Kohtulahend

Apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale makstud tasu jätta riigi kanda.

jalatsijälje

fragment,

õllepudel,

ukse

lukukeel hävitada

kohtuotsuse

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (12)

katsestaadiumisse. Kuriteod on toime pandud ajavahemikul 10-17.11.2012 kuni 15.04.2012, millest 3 kuriteoepisoodi vahetult üksteise järel, siis on tegemist süstemaatilise vargusega. Süüdistuse kohaselt lõhkus B.B ajavahemikus 10.12.2011 kuni 17.12.2011 Maardus XXXXX asuva maja aknaklaasi, tungis majja ning varastas sealt 5695,50 euro väärtuses U ja E L le kuuluvat vara. Ajavahemikus 07.04.2012 kuni 15.04.2012 tungis ta varguse eesmärgil koos A M iga ukse lõhkumise teel M T majasse aadressil XXXX, kuid nad ei varastanud midagi, sest majas ei olnud hinnalisi asju. Samuti tungisid B.B ja A M ukse lõhkumise teel M T kuuri aadressil XXXXXXX, XXXX ning varastasid M T le kuuluvat vara 2856,16 euro väärtuses. Veel tungisid B.B ja A M ukse lõhkumise teel P M i majja ja garaaži aadressil XXXXXXX, kust varastati P M ile kuuluvat vara 650 euro väärtuses.

3 (12)

varastada. Ei ole võimalik, et vargus jäi katsestaadiumisse, kui puudus asi, mida varastada. Varguse ründeobjekt on aga justnimelt asi. Kohus heitis prokuratuurile ette, et ei ole isegi mitte kaalutud isikutele süüdistuse esitamist omavolilise sissetungi paragrahvi järgi, seda enam, et A. M väitis istungil, et sissetungimised pani toime koos B.B-ga, varguste kohta ei olnud tema selgitused väga täpsed. Seega ei ole ümber lükatud A. M i väited selles osas, et B.B oligi ainult temaga kaasas ja tungis elamutesse sisse. Kohus leidis, et tal puuduvad käesoleval juhul igasugused võimalused paragrahvi ümberkvalifitseerimiseks. XXXXX asuvast majast toimepandud varguse episoodis tugines süüdistus tunnistaja M. L poolt sündmuskohalt leitud suitsukonilt saadud DNA-le, mis langes kokku B.B omaga. Seoses sellega nentis maakohus esiteks, et B.B DNA ainuüksi ei ole tõendina tema süüdimõistmiseks piisav. Samuti leidis maakohus, et suitsukoni asitõendina on kogutud lubamatul viisil. Nimelt leidis kannatanu esindaja M. L suitsukoni järgmisel päeval pärast politsei käimist ja XXXXX sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamist. M. L 07.03.2013.a istungil andnud ütluste kohaselt leidis ta välgumihkli ja suitsukoni. Pärast leidu helistas politseisse, kust öeldi, et asitõendid tuleb toimetada politseisse ning anti täpsed juhtnöörid, kuidas toimida. Suitsukoni pani pisikesse minigrip kilekotti nii, et sellega ise kokku ei puutunud – võttis selle kahe tiku vahel ja pani kilekotti, esemed viis Vikerlase tänaval asuvasse politseijaoskonda. Kohus märkis, et asitõendi nõuab seadustik selle kajastamist uurimistoimingu protokollis ning järelikult ei saa asitõendit käsitleda lahus seda kajastavast protokollist. Kui aga asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega kirjeldatud, tehakse asitõendi tunnuste talletamiseks selle vaatlus (KrMS § 124 lg 2). Käesolevas kriminaalasjas ei ole suitsukoni kui asitõendit vaadeldud, fotografeeritud ega kajastatud seda uurimistoimingu protokollis. Kannatanu väited suitsukoni leidmise kohta jäävad paljasõnaliseks vaatamata isegi sellele, et kriminaalasja materjalide juures on asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akt, milles väidetavalt on üle antud suitsukoni ja rohelist värvi tulemasin, hoiuleandjaks on märgitud keegi muu isik kui Marit L. Kohus märkis, et on täiesti lubamatu, et kriminaaluurimist hakkavad läbi viima kannatanud või nende esindajad ning et nemad koguvad ise asitõendeid ja aitavad sedasi politseiametnikke. Seega ei ole kohtule selge, mil viisil ja kust on suitsukoni B.B DNA-ga saanud kriminaalasja materjalide juurde. Ekspertiisakti nr 12E-GE0081 kohaselt leiti B.B omaga kokku langevat DNA-d veel sektsioonkapi klaasilt võetud proovist, samuti vineerplaadil tolmuvabalt pinnalt võetud proovist. Nimetatud punktides esitatud arvamust ei pidanud kohus siiski piisavaks, et siduda just B.B vargusega aadressil XXXXX. Maakohus märkis, et ei ole asunud seisukohale, et B.B ei ole seal viibinud, vaid kohus leiab, et ei saa väita, et B.B on süüdistuses nimetatud aadressidel asuvatesse suvilatesse sisse tunginud just süüdistuses nimetatud asjade varastamise eesmärgil.

