P.N süüdistuses KarS § 121 järgi ja Elmo P.N süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 31.01.2014 otsus ja 03.02.2014 määrus
Apellatsioonide esitajad
Määruskaebuse esitaja
ringkonnaprokurör Ülle Hõrak ja kannatanute O.J. i ning L.J. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt kannatanute O.J. i ning L.J. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt
Prokurör
ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Süüdistatav
P.N isikukood: 35006262754; elukoht XXX ; Eesti Vabariigi kodanik; pensionär. varasem karistatus: varem kriminaalkorras karistamata. tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 30.07.2013
Kaitsja
vandeadvokaat Roman Levin
Süüdistatav
Elmo P.N isikukood: 38002162735; elukoht XXX ; Eesti Vabariigi kodanik; OÜ XXX tööline. varasem karistatus: varem kriminaalkorras karistamata. tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 30.07.2013
Kaitsja
advokaat Aivar Kello
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 31.01.2014 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-7450 ja saata kriminaalasi Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.
2.
Tühistada Tartu Maakohtu 03.02.2014 kohtumäärus L.J. õigusabi tasu ja kulude hüvitamise määramise osas.
3.Prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonid rahuldada osaliselt. Kannatanute esindaja määruskaebus rahuldada.
4.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must Valga filiaali kaudu 144,00 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24,00 (kakskümmend neli) eurot, vandeadvokaat Anu Viltile tema poolt L.J. le apellatsioonkaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
5.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta punktis 4 nimetatud menetluskulud riigi kanda.
6.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must Valga filiaali kaudu 216,00 (kakssada kuusteist) eurot, sealhulgas käibemaks 36,00 (kolmkümmend kuus) eurot, vandeadvokaat Anu Viltile tema poolt O.J. ile apellatsioonkaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
7.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta punktis 6 nimetatud menetluskulud riigi kanda.
8.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Advocatus kaudu 36 (kolmkümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 6 (kuus) eurot, vandeadvokaat Roman Levinile tema poolt P.N-ile apellatsioonkaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
9.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta punktis 6 nimetatud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsusega mõisteti P.N süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära (päevamäär suurusega 3,20 eurot), s.o 640 eurot. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pööratud P.N-ile mõistetud rahalist karistust täitmisele, kui P.N ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega mõisteti Elmo P.N süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.
1.1.P.N süüdistatakse selles, et tema 08.07.2013 kella 13.40 paiku Põlva maakonnas Räpina vallas XXX külas pani toime O.J. i ja L.J. tervise kahjustamise peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise näol alljärgnevalt: lõi O.J. ile rusikaga näkku ning kui O.J. teostas hädakaitset, siis tekkinud rüseluse käigus koos E. P.N-iga kasutas O.J. i suhtes füüsilist vägivalda – lõi korduvalt käe ja jalaga pikali kukkunud O.J. it pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi (valu rindkeres, valu vasakul ~VII roidel ja paremal ~VI roidel, mõlemal põsel kriimustus, marrastus ja turse parema käe III MC-luu pähiku piirkonnas, kriimustused paremal põlvel ja parema õla esipinnal, turse vasaku sääre välisküljel). Süüdistuses kirjeldatud intsidendi käigus haaras P.N O.J. ile appi tulnud L.J. l käest, heitis naise kõrvale, mille tagajärjel L.J. kukkus vasakule õlale, tekitades
kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi (2x2 cm hematoomid vasakul õlavarrel). P.N poolt toimepandu on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi, s.o kehaline väärkohtlemine.
1.2.E. P.N süüdistatakse selles, et tema 08.07.2013 kella 13.40 paiku Põlva maakonnas Räpina vallas XXX külas pani toime O.J. i tervise kahjustamise peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise näol. Peale seda, kui P.N oli löönud O.J. ile rusikaga näkku ning kui O.J. teostas hädakaitset, ründas E. P.N O.J. it ja tekkinud rüseluse käigus koos P.N-iga kasutas O.J. i suhtes füüsilist vägivalda, lüües korduvalt käe ja jalaga O.J. it pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi (valu rindkeres, valu vasakul ~VII roidel ja paremal ~VI roidel, mõlemal põsel kriimustus, marrastus ja turse parema käe III MC-luu pähiku piirkonnas, kriimustused paremal põlvel ja parema õla esipinnal, turse vasaku sääre välisküljel). E. P.N poolt toimepandu on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi, s.o kehaline väärkohtlemine.
2.Tartu Maakohus analüüsis tõenditena kannatanute O.J. i ja L.J. ütlusi, tunnistaja Tiiu P.N ütlusi, videosalvestuse vaatlusprotokolli, O.J. i patsiendikaarti, L.J. kiirabikaarti, süüdistatavate P.N ja E. P.N ütlusi. Maakohus, hinnates uuritud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, luges tuvastatuks, et 08.07.2013 toimus Räpina vallas, XXX külas, perekondade J.ite ja P.N-i elamute vahelisel piiril ja selle läheduses konflikt P.N , E. P.N ja O.J. i vahel, mis algselt oli sõnaline – P.N sõimas O.J. it, kasutades venekeelseid solvavaid väljendeid ning viskas tema suunas kivi. E. P.N ütles O.J. ile, et krundi piirile paigutatud kivid asetsevad nende territooriumil ja palus need ära koristada. O.J. salvestas toimuvat videokaameraga ja asus kive ümber paigutama, samal ajal jätkus ka sõnavahetus tema ja P.N vahel. E. P.N eemaldus, et minna tööleminekuks riietuma. Järsku lõi P.N O.J. it ühel korral rusikaga näkku, löögi tagajärjel kukkus O.J. i käes olnud videokaamera maha. Seejärel, kui O.J. , asudes ennast kaitsma, lõi omakorda P.N , pööras E. P.N rüseluse hääli kuuldes ümber ja nähes, et O.J. sööstab tema isa suunas, astus nende vahele, lükates O.J. it eemale. Järgnevalt hakkasid E. P.N ja O.J. omavahel rüselema (maadlema), hoides üksteise ümbert kinni ning kukkudes korduvalt ka maha. Samal ajal lõi P.N ühel korral jalaga O.J. it külje piirkonda ning ühel korral rusikaga neerude piirkonda. Püüdes takistada P.N löömast O.J. it, läks L.J. meeste vahele, kuid P.N haaras tal õlavarrest ning tõmbas eemale. L.J. hakkas jooksma, et kutsuda politsei ning kukkus. Maakohtu hinnangul on tõendatud ka asjaolud, et O.J. il esinesid löömise ja rüseluse tagajärjel marrastused, kriimustused ja tursed erinevates keha piirkondades, samuti valulikkus rindkere (roiete) piirkonnas ning L.J. l esinesid vasakul õlavarrel hematoomid.
