis tuvastati ekspertiisiga või see tõmmati sinna kellegi kolmanda isiku poolt tema teadmata, näiteks kasutades programmi Team Viewer, sest keelatud sisuga materjal asus kasutaja Admin kontol, mida tema ei kasutanud. Kujundades seisukohta süüdistatava kaitseverisooni kohta, mille kohaselt võis KarS § 178 mõttes keelatud materjal süüdistatava arvutisse jõuda pahavara kaudu, siis tuleb möönda, et iseenesest on õige ja kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega kooskõlas, et pahavara, mis võimaldab kasutada arvutit ilma omaniku ja/või kasutaja teadmata, süüdistatava kasutuses olnud arvutist Shark leiti. Seda asjaolu tõendab kriminaalmenetluse käigus määratud infotehnoloogiaekspertiisi ekspertiisiakt nr 12E-IS0002 (krim toimik tl 61-70). Vaatlusalusest ekspertiisiaktist tuleneb, et pahavara „Backdoor:Win32/Cycbot.B“ olemasolu arvutist Shark tuvastati ja see eemaldati tõenäoliselt ajavahemikus 15-17. juuli 2011. Pahavara paigutamise aja kohta eksperdil informatsiooni leida ei õnnestunud, kuna pahavara oli arvutist eemaldatud. Eelnev tähendaks kohtu hinnangul seda, et kui KarS § 178 tähenduses keelatud materjal oleks sattunud süüdistatava arvutisse pahavara kaudu, siis tulenevalt asjaolust, et pahavara eemaldati kasutaja poolt hiljemalt 17.07.2011, ei tohiks peale seda kuupäeva KarS § 178 tähenduses keelatud materjali allalaadimisi süüdistatava arvutis enam olla. Tutvudes asitõendite vaatlusprotokolli lisaga nr 4, so videote detailsed andmed (krim toimik tl 45-52), siis nähtub, et peaaegu kõik nn keelatud videofailid, mis sülearvutist Shark leiti, on alla laetud peale 17.07.2011 kuupäeva, ehk peale pahavara arvutist eemaldamist. Seega kaitseversioon sellest, et KarS § 178 tähenduses failid sattusid sülearvutisse Shark pahavaraga, on kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega, so vaatlusprotokolli lisas nr 4 kajastuvaga ümber lükatud. Lisaks tuleb märkida, et KarS § 178 tähenduses keelatud sisuga failid olid paigutatud korrektselt Admin kasutaja erinevatesse kaustadesse, need ei asunud mitte ühelgi juhul kasutajate XXX või XXX kaustades ning samuti ei asetsenud failid interneti vahemälus. Failide korrektne asetus konkreetsel kontol koos kohtu poolt viidatud muude asjaoludega, samuti 29.06.2012 koostatud vaatlusprotokolli lisas 8a ja 9a (krim toimik tl 72-85) toodud alaealiste seksuaalse väärkohtlemisega seonduvate märksõnade kasutamine otsingus (nn otsingu arhiiv), viitab kohtu veendumuse kohaselt üheselt sellele, et KarS § 178 tähenduses keelatud sisuga materjal oli sülearvutis kellelegi teadliku ja tahtliku tegevuse tõttu. Tegevuse juhuslikkuseks annaks aluse arvutis failide suvaline paiknemine erinevate kasutajate all, failide vahemälus olemine. Seda pole aga antud juhul võimalik sedastada, mis välistab juhuslikkuse aspekti. Hinnates süüdistatava väited selle kohta, et keelatud sisuga materjal võis tema arvutisse sattuda läbi kaugtööprogrammi Team Viewer, siis selles osas märgib kohus, et põhimõtteliselt tähendaks läbi programmi Team Viewer süüdistatava arvutisse sisenemine kahte aspekti –

esiteks seda, et Team Viewer toimimispõhimõttest johtuvalt pidi süüdistatav ise andma sellele kellelegi kolmandale isikule oma arvutile ligipääsu võimaldava ID ja parooli. Teiseks, et see isik, kellele süüdistatav andis ligipääsu võimaldava parooli, pidi olema teadlik süüdistatava kasutuses oleva sülearvuti Shark Admin-konto olemasolust ja sellele juurdepääsu võimaldavast paroolist, mida süüdistatav ise oma väidete kohaselt ei tea. Kohtu hinnangul on teine aspekt oluline seetõttu, et kõik keelatud sisuga failid on alla laetud konto Admin alt. Seda, et oma töö tõttu, milleks on süüdistatava väidete kohaselt internetiteenuste osutamine, on süüdistatav võimaldanud oma arvutile juurdepääsu kolmandatele isikutele, on süüdistatav kinnitanud kohtuistungil. Seejuures kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et vaatlusalust programmi kasutades on võimalik siseneda tema arvutisse, kuid seda on võimalik teostada vaid juhul, kui siseneja teab programmi IDd, siseneb sellega ja seejärel on seal võimalik teha sisenejal mistahes asju/toiminguid. Riikliku süüdistaja küsimusele selle kohta, kui paljudele on ta IDkoodi ja parooli jaganud, vastas süüdistatav, et teeb seda iga kord, kui ta soovib midagi oma arvutis näidata. Eelnevat hinnates leiab kohus, et täielikult mõeldamatu ja eluliselt mitteusutav on ja võiks olla väide, et süüdistatav võimaldab talle täiesti tundmatule, suvalisele