Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk
Kriminaalasi
S.G ja Elmo S.G süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 29. mai 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Prokurör Ülle Hõrak
Süüdistatavad
Kaitsjad
S.G : isikukood 35006262754; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; kesk-eriharidusega; pensionär, varem kriminaalkorras karistamata; Elmo S.G: isikukood 38002162735; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; põhiharidusega; OÜ XXX tööline, varem kriminaalkorras karistamata; Advokaadid Roman Levin ja Aivar Kello
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus jätta muutmata.
2.Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Advocatus kasuks 36 (kolmkümmend kuus) eurot advokaat Roman Levini poolt S.G-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
4.AB-le Advocatus välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.G anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et ta 8. juulil 2013 kella 13.40 paiku Põlva maakonnas Räpina vallas Kõnnu külas pani toime O.J. i ja L.J. tervise kahjustamise peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise näol. Ta lõi O.J. ile rusikaga näkku ning kui O.J. teostas hädakaitset, siis tekkinud rüseluse käigus koos Elmo S.G-ga kasutas O.J. i suhtes füüsilist vägivalda- lõi korduvalt käe ja jalaga pikali kukkunud O.J. it pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kirjeldatud intsidendi käigus haaras ta O.J. ile appi tulnud L.J. l käest ning heitis naise kõrvale, mille tagajärjel L.J. kukkus vasakule õlale, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. E. S.G-le esitati süüdistus selles, et ta 8. juulil 2013 kella 13.40 paiku Põlva maakonnas Räpina vallas Kõnnu külas pani toime O.J. i tervise kahjustamise peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise näol. Peale seda, kui S.G oli löönud O.J. ile rusikaga näkku ning kui O.J. teostas hädakaitset, ründas Elmo S.G O.J. it ja tekkinud rüseluse käigus koos S.G-ga kasutas O.J. i suhtes füüsilist vägivalda, lüües korduvalt käe ja jalaga O.J. it pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Ka see käitumine kvalifitseeriti süüdistuses KarS § 121 järgi.
2.Tartu Maakohtu 29. mai 2014 otsusega tunnistati S.G süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 800 eurot, mis jäeti edasiselt KarS § 73 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. S.G mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks. 2.1 Kohus luges tuvastatuks, et 8. juulil 2013 toimus perekondade J. ite ja S.G elamute vahelisel piiril ja selle läheduses konflikt S.G, Elmo S.G ja O.J. i vahel, mis alguses oli verbaalne – S.G sõimas O.J. it, kasutades venekeelseid solvavaid väljendeid ning viskas seejärel tema suunas kivi. Elmo S.G ütles O.J. ile, et krundi piirile paigutatud kivid asetsevad nende territooriumil ja palus need ära koristada. O.J. salvestas toimuvat videokaameraga ja asus kive ümber paigutama, samal ajal jätkus ka sõnavahetus tema ja S.G vahel. Kirjeldatud asjaolude esinemine on tõendatud O.J. i poolt tehtud videosalvestusega. Salvestuselt on näha ka Elmo S.G eemaldumine, tema enda sõnade kohaselt tahtis ta minna tööleminekuks riietuma. Videosalvestus toetab ka kannatanu O.J. i ütlusi, mille kohaselt S.G lõi esimesena kannatanu O.J. it rusikaga näkku. 2.2 Kohtu hinnangul ei esine vastuolu ütlustes O.J. i käitumise kohta vahetult pärast S.G-lt saadud lööki rusikaga näkku. O.J. on öelnud, et lükkas S.G eemale, E.S.G nägi, et „Oleg ründab isa“. Objektiivselt toimus kahe isiku vahel füüsiline kontakt, millesse kannatanu, keda oli eelnevalt rusikaga löödud ning keda tuleb seetõttu pidada hädakaitseseisundis viibivaks, suhtus kui tema vastu suunatud ründe tõrjumisse, kuid kaassüüdistatav E.S.G, kes ei olnud näinud füüsilise konflikti algust, hindas seda kui rünnet S.G-le. 2.3 Omavahel on vastuolus O.J. i ja E.S.G ütlused E.S.G poolt O.J. i löömise kohta. O.J. kinnitab, et Elmo S.G lõi teda rusikaga pähe, kuid E.S.G eitab löömist. O.J. on öelnud, et kui
