Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 otsus R.U süüdistuses KarS § 121 järgi, kokkuleppemenetluses; Tartu Maakohtu 28. märtsi 2014 määrus R.U, ik: XXX; kannab Tartu Vanglas karistust; kodakondsus määratlemata; emakeel: vene keel; kõrgharidus; töökoht: töötab Tartu Vanglas majandusabitöölisena
Määruskaebuse esitaja Resolutsioon
1.Tartu Maakohtu 28. märtsi 2014 määrus kriminaalasjas nr 1-14-539 tühistada.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
27.märtsil 2014 sõlmiti süüdistatav R.U, tema kaitsja advokaat N. Ogarjova ning prokurör T. Liiva osalusel kokkulepe, mille kohaselt pani R.U 18.01.2013 toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kokkuleppes märgitakse, et karistuseks nõuab prokurör selle kuriteo toimepanemise eest 1 kuu vangistust. Edasiselt on kokkuleppes kirjas, et seda karistust suurendatakse KarS § 65 lg 2 alusel kriminaalasjas nr 1-11-8176 mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 6 kuud 9 päeva – võrra ning liitkaristuseks mõistetakse R.U-le vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud 9 päeva.
2.
Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 istungil jäid kõik osapooled sõlmitud kokkuleppe juurde ning palusid see kinnitada.
3.Tartu Maakohtu 27. märtsi 2014 otsusega tunnistati R.U kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 kuu vangistust. Edasiselt moodustas kohus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse R.U-le kriminaalasjas nr 1-118176 mõistetud karistuse ärakandmata osaga – 1 aasta 6 kuud 2 päeva – ning mõistis süüdistatavale liitkaristuseks vangistuse kestusega 1 aasta 7 kuud 2 päeva. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulud summas 600 eurot. Kohus määras, et menetluskulud võib R.U tasuda 1 aasta vältel, s.o makstes vähemalt 50 eurot kuus.
4.Samal päeval saatis maakohtule järelepärimise Tartu Vangla, milles märgitakse, et vangla andmetel oli R.U kriminaalasjas nr 1-11-8176 mõistetud karistuse ärakandmata osa suuruseks vangistus kestusega 1 aasta 6 kuud 9 päeva ning paluti KrMS § 431 alusel täpsustada liitkaristuse kestust.
5.Tuginedes KrMS §-le 431 ja §-le 432 tegi käesolevat kriminaalasja lahendanud maakohtu kohtunik 28. märtsil 2014 määruse, milles märgitakse järgmist: Lugeda Tartu Maakohtu 27.03.2014. a otsuses nr 1-14-539 õigeks R.U karistus järgmiselt: „Süüdi tunnistada R.U KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) kuu vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada R.U-le mõistetud karistust Harju Maakohtu 11.08.2011. a otsusega nr 1-11-8176 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (ühe) aasta 6 (kuue) kuu 9 (üheksa) päeva (26.03.2014. a seisuga) pikkuse vangistuse võrra ja mõista R.U-le lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud 9 (üheksa) päeva vangistust, mille kandmise algust lugeda alates 27.03.2014. a.“
6.Ringkonnakohtusse esitas apellatsioonina pealkirjastatud kaebuse R.U, milles ta märgib järgmist. 6.1 Esmalt palub R.U tühistada maakohtu otsus temalt väljamõistetud menetluskulude osas. Süüdistatav taotleb menetluskulude kas täielikku või osalist riigi kanda jätmist seoses enda raske majandusliku olukorraga. 6.2 Teiseks märgitakse apellatsioonis, et talle mõisteti kokkuleppemenetluses tehtud otsusega liitkaristuseks vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud 2 päeva. Hiljem toodi talle aga määrus, mille kohaselt tuleb tal olla vanglas veel 1 aasta 7 kuud 9 päeva. R.U palub selle lisandunud 7 päeva osas kriminaalasi ümber vaadata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Esmalt lahendab ringkonnakohus küsimuse, millises menetlusvormis tuleb R.U poolt esitatud kaebus menetleda ning asub seisukohale, et selleks ei ole kohane mitte apellatsiooni-, vaid määruskaebemenetlus. Seejuures tuleb tähele panna, et R.U vaidlustab ühes dokumendis (apellatsioonis) kahte maakohtu poolt eraldi tehtud lahendit – esmalt siis 27. märtsi 2014 kuupäeva kandvat kohtuotsust ning siis 28. märtsi 2014 kohtumäärust. Ringkonnakohus leiab, et neile mõlemale laienevad määruskaebemenetluse sätted (I). Seejärel lahendab ringkonnakohus kaebuse sisuliselt (II-III) ning võtab kokku määruskaebemenetluse tulemused (IV).
I
8.Nagu öeldud, vaidlustab R.U esmalt kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust, täpsemalt selle otsusega temalt väljamõistetud menetluskulusid. Apellatsiooni esitamine kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale on aga piiratud. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab nimelt, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni veel ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud alusele R.U enda apellatsioonis menetluskulusid vaidlustades seejuures ei viidata, mistõttu puudub alus selles osas apellatsioonimenetluse läbiviimiseks.
