Kohtulahend

TÕENDID

Mart Siilivask end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Ta ei eitanud, et tarvitas 20.08.2011 öösel alkoholi ja juhtis mootorsõidukit, kuid väitis, et rikutud on tema õigusi ning tema joobe suurus ei ole tuvastatud õigesti ja usaldusväärselt. Mart Siilivask andis kohtuistungi ütlusi, et 20.08.2011 viibis koos oma sõbra P Piga Võsul peol, kus tarvitas ka alkoholi, s.o paar 0,5 l õlut ja paar viina shotti 4cl. Lahkudes peolt seltskonnaga, et randa minna, nägi et tema ees kõndinud noormehed läksid lähedal olnud politseiauto juurde oma joovet kontrollima. Otsustas, et proovib ka ning politseinik lubas tal puhuda. Ta ei mäletanud tuvastatud joobe suurust, kuid politseiniku ütluste kohaselt ta rooli veel istuda ei tohtinud ja pidi veel natuke puhkama. Asi oli selge ning ta läks seltskonnaga edasi randa istuma. Umbes tunni pärast läks tagasi auto juurde, et sõita lähedal asuvasse sõbra suvilasse, hinnates, et kuigi tundes end pisut väsinuna, võis ta enda hinnangul selle lühikese maa ära sõita. Istus rooli ja juhtis autot. Võsult välja sõites peatas teda sama politseiekipaaž, kelle juures ta eelnevalt oli käinud oma joovet kontrollimas. Juhi poolt astus välja politseinik, kes tutvustas end J Jna ja tal oli käes puhumisaparaat, millesse palus puhuda. Puhus, kuid alkomeetri näitu talle ei näidatud. Küll aga sai aru, et see oli üle lubatud normi. Igal juhul edasi sõita ei lubatud ja paluti politsei autosse istuda. Teine politseinik tuli ka autost välja, kuid jäi auto juurde. Algul oli suhtlus korrektne, kuid erimeelsus tekkis, kui poltseinik ei lubanud autot tee äärde

sissesõidu teele ära parkida, et see ette ei jääks. Politseinik seda ei lubanud, vaid rääkis, et auto tuleb teisaldada. Siis tuli välja sõber P, kes kordas sama palvet, siis politseinik ärritus, ja ka teine politseinik muutus juba närviliseks. Teine politseinik võttis välja kaamera. Rääkis oma sõbraga, kes on advokaat juttu ning küsis temalt, et mis edasi tegema peaks. Sõber, ütles et on õigus kaitsjale, et võiks ta kaasa kutsuda. J keeldus sellest koheselt, öeldes, et sõber on silmnähtavalt purjus. Ta ei saanud tol hetkel sellest aru, ütlesin et selge, kui nii on, siis nii on. Siis küsis veelkord, et kuidas jääb minu auto parkimisega, siis ta ütles et enam te seda auto ise kätte ei saa, siia see ei jää. Ütles, et kutsub puksiiri järgi. See ärritas, sest ta ei tahtnud jätta võõrast autot sinna, mingi puksiirimehe kätte. Kordas palvet auto ikkagi ära parkida. Siis aga tekkis ärritunud toonil sõnelus nende ja J J vahel, kuna tema nõudis auto parkimist ja politseinik nõudis, et ta istuksin autosse ja sõidetaks Rakverre. Teine politseiametnik meie vestlustesse ei sekkunud. Üritasid filmida eesmärgiga fikseerida J käitumist. Alustas sellega sõber P ja siis võttis ka tema telefoni välja. Filmis, kui nägi, et politseinikud filmivad, filmis tema ka. Tahtis, et seal oleks peal, et ta keeldub kaitsjat kaasa võtmast ja seda kuidas ta keeldub autot ära parkimast, sest tollel tundus hetkel, et ta peaks seda tegema. Telefonis salvestis alles ei ole, kuna avastas hiljem, kui Rakvere politseijaoskonnas telefoni kätte sai, et tal ei olnudki seal ühtegi filmi sees. Ühtegi klippi ei olnud, mis põhjusel, ei tea. Lõpuks istus politseiautosse. Ka sõber võttis oma asjad ja läks autost välja. Kuna Jl oli väga kiire Rakvere jõudmisega, siis ta sundis koguaeg tagant, et kiiremini liigutaks ennast. Istus siis autosse ja sõber üritas veel ka kaasa tulla, kuid politseinikud keeldusid taas. Politseiautot juhtis J. Teine politseinik oli kõrvalistmel ja videokaamera oli tal käes ja ta filmis. Siis ma küsis, et millest selline kiirustamine, mille peale J vastas,et on vaja puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. Nõusolekut selleks ei küsitud, pigem oli lihtsalt jutt, et nüüd on sõit Rakverre, et seal puhume tõendusliku alkomeetrisse, see ei olnud esitatud küsimuse vormis. Ütles seepeale, et soovib anda vereproovi ning politseiametnikud vastu ei vaieldud. Hakkas politseiautos filmima kui nägi, et politseiauto ületas 90ne alas kiirust, see kiirus tõusis vahepeal 125ni, siis avas telefoni kaamera välja ja hakkas filmima. Kui alustas filmimist, siis küsis ka kohe, et miks nad kiirust ületavad. Istus pigem kõrvalistuja seljataga, pooleldi keskel ja filmis enda juurest, käsi oli ees lihtsalt ja filmis lihtsalt. Telefonist ta nägin, et kaamera töötas ja seal oli ilusti näha spidomeetrinäitu. Seepärast te ei saanudki hiljem aru, kas ja kuidas seda klippi ei ole. Kõrvalistuja politseinik filmimise peale ei reageerinud, kõrvalistuja lihtsalt võttis aegajalt selle kaamera kätte ja filmis taha suunatult. J aga ühel hetkel ütles, et pangu ta kaamera ära. Küsisin sellele peale, et miks, et te ju ületate kiirust, rikute seadust, vilkurid ei tööta, et miks ta ei tohi seda filmida. J vastas, et ma segavat teda. Ise ta aga tundis, et ta ei sega teda ja filmis edasi. J käskis veelkord telefoni ära panna. Hääletoonist oli tunda, et ta oli väga ärritunud. Otsustas filmimise lõpetada, kuna nägi, et see mida soovis, oli peale jäänud, kuid ei saanud veel telefoni kinni pandudki, kui J peatas järsku auto ja tuli autost välja tema juurde, võttis telefoni ära ja pani tal käed raudu, lõi ukse kinni ja siis ta kõndis telefon käes auto tagant tagasi juhi kohale. Ta ei saanud aru, et miks peab J seda telefoni vaatama ja kõrvalt vaadates tundus, et ta katsus seda telefoni. Siis istus J telefon käes autosse, misjärel ta kohe nõudis selgitust, et miks ta telefoni avas ja miks ta üritas videosid ära kustutada, ta ei öelnud sõnagi. Selle aja jooksul, mil ta hoidis telefoni enda käes, on võimalik jõuda sealt videoteni ja need ära kustutada. Ta viidi uude Rakvere politseimajja Kreutzwaldi tänaval ja viidi ruumi, mis oli näha kohtuistungil ideoslavestusel nähtud. Samal ajal oli seal peale nende patrullpolitseinike veel mitu politseiniku ja üks härrasmees, kes oli väga purjus ning kellega suhtles naispolitseinik. Ta pandi tükiks ajaks istuma, lihtsalt vahepeal täpsustasid nii J, kui K, mis marki auto oli, kelle oma, tema isikukoodi ja muid isikuandmeid. Alates kinnipidamisest ei selgitatud temale kordagi, millised on tema õigused ja kohustused, mingeid dokumente ei tutvustatud. Kui see istumine ja ootamine seal politseiosakonnas lõppes, tuli politseinik minu juurde ja ütles, et lähme Rakvere Haiglasse vereproovi võtma. J tuli temaga kaasa ja nad läksi siis sinna sisse. Jäi EMO ukse äärde seisma ja siis paluti tal istuda. Ootas, kuid keegi otseselt temaga kohe edasi tegelenud. Mõne aja pärast tuli keegi naisterahvas, keda seal enne ei olnud ja tema siis võttis käru, tõi selle tema

juurde ja siis sai aru, et hakatakse verd võtma. Pani käes sinna peale. Arst võttis käru pealt pihusti, ja pihustas käe peale ning siis tundis sellest pihustist levinud alkoholi lõhna. Vaatas seda pudelit, mis tuli sellepärast väga tuttav ette, see oli Cutasept, kuna sõjaväes kasutasid seda 8 kuud igapäev 10 korda, seega jäi eluks ajaks see lõhn meelde. Ta ei ole seda enne, ega ei ole ka pärast sõjaväge kasutanud. Seejärel võeti veenist veri plastkorgiga katsuti sisse. Peale seda pakkis arst need kodinad kokku, otsis mingi väikse plaastri, pani plaastri käe peale, pani oma asjad sinna käru peale, lükkas selle käru tagasi vasakule poole seina äärde. Lahkus seejärel ruumist tema meelest koos selle katsutiga. Tema istus seal edasi, mingil hetkel tuli siis sisse politseiametnik J, kellega ta ei vestelnud, keegi teine ka temaga ei vestelnud. Istus lihtsalt samas tooli peal edasi. Ühel hetkel lõppes see mitte midagi tegemise ja ootamise aeg ära, kui see naisterahvas, kes oli verd võtnud, tagasi tuli. Samas EMO ruumis oli veel peale tema üks meesterahvas ja vist kaks naisterahvast veel. Ja siis nad rääkisid seal koguaeg omavahel ning ta ei pannud koguaeg tähele mida nad seal teevad. Ta ei osanud öelda, kas see arst, kes tagasi tuli, tuli koos katsutiga või mitte. Ta läks nende teiste inimeste juurde, nende samade töötajate juurde ja rohkem midagi ta ei teinudki seal, mingil hetkel läks ta uuesti ära ruumist. Tema aga istus seal edasi, taustal seal laua juures tegelesid oma asjadega. Seesama noormees ja kaks naisterahvast, kuni ühel hetkel üks neist naisterahvastest võttis mingi kollakat värvi ümbriku kätte, läks sellega politseiametnik J juurde, kes palus minul sellele alla kirjutada. Ta keeldus, öeldes, et ei kirjuta alla, kui ei tea mis seal sees on, kuna seda sisu talleei näidatud. Meditsiinitöötajad ei öelnud midagi, kuid politseinik J ärritus sellepeale, et ta allkirja ei kirjutanud. Ütles, et ei kirjuta enne alla, kui näeb ümbriku sisu, et palus võimalust saada vett ja käärid, et teeb selle ümbriku lahti, loeb läbi mis seal sees on, vaatab ja siis kirjutab sellele alla. Vett ja kääre talle ei toodud. Siis pöördus meditsiinitöötaja poole küsides, et kas on olemas mingisugune reglement või seadus. Ta ei osanud sellele kohe vastata, aga ütles et on, käis kõrvalruumis, tuli tagasi mingi vihikuga, luges selle punkti ette, et on õigus tutvuda, mille peale J võttis ümbriku, kirjutas alla, andis selle EMO töötajale ja seejärel nad lahkusid EMO-st Rakvere politseijaoskonda tagasi samasse ruumi, kus me olid olnud. J sahmis seal paberitega ja ühel hetkel ütles, et kas ei olnud rahul nende käeraudade peale panekuga. Vastas, et ei olnud ja siis ütles, et kirjutagu alla siia siis. Küsimusele, et mis paber see on, näitas paberilehe ühte külge, kus oli kirjas, et isiku kinnipidamise. Ta ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga J ütles, et see tähendab seda, et kohaldas käeraudu ja õigus on sinna kirjutada, et ei olnud sellega nõus. Kirjutas sinna, et käerauad pandi peale ebaseaduslikult ja kirjutas oma allkirja ka sinna alla ja andis talle selle paberilehe tagasi. Mingeid muid dokumente talle ei tutvustatud ja allkirju ei küsitud. Seejärel tagastati talle asjad ja nad läksid koos välja. Tunnistaja H T andis kohtuistungil ütlusi, et töötab Rakvere Haiglas xxxx. 20.08.2011 hommikul, kui valvekord hakkas lõppema, helistati vastuvõtust, et on vaja teostada joobeseisundi tuvastamiseks ekspertiis. Situatsioon jäi meelde seetõttu, et oma töötamise aja jooksul võttis verd joobeseisundi tuvastamiseks esimene ja ainuke kord, kuna oli ainukesena sel ööl tööl. Xxxxl ei ole õigust verd võtta, õigus on ainul nendel isikutel, kellel on templi õigus. Kui läks laborist sinna vastuvõttu, oli seal kaks politseiametniku ja üks meeskodanik ning EMO töötajad, kellest üks oli abiõde ja teine xxxx. Meeskodanik istus seina vastas tooli peal ja politseinikud olid laua juures. Kõigepealt pani kindad kätte, siis toodi mingi alus. Ta ei mäleta, mis alus see oli, aga midagi talle sinna toodi. Mäletas, et vere sai võetud küünarvarrest. Kuna xxxx oli seal ligidal, siis just enne seda, kui hakkas verd võtma, oli neil juttu ka sellest destveest, et kindlasti destveega ta peab seda kohta puhastama, kust verd võtta. Abiõde ja xxxx andsid talle kõik vahendid. Ta on näinud, et neid vahendeid hoitakse eraldi, sest igapäevaselt kasutatakse hoopis teisi katsuteid. Alkoholi vere katsuteid hoitakse teistest eraldi, kuna neid ei ole iga päev vaja. Alkoholi katsuti on halli värvi ja musta ringiga seest, aga nende igapäevased katsutid on punased, helesinised ja rohelised. Kindlasti oli see katsuti, kuhu ta 20.08.2011 vere võttis, halli korgiga. Kõik katsutid on mahuga 5 ml. Kõigepealt peab ta spetsiaalsel alusel käe asendi fikseerima, siis paneb žguti, otsib veeni, siis puhastab destveega, seejärel paneb nõelahoidjasse