tema „lükkas Peetrit eemale, siis külje pealt Elmo lõi mind rusikaga pähe“. E.S.G ütluste kohaselt sama situatsiooni kohta ta lükkas Olegi eemale ja Oleg lükkas teda. E.S.G möönab, et järgneva rüseluse käigus hoidis ta O.J. il ümbert kinni ja pigistas teda ning viskas mitu korda maha, et ta maha rahuneks. Seega on asjaolu puhul, kas E.S.G lõi O.J. it rusikaga näkku või mitte, tegemist n.ö. sõna-sõna vastu olukorraga, teised kohtu poolt uuritud tõendid ei kinnita ega lükka ümber löömist. 2.4 Süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse kaalumisel nende elulise usutavuse kriteeriumi alusel ei ole kohtul võimalik teha järeldust ühe või teise tõendiallika kasuks, sest üldise tõenäosuse kohaselt on usutavad mõlemad variandid – nii see, et E.S.G võis O.J. it lüüa tema poolt tajutava ründe S.G-le tõrjumiseks, kui ka E.S.G poolt avaldatu, et ründe tõrjumiseks ja lõpetamiseks kasutas ta O.J. i eemale lükkamist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-89-12 osundanud, et tunnistaja ütluste usaldusväärsus sõltub muuhulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Seega tuleks ka eeltoodud sündmuse osas, mis moodustab osa O.J. i kehalisest väärkohtlemisest, mille on süüdistuse kohaselt pannud toime Peeter ja Elmo S.G kaastäideviijatena, anda hinnang, kas O. J. i või E.S.G ütlusi võisid eeltoodud asjaolud mõjutada. Kohus on seisukohal, et O.J. i poolt sündmuse tajumist võis mõjutada tema suhtes vahetult toime pandud õigusvastane rünne. Ta on kohtuistungil kirjeldanud oma enesetunnet pärast seda, kui S.G oli teda löönud rusikaga näkku : „Mul oli ilmselt šokk, adrenaliin tõusis ja hakkasin kaitsma ennast.“ Kuna tema vastu olid alates E.S.G sekkumisest konflikti kaks isikut, võis ta mitte tajuda, kelle löök teda konkreetselt tabas. E.S.G puhul ei esinenud kohtu hinnangul sellist tajumist mõjutanud asjaolu. Kohtu hinnangul ei ole võimalik väita, et E.S.G ütlused on ebausaldusväärsed, kuivõrd ta on tunnistanud, et ta kasutas O.J. i suhtes vägivalda ja tekitas ka vigastusi tema kinnihoidmise ja maha viskamise teel, kuid mitte kaklemise (löömise) teel. E.S.G ei oleks kohtu arvates põhjust eitada ühte lööki rusikaga, kui ta selle oleks teinud. Kohtu hinnangul ei muuda ülaltoodud O. J. i tajumist mõjutanud asjaolu tema ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks, arvestades, et muus osas on tema ütlused kooskõlas teiste tõenditega, millele toetudes kohus loeb sündmuse asjaolud tõendatuks. 2.5 Elmo S.G tegevus seisnes kannatanu O.J. i näost haaramises eesmärgiga lükata kannatanu eemale S.G-st. Seejärel võttis E.S.G O.J. il keha ümbert kinni, mille käigus nad mõlemad korduvalt kukkusid ja tõusid püsti. Kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud O.J. i löömine E.S.G poolt. Keha pigistamine on elulise usutavuse kriteeriumi alusel hinnates valu tekitav tegevus, kuid E.S.G süüdistuses ei ole sellist vägivallategu kirjeldatud. Talle on süüdistuse kohaselt omistatud S.G tegevus – korduvalt käe ja jalaga O.J. i löömine pea ja keha piirkonda. Seega on Peeter ja Elmo S.G neile esitatud süüdistuste kohaselt O.J. i suhtes toime pandud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo kaastäideviijad. 