9.Samas osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang R.U poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul R.U taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
10.Analoogsele tulemusele tuleb asuda ka küsimuses, millises menetlusvormis tuleb käsitleda
28.märtsil 2014 tehtud lahendit, mis puudutas R.U-le mõistetud liitkaristust. Selle küsimuse on maakohus lahendanud juhindudes KrMS §-st 431, s.o teinud seda määrusega; selles osas tuleb R.U esitatud kaebust käsitada seega määruskaebusena 28. märtsi 2014 määruse peale kriminaalasjas 1-14-539. Eeltoodust juhinduvalt tuleb R.U apellatsioonina pealkirjastatud kaebus vaadata läbi määruskaebemenetluse vormis ilma apellatsioonikohtu istungit korraldamata. II
11.R.U poolt esitatud määruskaebust sisuliselt lahendades leiab ringkonnakohus, et edu saadab seda osas, milles vaidlustatakse maakohtu 28. märtsi 2014 määrust uue liitkaristuse moodustamise kohta.
12.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kõnealune määrus tuleb tühistada juba johtuvalt asjaolust, et KrMS § 431, millele maakohus tugines, ei võimalda revideerida jõustumata kohtulahendeid. Viidatud säte ütleb üheselt, et selle normi alusel saab lahendada ainult tekkivaid küsimusi, millega käesoleval juhul aga tegemist ei ole; maakohtu 27. märtsi 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-539 ei ole käesolevaks ajahetkeks jõustunud ning seda ei täideta, mistõttu oli KrMS §-st 431 juhindumine käesoleval juhul välistatud. Juba see tingib maakohtu vaatluse all oleva määruse tühistamise.
13.Teiseks selgitab kohtukolleegium, et selliste küsimuste lahendamine nagu liitkaristuse parandamine ei ole KrMS § 431 alusel võimalik. Isegi kui eeldada, et maakohtu otsus oleks jõustunud, siis on RKKK lahendis nr 3-1-1-87-12 selgitanud, et KrMS §-st 431 tulenevalt saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte aga muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid (p 15). Samuti on RKKK määruses nr 3-1-1-60-12 asutud seisukohale, et KrMS § 431 ei anna otsuse teinud kohtule volitust pärast otsuse kuulutamist teha lahendisse sisulisi muudatusi – selleks on kohane ainult eksisteeriva kaebeõiguse kasutamine menetlusosaliste poolt (p 12). Käesoleval juhul keegi menetlusosalistest aga maakohtu 27. märtsi 2014 otsust vaidlustanud ei ole, mistõttu puudus maakohtul alus muuta liitkaristust KrMS §-st 431 juhinduvalt.
14.Eeltoodust juhinduvalt leiab ringkonnakohus, et R.U määruskaebust saadab selles osas edu ning Tartu Maakohtu 28. märtsi 2014 määrus kriminaalasjas nr 1-4-539 kuulub tühistamisele. III
15.Järgmisena lahendab ringkonnakohus R.U taotluse muuta maakohtu otsust menetluskulusid puutuvas osas ning leiab, et selles osas jääb määruskaebus tagajärjetuks.
16.Nagu võib mõista, taotleb R.U menetluskulude riigi kanda jätmist eeskätt argumendil, et ta viibib kinnipidamisasutuses. Kriminaalkolleegium selgitab, et menetluskulud saab riigi kanda jätta vaid nn mõjuva põhjuse olemasolul ning vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vangistuses viibimine seda ei ole.
17.Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb kohtupraktika kohaselt käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita (RKKKm nr 3-1-1-57-12, p 9). Seejuures on kohtupraktikas leitud, et selle seaduses nimetatud mõjuva põhjuse tõendamiskoormis lasub taotluse esitajal ehk teisisõnu – seda ei saa pelgalt sellekohase väite esitamise taustal eeldada. Selliseks mõjuvaks põhjuseks seaduse tähenduses ei ole aga, nagu juba eelnevalt öeldud, kinnipidamisasutuses viibimise fakt iseenesest. Sissetuleku puudumine vangistuses viibitaval ajal ei tähenda ilmtingimata veel seda, et isikul puudub sissetulek või muu hõlpsalt realiseeritav vara (nt mootorsõiduk või muu vallasvara) ning seega vahendid oma kohustuste tasumiseks. Seega kui isikul on vaatamata vangistuses viibimisele ning töökoha mitteomamisele võimalik temalt välja mõistetud rahalisi nõudeid tasuda muude vahendite arvelt, ei esine tal mõjuvat põhjust temalt välja mõistetud rahaliste kohustuste täitmise pikendamiseks või ajatamiseks seaduse tähenduses.
18.Käesoleval juhul ei ole R.U aga esitanud mingeidki tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Nii ei selgu määruskaebusest, kas süüdimõistetul võib olla mingit hõlpsalt realiseeritavat vara, mille arvelt tal oleks võimalik kohtuotsusest tulenevaid kohustusi täita. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise taotlus jätta seetõttu rahuldamata (vt RKKK 3-1-1-2-12, 3-1-1-57-12).
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja KrMS §-st 390 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 28. märtsi 2014 määruse ning ka rahuldab määruskaebuse osaliselt.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.