ja võõrale isikule juurdepääsu läbi kaugtööprogrammi oma arvutile, so nii tema enda kui ka tütre, kellele kasutajakonto oli ekspertiisiakti kohaselt parooliga kaitsmata, kasutajakontodele ja seal asuvatele failidele. Seega võimaldades kellelegi kolmandale isikule läbi kaugtöölaua ligipääsu oma arvutile, pidi süüdistatav teadma kellele ja millistel eesmärkidel ta oma arvutile juurdepääsu võimaldas. Seda märkides leiab kohus, et eelosutatud versiooni avaldamisega on süüdistatav asunud enese nö aktiivsele kaitsele. Aktiivsele kaitsele asumist sisustatakse aga asjakohase ja kehtiva kohtupraktika kohaselt sellega, et isik ise peab esitama vastava versiooni tõestuseks tõendid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Käesoleval juhul pole süüdistatav aga avaldanud ühtegi kontakti, kellele ta oma sülearvutile juurdepääsu võimaldas. Seega ei ole süüdistatav oma kaitseversiooni tõendamiseks tõendeid esitanud ega loonud ka võimalust vastava versiooni kontrollimiseks. Märgitu annab omakorda aluse seisukohaks, et süüdistatava kaitseversioon, mille kohaselt keegi kolmas isik on tema arvutisse tema teadmata Team Viewer programmi kaudu sisenenud, on paljasõnaline, mis tingib esitatud kaitseversiooni kõrvalejätmise. Kuna kohus loeb paljasõnaliseks kaitseversiooni tundmatu kolmanda isiku poolt süüdistatava arvutisse sisenemise kohta, siis puudub vajadus käsitleda järgnevalt, kas see tundmatu kolmas isik võis teada ja teadis süüdistatava arvutikasutaja Admin-kontoga seonduvat salasõna, mis võimaldas Admin kontole sisenemist ja seal KarS § 178 tähenduses keelatud sisuga materjali allalaadimist ja selle keelatud materjali Admin-kontol hoidmist. Süüdistatav on esitanud väited ka sellele kohta, et sülearvutis Shark kasutas ta üksnes salasõnaga kaitstud kasutajakontot XXX, Admin-kontot ei kasutanud ta kunagi, ent keelatud sisuga failid leiti just Admin-kontolt. Analüüsides Admin-kontoga seonduvat, pole kuidagi võimalik kõrvale jätta seda, et vastuseks kaitsja küsimustele on süüdistatav kohtuistungil selgitanud, et (tsiteerin) „ ... kasutatud sülearvutit Shark soetades oli seal tõepoolest veel üks kasutaja Admin või Administraator, kuid asi oli selles, et mingisugune kasutaja pidi olema seal algne, et ma võiks enda jaoks mingisuguse kasutaja luua. Adminil polnud mingisugust parooli. Pärast arvuti soetamist tegin ma endale kasutaja nimega XXX, millele panin parooli ja sellest hetkest alates kasutasin ma sisenemisel XXX . Admin kausta pole ma kunagi kasutanud.“ Seega järeldub, et süüdistatava enda sõnade kohaselt sülearvuti Shark soetamise hetkel Admin-konto salasõnaga kaitstud ei olnud. See seisukoht on ka eluliselt usutav, sest puuduvad igasugused mõistlikud ja loogilised põhjendused, miks peaks keegi soetama endale kasutatud arvuti, mis on või võiks olla parooliga kaitstud, seejuures arvestades, et üldtuntuks saab lugeda teadmise, et just administraator omab (arvuti)süsteemi üle täiskontrolli. Ühtlasi tähendab see, et peale sülearvuti oma valdusesse saamist oli süüdistataval võimalus ka seda salasõnaga kaitsta. Põhjus, miks kohus antud temaatikal, so Admin-konto juurdepääsu juures, peatub, on see, et süüdistatav on oma viimases sõnas eelnevalt osutatud ütlustele vastupidiselt märkinud, et ta pole kunagi omanud kasutajakontole Admin mingit juurdepääsu ning ka kogu oma soovi

korral poleks ta saanud avada keelatud sisuga faile ei ketta puhastamisel ega ka defragmenteerimisel. Kuivõrd tegemist on süüdistatava avaldatud seisukohtade diametraalse erinevusega, siis asjakohase kohtupraktika kohaselt peaks ütluste diametraalse erinevuse korral kaasnema nende täielik kõrvalejätmine seoses nende ebausaldusväärsusega. Samas pole seda aga võimalik teha, sest vastupidise väite oma eelnevalt antud ütlustele on süüdistatav esitanud viimases sõnas, mitte aga ütlustes. Süüdistatava viimane sõna pole aga tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja seega puudub vajadus hinnata viimases sõnas antud selgituste/avalduste/seisukohtade usaldusväärsust ja tõendikogumisse sobivust. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi kohaselt leiti kõik KarS § 178 tähenduses keelatud failid kas Admin-konto alt sülearvutist Shark (vt asitõendite vaatlusprotokolli lisad 4 ja 8) või välise kõvaketta Venus kõvakettalt Samsung, mis oli sinna varukoopiana kopeeritud sülearvutist Shark ja taas kord asus keelatud materjal kasutaja Admin kontol – kas töölaual kaustas „enig“ või üldises allalaadimiskaustas „Downloads“ (vt asitõendite vaatlusprotokolli lisa 4 üheksas leht ja ekspertiisakt nr 12E-IS0002). Kuigi süüdistatav andis ütlusi selle kohta, et tema Admin-kontot ei kasutanud ja on täielikult eitanud oma arvutisse KarS § 178 tähenduses keelatud failide allalaadimist ja/või nende hoidmist ning seejuures on tal puudunud tema väidete kohaselt igasugune teadmine, et tema arvutis sellist materjali võiks olla, siis kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum süüdistatava väiteid tema teadmatusest keelatud failide olemasolu kohta ja Admin-kontole juurdepääsu puudumise kohta ei kinnita. Siinkohal viitab kohus järgmistele menetluse käigus tuvastatud aspektidele. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et 2007 aastal kasutatud sülearvutit Shark ostes oli tema jaoks oluline, et sellele oleksid installeeritud Skype, Microsoft, Word, Excel ehk Officeprogrammid, mida ta vajas oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks. Seega arvutit ostes oli ta teadlik, et sülearvutis olid olemas just eelnimetatud programmid. Ekspertiisiakti nr 12E-IS0002 lisast 1 nähtub, et sülearvutisse Shark on paigaldatud operatsioonisüsteem Windows Vista Business 12.12.2007. Kõnealusest lisast tuleneb seegi, et 03.10.2010 on sülearvutisse Shark installeeritud operatsioonisüsteem Windows 7 Ultimate. Kuna kõnealuste programmide/operatsioonisüsteemide olemasolule sülearvutis Shark pole süüdistatav selle soetamise hetkel osutanud, tuleneb, et vaatlusalused operatsioonisüsteemid installeeritigi sülearvutisse Shark hiljem ja nagu kohus viitas, siis vastavalt 12.12.2007 ja 03.10.2010. Samas pole niivõrd olulised vastavate programmide installeerimiste ajad, vaid see, et isikud, kes vähimalgi määral tegelevad operatsiooniprogrammide paigaldamistega, teavad, et esimene administraatori kasutajakonto luuakse operatsioonisüsteemide installeerimisega siis, kui Windows arvutisse installeeritakse, talle pannakse nimeks Administrator, seejärel vastav konto kõrvaldatakse ning varjatakse. Sinna kõrvale tekib automaatselt aga uus administraatori õigustega konto, mille nimetuse määrab ära isik ise. Kohtu veendumuse kohaselt tähendab see, et juba 12.12.2007 operatsioonisüsteemi Windows Vista Business installeerimisega sai süüdistatav kui vastava operatsioonisüsteemi installeerija ka administraatori õigustega konto, mille ta vastavalt kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele nimetas Admin-iks. Operatsioonisüsteemi Windows Vista Business installeerijaks nimetab kohus süüdistatavat põhjusel, et kriminaalasja lahendamisel kogutud tõendikogum ei viita ühelegi muule isikule peale süüdistatava, kes oleks vastava operatsioonisüsteemi arvutisse installeerinud, seda ei ole vastustanud ka süüdistatav ise, kinnitades kohtuistungil üheselt mõistetavalt, et tal oli arvutisse väga palju programme installeeritud. Seega, kuigi juba eelnevalt asus kohus seisukohale, et juba sülearvuti soetamise hetkel oli süüdistataval juurdepääs Admin-kontole, siis uu(t)e operatsioonisüsteemi(de) installeerimisega oli süüdistatavale juurdepääs administraatorina igal juhul tagatud. Edasiselt osutab kohus, et kohtuistungil pole süüdistatav vastustanud, et ta võib olla installeerinud oma sülearvutisse Shark ka P2P süsteemil töötavaid programme eMule ja uTorrent. Vastavate programmide olemasolu sülearvutis Shark on tuvastatud ka ekspertiisiaktiga nr 12E-IS0002. Seejuures nähtub kõnealuse ekspertiisiakti lisast 1, et P2P tarkvara eMule on alla laetud 01.11.2010 kella 02.29st kuni kella 02.30ni ning see on

arvutisse paigaldatud 01.11.2010 kell 02.40. On märkimisväärne, et tarkvara allalaadimine on toimunud konto Admin alt. Kuna kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud ainsatki tõendit selle kohta, et sülearvutisse Shark oleks olnud juurdepääs kellelgi kolmandatel ja võõrastel isikutel, nt kaugtöölaua Team Viewer kaudu, siis on siit võimalik teha vaid üks järeldus – kõikvõimalike programmide installeerimise taga on süüdistatav ja kuna eMule laeti alla Admin konto kaudu, siis kinnitab see täiendavalt kohtu veendumust, et süüdistataval oli piiramatu ja takistusteta juurdepääs lisaks kasutaja XXX kontole ka Admin kontole. Märgitud olgu ka see, et teadaolevalt ei võimaldagi Windows 7 administraatori õiguste puudumisel programmide installeerimist või deinstalleerimist ning just administraatoril on õigus luua, muuta ja kustutada kasutajakontosid ja gruppe ning vastavatest asjaoludest oli kahtlusteta teadlik ka süüdistatav, kes kinnitas