Kohtulahend

Süüdistus V.A süüdistatakse selles, et tema, isikuna, keda on varem 26.06.2013 Harju Maakohtu otsusega nr 1-13-5902 karistatud süstemaatilise varguse katse toimepanemise eest, jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti 05.12.2013 kella 09.42 paiku viibides Tallinnas Endla 45 asuvas kaupluses Kristiine Prisma, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalist Prisma Peremarket AS-le kuuluvat kaupa, 14 karpi šokolaadi Merci Assorted maksumusega 4,39 eurot, kokku maksumusega 61,46 eurot, millega möödus kassadest jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Seega V.A pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, 05.01.2014 kella 07.40 paiku viibides Vangla II üksuse kambris nr 410 tõukas oma kambrikaaslast XXXtugevasti kätega vastu rindu, mille tagajärjel kannatanu kukkus seljaga vastu kambri ukse ees olevaid trelle. V.A tekitas oma tegevusega XXX füüsilist valu ja tervisekahjustusi: seljale abaluude alla 3x10cm suuruse marrastuse, paremale poole seljale abaluu alla 5cm pikkuse marrastuse, vasakule poole seljale abaluu sisemisele küljele marrastuse suurusega 5x1,5cm ja parema käe randme piirkonda punetuse, turse ja 1cm kriimustuse. Seega V.A pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis seisnes valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises ja teise inimeses tervise kahjustamises, see on KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Otsuse põhjendus 05.12.2013.a. varguse katse episood V.A tunnistas end täielikult süüdi talle süüks arvatud kuriteos. Kohtus ta enda ülekuulamist ei taotlenud, seega arvestab kohus tema kohtueelses menetluses ülekuulamisel antud ütlusega. Süüdistatava poolt toimepandud varguse katse on tõendatud: 1) AS-i Prisma Peremarket avaldusega, millest nähtub, et 05.12.2013.a. kella 09:42 ajal Tallinnas Endla 45 asuvas Kristiine Prisma kaupluses avastati isiku kinnipidamisel kauplusele kuuluvat maksmata kaupa, s.o 14 karpi Merci Assorted. Kauba maksumus oli 61.46 eurot. 2) Õigusvastase teo toimepanemise aktiga, millest nähtub, et V.A püüdis kauplusest varastada 14 karpi Merci Assorted.; 3) Turvatöötaja ütlustega, mille kohaselt märkas ta oma töökohal meesterahvast halli kilekotiga, kes võttis letilt palju „Merci“ komme, pani need ostukorvi, seejärel liikus saia ja leiva osakonda, kus tõstis kommikarbid oma kilekotti. Meesterahvas läbis kell 09:42 kassaderivi kauba eest tasumata. Ta pidas meesterahva kinni, kontrolli käigus avastas 14 kauplusele kuuluvat „Merci“ kommikarpi; 4) Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt oli 05.12.2013.a. kell 09:42 ajal Kristiine Prisma kaupluses 14 Merci kommikarpi varastada üritanud isikuna kinni peetud V.A; 5) Turvakaamera salvestuse vaatlusprotokolliga ja fototabelitega, mille kohaselt V.A paneb kahel korral riiulist kaupa ostukorvi. Peale seda liigub eemale ja tõstab müügisaali põrandale pandud ostukorvist omale kilekotti kaupa. Seejärel liigub puuviljaosakonda, võtab kilekoti ning kaalub sinna kaupa. Kassade juures paneb ostukorvi teiste tühjade ostukorvide sisse ning tõstab korvist kauba kassalindile. Maksab kauba eest, peale kassast eemaldumist peetakse V.A kinni; 6) Süüdistatav V.A on ülekuulamisel tunnistanud Kristiine Prisma kaupluses viibimist 05.12.2013.a. ja ostukorvi 14 karpi Merci Assorted šokolaadide panemist. Edasise tegevuse kohta on ta keeldunud ütluste andmisest. Kuigi V.A enda ütlustest ei nähtu šokolaadide eest kassas maksmata jätmine, on ta end selles kuriteos süüdi tunnistanud ja tema süü on tõendatud teiste eespool nimetatud tõenditega. Kuritegu jäi katse staadiumi, mistõttu on kvalifikatsioon läbi KarS § 25 lg 2 õige. Õige on ka varguse katse toimepanemine V.A puhul süstemaatiliselt. Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. (3-1-1-87-08 p 10). Kuna V.A on eelnevalt korduvalt karistatud varguste süstemaatilise toimepanemise eest, saab väita, et varastamine on jätkuvalt tema elustiiliks ning elatusvahendite hankimise vahendiks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V.A süüdi mõistetud ja karistatud Harju Maakohtu poolt 07.01.2013.a. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja 26.06.2013.a. KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Uue varguse katse on V.A toime pannud 05.12.2013.a., s.o 4 kuud peale viimase karistuse kandmiselt vabanemist.