2.1.Maakohus oli seisukohal, et usaldusväärseimaks tõenditeks tuleb pidada videosalvestust ning dokumentaalseid tõendeid – patsiendikaarti ja kiirabikaarti. Sündmuses osalenud isikute tajumisvõime võis olla mõjutatud nende emotsionaalsest seisundist – nad olid kõik kas vihased või ärritunud. Videosalvestuse põhjal ongi võimalik teha järeldus, et P.N ründas O.J. it esimesena. P.N väide, et salvestisel näha olev tema kehaliigutus oli tegelikult keskmise sõrme näitamine, ei ole usutav, kuna pärast tema käesirutust kukub maha O.J. i käes olnud videokaamera. Ei ole põhjust mitte uskuda ka O.J. it, kelle väitel kukkus kaamera just E. P.N löögi tagajärjel, sest O.J. i ütlused haakuvad nii L.J. ütlustega, kes nägi P.N lööki kui ka E. P.N ütlustega, kes oli küll esimese löögi hetkel lahkunud kaamera vaateväljast, kuid kuulis kehalisele kontaktile viitavaid helisid ja pöördus seepeale ümber. Maakohtul puudub alus kahelda ka E. P.N ütlustes selle kohta, et ta pidi minema tööle ja seetõttu suundus tuppa, et panna särk selga (salvestisel on näha, et E. P.N oli palja ülakehaga). Kuna O.J. ei ole eitanud, et pärast tema vastu suunatud rünnet asus ka tema P.N lööma, siis on eluliselt usutav, et E. P.N nägi isa vastu suunatud rünnet ja püüdis seda takistada. O.J. i löömine E. P.N poolt ei ole maakohtu hinnangul samuti tõendamist
leidnud. Kuigi O.J. ise väidab, et ka E. P.N lõi teda näkku, siis E. P.N poolset tegevust pealt näinud L.J. , on andnud ütlusi, et E. P.N haaras kinni O.J. i näost. Selline tegu on usutav, lähtudes E. P.N eesmärgist tõrjuda O.J. i rünnet isale, ning haakub ka patsiendikaardil kirjeldatud kriimustustega mõlemal põsel. L.J. ütlused selle kohta, et P.N viskas ta õlavarrest kinni võttes eemale, ei ole kooskõlas teiste tõenditega – eelkõige seda haaret kõrvalt näinud T. P.N ütlustega, kes kinnitab, et L.J. jäi püsti, kui P.N teda rüselevate meeste juurest eemale tõmbas, ning oli pikali maas veidi eemal; P.N samasuguste ütlustega, samuti E. P.N ütlustega, kes nägi L.J. kukkumist, kui kedagi enam tema läheduses ei olnud. Olukorda arvestades, kus L.J. oli ärritunud (millise järelduse saab teha videosalvestisel tema hääle põhjal) ning suundus joostes politseisse helistama on täiesti tõenäoline, et ta võis ise kukkuda.
2.2.Maakohus leidis, et P.N tegevus vastab KarS § 121 kirjeldatud kuriteo koosseisule. P.N pani toime süüdistuses kirjeldatud kehalise väärkohtlemise O.J. i suhtes, kuid tema süüdistusest kuulub väljajätmisele O.J. i suhtes füüsilise vägivalla kasutamine koos E. P.N-iga. Maakohus oli seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendatud selliste faktiliste asjaolude esinemine, mille põhjal oleks võimalik väita, et P.N ja E. P.N realiseerisid O.J. i kehalisel väärkohtlemisel ühist teoplaani, mistõttu P.N tegevus oleks võimalik omistada ka E. P.N-ile. Ka Riigikohus on 27.10.2010 kohtuotsuses nr 3-1-1-57-10 osundanud, et asjaolu, kus mõlemad süüdistatavad kasutavad kannatanu suhtes vägivalda samas kohas ei anna alust automaatselt käsitleda nende tegevust kaastäideviimisena.
2.3.Maakohus leidis, et E. P.N tahe oli takistada O.J. il oma isa ründamist, millele viitab ka tema tegevus – kõigepealt haaras ta O.J. il näost ja püüdis teda eemale lükata ning seejärel võttis tal keha ümbert kinni, mille käigus nad mõlemad korduvalt kukkusid ja tõusid püsti. E. P.N on möönnud, et ta tegi O.J. ile keha pigistamisega ka ilmselt haiget, kuid temale esitatud süüdistuses ei ole sellist vägivallategu kirjeldatud – talle on omistatud P.N tegevus – korduvalt käe ja jalaga pea ja keha piirkonda löömine. Kuid kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud, et E. P.N oleks O.J. it löönud. P.N tegutses O.J. it rusikaga ühel korral näkku, ühel korral külje pihta lüües ning ühel korral jalaga külje pihta lüües kavatsetusega, kuna ta on maakohtus kinnitanud vähemalt kehasse suunatud löökide puhul, et löökide eesmärk oli lüüa kohtadesse, millistest süüdistatav teadis, et see tekitab valu. Et löök rusikaga näkku on samuti vähemalt valu tekitav, tuleb pidada üldteadaolevaks asjaoluks.