2.6 Seega tuleb käesolevas asjas vastata küsimusele, kas Peeter ja Elmo S.G tegutsesid O.J. it rünnates ühiselt ja kooskõlastatult ehk kas nende tegude põhjal on võimalik järeldada, et nad otsustasid ühiselt panna toime kannatanu kehalise väärkohtlemise peksmise või valu tekitanud kehalise väärkohtlemise näol. Kohus on seisukohal, et kuigi objektiivselt vaadatuna tegutsesid P.ja E.S.G O.J. i kehalisel väärkohtlemisel ühiselt, s.t. kasutasid tema suhtes samaaegselt erinevat vägivalda, siis uuritud tõendite alusel ei saa jaatada Peeter ja Elmo S.G ühise teootsuse esinemist. Tõendatud on asjaolu, et enne S.G poolt kannatanu ründamist oli E.S.G sündmuskohalt lahkumas, ta ei näinud füüsilise ründe algust. E.S.G väide, et ta ei näinud, kuidas isa ründas O. J. it, ei ole millegagi ümber lükatud. O.J. i ütlustega on tõendatud, et kannatanu lõi samuti S.G, seega võis E.S.G seda ka näha.
E.S.G tagasipöördumise põhjuseks oli takistada O. J. il oma isa ründamist. E.S.G tegevus, kus ta kõigepealt haaras O.J. il näost ja seejärel hoidis kinni tema kehast, osundab eesmärgile tõrjuda tema arvates õigusvastast rünnet isa vastu. E.S.G ei saanud hoida enda kontrolli all samaaegset S.G tegevust, kes sel ajal, kui E.S.G ja O.J. rüseluse käigus maha kukkusid, peksis jalgade ja kätega O.J. it. 2.7 Kuna Elmo S.G-le ei saa omistada S.G tegevust O.J. i kehalisel väärkohtlemisel ning tema enda tegusid (O.J. i lükkamist, kinnihoidmist ja pigistamist) ei ole talle esitatud süüdistuses kirjeldatud, tuleb E.S.G süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista kuriteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu tema tegevuses. 2.8 Karistuse mõistmisel märkis kohus, et S.G puhul ei esine karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestab kohus kõigepealt asjaoluga, et S.G ei ole ise oma tegu hukka mõistnud või vähemalt ei ole ta seda avaldanud. S.G ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Teatisest tema sissetulekute suuruse kohta nähtub, et S.G on pensionär ning tal on kindlaks tehtud töövõime kaotus 80 % ulatuses. KarS § 121 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Vastavalt KarS § 56 lg 2 võib kohus vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui KarS eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohus on seisukohal, et esmakordselt kuriteo toime pannud pensioniealise isiku suhtes, olukorras, kus kuriteoga ei ole põhjustatud märkimisväärseid tagajärgi, ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik valida raskemat karistusliiki, s.o vangistust. Arvestades S.G süüd ja võimalusi tema mõjutamiseks edaspidi õiguskuulekalt käituma, samuti silmas pidades õiguskorra kaitsmise huvisid, on piisav tema karistamine rahalise karistusega.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras riiklik süüdistaja, kes taotleb E. S.G suhtes süüdimõistva otsuse tegemist ning S.G-le mõistetud karistuse karmistamist. Apellatsiooni kesksed väited on seejuures järgmised. 3.1 Prokuröri hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et on lugenud kannatanu O.J. i ütlused osaliselt usaldusväärseks ja osaliselt mitte (viitega RKKKo 3-1-131-12). O.J. on kohtus kinnitanud, et E. S.G lõi teda rusikaga pähe ja kohus ei ole põhistanud, miks need ütlused siis ikkagi ei ole usaldusväärsed. 3.2 Ka ei ole otsus E. S.G õigeksmõistmise osas jälgitav. Aru ei ole saada, kas tõendamist ei leidnud süüteo objektiivne või subjektiivne koosseis või oli E. S.G eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. 