4 (12)

Samuti palub prokurör B.B-lt välja mõista kriminaalmenetluse kulud. Prokurör leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, asudes seisukohale, et kui pärast sissetungimist ei leitud majast asju, mida varastada, ei olnud tegemist varguse katsega. Süükatsega on tegemist juhul, kui süüteo toimepanija tahtlus on suunatud kuriteo toimepanemisele, kuid temast olenemata põhjustel ei õnnestu süütegu lõpule viia. Süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse, mille korral ei ole süütegu võimalik lõpule viia objekti kõlbmatuse tõttu. Kui süüteo toimepanija tahtlus on suunatud varguse toimepanemisele, kuid majas ei ole, mida varastada, siis on tegemist varguse katsega. Väär on ka maakohtu seisukoht, et kohus ei saa tegu ümber kvalifitseerida. B.B-le esitati süüdistus kõigis episoodides varguses sissetungimisega. Riigikohus leidis Lndis 3-1-1-11813, p 13, et kui ei leia tõendamist isiku poolt kuriteo tõendamine süüdistuses kirjeldatud kuriteos, kuid tõendamist on leidnud mõni muu kuritegu, siis ei tule teha õigeksmõistvat otsust, vaid kohtul on õigus ja kohustus isik süüdi mõista selles kuriteos. Kohtul tuleb seda teha omal algatusel. Seega on väär kohtu seisukoht, et tal puuduvad igasugused võimalused varguse sissetungimisega (KarS 199 lg 2 p 8) ümberkvalifitseerimiseks sissetungimiseks (KarS § 266). Apellant ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et B.B poolt kuritegude toimepanemine pole tõendatud. XXXXX majast toime pandud varguse osas oli ainsaks tõendiks DNA ekspertiisiakt. Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (RKL 3-1-1-10-11 ). DNA ekspertiisiakt kui tõend KrMS § 63 lg 1 alusel võib olla ainsaks süüdimõistmise aluseks olevaks tõendiks, juhul kui see on usaldusväärne ja veenev. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui suitsukoni kui ekspertiisi objekti ei ole vaadeldud, siis ei saa ekspertiisiakt olla tõendiks. See, kuidas suitsukoni tekkis kriminaalmenetlusse, on kriminaalmenetluse asjaolu KrMS 63 lg 2 mõttes ning selleks võib kasutada KrMS 63 lg 1 loetlemata tõendeid. Seega saab selle kriminaalmenetluse asjaolu tõendada M L ütluste (ta leidis selle XXXXX, Maardu majast köögilaua alt pappkarbi alt, pakendas selle minigrip kilekotti ning viis järgmisel päeval pärast varguse avastamist politseisse, kust see hiljem saadeti ekspertiisiasutusse) ja 18.12.2011 asitõendi vastuvõtmise aktiga, kust on näha, et võeti vastu suitsukoni. Lisaks suitsukonile leiti B.B DNA-d ka XXXXX majast seest sektsioonkapi klaasilt ja vineerplaadilt tolmuvabalt pinnalt. Seega on prokuröri hinnangul tõendatud, et XXXXX majas, kus oli sissemurdmise jäljed, viibis varguse toimumise ajal B.B. Prokurör leiab ka, et A. M i ütlused on usaldusväärsed. Prokuröri hinnangul on A. M i ütlused piisavalt detailsed ning osalt riimuvad kannatanute ütlustega selle kohta, mida neilt varastati.