2.4.Maakohus tõdes, et P.N süüdistusest kuulub väljajätmisele ka L.J. kehaline väärkohtlemine, mis seisnes õlavarrest haaramises ja eemale tõmbamises. Kuigi selline tegu võis L.J. le põhjustada ebamugavust ja ka teatavat valulikkust, ei olnud P.N tahe suunatud kannatanule valu tekitamisele, vaid tema eemaldamisele kohast, kus O.J. ja E. P.N rüselesid. Ka L.J. pöördumine meditsiinilise abi saamiseks oli tingitud pigem tema emotsionaalsetest üleelamistest seoses tema poja kehalise väärkohtlemisega, millest L.J. l tekkisid südametegevuse häired. Seoses muljumisjälgedega õlavarrel ta arstiabi ei ole saanud.
2.5.Maakohus leidis, et kuna E. P.N ei ole toime pannud tema süüdistuses kirjeldatud tegusid ning teda ei ole võimalik käsitleda P.N poolt O.J. i suhtes toimepandud tegude kaastäideviijana, siis puudub tema tegevuses KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis. E. P.N tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Eeltoodu tõttu ja toetudes Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud 16.12.2013 kohtuotsuses nr 3-11-120-13, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu E. P.N puhul. Kui tema käitumises oleks tõendatud objektiivse teokoosseisu esinemine, siis tuleks maakohtu hinnangul kõne alla KarS § 31 lg 1 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemine – ekslik ettekujutus hädakaitsest.
2.6.Maakohus asus seisukohale, et P.N puhul ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Tema ei olnud hädakaitse seisundis, kuna faktilisi asjaolusid tuvastades on maakohus jõudnud järeldusele, et tema ründas esimesena O.J. it.
3.P.N-ile karistuse mõistmisel on maakohus lähtunud KarS §-st 56. Maakohus leidis, et andes hinnangu P.N süüle, tuleb arvestada, et tema agressioon kannatanu O.J. i vastu oli kulminatsiooniks nende omavahelisele sõnavahetusele, mille algseks ajendiks oli kannatanu poolt P.N ja E. P.N filmimine ilma nende loata. Isikutevahelises konfliktis, kus kumbki pool teeb teisele etteheiteid, on konflikti eskaleerumist võimalik ära hoida mõlemal poolel. Kuid maakohus oli seisukohal, et P.N käitumisviisi valik on etteheidetav, sest füüsilise jõu kasutamine erimeelsuste lahendamisel ei ole ühiskonnas isikutevahelises suhtlemises heakskiidetav. Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus, et O.J. ile ei tekitatud kehalise väärkohtlemisega tervisekahjustusi. P.N puhul ei esine karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestas maakohus kõigepealt asjaoluga, et P.N ei ole ise oma tegu hukka mõistnud või vähemalt ei ole ta seda avaldanud. P.N ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Teatisest tema sissetulekute suuruse kohta nähtub, et P.N on pensionär ning tal on kindlaks tehtud töövõime kaotus 80% ulatuses.
3.1.Maakohus oli seisukohal, et esmakordselt kuriteo toime pannud pensioniealise isiku suhtes, olukorras, kus kuriteoga ei ole põhjustatud märkimisväärseid tagajärgi, ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik valida raskeimat karistusliiki, s.o vangistust. Arvestades P.N süüd ja võimalusi tema mõjutamiseks edaspidi õiguskuulekalt käituma, samuti silmas pidades õiguskorra kaitsmise huvisid, on piisav tema karistamine rahalise karistusega.
3.2.Tulenevalt KarS § 44 lg 1 võib kohus mõista kuriteo eest rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mille suurus on 3,20 eurot. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist mõistis maakohus P.N-ile rahalise karistuse 200 kordses miinimumpäevamääras. Kuna tegemist on pensionieas isikuga, keda ei ole varem karistatud, siis ei pidanud maakohus otstarbekaks temale mõistetud rahalise karistuse tasumist, vaid jättis selle KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata, määrates süüdimõistetule vastavalt KarS § 73 lg 3 katseaja 3 aastat.
4.Menetluskulude osas leidis maakohus järgnevat. P.N menetluskulud summas 1 635,84 eurot mõistis maakohus KrMS § 180 lg 1 ja § 180 lg 3 alusel P.N-ilt välja ositi maksetena ühe aasta jooksul. Maakohus leidis, et kannatanutele O.J. ile ja L.J. le riigi õigusabi arvel määratud esindajatele väljamaksmisele kuuluvad tasud (vastavalt 564 eurot ja 456 eurot) tuleb jätta riigi kanda, arvestades KarS § 180 lg 3 ja asjaolu, et L.J. kehalise väärkohtlemise episood kuulus maakohtu põhjenduste kohaselt P.N süüdistusest väljajätmisele. KrMS § 181 lg 1 alusel jäid E. P.N menetluskulud summas 1 116,73 eurot riigi kanda.
