Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
05. märts 2014, Tallinn
Kriminaalasi
Sergei Henningi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 16. jaanuari 2014 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatav ja kaitsja
Prokurör
Ringkonnaprokurör Vahur Verte
Süüdistatav
Sergei Henning, ik: ik: 36105247018, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 25.06.2013
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 16. jaanuari 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-13-11088 Sergei Henningile KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 76 lg 6, § 65 lg 2 mõistetud liitkaristuse osas. Uue otsusega:
1.Karistada Sergei Henningit KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 7 (seitsme) aastase vangistusega.
2.KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendades käesoleva otsusega mõistetud karistust eelmise, so Harju Maakohtu 09.09.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva võrra, mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 8 ( kaheksa) aastat 2( kaks) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva vangistust.
3.Muus osas, sh KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguse osas, jätta kohtuotsus muutmata.
4.Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
5.KrMS § 185 lg 1 alusel jätta kaitsjatasu riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.Sergei Henningit süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 09.09.2010.a otsusega nr 1-10-9723 mõistetud süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, omandas ebaseaduslikult uuesti eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 25.06.2013.a, suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kokku massiga 5,00 grammi (puhtal kujul fentanüüli 0,36 grammi), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. Sergei Henning hoidis osundatud narkootilist ainet enda valduses kuni 25.06.2013.a kella 16.29ni, mil ta Tallinnas XXXXXXXXX XX asuva maja juures kahtlustatavana kinni peeti ning politseitöötajad leidsid ja võtsid nimetatud narkootilise aine minigripp kilekotti pakituna tema rahakoti vahelt ära. Suures koguses narkootilise aine (fentanüüli) ebaseadusliku omandamisega ja valdamisega isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, pani Sergei Henning toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas Sergei Henningi süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 9 (üheksa) aastat. KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel, liites käesoleva otsusega mõistetud karistusele eelmise, so Harju Maakohtu 09.09.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva täies ulatuses, mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) aastat 2 (kaks) kuud ja 18 (kaheksateist) päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja, arvestades ärakandmisele kuuluva liitkaristuse, so tähtajalise vangistuse 10 aastat 2 kuud ja 18 päeva ärakandmist alates Sergei Henningi kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 25.06.2013.
APELLATSIOONID:
3.Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu otsus ei ole põhjendatud Sergei Henningile mõistetud karistuse osas. Süüdistatava karistuse määra ei ole veenvalt põhjendatud. Süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. Seejuures tuleb märkida, et 30. detsembril 2013. a toimunud kokkuleppeläbirääkimiste käigus oli prokuröri karistusettepanek süüdistatavale 4 aastat ja 6 kuud vangistust, millele pidi lisanduma eelmine ärakandmata karistus. Seega pidas prokurör Sergei Henningu süü suurusele vastavaks karistuseks ligi kaks korda lühemat vangistust, kui ta hiljem taotles ja mille maakohus ka mõistis. Käesoleval juhul on arusaamatu, millistel põhjendustel on viie päeva jooksul (s.o kokkuleppe läbirääkimistest
30.12. 2013. a kuni kohtuistungini 03. 01. 2014. a.) sellisel määral muutunud hinnang Sergei Henningu süü suurusele ning karistuse eesmärkide saavutamise võimalustele. Riigikohus on samuti märkinud, et karistusmäärad erinevates menetlustes ei tohiks olulisel määral erineda. Maakohus on põhjendamatult järeldanud, et süüdistatav Sergei Henning käitles narkootilist ainet omakasu eesmärgil, s.t sihiga teenida majanduslikku kasu. Kohtuotsuse kohaselt süüdistatavale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi inkrimineeritud käitumise ajendiks oli oma vajaduste rahuldamise kõrval ka ainelise kasu saamise eesmärk, mis narkootilise aine temalt äravõtmise tõttu ei realiseerunud. Kõik süüdistatava juurest leitud esemed on narkootilisi aineid tarvitavate isikute poolt tavapäraselt kasutatavad ning nende Sergei Henningi juurest leidmine ei ole otseselt seostatav tema poolt narkootiliste ainete edasiandmisega või sellest tegevusest kasu saamisega. Sergei Henning rõhutas kohtuistungil, et tal ei ole mingit vara ja seetõttu ei saa väita, et ta on saanud narkootiliste ainete käitlemisest märkimisväärset tulu. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et Sergei Henningile ei ole süüdistuses inkrimineeritud narkootilise aine edasiandmist. Seega on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et käesolevas asjas on karistust raskendava asjaoluna arvestatav kuriteo toimepanemine omakasu eesmärgil. Käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele. Samas kohtuotsuse kohaselt selgitas süüdistatav kohtuistungil oma narkosõltuvuse probleeme ja senist viljatut võitlust sõltuvusega ning tema enese vajadust tarvitada suuri koguseid narkootilist ainet. Seejuures avaldas Sergei Henning ka kahetsust ja soovi vabaneda narkosõltuvusest. Seega leian, et puhtsüdamlik kahetsus vaieldamatult esineb ja KarS § 56 ja § 57 kohaselt tuleks seda karistuse mõistmisel arvestada. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kuigi käesolevas asjas ei ole tuvastatavad karistust raskendavad asjaolud ja esineb karistust kergendav asjaolu, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühemaajalise vangistuse mõistmist. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 16. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-11088 Sergei Henningile karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista Sergei Henningile kergem karistus.
