Kohtulahend

SWEDBANK

AS või arveldusarvele nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või arveldusarvele nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal, märkides

maksekorraldusele viitenumbri numbri ja makse liigi.

2800049900

ning

selgitusse

nime, kriminaalasja

Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse maakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik maakohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 26.02.2014.

on

kohtuotsusega

Viru

Süüdistus T.H on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta juhtis 15.06 .2013 kell 09.45 Ida-Virumaal Kohtla- Nõmme alevis xxx maja juures mopeedi xxx xxx (reg istrimärk xxx) ja kellel tuvastati t õendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr.ARDF-0054 alkoholi sisaldus 0,92 mg/l +/- 0,09 mg/l ja lõplikuks mõõtetulemuseks 0,83 mg/l kohta väljahingatavas õhus ning keda vastavalt Liiklusseaduse §69 lg.4 p.1 sätetele loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Oma tegevusega pani T. H toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o. KarS §424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus Süüdistatav T.H tunnistas ennast maakohtu istungil täielikult süüdi ning ütlusi anda ei soovinud. Süüdistatav jäi kohtueelses menetluses antud ütluste juurde. Süüdistatav nõustus asja läbivaatamisega lühimenetluses. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis maakohtu istungil, et süüdistus on põhjendatud ja kvalifikatsioon on õige. Süüdistatav T. H süü talle esitatud süüdistuses on lisaks süüdistatava enda poolt süü täielikule tunnistamisele tõendatud veel alljärgnevate kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikus menetluses uuritud tõenditega: - tunnistaja xx xx ütlused, mille kohaselt oli ta koos teise patrullpolitseinikuga 15.06.2013 patrullteenistuses Kohtla-Nõmmel ja neile sõitis vingerdades vastu musta värvi mopeed; juhil ei olnud kaasas isikut tõendavat dokumenti, tema kõne oli ebaselge; alkoholitest näitas 0,96 mg/l; juht toimetati Jõhvi politseijaoskonda testi tegemiseks tõendusliku alkomeetriga, näit oli 0,83 mg/l; juhiks osutus T. H - indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 15.06.2013 protokoll, mille kohaselt oli 15.06.2013 kell 09.48 kasutatud indikaatorvahendi AlcoQuant 6020 nr.A111218 näit 0,96 mg/l ja 15.06.2013 kell 11.08 kasitatud tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110 EST nr.ARDF -0054 näit 0,83 mg/l

-

-

-

tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 EST nr.ATDF-0054 taatlustunnistus nr.TTRC-13/00014, mille kohaselt on mõõtevahend taadeldud 25.01.2013 ning vastab OIML R 126 (1998) nõuetele sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise 15.06.2013 otsus, mille kohaselt T.H kõrvaldati sõiduki juhtimiselt Liiklusseaduse §91 lg.2 p.2 alusel kuni kainenemiseni, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis T.H kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, mille kohaselt ta tunnistab kuriteo toimepanemist ja seletas, et parandas 15.06.2013 garaažis mopeedi ning jõi õlut; seejärel läks mopeediga garaažide ümber sõitma ja 500 – 600 m kaugusel tuli kohale politseiauto; dokumente tal kaasas ei olnud, alkomeeter näitas joovet nii kohapeal kui Jõhvi politseijaoskonnas.

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et T.H pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS §424 järgi. Karistusseadustiku §424 näeb ette trammi juhtimise eest joobeseisundis.

vastutuse

mootorsõiduki, maastikusõiduki

või

Liiklusseaduse §69 lg.1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Joobeseisund sama seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. T.H-le on esitatud süüdistus alkoholijoobes mopeedi juhtimises 15.06.2013 kell 09.45 Kohtla-Nõmme alevis. Seega tuleb antud kriminaalasjas tuvastada, kas T.H juhtis mopeedi süüdistuses märgitud ajal alkoholijoobes ja kas alkoholijoove on tuvastatud seaduse kohaselt. Liiklusseaduse §69 lg.4 p.1 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht olevaks alkoholijoobes, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Kriminaalasja materjalides asuvast Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ning selle väljatrükist nähtub, et T. H tuvastati alkoholisisalduse mõõtetulemuseks väljahingatavas õhus 0,83 mg/l. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et T.H kohas alkoholijoobe seisundis.

oli süüdistuses märgitud ajal ja

Liiklusseaduse §69 lg.6 kohaselt tuvastatakse mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi joobeseisund või sama paragrahvi lg.5 nimetatud piirmäära ületamine Politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras.