kohtuistungil korduvalt, et tema teadmised arvutitest ja sellega seonduvast on suuremad, kui seda on keskmisel, tavapärasel arvutikasutajal. Kasutajakontode loomist just Admin kontot kasutades/selle vahendusel ilmestab ja kinnitab seegi, et kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates märkis süüdistatav, et arvuti soetamisel Admin kontol mingit parooli ei olnud, kuid mingi kasutaja pidi olema algne, et ta võiks enda jaoks mingisuguse kasutaja luua. Pärast seda tegi ta endale kasutaja XXX, mille kaitses parooliga. Lisaks märgitule pole võimalik tähelepanuta jätta ja hinnata juhuslikuna sedagi, et kui ekspertiisiakti kohaselt (lisa 1) paigaldati eMule sülearvutisse Shark 01.11.2010 kell 02.40, siis KarS § 178 tähenduses esimese keelatud sisuga faili allalaadimist on alustatud juba 01.11.2010 kell 03.08.49 (vt asitõendi vaatlusprotokolli lisa nr 4 teine leht, fail nr 8) ehk vaid siis loetud hetked pärast seda, kui vastav failivahetusprogramm arvutisse paigaldati. Seejuures on Team Viewer 5 paigaldatud arvutisse 21.10.2010, so enne eMule paigaldamist ja uuem Team Vieweri versioon, so Team Viewer 6 paigaldati 01.12.2010. Järgnevalt on kohtu hinnangul põhjendatud peatuda välisel kõvakettal Venus asetsenud KarS § 178 tähenduses keelatud materjalil. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et ta tegi aeg-ajalt sülearvutist seal asetsenud andmete säilitamise ja nende tagamise eesmärgil varukoopiaid. Tulles tagasi ekspertiisiaktis nr 12E-IS0002 märgitu juurde, siis nähtub, et kõnealuse ekspertiisi raames on teostatud vaatlus ka välisele kõvakettale Venus. Kõnealusel välisel kõvakettal on asunud kaust Alex, mis sisaldas erinevaid alamkaustu, sh kausta Backup 1.10.2010, milles on varukoopia kasutajate Admin ja XXX failidest. Samas ei nähtu sealt, et kõnealusesse Backup 1.10.2010 kausta oleks varukoopiana, võimalik, et automaatselt, salvestatud ka teise kasutaja, so XXX failide varukoopiad. Kohtu arusaama kohaselt annab see fakt aluse seisukohaks, et sülearvutist Shark pole tehtud koopiad mitte automaatsetena, millega varundatakse nt kõik konkreetsel ajahetkel sülearvutis Shark asunud failid ühte kausta, neid kaustu eelnevalt sorteerimata, vaid varukoopia tegemisel on varukoopia tegija ehk süüdistatav, kes kinnitas kohtuistungil, et tegi sealt aeg-ajalt varukoopiad, vastavaid kaustu korrektselt hallanud, valides ja selekteerides varundatavat informatsiooni, jättes nt sülearvuti Shark kasutaja XXX failid enda välisel kõvakettal Venus asuvasse kausta varukoopiana varundamata. Küll aga nähtub Backup 1.10.2010 kaustast, et sinna on varukoopiatena salvestatud kasutajate Admin ja XXX failid. Seega vaatamata sellele, et süüdistava kaitseversiooni kohaselt tal puutumus Admin-kontoga puudus, nähtub, et oma lähedase isiku, so tütre failidest pole süüdistatav oma kausta varukoopiat teinud, küll on ta teinud varukoopia kellegi nö suvalise kolmanda ja tundmatu isiku Admin kaustast ja seda olukorras, kus tal enda väidete kohaselt igasugune teadmine nende failide sisust puudus. Samas on välisele kõvakettale varundatud XXX nimele registreeritud sülearvuti varukoopia ja tegemist on teise sülearvuti, so HP Compaq nx6325 varukoopiaga, mitte sülearvutist Shark kasutaja XXX andmete varukoopiaga. Seega välisel kõvakettal varundatud andmete süsteemsus ja valikulisus näitab teadlikku varukoopiate tegemist ja täielikku teadmist varukoopiate sisust ning selle sisu säilitamise vajalikkusest ja olulisusest. See fakt lükkab täielikult ümber süüdistatava kaitseväited tema teadmatuse kohta keelatud failide olemasolust tema andmekandjatel ja kinnistab veelgi enam kohtu veendumust, et süüdistatav omas juurdepääsu sülearvutis Shark asetsenud Admin-kontole, ta on omanud täielikku ülevaadet selle kasutaja toimingutest internetis, sh KarS § 178 tähenduses allalaetud ja Admin-kaustas ning ka välisel kõvakettal Venus asetsenud keelatud materjali kohta. Lisaks sellele nähtub