Kohus leiab, et V.A pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult, sest ta asetas kaupluses viibides kommikarbid oma kilekotti. Arvestades kauba kogust ei varastanud ta enda tarbeks, vaid edasimüümiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi. Kommikarbid tagastati kauplusele rikkumata, kahju puudub. 05.01.2014.a. kehalise väärkohtlemise episood V.A tunnistas end täielikult süüdi talle esitatud süüdistuses. Kohtuistungil ta enda ülekuulamist ei taotlenud. Kohus tugineb otsuse tegemisel kriminaaltoimikus olevatele kirjalikele tõenditele, sealhulgas ka V.A kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustele. Kohus leiab, et V.A poolt toimepandud kuritegu on tõendatud järgmiste tõenditega: Kannatanu XXXütluste kohaselt oli tal kambrikaaslase V.A-ga arusaamatus WC-s liiga kõvasti mängiva raadio tõttu. Kui ta väljus WC-st, kus eelnevalt oli keeranud raadio vaiksemaks, lükkas V.A teda tugevasti kahe käega vastu rinda ja ta lendas saadud löögist tugevasti pea, käe ja seljaga vastu kambris olevaid trelle. Ta istus põrandale, sest ei saanud hingata umbes 2-3 minutit. Pärast hakkas selg löögi tagajärjel valutama. Vigastused olid käel ja seljal. Isiku läbivaatuse protokolli, fototabelite ning Vangla tõendi kohaselt tuvastati kannatanu selja mõlema abaluu all marrastusi (hulgaliselt täppverevalumeid) 3x10 ulatuses ja parema käe randme piirkonna punetus, turse ja 1cm-ne kriimustus. Ranne liigutamisel valulik. Tunnistajana on käesolevas asjas üle kuulatud kambris nr 410 kolmanda kinnipeetuna viibinud Aleksander Arusaar, kes küll ei kuulnud, et raadio oleks kõvasti mänginud, sest tema parem kõrv ei kuule üldse ja vasaku kõrvaga on ka viimasel ajal probleeme. Tunnistaja kuulis mütsatust ja ümber pöörates märkas, et Filip oigas põrandal maas, selg oli vastu kambri ukse juures asuvaid trelle. V.A jalutas rahulikult ukse poolt laua suunas. Konfliktist V.A ja XXX vahel ei tea ta midagi. V.A kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütluste kohaselt tunnistas ta kannatanu tõukamist, mille tulemusena kannatanu kukkus vastu trelle. Küll on V.A nimetanud tõukamise põhjuseks asjaolu, et kannatanu ei kuulanud teda, kui ta selgitas, et kõrval asuvate kambritega ei tohi vahetada asju. Seega on tõendamist leidnud, et V.A tõukas XXX, mille tulemusena kukkus kannatanu vastu trelle ja sai kehavigastusi. Kuritegu on kvalifitseeritud õigesti KarS § 121 järgi, kuna süüdistatava poolt kätega kannatanule rinda tõukamisest kukkus kannatanu vastu ukse kõrval olevaid trelle. Selle tulemusena oli kannatanul selja mõlema abaluu all marrastused ja parema käe randme piirkonnas kriimustus ja punetus. Kannatanu ei saanud löögi tulemusena hingata. Süüdistatava poolt on kuritegu toime pandud kavatsetult. Olenemata tõukamise põhjusest, kas kambris liiga kõvasti mängiv raadio või vangla kodukorra selgitamine, tõstis V.A käed ja tõukas kannatanut vastu rinda, mille tulemusena kukkus viimane vastu trelle. Oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule tervisekahjustuse ja füüsilist valu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et V.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi.

Karistamine Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistusseadustiku eriosa näeb ette KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb seadus karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuna V.A on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud vangistusega, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. Varavastase süüteo toimepanemine näitab ka rahaliste vahendite nappust, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka tema puhul täidetav, seda enam, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning tal puudub töökoht, seega puudub tal ka kindel sissetulek. Pealegi ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise printsiipidega, kui isikule, keda on varem kümme korda kriminaalkorras karistatud, mõistetakse järjekordsete kuritegude eest kergemaliigiline karistus. Järelikult tuleb talle mõista karistuseks vangistus. Karistuse mõistmisel KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi peab kohus võimalikuks karistada V.A miinimumi lähedases määras, s.o 5- kuulise vangistusega, kuna V.A on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud. Samuti arvestab kohus, et tegu oli ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumi. Karistuse määra valikul KarS § 121 järgi peab kohus samuti võimalikuks karistada V.A miinimumi lähedases määras, s.o 4-kuulise vangistusega, kuna V.A on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et V.A poolt kannatanule põhjustatud vigastused ei olnud rasked. V.A-le liitkaristuse mõistmisel peab kohus oluliseks asjaoluks, et süüdistatav pani toime eriliigilised kuriteod, s.o varavastase ja isikuvastase kuriteo. Selliste tegudega kahjustas ta erinevaid õigushüvesid. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et erinevalt kvalifitseeritavate kuritegude eest mõistetavad karistused tuleb kuritegude kogumis liita KarS § 64 lg 1 alusel, kohaldades põhimõtet, mille kohaselt suurendatakse raskeimat üksikkaristust. Sellest põhimõttest lähtuvalt on V.A-le mõistetavaks liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu vähendada kolmandiku võrra, karistuseks jääb 5 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja algust alates kinnipidamisest, s.o 05.12.2013.a.

Kriminaalmenetluse kulud Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasu. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on

õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Süüdistatava kaitsja poolt esitati üksnes taotlus menetluskulude hüvitamiseks pikema perioodi jooksul. Kohus peab põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul. On ilmselge, et vanglatingimustes menetluskulude korraga täies ulatuses tasumine on raskendatud. Asitõend Üks CD plaat videosalvestustega, kriminaaltoimikusse.

mis

asub

kriminaaltoimiku

juures

tuleb

jätta

Kohus juhindub KrMS § 238 lg 1 p. 4. Apellatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 28.04.2014.a. kell 13.00.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.