5 (12)

väited ei anna alust maakohtu poolt tehtud otsuse tühistamiseks. Kaitsja leiab, et kohus on põhjalikult ning kõiki tõendeid uurides leidnud õigesti, et süüdistataval ei ole mingit seost XXXXXXX majast asjade vargusega, kuna sealt ei varastaud midagi. Väär on prokuröri väide, et kohus oleks pidanud teo ümber kvalifitseerima omavolilise sissetungi paragrahvi järgi. Kohtus ei saanud seda teha tõendite puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et kohus on piisava selgusega selgitanud, miks ta ei saanud lugeda tõendiks tõendit, mis esitati kannatanu poolt peale uurimise lõppu. Seetõttu ei hakka kaitsja käesolevas vastuses selgitama, miks ei saa lugeda tõendiks tõendit, mis ei ole saadud seadusega lubatud korras. Väär on prokuröri viide riigikohtu selgitusele, et süüdimõistmiseks piisab ka ühest tõendist, selles ei saagi vaidlust olla, sest seaduses ei ole sätet, mis reguleeriks, mitu tõendit peab süü tõendamiseks olema. Küsimus on tõendi usaldusväärsuses ja ka selles, kas tõendid on saadud seadusega lubatud vormis. Käesoleval juhul puudub see üks ja ainus kindel tõend, mis ei anna muud tõlgendamise võimalust, kui et tegemist on koriteo toimepanemise vahendiga või et välistatud on kõik muud võimalused, et kuriteo võis toime panna peale süüdistatava muu isik. Käesolevas kaasuses sellist tõendit ei ole, mis annaks võimaluse B.B inkrimineeritud kuritegudes süüdi tunnistada. Kohus selgitas piisava põhjalikkusega, miks Aleksandr M i ütlusi ei saa arvestada. Selgusetuks jääb prokuröri järgmine põhistus B.B süü osas: "Kuigi M ei mäleta aadresse, on tema ütlused kattuvad kannatanute ja sündmuskoha vaatlusprotokollidega selles osas, et murti sisse suvilatesse, mis asuvad kõrvuti ning need esemed, mille varastamist M nimetas, on ka kannatanute sõnul varastatud." Kaitsja ei nõustu prokuröri taotlusega M. T ja P. M tsiviilhagide rahuldamise osas. Prokurör taotleb tsiviilhagide rahuldamist ses osas, milles tunnistas varguse toimepanemist A. M . Jääb selgusetuks, miks peab B.B hüvitama kahju nende asjade varastamise eest, mille varastamist tunnistab

A. M .

Kaitsja leiab, et M. L kohtule esitatud hagi ei vastanud seadusega kehtestatud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6 (12)