läbiotsimise protokolli lisana toimiku juurde võetud fotost (krim toimik tl 19), et sülearvutis Shark avatud „minu arvuti“ ekraanipildist nähtuvalt on sülearvutis näha vaid ühe kõvaketta olemasolu ning kõvaketta, ehk kohaliku ketta (C:) maht on 298 GB, millest vaba ruumi kettal on 73,1 GB. Süüdistatava selgituste kohaselt tegeles ta aeg-ajalt ka kõvaketta defragmenteerimisega, et saada kõvakettale mahtu juurde ja sülearvutit kiiremaks. Kohtu arvates peaks kõvakettale vaba ruumi juurde saamiseks arvuti kasutaja kontrollima kõvaketta hõivatust ning kaustade või installeeritud programmide suuruse ja sisu ning kasutamise ajaloost lähtudes ebavajaliku või tundmatu info kustutama või ebavajaliku programmi eemaldama. Sellise toiminguga peaks hakkama saama iga arvuti tavakasutaja ning kui ei saa, siis aitavad kasutajat arvutis sellekohased programmid, mis leiduvad operatsioonisüsteemis. Vaadates infotehnoloogiauuringu akti lisa 4 (krim toimik tl 47-54) märgitud videote mahtu, siis keelatud sisuga videod võtavad enda alla üle 5 GB ja krüpteeritud videod võtavad ruumi ligi 1 GB. Seega juhul, kui tegemist oleks olnud ebavajaliku ja kettaruumi alusetult hõivava informatsiooniga, kustutaks tavakasutaja selle ära. Ometigi asusid need kõvakettal ja ilmselgelt olid seega arvuti kasutaja jaoks olulised hoolimata väidetavast kettaruumi hõivatusest. Seoses Admin-kontoga ja süüdistatava seotusega selle kontoga tõi riiklik süüdistaja välja veel mitmeid erinevaid aspekte, nt paroolide sarnasused, kontode seadistused jne, siis sellega seonduvalt märgib kohus, et pea vajalikuks neid aspekte eraldi käsitleda, kuna süüdistatava poolt Admin-konto kasutamine on kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt olnud ilmselge, mistõttu märgib kohus vaid seda, et ka muud aspektid, so paroolide sarnasused, kontode seadistused jms kinnitavad täiendavalt, et süüdistataval oli piiramatu juurdepääs Admin-kontole ja sellel kontol toimunu annab alust järelduseks, et seda kontot süüdistatav ka aktiivselt kasutas. Lisaks eelmärgitule ei ole võimalik mööda vaadata sellestki, et süüdistatava ütlused seoses sülearvutiga Shark on olnud kui mitte diametraalselt erinevatena hinnatavad, siis kindlasti ebajärjepidevad. Nimelt on süüdistatav vastanud kaitsja küsimusele, kas ta töötas enne läbiotsimist sülearvutiga Shark või see arvuti tegutses omaette, et see (sülearvuti Shark) seisis omaette, kuid oli töökorras. Sellele eelnevale kaitsja küsimusele kinnitas süüdistatav sedagi, et kaitsja sai õigesti aru tema vastusest, et läbiotsimise käigus pahavara või kaugjuhtimisega ligipääs tema arvutis töötas, see oli fikseeritud fotodena, mis olid kaustas screenshot, millest olid tehtud ekraani fotod ja seda ütles talle ka prokurör. Neist vastustest kaitsja küsimustele saab teha järelduse, et sülearvuti Shark töötamine süüdistatava elukoha läbiotsimise hetkel oli talle nö üllatuslik. Prokurörile kinnitas süüdistatav algselt, et peale seda, kui sülearvuti oli juba vananenud, pidas ta õigeks osta uus arvuti, samas oli kahju vana ära visata, sest see töötas veel. Kahe arvutiga töötas ta börsil, mis tähendas, et arvuti pidi 24 tundi olema sisse lülitatud. Kahte arvutit oli vaja selleks, et kui ühega midagi juhtus, siis sai ta kasutada teist arvutit; teine arvuti oli varuarvuti. Hilisemates ütlustes, so on riikliku süüdistaja küsimustele vastates on süüdistatav seoses sülearvutiga Shark märkinud, et programm Team Viewer on tal pidevalt, so 24 tundi sisse lülitatud. Kohtu küsimustele vastates märkis süüdistatav aga seda, et sülearvuti, mis tal autos oli, seda kasutas ta põhiliselt. Samal ajal oli tal aga kodus ka vana sülearvuti (so Shark), mis kodus samal ajal töötas. Ka täiendas ta, et kuna ka tema autos olnud arvutile oli peale laetud Team Viewer, siis see võimaldas tal igal ajahetkel kontrollida, kas kodus olnud arvuti oli võrgus või mitte. Seega järeldub süüdistatava ütlustest, et algselt on süüdistatav täielikult eitanud sülearvuti Shark töötamist ja selle töötamine läbiotsimise ajal on talle olnud üllatuslik; hiljem riikliku süüdistaja küsimustele vastates on süüdistatav kinnitanud, et sülearvuti oli tal kasutuses nö varuarvutina, kohtule vastates on aga kinnitanud seda, et tegelikult töötas tal lisaks autos asunud sülearvutile sülearvuti ka kodus ning programmi Team Viewer kaudu sai ta kontrollida nii selle võrgus olekut. Kohtu veendumuse kohaselt on võimalik sellist ütluste ebajärjepidevust põhjendada vaid sellega, et (algse) kaitseversiooni kohaselt oli eesmärgiks välistada täielikult süüdistatava puutumus töötava sülearvutiga Shark ning näidatagi seda, et keegi kolmas tundmatu isik läbi Team Viewer ́i või läbi pahavara kasutas sülearvutit Shark – ja mitte üksnes ei kasutanud seda, vaid kasutas seda KarS § 178 tähenduses ilmselgelt ka