4.S.Henning enda apellatsioonis märgib, et temale mõistetud karistus on liialt karm kui arvestada narkootilise aine kogust ja tema isikut. Asjaolu, et ta ei peitnud ainet annab tunnistust omakasu ajendi puudumisest, asjaolude juhuslikkusest. Äravõetud narkootilisest ainest oleks temale teadaolevalt jätkunud narkomaanile 7-8 päevaks. Temale mõistetud karistus pole
kooskõlas sellekohase kohtupraktikaga. Tal ei ole narkootiliste ainete käitlemine kaasa toonud vabasid rahalisi vahendeid. Ta on ennast süüdi tunnistanud kogu süüdistuse mahus ja teinud seda puhtsüdamlikult. Äravõetud narkootiline aine ei olnud jagatud, see oli enda tarbeks. Ta ei ole korduvalt rahvatervisevastaseid kuritegusid toime pannud. Kokkuleppemenetluse läbirääkimistel oli juttu prokuröri poolt lühemaajalisest vangistusest, kui kohus talle üldmenetluses tehtud otsusega mõistis. Kuidas selle aja jooksul tema süü suurenes. Palub uuesti otsus läbi vaadata ja lühendada karistusmäära. Palub veel arvestada ka vanust ja tema tervist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
5.Apellant- süüdistatav toetab nii enda kui kaitsja apellatsiooni ja palub kergema karistuse mõistmist. Leiab, et teo eest on õiglaseks karistuseks 6 aastat ja 2 kuud vangistust. Apellant- kaitsja toetab esitatud apellatsiooni ja ka süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni ja palub otsuse osalist tühistamist ning uue otsusega S.Henningile kergema karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhjendatud ja tühistamisele kuuluda ei saa. Palub jätta maakohtu poolt mõistetud karistus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus kuulub apellatsioonide alusel mõistetud karistusmäära osas tühistamisele, mis omakorda toob kaasa ka liitkaristuse osas uue otsuse tegemise.
7.Apellandid on viidanud asjaolule, et kokkuleppemenetluseks läbirääkimiste käigus pidas prokurör võimalikuks taotleda põhikaristuseks 4 aasta ja 6 kuulist vangistust. Üldmenetluses aga taotleti ja ka mõisteti tunduvalt rangem karistus, 9 aastat vangistust. Apellatsioonikohtu istungil prokurör kinnitas, et selline esialgne pakkumine oli tehtud, kuid kuna läbirääkimised S.Henningi enda soovi kohaselt kokkuleppeni ei viinud, oli kohus õigustatud mõistma rangema karistuse. Ka kohtuistungi protokollist nähtub, et poolte vahel on kokkuleppemenetluse läbirääkimisi peetud. Kohtukolleegium peab asjakohaseks viidata Riigikohtu seisukohale samas küsimuses. Nimelt on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-96-09 esitanud põhimõtte, et KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. On mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus KarS §-s 56 sätestatuga. Kohtukolleegium leiab, et kuigi antud juhul pole kokkuleppemenetluseni jõutud, kinnitasid menetluspooled läbirääkimiste toimumist ning ka asjaolu, et läbirääkimistel prokuröri poolt
pakutud põhikaristus oli kaks korda lühemas tähtajas kui üldmenetluses taotletud 9 aastane vangistus, mille kohus ka mõistis. Olenemata asjaolust, et kohus pole seotud karistuse mõistmisel prokuröri arvamusega, on karistus antud juhul vastuolus eeltsiteeritud Riigikohtu seisukohaga ja kohtukolleegium leiab seetõttu, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele Sergei Henningile mõistetud karistuse osas ning uue otsusega tuleb mõista S.Henningile vangistus lühemas tähtajas.