ekspertiisi aktis sisalduvat eksperdi arvamust pakendis nr 9 olnud suitsukoni kohta. Maakohus pidas esiteks lubamatuks seda, et M. L toimetas suitsukoni pärast selle leidmist ise politseisse, teiseks heitis maakohus ette seda, et kõnealust koni ei ole asitõendina vaadeldud ega kirjeldatud üheski teises uurimistoimingu protokollis. Seoses esimese etteheitega nendib ringkonnakohus, et menetlusseadustik ei näe ette, et asitõend saab olla vaid ese, mis on leitud või saadud uurimistoimingu tulemusel. Asitõend on vastavalt KrMS § 124 lg-le 1 igasugune kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Ei ole välistatud, et asitõendi väärtust omav ese antakse uurimisasutusele üle. Nii ei välista ringkonnakohtu hinnanul mingi eseme kasutamist asitõendina näiteks see, et selle on keegi sündmuskohalt enne politseiametnike saabumist ära võtnud ja see antakse alles hiljem uurimisasutusele üle. Küll võib selle tõttu, et eseme paiknemine sündmuskohal jäetakse fikseerimata, kannatada eseme tõendiväärtus, eriti, kui tegemist on esemega, mille puhul tema seotud kuriteosündmusega põhinebki ainult tema leidmise kohal. Käesoleval juhul väärib aga tähelepanu maakohtu etteheide, et suitsukoni ei ole asitõendina vaadeldud ega kirjeldatud ka ühegi muu uurimistoimingu protokollis. Nagu maakohtu otsuses märgitud, näeb KrMS § 124 lg 2 ette, et kui asitõendina kasutatavat objekti ei ole uurimistoimingu protokollis tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega kirjeldatud, tehakse asitõendi tunnuste talletamiseks selle vaatlus. Kuna ühegi muu uurimistoimingu protokollis kõnealust suitsukoni kirjeldatud ei ole, oleks seega tulnud teha asitõendi vaatlus, mille tegemist kinnitavat protokolli aga maa- ega ringkonnakohtule esitatud ei ole. Ka ei ole suitsukoni kohtus vahetult uuritud. Mingit eset, mida ei ole vaadeldud ega kirjeldatud ei kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses, ei saa käsitada selle kriminaalmenetluse kontekstis asitõendina. Eelnev on oluline põhjusel, et sigaretikoni oli ekspertiisiobjektiks just selle väidetava seotuse tõttu kuriteosündmusega. See seotus saab kõnealuse suitsukoni puhul tuleneda neist samadest asjaoludest, mis teevad tast asitõendi. Tähelepanu väärib, et ekspertiisaktis nr 12-GE0081 on ekspertiisiülesandena märgitud „Määrata sündmuskoha vaatluse käigus võetud DNA proovide profiil“. Seega ekspertiisiakti kohaselt on kõik ekspertiisiobjektid saadud sündmuskoha vaatluse käigus. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult pidanud lubamatuks tõendiks DNA ekspertiisi aktis sisalduvat eksperdi arvamust pakendis nr 9 olnud suitsukoni kohta. 6.2 Arvestada tuleb aga sellega, et lisaks kõnealusele suitsukonile leiti B.B DNA-d veel mitmest XXXXX majast sündmuskoha vaatlusel võetud proovist, nimelt sektsioonkapi klaasilt ja köögiukse juures olnud „puidust ja metallist eseme“ vineerplaadilt tolmuvabalt pinnalt võetud proovidest. Mis puutub apellatsioonile esitatud vastsuses sisalduvasse kaitsja seisukohta, et ekspert ei anna ühest hinnangut, et tegemist oleks ainult B.B-lt bioloogilise materjaliga, siis ei olegi oluline, et proov oleks sisaldanud ainult B.B-lt pärit bioloogilist materjali. Eksperdiarvamusest nähtub, et tegemist oli segaprofiiliga, s.o mitmelt isikult pärineva bioloogilise materjaliga, kuid piisava kindlusega saab väita, et üks isikuist, kellelt pärit bioloogilist materjali