keelatud materjali allalaadimiseks, millele viitab üheselt ka 29.06.2012 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga 4a, kuhu on salvestatud ekraanipilt allalaetavate failide nimekirja kohta (krim toimik tl 72-78). Kõnealusest lisast, seal allalaadimisel olevatest faili pealkirjadest ei ole võimalik teha muud järeldust, kui et ka süüdistatava elukoha läbiotsimisel on toimunud aktiivne KarS § 178 tähenduses keelatud materjali allalaadimine. Kuna selles osas ei ole süüdistavale süüdistust esitatud, ei pea kohus põhjendatuks sellel pikemalt peatuda, kuid on fakt, et süüdistatava elukoha läbiotsimise ajaks oli sülearvutist Shark pahavara eemaldatud, puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et keegi kolmas isik oleks kasutanud vaatlusalust sülearvutit (nn Team Viewer) ning seejuures esitas kohus juba eelnevalt põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et süüdistatav omas piiramatut ligipääsu ka Admin-kontole, mille kaudu keelatud materjali alla laeti, mille kaustadest keelatud materjali leiti ja millelt teostati ka varukoopiad välisele kõvakettale Venus. Teisisõnu märgituna viitab kogu kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum sellele, et KarS § 178 tähenduses keelatud materjali allalaadimise ja hoidmisega tegeles just süüdistatav, kellel oli tegelik võim vaatlusaluste failide üle, kuna ta omas võimalust neid faile vahetult ilma takistusteta mõjutada. Samas saab asuda seisukohale, et kuivõrd kohtule antud vastuste kohaselt kontrollis süüdistatav ka kodust eemal olles autos oleva teise sülearvutiga kodus töötava sülearvuti töötamist ja võrgus püsimist, kontrollis ta ka seda, mida tema kodus oleva arvuti kaudu alla laeti ja kes tema kodus olevas arvutis kas vahetult arvuti taga või siis Team Vieweri kaudu toimetas. Seega sai see toimuda vaid arvutile ligipääsu võimaldanud süüdistatava teadmisel ja kontrolli all. Mis puudutab süüdistatava ja tema kaitsja viiteid sellele, et videote failiraportite kohaselt on videote failide loomise ja nende viimati avamise aeg täielikult kattuvad, mis viitab üheselt sellele, et süüdistatav ei ole neid faile kordagi kopeerinud ja kasutanud neid mitte mingisugustelgi eesmärkidel, siis tõstatatule vastuseks tuleb korrata juba riikliku süüdistaja poolt märgitut, et süüdistatavale inkrimineeritakse vaid KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmist. Kuna muid tegevusi süüdistatavale ei inkrimineerita, siis antud kaasuse kontekstis puudub vähimgi tähendus sellel, kas süüdistatav KarS § 178 tähenduses keelatud materjaliga seonduvalt ka muid toiminguid, nt kopeerimist või kättesaadavaks tegemist või nähtavaks tegemist teostas või mitte. Seejuures tuleb osutada KarS § 178 lg 1 sõnastusele, et süüteokoosseis on täidetud ka ainuüksi KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmisega. Kõrvutades süüdistuses esitatud ja süüdistatavale inkrimineeritud teo toimepanemise aega, mis kõvaketta Venus puhul jäi ajavahemikku 31.12.2007 kuni 24.10.2011 ja sülearvuti Shark puhul 01.10.2010 kuni 24.10.2011, siis leiab kohus, et teo toimepanemise aja on riiklik süüdistaja korrektselt ja kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumiga kooskõlas olevalt tuvastanud. Nimelt nähtub välise kõvaketta Venus puhul, et üks keelatud sisuga failidest kannab muutmisaega 31.12.2007 (vt krim toimik tl 53 ja 29.06.2012 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga tl 72-89) ehk vaatlusprotokollile vastavalt olid keelatud sisuga videofailid arvutisse salvestatud juba 31.12.2007. Sülearvutist Shark leitud keelatud sisuga failid olid aga sinna salvestatud vastavalt videote failiraportitele alates 01.10.2010. Kuna mõlemas andmekandjas olid süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 178 tähenduses keelatud sisuga failid olemas ka süüdistatava elukoha läbiotsimise ajani ehk kuni 24.10.2011, siis esineb põhjendatud alus järelduseks, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava teo toime välise kõvaketta Venus puhul 31.12.2007 kuni 24.10.2011 ning sülearvuti Shark puhul 01.10.2010 kuni 24.10.2011. Mis puudutab kohtuistungil kaitsja poolt väljendatut, et osaliselt on süütegu aegunud, siis üldjoontes jääb kohtule kaitsjale sellesisuline seisukoht arusaamatuks. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum annab aluse järelduseks, et süüdistatava tegevus on õiguslikus mõttes hinnatav jätkuva süüteona. KarS § 81 lg 4 esimese alternatiivi kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Kuna süüdistatav hoidis KarS § 178 tähenduses keelatud materjali oma sülearvutis Shark ja välisel kõvakettal Venus kuni tema elukoha läbiotsimiseni ehk 24.10.2011, siis puuduvad igasugused viited aegumise alustele, mis on sätestatud KarS §-s 81.