5.Tartu Maakohtu 03.02.2014 määrusega mõisteti L.J. lt välja riigi õigusabi kulud ja määrati kuluhüvitise suuruseks 228 eurot. Maakohus andis L.J. le võimaluse tasuda summa igakuiste osamaksetena, üks makse minimaalse suurusega 19 eurot ühe aasta jooksul. Tartu Maakohtu 28.11.2013 määrusega on L.J. le antud riigi õigusabi esindamiseks kriminaalasja kohtumenetluses, kus L.J. osales kannatanuna. Riigi õigusabi on antud kohustusega hüvitada pärast riigi õigusabi osutamise lõppemist riigi õigusabi tasu ja kulud 50% ulatuses osamaksetena. A. Vilt on esitanud maakohtule taotluse L.J. le riigi õigusabi osutamise eest
tasu ja kuluhüvitise määramiseks kokku 456 euro ulatuses, mille maakohus rahuldas. Vastavalt RÕS § 26 lg 2 peab riigi õigusabi saanud isik, kellele on pandud riigi õigusabi seaduse alusel kohustus hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, lahendi täitma selles märgitud tähtajal. Kuna L.J. le oli antud riigi õigusabi RÕS § 8 p 3 sätestatud viisil, s.o kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud osamaksetena, määras maakohus, et L.J. peab tasuma maakohtu poolt määratud summa ühe aasta jooksul käesoleva määruse jõustumisest igakuiste maksetena minimaalse suurusega 19 eurot Apellatsioonides esitatud taotluste sisu
6.Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsuse peale esitas 05.02.2014 apellatsiooni ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista P.N süüdi KarS § 121 järgi L.J. suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodis ning kehalise väärkohtlemise toimepanemises O.J. i suhtes grupis E. P.N-iga ning karistata 6-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1, lg 3 alusel mitte pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui P.N ei pane 18-kuulisel katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Lisaks palub prokurör tühistada maakohtu otsus E. P.N õigeksmõistmises ja tunnistada E. P.N süüdi KarS § 121 järgi ja karistada 4-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1, lg 3 alusel mitte pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui E. P.N ei pane 18-kuulisel katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Alternatiivina taotleb prokurör KrMS § 339 lg 1, p-de 7, 8 ja § 341 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsus osaliselt tühistada (E. P.N õigeks mõistmises, P.N süüdistusest L.J. suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodi välja jätmises ja mõistetud karistuse liigi osas) ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus, kuna kriminaalmenetluse normide rikkumine on toimunud esimese astme kohtus, kui seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Prokuröri seisukohad on järgnevad.
6.1.Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, samuti kohtuotsuses põhjenduste puudumine. Tõendite hindamisel tehtud vead on viinud maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele. Maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditele ega ole käsitletavad kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes.
6.2.Kohtuotsuse resolutiivosa on vastuolus maakohtu järeldustega kohtuotsuses, kuna resolutiivosa kohaselt on P.N süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi, aga kohtuotsuse järeldustest nähtub, et maakohus on P.N süüdistusest välja jätnud kaastäideviimise E. P.N-iga, samuti on süüdistusest välja jäetud L.J. suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episood. KrMS ei sätesta sellist mõistet nagu süüdistusest välja jätmine, kohtuotsus saab olla kas süüdimõistev või õigeksmõistev. Seega antud juhul tähendaksid maakohtu järeldused P.N osalist õigeks mõistmist. Seega on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme, kuna otsuse resolutiivosa ei kajasta üldse nn süüdistusest välja jätmist ehk osalist õigeks mõistmist.
6.3.Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid, s.o kannatanu O.J. i ütlused. Maakohus on teinud järelduse, et kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud, et E. P.N oleks O.J. it löönud. See järeldus ei tulene kohtuistungi protokollist ja maakohtus uuritud tõenditest. Nii on kannatanu O.J. andnud ütlusi, et sel ajal, kui kannatanu O.J. lükkas eemale P.N , siis külje pealt E. P.N lõi kannatanut, lõi pähe rusikaga, mille tagajärjel kannatanu tundis valu peas. Maakohus on jätnud täiesti
tähelepanuta kannatanu O.J. i ütlused selle kohta, et kui L.J. jooksis politseisse helistama, siis E. P.N ründas O.J. it jälle, toimus kaklus ja mõlemad kukkusid. Maakohtu järeldus, et süüdistuses on omistatud E. P.N-ile süüdistatava P.N tegevus, ei ole kooskõlas kohtus uuritud tõenditega. Maakohtus on kannatanu O.J. kinnitanud, et ka E. P.N lõi kannatanut ja põhjustas füüsilist valu kannatanule selle tegevusega.
6.4.Maakohus on pidanud kannatanu L.J. ütlusi usutavaks (E. P.N haaras O.J. il näost), kuid ei ole pidanud kannatanu L.J. ütlusi usutavaks selles osas, et P.N haaras kinni L.J. käest, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Maakohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (RKL 21.05.2012 nr 3-1-1-31-12, p 9). Maakohus ei ole arvestanud ka asjaoluga, et L.J. ei näinud pealt kogu sündmust, kuna ta läks abi otsima T. P.N poolt, samuti politseisse helistama. Vastavalt Riigikohtu lahendile 21.05.2012 nr 3-1-1-31-12 isikulise tõendiallika ütlustele ei saa kohus tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. Kuna maakohus ei ole andnud hinnangut kannatanute ütluste usaldusväärsusele tervikuna, siis on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Seega ei ole maakohus põhjendanud, miks siis ikkagi ei ole usaldusväärsed kannatanu O.J. i ütlused selle kohta, et E. P.N lõi kannatanut rusikaga pähe, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ning E. P.N ründas O.J. it ka uuesti.
6.5.Prokurör ei nõustu maakohtu järeldustega selles osas, et kui E. P.N käitumises oleks tõendatud objektiivse teokoosseisu esinemine, siis tuleks maakohtu hinnangul kõne alla KarS § 31 lg 1 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemine – ekslik ettekujutus hädakaitsest. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KarS § 31 lg 1). Maakohus on üksnes nentinud eksimuse võimalikkust, tegemata selles osas järeldusi.