7 (12)

proov sisaldas, oli B.B. Maakohus ei pidanud siiski eksperdiarvamust piisavaks, et siduda just B.B vargusega. Oma seisukohta selgitas maakohus järgnevalt: „Kohus ei ole asunud seisukohale, et B.B ei ole seal viibinud, vaid kohus leiab, et ei saa väita, et B.B on süüdistuses nimetatud aadressidel asuvatesse suvilatesse sisse tunginud just süüdistuses nimetatud asjade varastamise eesmärgil.“ Seega on isegi maakohus tegelikult lugenud tõendatuks selle, et B.B on viibinud XXXXX majas. Samas näitab kõnealune seisukoht, et maakohus ei ole hinnanud ekspertiisiakti koostoimes teiste tõenditega, rikkudes sellega KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud kohustust hinnata tõendeid kogumis. Nimelt on kohus jätnud tähelepanuta sündmuskoha vaatlusprotokollis oleva info, eelkõige selgitused selle kohta, mille alusel valiti välja kohad, kust võeti DNA proovid. „Puust ja metallist esemelt“ on võetud DNA profiilid kohtadest, kus oli tolmuvaba pind või kus olid määrdunud kinda jäljed. Sektsioonkapi klaasilt võeti samuti DNA proovid kohast, kus oli osaline kinda jäljend. See näitab, et B.B on Maardus XXXXX asuvas hoones puutunud erinevaid esemeid, kusjuures tema DNA-d leidus just esemetel, mida on puututud kinnastega. See viitab sellele, et B.B on otsinud asju, mida varastada. Küll tuleb sarnaselt maakohtule tõdeda, et tõendatud ei ole, et just B.B varastas süüdistuses loetletud asjad. Süüdistuses on varguse toimepanemine ajaks märgitud 10.12.2011 – 17.12.2011. Tunnistaja M. L ütluste kohaselt käivad tema või tema vanemad majas kord nädalas ja seega võis varguse toimepanemisest kuni selle avastamiseni mööduda nädal. Seetõttu ei saa ka välistada seda, et vahepealse nädala jooksul käisid majas erinevad isikud (toim.l 27). Selles kontekstis väärib taas tähelepanu ekspertiisiakt nr 12E-GE0081. Nimelt nähtub eksperdiarvamuse punktist 4, et veeboileri määritud pinnalt, ukseriivi nupult, vineerplaadi määrdunud kinda jäljendilt ja plastikdetaili tolmuvabalt pinnalt võetud proovidest (kohus jätab otsuse punktis 6.1 käsitletuga analoogsel põhjusel kõrvale tulemasinalt võetud proovi) saadi DNA täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Neis segaproovides sisalduva bioloogilise materjali päritolu kohta ei olnud aga võimalik teha järeldusi võrdlusproovide puudumise tõttu. Seega on loetletud esemeid puutunud kriminaalmenetluses tuvastamata isikud. See tähendab, et ajavahemikul 10.12.2011 – 17.12.2011 võis käia XXXXX majas erinevatel aegadel varguse eesmärgil mitmeid isikuid. Eelnevast tulenevalt on küll tõendatud see, et B.B on majas käinud ja sealt asju otsinud, mis näitab tahtlust panna majast toime vargus, kuid tõendatud ei ole see, et ta on majast asju varastanud. Seetõttu on selles episoodis B.B toimepandud kuriteo puhul tegemist sissetungimisega toime pandud varguse katsega (KarS § 199 lg 2 p 8 - § 25 lg 2). 6.3 Kuna eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et B.B võttis XXXXX XXXXX majast süüdistuses nimetatud asjad, ei ole tõendatud see, et see oli B.B, kes tekitas kannatanutele tsiviilhagis nimetatud kahju, mis tähendab, et tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata.

8 (12)