Hinnates subjektiivse külje esinemist, leiab kohus, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava süüteo toime tahtlikult, kavatsetuse vormis. Nimelt osutab kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum sellele, et KarS § 178 tähenduses keelatud materjali on alla laetud ja sülearvutis Shark ning välisel kõvakettal Venus hoitud kellegi tahtliku ja eesmärgipärase tegevuse tulemina. Üheselt viitab sellele Admin-konto kaudu internetiotsingu sõnade kasutus ehk viited sellele, et otsitud on just lapse- ja alaealiste seksuaalse väärkohtlemisega seonduvat materjali. Lisaks sellele, et just sellesisulist materjali on internetist otsitud, viitab sellise materjali olemasolu süüdistatava kasutuses olnud sülearvutis ja välisel kõvakettal sellele, et otsing ei ole piirdunud mitte lihtsalt internetisaitidelt vastava materjaliga tutvumisega, vaid süüdistatav on selle materjali enda arvutisse saamisega teostanud ridamisi erinevaid toiminguid – alates vastava tarkvara installeerimisest ja lõpetades KarS § 178 tähenduses keelatud materjali allalaadimise ja hoidmisega. Selline tegevus on vaadeldav kavatsetult süüteo toimepanemisena. Karistuse mõistmine, menetluskulud ja asitõendid Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 178 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või kuni 3aastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava isikut puudutavate ankeetandemete analüüsimisel tuleb tõdeda, et süüdistatav on avaldanud, et töötab füüsilisest isikust ettevõtjana, millest võib järeldada, et süüdistatavale on tagatud igakuiselt saadav sissetulek. Samas ei ole riiklik süüdistaja kohtule esitanud andmeid süüdistatava kuriteole eelnenud aasta sissetulekute suuruse kohta, so vähemalt 2010 aasta kohta. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt töötas ta 2011. aastal nii taksojuhina kui ka FIEna, kohtuistungi toimumise ajal ainult FIEna ning kohtule mingeid andmeid süüdistatava võimaliku legaalse sissetuleku kohta esitatud ei ole. Selliste andmete puudumisel puudub kohtul kindlus selles, et süüdistatav oleks võimeline tasuma üheaegselt nii rahalist karistust kui ka menetluskulusid, mis ei ole väikesed. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks kohaldada süüdistatava suhtes sanktsioonis ettenähtud alternatiivset ja kergemaliigilist karistust. Märkida tuleb sedagi, et süüdistatava senine käitumine on olnud õiguskuulekas - seda ilmestab asjaolu, et süüdistatavat ei ole karistusregistrisse kantud. Samal ajal pole võimalik karistusliigi valiku kaalumisel kõrvale jätta toimepandud süüteo sisulist külge. Siinkohal tuleb nõustuda riikliku süüdistajaga, et tõendikogumi kohaselt on süüdistatav tegelenud KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmisega pikaajaliselt, so alates 31.12.2007 kuni 24.10.2011 ning tegemist pole olnud pelgalt fotomaterjali hoidmisega vaid tegemist on kümnete ja mahukate videotega, kus seksuaalsele väärkohtlemisele allutatud alaealiste emotsioonid on tajutavad vahetuna. Peatudes ka ühel tekstifailil, millel on kuus fotot, siis emotsionaalsetesse argumentidesse laskumata on põhjendatud märkida vaid seda, et tegemist on normaalsest inimestevahelisest seksuaalsest suhtest/suhtlusest kaugele jääva arusaamaga, millega kahjustatakse kahjuks kõige väetimate, väiksemate ja ühiskonnas enim kaitset vajavate liikmete heaolu, (seksuaal)tervist ja arusaamu. Neil põhjendustel leiab kohus, riikliku süüdistajaga nõustuvalt, et süüteo asjaolud tingivad süüdistatava suhtes tema põhiõigusi enim riivava karistusliigi kohaldamise. Hinnates süü suurust, siis tuleb arvestada, et süüdistatav on tegelenud KarS § 178 tähenduses keelatud materjali hoidmisega pika aja vältel, samas polnud failide hulk väga suur. Süü suuruse juures võtab kohus arvesse sedagi, et subjektiivse koosseisu analüüsimisel leidis kohus, et süüdistatav pani süüteo toime kavatsetusega. Neil asjaoludel leiab kohus, et süüdistatava süü pole väga suur. Karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus kriminaalasja läbivaatamisel ning arutamisel ei tuvastanud. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurusega, karistust kergendavate ja asjaolude puudumist ning leiab, süüdistatava süü ei ole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega, arvestades isiku süü suurust ja

karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, sh seda, et süüdistatava eelnev eluviis on olnud seaduskuulekas ja teda ei ole karistusregistrisse kantud, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla keskmise määra, jäädes keskmisest määrast oluliselt allapoole, kuid ei pea võimalikuks karistuse mõistmist alammääras või selle lähedasena. Kohus leiab sedagi, et kuna süüdistatava süü talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel pole väga suur, siis on võimalik jätta süüdistatavale mõistetav vangistus tingimisi kohaldamata, allutades süüdistatava käitumiskontrollile lootuses, et kõrvalise isiku järelevalve ja suunamine suudavad süüdistatavat mõjutada õiguskuulekusele. Ühtlasi selgitab kohus, et kui süüdistatav selle katseaja jooksul oma ellusuhtumist muuta ei suuda, kuulub mõistetav vangistus täitmisele pööramisele tõdemusega, et süüdistatav ei suuda iseseisvalt ja ka kriminaalhooldaja abiga ootuspäraseid järeldusi teha. Lisaks eelmärgitule leiab kohus süüteo olemust ja selle iseloomu arvestades, et süüdistava suhtes tuleb kohaldada ka sotsiaalprogrammis osalemise kohustust (KarS § 75 lg 2 p 8). KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse puutuvalt osutab kohus, et käesoleva kriminaalasja raames on menetluskuludeks sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, määratud kaitsjale makstud tasu, kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu ja ekspertiisitasu. A. Moisejev on täisealine isik, kes on avaldanud, et ta töötab FIEna. Sellest järeldab kohus, et eelduslikult on süüdistatavale tagatud ka igakuiselt saadav püsiv sissetulek, millest on tal võimalik tasuda ka kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulusid. Seejuures ei tuvastanud kohus kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel selliseid asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega tuleb menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest lähtuvalt, et põhjendatud on võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulusid osade kaupa (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12), so kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu vältel. Puutuvalt asitõenditesse märgib kohus, et A. Moisejevi elukoha läbiotsimisel äravõetud lauaarvuti „Väikseke“, sülearvuti HP Compaq nx6325, sülearvuti Prestigio Nobile 156, kõvaketas Seagate ST3500839AS, fotokaamera Olympus FE-5030, mälupulk SanDisk Cruser Blade, mobiiltelefon Nokia E72, mobiiltelefon Qtek, mobiiltelefon Samsung SHG-D900, mobiiltelefon HTC PG58130, 6 DVDplaati ja 2 mini videokassetti, 2 DVDplaati ja sülearvuti Samsung NP-N145, mis on kohtueelsel menetlusel tagastatud XXX Moisejevile (krim toimik tl 107 ja 109), tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel XXX Moisejevile, kui asjade omanikule. Mis aga puudutab süüdistatava elukoha läbiotsimisel äravõetud sülearvutit Shark FL90, seerianumbriga FJ01S000100 ja välist kõvaketast Venus, seerianumbriga 0803J2SU0405, mis on hoiustatud akti nr 2012-2292 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas (Rahumäe tee 6/1, Tallinn), siis nende osas nõustub kohus riikliku süüdistajaga, et need tuleb hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Sellesisulisele seisukohale asumist põhjendab kohus asjaoluga, et tehniliselt puudub võimalus KarS § 178 tähenduses keelatud sisuga failide lõplikuks kustutamiseks ja nii nagu riiklik süüdistaja märkis, peidab arvuti need failid kasutaja eest üksnes ära, kuid tegelikkuses jäävad need failid kõvaketta hõivamata alale, kust need küll teatud aja jooksul kustuvad, kui arvuti need üle kirjutab, kuid see, millises järjekorras arvuti neid andmeid üle kirjutab, millegagi määratletud pole. Samuti on võimalik vabavaraliselt alla laadida programme, millega on võimalik kõik kustutatud failid taastada ja uuesti nähtavaks teha. Lisaks sellele on kriminaalmenetluse käigus süüdistatav esitanud ise taotlusi talle vajalike failide kopeerimiseks, mida on talle ka võimaldatud. Seega on talle olnud tagatud temale vajalikele failidele juurdepääs ning võimalus nende kopeerimiseks. Ka avaldas süüdistatav kohtuistungil, et need failid, mis on osutunud tema jaoks vajalikeks, on ta kätte saanud ning kuna ülejäänud failideta on ta suutnud üle 2 aasta hakkama saada, siis võib ülejäänud failide kohta öelda, et need pole enam väga tähtsad. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuna süüdistatavale on talle vajalikud failid kopeeritud ning ühtegi muud viisi KarS § 178 tähenduses keelatud materjali eemaldamiseks sülearvutist ja väliselt kõvakettalt pole, siis on ainuvõimalik nende andmekandjate hävitamine. Samas on nii nimetatud sülearvuti kui ka välise kõvaketta puhul

tegemist seadmetega, mille kõvaketastel olid talletatud KarS § 178 märgitud sisuga andmed, mistõttu saab neid seadmeid hinnata ka kuriteo toimepanemise vahenditena, mis tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida. XXX Moisejevi elukoha läbiotsimisel kasutatud mälupulk (krim toimik tl 7), kaks DVD plaati, mis asuvad toimikus (krim toimik tl 44) ja millel on uurimistulemused, CDplaat, mis asub toimikus (krim toimik tl 71) ja millel on ekspertiisitulemused, tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

Märt Toming kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.