8.Apellandid on leidnud, et karistust kergendavate asjaoludena tuleb arvestada süü tunnistamist, puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale ja Riigikohtu poolt korduvalt väljendatule ( nt otsus 3-1-177-11) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest nagu juhul kui süüdistatav pole tegu omaks võtnud vaid taotleb enda õigeksmõistmist, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Maakohus on otsuses märkinud, et S.Henning küll väljendas kohtus oma puhtsüdamlikku kahetsust, kuid tema ütluste alusel saab tulla järelduse, et kahetsus ei ole siiras. Maakohus on oma järelduses tuginenud asjaoludele, et S.Henning on väitnud, et narkootiline aine on enda tarbeks, keeldus avaldamast süüteo üksikasju ja nimelt kellelt ainet omandas, on varem samalaadse kuriteo eest karistatud, uue kuriteo pani toime katseajal rikkudes lisakohustust. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole selline põhistust puhtsüdamliku kahetsuse mittearvestamiseks asjakohane. Tuvastatav on, et süüdistatav tunnistab oma süüd temale inkrimineeritud kuriteos ja nimelt narkootilise aine suures koguses käitlemises, mis seisnes nii omandamises kui valdamises. Muudes käitlemisena käsitatavates tegudes pole süüdistust esitatud. Seega on tegemist täies mahus süü tunnistamisega, mis võib tähendada puhtsüdamlikku kahetsust ning asjaolu, et süüdistatav on eitanud omakasu motiivi ehk karistust raskendavat koosseisuvälist asjaolu, seda ei väära. Samuti ei välista süüteo samaliigiline korduvus iseenesest puhtsüdamlikku kahetsust konkreetses asjas ( vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-33-07). Asjaolu, et süüdistatav on varem analoogse kuriteo toime pannud on võimalik arvestada antud juhul karistusmäära otsustamisel eripreventsiooni silmas pidades. Katseajal uue kuriteo toimepanemine pole samuti iseenesest puhtsüdamlikku kahetsust välistav asjaolu vaid annab aluse liitkaristuse mõistmiseks. Asjaolu, et S.Henningi poolt pole avaldatud isikuid, kes on veel seotud narkootilise aine käitlemisega ehk siis keeldumine koostööst ja võimalike kaasosaliste paljastamisest, välistab antud juhul KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud kergendava asjaolu, süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise, kuid mitte puhtsüdamliku kahetsuse arvestamise. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et ülalnimetatud põhjusel pole ka apellantide taotlus, arvestada karistuse mõistmisel ühe kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, põhjendatud ega kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Nimetatud asjaolu eeldab aktiivset uurimisele kaasaaitamist, seda aga S.Henning pole teinud mistõttu ka selline asjaolu arvestamisele ei kuulu. Analoogsele järeldusele on jõudnud ka maakohus. Ülaltoodu alusel kolleegium leiab, et antud juhul pole karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine põhjendatud ega seaduslik. Erinevalt maakohtust karistust kergendava asjaolu arvestamine ringkonnakohtu poolt toob kaasa mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamise ja uue otsusega leebema karistuse mõistmise.
9.Apellandid on vaidlustanud maakohtu poolt karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi arvestamist. Põhjendustes on märgitud, et narkootiline aine oli oma tarbeks ning suurt tulu pole saadud, süüdistust edasiandmises poole esitatud. Siinkohal märgib kolleegium, et maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 31-1-114-13, kus on sedastatud, et omakasu motiivi arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Narkootilise aine edasiandmine ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuleb tuvastada, et süüdistatava tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kolleegium leiab, et maakohus on väga põhjalikult kohtuotsuses põhjendanud nimetatud karistust raskendava asjaolu arvestamist ning on muuhulgas lugenud selle tõendatuks süüdistatavalt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse ning kindla sissetuleku puudumisega. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja arvestab omakasu motiivi karistust raskendava asjaoluna ka süüdistatavale uue karistuse mõistmisel.
10.Karistuse määra valikul on maakohus põhistatult leidnud, et arvestamisele kuulub äravõetud narkootilise aine kogus ja rünnatud õigushüve olulisus. Samuti on maakohus seaduslikult karistuse mõistmisel arvestanud nii S.Henningu isikuga kui ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtukolleegium, nõustudes selles osas maakohtuga, ei pea vajalikuks apellantide poolt vaidlustamata põhjendusi korrata ning uue karistuse mõistmisel lähtub samadest asjaoludest.
11.Kokkuvõtvalt kolleegium eeltoodu alusel leiab, et erinevalt maakohtust tuleb karistuse mõistmisel arvestada ühe karistust kergendava asjaoluga, milleks on puhtsüdamlik kahetsus ning samuti ka käesoleva otsuse p 7 esitatuga. Karistust raskendava asjaoluna kuulub arvestamisele kuriteo toimepanemine omakasu motiivil. Nimetatud alustel tuleb S.Henningile maakohtu poolt mõistetud 9 aastast vangistust leevendada ja kolleegium leiab, et kõike eelmärgitut arvestades tuleb Sergei Henningile mõista põhikaristuseks 7 aastane vangistus, mida tuleb suurendada eelmise otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra kohaldades KarS § 65 lg 2 sätteid.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16. jaanuari 2014 aasta otsuse karistuse mõistmise osas ja mõistab süüdistatavale kergema karistuse.
13.Määratud kaitsja esitas apellatsioonikohtus taotluse õigusabiga seotud kulutuste kindlaksmääramiseks ning hüvitamiseks summas koos käibemaksuga 180,00 eurot. Taotluse kohaselt apellatsioonimenetluseks ettevalmistumiseks, sh. apellatsiooni koostamiseks kulutatud ajaks on 2 tundi ja kohtuistungil osalemise ajakuluks on poolt tundi. Kohtukolleegium leiab, et taotletu on põhjendatud ja vajalikus ulatuses, seega kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 4, mistõttu kuulub rahuldamisele. Lähtuvalt riigi õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra p-dele 21 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 180,00 eurot.
KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahend kannab menetluskulud riik. Seega antud juhul jääb kaitsjatasu riigi kanda.
Ivi KESKÜLA
Meelika AAVA
Orvi TALI
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.