võimalik aru saada, kas maakohus on lugenud A. M i ütlused jätnud kõrvale kui ebausaldusväärsed või leidnud, et need ei sisalda (süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavalt) tõendamiseseme asjaolusid tõendavat informatsiooni. Sellele ei anna vastus otsuses märgitu, mille kohaselt kohus „suhtub kriitiliselt“ A. M i ütlustesse. Kohtuotsuses on märgitud, et A. M ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, sh seda, kas B.B midagi varastas. Taolisest seisukohast võiks järeldada, et kohtu hinnangul ei ole A. M i ütlustest saadud info lihtsalt piisav, et selle alusel B.B süüdi mõista. Samas on maakohus leidnud ka seda, et ei ole eluliselt usutav, et varguse toimepannud isik selle asjaolusid ei mäleta. Taolise seisukoha võtmisega on maakohus sisuliselt asunud seisukohale, et A. M valetab kas selle kohta, et ta koos B.B-ga vargusi toime pani või selle kohta, et ta ei mäleta nende varguste asjaolusid (on raske ette kujutada, et isik saaks eksida küsimuses, kas ta mingit asjaolu mäletab või mitte). Kui kohus leidis, et isiku ütlused on ebausaldusväärsed, ei olnud tal alust nendele ütlustele tugineda, s.o nende ütluste alusel mingeid asjaolusid tõendatuks lugeda. Ometi jääb kohtuotsusest mulje, et vähemalt osaliselt on maakohus A. M i ütlustele tuginenud. Nimelt on maakohus avaldanud seisukohta, et B.B-le oleks tulnud esitada süüdistus omavolilises sissetungis, märkides muuhulgas: „M väitis istungil, et sissetungimised pani toime koos B.B-ga, varguste kohta ei olnud tema selgitused väga täpsed. Seega ei ole ümber lükatud M i väited selles osas, et B.B oligi ainult temaga kaasas ja tungis elamutesse sisse.“ Maakohus lisas, et kohtul puuduvad igasugused võimalused teo ümberkvalifitseerimiseks. Seega tuleneb maakohtu otsusest, et maakohtu hinnangul on tõendatud, et A. M ja B.B tungisid koos majadesse ja kuuridesse sisse, kuid kohtu arvates ei olnud tal võimalik B.B omavolis süüdi tunnistada, kuna kohtul puudus võimalus teo ümberkvalifitseerimiseks. Kõrvalepõikena peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu maakohtu seisukoha ekslikkusele. KrMS § 268 lg 6 annab kohtule õiguse kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni. Prokuröri apellatsioonis on osutatud sellele, et B.B-le on kõigis episoodides esitatud süüdistus sissetungimisega toime pandud varguses. Seega sisaldus süüdistuses etteheide ka omavolilises sissetungimises. Seega pidi kohus kriminaalasja süüdistuse piires Lndades muuhulgas võtma seisukoha küsimuses, kas B.B on tunginud omavoliliselt süüdistuses nimetatud hoonetesse, mistõttu ei olnud kohtul ka mingit takistust kvalifitseerida B.B tegu ümber KarS § 266 lg 2 p 3 järgi, kui ta leidis, et tõendatud on see, et B.B ja A. M i ühine tegu piirdus sellega, et nad murdsid koos hoonetesse sisse. 7.2 Ringkonnakohus leiab, et kuigi A. M on tõesti mitmetele ristküsitlusel esitatud küsimustele vastanud, et ta ei mäleta, ei ole tema ütlused ei ole nii pealiskaudsed, et need seaksid kahtluse alla nende usaldusväärsuse. Nimelt ei ole A. M lihtsalt üldsõnaliselt väitnud, et pani koos B.B-ga vargused toime, vaid on kirjeldanud mitmeid detaile, mis näitavad, et ta annab ütlusi tegude kohta, mille toimepanemises ta tõesti osales. Kuigi A. M ei osanud öelda varguste toimepanemise täpset aega, on ta andnud ütlusi selle kohta, et vargused panid nad toime 2012. a kevadel (vargused leidsidki aset 2012. a kevadel – seda kinnitavad ka kannatanute ütlused), kusjuures ta on täpsustanud, et vargused panid nad toime öösel ja kõik vargused leidsid aset samal ööl (toim.l 116 pöördel). Arvestades, et ütlusi andis A. M aasta pärast seda kui vargused aset