nõela ja siis ühendab katsuti. See, kui palju verd katsutisse läheb, sõltub sellest, kui head veenid on ja kuidas nõel veeni läheb. Reeglina peaks katsuti end vaakumiga täis tõmbama, aga see ei pruugi alati nii olla. Sellelt isikult vere võtuga probleeme ei olnud. Mees lihtsalt torises politseinikega, sest talle ei meeldinud, et viimased rikuvad haiglas steriilset keskkonda, kuna käivad punkrites ja siis tulevad steriilsesse keskkonda. Kui oli vere ära võtnud, läks laua juurde ja andis vere xxxx või xxxx kätte. Allkirjastama asudes avastas, et tal ei ole templit kaasas ning siis ta käis ja tõi laborist templi. Tuli tagasi kusagil 2 minuti pärast ja pani templi dokumendi peale ja allkirja. Kui laborisse läks, jättis katsuti verega lauale ja kui templiga tagasi tuli, siis oli katsuti koos saatelehega laua peal ja abiõde laua juures ning need jäid xxxx kätte. Mida nende dokumentidega tehti, tema ei näinud ja temast jäid nii see isik, kellelt verd võeti ja politseinikud kõik sinna EMO-sse. Selle tooli, kus isik istub ja laua, kus pakendatakse, vahe on kusagil 2 meetrit. Tema näeb küll kõike seda tegevust tooli peal istudes, mis seal laua peal toimub. Hiljem tõi xxxx L M konteineri, mis on sangaga platsmassist kohvrike ja turvaümbriku laborisse. Katsuti verega oli pandud turvaümbrikusse ja turvaümbrik omakorda konteinerisse. Seda, kas turvaümbrikus peale katsuti veel midagi oli, ta ei tea ja seda ei saagi vaadata, sest laborisse jõuab kinnine turvaümbrik. Turvaümbrik on kilest, kollase-sinise värviga ja kleepribaga. Turvaümbrikusse pannakse blankett sisse koos verega, siis tõmmatakse sealt see kleep-paber ära ja siis on ta kinnine ja seda ei saa lahti teha ilma, et rikuks ümbriku ära. Kuna tema oli sel momendil tööl, siis võttis tema vere vastu, sest rohkem kedagi teist ei olnud. Labori uks on kinni, lastakse uksekella, tuuakse see konteiner sisse ja siis see isik kes tõi, kirjutab oma nime ja allkirja. Tema kirjutab, et võttis vastu. Registreerimislehte täidavad laboritöötajad, kes võivad kasutada erinevaid pastakaid. Nad ei jäta analüüsi kusagile ripakile. Edasi panevad turvaümbriku vereprooviga koodiga suletavasse külmutuskappi, kus on kindel temperatuur 7,6 kraadi. Koodi teadsid ainult nende enda labori töötajad, kes sellega tegelevad. Neil käib kaks korda nädalas Tallinnasse auto. Kes proovi ära viib, pannakse kirja ja kes talle kätte annab selle proovi, pannakse ka kirja. Kui ära viiakse autojuhiga autoga EKEI-sse, siis nad panevad proovid külmakehadega varustatud kohvrisse või konteinerisse, kus on kindel temperatuur. Saatekirjal olev number 014947 tuleb turvaümbriku pealt ja see number on igakord erinev, ümbrikud tulevad EKEI-st. Kui talle öeldakse, et võtke veri alkoholijoobe tuvastamiseks ja tuuakse töövahendid, siis ta kontrollib, kas need töövahendid ikkagi vastavad nõuetele. Ta veendub, et on õige markeeringuga katsuti. Prooviandjal isikul on õigus 15 minutit rahulikult puhata või istuda prooviruumis. Isik, kellelt ta tookord proovi võttis, oli enne seal juba oodanud, sest aega läks, millal teda kutsuti ja millal ta laboris oma töö lõpetas ning sinna läks. Enne proovi võtmist tuleb kindlaks teha, kes see isik on, kellelt verd võetakse, tema aga dokumente ei kontrollinud, kuna see oli juba enne tehtud. Tunnistaja L M andis kohtuistungil ütlusi, et töötas augustis 2011 Rakvere Haiglas xxxx EMO osakonnas. On näinud, kuidas võetakse verd alkoholi tuvastamiseks, aga konkreetset juhtumit ei mäleta. Kinnitas kohtus, et vereproovide registreerimise lehel on tema oma käega kirjutanud oma nime ja allkirja, ülejäänud ei ole tema kirjutatud. See paber tõendab, et selle proovi viis tema laborisse ja see oli kinnises kotis. Tema sinna peale ei kirjuta midagi, aga sinna kindlasti on midagi kirjutatud. Sinna kotti pannakse vere katsuti, mis on halli korgiga ja mingi politseipaber ka. Katsuti peale pannakse kleeps inimese nimega või kirjutatakse nimi etiketi peale. Verekatsuti viimiseks on eraldi kaane ja sangaga konteiner, kuhu see pannakse. EMO-s hoitakse neid vahendeid ehk siis kotte ja katsuteid, millega politsei jaoks proove võetakse, eraldi ühes kapis. Turvaümbrik ja kott on üks ja sama asi, tema kutsub seda kotiks. Tunnistaja M P seletas, et töötas 20.08.2011 Rakvere Haiglas xxxx. Konkreetset juhtumit ei mäleta. Temal sellel ajal õigust verd võtta ei olnud, aga viibis juures, kui vereproove võeti. Kui 2011.aastal isik toodi, siis tuli ta tõenäoliselt koos politseiga. Üldjuhul tulevad politseinikud ikka kahekesi. Üks politseinik hiljem täidab paberimajandust. Politseil on kaasas saatekiri-uuringuakt, kus on politsei poolt täidetud isikuandmeid puudutavad lahtrid. See paber pannakse laua peale,

öeldakse, et on vaja narko- või alkoholi ekspertiisi. Kui tema tööl oli, siis kutsus vastava õigusega inimese, kas siis kõrval osakonnast mõne õe või siis laborist laborandi. See isik, kellelt proovi võtma hakatakse, pannakse EMOs istuma vastuvõtu laua juurde. Kuskil 2 meetrit sellest lauast on tool. Üldjuhul pannakse sinna istuma, või siis pannakse see tool sinna laua juurde, et saaks käe sinna peale panna, et veenist verd võtta. Kui isik seal tooli peal istub, siis on käru, kuhu peale saab panna mati, kuhu käsi asetatakse. Üldjuhul paneb õde või abiõde valmis laua peale või käru peale katsutid ja naha desinfitseerimiseks vahendid. Alkoholi tuvastamise puhul ei saa seda desinfitseerimiseks nimetada, sest seda tehakse tavaliselt puhta veega. Seal on vesi, tutikud, millega pärast nahka puhastatakse, nõel, katsuti. Vastav inimene teeb selle protseduuri ära. Kui tema kutsus 2011.aastal isiku sinna, kes võttis verd, siis oli tema see, kes pani talle asjad ette valmis. Asjad asuvad umbes 3-3,5 meetrit sellest vastuvõtu lauast kapis, kus on eraldi riiuli peal kõik need turvaümbrikud, katsutid. Ülejäänud asjad nagu žgutt, desinfitseerimisvahend, tampoonid, plaastrid ja mud vahendid asuvad verevõtmise käru peal. Iga analüüsigrupi jaoks on eraldi värvi katsuti ja alkoholi katsuti on halli korgiga, neid ekspertiisi omasid saab eristada. Selle katsuti maht on silma järgi 5 ml, see on vaakumkatsuti ja see, palju sinna verd sisse läheb, sõltub sellest, kui palju vaakum verd veenist sinna sisse tõmbab. Loomulikult võib see kogus varieeruda. Oleneb inimesest endast, kui head veresooned tal on. Kui veri on võetud, siis pannakse katsuti sinna vastuvõtu laua peale, mis on 2 meetrit toolist. Siis pannakse katsuti turvaümbrikusse, mis on eelnevalt sinna laua peale valmis pandud. Siis politseinikud tulevad oma saatekirjaga, sinna tuleb märkida unikaalne turvaümbriku kood. Siis tuleb see katsuti sinna sisse panna, võtta vajalikud allkirjad. Patsient annab üldjuhul ise allkirja, kuid kui ta keeldub, siis annab politseinik selle allkirja. Allkiri pannakse turvaümbriku peale, kleebitava osa juurde. Katsuti peale läheb patsiendi nimi, mis on üldjuhul kleepsu peale trükitud. Tollel ajal tehti nii, et prinditi patisendi nimega kleeps, mis kleebiti katsutile. Saatekirja peale märgiti turvaümbriku kood. Turvaümbrikud asuvad eraldi kapis, igal turvaümbrikul on unikaalne number aga numbrid ei pea järjest jooksma, kuna võtavad neid kapist sellises järjekorras nagu nad seal patakas on. Saatekirjal-uuringuaktil see isik, kes võtab verd, paneb enda allkirja sinna, nimi, allkiri, kuupäev, täidab selle ära. Ülejäänud, s.o proovivõtmise kinnitus, isiku tuvastamine, isiku sünniaeg, tellija asutus, proovivõtja asutuse nimi, on kõik juba politsei poolt täidetud. Proovivõtmise kellaaja paneb see, kes on proovi võtnud või see, kes paneb koodi siia aga kindlasti mitte politseitöötaja. Kellaaeg võetakse siis, kui veri on juba võetud ehk siis proovi võtmise kellaaeg. Kui saatekiri on täidetud, kirjutatud markeeringu kood, kellaaeg, siis läheb see koos katsutiga ümbrikusse. Tema isiklikult nimetab seda ümbrikku turvakonteineriks. 2011. aastal kasutati samasuguseid turvaümbrikke nagu talle kohtuistungil näidati. Ümbrikul tuleb ära täita see osa, kellelt, see kes tellib ja kuhu, kohtuekspertiisi labori rekvisiidid; kuupäeva ja allkirja paneb üldjuhul politsei. Isikult, kellelt verd võetakse, võetakse allkiri valge ääre peale. Allkiri jääb nagu koti sisse. Sealt võetakse kile ära, ta jääb siia riba peale, siis võetakse kleepuv osa pealt ära. Liimitakse see kinni ja allkiri jääb alt näha. Seda allkirja ei saa kirjutada pärast koti sulgemist. Kui isik keeldub sinna allkirja kirjutamast, siis peaks kirjutama selle politseiametnik kõigi nähes, et ümbrik on korrektselt kinnipandud. Talle ei meenunud, kas tema praktikas on ette tulnud olukordi, kus isik keeldub allkirja andmast. Kõik see toimingud teostatakse vastuvõtu laua juures. Isik, kellelt verd võetud on, istub kogu tegevuse ajal, kui tema seal pakendab, 2 meetri kaugusel tooli peal. Politseinikud on seal juures. Kui isik tuleb allkirja andma, siis tõuseb püsti, läheb see 2 meetrit laua juurde, paneb allkirja ära. Isiku silme all on see katsuti ja saatekiri ümbrikusse pandud. Kõik käib seal samas laua juures, patsiendi juures, politseiametnike juures. Kuskil ära ei käida vahepeal. Edasi jääb suletud ümbrik ootele, kuni see haigla laborisse viiakse. Nii kaua hoitakse seal turvakonteineris. See on korduvkasutatav kohvrike, millega transporditakse seda bioloogilist materjali. Haigla on nii ettenäinud, et analüüse viiakse selle kohvriga. Laborant tuleb juhatab kuskile ruumi, kus on külmkapp ja vihik, kuhu ta allkirja paneb.

