1-13-8058/23 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et Erki Toomla süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud vastavalt KarS §-s 424. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on Erki Toomla süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. 5.2 Kaitsja leiab, et tunnistaja MK on kohtueelsel uurimisel tunnistajana üle kuulatud enne kriminaalasja alustamist ning kohtuistungil ta ei kinnitanud, et sõiduauto roolis oli Erki Toomla. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest MK on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei näinud juhi nägu, sest ta magas. Küll aga oli juht kogu aeg tema vaateväljas. Kuna valgusfooris vahetus roheline tuli juba mitmendat korda, siis helistas ta politseisse, sest arvas et juhiga on midagi juhtunud. Sündmuskohale tulnud politseinikud äratasid sõiduauto juhi, käskisid tal tagurdada sõiduauto tee serva. Sündmuskohal käis kiirabi. Seejärel viisid politseinikud juhi politseiautosse. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus kahtluseks, et sõiduauto roolis magas keegi teine.

Samas väidab kaitsja oma apellatsioonis edasiselt ka ise, et Erki Toomla uinus sõiduauto roolis rahusti toimel. Seega on kaitsja apellatsioon selles osas vastuoluline. Selle vastu, et ta sõiduauto roolis magama jäi, ei vaidle ka süüdistatav ise. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, kas MKi tunnistajana ülekuulamise ajaks 25. jaanuaril 2013. a kell 12.23 oli kriminaalasi alustatud või mitte. 5.3 Kaitsja leiab, et tunnistaja LN ütlused Erki Toomla süüd ei kinnita. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. LN kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta tunneb Erki Toomlas ära isiku, kes 25. jaanuaril 2013. a Pärnamäe ja Randvere tee ristmikul sõiduautos magas. Tunnistaja püüdis teda äratada, kuid ta jäi jälle magama. Küsimustele andis ta segaseid vastuseid. Kuna juhil olid koordinatsioonihäired ja tema silma pupillid olid ahenenud, siis kahtlustas ta narkojoovet. Sündmuskohale saabunud kiirabi tuvastas narkootilise aine üledoosi ja andis juhile esmaabi. Tunnistaja kontrollis Erki Toomla alkoholijoovet indikaatorvahendi abil, kuid see joovet ei näidanud. Pärast seda toimetati Erki Toomla Wismari Haiglasse ekspertiisi. Tema politseiautosse toimetamisega oli raskusi, sest tal olid tasakaaluhäired. Politseiautos jäi Erki Toomla korduvalt magama. Tunnistaja viibis Erki Toomla uriiniproovi võtmise juures. Seega kinnitavad kohtukolleegiumi hinnangul LN ütlused seda, et sõiduauto roolis magas Erki Toomla, kellel olid narkojoobe tunnused. Sündmuskohale tulnud kiirabi tuvastas narkootilise aine üledoosi ja andis talle esmaabi. Tunnistaja ütlused on kooskõlas kiirabikaardi andmetega, mille kohaselt on patsiendil tuvastatud opiaatide üledoos ning talle on manustatud ravimit Naloxon 0,4 mg. LN ütlused lükkavad ümber kaitsja väite selle kohta, et Erki Toomlal lubati sõiduautoga Wismari Haiglasse sõita. Kuna tunnistaja LN viibis uriiniproovi võtmise juures ja see markeeriti kohe, siis on välistatud proovi vahetusseminek teise isiku uriiniprooviga. 5.4 Kaitsja leiab, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll ei ole tõendina kasutatav, sest sellel puudub Erki Toomla allkiri talle õiguste selgitamise kohta. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et indikaatorvahendi kasutamise protokollil puudub Erki Toomla allkiri talle õiguste selgitamise kohta. Selle põhjuseks on asjaolu, et Erki Toomla ei olnud narkootilise aine üledoosi tõttu võimeline seda tegema. Kuid sellel tõendil ei olegi Erki Toomla süüküsimuse otsustamisel tõenduslikku tähtsust, sest indikaatorvahendit kasutati joobeseisundi tuvastamiseks, mida tal ei tuvastatud. Erki Toomla tunnistati aga süüdi mootorsõiduki juhtimises narkootilise joobe seisundis. 5.5 Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobe tuvastamine toimub politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) §-s 727 sätestatud korras, mida käesolevas kriminaalasjas on ka tehtud. PPVS § 727 lg 1 kohaselt politseiametnik võib narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral toimetada isiku joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Kuna käesolevas kriminaalasjas tekkis politseiametnikel kahtlus, et sõiduki juht on narkojoobes, siis toimetati Erki Toomla põhjendatult Wismari Haiglasse narkojoobe ekspertiisi. PPVS § 727 lg 2 kohaselt narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise kahtluse korral peab politsei kirjeldama isikul esinevaid joobele viitavaid tunnuseid. Käesolevas kriminaalasjas tunnistaja LN kirjeldaski kohtuistungil, et sõiduki juht magas rooli taga. Pärast