3.3 Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et E. S.G võis olla eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses. Kui ka asuda seisukohale, et E. S.G ei näinud esimest lööki (s.o S.G rünnakut O.J. i suhtes), siis E. S.G järgnev tegevus ei olnud enam kantud tahtluses teostada hädakaitset. Koheselt, kui kannatanu oli lükanud eemale S.G, lõi E. S.G O.J. it. Salvestiselt nähtub, et vahetult enne S.G lööki liigub E. S.G kaamera vaateväljast ära, kuid juba paari hetke pärast toimub löök. Seega ei saanud ta minna isast eriti kaugele ning on vähetõenäoline, et ta ei näinud kasvõi osaliselt S.G poolt tehtud lööki. On eluliselt usutav, et ta ründas O.J. it eelnevalt tekkinud ja S.G poolt tehtud löögiga kulmineerunud konfliktist ajendatuna. Kuulda ei ole, et E. S.G manitseks kedagi kaklust lõpetama, mistõttu ei ole usutav tema väide selle kohta, et ta püüdis kaitsja oma isa.
3.4 Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust kaastäideviimise osas ning selles küsimuses ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud KrMS § 3051 lg 1 tähenduses. Uuritud tõenditel ei rajane väide, et E. S.G ja S.G puudus ühine teootsus. Viidetega erinevatele Riigikohtu lahendile sedastatakse apellatsioonis ka kokkuvõtlikult, et otsuses on tervikuna tegemist tõendite valikulise ja osalise hindamisega, mis on põhistamiskohustuse rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 3.5 Viimasena ei nõustu riiklik süüdistaja ka S.G-le mõistetud karistuse liigiga. S.G pani toime kehalise väärkohtlemise kahe isiku suhtes, tema süü tuleb lugeda suureks. Videolt on ka kuulda S.G hinnangut, et kannatanu sai veel vähe peksa. Prokurör leiab, et rahaline karistus ei vasta S.G süü suurusele, mistõttu palub ta mõista süüdistatavale karistuseks 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 74 alusel 18-kuulise tähtajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.
4.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 16. juuli 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 18. augustini 2014.
5.Määratud tärminiks esitas kohtule enda kirjalikud seisukohad S.G kaitsja advokaat R. Levin, kes peab apellatsiooni põhjendamatuks ning palub jätta maakohtu otsus muutmata. Kaitsja hinnangul ei anna prokuröri väited alust seisukohaks, et S.G pani kuriteo toime koos E. S.G-ga. Samuti on kaitsja seisukohal, et S.G-le mõistetud karistus vastab tema teosüüle ning tuleb jätta muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning prokuröri apellatsioon jääb tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
6.Enne E. S.G süüküsimuse lahendamise juurde asumist peab ringkonnakohus vajalikuks apellatsiooni osas märkida, et riiklik süüdistaja on selles esitatud väidetes ning lõpptaotluses ilmselgelt vastuoluline. Nimelt leiab prokurör Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale viidates mitmel korral, et maakohtu otsuses ei ole järgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ning pole esitatud piisavalt asjakohaseid motiive, mis on kogumis hinnatavad KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena (s.o tegemist on nn kataloogisiseste menetluslike puudustega). Samal ajal taotleb riiklik süüdistaja aga maakohtu otsuse tühistamist ning süüdimõistva otsuse langetamist E. S.G suhtes. 6.1 Kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu asjaolule, et kui ringkonnakohus peaks tuvastama kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ei ole selle rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2 apellatsioonimenetluses võimalik ega ka lubatud; seadus on selles küsimuses ühemõtteliselt selge. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt nt RKKKo 3-1-1-27-08, p 16). Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses ja jäetaks kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks senise praktika kohaselt kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-59-07, p