Tunnistaja L M andis ütlusi, et töötas 2011.aasta suvel xxxx Rakvere Haigla EMO-s. Tema tööks oli patsientide osakonda viimine, analüüside laborisse toimetamine, andmete sisestamine ning arstide ja õdede abistamine. 2011 augustis tal vereproovide võtmise õigust ei olnud. Kui politsei saabus mõne inimesega, et vaja võtta verd alkoholi jaoks, siis oli tema ainuke ülesanne paki laborisse viimine, aga alles siis, kui see oli suletud ja laboris allkirja andmine. Kõrvalt vaadates käis see protseduur tema sõnul nii, et tavaliselt mees või naine tuleb politseiga sisse, istub sinna pingi peale, mis on arsti-õdede lauast umbes 3-4-5 meetri kaugusel. Õde läheb oma toimingute käruga selle patsiendi juurde ja võtab talt verd. Kõigepealt peab patsient nõus olema, kui ta nõus ei ole siis, kui politsei ta sinna toob, siis seda peab võtma kas või väevõimuga. Õde selgitab protseduuri. Vereproovi võtmiseks kasutatakse järgmisi vahendeid - nõel, katsuti, žgutt, tampoonid ja alus kuhu käsi käib. Kätt puhastatakse enne ja kui on alkoholi määramine, siis võetakse füsioloogiline lahus. Võib olla verevõtu laual, kui ta sinna jäänud, aga tavaliselt ei ole, tavaliselt tuuakse see eraldi. Muid vereproove võttes puhastatakse tavaliste antiseptikumidega. Verd võetakse halli korgiga 5 ml vaakumkatsutisse. Õde paneb katsuti verega kilekoti sisse. See kilekott on kollase sinise värvusega, seest must, peale on võimalik kirjutada Kohtuekspertiisi aadress, kuskile läheb ka patsiendi allkiri või kui ei ole nõus siis politsei allkiri. Kott on kleepäärisega suletav ümbrik, mida ilma rikkumata enam lahti võtta ei saa. Kotisuudmel oleval valgele ribale kirjutab patsient enne koti sulgemist oma allkirja ja kui patsient ei ole nõus, siis kirjutab selle politsei. Tunnistaja E L andis ütlusi, töötas Rakvere Haiglas 2011. aastal xxxx. Tema tööülesannete hulka kuulub laborist saadud proovide viimine Rakverest Tallinnasse. Põhipäevad on teisipäev ja neljapäev. Proovid antakse külmakindla termose ja kohvri sees. Siis on selline žurnaal, kus on kirjas, mitu proovi ja tema annab allkirja. Proovid viib Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti. Need on alati suurtes kileümbrikutes, mis nii, et kui kinni panna, siis enam lahti ei saa muudmoodi, kui ainult lõigates. Need avatakse EKEI-s tema juuresolekul, siis ta annab jälle allkirja. Tallinnas EKEIs on üks sekretär kohe all, kes omakorda kutsub, et Rakvere omad on tulnud ja siis tuleb vastav inimene alla, kellel on žurnaalid ja käärid, millega ta tema juuresolekul ümbrikud avab. See inimene kontrollib ikka alati üle, et kas see nimi seal vere peal ja saatekirjal on samad ja tema on seal juures. Protseduur käib selliselt, et lõikab kääridega ümbriku lahti, võtab proovi ja saatelehe välja, siis vaatab need nimed üle ja läheb ära nendega. Tunnistaja T B seletas kohtuistungil, et töötab Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis xxxx, olles teinud alkoholi uuringuid/ekspertiise alates 2002. aastast. Proov tuuakse kas ise kohale, politseiametniku poolt, haiglatöötaja kulleri poolt või tuleb postiga. Proovi võtab vastu EKEI laboritöötaja. Ametinimetus on spetsialist, võib laborandiks kutsuda. Tema on see, kes proovi vastu võtab, registreerib, annab proovile uuringu/ekspertiisi numbri, ekspertiiside/uuringute raamatusse võtab allkirja toojalt, kui on tooja. Teeb märke, kui on postiga tulnud. Selle jaoks on spetsiaalne vihik. Turvapakendi avab samamoodi spetsialist. Tema teeb selle lahti, sealt võtab proovid, annab numbrid ja registreerib. See sama spetsialist kontrollib seda, et kas pakend on terve, ilma vigastusteta. Talle ei tule meelde olukordi, kus turvapakendit oleks lahti kistud. Kui turvapakend on rikutud, siis peab spetsialist sellest teavitama osakonna eksperti. Talle isiklikult ei meenu olukorda, kus turvapakend oleks lahti rebitud või kahjustatud. Isegi, kui see on kinni ja kahjustatud, siis oleks pidanud see info jõudma otse osakonna juhatajani. Kui on kahtlus, et midagi on rikutud, siis sel juhul peaks märke tegema registreerimis raamatusse. Katsuti on pandud turvaümbriku ehk turvapakendi sisse. Katsutil võetakse kork maha siis, kui reaalselt hakatakse proovi kaaluma. Kui nüüd ümbrikud avatakse, võetakse verega katsuti välja, siis antakse talle registreerimisnumber. Number kirjutatakse raamatusse, sama number läheb katsutile, et on kokkuviidav see konkreetne verega katsuti ja registreerimisraamatus number. Saatekirja-uuringuakti läheb ka see sama number. Peale seda, kuni selle ajani kui hakatakse teostama analüüsi, pannakse proov külmkappi ja siis on katsuti ikka kinni. Uuringut hakatakse teostama lähima paari päeva jooksul. Spetsialist on registreerinud, andnud numbrid saatekirjale,

proovile, andnud vajalikud andmed registreerimisraamtusse, pannud proovi kappi. Järgmises etapis tegeleb edasi juhtivspetsialist, kes võtab kapist proovid ja teeb proovi ettevalmistusi, kaalub proove, teeb kaks paralleelkatset ja siis kui see on tema poolt tehtud, siis antakse ettevalmistatud proovid eksperdile. Kaalumise kohta tehakse kaalutise väljatrükk. Kaalul on printer, peale igat kaalumist prinditakse see kaalutis välja. Kui on mittevastav katsuti, siis sellest teatatakse eksperdile ja see fikseeritakse saatekirjas-uuringuaktis. On olnud olukordi, kus ei ole olnud halli korgiga katsuti ja siis tehaksegi vastav märge. Miinimumkogus, mis on vajalik etanooli tüüpuuringu läbiviimiseks, on vähemalt 1 gr ehk 1 ml. Katsutil on halli märgini maht 3 ml ja kogumahtuvus ääreni on 5 ml. Tavaliselt on paar, kolm kuni neli ml katsuti sees, ääreni täis üldjuhul keegi ei pane. Kui on kaalutud, siis esiteks tehakse kaks paralleelkatset. Tunnistaja esitles näitliku abivahendina viaali. Proov kaalutakse klaasist anumitesse ehk viaalidesse, kaalutakse 0,5 g vett, lisatakse siis sisestandardit veel 5 gr. Seal on omad pluss/miinus piirid lubatud. Kaalutakse nii see vereproov, kui see sisestandard, suletakse sellise korgiga see viaal ja klammerdatakse spetsiaalsete klambritega kinni. Proovi ettevalmistus ja uuringu läbiviimine on kõik ühte moodi. Kontrollproov, läheb sama tsükliga. Peale seda võtab ekspert viaali, aparaadi, sisestab aparaadi pesadesse, sisestab andmed arvutisse, sellesse arvutisse mis seda aparaati juhib, paneb aparaadi käima, siis kui analüüs läbi siis vaatab kõik kromotogrammid üle ja prindib kokkuvõtte ehk katseprotokolli. Siis tuleb tulemus vormistada. Gaaskromotograafis toimub ainesegu lahutamine komponenditeks ja see aine segu lahutamine toimub kromotograafilises kolonnis, mis on kapillaar pikkus 10 meetrit, läbimõõt alla mm, kolonne on kaks. Lahutamine toimub mõlemas. Numbrilise tulemuse väljastamine toimub kolonni A põhjal. Kolonn B on üle kontrollimiseks, et tegu on õige ainega. Võetakse kahe paralleel määramise keskmine ja ümmardatakse kliendi kasuks. Nagu käesoleval juhul on 1,82 ja 1,83, siis ümmardatakse kaks kohta peale koma ja allapoole, kui ei ole võimalik keskmist võtta. Selle tulemuse kirjutab ta sinna uuringuakt-saatekirja ise, kirjutab metoodika, tulemused, maksumuse, kuupäeva, nime ja allkirja. Akti numbri, proovi vastuvõtmise kuupäeva ja uuringuakti numbri kirjutab juhtivspetsialist siis, kui ta vastu võtab. Metoodika kast, etanooli sisalduse kast 1,82 +/- 0,06 mg/g=2, maksumus 14 eurot, kuupäev 24.08.11, nimi ja allkiri on tema kirjutatud. Kinnitab osakonnajuhataja oma allkirjaga, paneb kuupäeva, millal ta selle kinnituse teeb. EKEI-s on vastav žurnaal, kus uuringu numbri ja tellija andmed täidab see spetsialist, kes võtab proovi vastu ja registreerib. Uuringu number, tellija-saatja dokument, proovi laborisse saabumise kuupäev, proovikirjeldus, kelle proov, mis materjal, kui palju, märkuste alla see, mis on tellitud, kas siisalkoholi või narkotiliseaine ekspertiis. See ongi ligikaudne hinnang, et 2,5 ml, kuna neil täpne väärtus analüütilises mõttes ei oma ekspertiisil läbiviimiseks või tulemuste jaoks tähtsust, v.a see, et vähemalt 1 g. Järgmine leht, kus on uuringu algus ja lõpp, leitud ained, metoodika nr, eksperdi allkiri, need on tema kirjutatud. Kõnesoleval juhul on näha, et uuring tehti 24.08.11, etnooli 1,82 +/- 0,06 mg/g-s=2. Medootika on ET2.1 ja tema allkiri. Väljaandmise kuupäev on

