Kohtulahend

1-13-9385 N.V täielikult ära kandnud). Lõplikuks liitkaristuseks mõista 3 kuud ja 10 päeva vangistust.

määratud kaitsja tasu summas 201,60 eurot; kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise tasu summas 0,45 eurot; süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 480 eurot;

kokku 682,05 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas arve nr 10220034796011 või Swedbank’is konto nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „N.V 1-13-9385 menetluskulud“. Võttes aluseks KrMS §-d 423 ja 417 lg 2 tuleb kohtukulud ja sundraha tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

2 (7)

1-13-9385

1-13-9385 sellele, et N.V oli joonud 1 liitri viinamarjamahla ning tugevalt söönud ei olnud. Samuti rääkis tunnistaja N.V terviseprobleemidest ning sellest, et kuu aega tagasi oli viimane kokku kukkunud. Samuti oli 20.10.2012. a päev olnud pojale väsitav. Kella 23:00 ajal helistas N.V-le tema elukaaslane ning 23:30 paiku läks tunnistaja sõnul poeg oma elukaaslasele sadamasse järgi. Tunnistaja sõnul ei olnud N.V mitte midagi alkohoolset 20.10.2012. a tema nähes tarvitanud. Aavo N.V kohaselt helistas poeg talle öösel ja rääkis kinni pidamisest ning ta oli soovitanud pojal nõuda ekspertiisi tegemist. Kohus on seisukohal, et N.V ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need ei haaku asjas kogutud teiste tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad, aga Aavo N.V ütlused pole piisavad tõendamaks, et N.V ka tegelikult alkoholi ei tarbinud. N.V ütlused selle kohta, et tal võis organismis tekkida keemiline reaktsioon, mis näitas alkomeetri järgi 0,77 mg/l kohta alkoholijoovet, ei ole leidnud käesolevas kriminaalasjas tõendamist. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogiaeksperdi kohaselt tavalisel tervel inimesel nii suures koguses alkoholi organismis ei teki, kuid maksakahjustuse korral võib haruldastel juhtudel seda ette tulla kui inimene põeb mingit ainevahetus mõjutavat haigust (tl 24). Eesti Haigekassa vastusest politsei teostatud päringule nähtub, et N.V ei ole pöördunud raviasutuse poole tervishoiuteenuse saamiseks ainevahetust mõjutava haiguse tõttu (tl 28). Eeltoodud tõenditele tuginedes on kohus seisukohal, et on tõendatud N.V poolt 21.10.2012. a kella 00:04 ajal Tallinnas Kaarli pst ja Toompuiestee ristmikul mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Subjektiivse külje osas leiab kohus, et N.V pani talle etteheidetava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Arvestades, et N.V kahtlustatavana ülekuulamisel andis valeütlusi selle kohta, et alkoholi ei ole ta üldse tarvitanud ning joobenäit võis tekkida tema tervislikust seisundist ning eelpooltoodud teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid, on tuvastatud, et N.V oli 20.10.2012. a enne rooli istumist siiski tarvitanud alkoholi. Eluliselt on usutav, et N.V teadis juba enne elukaaslase helistamist 20.10.2012. a kella 23:00 paiku, et viimasele on vaja tol õhtul/ööl sadamasse järgi minna. Toimivas suhtes teatakse seda, millal keegi koju tuleb, eriti veel välisriigist. Samuti on loogiline eeldada, et endale kallil inimesel ja veel naisterahval ei lasta laupäeva öösel vastu pühapäeva üksinda Kesklinna linnaosast Mustamäele koju tulla, vaid võimalusel minnakse talle vastu. Seega hoolimata tarvitatud alkoholist ja sellest, et N.V pidi olema teadlik sellest, et ta soovib minna /peab minema elukaaslasele sadamasse järgi, vähemasti möönis, et ta istub kriminaalvastutust kaasa toovas alkoholijoobes autorooli. N.V esinevat tahtlust kinnitab veelgi see, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. N.V teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. N.V oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikut ei nähtu KarS § 34-s sätestatud asjaolusid ning N.V oli teo toimepanemise ajal 36-aastane. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on N.V tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et N.V on toime pannud talle etteheidetava kuriteo. Karistus KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada kas rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistusega.

