1-13-9391/21 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2.1 N.V on varasemalt kolmel korral kriminaalkorras karistatud. Väärteomenetluse korras on teda karistatud 17 korral. Sealjuures on üks kriminaalkaristustest seotud ka sõiduki juhtimisega joobeseisundis. 23.03.2012 kohtuotsuse alusel karistati N.V vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga, tähtajaga kaks aastat. 2.2 Süüdistuses kirjeldatud kuriteod on pandud toime ajal, mil N.V kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust, mis oli asendatud üldkasuliku tööga. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks oli kohtuotsusega mõistetud 476 tundi üldkasulikku tööd teostatud. 2.3 Arvestades süüdistatava varasemat käitumist, on välistatud rahalise karistuse kui kergemaliigilise karistuse kohaldamine. N.V on varem karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Seetõttu on karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust. 2.4 Võttes arvesse teo raskust etteheidetava kuriteokoosseisu (KarS § 424) teokirjelduse kontekstis, on tegemist rikkumisega, mille raskus on lähedane minimaalsele. Tulenevalt liiklusseaduse § 69 lg 4 p-st 1 ja KarS §-st 424 loetakse isik alkoholijoobes olevaks juhul, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Süüdistatava organismis olev alkoholi määr ületas nimetatud miinimummäära üksnes 0,02 mg/l võrra. Teisalt ei saa siinkohal aga tähelepanuta jätta, et tegemist oli korduva rikkumisega. 2.5 KarS § 329 järgi kvalifitseeritava teo tehioludest lähtuvalt on tegemist oluliselt alla keskmist karistust vääriva rikkumisega. 2.6 Mõlema kuriteo toimepanemise eest mõistetava karistuse osas tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist, mistõttu on põhjendatud karistus minimaalsele lähedases määras. 2.7 Arvestades asjaolusid, et KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt oli korduv ning süüdistuses kirjeldatud teod olid pandud toime ajal, mil isik kandis eelmise kohtuotsuse alusel karistust – teostas üldkasulikku tööd, ei pidanud kohus võimalikuks jätta mõistetud karistust tingimisi kohaldamata või asendada seda üldkasuliku tööga. 2.8 Lähtuvalt süüdistatava tööalasest seisundist, st ettevõtte juhina tegutsemist, andis kohus N.V-le KarS § 66 lg-st 1 juhindudes õiguse kanda mõistetud karistus ositi viie kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures on korraga ärakantava vangistuse kestuseks neli päeva.

6.1 Süüdistatav N.V vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus pidas põhjendatuks karistada teda reaalse vangistusega ning taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või rahalise karistusega. Ringkonnakohus ei saa kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtuniku siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Ühtlasi nähtub maakohtu otsusest, miks kohus nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades leidis, et N.V ei saa karistada rahalise karistusega. Maakohtu otsusest nähtub, et ehkki teosüüd ei saa pidada suureks, tingivad asjaolud nagu N.V varasem korduv väärteo- ja kriminaalkorras karistatus (s.h KarS § 424 järgi) ning süüdistuses nimetatud kuritegude toimepanemine eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse (mis oli asendatud üldkasuliku tööga) kandmise ajal, vangistuse mõistmise. Samal põhjusel ei pidanud kohus põhjendatuks ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja leiab, et N.V-le mõistetud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne toimepandud süütegudega. Olukorras, kus süüdimõistetut on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ei rahaline karistus ega karistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole uute kuritegude toimepanemise seisukohast tulemusi andnud, on võimalik süüdistatavat mõjutada edasisest kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. 6.2 Kohtukolleegium on ühtlasi seisukohal, et ka apellatsioonis toodud argumentidele N.V töökohustuste osas on maakohus hinnangu andnud. Muu hulgas on nimetatud asjaolu arvestatud ka karistuse ositi kandmise võimaldamises. Ringkonnakohus möönab, et N.V vangistuse kandmine mõjutab paratamatult ka süüdimõistetu töist olukorda, kuid tegemist ei ole asjaoluga, mis annaks aluse süüdimõistetule teistsuguse karistuse mõistmiseks või mõistetud karistuse asendamiseks.

7.Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on ka N.V-lt juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et korduvalt sõiduautot alkoholijoobes juhtinud isikute puhul võimaldab korduv nõuete rikkumine järeldada isiku allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada (RKKKm 3-1-1-122-13). Osundatud lahendis on kassatsioonikohus märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Ringkonnakohtu hinnangul vastab ka selles osas maakohtu otsus lisakaristuse põhistatuse ja kaalutluse nõuetele – maakohus on arvestanud nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke. Otsusest nähtuvad põhistustena N.V alkoholipiirmäära ületamise määr, korduvad rikkumised, kuriteo toimepanemine ajal, mil isikul oli juhtimisõigus liiklusalase süüteo toimepanemise eest äravõetud ning üldise liikluskorra ja teiste liiklejate turvalisuse tagamise vajadus, samuti vajadus mõjutada rikkujat edaspidi õiguskuulekalt käituma, mille kaalutlusena on kohus pidanud vajalikuks N.V-lt juhtimisõiguse äravõtmist 8 kuuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega lisakaristuse osas ja leiab, et isiku puhul, keda on väärteokorras karistatud 17 korral ja seda peamiselt liiklusalastes süütegudes (s.h korduvalt mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamises ja mootorsõiduki juhtimises juhtimisõiguseta isiku poolt) ning kes vaatamata sellele jätkab erinevate liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, ei ole põhjendatud juhtimisõiguse allesjätmine, kuivõrd see ei vastaks karistuse mõistmise eesmärkidele. N.V mõjutamiseks ja õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt on seega vältimatu lisakaristuse kohaldamine.