Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 14. jaanuari 2014 määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
D.H kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 14. jaanuari 2014 määrus jätta muutmata.
2.Süüdimõistetu D.H kaitsja vandeadvokaadi Marina määruskaebus jätta rahuldamata.
Valge
3.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge&Uiga kaudu 144 eurot (s.h käibemaks 24 eurot) vandeadvokaat Marina Valgele määruskaebemenetluses D.H-le riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel mõista D.H-lt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 144 eurot riigituludesse. D.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011 või Swedbank nr EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „D.H 111-14202 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBAMISE KORD: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D.H tunnistati süüdi Viru Maakohtu 07.09.2012 kohtuotsusega KarS § 121; § 202 lg 2 p 1; 199 lg 2 p-de 4,5,7,8; § 200 lg 2 p-de 7,8,9 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu 20.04.2011 otsusega mõistetud karistus 3 kuud 25 päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Karistusest arvati maha ärakantud karistus 3 kuud 25 päeva. Ärakandmisele kuulub 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning lõplikult kuulub ärakandmisele 1 aasta 10 kuud 5 päeva.
2.Viru Maakohtu 14.01.2014 määrusega jäeti D.H vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Samuti kohaldati tema suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 2 aastat alates isiku tähtaegsest vabanemisest 12.07.2014. Käitumiskontrolli ajaks määrati D.H Viru Vangla kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, koos kohustusega täita KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 ja KarS § 75 lg 2 p-des 2,4,7 nimetatud nõudeid. Viru Maakohus põhistas otsustust jätta D.H tingimisi vabastamata järgmiselt. 2.1 Vangla iseloomustusest nähtuvalt on isikut karistatud kriminaalkorras üheksal korral, reaalset vangistust kannab ta teist korda. Kuritegude dünaamika on varavastased kuriteod ja kehaline väärkohtlemine. Kuritegude kavandamise muster kordub, õigusrikkuja käitumine sarnaneb varasemale käitumisele ning selle soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Kinnipeetav sai enne vangistust töövõimetuspensioni 40%, vabanemisel aga puudub tal garanteeritud töökoht. Karistusregistri järgi on isik kuriteod toime pannud grupis, seega on isiku suhtlusringis kriminaalse mõtteviisiga isikuid. Kuriteod on toime pandud alkoholijoobes. Kinnipeetav on pöördunud alkoholi sõltuvusest vabanemiseks spetsialisti poole kolmel korral, kuid abi saanud ei ole. Alkoholi tarvitamise ja kainuse perioodid vaheldusid. Alkoholi kuritarvitamise tõttu kaotas D.H töö. Alkoholijoobes on ta vägivaldne. Meditsiiniosakonna andmetel on D.H diagnoositud narkootikumide sõltuvus. Ta on olnud ravil ning enda sõnul ei vaja meditsiinilist sekkumist. Kinnipeetav loobus võimalusest asendada vangistus sõltuvusraviga ja loodab, et on ise piisavalt tugev. Vestluses arutleb kinnipeetav loogiliselt, ent näeb oma tegevuste tagajärgede puhul vaid kahju iseendale. Ta ei lahenda oma probleeme sihipäraselt, väldib nendega tegelemist, tarvitades narkootikume ja alkoholi. Probleemide tekkes ei mõista oma osa, tegutsedes hetke ajel. Arvestades kinnipeetava varasemat karistust on uue mitte vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 41%. Vägivalla komponendiga uue kuriteo sooritamise tõenäosus kahe aasta jooksul on 32% . 2.2 Kohtul puudub veendumus, et D.H suudaks käesoleval ajal kriminaalhoolduse nõudeid korrektselt täita. Varasemad karistused ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab ta vangistusest vabanedes kuritegude toimepanemist. Isikut on allutatud varasemalt kriminaalhooldusele ning ta ei suutnud neid kontrollnõudeid täita. Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et D.H suudaks vabanedes käituda õiguskuulekalt, kuivõrd isikul puudub kindel töökoht, mis on eelkõige majanduslikuks riskiks. Kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole käesoleval ajal võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, jätkates individuaalse täitmiskava programmi täitmist, mis eelduslikult loob piisava aluse õiguskuulekaks käitumiseks vangistusest tähtaegselt vabanemise järgselt.
3.Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist põhistas kohus järgmiselt.
