Kohtulahend

lühimenetluses. Eeltoodu tähendab, et maakohus peab hindama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Riigikohus on lahendis nr 3- 1-1-47-06 küll märkinud, et kohus on vaba hindama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et süüdistatava kaebeõigus ja kaitseõigus oleks piiratud. Süüdistatav palub ringkonnakohtul anda hinnang KrMS § 7 lg 2 ja 3 ning 211 lg 1 ja 2 valguses, kas kriminaaltoimiku materjalid olid ikka piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Apellant selgitab süüdistatava taotlust järgnevalt. Süüdistatav andis kohe pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ütluseid, et talle ei selgitatud vereproovi andmise korda ning et ta soovib anda vereproovi. Samasuguse seisukoha alkomeetri näiduga mittenõustumise kohta andis süüdistatav ka kahtlustatavana kinnipidamise protokollis ning kahtlustatavana ülekuulamisel. Kõik samal päeval, kui tema juhitud sõiduk peatati. Politsei- ja Piirivalveseadus sätestab täpse korra joobeseisundi tuvastamiseks, mis muuhulgas näeb ette, et isikule selgitatakse õigust keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest (PPVS § 724 lg 3 p 2 ja lg 6). Seda õigust süüdistatavale ei selgitatud. Ta allus üksnes politseiniku korraldustele erinevate tehniliste seadmete kasutamisel. Süüdistatav on andnud ütlused, et ei ole nõus alkomeetri näiduga ja ei teadnud õigusest keelduda sellisest kontrollist. Sisuliselt taotles süüdistatav sel hetkel vereproovi uuringut, kuid seda ei võimaldatud. Maakohus ei ole andnud hinnangut süüdistatava õiguste rikkumisele alkoholijoobe tuvastamisel. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, miks vereproovi ei võetud. PPVS näeb ette korra, kuidas käituda olukorras, kui isik keeldub tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest. Samas puudub menetlejal õiguslik alus keelduda alkoholisisalduse kindlaksmääramisest isiku veres. Alkoholisisalduse kindlaksmääramiseks veres on vajalik isiku nõudmine (PPVS § 724 lg 1), mille süüdistatav ka esitas. Teadaolevalt on politsei tavapraktikas asutud seisukohale, et pärast tõendusliku alkomeetri kasutamist puudub isikul õigus nõuda alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringuga ning politseil puudub kohustus isiku toimetamiseks tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks, kuid selline praktika ei tugine kehtivale õigusele. Ka PPVS § 725 lg 2 p 4 näeb ette, et isiku võib toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui see on otstarbekas ja isik on sellega nõus. Käesoleval juhul oli vereproovi võtmine ning isiku veres alkoholisisalduse kindlaksmääramine äärmiselt oluline, kuna isik eitas alkoholi tarvitamist, viitas oma terviseseisundile ning taotles veres alkoholisisalduse kindlaksmääramist. Kuivõrd süüdistatavale ei selgitatud enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist tema õiguseid ja kohustusi ning ta on sellekohased ütlused andnud, siis ei olnud seaduslik keelduda vereproovi võtmisest. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et süüdistatava ütlused enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist õiguste selgitamata jätmise kohta oleksid ümber lükatud. Tl 2 asuv tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll sisaldab trükitud teksti joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku õiguste kohta – isegi kui neid õiguseid