6.6.Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust kaastäideviimise osas, asudes seisukohale, et P.N ja E. P.N ei olnud kaastäideviijad. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile 27.10.2010 nr 3-1-1-57-10 ei ole asjakohane, kuna nimetatud lahendis käsitletav situatsioon ei ole samastatav antud kriminaalasjaga. Maakohus ei ole üldse põhistanud oma seisukohta. Antud juhul tulnuks analüüsida, kas P.N tegutsesid sama kannatanu O.J. i suhtes teineteisest eraldi, erineval ajal vms. Kannatanu O.J. i ja ka süüdistatavate endi ütlustest tuleneb, et P.N tegutsesid ühiselt, ühise tahtlusega, mõlemal oli samaaegselt ka füüsiline kontakt kannatanuga (sel ajal kui O.J. ja E. P.N olid rüseluse tulemusena maas teineteise peal, lõi kannatanu O.J. it P.N).
6.7.Maakohtu otsuse põhjendused P.N süüdistusest L.J. suhtes kehalise väärkohtlemise nn välja jätmise osas on raskesti jälgitavad, jääb arusaamatuks, milline KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnus siis ikkagi puudub kohtu hinnangul P.N käitumises. Maakohtu järeldustest jääb selgusetuks, kas maakohus jättis P.N süüdistusest välja L.J. suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise episoodi P.N tegevuses objektiivse koosseisu puudumise tõttu või põhjusel, et P.N puudus tahtlus, s.o kuriteokoosseisu subjektiivne külg või hoopiski õigusvastasust välistava asjaolu tõttu. Arusaamatuks jääb maakohtu mõttekäik alljärgnevas sõnastuses: kuigi L.J. õlavarrest haaramine ja eemale tõukamine võis L.J. le põhjustada ebamugavust ja ka teatavat valulikkust, ei olnud tahe suunatud kannatanule valu tekitamisele, vaid tema eemaldamisele kohast, kus O.J. ja E. P.N rüselesid. Maakohus oleks pidanud tunnistaja T. P.N ütlused kui mitteusaldusväärse tõendi kõrvale jätma, kuna tunnistaja T. P.N ütlused maakohtus olid vastuolus tema eeluurimisel antud ütlustega. Nii on T. P.N eeluurimisel (prokuröri taotlusel on kohtus avaldatud eeluurimisel antud ütlustest vastuoluline osa tl 38) väitnud, et L.J. alles hiljem viskas ennast pikali, maakohtus aga on andnud ütlusi, et ta ei näinud, kuidas L.J. pikali sai. Objektiivse kõrvalseisja aspektist on selge, et käest kinni haaramine põhjustab füüsilist valu. Ka süüdistatav P.N ise on
maakohtus kinnitanud, et ta haaras kinni L.J. käevarrest ja nägi, et sellest tekkisid nn sinikad. Seega on KarS § 121 koosseis realiseeritud vähemalt kaudse tahtlusega ning maakohtul ei olnud alust nimetatud episoodi süüdistusest välja jätta.
6.8.KrMS § 306 alusel tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada rida küsimusi ja otsust põhistada. Otsuse põhistuste ülesehitamisel ei ole järgitud deliktistruktuuri ja see muudab otsuse raskesti jälgitavaks. Maakohus on lugenud osa tõendeid usaldusväärsemateks, kuid ei ole seda küllaldaselt põhistanud. Ei ole põhjendatud kannatanu O.J. i ütluste kõrvalejätmine.
6.9.Apellant ei nõustu P.N-ile maakohtu poolt valitud karistuse liigiga. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü puhul tuleb põhjendada süü objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid, süüdlase käitumist enne ja pärast kuritegu. P.N pani toime kehalise väärkohtlemise kahe isiku suhtes, süü aste on suhteliselt suur, kuna P.N tegevus ei piirdunud ühekordse juhusliku löögiga, vaid korduvate löökidega. Enne kuriteo toimepanemist P.N mõnitas ja solvas kannatanut O.J. it nii sõnaliselt kui ka solvava liigutusega, milline on näha ja kuulda ka videosalvestisel. Pärast kuriteo toimepanemist ütleb P.N, et kannatanu sai veel vähe peksa (hääl on kuulda videosalvestisel). Seetõttu rahaline karistus ei vasta süü suurusele. P.N osa kuriteo toime panemisel oli suurem kui E. P.N, P.N alustas rünnet kannatanu O.J. i suhtes.
7.Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsuse peale esitas 14.02.2014 apellatsiooni ka kannatanute esindaja vandeadvokaat A. Vilt, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-7450 osaliselt, tunnistada P.N süüdi KarS § 121 järgi ka L.J. suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises ning kehalise väärkohtlemise toimepanemises O.J. i suhtes grupis E. P.N-iga ning mõista talle karistus, millist nõudis maakohtus prokurör, s.o 6 kuud vangistust, mida KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöörata täielikult täitmisele, kui P.N ei pane 18-kuulisel katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Lisaks palutakse tühistada Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsus nimetatud kriminaalasjas E. P.N õigeksmõistmises ja tunnistada E. P.N süüdi KarS § 121 järgi ning mõista talle prokuröri poolt maakohtus taotletud karistus. Kaitsja seisukohad on järgnevad.