3.1 Karistusjärgse käitumiskontrolli aluseks on hinnang, et süüdimõistetu vajab abi sotsiaalsel kohanemisel ja järelevalvet edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks. Kohus on seisukohal, et D.H puhul on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eeldused täidetud ning tema allutamine karistusjärgsele käitumiskontrollile võib aidata kaasa tema taasühiskonnastamisele. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et D.H ei ole garanteeritud töökohta, kuritegusid pani ta toime, et hankida raha sõltuvusainete soetamiseks ning tal puudub tahe õiguskuulekalt käituda. 3.2 Isiku eelnev kuritegelik käitumismuster viitab sellele, et ta vajab juhtimist ja suunamist, et käituda õiguskuulekalt. Isikut on karistatud mitmeid kordi, kuid tulemust ei ole karistused andnud. Karistusjärgne käitumiskontroll on vajalik, et isik oleks motiveeritud hoiduma kuritegude toimepanemisest. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et D.H suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga kaks aastat.
MÄÄRUSKAEBUSES ESITATUD TAOTLUSED
4.Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu kaitsja, kes taotleb tühistada Viru Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada D.H tingimisi ennetähtaegselt vangistusest koos käitumiskontrolli nõuete täitmise kohustusega. Jätta kohaldamata D.H suhtes kohaldatud karistusjärgne käitumiskontroll tähtajaga kaks aastat alates isiku tähtaegsest vanglast vabanemisest 12.07.2014. 4.1 Kaitsja märgib, et kinnipeetav on pöördunud alkoholisõltuvusest vabanemiseks spetsialisti poole kolmel korral, ent ei ole abi saanud. See aga ei tähenda, et isik ei ole end sõltuvusest ravida püüdnud. Ta tunnistab ja teadvustab probleemi, ent praeguseks on see kadunud, kuna karistust kandes ei ole tal olnud võimalik sõltuvusaineid tarvitada ja ta tunneb ja kinnitab ka kohtule, et kui tal vabaduses peakski tekkima alkoholi tarvitamise soov, võtab ühendust sõltuvusravi andvate spetsialistidega. Asjaolu, et D.H loobus võimalusest asendada vangistust sõltuvusraviga, lootes, et on ise piisavalt tugev ning oma tegevuste tagajärgede puhul näeb vaid kahju iseendale, näitab, et ta teadvustab probleeme alkoholiga ning ka kindlat soovi ennast välja ravida, aga seda, et ta kahetseb siiralt toimepandud kuritegusid. 4.2 Garanteeritud töökoha puudumine ei tähenda, et isik ei saaks ka tulevikus endale tööd leida. Vabaduses saab ta end töötuna arvele võtta ja seeläbi töökoha leida. Samuti märgib D.H, et tema suhtlusringis ei ole kriminaalse mõtteviisiga isikuid. Ta ei ole karistuse ajal nendega suhelnud ja ei kavatse ka kriminaalsete mõtteviisidega isikute ringkonda tagasi pöörduda. 4.3 Vabastades süüdimõistetu ennetähtaegselt, on võimalik tema suhtes rakendada kontrollnõudeid, mis aitaksid oluliselt pidada järelevalvet kinnipeetava üle seni, kuni tema karistuse aeg läbi saab. Seda enam, et katseaja minimaalseks pikkuseks on üks aasta ja seda on rohkem, kui D.H on karistust jäänud kanda. Lisaks palub määruskaebuse esitaja arvestada kohtul sellegagi, et kinnipeetaval on haigus, mis vajab isegi haiglaravi. 4.4 Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamine annab D.H-le võimaluse muuta oma senist elulaadi paremuse poole. Ta ei õigusta mingil määral enda toime pandud kuritegusid, ta on oma ellusuhtumist muutnud ja motiveeritud ka edaspidi oma käitumisstiili muutma. Positiivse asjaoluna võib välja tuua ka toetava tugivõrgustiku olemasolu vanemate näol ja teineteist toetavad suhted. Kinnipeetava ennetähtaegset vabanemist toetab ka Viru Vangla.