12; RKKKm 3-1-1-35-13, p 16). Seega taotleb riiklik süüdistaja esitatud väite taustal ringkonnakohtult menetluslikult võimatut. Teisalt tuleb täheldada sedagi, et sisuliselt soovib apellant siiski üksnes olemasolevate tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt; nagu öeldud, haakub see ka riikliku süüdistaja lõpptaotlusega mõista E. S.G talle esitatud süüdistuses süüdi. 6.2 Esmapilgul võib tunduda, et kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks tuleks lugeda maakohtu käsitlus, kus samaaegselt on loetud kannatanu O.J. i ütlused nii usaldusväärseks kui ka osaliselt mitteusutavaks (vt p 2.4). Tegelikkuses see nii aga ei ole – sellist käsitlust on kriminaalkolleegium pidanud enda praktikas kestvalt võimalikuks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 11. aprilli 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-08-3124), enda senist jäika seisukohta selles küsimuses on leevendanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt RKKKo 3-1-1131-13, p 11 jj). Maakohus on arusaadavalt selgitanud ning teistele tõenditele tuginevalt näidanud, miks on O.J. i ütlused peamises ulatuses siiski tõele vastavad ning kohtuotsuse tegemisel kasutatavad, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega tegemist ka kirjeldatud olukorras. Seega loeb ringkonnakohus apellandi viited kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ülaltoodud põhjusil alusetuteks ning täiendavalt sellel küsimusel ei peatu.
7.Nagu öeldud, jääb apellandi taotlus langetada E. S.G suhtes süüdimõistev otsus tagajärjetuks. Seejuures tõdeb kohtukolleegium, et sellekohased argumendid saab ringkonnakohus esitada suhteliselt napilt. Nii tuleb esmalt märkida, et ülemäärast kaalu ei oma küsimus, kas E. S.G ja S.G tegutsesid süüdistuses kirjeldatud olukorras kaastäideviijatena või mitte; kui ka anda sellele küsimusele eitav vastus, oleks jätkuvalt võimalik lahendada E. S.G süüküsimus läbi kõrvaltäideviija inistituudi - tegemist oleks olukorraga, kus mitu isikut põhjustavad (sh ka samaaegselt) koosseisupärase tagajärje, olemata seejuures kaastäideviijad (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas 1-08-9046, p 9.5). Kõnealune küsimus ei ole seega käesolevas kaasuses määrava tähendusega.
8.Ülemäära kaalukas ei ole ka küsimus selle kohta, kas E. S.G lõi kannatanut rusikaga või mitte. Süüdistatav ise on seda eitanud ning maakohus on leidnud, et E. S.G vastavas väites ei ole alust kahelda. Ka selles osas leiab ringkonnakohus, et isegi siis, kui lugeda löök rusikaga kannatanu pihta toimunuks, ei muudaks see E. S.G vastutuse seisukohalt eraldivõetult veel midagi, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks ka seda küsimust üksikasjalikult käsitleda. Nimelt tuleb siinkohal silmas pidada, et E. S.G on kestvalt väitnud, et tema konflikti füüsilise sekkumise motiiviks oli arusaam, et kannatanu O.J. ründas tema isa, mistõttu sekkus ta toimunusse sooviga viimast aidata, s.o õiguslikus mõttes hädaabi korras (vt kd 1, tlk 92 pöördel). Aga just see kaitsetees on käesolevas kaasuses keskse tähendusega, kuivõrd juhul, kui lugeda see tõeseks, on välistatud E. S.G vastutus tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg-st 1 juhinduvalt. 8.1 Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata mõningatele kohtupraktikas kinnistunud menetlusõiguslikele aluspõhimõtetele, millest kohtul tuleb viidatud küsimuse lahendamisel juhinduda. Nii on kohtupraktikas süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka RKKK otsuse 3-1-1-1512 p-s 11; vt ka RKKKo 3-1-1-22-12, p 8).