7.1.Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnormide sätteid. Maakohtu järeldus, et süüdistuses on omistatud E. P.N-ile süüdistatava P.N tegevus, ei ole kooskõlas maakohtus uuritud tõenditega. Maakohtus on kannatanu O.J. kinnitanud, et ka E. P.N lõi teda ning põhjustas talle sellise tegevusega füüsilist valu. Kannatanu O.J. i ütlustest nähtub, et P.N tegutsesid ühiselt, mõlemad lõid kannatanut korduvalt ning E. P.N ründas kannatanut ka olukorras, kus polnud vajadust nö kaitsta isa P.N . Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et olulisimaks tõendiks asjas on videosalvestis, kuid nähtuvalt kohtuotsusest ei ole maakohus piisava põhjalikkusega seda analüüsinud.
7.2.Maakohus on jätnud P.N süüdistusest välja L.J. suhtes kehalise väärkohtlemise. Maakohus on lugenud tõendatuks, et püüdes takistada P.N löömast O.J. it, läks L.J. meestele vahele, kuid P.N haaras tal õlavarrest ning tõmbas eemale. Maakohus on tuginenud kannatanute ja tunnistaja ütlustele valikuliselt, jättes andmata hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. L.J. kinnitas kohtuistungil, et P.N haaras tal kinni käest ning selle tagajärjel ta kukkus. Millest tulenevalt loeb maakohus usaldusväärsemaks tunnistaja T. P.N ütlusi kukkumise kohta, kohtuotsusest ei nähtu. Maakohus on jätnud tähelepanuta kannatanu O.J. i ütlused selle kohta, et kui L.J. jooksis politseisse helistama, siis E. P.N ründas O.J. it uuesti ning toimus kaklus ja mõlemad kukkusid. Kohtuotsusest nähtub, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud kannatanu ütlustele valikuliselt, lugedes osa
kannatanute ütlusi usaldusväärseks, osa mitte. Samas jättis maakohus andmata hinnangu tõendiallika suhtes tervikuna, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust.
7.3.Kannatanud ei nõustu P.N-ile mõistetud karistusega. P.N käitus kannatanute suhtes enne konflikti väga solvavalt ja ähvardavalt. Samuti käitus ta kohtuistungil bravuurikalt ning oli ilmne, et tal on raske tagasi hoida enda negatiivseid tundeid kannatanute suhtes. Videosalvestiselt on kuulda, et peale kaklust nendib P.N, et kannatanu sai veel vähe peksa. Eelnevast saab üheselt järeldada, et P.N ei kahetse juhtunut ning suhtub kannatanutesse vihkamisega. Karistuse eesmärk muu hulgas on hoida isikut uute süütegude toimepanemisest. Arvestades P.N isikuomadusi ja asjaolu, et ta on sunnitud ka edaspidi kannatanute kui naabritega kokku puutuma, on suhteliselt suur võimalus, et sarnaseid intsidente võib ka edaspidi juhtuda. Tingimisi rahaline karistus ei ole piisav, arvestades süü suurust ega hoia süüdistatavat uute kuritegude toimepanemisest.
8.Lisaks esitas kannatanu L.J. esindaja A. Vilt 13.02.2014 määruskaebuse Tartu Maakohtu 03.02.2014 määrusele riigi õigusabi kulude väljamõistmiseks, millega palub tühistada maakohtu määrus. Kaitsja on seisukohal, et 03.02.2014 määrus on vastuolus 31.01.2014 kohtuotsusega samas kriminaalasjas.
8.1.L.J. on pensionär, kelle ainsaks sissetulekuks on pension. Riigi õigusabi andmise määrusest nähtub, et vastavalt maakohtu poolt teostatud päringutele, on L.J. pangakontol 1099 eurot. Seetõttu on temale määratud õigusabi osalise tagasimakse kohustusega. L.J. on 72-aastane ning tema abikaasa, kes on samuti pensionär, on raskesti haige. Tulenevalt vanusest ja tervislikust olukorrast on nad kogunud enda väikesest sissetulekust nn “matuseraha”. Seega leiab L.J. , et tema varanduslikku seisu on ebaõiglaselt hinnatud.
8.2.Tulenevalt KrMS §-st 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd maakohtu otsuse peale on esitatud apellatsioon, siis 31.02.2014 Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-13-7450 ei ole veel jõustud. Nimetatud kohtuotsusest ei nähtu ka asjaolu, et P.N on L.J. suhtes toimepandud kuriteos õigeks mõistetud. Nähtuvalt Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsusest on maakohus pidanud võimalikuks jätta kannatanutele riigi õigusabi arvel määratud esindajale väljamaksmisele kuuluvad tasu ja kuluhüvitis – O.J. i esindamise eest 564 eurot ning L.J. esindamise eest 456 eurot, riigi kanda, arvestades nii KarS § 180 lg 3 sätteid, kui asjaolu, et L.J. kehalise väärkohtlemise episood kuulus P.N süüdistusest väljajätmisele. Kohtuotsusest ei nähtu, et kannatanu L.J. esindaja õigusabi tasu ja kulud on 50% ulatuses jäetud tema enda kanda. Seega esineb kahe kohtulahendi vahel vastuolu kannatanu õigusabi tasude osas. 9.Süüdistatava P.N kaitsja R. Levin esitas seoses apellatsioonidega kirjaliku seisukoha. Kaitsja nõustub prokuröri apellatsiooniga osaliselt, kuna kohtu järeldustest tulenevalt ei ole P.N L.J. t kehaliselt väärkohelnud, s.t P.N ei ole toime pannud süüdistuses märgitud kuritegu ja maakohus oleks pidanud P.N L.J. ga seonduvas episoodis õigeks mõistma. Ülejäänud osas kaitsja prokuröri apellatsiooniga ei nõustu ja leiab, et puuduvad tõendid, mis annaksid alust väiteks, et P.N tegevus oli suunatud L.J. le füüsilise valu põhjustamisele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10.Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, tutvunud prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonidega ning kaitsja arvamustega maakohtu otsuse osas, leiab,
et prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonid kuuluvad osaliselt rahuldamisele ning maakohtu otsus tuleb KrMS §-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p-de 7, 8 alusel tühistada ning saata kriminaalasi tühistatud osas maakohtule KrMS § 341 lg 4 alusel uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.