5.Karistusjärgse käitumiskontrolli osas märgib kaebuse esitaja järgmist. Käesoleval juhul ei ole käitumiskontrollile allutamine kriminaalhooldusnõuete täitmisega üldse mõeldav. Kuna
D.H puudub töökoht, ei ole teada, kus ta elama hakkab, ja seda isegi maakonna täpsusega. Kuna kriminaalhooldusega kaasneb kinnipeetava kohustus käia end registreerimas ja elada kindlaksmääratud elukohas, siis sellistel tingimustel ei ole D.H käitumiskontrollile allutamine kriminaalhooldusnõuete täitmisega üldse mõeldav. Puudub võimalus määratleda isiku elukoht ja seega ka võimalus saata ta kriminaalhooldusele vastavasse kriminaalhooldusosakonda. 5.1 Maakohtu määruses on kohus leidnud, et isikut on varem allutatud kriminaalhooldusele, ent ta ei suutnud neid kontrollnõudeid täita ega korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas. See omakorda näitab, et kohtul puudub veendumus kriminaalhoolduse õnnestumise osas seoses isiku vastuseisuga alluda vabanemisel veel käitumiskontrollile. 5.2 Kohtupraktikas on leitud, et karistusjärgse käitumiskontrolli, kui isiku vabadust oluliselt piiravat meedet tuleks kohaldada vaid erandlikel asjaoludel, kui isiku ühiskonnaohtlikkus on pärast vangistuse ärakandmist jätkuvalt väga suur ning tema kuriteoriskid ei ole maandatavad muul viisil. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud D.H ühiskonnaohtlikkust. Lõppkokkuvõttes hindas kohus süüdimõistetu ohtlikkuse taset keskmiseks.
6.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Prokurörile anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 05.02.2014. Nimetatud kuupäevaks seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et käesoleval ajal ei ole vaatamata formaalsete eelduste esinemisele võimalik D.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. 7.1 Süüdlase ennetähtaegse vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks on tema õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest. Ennetähtaegse vabastamise korral peab kohus arvestama KarS § 76 lg-s 3 nimetatud materiaalsete eeldustega. Kohus on arvestanud D.H kuritegude toimepanemise asjaoludega (valdavalt varavastased ja isikuvastased kuriteod, mida iseloomustab tegude toimepanemine grupis ja alkoholijoobes), süüdimõistetu isikuga (korduv kuritegude muster, mille soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine), varasema elukäiguga (kriminaalkorras karistatud 9 korral, kriminaalhooldus korduvalt luhtunud). Arvestama peab ka kinnipeetava käitumisega karistuse kandmise ajal (4 kehtivat distsiplinaarkaristust) ning elutingimuste ja tagajärgedega, mida ennetähtaegne vabastamine kaasa toob. Maakohus on õigustatult sedastanud, et kinnipeetaval puudub vabanedes garanteeritud töökoht ning tema suhtlusringkonnas on kriminaalkorras karistatud isikuid. Eelnimetatud asjaolusid kogumis arvestades leidis maakohus, et varasemad karistused ei ole D.H-le eripreventiivset mõju avaldanud. Seega peab D.H jätkama vangistuse kandmist ja individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi. 7.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult arvestanud süüdimõistetu isikuga, tema varasema elukäiguga ja kuritegude toimepanemise asjaoludega ning leidnud, et isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kohtul on õigus keelduda süüdlase ennetähtaegsest vabastamisest seoses nimetatud asjaoludega, on maakohtu määrus seaduslik ning puudub alus vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks määruskaebuse motiividel. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatule on kinnipeetaval küll subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid puudub alus eeldada enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab samuti, et D.H suhtes on põhjendatud pärast Viru Maakohtu 07.09.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmist karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 871 sätestatud asjaolusid. 8.1 D.H puhul on täidetud karistusjärgse käitumiskontrolli formaalsed eeldused. Karistusjärgse käitumiskontrolli materiaalseks aluseks on prognoos, et süüdimõistetu vabaduses viibides paneb toime uusi raskeid kuritegusid. See prognoos tugineb süüdimõistetu isikule, tema varasemale elukäigule ja elamistingimustele, samuti toimepandud teo asjaoludele ja käitumisele vangistuse kandmise ajal. Karistusjärgse käitumiskontrolli puhul on tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille eesmärgiks on teha tööd isikuga tema kriminogeense käitumise muutmiseks ning seeläbi ennetada tema poolt võimalike uute kuritegude toimepanemist (Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse 382 SE III seletuskiri). Kohtukolleegium märgib, et maakohus on materiaalsete eelduste osas oma hinnangu andnud ning nõustuda tuleb ka kohtu lõppjäreldusega, et D.H korduv karistatus ja sarnane käitumismuster ning puudulik probleemilahendusoskus viitavad sellele, et isik vajab juhtimist ja suunamist õiguskuuleka käitumise kinnistamisel. Kaitsja määruskaebuse argumentidele vastab ringkonnakohus järgmiselt. 