selgitati, ei ole sellest tekstist võimalik aru saada, et menetlustoimingule allutatud isik kaotab õiguse vereproovi andmiseks. Seega on kriminaaltoimiku materjalidega tõendatud, et õigusi ei selgitatud. Kuivõrd süüdistatavale tema õigusi enne alkomeetrisse puhumist ei selgitatud ning süüdistatav soovis vereproovis alkoholisisalduse kindlaksmääramist, siis on rikutud alkoholijoobe tuvastamise nõudeid. Siseminister on PPVS § 724 lg 7 alusel kehtestanud tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (15.12.2009 määrus nr 70), mille § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina. Kriminaaltoimiku materjalide juures on tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mis ei vasta korra § 5 lg 2 p 4nõuetele, kuna puudub kahe mõõtmise lugem. Kahe mõõtmise kohustuse ja mõlema mõõtmise dokumenteerimise kohustuse sätestab tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra § 4 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrus nr 79 § 4 lg 2. Kriminaaltoimikus on ka väljatrükile sarnanev pabeririba, kuid see ei olnud loetav kriminaaltoimikuga tutvumisel 19.12.2013. Seega ei ole kriminaaltoimiku materjalide põhjal võimalik tuvastada, kas tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisel järgiti kõiki joobeseisundi tuvastamise nõudeid. Kuna isik on vaidlustanud tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholijoobe, siis pidi menetleja koguma täiendavaid tõendeid ning maakohus pidi kontrollima, kas alkoholijoove on tuvastatud vastavalt ettenähtud korrale. Seda maakohus teinud ei ole, kahtlused isiku süüdisolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Maakohus on A.S-i tembeldanud valetajaks tuginedes üksnes tõendusliku alkomeetri näidule. Apellant on eelnevalt esitanud põhjendused seoses alkoholijoobe tuvastamise puudustega. Järgnevalt peatub apellant A.S-i poolt 21.10.2012 esitatud taotlusel teostada tema terviseseisundi ekspertiis. Kriminaaltoimiku materjalidest ning maakohtu otsusest ei nähtu põhjendust, miks ekspertiisi ei teostatud. Kaudselt võib maakohtu põhjendustest aru saada, et kuna Haigekassa andmetel ei ole A.S raviasutuse poole pöördunud tervishoiuteenuse saamiseks ainevahetust mõjutava haiguse tõttu, siis puudub tal Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogiaeksperdi M. T kirja põhjal maksakahjustus. Apellant sellise tõlgendusega ei nõustu. Esmalt osundab apellant, et maakohtu otsuses on kirja refereeritud kui tavalise terve inimese kohta antud hinnangut. Tegelikkuses on eksperdi kirjas märgitud „tavaliselt“. Arvestades eksperdi kirja lühidust on igal sõnal siiski oluline tähendus, mis on antud kontekstis oluline ja muudab eksperdi antud sõnumi sisu. Ekspert ei ole soovinud oma kirjas viidata tavalisele tervele inimesele, vaid sellele, et tervel inimesel tavaliselt ei teki organismis nii suurel hulgal alkoholi. See tähendab, et tervel inimesel võib ebatavalises olukorras selline suure hulga alkoholi tekkimine olla võimalik. Ekspert on viidanud eelkõige maksakahjustusele ning soovinud andmeid ainevahetust mõjutavate haiguste kohta. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on menetleja teinud pingutusi ainevahetust mõjutavate