4 (7)

1-13-9385 N.V pani käesoleva teo toime eelmise sama kuriteo toimepanemise eest mõistetud ühiskondlikult kasuliku töö tegemise ajal (tl 51). KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule. Seega pani N.V käesoleva teo toime ajal, mil ta oli allutatud käitumiskontrollile. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.06.2013. a otsuse p-s 7 selgitanud: „Üldkasulik töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Seega on vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga tegemist (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks.“ Seega oli kohtu poolt antud N.V-le viimane võimalus enda parandada, kuid seda ta ei teinud. Kohtule näitab selline N.V suhtumine, et isik ei suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. N.V süüd suurendab ka asjaolu, et ta juhtis mootorsõidukit omamata selleks juhtimisõigust, sest see oli temalt varasemalt samuti KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest lisakaristusena ära võetud (tl 30, 41). Isiku süüd suurendab ka see, et oma teoga ei seadnud ta ohtu mitte ainult enda elu ja tervise, vaid ka kõigi teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Sealjuures ei taju N.V se enda teo ohtlikkust ega tunnista seda, et ta midagi valesti oleks teinud. Isegi kohtuistungil ütlusi andes ei tunnistanud N.V alkoholi tarvitamist ning ütles, et jääb eeluurimisel antud ütluste juurde väites, et ta võib-olla eelmine päev oli alkoholi pruukinud ning sündmuse toimumise päeval oli joonud peale mahla ja teed (tl 13-15, 69-70). Käesoleval juhul on toimiku materjalidega tõendatud, et mahla ja tee joomisega ei saanud N.V organismis tekkida selline kogus alkoholi, et väljahingatavas õhus on alkoholisisalduse näit 0,77mg/l kohta. Lisaks arvestab kohus isiku süü suuruse juures ka seda, et politsei poolt kinnipidamisel 21.10.2012. a oli N.V teadlik sellest, et ta on tarvitanud alkoholi, kuid siiski istus autorooli, omamata juhtimisõigust ning ülekuulamisel (ja kohtuistungil) teadlikult andis valeütlusi asetleidnud sündmuste ja asjaolude osas, et vältida karistuse täitmisele pööramist või karistuse täitmisele pööramisel selle pikkust. N.V süüd vähendab vaid asjaolu, et alkoholijoobe kriminaalvastutusliku piirmäära (0,75 mg/l kohta) ületamine ei olnud väga suur – 0,77 mg/l kohta (tl 2). Karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes N.V puhul ei esine, sest ei toimiku materjalidest ega kohtus antud ütlustest ei nähtu, et N.V kahetseks toimepandut. KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid samuti N.V teos ei esine. Kohus on seisukohal, et N.V süüd ja isikut arvestades ei ole põhjendatud talle karistuse mõistmine kergemaliigilise karistuse näol. Lisaks nähtub N.V karistusregistrist, et 2010. aastal mõistetud rahaline karistus on isikul siiani tasumata (tl 41). Seetõttu kohaldab kohus N.V suhtes raskemat karistusliiki – vangistust. Kohus võtab karistuse mõistmisel lähtepunktina 1/3 vangistuse sanktsiooni määrast ehk 1 aasta vangistust. Võttes arvesse N.V süüd, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke leiab kohus, et N.V karistus peab jääma miinimummäära (1 kuu vangistust) ja lähtepunktiks võetud karistusmäära (1 aasta vangistust) vahemikku. Eeltoodud põhjustel mõistab kohus N.V-le KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 5 (viis) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud 5 (7)