8.2 Kaitsja märgib, et kohtul sisuliselt puudus veendumus D.H kriminaalhoolduse õnnestumisest. Kaitsja leiab, et oluline on süüdimõistetu enda huvi ja sisemine veendumus käitumiskontrolli järgi. D.H käitumiskontrolli nõudeid täita ei soovi. 8.2.1 Kohtukolleegium leiab, et isiku huvi ja veendumus ei saa olla ainumääravaks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel, kuivõrd käitumiskontrolli eesmärgiks on muuhulgas aidata kaasa korduvkuritegevuse vähendamisele ja ühiskonna turvalisusele. D.H iseloomustusest nähtub, et tal on probleeme sotsiaalse kohanemisega – nimelt on ta sõltuvushäirete tõttu kaotanud töökoha, tal on puudulik probleemilahendusoskus ning kalduvus tegutseda hetke ajel. Samuti nähtub vangla materjalidest, et isik soovib muutusi, ent tal jääb vajaka tahtejõust. Kohtukolleegium leiab, et D.H vajab vaatamata soovile oma elustiili muuta ja vanemate toetavale tugivõrgustikule sotsiaalset kohanemist puudutavat abi õiguskuulekal teel püsimisel. Vastavalt kriminaalhooldusseadusele toimub katseaja tegevuste kavandamine toetudes riskihindamise tulemustele ning koostööle kriminaalhooldusalusega, arvestades seejuures kriminaalhooldusaluse olukorda. Katseajaks püstitatud eesmärgid peavad olema seotud kohtuotsusega pandud kohustuste ja kontrollnõuete täitmisega ning suunatud uue kuriteo riskide ja ohtlikkuse maandamisele. Kriminaalhoolduse teostamise käigus valvab kriminaalhooldaja kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel ning osutab talle sotsiaalset kohanemist soodustavat abi. Kriminaalhooldusalusele osutatakse katseaja jooksul abi töö ja elukoha leidmisel, samuti teiste isiklike probleemide lahendamisel ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse võimet igapäevases elus iseseisvalt toime tulla. 8.2.2 Iseenesest tuleb muidugi nõustuda kaitsjaga selles, et kriminaalhooldaja tegevused ilma D.H tahteta ei pruugi tagada karistusjärgse käitumiskontrolli õnnestumist, ent samas peab riik looma tingimused õigusrikkumiste ennetamiseks ja ühiskonna turvalisuse tõstmiseks, millisel eesmärgil vastav sekkumine ka ellu on kutsutud. D.H on KarS § 75 lg 2 p-de 2,4,7 alusel käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, asuma tööle või õppima või võtma end töötukassas arvele kahe nädala jooksul peale vangistusest vabanemist ning mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kui süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei
täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pikendada käitumiskontrolli tähtaega korraga kuni ühe aasta võrra või määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule. KarS § 3314 kohaselt kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. 8.3 Kaitsja leiab, et karistusjärgset käitumiskontrolli tuleks kasutada vaid erandjuhtudel ja on maakohtule ette heitnud D.H ühiskonnaohtlikkuse hindamata jätmise. Ringkonnakohus märgib, seadusandja on karistusjärgse käitumiskontrolli formaalsete eeldustega paika pannud tegude raskuse (vähemalt kaheaastase karistuse nõue), millest alates võib karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada ning isikute ringi, kellelt võib oodata uute kuritegude toimepanemist (tegude tahtlikkus, varasema karistatuse nõue). Seadus ei näe ette täiendavalt isiku ühiskonnaohtlikkuse hindamist. 8.4 Samuti ei tohiks kriminaalhoolduse läbiviimist takistada D.H kindla töökoha puudumine, mistõttu ta ei tea väidetavalt isegi oma võimalikku elukohta. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et ta elas enne vangistust ema juures ja see aadress on märgitud ka tema vabanemisjärgseks elukohaks. Kuivõrd tegemist on väikse elamispinnaga, pakuvad lähedased oma elamispinda kuni ajani, mil D.H leiab endale munitsipaalelamisruumi. Mõistagi on D.H õigus endale vabalt valida töö- ja elukohta, ent sellisel juhul peab ta saama kriminaalhooldajalt eelnevalt loa.
9.Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 kohaselt jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.