selgitasid, et vara on veel sõitma minna. Isik sai sellest aru, naeratas, tänas viisakalt ja lahkus üle tänava O Kõrtsi poole. Ta ei mäleta täpselt kaua nad seal ööklubi juures olid, aga kuna vahetus hakka ka lõppema, siis otsustasid, et sõidavad tagasi Rakverre. Hakkasid Rakvere poole liikuma, aga siis otsustasid, et on mingi aja veel. Parkisid politseiauto ja seisid väljas auto kõrval. Kuulsid, kui O Kõrtsi poolt auto käivitamist ning otsustasid, et kontrollivad. Kui olid jõudnud autole järgi, siis nägid, et tegemist oli punast värvi xxxx, lülitasid sisse politseiauto punase ja sinise vilkuri, sõiduk koheselt ei peatunud, vaid kuskil 200 meetrit peale Võsu asula märgi lõppu peatus. Auto jäi seisma sõiduvööndis, tee kõrvale ta ei pööranud. K jäi autosse, tema läks välja ja kõndis juhiukse juurde. Rooli taga istus Mart Siilivask ja kõrval istus veel üks meesterahvas. Autost oli tunda alkoholi lõhna. Suheldes sai ta visuaalselt aru, et on alust arvata, et juht on alkoholijoobes. Tundis Siilivaskis ära sama isiku, kes oli eelnevalt tema juures puhumas käinud. Edasi ta mäletamist mööda küsis juhiluba ja sõiduki dokumente. Ta palus juhil politseiautosse tulla, juht tuli autost välja ja samal ajal see teine kodanik tuli ka autost välja ja ta ütles, et nüüd on vaja puhuda indikaatorvahendisse. Enne indikaatorvahendisse puhumist ta ei selgitanud isikule tema õigusi ja kohustusi. Tema mäletamist mööda oli puhumine väljas auto kõrval. Igatahes indikaatorvahend näitas joovet, juhile sai seda näidatud ja isik oli sellega nõus. Siis ta ütles, et kuna indikaatorvahend näitab joovet, siis on vaja puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. Siis mingi hetk isik istus autosse, tema aga võttis välja blanketi, kus on kirjas õigused ja kohustused, palus, et isik sellega tutvuks, millest viimane aga keeldus. Siis ta luges tema õigused ja kohustused ette, palus tal panna allkirja selle kohta, et ta on tutvunud, aga ka sellest isik keeldus. Situatsioon oli selline, et luges talle need õigused ja kohustused ette, kuna isik allkirja ei pannud sinna. Ta oleks pidanud kirjutama sinna, et ta keeldus, aga tekkis situatsioon, kus vahepeal samaaegselt paarimees kontrollis sõidukit ning teda ei olnud kasutajate nimekirjas, siis ütles Siilivaskile, et see sõiduk tuleb teisaldada. Peale teisaldamise juttu nende käitumine, mis enne oli viisakas ja sõbralik, muutus. Alguses nad küsisid, et 2 km eemal on suvila, et kas nad saaksid selle auto sinna ära viia. Ütles, et nemad autosid ei teisalda, ei istu ise sõidukisse, sest võib juhtuda liiklusavarii või pärast süüdistatakse mingisuguste asjade varguses. Siis toimuski pööre, siis hakati neid sõimama. Samal ajal mõlemad isikud filmisid ja kuna see olukord muutus ärevaks, siis ei olnud võimalik seal enam menetlust edasi viia. Otsustas sõita Rakvere politseijaoskonda ja seal sai hiljem vormistatud ka indikaatorvahendi kasutamise document, mida ei olnud võimalik teepeal kirjutada. Neil oli käsikaamera, kuid alguses nad ei filminud. Siis ta selgitas, et sõidavad Rakvere politseijaoskonda ja menetlevad seda asja edasi. Siilivask istus autosse, palus tal turvavöö kinni panna, mida ta ka tegi. Enne seda rääkis välijuhiga, palus, et nad saadaksid puksiirauto, palusid Siilivaskil auto uksed kinni panna ja teine isik, kes seal oli, tema lahkus. Mingi hetk palus paarimehel alustada filmimist, sest süüdistatav sõimas väga räigete sõnadega. Paarimees lülitas kaamera sisse, kui Siilivaski nägi seda, siis ta tõmbas tagasi, enam nii ei sõimanud. Edasi filmis ka süüdistatav kogu aeg tagaistmelt, olles kahe istme vahel, segades ka sõiduki juhtimist. Ta korduvalt palus, et Siilivask istuks korralikult, nii nagu peab olema, kuid kuna isik ei täitnud tema korraldust, siis pidas sõiduki kinni, pani käerauad peale ja võttis telefoni ära ning lülitas selle lihtsalt välja, et ei heliseks. Vahepeal tuli teepeal vastu puksiirauto, mille juhile andis võtmed, et ta saaks sõiduki ära teisaldada. Siis jõudsid Rakvere politseijaoskonda ja läksid arestimajja, kus on selline ruum, kus asub tõenduslik alkomeeter. Läksid sinna, aga seal neil läks aega, sellepärast et kolleeg tegeles seal teise isikuga, siis ta kasutas seda aega ja ütles süüdistatavale, et on vaja puhuda tõenduslikku alkomeetrisse, et kas ta ei ole ümber mõelnud ja on ikka nõus sellega. Veelkord ütles, et tal on õigus keelduda tõenduslikust , siis tuleb anda verd haiglas, siis ta keeldus ja ütles, et vereandmisest ta ei keeldu. Kohapeal tõenduslikku puhumist ei toimunud, kuna pakuti aga isik keeldus. Kuna Võsul tal ei olnud võimalik seda joobetuvastamise protokolli täita, siis ta arestimajas veel kord tutvustas talle, ütles talle keeldumised ja seadused, seal täitis ka joobe tuvastamise protokolli ära. Kui on õigused ja kohustused, siis ta kõigepealt pakub lugeda, et inimene tutvuks ise oma õiguste kohustustega, kui isik sellest keeldub, siis on ta sunnitud talle ette lugema. Täitis ära, kus kohas see koostatud on, need andmed, mis ta Võsul puhus, kellaajad ja kuna ta tõenduslikust keeldus

ning alla ei kirjutanud, siis kirjutas ise sinna, et keeldus allkirjaandmisest ja tutvumisest. Veel, kuna olid käerauad, siis vormistas ka erimeetme protokolli. Kõik dokumendid seoses selle juhtumiga vormistasid koos K Rakvere politseijaoskonnas. K vormistas isikusamasuse tuvastamise protokolli ja andis allkirjad ka muudele paberitele, kuhu nõutakse, sinna kindlasti. Käeraudade erimeetme kohaldamise paberile Siilivask kirjutas alla, kuskile mujale ta ei kirjutanud. Miks isik just sinna alla kirjutas, ta ei oska öelda. Aga ta vist suutis talle selgeks teha, et rauad on ta peale pannud ja rauad on ka ära võtnud. Üritas selgeks teha, et asi on toimunud, ju siis ta sai sellest aru, et sinna nagu võiks kirjutada. Rohkem nagu ei oska midagi öelda. Juhtimisest kõrvaldamise otsuse koostasid ka ja sellest tuleb isikule koopia anda, aga seda ei võtnud isik vastu. Mis puudutab kaitseõiguse tagamist, siis mingil hetkel soovis isik oma sõpra, kes väidetavalt pidi olema jurist, endale kaitsjaks. Kuna see isik oli silmnähtavalt alkoholijoobes, siis ta ütles, et see ei ole võimalik. Ta tahtis ainult seda isikut, ütles, et see ei ole võimalik. Telefon oli Siilivasel käes kuni selle hetkeni, mil ta selle ära võttis ja võimalus helistada oli olemas. Politseijaoskonnas isik enam kaitsjat ei soovinud. Siis läksid Rakvere Haiglasse verd andma. Kaasa võttis joobeseisundi tuvastamise saatekirja, millel täitis ära isikuandmed, kontrollides neid politsei käsutuses olevatest andmebaasidest. Läksid kõik kolmekesi. Rakvere Haiglas on nii, et jätsid auto sinna välisukse juurde, sisenedes on seal kõigepealt üks ooteruum ja siis läksid läbi uste, kus on arsti vastuvõtu punkt. Sisenedes, kui uksest lähed, siis vasakul pool on seal tool, kuhu siis klient istus. Haiglatöötajaid oli tööl kaks või kolm, täpset numbrit ei mäleta. Siis isik istus sinna ja siis tuldi sellise rataste peal lauaga, kus peal on verevõtmiseks vajalikud asjad. Tuldi võeti seal kohapeal tal see veri. Vahepeal ta istus ja vahepeal ta seisis. Tooli vastas asuv laud on kuskil 1,5 m kaugusel, nii et toolilt on kõik seal laua juures toimuv näha. Verevõtja nime ei mäleta, kuid kõik käis nagu tavaliselt ikka. Võeti verd ja siis hakati pakendama. Seal on üks ümbrik, see ümbrik tehakse lahti ja sinna pannakse vereproov. Peaosasse sissepoole oleks pidanud antud isik kirjutama oma allkirja, aga ta keeldus sellest. Peale seda pannakse ümbrik kinni, siis on koht, kuhu politseiametnik kirjutab oma allkirja ja kuna isik keeldus alla kirjutamast, siis kirjutas ise, et ta keeldus allkirja andmisest. Täpselt ei mäleta, kuhu ta selle kirjutas, aga seda ma mäletab, et kirjutas kindlasti, et ta keeldus allkirja andmast. Keeldumist tuleb ette üldiselt harva. Ka haiglas oli isik suhteliselt üleolev, ta oli uhke ja mõnitav nende suhtes. Siis sõitsid politsei jaoskonda tagasi, vaja oli isikule asjad tagasi anda. Kaua haiglas aega läks, seda täpselt ei mäleta. Kuna ta kuskile alla ei soovinud kirjutada, siis rohkem ei olnudki midagi. Sai omad asjad kätte ja siis ütles talle, kuhu parklasse see auto läheb, et ta saaks selle hiljem kätte. Siis ta suunas isiku majast välja ja saatis kuni väravani ära. Peale haiglas käimist toimus ka veel mingite dokumentide vormistamine ja siis ta kirjutaski ühele paberile alla. On politseis töötanud 23 aastat ja kui kõiki selle sündmusega seotud nüansse enam ei mäleta, siis täidab oma seadusest tulenevaid kohustusi korrektselt, mõningatel juhtudel küll tulevad vead mõnda dokumenti sisse, kuid sihilikult ei ole ta midagi teinud. Andis kohtus ütlusi nii nagu mäletas. Kui midagi valesti ütles, siis see on seotud sellega, et aega on nii palju mööda läinud. Rõhutab veelkord, et kui olukord on rahulik, siis annab õigused ja kohustused isiku kätte, siis isik tutvub, loeb läbi, kui küsimusi ei ole, kirjutab alla. Kui inimene ei võta enda kätte ja ei kirjuta alla, siis loeb talle ette. Siis küsib, kas isik on nõus panema allkirja, et ta sai aru oma õigustest ja kohustustest, et talle on need ette loetud. Selleks, et isikul seda võimalust pakkuda, ei ürita ta alati mingil viisil ulatada talle seda paberit, sest mõni inimene lihtsalt ei taha seda, ta ei taha võtta seda enda kätte. On siis suusõnaliselt küsinud. Kui isik ütleb ära, et ta ei kirjuta alla, siis ta ei paku talle seda. Ei ole mõtete pakkuda siis, kui isik ei ole nõus alla kirjutama. Pärast videosalvestuse vaatamist jäi selle juurde, et kas tema või paarimees tutvustasid veelkord õigusi ja kohustusi suusõnaliselt jaoskonnas. Enne olles Võsul autos selgitas talle ära, et miks nad Rakveresse lähevad, et kui tõendusliku ei taha puhuda, siis tuleb anda haiglas verd. Seda, mis seal autos oli, seda ta mäletab täpselt. Siilivask küll muutus pärast haiglast tagasi tulekut nende suhtes viisakaks, kuid ta ütles

ära, et ta ei kirjuta mitte kuskile alla. Alles lõpus kirjutas käeraudade meetmele alla. Kui ta juba ütles ära, et ta ei ole nõus kirjutama, siis ei olnud ka enam mõtet talle anda. Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud kirjalikest tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel: Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll 20.08.2011. Sellest nähtub, et protokolli koostamise koht on Rakvere politseijaoskond. Indikaatorvahendi kasutamise koht: L-Virumaa Rakvere F.R.Kreutzwaldi 5A. Kontrollija patrullpolitseinik J J tuvastas 20.08.2011 kell 05.23 kasutades indikaatorvahendit Alcoquant 6020 nr A111122 (kalibreeritud kuni 01.09.2011) Mart Siilivaskil alkoholijoobe 0,91 mg/l kohta. Nimetatud protokollist nähtub veel, et politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 2 ja lg 3. Joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku õigused: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest; 3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie asutuse juhile või kaebus halduskohtule, on allkirjastamata ja seal on kirjas, et „keeldus allkirjast, õigused, kohustused etteloetud.“. Nimetatud protokollil, esimese lehe allosas on kirjas, et „keeldus protokolliga tutvumast ja allkirjast keeldus. Protokoll etteloetud, tutvustatud.“ Teisel lehel on fikseeritud kontrollile allutatud isikul esinevad joobele viitavad tunnused. Isikusamasuse tuvastamise akt 20.08.2011, millest nähtub, et patrullpolitseinik M K on lugenud Mart Siilivaski isiku tuvastatuks. sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt 20.08.2011, millest nähtub, et sõiduauto xxxx xxxx paigutatakse hoiukohta, kuna Mart Siilivask juhtis alkoholijoobes sõidukit ja enne teisaldust takistas sõiduk liiklust. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus 20.08.2011, millest nähtub, et kui Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna patrullpolitseinik J J 20.08.2011 liiklusjärelevalve käigus Mart Siilivaski poolt juhitud sõiduautot xxxx reg märgiga xxxx kontrollis, tuli juhi suust alkoholilõhn. Mart Siilivask kõrvaldati sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel (kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis) alates 20.08.2011 kell 05.23 kuni kainenemiseni. Esimese lehekülje all on kirjas, et „juhile tutvustatud (ette loetud) otsus, keeldus allkirjast. Järelevalve meetme kohaldamise protokoll 20.08.2011, millest on näha, et Mart Siilivaski on allutatud järelevalve meetmele alates kella 06.13 kuni 06.45. Tema suhtes kohaldati vahetut sundi ehk siis käeraudu. Järelevalve meetmele allutatud isik on kirjutanud, et „käeraudade pealepanek oli ebavajalik“ ja protokollile alla kirjutanud. Vabariigi Valitsuse 17. detsembri 2009 määruse nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ lisa Joobeseisundi tuvastamise saatekiri (Täidetakse proovi võtmise alustamisel), millest nähtuvad muuhulgas alljärgnevad andmed: Tellija asutuse nimetus: Ida prefektuur; Proovi võtva asutuse nimetus: AS Rakvere Haigla; Proovi võtja, Nimi: H T xxxx, /Allkiri/, Kuupäev: 20.08.2011; Proovi identifitseerimise markeeringu kood: 014947; Proovi võtmise kellaaeg 07.25; Prooviandja nimi: Mart Siilivask; Isikukood või sünniaeg: 38211246513; Isiku tuvastamine (dokumendi nimetus, nr ja väljaandmise kuupäev) politseiandmepaasid; Analüüsiks võetud: Veri; Tellitavad uuringud:

Etanoolisisaldus; Täidetakse pärast katsuti või uriinitopsi sulgemist. Materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon, J J /allkiri/ 20.08.2011 110. Täidab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut pärast uuringu tegemist: Uuringuakti nr: 1919T; Proovimaterjali vastuvõtmise kuupäev: 23.08.11; Metoodika ET2.1; Etanoolisisaldus (mg/g) või tuvastatud aine (1,82 +/- 0,06) mg/g, k=2; Maksumus

eurot; Kuupäev 24.08.11; Eksperdi nimi B /allkiri/. Osakonnajuhataja/talitusejuhataja kinnitus; Allkiri ja kuupäev /allkiri/ 24.08.2011. Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehelt võetud väljavõtted Rakvere Haigla AS Labori ja EKEI akrediteeringutest. Tõendavad, et nii Eesti Kohtuekspertiisi Instituut kui Rakvere Haigla on akrediteeritud, neile on antud ka vastav tunnistus, mis tõendab, et nende vastavust on hinnatud, kompetentsus vastab standartitele ja nõuetele. Nii asutused, kui ka vastavad töötajad on pädevad vereproovi võtma ja ära toodud ka isikute ring, kellel on õigus katseprotokollidele vastutava isikuna alla kirjutada. AS Rakvere Haigla poolt esitatud koopia Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti suunatavatest uuringutest, mille 14-s käsikirjaline rida on alljärgnev: Uuringu laborisse toomise kuupäev 20.08; Kellaaeg 07.36; Ekspertiisiakti number 014947; Uuringu laborisse tooja nimi loetavalt L M; Uuringu laborisse tooja allkiri; Uuringu laboris vastuvõtja nimi loetavalt T; Uuringu laboris vastuvõtja allkiri; Uuringu edasitoimetajale üleandja nimi loetavalt K M; Uuringu üleandja allkiri; Uuringu kohtuekspertiisi toimetaja nimi loetavalt ja kuupäev 23.08.11 L E; Uuringu kohtuekspertiisi toimetaja allkiri. koopia AS Rakvere Haigla peaarsti S K poolt 16.07.2009 kinnitatud dokumendist, mis kannab pealkirja Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamine riikliku ekspertiisiasutuse laborisse. Kord on kehtestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. mai 2009.a määrusele nr 83 (Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord). Uuringu 1919T kromotogrammide väljatrükid. Katsetulemused, kolonn A on tulemus 1,82. Katsetulemused, kolonn B on tulemus 1,83. Päring ja AS Rakvere Haigla vastus 18.09.2013, millest nähtub, kes on Mart Siilivaski vereproovi võtmisega seotud isikud. AS Rakvere Haigla vastus teabenõudele, millest nähtub, et 20.08.2011 töötasid EMOs xxxx M P ja L M. Koopia EKEIs väljaspool kohtumenetlust tehtavate toksikoloogiauuringut raamatu väljavõttest, mille teine käsikirjaline sissekanne on alljärgnev: Uuringu nr 1919T; Tellija saatedokument Ida Pr. Rak.H; Proovi võtmine 20.08.2011; Laborisse saabumine 23.08.2011; Proovi kirjeldus Siilivask, Mart veri ~2,5 ml; Märkused alk.; Proovi tooja nimi ja allkiri /allkiri/; Vastuvõtja allkiri /allkiri/; Uuringu algus ja lõpp 24.08.2011; Leitud ained etanooli (1,82+-0,06) mg/g, k=2; Metoodika nr ET 2.1; Eksperdi allkiri /allkiri/; Väljaandmise kuupäev 25.08; Vastuvõtja nimi ja allkiri a.t. EKEI vastus teabenõudele, millest nähtub, et Mart Siilivaski vereproovi ei ole alles ja seoses sellega ei ole võimalik ekspertiisi teha. Samuti ei ole säilinud katsuti ega pakendid ning nendega ei ole võimalik tutvuda. Vereproov saabus halli korgiga katsutis, mille etiketile on kirjutatud 3 ml, mis aga mahutab 5 ml vedelikku.

Mart Siilivaski suhtes teostatud uuringu käiku kirjeldavad dokumendid: proovi ja sisestandardi kaalutise väljatrüki koopia ja gaasikromatograafi analüüsitulemuste väljatrükk, milledel on Mart Siilivaski puudutavad read 033 ja 034. Rakvere politseijaoskonna vastus teabenõudele, millega edastati Rakvere politseijaoskonna turvakaamera salvestused 20.08.2011 kell 06.19 kuni 07.48 ruumist, kus teostati toiminguid Mart Siilivaskiga. Rakvere Haigla vastus teabenõudele, millest nähtub, et ei ole säilinud Rakvere Haigla turvakaamerate salvestisi, kuna neid hoitakse ainult 6 päeva. Rakvere haigla EMOs ei ole pärast 20.08.2011 teostatud ümberehitusi või remonti. Asitõendi vaatlusprotokoll koos videoklippidega, millest nähtub osaliselt politseinike tegevus 20.08.2011 ning ka Mart Siilivaski ja temaga koos viibinud isiku käitumine. Rakvere politseijaoskonna turvakaamera salvestis 20.08.2011, millest nähtub, et kell 06.19.20 sisenevad ruumi Mart Siilivask, J J ja M K. On näha, et mõlemad politseinikud vormistavad mingeid dokumente, toimub suhtlemine ka Mart Siilivaskiga, kuid kuna heli puudub, siis ei ole võimalik aru saada, millest täpselt räägitakse. Vahepeal, s.o alates kella 06.58.56 kuni 07.34.57 on isikud sealt ruumist ära ja eeldatavalt käiakse siis Rakvere Haiglas verd andmas. Kell 07.47.03 lahkuvad kõik isikud ruumist. -

Rahvastikuregistri väljatrükk, millest nähtub, et Mart Siilivaskil on kehtiv juhiluba.

Kohtuliku uurimise käigus teostati Mart Siilivaski kaitsja taotlusel Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) vaatlus, eesmärgiga teostada proovivõtmise vahendite ja proovivõtmise ruumi vaatlus Rakvere Haiglas, et tuvastada nende vastavus ettenähtud nõuetele. Kaitsja esitas kohtuistungil kohtule tutvumiseks: -

-

-

-

-

07.09.2011 Mart Siilivaski avaldus Ida prefektile (tl 61-63) – tõendab süüdistatava poolt kriminaalmenetluse väliselt esitatud seisukohti ja taotlusi, mida on hilisemas menetluses korratud. 28.10.2011, 28.11.2011, 12.11.2013 kaitsja taotlused ja 06.02.2012 kaitsja kirjalik seisukoht (sisaldab viidet varasemate taotluste juurde jäämist) – tõendavad kaitsja järjepidevust tõendite kogumisel. 15.11.2011, 12.01.2012 ja 26.11.2013 prokuröri vastused kaitsja taotlustele – tõendavad prokuratuuri seisukohti kõigi asjaolude väljaselgitamisel ning Riigikohtu üldkogu 30.04.2004 lahendi 3-3-1-77-03 punktides 22 ja 23 mittearvestamist. politsei koostatud 10 videosalvestust ja videosalvestuste kui asitõendite vaatlusprotokoll, mis käsitlevad süüdistatava ja menetleja käitumist pärast sõiduki peatamist ja süüdistatava toimetamisel Rakverre, sh süüdistatava esitatud suulised taotlused, allumine politseiametnike korraldustele ning politseiametnike käitumine ja tegelikud põhjendused. Kohtuliku uurimise käigus teostati Mart Siilivaski kaitsja taotlusel Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) vaatlus, eesmärgiga teostada proovivõtmise vahendite ja proovivõtmise ruumi vaatlus Rakvere Haiglas, et tuvastada nende vastavus ettenähtud nõuetele.

III KOHTU PÕHJENDUSED

Hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, on kohus seisukohal, et Mart Siilivaski süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendamist leidnud ja Mart Siilivask kuulub õigeksmõistmisele. Tunnistamaks isiku süüdi kuriteos, eeldab see aga tuvastatust ja täielikku selgust süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikes asjaoludes. Sellist kindlat siseveendumust kohtul kujunenud tõendeid kogumis hinnates selles, ei tekkinud. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht alkoholijoobes olevaks kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 69 lg 6 mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi joobeseisund tuvastatakse politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. Politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 1 kohaselt on võimalik alkoholijoove tuvastada tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Mart Siilivaski kaitsja tõstatas asja kohtuliku arutamise käigus küsimuse, et toiminud protseduurireeglid ei pruugi tagada kogutud tõendite usaldusväärsust. Tema hinnangul ei ole põhjalikult kontrollitud vereproovide võtmise tingimusi, proovide hoidmise ja liikumise asjaolusid. Isiku süüditunnistamine kuriteos eeldab aga kahtluste kõrvaldamist. Süüdistatav ja kaitsja on algusest peale esitanud menetluses kahtlusi, et süüdistatava õiguste selgitamise ning tagamise, proovi võtmise ja hoidmise asjaolud ei taganud proovi puutumatust. Prokuratuur on lubanud hävitada käesoleva kriminaalasja kõige olulisema asitõendi – Mart Siilivaski väidetavalt 1,82 mg/g alkoholi sisaldava vereproovi, millega võeti süüdistatavalt võimalus kaitsta end esitatud süüdistuse vastu ning kohtult võimalus vahetult kontrollida kõige olulisemat tõendit. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus käsitleti süüdistatava õiguste rikkumist enne temalt vereproovi võtmist, vereproovi võtmise nõuete rikkumist, vereproovi liikumise ja uuringu tegemise nõuete rikkumist, ekspertiisi tegemata jätmist ja asitõendi hävitamist. Prokurör seadis kahtluse alla süüdistatav Mart Siilivaski ütluste usaldusväärsuse tervikuna ja asus seisukohale, et tema ütlusi ei saa tõendina kasutada. Prokurör viitas Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohale, et juhul, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kohus ei saa kõrvale jätta ristküsitluse tulemusena saadud ütlusi ja eelistada kohtueelses menetluses antud ütlusi. Prokuröri hinnangul on süüdistatav Mart Siilivaski kohtumenetluses ja kohtueelses menetluses antud ütlused vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed, sest isik põhjendas erineval ajal antud ütluste erisusi sellega, et ta bluffis vastavalt vajadusele. Prokuröri taotlusel, KrMS § 289 lg 3 alusel, avaldati ristküsitluse käigus usaldusväärsuse kontrolliks ainsana teabetalletuse, s.o 07.09.11 Mart Siilivaski poolt esitatud avalduse, kohtutoimiku lk. 62 ülevalt teise lõigu viimane lause „ Hiljem selgus, et salvestust kustutada politseinikul ei õnnestunud ja olen valmis seda tõendina ka esitama.“ Hiljem kinnitas Mart Siilivask aga, et salvestust siiski säilinud ei ole. Selle ainsa ütluste sisulise vastuolu kinnituseks selgitas Mart Siilivask kohtus, et kui ta istus politseiautos ja filmis kiiruseületamist, siis nägi ta,

et see kiiruseületamine jäi selgelt ekraanile ja ta väitis avalduses tõepoolest, et tal on salvestus olemas, kuigi hommikul, politseist telefoni tagasi saades, sai ta juba aru, et seda siiski ei ole. Selgitas, et ta enda hinnangul mitte ei valetanud, vaid bluffis selleks, et saada politseist kätte videod, et politsei ei kustutaks oma videosid ära. Tegemist on tavapäraselt mõistuspärase ning kohtule arusaadava selgitusega ütluste erinevuse kohta. Kuna Mart Siilivaski, aga ka tema kaaslase poolt tehtud salvestiste tegelikku olemasolu (muuhulgas tehnilist õnnestumist) ja nende võimalikku hilisemat kadumist (kustutamist) ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada ja see ei oma inkrimineeritud süüteos sisulist tähtsus, siis kohus seda edaspidi põhjalikumalt ei käsitle. Kohus ei nõustu prokuröri hinnanguga, et see, ainsa sisulise vastuoluluna välja toodud bluffimine seaks kahtluse alla Mart Siilivaski ütluste usaldusväärsuse tervikuna sellisel määral, et neid ei saaks tõendina kasutada. Eesti keele sõnaraamat selgitab bluffi kui ülespuhuvat või kiitlevat väljamõeldist, kui osavat eksitavat käiku. Just nn osava eksitava käiguna kohus Mart Siilivaski poolt avalduses esitatud väidet ka käsitleb, ja see ei sea mingil viisil tema ütlusi tervikuna kahtluse alla. Tema ütlused on siiski kooskõlas muude kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Samuti ei käsitle kohus käesolevas kohtuotsuses kaitsja poolt tõstatatud politseiametniku KarS § 291, § 137 ja § 156 järgi kavalifitseeritavate süütegude temaatikat, kuna selles osas on tema esitanud 31.10.2011 Ida Prefektuuri avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks patrullpolitseinik J J suhtes. Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo poolt on 09.11.2011 koostatud põhistatud teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Sisekontrolliametniku otsustust vaidlustatud ei ole ning seega on see jõus ning käesolevas kohtuasjas käsitlemisele ei kuulu. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku õiguseid Mart Siilivaskile ei selgitatud. J J andis küll ütlusi, et selgitas pärast indikaatorvahendi kasutamist joobeseisundi tuvastamise blanketile kirjutatud õiguseid, kuid politsei- ja piirivalveseaduse § 724 kohustab õiguste selgitamist enne kõne all olevat menetlustoimingut. Ebausaldusväärsed on J J ütlused üldse Mart Siilivaskile õiguste selgitamise kohta arvestades seda, et faktiliselt indikaatorvahendi kasutamise protokolli sõiduki peatamise kohas ei koostatud. Mart Siilivask andis ütlusi, et talle õigusi ja kohustusi ei selgitatud. J J ütlusi nende õiguste ja kohustuste selgitamise elulise usutavuse osas tuleb hinnata kooskõlas asjas uuritud videosalvestustega, mis kinnitavad, et J J ei selgitanud enne erivahendi (käeraudade) kasutamist sellega kaasnevaid õiguseid ja kohustusi ega hoiatanud Mart Siilivaski enne erivahendi kohaldamist. Samuti ei suutnud J J Rakvere politseijaoskonna menetlustoimingute ruumi turvakaamera salvestuselt näidata ühtegi ajavahemikku, mil ta oleks isegi püüdnud Mart Siilivaskile selgitada tema õiguseid ja kohustusi. Videosalvestuste läbivaatamisel ei ole sellisena ka ükski lõik tuvastatav. Õiguste ja kohustuste selgitamisega seonduvat on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud 02.05.2007 lahendi nr 3-1-1-6-07 punktis 6, selgitades, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Samas nõustub kolleegium kassaatoriga, et

üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. Samas lahendis on Riigikohus märkinud aga ka seda, et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite kogumisel ei tähenda alati rikkumisega saadud tõendi lubamatust ja et üldjuhul tuleb menetlusõiguse rikkumisega saadud tõendi lubatavust hinnata rikkumise olulisuse ja süüteomenetlusliku avaliku huvi vahelise kaalumise tulemina. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-52-09 ka märkinud, et tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Õiguste ja kohustuste selgitamata jätmisele hinnangu andmisel tuleb hinnata seda, kas isiku õigused said pöördumatult kahjustada. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et indikaatorvahendi kasutamisele eelnevate õiguste ja kohustuste selgitamata jätmine ei mõjutanud oluliselt Mart Siilivaski võimalusi realiseerida oma õiguseid selle menetlustoimingu juures. Ta oli niigi teadlik, et joobe tuvastamisel on õigus nõuda vereproovi andmist. See on üldteada teave. Küll jäi aga realiseerimata Mart Siilivaski õigus tutvuda menetlustoimingu protokolliga, kuna seda talle ei tutvustatudki. Samuti oli reaalne oht, et õiguste selgitamata jätmise tõttu oleks Mart Siilivask minetanud õiguse vereproovi anda. Nimelt näeb politsei- ja piirivalveseaduse § 724 lg 2 p 4 ette, et isikul on õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Koostoimes politsei- ja piirivalveseaduse § 724 lg 6 sätestatuga oleks Mart Siilivask pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist kaotanud õiguse nõuda vereproovi andmist. See on oluline Mart Siilivaski õiguste rikkumine. Menetlusaluse isiku õigused on sätestatud VTMS § 19 ja kahtlustatava õigused KrMS § 34. Esimest korda selgitati Mart Siilivaskile tema kui süüteomenetluse toimingutele allutatud isiku õiguseid kahtlustatavana ülekuulamisel 30.09.2011, s.o nelikümmend päeva pärast esimeste menetlustoimingute tegemist. Kui Mart Siilivaski oleks kohe teavitatud tema õigustest, siis oleks ta saanud ise pöörata rohkem tähelepanu menetlustoimingute läbiviimise korrektsusele. Mart Siilivaski kaitseõigust on rikutud. Ta soovis kasutada advokaadi abi, kuid seda talle ei võimaldatud. Kaitsja osavõttu soovis Mart Siilivask kohe tema auto peatamise kohas, kuid kaasasolnud vandeadvokaat P Pi kaitsjana osaleda ei lubatud. Kahtlustatava õiguste tagamata jätmine on toonud kaasa pöördumatu olukorra, kus kahtlustatav ei saanud tutvuda oma õiguste ja kohustustega, ei saanud kaitsja abi, ei teadnud menetlustoimingutes oma õiguseid ning ei saanud menetlustoimingute protokollidega tutvuda. Takistatud oli vereproovi liikumise jälgimine, ebaseaduslikult kohaldati tema suhtes erivahendeid, võeti ära tema telefon. Tunnistaja J J ütluste kohaselt keelduti kaitsjat menetlusse lubamast viitega advokaadi võimalikule joobeseisundile. Politseiametniku nimetatud seisukoht on arusaadav ja aktsepteeritav, sest ilmselgelt joobes olev kaitsja ei ole suuteline oma kaitsekohustust adekvaatselt täitma. Samas ei selgitatud Mart Siilivaskile, et tal on õigus ühendust võtta mõne teise tema valitud (kaine) kaitsjaga. Menetlejal aga on kohustus tagada menetlustoimingule allutatud isiku õigused, mis on sätestatud VTMS § 5 ja KrMS § 8. KrMS § 8 lg 1 p 2, s.o uurimisasutuse kohustus tagada kahtlustatavale reaalne võimalus end kaitsta. Kaitseõigus on iga inimese põhiseaduslik õigus sõltumata sellest, kas selles menetlusstaadiumis menetletakse väärteo- või kriminaalasja. Kaitseõiguse mittetagamine ei võimaldanud Mart Siilivaskil realiseerida kõiki oma õiguseid, millest ta lõppkokkuvõttes ei olnud isegi teadlik. Mart Siilivaskile ei tutvustatud temaga seotud menetlusdokumente. J J andis kohtuistungil ütlusi, et Mart Siilivask keeldus menetlusdokumentidega tutvumisest ja nende allkirjastamisest. Kõikide menetlusdokumentide tutvustamine toimus tema sõnul Rakvere politseijaoskonnas, kuid menetlustoimingute ruumi turvakaamera salvestus ei näita menetlustoimingu protokollide

tutvustamist. Seda isegi ei ole üritatud teha. Küll aga kinnitab salvestus, et ainsale tutvustatud protokollile kirjutas Mart Siilivask allkirja. Rakvere Haiglasse viidud Mart Siilivaskile ei selgitatud vereproovi võtmisel ettenähtud õiguseid ja vereproovi võtmise korda. Mart Siilivask ei teadnud, et tal on õigus enne proovi andmist oodata 15 minutit, ei teadnud, milliseid vahendeid tuleb kasutada proovi võtmisel ning kuidas tuleb proov pakendada. Vereproovi võtnud tunnistaja H T ütluste kohaselt ei selgitanud tema Mart Siilivaskile tema õiguseid, kuna eeldas, et seda tegid teised isikud. Samal ajal Rakvere Haiglas tööl olnud M P ja L M ei selgitanud samuti Mart Siilivaskile tema õiguseid, kuna see on vereproovi võtja ülesanne. Mart Siilivask, kasutades üksnes oma tavalist arusaamist, avaldas kahtlust, kas puhastusainena võib kasutada sellist lahust, mis sisaldab alkoholi ning soovis teada, mis on temale allkirjastamiseks esitatud kinnises ümbrikus. Mart Siilivaskil ei võimaldatud kontrollida, mis on temale näidatud kinnises ümbrikus. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus nõustub kohus kaitsja poolt esitletud vastuoludega koostatud menetlusdokumentides, et 20.08.2011 koostati mitu menetlusdokumenti, kuid vaid ühte tutvustati menetustoimingutele allutatud isikule samal päeval- seda menetlustoimingute ruumi videosalvestusest nähtuvalt. Kõigis koostatud dokumentides on olulised ebatäpsused ja vastuolud:

minutit, selgitada kasutatavaid desinfitseerimisvahendeid, õigus näha vereproovi katsutit kuni selle pakendamiseni postipakendisse ja prooviandja poolt proovi allkirjastamise korda. Mart Siilivask andis ütlusi, et tundis alkoholilõhna ning nägi pudelit, milles hoitakse üldtuntud puhastusvahendit Cutasept, mis üldteadaolevalt sisaldab etanooli. Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna ruumide vaatlusel tuvastati, et proovide võtmiseks kasutataval kärul on Cutasepti pudel. Tunnistajate ütluste kohaselt on muud vereproovi võtmiseks vajalikud vahendid eraldi kapis. Selles kapis olid vaatluse ajal vereproovi halli korgiga katsutid ning turvaümbrikud. Kärul ega kapis ei olnud vaatluse momendil etanooli mittesisaldavat puhastusainet, s.o ka näiteks dest.vett millele tunnistajad oma kohtus antud ütlustes viitasid. Kuivõrd üldjuhul ei ole puhastusainel sisuliselt tähendust, siis kasutatakse kõige efektiivsemana just Cutasepti. Ainus tunnistaja, kes üldse lisaks süüdistatavale mäletas Mart Siilivaski vereproovi võtmisest, oli tunnistaja H T. Xxxx H T võttis sellisel põhjusel verd esmakordselt, erakorralise meditsiini vastuvõturuum ei ole tema igapäevane töökoht, töövahendid sai ta teistelt inimestelt. Ilmselgelt on vereproovi võtnud meditsiinitöötaja huvitatud sellest, et tema tegevusele ei jääks kahtlust ning seetõttu kirjeldab ta sündmusi nii nagu see on õige. Teiste tunnistajate ütlustest (M P ja L M) nähtub aga see, et alkoholi mittesisaldav desinfitseerimisaine on kapis, kus hoitakse katsuteid ja ümbrikke. EMO vaatluse ajal aga nõutavat desinfitseerimisvahendit selles kapis ei olnud. Kuna prokuratuur ei rahuldanud taotlust EMO vaatluse tegemiseks ja proovi võtmise vahendite kontrollimiseks (esimene sellekohane taotlus tehti28.10.2011), siis on selge, et asjaolud võivad olla muutunud ning inimeste mälu tuhmunud. Tunnistajate ütluste kohaselt aga EMO-s verevõtmise olustik ja tingimused ei ole käesoleval ajal, võrreldes 2011.aastaga muutunud. Mart Siilivask on alkoholi kasutamise puhastusainena tõstatanud juba 07.09.2011 omaalgatuslikult Ida Prefektuurile esitatud avalduses, kuid kuni kohtuistungini ei ole olnud võimalik neid asjaolusid kontrollida. Seetõttu on käesoleval ajal pöördumatu olukord, kus vastuolusid süüdistatava ütluste ning vereproovi võtnud xxxx H T ütluste vahel ei ole võimalik kõrvaldada. Vereproovi võtmise ruumi vaatlus ei lükka ümber kahtlust, et 20.08.2011 esimest korda sellist vereproovi võtnud H T tegelikult ei kasutanud alkoholi mittesisaldavat desinfitseerimisvahendit. Eriti arvestades, et talle toodi vajalikud vahendid ning sellest kohast, kust vahendid toodi, ei olnud võimalik tuua alkoholivaba desinfitseerimisvahendit. Juhul, kui Mart Siilivaski nahka puhastati etanooli sisaldava ainega ning seejärel suruti samast kohast nõel läbi naha veeni, siis on paratamatu, et mingi kogus nahal olevat etanooli satub ka nõelale ning seega ka proovimaterjali. See tähendab ühtlasi, et sellisel viisil võetud vereproovis sisaldub etanooli, mida ei saanud olla inimese veres sõiduki juhtimise ajal. Kuna proovimaterjali kogus on väga väike, siis mõjutab etanoolikontsentratsiooni selles ka väga väike lisandunud etanoolikogus. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrusega nr 204 kehtestatud Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise korra § 3 lg 1 p 5 näeb ette alkoholivaba desinfitseerimisvahendi kasutamist. Seejuures on oluline tähendus ka asjaolul, et kasutatav katsuti peab olema korra § 3 lg 1 p 1 kohaselt vähemalt 5 ml, tegelikult kasutati aga oluliselt väiksema mahuga katsutit – markeeringu järgi 3ml. Kuigi katsuti võis mahuliselt sisaldada ka rohkem, ei olnud võimalik katsutit täita ääreni ning ilmselgelt on katsuti tootja näinud sellise katsuti ette kogusele kuni 3 ml. Seega ei vasta katsuti kehtestatud nõuetele. Mida väiksem on proovimaterjali kogus, seda suuremat mõju avaldab võimalike lisaainete sattumine proovimaterjali. Alkoholikontsentratsiooni mõõdetakse ühikutes mg/g, see tähendab, mitu milligrammi etanooli on ühes grammis veres. Tunnistaja T Bi ütluste kohaselt on 1 gramm umbes 1 milliliiter. Seega saabus Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti 2,5 grammi verd, milles ühtekokku sisaldus maksimaalselt 2,5x1,8=4,5 milligrammi etanooli. Milligramm on üks tuhandik grammi. See tähendab, et Mart Siilivaski vereproovis oli 1,8 tuhandikku etanooli. Tegemist on mikroskoopilise kogusega, mille sattumine vereproovi lükates nõela läbi naha, ei