haiguste kindlakstegemiseks. Päring on tehtud Sõle Perearstikeskusele, kus töötab ka süüdistatava perearst H. H. Toimiku materjalidest ei nähtu, et H. H oleks selle päringu kätte saanud ega ole sellele ka vastanud. Järgnevalt on tehtud päring Eesti Haigekassale. Eesti Haigekassa ei osuta tervishoiuteenust ega ole seda kunagi esitanud ka süüdistatavale. Eesti Haigekassa vastus tugineb üksnes andmebaasides talletatud andmetele, mitte vahetule isiku läbivaatusele. Seega ei tõenda Eesti Haigekassa vastus, et A.S puudub maksakahjustus või ainevahetuse häired, vaid üksnes seda, et andmekogudes puuduvad selle kohta andmed. Osundan siinkohal Riigikohtu 22.10.2013 lahendile väärteoasjas nr 3-1-1-90-13, kus Riigikohus märkis, et maakohtu roll on kõrvaldada kahtlus oluliste asjaolude esinemise osas. Apellant on seisukohal, et süüdistatava väiteid tema terviseseisundi kohta oleks tulnud põhjalikumalt uurida. Eriti selles valguses, et ekspert on möönnud süüdistatava versiooni elulist võimalikkust. Apellant on teadlik, et lühimenetluses ei ole võimalik kohtuliku arutamise kestel esitada uusi tõendeid. Siiski soovib apellant esitada A.S-i perearsti H. H vastuse järelepärimisele, millest nähtub, et A.S võib siiski olla maksakahjustus ning tema varasemad terviseprobleemid on seotud seedimishäiretega, seega ka ainevahetusega. Haiguste diagnoosimine toimub käesoleval ajal siiski uuringute põhjal, mistõttu ei saa perearst ka täna diagnoosida ainevahetust mõjutavat haigust või maksakahjustust. Küll aga ei tähenda eeltoodu, et süüdistataval sellised haigused puuduvad Süüdistatav tundis menetluse kestel end olevat väljapääsmatus olukorras ja võimetuna, mistõttu nõustus ta prokuröri ja senise kaitsja pakutud kokkuleppemenetlusega. Oma õiguste eest seismiseks kulutatav ressurss tundus suurem, kui kaotatav rahasumma rahalise karistusena. Süüdistatav sai alles kohtuistungil teada, et asja arutatakse lühimenetluses. Ta oli kuni kohtuistungini teadmises, et vaatamata algse kokkuleppe tagasilükkamisest maakohtu poolt on tal kokkulepe prokuröriga rahalise karistuse kohaldamiseks ning kohus kas kinnitab või jätab selle kinnitamata. Süüdistatavat ei teavitatud asjaolust, et kohus on vaba otsustama karistusliigi osas. Kui süüdistatav oleks teadnud, et tema suhtes on võimalik vaatamata prokuröri taotlusele kohaldada vangistust, siis ei oleks ta lühimenetlusega nõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu 7.jaanuarii 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 21.jaanuarini 2014. Määratud tähtajaks esitas apellandist kaitsja täiendavad seisukohad ja tõendid. Kaitsja märgib, et tal ei olnud võimalik apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja jooksul esitada kõiki vajalikke tõendeid, kuna raviasutustest vanemate haiguslugude kättesaamine on aeganõudev. 06.01.2014 väljastati süüdistatavale Pelgulinna Haigla 21.02.2002 kuni 09.03.2002 haiguslugu nr 1181 ja 02.07.2002 kuni 04.07.2002

haiguslugu nr 3987. Mõlemal juhul hospitaliseeriti A.S seoses gastriidi diagnoosiga. Gastriit on maopõletik. 21.02.2002 haigusloo nr 1181 kliiniline diagnoos on järgmine: somatoformne häire, kardiovaskulaarse düsfunktsiooniga F45.30. Põhihaiguse tüsistus, krooniline kardiovaskulaarne puudulikkus. I 50.9. Kaasuv haigu: erosiivne äge gastriit. Hospitaliseeritud kuni 09.03.2002. 02.07.2002 haigusloo nr 3987 kliiniline diagnoos on järgmine: krooniline reflux gastriit. Erosiivne pulpiit. K293. Hospitaliseeritud 3 päeva kuni 04.07.2002. Nii apellatsioonkaebusega esitatud kui käesolevaga esitatud meditsiinidokumentidest nähtub, et A.S on põdenud juba pikka aega (12 aastat) seedimise ja ainevahetusega seotud haiguseid. Milline on nende haiguste kajastatus Eesti Haigekassa andmebaasides, on apellandile teadmata, kuid A.S-i tegelikku tervislikku seisundit hindamata ei ole võimalik kõrvaldada juba eeluurimisel tõusetunud kahtlusi. Apellant esitas ka taotluse süüdistava apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks ning õigusabikulude suurust tõendavad arved.