11.KrMS § 338 p 3 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tulenevalt KrMS §-st 338 p 3 on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus. Samuti KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. KrMS § 341 lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Käesoleval juhul on maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine toonud kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse.
11.1.KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Käesolevas asjas tuvastas ringkonnakohus põhjenduste puudumise, seega menetlusnormi olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja resolutsiooni mittevastamise kohtuotsuse põhiosale KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Kriminaalasja tagasi saatmata rikuks ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-59-07).
11.2.Ringkonnakohtu pädevus tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks tuleneb KrMS §-st 341. Nimetatud sätte kohaselt on ringkonnakohtu volitused taolise otsustuse tegemisel erinevad sõltuvalt sellest, kas apellatsioonimenetluses leidis tuvastamist kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 või lg 2 mõttes. Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama, kuna tegemist on juba seadusandja poolt niivõrd kaalukateks kohtuliku arutamise üldprintsiipide minetusteks loetud rikkumistega, et taolise kohtuliku arutamise pinnalt kujunenud kohtulahendit ei saa ühelgi juhul sisuliselt õigeks lugeda. Kõnealuste rikkumiste esinedes ei saa maakohtus toimunud kohtulikku arutamist pidada ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuetele vastavaks ning seetõttu ei saa rääkida ka eelneva menetluse kohtulahendit legitimeerivast toimest. Seega pole apellatsioonikohtul KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega (RKKKo nr 3-1-1-37-11). KrMS § 341 lg 4 kohaselt kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saadab kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.
11.3.Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 306 lg 1 ja 2 ning § 312 p-de 1, 2 nõudeid. KrMS § 312 p 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning p 2 kohaselt tuleb esitada tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Eeltoodu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosa sisaldama tõendite analüüsi ja hindamist. Seda nõuavad ka KrMS § 60 ja
§ 61, mille kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.
11.4.Maakohus ei ole neid nõudeid järginud ja tõendeid kogumis analüüsimata ja hindamata on asunud muuhulgas seisukohtadele, mis ei tugine maakohtu poolt analüüsitule.
12.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta kohtuotsuse põhiosas jõutud järeldustele. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.
12.1.Nimelt esitati P.N-ile süüdistus selles, et tema 08.07.2013 kella 14.30 paiku lõi rusikaga näkku O.J. it ning kui O.J. teostas hädakaitset, siis koos E. P.N-iga kasutas P.N füüsilist vägivalda O.J. i suhtes. Lisaks haaras P.N rüseluse käigus O.J. ile appi tulnud L.J. käest, heitis naise kõrvale, mille tulemusena L.J. kukkus, mis tekitas füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Maakohus mõistis P.N süüdi KarS § 121 järgi. Ei ole selge maakohtu seisukoht, mis osas on P.N süüdi mõistetud.
12.2.Maakohus jõudis oma otsuse põhiosas järeldusele, et P.N süüdistusest tuleb välja jätta füüsilise vägivalla kasutamine koos E. P.N-iga ja ka see süüdistuse osa, mis puudutab L.J. kehalist väärkohtlemist, kuna P.N puudus tahe nimetatud teo osas.
12.3.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette kohtule võimalust jätta mingi osa süüdistusest kõrvale ning analüüsida üksnes valitud episoode. Tulenevalt KrMS §-st 309 saab maakohus teha, kas süüdimõistva või õigeksmõistva kohtuotsuse. Üksnes prokuröril on võimalus KrMS § 301 alusel süüdistusest loobuda, mida prokurör käesolevas asjas teinud ei ole. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt on P.N süüdi mõistetud KarS § 121 järgi. Sellest tulenevalt võib eeldada, et P.N on süüdi mõistetud ka kehalises väärkohtlemises grupis koos E. P.N-iga ning L.J. kehalises väärkohtlemises. Selline arusaam on aga vastuolus kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaoludega. Tulenevalt asjaolust, et P.N tunnistati süüdi mitte kõigis talle etteheidetavates kuritegudes, olnuks vajalik otsuse resolutiivosas ära näidata seda, missuguseid tegusid süüdimõistmine hõlmab. Resolutsioon on vastuolus tõendamist leidnud asjaoluga. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega tulenevalt KrMS § 339 lg 1 p 8, mis tuleb maakohtul kõrvaldada uue otsuse tegemisel. Kui maakohus leiab, et P.N tegevus ei ole piisavalt tõendatud 31.01.2014 otsusest välja jäetud süüdistuste osas, siis tuleb maakohtul selles osas teha õigeksmõistev otsus KrMS § 309 lg 2 ja § 314 alusel.
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendamatult on jäetud maakohtule esitatud tõendeid kõrvale ning ei ole võetud tõendite osas selgeid seisukohti. KrMS § 3051 lg 1 kohaselt peab kohus täitma põhjendamiskohustust viisil, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (RKKKo nr 3-1-1-61-12).
13.1.Maakohus on toonud oma lahendis välja küll kõik esitatud tõendid ja analüüsinud nende sisu, kuid ei ole võtnud enamuse tõendite osas kindlat seisukohta. Kohtuotsuse leheküljel 6 (tl 101 pöördel) on kord L.J. ütlused usaldusväärsed seoses E. P.N tegevusega, kuid ei ole usaldusväärsed seoses sellega, et P.N haaras tema käest, mille tõttu isik kukkus. Tõendi usaldusväärsusele tervikuna on hinnang andmata.
