1-13-11741/29 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kohus on käesolevas asjas ühe episoodi puhul I. ja V. M ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätnud, teise episoodi puhul samu tõendiallikaid aga usaldusväärseks lugenud. Selline ütlustele valikuline tuginemine ei ole kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega. Apellant leiab, et olles tuvastanud vastuolud ütlustes, tulnuks I. M ja V. M ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Kuivõrd kohus seda ei teinud, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellant osundab täiendavalt V. M ja I. M ütlustes esinevatele ebakõladele. Olukorras, kus kannatanu ja kannatanu abikaasa eitavad igasugust vestlust – V. M ei öelnud sõnagi – kinnitab tunnistaja, et kuulis kõvahäälset vestlust. Ilmselgelt igasuguse olmekonflikti puhul on eluliselt usutav, et sellele eelneb omavaheline sõnelus või vestlus. Käesolevas asjas on aga kannatanu ütlused moonutatud ja kantud soovist enda rolli konflikti tekkimises pisendada või sootuks maha vaikida. Kannatanu väited selle kohta, et konflikt oli kaheosaline ja E.M lahkus vahepeal enda elukohta ei ole loogilised ega eluliselt usutavad. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et tunnistaja M.-A. T sõnade kohaselt leidis V. M ja E.M-i vahel aset kähmlus, konkreetset löögi momenti ta ei näinud. Kähmlus või kaklus nõuab kahte osapoolt ja tunnistaja ütlused erinevad oluliselt kannatanu versioonist – üks löök. Eelnevate asjaolude tõttu on kannatanu ja tema abikaasa ütlused toimunu kohta on ebatäpsed ja tegelikku olukorda moonutavad, mistõttu need ei saa olla aluseks seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemisel. Õigusrahu ei saa saabuda sellest, et konflikti ühe osapoole väiteid ilma kriitikata aktsepteeritakse ja ütluste analüüs nõudnuks ka kohtu poolt täiendavat tähelepanu. Kuivõrd kohus aga ei ole ütluste sisusse piisava kriitikameelega suhtunud, on eelistatud kannatanu ütlusi, andes nendele sisuliselt ette kindlaks määratud jõu. Seetõttu on rikutud KrMS § 61 lg 1 sätestatut. Süüdistatava ütlusi on kohtuotsuses valikuliselt refereeritud, kuid nendega ei ole menetluses arvestatud. Kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus eelistas kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Apellant leiab, et tegemist on sellise sõna-sõna vastu olukorraga, mis nõuab täpset ja põhjalikku tõendite analüüsi. Riigikohus on korduvalt leidnud, et situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Apellant leiab, et käesoleva asja lahendamisel ei ole kohus nende Riigikohtu juhistega arvestanud, mida tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Süüdistatava ütlused koosmõjus tunnistajate B ja T ütlustega tekitavad kõrvaldamata kahtluse, et konflikti provotseeris ja algatas V. M. Selline kahtlus tuleb vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. 3.2 Vastavalt KarS § 2 lg 2 karistatakse isikut teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Käesolevas asjas on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi KarS § 121. Apellant osundab, et süüdistatava ütluste kohaselt tegutses ta hädakaitseseisundis. Süüdistatav viibis oma kodu territooriumil, millelt keeldus V. M lahkumast. Tekkinud sõnavahetuse käigus tajus ta vahetult eesseisvat rünnet V. M poolt, mis leidis ka mõni hetk hiljem aset ja sõnavahetus muutus kähmluseks. Kähmluse või kakluse käigus tabas süüdistatav V. M nägu. Apellandina leian, et süüdistatav asus tõrjuma vahetult eesseisvat rünnet enda kodu väraval ja tabades V. Md kähmluse käigus näo piirkonda ei ületanud süüdistatav hädakaitse piire. Seetõttu ei olnud süüdistatava tegevus õigusvastane ja puudub alus teda süüdi tunnistada. Kui kohus leiab, et kõnealuses olukorras puudus hädakaitseseisund, mida isik ise tajus, siis apellant juhib tähelepanu, et Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-60-10 märgitu on asjakohane ka käesolevas asjas. Riigikohus viitab sellele, et nõusoleku kakluses osalemiseks saab anda konkludentselt. Harju Maakohus märkis ekslikult, et kriminaalasjas ei ole tuvastatav kannatanu V. M (konkludentselt antud) nõusolek

enda esitatud apellatsioonile, mis ilmselgelt ei ole vajalik ega ole kooskõlas KrMS § 331 lg 11 mõttega. 5.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva kannatanute V M ja I M ütlused ning tunnistajate S A B ja M-A T ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja E.M-i suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. 5.2 Apellant on leidnud, et kuna kohus mõistis süüdistatava õigeks 27.04-28.04.2013 episoodis just kannatanute ütluste vastuolulisuse tõttu, siis olukorras, kus isik on andnud vastuolulisi ütlusi ei ole võimalik ka nende ütlusi arvestada teises episoodis, kuna need ütlused on ebausaldusväärsed. Kolleegium sellise apellanti käsitlusega ei nõustu ja seda põhjusel, et maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled ei taotlenud kannatanute V M ja I M kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Apellandi seisukoht, et maakohus on mõistnud süüdistatava 27.04-28.04.2013 episoodis just kannatanute ebausaldusväärsete ütluste tõttu õigeks, ei vasta tõele. Maakohus on nimetatud episoodis süüdistatava mõistnud õigeks põhjusel, kuna kannatanu I M , kannatanu V M, tunnistajate M M ega M-A T ütluste pinnalt ei saanud süüdistatavale etteheidetava teo