kantud

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooni väidetega, täiendavalt esitatud kirjaliku seisukohaga ja kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

kuidagi kinnitama temal üle kümne aasta hiljem esinevat maksakahjustust ning aastaid tagasi esinenud seedehäired samastab apellant ainevahetuse häiretega kümme aastat hiljem. Seejuures ei saa mööda vaadata faktist, et peale 2002.a. on A.S karistatud kriminaalkorras alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest 3 korral enne arutatavat sündmust, s.h. ka kokkuleppemenetluses e. kordagi varem ei ole süüdistatav vihjanud sellele, et temal tuvastatud joove on tema organismi eripära, mitte alkohoolsete jookide tarbimise tulem. Nende asjaolude osas, millised on kajastatud perearsti poolt antud tõendis ja mille puudumisele kriminaalasja juurest viidatakse, kui menetlusnormi rikkumisele maakohtu poolt e. sellega püüab apellant apellatsioonikohtule väita, et maakohus pidanuks tagastamata toimiku prokuratuurile, kui lühimenetluseks ebapiisava, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks, kui süüdistatav soovis ennast aktiivselt kaitsta, siis süüdistataval oli võimalus esitada perearsti kirjas viidatud haigusjuhtumite tõenduseks menetlejale vastavasisulised tõendid. Väidetavad haigusjuhtumid esinesid juba ajal, mil igal isikul on ligipääs oma tervist iseloomustavatele arstlikele dokumentidele. Alates 26. oktoobrist 2009. a on kõigil võimalik oma terviseandmeid tervise infosüsteemist vaadata, logides IDkaardi, ID-kaardi duplikaat digi-ID või mobiil-ID abil patsiendiportaali. Nimetatud portaalis on kajastatud kõik epikriisid, retseptid jms. sealhulgas ka EMO-sse toimetamise juhtumid. Portaal annab võimaluse selle kasutajale ka dokumente välja printida. . Süüdistatav A.S nõustus lühimenetlusega, andis allkirja, et on teadlik sellest, et tema süüküsimus otsustatakse kohtus kriminaaltoimiku materjalide põhjal, maakohtus toetas ta oma seisukohta, ei taotlenud enda ülekuulamist, ei viidanud tervisliku seisundit iseloomustavate dokumentide puudumisele, ei loobunud seega lühimenetlusest. Veel enam, süüdistatav tunnistas ennast süüdi ja ka kohtu küsimustele vastas samuti süüd tunnistavalt. Ka süüdistatavat maakohtus kaitsnud advokaat leidis, et süü on tõendatud ja süüdistatav tunnistab ennast süüdi. Kohtukolleegiumi veendumust A.S-i maakohtus väljaöeldud positsiooni usutavuses e. selles, et isik tunnistas alkoholi tarvitamisest tingitud alkohoolset joovet kinnitab ka fakt, et süüdistatav oli enne lühimenetluse kohaldamist nõus kokkuleppemenetlusega e. sellega, et tema suhtes teeb kohus süüdimõistva kohtuotsuse ja mõistab kokkuleppes prokuröri poolt taotletava karistuse e. rahalise karistuse. Kohtukolleegiumi seisukohast on läbinähtav süüdistatava kaitsetaktika muutumine just vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse liigist tulenevalt. Kohtukolleegiumit ei veena kaitsja väited selles, et süüdistatav nõustus karistuse leebuse tõttu sellega, et ta mõistetakse süüdi selles, et ta juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, kui ta tegelikult ei olnud alkoholi tarvitanud. Pigem lootis süüdistatav kuni viimase minutini, et ta pääseb ka seekord vangi minemisest ja eitada ei saa sedagi, et selliseid põhjendamatuid lootusi andis temale prokuröri positsioon käesolevas menetluses. Arusaamatuks jääb prokuröri seisukoht, kes taotles maakohtus lühimenetluses sama karistusliigi ja sisuliselt ka sama määra kohaldamist,

millisega eelnevalt ei olnud kohus kokkuleppemenetluses täiesti põhjendatult nõustunud ning milline oleks ilmselgelt vastuolus Riigikohtu otsuses 3-1-1-5813 p.-s 10 väljaöelduga. Tegemist on tehiolude poolest arutatava kriminaalasjaga analoogilise kriminaalasjaga ja seega ka selles kõrgema kohtu poolt välja öeldud seisukoht asjakohane. Nimelt, Riigikohus selgitas,