13.2.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa kohus tugineda valikuliselt isikulise tõendusallika ütlustele, vaid kohus peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (RKKKo 21.05.2012 nr 3-1-1-31-12). Tulenevalt sellest on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluseõigust, mis tuleb maakohtul uue kohtuotsuse koostamisel kõrvaldada.
13.3.Lisaks on maakohus teinud motiveerimata järeldusi, et E. P.N-ile on omistatud P.N tegevus ja põhjendamatult on peetud O.J. i ütlusi ebausaldusväärseteks. Need asjaolud kogumis on loonud olukorra, kus maakohtu järeldused ei vasta uuritud tõenditele ning P.N süüdimõistmine ja E. P.N õigeksmõistmine on rajatud üksnes maakohtu valikulistele tõenditele, mitte tõendite hindamisele kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo nr 3-1-1-8-13). Uue otsuse tegemisel peab maakohus lisaks tõendite analüüsile andma neile ka hinnangu.
14.P.N ja E. P.N süüdistatakse KarS § 121 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Maakohtu poolsed põhjendused ei ole jälgitavad deliktistruktuuri ülesehituse järgimata jätmise tõttu.
14.1.KarS § 121 süüteokoosseisu analüüsimisel ei ole aru saada, millised asjaolud on maakohus arvestanud koosseisu juurde, millised mitte. Maakohus on põhjendavas osas üksnes nentinud, et P.N süüdistusest tuleb välja jätta E. P.N-iga grupis füüsilise vägivalla kasutamine ning kehaline väärkohtlemine L.J. suhtes. Füüsilise vägivalla osas on maakohus öelnud, et ei esine selliseid tõendeid, mille alusel saaks öelda, et E. P.N ja P.N oleksid täitnud ühtset teoplaani, mistõttu ei saa omistada P.N tegevust E. P.N-ile. Maakohtu arvates oli E. P.N tahe suunatud isa kaitsmisele, mitte isa aitamisele füüsilise vägivallaga. Maakohtu viide Riigikohtu praktikale pole asjakohane, kui maakohus ei aseta käesoleva asja tehiolusid viidatud praktika konteksti, toomata välja võrdlusi. Maakohtul tuleb võtta pärast põhjalikku tõendite hindamist selge seisukoht, kas P.N ja E. P.N tegutsesid kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes või mitte. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on analüüsinud vaheldumisi E. P.N ja P.N tegevust, luues olukorra, kus otsus ei ole jälgitav. Otsuse tegemisel tuleb tõendite olemasolul tegevusi analüüsida isikute osas eraldi.
14.2.Maakohus on küll tõendite alusel asjaolusid tuvastanud, kuid on jätnud tuvastatud asjaolud KarS § 121 objektiivse koosseisuga sidumata ning asunud kohe analüüsima P.N tahtlust. Subjektiivse külje ehk tahtluse analüüsimisel jääb omakorda selgusetuks, millise süüdistuses esitatud löömise kohta see käis. Süüteokoosseisu analüüs on üldsõnaline.
15.Tähelepanuvääriv on asjaolu, et maakohtu 31.01.2014 otsus ja 03.02.2014 menetluskulude osas tehtud määrus on omavahel vastuolus.
15.1.Tartu Maakohtu 31.01.2014 otsuse punktist 5 tulenevalt on maakohus pidanud võimalikuks jätta kannatanutele määratud riigi õigusabi osutamisest tekkinud kulud riigi kanda tervikuna, lähtudes esindaja esitatud taotlustest. O.J. il tekkis õigusabi kulusid 564 eurot ja L.J. l 456 eurot. Tartu Maakohtu 03.02.2014, s.o hilisema määrusega mõistis maakohus L.J. lt välja 228 eurot õigusabi kulude eest. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et Tartu Maakohtu 28.11.2013 määrusega anti L.J. le riigi õigusabi, mis anti kohustusega hüvitada see 50% ulatuses osamaksetena. Nimetatud määrus on aga vastuolus maakohtu otsusega, millega jäeti kulud tervikuna riigi kanda. Maakohtul tuleb võtta seisukoht vastuolude osas. Vastuolulisuse tõttu tühistab ringkonnakohus 03.02.2014 maakohtu määruse.
16.Nimetatud rikkumisi ei pea ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest maakohtu otsuse näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis KrMS §-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7, p 8 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. KrMS § 341 lg 4 võimaldab juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saata kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Seega uus kohtuotsus tuleb teha süüdistatavate süü olemasolul KarS § 121 järgi süüteokoosseisu
elementide osas, lõplikus süüditunnistamise kvalifikatsioonis ning esitada seisukohad seoses eespool nimetatud menetlusõiguse rikkumistega.
17.L.J. kaitsja vandeadvokaat A. Vilt esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtulikuks üldmenetluseks ettevalmistamiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 4,00 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 144,00 eurot (sh käibemaks 24,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud riigi kanda.
17.1.O.J. i esindaja vandeadvokaat A. Vilt esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtulikuks üldmenetluseks ettevalmistamiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 5,00 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 216,00 eurot (sh käibemaks 36,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud riigi kanda.
17.2.Süüdistatava P.N kaitsja vandeadvokaat R. Levin esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kirjaliku seisukoha koostamiseks seoses apellatsioonimenetlusega 0.5 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 36 eurot (sh käibemaks 6 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud riigi kanda.
18.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390, § 337 lg 2 p 2, § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7, p 8, § 341 lg-dest 2, 4 tuleb tühistada osaliselt Tartu Maakohtu otsus, rahuldada osaliselt prokuröri ja kannatanute esindaja apellatsioonid ning rahuldada määruskaebus ja saata kriminaalasi 1-13-7450 esimese astme kohtule samas koosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.