toimepanemist usaldusväärselt tõendatuks lugeda ning kohtulikul arutamisel polnud kõrvaldatud kahtlust, et selle teo võis toime panna muu sündmuskohal viibinud isik või kukkus kellegi klaas rõdult kogemata alla. Kuna täiendavad tõendid selle kohta puudusid, tuli kõrvaldamata kahtlus vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks (tlk 115). Seega maakohus mõistis süüdistatava õigeks in dubio pro reo põhimõttel, mitte kannatanute ebausaldusväärsete ütluste tõttu. 5.3 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus ei ole võtnud kannatanute V M, I M ja tunnistajate S A B ja M-A T ütlustel hindamisel arvesse, et need on omavahel vastuolus toimunud sündmuste osas märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav E.M ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil kannatanute V M ja I M ega tunnistaja S A B kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud osas, mis puudutab tõendamiseseme asjaolusid, vaid on teinud seda osas, mis ei oma tähtsust isiku süü küsimuse lahendamisel. Kannatanute V M, I M ja tunnistaja S A B ütluste erinevus ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Nii kannatanute V M, I M kui ka tunnistaja S A B ütlused osutavad üheselt süüdistatava E.M-i tegevusele, millise tagajärjel kannatanu V M sõnul tundis valu ja tekkis tervisekahjustus- ninaluude murd, verevalum vasaku silma all ja haav vasaku silma all põsel. Kannatanute V M, I M ja tunnistaja S A B ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute V M, I M ja tunnistaja Sari A B ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ka ei ole tunnistaja Sari A B kinnitanud, et kuulis kõvahäälset vestlust süüdistatava ja kannatanu V M vahel. Tunnistaja andis ristküsitlusel ütlusi, et ei saa öelda kas rääkisid üks või kaks meest ning ei saa öelda kas hääl oli Erki või Veiko hääl. Kui ümber keeras, siis seisid seal kaks meest (tlk 76). Kolleegium leiab, et apellant on tunnistaja Sari A B ütlustele viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja Sari A B täpsustavad ütlused vestluse osas, mistõttu leiab kolleegium, et ei esine vastuolusid kannatanu ja tunnistaja ütluste vahel. Ka ei esine vastuolu kannatanute V M, I M ütlustes ja tunnistaja M-A T ütlustes. Apellant on leidnud, et tunnistaja nägi kähmlust ning kähmlus nõuab kahte osapoolt, mistõttu erinevad tunnistaja ütlused oluliselt kannatanu versioonist, et oli üks löök. Ka selles osas ei nõustu kolleegium kaitsjaga, kuna nähtuvalt tunnistaja M-A T ristküsitlusel antud ütlustest on tunnistaja näinud käte liikumist. Kaitsja täpsustavale küsimusele „kas mõlema või ühe inimese käte“ on tunnistaja vastanud, et ei vaadanud nii täpselt (tlk 78). Tunnistaja on sisustanud sõna kähmlust selliselt, et Veiko nägu oli verine (tlk 77). Tulenevalt tunnistaja M-A T ristküsitlusel antud ütlustest on tunnistaja väljendanud kannatanu ja süüdistatava füüsilist kokkupuudet sõnaga kähmlus, kuid ei kinnita, et kähmlus oli kahe osapoole vahel. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta V M, I M ja tunnistajate Sari A B ja M-A T ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava E.M ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid kannatanu ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud

tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (tlk 116 pöördel p 4.1) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna kohtueelses menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ning selleks on tunnistajate Sari A B ja M-A T ütlused. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud episoodis ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 5.4 Apellatsioonis on apellant viidanud KarS § 28 lg 1 sättele ning leidnud, et süüdistataval tekkis kannatanu käitumisest hädakaitseseisund ning süüdistatav ei ole tahtlikult ületanud hädakaitse piire. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning andnud neile üldhinnangu ehk teisisõnu - hinnanud argumente kogumis. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõsikindlat on tõendamist leidnud fakt, et kuriteosündmus toimus väljaspool süüdistatava kodu territooriumi, s.t väljaspool süüdistatava hooviväravaid, siis puudus süüdistataval vajadus kaitsta oma koduterritooriumi. Lisaks ei tuvastanud maakohus kannatanu poolt sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida hädakaitseseisundist. Kuna kaitseseisundit ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et E.M-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 5.5 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole asjakohane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10. Maakohus on üksikasjalikult põhistanud (tlk 117 p 4.3) miks ta leiab, et antud kriminaalasjas ei ole tegemist kannatanu ja süüdistatava vastastikusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega ja ei pea sellest tulenevalt vajalikuks neid korrata. 5.6 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus on arvestanud Redgate Capital tõendit väidetava arvestusliku töötasu osas, kuid kannatanu on Redgate Capital juhatuse liige ja tõendi andnud isik on tema alluv, siis ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga isiku väidetava sissetuleku osas. Kolleegium leiab esiteks, et AS Redgate Capital arvelduste osakonna juhi R L ja kannatanu, s.o AS Redgate Capital juhatuse liikme V M tööalane koostöö/alluvussuhe ei muuda esitatud tõendit töötasu osas ebausaldusväärseks. Ekslik ja meelevaldne on apellandi arusaam, nagu tuleks esitatud tõend töötasu kohta töösuhte tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku (kannatanu), kes omab mingis ettevõttes, firmas jne. juhatuse liikme staatust tema kohta töötasutõendi esitamise üldse võimatuks. Teiseks ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja osutanud töötasu tõendile kui lubamatule tõendile (tlk 59). Maakohtus ei ole nimetatud tõendit kahtluse alla seatud ega

6.Apellant on apellatsioonis vaidlustanud ka mõistetud karistust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud E.M-ile karistuse, mis vastab täielikult tema teosüüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. KarS § 121 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus E.M karistanud 9 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.