Samuti saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1-2412, p 8). Õigusvastasust välistavate asjaolude osas on kõrgem kohus seejuures veel eraldi selgitanud, et kui koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes (sh ka hädaabi osutades) kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-108-13, p 12). 8.2 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus neist arusaamadest veatult lähtunud ning olemasolevat tõenduslikku baasi silmas pidades õigustatult järeldanud, et E. S.G sekkus konflikti hädaabi osutamise eesmärgil. Et kannatanu tegelikkuses S.G ei rünnanud, ei ole asjassepuutuv; nii nagu hädakaitseregulatsiooni korral tuleb ka siinkohal arvesse võtta isiku teadmisi konkreetses olukorras, mitte aga põhimõttest lähtuvalt. Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et KarS § 31 lg 1 näol on tegemist nn eksijasõbraliku regulatsiooniga, mille toime ei sõltu sellest, kas eksimus oli teo toimepanija jaoks välditav või vältimatu või kas tema eksimus põhines juriidiliselt õigel või valel alusel (vt RKKKo 3-1-1-108-13, p 14, 16).
9.Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul menetluslikult veatult asunud seisukohale, et puuduvad tõendid, millele tuginevalt saaks tõsikindlalt E. S.G vastavasisulist väidet kummutada. Videosalvestiselt (kd 1, tlk 54), millele apellant viitab ning millega tutvus ka kohtukolleegium, on nähtav, kuidas E. S.G keerab kannatanule selja ning eemaldub olukorrast; selle alusel ei saa kindlasti mitte järeldada, et E. S.G oleks pidanud nägema, kuidas tema isa S.G järgnevalt kannatanut ründab. Prokuröri väide, et on vähe tõenäoline, et E. S.G ei näinud tegelikku olukorda, rajaneb täielikult oletusel ning on seetõttu asjassepuutumatu argument, mille ringkonnakohus jätab tähelepanuta. Ka teised apellatsioonis esitatud väited tuginevad üksnes nn elulise usutavuse põhimõttele (nt argument, et salvestuselt ei ole kuulda E. S.G manitsusi kakluse lõpetamiseks), mitte aga konkreetsetele tõenditele, millele saaks kohtuotsuse tegemisel tugineda. Eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus pädeb menetlusõiguslikult täielikult ning riikliku süüdistaja apellatsioon jääb edutuks.
10.Põhjendatuks ei pea kolleegium apellatsiooni ka osas, milles taotletakse S.G-le mõistetud sanktsiooniliigi muutmist, milleks käesoleval juhul on rahaline karistus. Senises kohtupraktikas on KarS § 56 osas selgitatud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt nt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole tegemist ei ühe ega ka mitte teise juhuga. Vaatluse all olev kuritegu ei põhjustanud kannatanutele tähelepanuväärseid tagajärgi kehavigastuste näol, tegemist oli spontaanse olmetüliga naabrite vahel. Samuti on S.G varasemalt kriminaalkorras karistamata. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et S.G-le mõistetud karistus vastab tema isikule ja teosüüle, mistõttu jätab kolleegium apellatsiooni rahuldamata ka selles osas.
11.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. S.G kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa advokaat Roman Levin AB-st Advocatus. Advokaat taotleb enda kaitsealusele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmist summas 36 eurot, milles sisaldub käibemaksuna 6 eurot. 11.1 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on seaduslik ja põhjendatud ning see kuulub rahuldamisele. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest reegeljuhtumil kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud viimati Advokatuuri juhatuse 25. veebruari 2014 otsusega. Korra p 21 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 30 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 360 eurot. 11.2 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonivastuse koostamiseks 1 pt, mida ringkonnakohus peab põhjendatuks. Seega tuleb kaitsjale mõista tasuna välja 30 eurot, millele lisandub käibemaksuna 6 eurot. Lõppsummaks kujuneb seega 36 eurot, mille väljamõistmist taotleb ka kaitsja. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras prokurör. KrMS § 185 lg 2 ls 2 sätestab, et sellisel juhul kannab menetluskulud riik.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
(kohtuotsus allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.