ole välistatud. Kohtumenetluses ei ole need kahtlused kõrvaldatud, mistõttu tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks tulenevalt KrMS § 7 lg 3. Kõrvaldamata on ka kahtlus, kas vereproov kuulub Mart Siilivaskile ning sellekohase proovimaterjali kontrollimise taotluse on kaitsja esitanud ka varasemalt. Kõik kaitsja taotlused kordusekspertiisi tegemiseks on jäetud rahuldamata või tähelepanuta. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 § 5 lg 3 kohaselt peab katsuti olema vereproovi andmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Tunnistaja H T ütlustest lähtuvalt jättis ta vereproovi lauale ning lahkus, süüdistatava ütluste kohaselt lahkus H T koos vereprooviga. Tõendamist on leidnud, et H T lahkus pärast vereproovi võtmist ning pidi naasma enne proovi pakendamist, kuna ta pidi tooma saatekirja viseerimiseks oma templi. Tempel asus laboris, kuhu Rakvere Haigla vaatluse käigus tuvastatud andmete kohaselt liikumiseks kulub 2 minutit ja 30 sekundit. Edasi-tagasi seega kokku 5 minutit. Vähemalt selle aja jooksul ei tagatud § 5 lg 3 nõuete täitmist, kuna puuduvad tõendid, et proov oleks olnud kuni postipakendisse sulgemiseni olnud Mart Siilivaskile nähtav. Kahtluste kõrvaldamiseks oleks lihtsaim viis teostada DNAekspertiis, kuid see on võimatu, kuna tähtsaim asitõend on hävitatud. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 § 10 lg 1 kohaselt tuleb vereproovi sisaldav katsuti markeerida märgumiskindla sildi või veekindla markeriga ja panna ühekordselt suletava korgiga konteinerisse. Konteinerile kleebitakse konteinerit ja korki ühendav silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Neid nõudeid ei ole täidetud. Kohtumenetluses osutus võimatuks teostada katsuti ja selle pakendamiseks kasutatud esemete vaatlust, kuna need olulised asitõendid on hävitatud. Esmakordselt esitas kaitsja sellekohase taotluse 28.10.2011 ning enne hävitamist hoiti neid esemeid määruse § 20 lg 2 alusel vähemalt 1 aasta. Kaitsja taotles vaatlust korduvalt veel ka 28.11.2011, kuid ka seda taotlust ei rahuldatud. Kaitsja kordas oma seisukohti ja varasemate taotluste juurde jäämist ka 06.02.2012 esitatud kirjalikus seisukohas, mille järel aga kriminaalmenetlus seiskus enam kui 1,5 aastaks. Ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi selle kohta, et katsuti oleks pandud nõuete kohaselt ühekordselt suletava korgiga konteinerisse ning et seejärel oleks konteiner suletud sildiga, millele võetakse prooviandja allkiri. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Mart Siilivask oleks keeldunud Rakvere Haiglas allkirja andmisest. Määruse § 10 lg 1 sätestab - allkirja andmisest keeldumine või terviseseisundi tõttu allkirja mitteandmine märgitakse saatekirja ja prooviandja asemel annab allkirja volitatud isik. Saatekirjast ei nähtu märget selle kohta, et Mart Siilivask oleks keeldunud allkirjast. Ainult Mart Siilivaski enda ütlused kinnitavad allkirjast keeldumist ja selle asjaolusid. Tunnistajad näitasid sarnasel viisil, kuidas võetakse ümbrikule prooviandja allkiri. Seda tehakse enne ümbriku sulgemist ümbriku servale. Seega, kui Mart Siilivask keeldus veel avatud ümbrikule allkirja andmisest, siis oleks pidanud olema sellekohane märge saatekirjal. Märke puudumine saatekirjal tõendab, et ümbrik oligi juba suletud, kui seda näidati Mart Siilivaskile. Vereproovi võtnud laborant tegi toimingut esimest korda ning ei viinud protseduuri lõpuni. Kes ja mis asjaoludel pani proovi ja saatekirja ümbrikku, on jäänud tuvastamata. Tõendamata on asjaolu, et proov oleks olnud Mart Siilivaskile kogu aeg nähtav. Eluliselt usutav on, et proovi võtja viis proovi endaga kaasa, kui käis toomas laborist oma templit. Kui proovi võtja ei võtnud proovi kaasa, siis ei olnud see Mart Siilivaski nägemisulatuses kuni pakendamiseni. Puudus ühekordselt suletava korgiga konteiner. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 § 10 lg 1 kohaselt tuleb vereproovi sisaldav katsuti markeerida märgumiskindla sildi või veekindla markeriga ja panna ühekordselt suletava korgiga konteinerisse. Konteinerile kleebitakse konteinerit ja korki ühendav silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Käesoleva kriminaalasja arutamisel ilmnes, et sageli ei olegi selliste vereproovide võtmisel kasutusel määruses nõutavat ühekordselt suletava korgiga konteinerit. T

Bi ütlused kinnitavad, et ta on oma praktikas siiski näinud ka eraldi plastkonteinerisse pakendatud katsuteid - need on tulnud posti teel Saaremaalt. Kaitsja esitas näitliku vahendina fotod spordis kasutatavate vereproovide konteineritest, mida kasutatakse dopinguanalüüsideks proovide võtmisel. Ühekordselt suletav konteiner, mis on juba eelnevalt numbriga markeeritud. Konteineri tähtsus on kõige selgemalt hinnatav läbi T Bi ütluste, mille kohaselt katsuti kork on kummist ning kui sellest on nõel läbi lükatud, siis ei jää sellest silmaga nähtavat jälge. Nõel on võimalik läbi korgi lükata korduvalt ning seda ei ole võimalik tuvastada. Enamgi veel, katmata korgiga katsutisse on võimalik nõel sisse lükata ka läbi kohtuistungil näidatud kilekoti. Seejuures jääb kilekoti sisse sedavõrd väike auk, et see on silmale nähtamatu. Kõik selle saab ära hoida konteineriga, mis kaitseb katsutit ja tagab katsuti puutumatuse. Kuna vereproovi analüüsimine ei toimu koheselt ja prooviandja nägemisulatuses, siis tuleb tagada proovi puutumatus. Proovi võtmise asjaolud ei ole saatekirjas fikseeritud, puuduvad volitatud isiku andmed. Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määruse nr 204 § 12 sätestab nõuded proovimaterjali pakendamiseks ja saatedokumentide täitmiseks. Määruse § 12 lg 2 p 8 näeb ette, et saatekirjas tuleb fikseerida proovi võtmise viis ja asjaolud. Saatekirjast ei nähtu proovi võtmise viisi ja asjaolusid. Määruse § 12 lg 2 p 9 kohustab saatekirja märkima volitatud isiku nimi, allkiri ja telefoninumber. Selleks on eraldi väli saatekirjal, kuid sinna on mingil põhjusel kirjutatud J J nimi ja allkiri. Telefonina aga number 110. Volitatud isiku mõiste on sätestatud määruse § 1 p 1 – selleks on tervishoiutöötaja või riikliku ekspertiisiasutuse meditsiinilise haridusega töötaja, kellel on õigus võtta analüüsimiseks vere- või uriiniproovi või osaleda selleks vajalike toimingute tegemises. Määruse § 12 lg 2 sätestab andmed, mis tuleb kanda saatekirja. Proovi võtja andmeid ei ole vaja eraldi kanda saatekirjale, kuna proovi võtja ongi volitatud isik, kelle andmetele on kehtestatud kindel maht. Nende andmete, eelkõige telefoninumbri mõte seisneb selles, et kui ekspert saab proovimaterjali, siis on tal võimalik viivituseta võtta ühendust proovivõtjaga, et vajadusel täpsustada või selgitada proovivõtmisega või pakendamisega seonduvaid asjaolusid. Helistades numbril 110 ei ole mingil viisil võimalik midagi sellekohast teada saada. Politsei üldine hädaabi number saatekirjal on seega täiesti ebakohane. Eeluurimise käigus ei ole vaatamata korduvatele taotlustele teostatud turvaümbriku ega katsuti vaatlust. Kohtumenetluse käigus ei olnud samuti võimalik seda vaatlust teostada, kuna olulised asitõendid hävitati. Puudub kontrollitav teave, et vereproov oleks olnud pakendatud turvaümbrikku. Tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, kuidas toimub pakendamine tavaliselt, kuid seda konkreetset juhtumit ei mäletanud ükski tunnistaja. Seos Mart Siilivaskiga puudub, st saatekirjast ei ole jälgitav, kuidas uuritud vereproov on seostatav Mart Siilivaskiga. T Bi ütlused ei tõendanud, kuidas oli pakendatud konkreetne vereproov ning kuidas seda hoiustati ja registreeriti. T B ei ole kunagi näinud Mart Siilivaski vereproovi. Prokurör püüdis nii Rakvere Haigla töötajate kui xxxx T Bi ütlustega näidata, kuidas üldiselt peaks vereproovi liikumine toimuma, kuid ükski neist tunnistajatest ei andnud ütlusi konkreetse vereproovi liikumise kohta. Seega ei saa proovi pakendamist turvaümbrikku lugeda tõendatuks ning tuleb lugeda määruse § 12 lg 3 nõuete rikkumiseks. Vereproovi liikumisega seonduvad kahtlused Kohus nõustub kaitsja seisukohaga ka selles osas, et ei ole võimalik tuvastada vereproovi täpset liikumist alates H T poolt vereproovi võtmisest kuni selle sattumiseni L Mi kätte, kes andis sama proovi uuesti üle H Tle. Vereproovi liikumine on toimiku materjalide põhjal täiesti absurdne. Proovi olevat võtnud xxxx H T, kes jättis proovi menetluses tuvastamata jäänud xxxx kätte. Selleks võis olla M P või L M. Laborisse tõi juba väidetavalt turvaümbrikus olnud proovi aga EMO töötaja L M. Seejuures olevat laboris võtnud vereproovi uuesti vastu H T. Arusaamatu ja kahtlusi tekitav tuvastamata isikute ring tegi vereprooviga toiminguid, et viia vereproov uuesti H T kätte, kes loogiliselt oleks võinud proovi ise laborisse viia. Süüdistatava ütlusi, et H T lahkus vereproovi katsutiga EMO ruumidest, ei ole ümber lükatud.