9 (12)

leidsid, ei saa pidada ebatavaliseks seda, et A. M ei osanud öelda täpsemat varguse toimepanemise aega, Ringkonnakohtu kogemuse järgi on see pigem levinud, et süüdistatavad, andes ütlusi omaks võetud kuriteo toimepanemise kohta, täpset kuritegude toimepanemise aega nimetada ei oska. Maakohtu otsuses on sellise asjaoluna, mille kohta A. M ei osanud ütlusi anda, nimetanud ka teo toimepanemise kohta. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et A. M i ütluste kohaselt leidsid nad majad, kust vargusi toime panna, sisuliselt juhuslikult, lihtsalt sõitsid mööda. Samas on A. M kirjeldanud, et majad, millesse nad sisse murdsid, asusid kõrvuti ja paiknesid tee ääres. Nagu prokurör on apellatsioonis välja toonud, on Ka on A. M andnud ütlusi selle kohta, mida varastati. Prokurör on apellatsioonis toonud välja esemed, mille osas on A. M i ütlused kattunud kannatanute ütlustega. Samas on osaliselt vaielnud vastu kannatanute väidetele selle kohta, mida neilt varastatud on. See, et A. M i kirjeldanud toimunust ei kattu täielikult süüdistusega, s.t ta ei lähtu ütlusi andes süüdistuse tekstist, omakorda suurendab ringkonnakohtu veendumust, et A. M andis tõepoolest ütlusi teo kohta, mille toimepanemisest ta osa võttis. Seda, miks ta ei oska anda ütlusi nende asjade kohta, mida võttis B.B, on A. M selgitanud, et kuna ta tegeles oma asjadega, ei näinud ta, mida teine teeb. Koostoimes A. M i ütlustega tõendab B.B süüd ka see, et sündmuskoha vaatlusel leitud õllepudelilt võetud proovis tuvastati B.B DNA. Kuigi sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti pudel väljaspool krunte, millelt vargused toime pandi, väärib tähelepanu see, et A. M i ütluste kohaselt sõitsid nad majade juurde, kust nad vargused toime panid, autoga, sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti aga õllepudel autojälgede juurest. Seega on tõendatud, et B.B ja A. M tungisid sisse XXXXXXX majadesse ja nende juures olnud kuuri ja garaaži. Ringkonnakohtule jääb aga arusaamatuks, miks on süüdistuses käsitatud XXXXX majja ja garaaži sissemurdmist ühe teona, XXXXXXX majja ja kuuri sissemurdmist aga kahe eraldi teona. Ringkonnakohus on seisukohal, et sama krundi piires erinevatesse hoonetesse sisse murdmist, kui need teod on omavahel ajaliselt seotud, tuleb käsitada ühe teona. Nii nagu korterist erinevatest kappidest asjade võtmine ei ole käsitatav mitme erineva varguse episoodina, ei ole põhjust lugeda erinevateks tegudeks ka samalt territooriumilt erinevate asjade võtmist (või vähemalt nende otsimist). Seega ei ole põhjust käsitada XXXXXXX majja sissemurdmist eraldiseisva varguse katsena, vaid see moodustab ühe teo samal krundil olnud kuurist toime pandud vargusega, kusjuures varguse katse neeldub kuurist toime pandud lõpule viidud varguses. Kuivõrd B.B on ikkagi pannud toime kolm ühetaolist varguse episoodi, kusjuures esimese ja ülejäänud episoodide vahe on ca 4 kuud, ei tähenda eelnev, et tema tegu ei oleks käsitatav süstemaatilise vargusena. Eelnevast tulenevalt tuleb B.B mõista süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi (see hõlmab ka XXXXX toime pandud varguse katset). 7.4 Ringkonnakohus leiab aga, et tõendatud ei ole, et B.B ja A. M oleks Eesnõmme 28 ja 30 majadest, kuurist ja garaažist varastanud kõik kannatanute nimetatud asjad. Nii M. T kui P. M loetelud asjadest, mida neilt on varastatud, on üsnagi pikad, sisaldades ka üsna palju ruumi võtvaid esemeid (sõiduauto talverehvide komplekt, erinevad tööriistad, metall-lehti ja –vardaid; telerid, mikrolaineahjud, külmkapp). A. M i ütluste kohaselt sõitsid nad autoga, mille mudeliks ta nimetas Mercedes 124. Mercedes-Benz w214 on sõiduauto ning ei ole usutav, et kõik nimetatud esemed