Politsei ja piirivalve seaduse §7-24 lg.1 kohaselt kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et alkoholijoove on T.H tuvastatud taadeldud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr.ARDF-0054. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt on joobeseisundi tuvastamisele allutatud isik sellele alla kirjutanud ning taotlusi ja märkusi ta ei esitanud. Maakohus leiab, et alkoholijoove on T.H tuvastatud seaduse kohaselt. Vastavalt KrMS §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Analüüsides tõendeid kogumis, leiab maakohus, et KarS §424 sätestatud süüteokoosseis on täidetud, süütegu on kvalifitseeritud õigesti ning T.H süü on kohtus leidnud täielikult tõendamist ja ta on süüdi. Toimepandud kuriteo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas T. H poolt ei esine. T.H ei tegutsenud hädakaitse- või hädaseisundis. Subjektiivsest küljest on käesolevas kriminaalasjas T.H puhul tegemist kuriteo toimepanemisega otsese tahtlusega. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07).

Karistuse mõistmisel võetakse kõigepealt arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale – karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt. ka Riigikohtu 14.06.2006 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-43-06). T.H on süüdi mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis. Süüdistataval tuvastatud alkoholi piirmäär oli sellises suuruses, kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus süüdistatav mootorsõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Süüdistatav on mootorsõidukit juhtinud seisundis, kus ta ei ole suuteline liikluskeskkonda reaalselt tajuma ning võimalikele ettetulevatele olukordadele täie mõistusega ja kainelt reageerima. Olukorras, kus igal aastal hukkub Eestis sadu inimesi joobes juhtide süü tõttu, peab riik näitama välja ranget suhtumist sellistesse kuritegudesse ning andma selge signaali, et sellised kuriteod saavad karmilt karistatud. T.H puhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Lisaks toimepandud kuriteo raskusele ja laadile arvestab maakohus ka süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav T.H on varem kaks korda kriminaalkorras karistatud. Süüdistatavale on karistuseks mõistetud nii vangistust tingimisi kui ka asendatud vangistus üldkasuliku tööga. Eeltoodu näitab, et oma karistustest ei ole süüdistatav teinud mingeid järeldusi. Käesolevas asjas menetluse all oleva kuriteo on süüdistatav toime pannud ajal, mil ta oli kriminaalhoolduse all ja pidi tegema üldkasuliku töö tunde. KarS §424 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus leiab, et T. H-le avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus ja teda tuleb tema poolt kehtival katseajal toimepandud kuriteo eest karistada vangistusega.

reaalse

Rahalise karistuse mõistmine ei ole millegagi põhjendatud ning selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele ja see ei avaldaks süüdistatavale piisavat eripreventiivset mõju. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. T. H puhul on tegemist isikuga, kelle majanduslik seisund on välja kujunenud ja piisavalt kindel. Maakohus leiab, et T.H karistamisel rahalise karistusega ei oleks karistuse eesmärk täidetud, kuna karistuse mõju ei oleks piisav. Isiku süüdimõistmisel ja karistamisel peab ühiskond saama aru, et riik on õiguskorra ja kodanike õiguste kaitsmisest huvitatud. Isiku, kes on korduvalt karistatud kriminaalkorras ja kes uue kuriteo pani toime kehtival katseajal, karistamine rahalise karistusega oleks ebaõiglane ühiskonna suhtes. Lähtudes T.H poolt toimepandud kuriteo asjaoludest, raskusest ja süüdistatava isikust, leiab maakohus, et puuduvad alused ka talle vangistuse mõistmiseks tingimisi või vangistuse asendamiseks taas üldkasuliku tööga. Kuigi kohus ei pea karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust eraldi oma otsuses