Kaitsja osundas asja kohtulikul uurimisel, et H T poolt vereproovi laborisse vastuvõtmisel on vereproovi üleandmise kuupäev, kellaaeg, üleandja nimi ja allkiri kirjutatud ühe kirjutusvahendiga. Pakendi number, vastuvõtja nimi ja allkiri aga teise kirjutusvahendiga. Nimetatu andis talle aluse kahtluseks, et tegelikult ei viidud laborisse ettenähtud turvaümbrikku pakendatud vereproovi, vaid see pakendati alles laboris. H T andis ütlusi, et kunagi olid turvaümbrikud ka laboris. Kuna konkreetset juhtumit tunnistajad ei mäletanud, siis on nende ütlused selle kohta, kuidas üldiselt asjad toimuvad. Seega ei saa välistada, et tegelikult tõi L M laborisse üksnes katsuti ja saatekirja ning pakendamine turvaümbrikusse toimus alles laboris, kus xxxx H T märkis ka turvaümbriku numbri juba ise labori raamatusse. Ükski tunnistajatest ei osanud tunnistada omaks saatekirjal olevaid kirjeid proovi identifitseerimise markeeringu koodi osas. Kui turvaümbrik oleks alles, siis oleks võimalik kontrollida, kelle allkiri on ümbriku siseküljel ning kas ümbrikul, mis saadeti Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti oli politseiametnik J J allkiri. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis võtab vereproovi vastu mitte ekspert, vaid spetsialist. Ebaselge on, kuidas jõuab vereproov külmikusse. Vereproov võetakse turvaümbrikust välja isiku poolt, kes olemasolevate materjalide põhjal ei ole volitatud vereproove käitlema. Sellega katkestatakse vereproovi puutumatu liikumise ahel turvaümbrikus. Ilmselt toimetab selle turvaümbrikust välja võetud vereproovi katsuti külmikusse viimise seesama spetsialist. Külmik ei ole lukustatav, selles ruumis töötab kuni 10 inimest, ruumi tehakse muuhulgas ka ekskursioone. Kohus, soovimata arendada nn vandenõu teooriaid, ei eelda, et keegi samas ruumis töötavatest isikutest või ekskursioonile tulnutest võiks tunda ebatervet huvi külmikus olevate vereproovide vastu, kuid on ilmselge, et vereproovide puutumatus ei ole tagatud. Külmikust võtab vereproovi juhtivspetsialist, kelle nimi oli tuvastatav üksnes tunnistaja T Bi ütluste järgi, kuna tunnistaja nägi selle juhtivspetsialisti perekonnanime kaalutiste lehe nurgal. Korraga teostatakse 19 proovi uuring. See tähendab, et 19 proovi avatakse sisuliselt samaaegselt ning kaalutakse viaalidesse (väikestesse pudelitesse). Seejuures iga proov jagatakse kahte viaali. Viaalid on käsitsi nummerdatud järjekorranumbriga, millises järjekorras viaal kasutusele võeti, kuid viaalile ei märgita, millisest katsutist võetud proov on viaalis. Proovi identifitseerimisnumbri ja viaali numbri seostamine toimub lihtsalt mustandilehele kantud märkmete abil. Sellist andmete ülekannet ei saa pidada usaldusväärseks. Piisab vaid väikesest eksimusest ridade lugemisel või märkmete ülestähendamisel ning seos katsuti markeeringu ja viaali numbri vahel võib kaduda. Kohus nõustub kaitsja hinnanguga, et on lubamatu, et uuringut teostav ekspert ise üldse ei näe vereproovi katsutit ning ei osale proovimaterjali viaalidesse kaalumisel. Vaieldamatult on Eesti Kohtuekspertiisi Instituut kehtestanud oma sisemise korra proovide analüüsimiseks ning see kord on ka kindlasti otstarbekas arvestades suurt töökoormust. Samas peab selline kord tagama proovi liikumise jälgitavuse. Kaitsja juhtis tähelepanu ka asjaolule, et samaaegselt Mart Siilivaski vereprooviga jõudis Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti veel üks vereproov Rakvere Haiglast, mis sai xxxx E L numbri 1920T. Need kaks proovi liikusid üheskoos külmikusse ning samamoodi kõrvuti 24.08.2011 uuringule. Ei saa välistada, et proovid ei läinud vahetusse vastuvõtmisel (katsutid olid ühesugused, katsutitel puudusid identifitseerivad kirjed) või juhtivspetsialisti poolt kaalutiste tegemisel või kirjutades viaalide järjekorranumbrite taha katsutile spetsialisti poolt märgitud numbrit või siis kui T B kirjutas juhtivspetsialisti mustandi peal numbreid käsitsi kaalutiste väljatrüki lehele. Tegemist on mitmes erinevas olukorras tekkiva inimliku eksituse võimalusega. Süsteem, mis peaks kontrollitavalt ja tõrgeteta tagama proovi liikumise jälgitavuse, on lõhutud – proov saab uue numeratsiooni ning see toimub pelgalt mustandilehe abil. Samal ajal on selle mustandilehe koostajal ees 19 erinevat proovi.

Mart Siilivaski kaitsja on korduvalt esitanud taotluse vereproovi täiendavaks kontrollimiseks ning ekspertiisi tegemiseks, mis oleks kõrvaldanud kahtluse sellelt, et Rakvere Haiglast samaaegselt saabunud proovid 1919T ja 1920T läksid vahetusse neile uue numbri andmisel või proovimaterjali viaalidesse kaalumisel. Mõõteviga arvestades jäi proovis 1920T tuvastatud alkoholikogus allapoole KarS § 424 sätestatud piiri. Kõik kaitsja poolt avaldatud ja kohtu poolt aktsepteeritud kahtlused oleksid olnud hõlpsasti kõrvaldatavad, kui kohtueelses menetluses oleks rahuldatud kaitsja taotlused ekspertiisideks enne ekspertiisasutuse poolt vereproovide hävitamist. Esimene sellekohane taotlus oli esitatud 2 kuud pärast vereproovi võtmist. 5 kuud pärast vereproovi võtmist kordas kaitsja endiselt oma seniste taotluste juurde jäämist, kuid prokuratuur otsustas hoopis 1,5 aastat oodata ja lasi asitõendid lihtsalt hävitada. Kohus ei nõustu kaitsja etteheitega selles osas, et kriminaalasjas puudub ekspertiisiakt, et tema hinnangul ei asenda seda käsikirjaline kirje saatekirjal. Kohus ei nõustu kaitsjaga, nagu saaks antud kriminaalasja raames joobeseisundit tõendada üksnes ekspertiisiaktiga. Eriteadmistel rajaneva teabe esitamine vaid ekspertiisiaktina ei tulene ühestki seadusest. Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 5 nimetatud kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a määrusega nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi Kord). Korra § 17 lg 1 sätestab, et uuringu tegemisel kasutatakse riikliku ekspertiisiasutuse vastavat liiki kohtuekspertiisi meetodeid ja kinnitatud metoodikat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitamata metoodika kasutamise korral protokollitakse analüüsi käik saatekirja või ekspertiisiakti lisas. Korra § 18 lg 2 sätestab, et uuringu tulemused vormistab uuringu tegija saatekirja vastavas osas. Ekspertiisi tegemise korral vormistatakse uuringu tulemused ekspertiisiaktiga. Ülaltoodust nähtub, et kui Liiklusseadus nimetab kahte politsei ja piirivalve seaduse alusel kehtestatud korda (§ 69 lg 9 nimetatud joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine, säilitamine, uuringuks edastamine, uuringu tegemine ja nende toimingute tasustamist puudutav kord ja § 69 lg 10 nimetatud vereproovi uuringu tulemuste vormistamist puudutav kord) siis tegelikkuses on Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a määrusega nr 204 kehtestatud üks kord, mis reguleerib kõiki ülalnimetatud küsimusi. Nimetatud Korra § 18 sätestab ühemõtteliselt, et uuringu tulemusi võib vormistada nii saatekirjas kui ekspertiisiaktis, samale võimalusele viitab ka Korra § 17 lg 2. Asjaolu, et Politsei ja piirivalve seaduse § 726 lg 7 kohaselt vereproovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab justiitsminister määrusega ning et Justiitsministri 27.05.2009.a. määrusega nr 18 ekspertiisiakti vorm ka kehtestati, ei tähenda ekspertiisiakti kohustuslikkust vereproovi uuringu vormistamisel. Justiitsministeerium töötas ekspertiisi akti vormi välja juhuks kui Korra § 18 lg 2 alusel otsustatakse ekspertiisi määramine. KrMS § 105 sätestab, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Käesolevas asjas pole menetleja ekspertiisi määranud ja joobeseisund oli tõendatud riiklikus ekspertiisiasutuses eksperdi poolt koostatud uuringuaktis, mis oli vormistatud joobeseisundi tuvastamise saatekirjal. Nimetatud dokument kui selline, vastab KrMS § 63 ja § 123 sätestatud dokumendile kui tõendile esitatavatele nõuetele ja on alkoholijoobe tõendamisel loetud usaldusväärseks ja lubatud tõendiks kõigis kohtuastmeis pikema aja vältel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites 3-1-1-96-11; 3-1-1-97-12 ja 3-1-1-67-10 korduvalt aktsepteerinud olukorda, kus eriteadmistele rajanevaid vajalikke andmeid esitatakse

kohtumenetluses dokumentaalse tõendina ekspertiisi korraldamata. Nimetatud seisukoht aga ei välista mingil viisil ekspertiisi tegemise taotlemise ja ekspertiisi läbiviimise õigust. Käesoleva kriminaalasja keskne, tõendamist vajav küsimus ongi Mart Siilivaski vere alkoholisisaldus, mistõttu kaitsja on korduvalt taotlenud ekspertiisi läbiviimist, põhjendades korduvalt ka selle vajadust. KrMS § 105 lg 2 sätestab -menetleja ei või keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Prokuratuur aga on sellest kohtu jaoks arusaamatutel põhjustel korduvalt keeldunud ning käesolevaks ajaks on Mart Siilivaski vereproov hävitatud ning kohtul ei ole võimalik vahetult uurida asitõendit ega määrata ka ekspertiisi, et oleks võimalik põhjendatult tekkinud kahtlused kõrvaldada. Asitõendi olemasolu korral oleks saanud kohtumenetluse käigus teostada sellele DNA-ekspertiisi ning kõrvaldatud oleks kahtlus, kas vereproovid on läinud vahetusse. Kuigi selline võimalus ei ole suur, tuleb siiski tagada süsteem ning kontrollitavus selliste eksimuste ärahoidmiseks. Kaitsja on algusest peale järjepidevalt taotlenud tõendite kogumist ja seda ajal, kui tõendite kogumine oli veel võimalik. Mart Siilivaski veres alkoholisisalduse kindlakstegemist tuleb käsitleda mõõtmisena mõõteseaduse mõttes. Mõõteseaduse § 2 lg 1 p 21 sätestab, et mõõtja on isik, kes mõõtmiste või katsetuste käigus määrab füüsikaliste suuruste väärtusi. Punktis 22 on sätestatud mõõtmise legaaldefinitsioon - mõõtmine on menetluste kogum mõõtesuuruse väärtuse määramiseks mõõtevahendi abil. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab mõõtetulemuse jälgitavuse nõuded - mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõteseaduse § 5 lg 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust (punkt 2) ja ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses (punkt 3). Mart Siilivaski kriminaalasjas oli mõõtetulemuste jälgitavus nõutav kahel erineval alusel. Mõõtemetoodika on antud juhul toimingute jada alates vereproovi võtmisest, et tagada lõpuks mõõtmisi teostanud isikule kvaliteetne ja õige uurimismaterjal. Kohtul ei ole kahtlust T Bi kui xxxx pädevuses, kuid asja kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et usaldusväärselt ei ole tagatud T Bi kätte jõudnud proovimaterjali puutumatus. Samuti ei ole kõrvaldatud kahtlust, et Mart Siilivaski nime kandvale joobeseisundi tuvastamise saatekirjale kantud etanoolisisalduse number ei ole pärit Mart Siilivaski vereproovist. Kohtulahend saab tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud. Kohus ei ole saanud uurida vahetult kõige olulisemaid tõendeid, s.o Mart Siilivaski verd ja tema vere pakendamiseks kasutatud turvaümbrikku, kuna need asitõendid on hävitatud. Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas saatekirjale kirjutatud uuringu tulemus on Mart Siilivaski vereproovist ning kas vereproovi võtmisel ja pakendamisel on järgitud ettenähtud korda. Kõrvaldamata on kahtlused proovimaterjali puutumatuse tagamisel. Näiteks ümbrikul olevad allkirjad, ümbriku puutumatus, katsuti korgi puutumatus. Kohtuistungil ilmnes, et ümbriku puutumatust hinnatakse Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis visuaalselt ning isegi ekspert ei suutnud tuvastada, et temale kohtuistungil esitatud suletud ümbrik oli kleeperibast avatud ning seejärel uuesti suletud. Asitõendi uurimine oli oluline, kuna joobeseisundi tuvastamisega seotud asjaolusid tuleb hinnata kriminaalmenetluse käigus tulenevalt Riigikohtu üldkogu 30.04.2004 lahendi 3-3-1-77-03 punktides 22 ja 23 märgitust. Asitõendi olemasolu korral oleks saanud kohtumenetluse käigus teostada sellele DNA-ekspertiisi ning kõrvaldatud oleks kahtlus, et vereproovid väivad olla

läinud vahetusse. Kuigi selline võimalus ei ole suur, tuleb siiski tagada süsteem ning kontrollitavus selliste võimalike eksimuste ärahoidmiseks. Isiku süüdi kuriteos süüdimõistmine eeldab tuvastatust ja täielikku selgust süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikes asjaoludes. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kohus on seisukohal, et Mart Siilivaski joobe suurus ei ole tuvastatud õigesti ja usaldusväärselt, et puuduvad tõendid, milliste pinnalt oleks võimalik Mart Siilivask talle esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi süüdi tunnistada, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. IV Kohtumenetluse kulud KrMS § 181 sätete kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Süüdistatava Mart Siilivaski poolt valitud kaitsjale makstud tasu kokku summas 6718,20 eurot otsustas kohus täielikult hüvitada, leides, et nimetatud summa on mõistlik ja põhjendatud, arvestades eelkõige kaitsja poolt menetletavas kriminaalasjas tehtud töö mahtu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 25.09.2014 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

Viru Maakohtu 25. märtsi 2014 kohtuotsus Mart Siilivaski süüdistusasjas jätta muutmata, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Mart Siilivaski kasuks 691,20 (kuussada üheksakümmend üks kakskümmend) eurot seoses prokuröri apellatsiooniga kantud õigusabikulude katteks. Kohtuotsus jõustus 31. oktoobril 2014. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne nooremreferent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.