Selle Riigikohtu seisukoha valguses on A.S-i karistusõiguslik kohtlemine olnud ilmselgelt leebe ning taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja tagastamist maakohtule põhjusel, et maakohus on otsustanud süüdistatava süüküsimuse puudulike toimikumaterjalide põhjal peab apellant arvestama sellega, et maakohtu ainuke lahend sellises olukorras saab olla kriminaaltoimiku materjalide tagastamine prokuratuurile. KrMS prg. 238 lg 1 p.2 kohaselt teeb kohus prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Seega ei oleks maakohtul võimalik lahendada sisuliselt lühimenetluses süüküsimust, kui ringkonnakohus tunnistaks käesoleva otsusega, et toimiku materjalid on puudulikud selleks, et otsustada süüdistatava süüküsimus. Ringkonnakohtu sellekohane seisukoht oleks aga KrMS prg. 342-1 kohaselt kohustuslik maakohtule. Selline on olnud kestev kohtupraktika nagu seegi, et kriminaalasja edasine lahendamine üldmenetluses toob kaasa paratamatult ka süüdistatava olukorra raskendamise vähemalt lühimenetluses tehtud otsuses mahaarvatud 1/3 karistuse võrra. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult otsustanud süüdistatava süüküsimuse kriminaaltoimiku materjalide põhjal ning süüdistatav ise on sellega kogu maakohtus toimunud menetluse kestel ka nõus olnud. Alles peale maakohtu poolt otsuse tegemist on süüdistatav oma kaitsepositsiooni oluliselt muutnud ja seda ilmselgelt põhjusel, et kohtu poolt mõistetud karistus ületas oma ranguselt nii prokuröri poolt taotletut, kui ka süüdistatava enda ootusi. Apellatsioonimenetluses esitatud tõendite lisamiseks kriminaaltoimiku materjalidele ning nendega arvestamiseks puudub apellatsioonikohtul õigus.

protokoll on n.ö. kohtukõlbulik ja selle kasutamine süüdistatava süüküsimuse otsustamisel on olnud pädev. Märgitud protokollil on süüdistatava allkiri selle kohta, et ta nõustub joobeseisundi tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, et talle on selgitatud õigust sellest toimingust keelduda ja et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga. Seejärel on protokollis märgitud tõendusliku alkomeetri kasutamise aeg ning tõendusliku alkomeetri lugem, sellest mahaarvatud laiendmääramatuse ühik ja mõõtetulemus. Lõpuks on kirjas A.S-i selgitus, et ta ei nõustu selle näiduga, et temale ei tutvustatud seda, et ta võib keelduda puhumisest, vaid kästi kohe puhuda. Nüüdseks väidetakse, et tegelikult toimus eelkõige politsei korraldusel puhumine ning oma õigusest puhumisest keelduda A.S ei teadnud. Esmalt ei saa kohtukolleegium jätta rõhutamata seda, et sarnaselt käitumine e. mõõtmistulemuse vaidlustamine just sellistel väidetel ei ole erakordne ja kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt võib väita, et see on pigem staažikate roolijoodikute igapäevane kaitsetaktika. Tugineb see aga nende arusaamale, et tegelikult ollakse kindel, et tõenduslik alkomeeter ei näita nii täpset joovet, kui seda on vereproov ja tavaliselt on vereproovi täpsus siiski mõõtmisele allutatud isiku kahjuks. Ehk siis, nõustudes n.ö. puhumisega loodetakse madalamale mõõtetulemusele ja kui selles pettutakse, siis hakatakse tagantjärgi vaidlustama alkomeetriga mõõtmisest keeldumise võimaluse eelnevat selgitamist. Antud juhul on süüdistatav oma allkirjaga kinnitanud temale õiguste selgitamist ja muuhulgas ka seda, et kui ta keeldub puhumast, siis toimub joobe tuvastamine vereproovi alusel. Kui isik ei tea seda võimalust, siis ei saa ta ka kohe peale puhumisnäidu teadasaamist kirjutada selgituseks sellest, et temale tema õigusi ei tutvustatud ja konkreetselt keeldumise võimalust. Kohtukolleegiumi arvates näitab selline sõnakasutus selgelt, et A.S oli teadlik oma õigustest, oli selle kohta allkirja andnud ning alles peale temale ebasobiva mõõtmistulemuse teadasaamist hakkas väitma vastupidist. . Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-6-07 märkinud,