põhjendama (vt. ka Riigikohtu 18.02.2005 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-138-04 ja 20.02.2002 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-14-02), peab maakohus vajalikuks rõhutada järgmist. Karistusest tingimisi vabastamine tähendab sellise prognoosi esitamist ja kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid ja seetõttu on vangistuse jätkuv kandmine ebaotstarbekas. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuritegude toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik. Lähtudes eeltoodust leiab maakohus, et alused T.H-le vangistuse mõistmiseks tingimisi või selle asendamiseks teistkordselt üldkasuliku tööga puuduvad. Arvestades seda, et süüdistatav on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja mõlemad viimased kuriteod pani toime kehtival katseajal, on olemas reaalne oht, et vabaduses jätkab ta kuritegude toimepanemist. Süüdistatav on selgelt näidanud, et piirangud, mis on seotud kriminaalhooldusega, ei ole piisavad ja ei takista tal uute kuritegude toimepanemist. Vangistuse mõistmine tingimisi koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele ja samuti samal ajal üldkasuliku töö tegemine ei ole enam piisav meede uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Vangistusest tingimisi vabastamiseks ja vangistuse asendamiseks peavad olema selged alused. Käesolevas kriminaalasjas antud süüdistatava puhul selliseid aluseid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leiab, et T.H puhul ei ole enam võimalik prognoosida, et vabaduses viibides ei jätka ta kuritegude toimepanemist. Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna ettekandest nr.70659 kriminaalhoolduse lõpetamise kohta nähtub samuti, et katseaja tulemused T.H suhtes on osutunud ebarahuldavateks ning tingimisi karistus ei osutunud tema puhul otstarbekaks. Seega tuleb talle mõistetud vangistus T.H ära kanda reaalselt. Siiski peab maakohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus määras, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus arvestab siinkohal ka printsiipi, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest suurem ja asjaolu, et tavalise kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. KarS §424 järgi toimepandud kuriteo eest peab maakohus põhjendatuks mõista T. H-le karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS §238 lg.2 alusel vähendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Seega kuulub T.H-le mõistetud karistus – 6 kuud vangistust – vähendamisele ühe kolmandiku võrra ning T. H kuulub kandmisele 4 kuud vangistust. T.H oli karistatud Viru Maakohtu 16.01.2013 otsusega vangistusega 5 kuud, mis asendati üldkasuliku tööga 300 tundi tegemise tähtajaga 1 aasta. Vastavalt KarS §69 lg.7 kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa sama paragrahvi lg.6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt sama seadustiku §65 lg.2 sätestatule. Vastavalt KarS §65 lg.2 kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest

mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. KarS §65 lg.2 sätestab uue kuriteo eest mõistetud karistuse kohustusliku suurendamise eelmise kohtuotsusega ärakandmata osa võrra. Kohtul puudub siinkohal valikuvabadus, kuna uue kuriteo toimepanemine enne karistuse ärakandmist kinnitab, et eelnev karistus pole täitnud oma eesmärki. Karistuste osaline liitmine või kaetuks lugemine ei ole seaduse kohaselt võimalik. KarS §65 lg.2 kohaldamisel pööratakse täitmisele ajaliselt viimane kohtuotsus, millega mõistetud karistust suurendatakse varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra. Eeltoodu alusel tuleb T. H-le käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusele 4 kuud vangistust liita Viru Maakohtu 16.01.2013 otsusega mõistetud liitkaristus 5 kuud vangistust. Eeltoodu alusel kuulub T. H liitkaristusena kandmisele 9 kuud vangistust. Vastavalt KarS §69 lg.6 arvestatakse vangistuse kantuks süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö.

täitmisele pööramisel karistusest

Vastavalt Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna vanemkriminaalhooldusametnik Tiiu Terentjeva 31.01.2014 teatele nr.70659 on T.H kõik üldkasuliku töö tunnid täies mahus sooritanud. Eeltoodu alusel tuleb T. H-le mõistetud liitkaristusest 9 kuud vangistust arvestada maha Viru Maakohtu 16.01.2013 otsusega mõistetud vangistus 5 kuud (mis oli asendatud üldkasuliku tööga) ja lõplikult kuulub T.H kandmisele 4 kuud vangistust. T.H suhtes oli 17.06.2013 valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Vastavalt KrMS §130 lg.5 võib kohus vabaduses viibiva süüdimõistetu vahistada süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Maakohus leiab, et käesoleval juhul on eelnimetatud sätte kohaldamine põhjendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav ei ilmunud 24.01.2014 kohtuistungile, põhjendades seda oma tervisliku seisundiga, samas ei esitanud ta ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks. Maakohtul puudub veendumus, et süüdistatav edaspidi läheb ettenähtud ajal vabatahtlikult kandma vangistust ja ei hakka taas otsima põhjuseid sellega viivitamiseks või sellest kõrvalehoidumiseks. Eeltoodu alusel asendab maakohus T.H suhtes kohaldatud tõkendi – elukohast lahkumise keeld – tõkendiga – vahistamine. T. H karistuse kandmise algus on 31.01.2014. Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.12 esitatakse süüdimõistvas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus.

kohtuotsuses

muuhulgas

Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §424 sätestatud kuritegu teise astme süütegu. Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Eeltoodu alusel kuulub süüdi statavalt riigituludesse väljamõistmisele sundraha 532,50 €. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses ja kohtulikus menetluses oli süüdistatavale määratud kaitsjaks vandeadvokaat Sergei Politšev. Maakohus peab kaitsja taotlust kaitsekulude suuruse osas põhjendatuks ning mõistab kaitsjatasu kohtueelses menetluses 134,40 € ja kohtulikus menetluses 216 € riigituludesse välja süüdistatavalt. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.5 kuuluvad menetluskulude kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud.

hulka

ka

kaitsjale

Eeltoodu alusel tuleb süüdistatavalt riigituludesse välja mõista 45 senti.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.