1-13-9385 karistuseks 3 (kolm) kuud ja 10 (kümme) päeva vangistust. Kuivõrd kuritegu pandi toime eelmise karistuse – üldkasuliku töö – tegemise ajal, tuleb eelmine otsusega mõistetud karistus ja käesolevas asjas mõistetav karistus KarS § 65 lg 2 alusel liita. Seetõttu tuleb KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuse Pärnu Maakohtu 08.07.2011. a kohtuotsusega mõistetud karistusega (966 tundi ÜKT = 1 aasta 3 kuud 28 päeva vangistust). Et kohtuotsuse tegemise ajaks on N.V 08.07.2011. a kohtuotsusega mõistetud karistuse täielikult ära kandnud, ei liideta reaalselt käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele midagi ja lõplikuks liitkaristuseks mõistab kohus 3 kuud ja 10 päeva vangistust. Siinkohal selgitab kohus, et KarS § 69 lg 7 mõttes on N.V pannud üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, sest kuritegu pandi toime 21.10.2012. a, kuid üldkasuliku töö tegi N.V ära alles 12.07.2013. a (tl 51) ehk ligi 9 kuud hiljem ning kohus karistab käesoleva kuriteo eest N.V vangistusega. See, et N.V on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks kogu Pärnu Maakohtu 08.07.2011. a kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö ära teinud, ei vabasta kohut kohustusest mõista KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristus. Lisaks arvestab kohus seda, et põhjus, miks N.V oli ligi 9 kuud aega talle mõistetud üldkasulik töö ära teha, sai võimalikuks seetõttu, et kohusetundlikud uurijad pidid kohtueelses menetluses kontrollima tema ütlustes antud väidete paikapidavust, mille tulemusena selgus, et N.V andis valeütlusi oma tervisliku seisundi kohta. KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Käesoleval juhul on N.V pärast Pärnu Maakohtu 08.07.2011. a otsuse kuulutamist toime pannud uue kuriteo ning see kuritegu pandi toime ajal, mil karistus – üldkasulik töö – ei olnud veel täielikult ära kantud. Kuivõrd praeguse kohtuotsuse tegemise hetkeks on N.V talle eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandnud, tuleb ärakandmata osaks lugeda seega 0 (null) päeva vangistust. Riigikohtu 03.02.2011. a otsuse nr 3-1-1-104-10 p 9 kohaselt puudub kohtul materiaalõiguslik alus kaaluda isiku karistuse tingimisi vabastamist KarS § 74 alusel. Kuivõrd KarS §-s 73 sätestatud karistusest tingimisi vabastamise võimalus on veelgi leebem võrreldes KarS §-s 74 sätestatuga, ei oleks kohtul võimalik isikut ka KarS § 73 alusel karistusest tingimisi vabastada. Eelnevalt juba kirjeldatud KarS § 69 lg 6 välistab ka uue üldkasuliku töö tegemist võimaluse. Seega tuleb N.V-le mõista liitkaristus Pärnu Maakohtu 08.07.2011. a kohtuotsusega mõistetud karistusega ning suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust – 3 kuud ja 10 päeva vangistust – 0 (null) päeva võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvab kohus karistusaja hulka N.V kahtlustatavana kinnipidamise aja 21.10.2013. a 00:04-17:30, s.o 1 (ühe) päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistab kohus 3 (kolm) kuud 9 (üheksa) päeva vangistust. Kohus leiab, et N.V puhul on võimalik kohaldada KarS 66 lg-s 1 sätestatud karistuse ositi kandmise võimalust. Kohus arvestas siinjuures seda, et N.V on olemas töökoht ning perekond. Seega selleks, et mõistetud karistus võimalikult vähe mõjutaks negatiivselt N.V sotsiaalseid sidemeid väljaspool vanglat, jätab kohus N.V-le mõistetud karistuse kandmisele ositi. Võttes aluseks KarS § 66 lg-d 1 ja 3 tuleb N.V karistus 3 kuud ja 9 päeva vangistust s.o 99 päeva vangistust kanda ositi 3 päeva kaupa vastavalt kinnipidamisasutuse poolt määratud graafikule 1 aasta jooksul arvates otsuse jõustumisest. Menetluskulud

6 (7)

1-13-9385 KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 5 ja 9 mõttes on käesolevas asja menetluskuludeks: 1) määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses - 201,60 eurot; 2) kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud – 0,45 eurot ning 3) süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 ja KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest ette nähtud sundraha summas 480 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu peab N.V hüvitama menetluskulud kokku summas 682,05 eurot. Võttes aluseks KrMS §-d 423 ja 417 lg 2 tuleb kohtukulud ja sundraha tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Velmar Brett Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.