Peale seda, kui isikul on joove tuvastatud juba tõendusliku alkomeetriga selle tuvastamist vereproovi alusel enam ei toimu. Süüteomenetluses on joobe tuvastamisel tõendusliku alkomeetriga ja vereproovi võtmise kaudu ühesugune tõenduslik väärtus ning kui isiku joove on tuvastatud tõendusliku alkomeetriga, siis ei ole enam veres alkoholi sisalduse tuvastamine vereproovi kaudu vajalik. Kaitsja etteheide maakohtule selles, et maakohus ei ole kontrollinud, kas alkoholijoove on tuvastatud vastavalt ettenähtud korrale on kohtukolleegiumi arvates põhjendamatu. Maakohtu käsutuses oli vaidlusalune protokoll ning kohtul oli lühimenetlusest

tulenev õigus otsuse tegemisel sellele tugineda. Ka arvestas kohus süüdistatava poolt kohtus väljendatud süüd tunnistava seisukohaga. Samuti oli olemas süüdistatava nõusolek selleks, et tema süüküsimus otsustatakse toimiku materjalide põhjal. Miks maakohus oleks pidanud tulema vastupidisele järeldusele, kui seda kinnitavad loetletud tõendid, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Ka on kohtukolleegiumi seisukohast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis tõendusliku alkomeetri lugem dokumenteeritud seaduslikult e. see vastab konkreetsetes õigusaktides ettenähtule. Vabariigi Valitsuse määruse nr.79, mis kehtestab nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele prg. 4 lg 2 kohaselt koosneb mõõtetsükkel kahest puhumisest. Sama määruse prg. 5 , millele kaitsja oma apellatsioonis ei ole pidanud vajalikuks viidata, sätestab, et mõõtetsükli tulemusena saadakse mõõtmise lugem, milleks on kahe puhumise vähim tulemus. Sisuliselt sama nõue tuleneb ka siseministri poolt kehtestatud tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (15.12.2009 määrus nr 70) prg. 4 lg-d 3 ja 4. Nimetatud korra § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina. Korra prg. 5 lg 2 peab väljatrükk või protokoll sisaldama muuhulgas kahe mõõtmise lugemi ning lõpliku lugemi ( lg 4). Nagu kinnitavad kriminaaltoimiku materjalid, teostati kaks puhumist ja see on dokumenteeritud väljatrükil, milline on lisatud protokollile. Protokoll ise ei pea sisaldama mõlema mõõtmise lugemit. Eelviidatud VV määruse kohaselt dokumenteeritakse vaid mõõtetsükli tulemusena saadud mõõtmise lugem, milleks on kahe puhumise vähim tulemus. Täpselt selliselt on kõik toimunud ka arutataval juhul. Isikul on lastud puhuda kaks korda, esimesel korral oli lugem 0,85 mg/l ja teisel korral 0,84 mg/l. Need lugemid on väljaloetavad protokollile lisatud väljatrükist. Nõustuda võib apellandiga, et tegemist on pingutustega loetava väljatrükiga, kuid väita, et ei ole üldse loetav, on väär. Vastasel korral ei oleks kohtukolleegium seda ka välja lugenud. Tekst oli loetav mõõduka pingutusega. Protokollis on fikseeritud vähim tulemus ja sellest on mahaarvatud laiendmääramatus, mis konkreetse näidu puhul on 0,07. Arvestades eeltoodut leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla aluseks seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamisele ning kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse A.S-i suhtes muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud seega vastavalt KrMS prg. 185 lg 2 süüdistatava kanda.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.