10 (12)

oleks õnnestunud sõiduautosse mahutada. A. M põhjendaski seda, miks nad ei võtnud alumiiniumlehti, sellega, et need olid väga suured ja ei mahtunud autosse. Seega ei saa kannatanute ütluste alusel tuvastada seda, milliseid esemeid B.B ja A. M neilt varastasid ning lähtuda tuleb A. M i ütlustest. Ringkonnakohus möönab, et A. M on kirjeldanud eelkõige seda, milliseid esemeid tema võttis ega osanud öelda, mida B.B võttis, kuid tulenevalt KrMS § 7 lg 3 tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu ei saa B.B-le omistada mingite esemete võtmist, kui see ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on sellest lähtunud oma apellatsioonis ka prokurör. Seega tuleb lähtuda sellest, et B.B ja A. M varastasid viimase poolt nimetatud esemed. Seoses kaitsja poolt apellatsioonivastuses püstitatud küsimusele, miks peab B.B hüvitama kahju, mille tekitas A. M , nendib ringkonnakohus, et B.B ja A. M panid varguse toime ühiselt, kaastäideviijatena, mistõttu vastutavad vara ära võtmise eest mõlemad. M. T tsiviilhagis nimetatud esemed, mille vargust ka A. M tunnistab, on bensiinimootoriga kettsaag, elektritrell, ning nende väärtus on vastavalt 200 eurot ja 80 eurot. P. M tsiviilhagis nimetatud esemetest on A. M tunnistanud mikrolaineahju Samsung (20 eurot), alkoholi (viski, vein, GIN, kokku 25 eurot) ja roostevabast terasest 50-liitrise paagi (50 eurot) vargust. Seega on alust rahuldada ka tsiviilhagid nimetatud ulatuses. Tsiviilhagides on nimetatud ka lõhkumisega tekitatud kahju, kuid kahju suurust kinnitavate tõendite puudumisel ei saa tsiviilhagisid nimetatud osas rahuldada. 7.5 Ringkonnakohus leiab, et B.B tuleb karistada 1 aasta 9 kuu pikkuse vangistusega. Prokuröri taotletust kergema karistuse mõistab ringkonnakohus põhjusel, et tõendamist ei leidnud kõigi süüdistuses loetletud asjade vargus ning seega ka kahju, millest on lähtunud karistuse taotlemisel prokurör. Veel kergema karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuna B.B on pannud toime mitu varguse episoodi ning oma teoga täitis ta mitu varguse kvalifitseerivat tunnust. B.B süüd tuleb pidada pigem suureks põhjusel, et sisse tungiti eramajadesse, millega riivati tugevalt kannatanute privaatsfääri. Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei esine. Kuna B.B pani kuriteod toime katseajal, tuleb karistusele KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel liita eelmise otsusega mõistetud ära kandmata karistus 7 kuud 28 päeva vangistust. Liitkaristus on seega 2 aastat 4 kuud 28 päeva vangistust. Karistusest tuleb kantuks lugeda eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta 4 kuud 27 päeva. 7.6 Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 ja 3 tuleb B.B-lt välja mõista järgmised kriminaalmenetluse kulud: sundraha 532,5 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 257,1 eurot; ekspertiisikulud 1710 eurot jätab ringkonnakohus riigi kanda. Menetluskulud jätab ringkonnakohus osaliselt riigi kanda põhjusel, et kohtutoimiku kohaselt B.B ei töötanud, teod, milles ta süüdi mõisteti, viitavad sellele, et vargused olidki tema sissetulekuallikas, menetluskulud kokku ületavad aga kordades kuupalga alammäära. Eelnevast tulenevalt on alust arvata, et B.B ei ole võimeline menetluskulusid täies ulatuses tasuma. Apellatsioonimenetluse kulud (määratud kaitsjale makstud tasu) jäävad vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.

11 (12)

Sten Lind

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.