äratamist jäi ta uuesti korduvalt magama, tema kõne oli segane, tal esinesid tasakaaluhäired, silma pupillid oli ahenenud. Seega on politseiametnik sõiduki juhi joobele viitavaid tunnuseid nõuetekohaselt kirjeldanud. PPVS § 727 lg 3 kohaselt politsei võib kontrollida isiku narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine sisaldumist isiku organismis indikaatorvahendi abil. Käesolevas kriminaalasjas narkojoobe tuvastamiseks indikaatorvahendit ei kasutatud. PPVS § 727 lg 5 kohaselt politsei nõudmisel on: 1) arst kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit ja andma hinnangu isikul joobeseisundi tunnuste olemasolu või puudumise kohta; 2) tervishoiuteenuse osutaja või riiklik ekspertiisiasutus kohustatud võtma, säilitama ja edastama vajaliku koguse bioloogilise vedeliku proovi. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et politseiametnik AS on 25. jaanuaril 2013. a kell 13.10 koostanud saatekirja Wismari Haiglale Erki Toomlal erinevatest narkootilisest ja psühhotroopsetest ainetest tingitud joobeseisundi tuvastamiseks. Saatekirjal on proovi markeering 63/63. Saatekirja alusel on Wismari Haiglas 25. jaanuaril kell 13.10 koostatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud tervisekirjeldamise akt. Akti numbrit on parandatud, kuid sellest võib selgesti välja lugeda numbrit 63/63. Sama number anti Erki Toomla proovi markeeringule juba politseiametniku poolt koostatud saatekirjas. Seega ei ole kahtlust selles, et aktis kirjeldati Erki Toomla terviseseisundit. Läbivaatuse käigus tuvastati Erki Toomlal kõnehäired, pupillid kitsenenud, kõikumine Rombergi asendis, kõndimine sirgjoonel ebastabiilne. Arst tuvastas kliinilise pildi järgi narkootilise joobe täpsustamata narkootilisest või psühhotroopsest ainest. Pärast isiku läbivaatuse lõppemist ja akti koostamist võeti Erki Toomlalt Wismari Haiglas kell 14.10 uriiniproov 50 ml, mis saabus sama haigla laborisse sõeluuringuks psühhoaktiivsete ainete suhtes 25. jaanuaril 2013. a kell 15.00. Uuring teostati 28. jaanuaril 2013. a, mille käigus 10 ml-s uuringuks kasutatud uriinis analüüsitud aineid ei leitud. GHB suhtes Wismari Haiglas uuringut teostada ei olnud võimalik. Seetõttu saadeti ülejäänud 40 ml uriini ainete lõplikuks tuvastamiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti. Ekspertiisiks esitatud uriinist leiti gammahüdroksüutüraati (GHB) >200 mg/ml. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et Erki Toomla narkootilise joobe tuvastamine on toimunud kooskõlas seadusega. 5.6 Kaudseks tõendiks selle kohta, et Erki Toomla tarvitas GHB, on ka karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et 2013. aastal on teda juba kolmel korral (25.03.2013, 04.04.2013 ja 03.06.2013) karistatud NPALS § 151 järgi. Mitu NPALS § 151 järgi tehtud karistusotsust kolme kuu jooksul viitab sellele, et tegemist on narkootikume tarbiva isikuga. Lisaks sellele on Erki Toomla varem kohtu poolt karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest. 5.7 Kaitsja leiab, et pärast kokkuleppeläbirääkimiste pidamist ei oleks tohtinud prokurör tõendeid koguda. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kriminaalasja materjalide kohaselt kokkuleppeläbirääkimiste pidamisest kokkuleppe sõlmimiseni ei jõutud ning kriminaalasi vaadati

maakohtus läbi üldmenetluses. Seetõttu ei ole kohtueelses menetluses kriminaalmenetlusseaduse sätteid tõendite kogumisel rikutud. 5.8 Kaitsja leiab, et maakohus ei oleks saanud Erki Toomlalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel juhtimisõigust ära võtta, sest see oli temalt juba ära võetud. Samale seisukohale asus kohtuvaidluses prokurör. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-09, p 7.4 ja 15. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Erki Toomlal oli teo toimepanemise ajal, s.o 25. jaanuaril 2013. a juhtimisõigus olemas, mistõttu maakohtu otsus on lisakaristuse mõistmise osas kooskõlas seadusega ja Riigikohtu senise praktikaga. Kohtukolleegiumi seisukohta ei väära ka tõsiasi, et kohtuotsuse tegemise ajaks oli kohtuvälise menetleja 20. mai 2013. a otsusega Erki Toomlalt juhtimisõigus ära võetud 10 kuuks. Otsus jõustus 13. juunil 2013. a. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsusega määratud lisakaristuse kestuse hulka ei arvata vangistuse kandmise aega ning et kohtuotsuses märgitakse üksnes lisakaristuse see aeg, mis tuleb süüdlasel ära kanda pärast vabaduskaotusliku karistuse kandmiselt vabanemist. Eelnevast lähtudes laieneb Erki Toomlale mõistetud lisakaristus vangistuse kandmise kogu ajale ning lisaks kohtuotsusega mõistetud 9 kuule. Arvestades, et Erki Toomla näol on tegemist narkootilisi aineid tarbiva isikuga, kes juhib narkojoobes ka sõiduautot, siis oli maakohtu poolt sellise lisakaristuse mõistmine igati põhjendatud. Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsja ja prokuröri seisukohaga, et Erki Toomla suhtes lisakaristuse kohaldamisega on maakohus rikkunud materiaalõigust. 5.9 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjatele advokaat Merike Allikmäele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta 252 eurot. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Erki Toomla suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.