Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
3-1-1-138-13 20. jaanuar 2014 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Kristjan Läänesaare süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, Indrek Pähna süüdistuses KarS § 209 lg 2 pde 2 ja 3 ning § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi, Edmunds Savickise süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi, Eduard Kärneli süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-10-2218 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas ja kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja vandeadvokaat Piret Blankin, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse Edmunds Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, pooled Kristjan Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, Indrek Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer ja Eduard Kärneli kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv Asja läbivaatamise kuupäev ja 18. detsember 2013, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määrus ja saata kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
2.Määruskaebused rahuldada.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 400 (nelisada) eurot valitud esindajale määruskaebemenetluses makstud tasu katteks.
4.Määrata Sikuti Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Edmunds Savickisele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsusega tunnistati Kristjan Läänesaar, Indrek Pähn, Edmunds Savickis ja Eduard Kärnel süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. E. Savickis tunnistati täiendavalt süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ja I. Pähn KarS § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi. K. Läänesaarele mõisteti karistuseks 2-aastane vangistus, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 3 päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et
2 kuud ja 27 päeva vangistust kannab K. Läänesaar ära kohe ning 1 aasta ja 9 kuud vangistust jääb 2aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. I. Pähnale mõisteti KarS § 63 lg-st 1 juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda kohe ning 1 aasta ja 9 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. E. Savickisele mõisteti KarS § 63 lg-st 1 juhindudes KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lgte 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust kannab E. Savickis ära kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. E. Kärnelile mõisteti karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et 3 kuud vangistust tuleb ära kanda kohe ning 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. Samuti mõistis maakohus tsiviilhagi katteks kannatanu AS-i Hansa Liising Eesti (edaspidi HLE) kasuks süüdistatavatelt solidaarselt välja 387 667,62 eurot.
2.1.Maakohus tunnistas K. Läänesaare, I. Pähna, E. Savickise ja E. Kärneli KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et nad said maist kuni 12. juulini 2005 HLE-lt pettuse teel varalist kasu. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt esitas E. Savickis OÜ Hetastar juhatuse liikmena biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks HLE-le valeandmeid sisaldavad dokumendid: liisingutaotluse, OÜ Hetastar äriplaani ja jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise. Äriplaani kohaselt pidi OÜ Hetastar alustama jäätmekäitlust ja tasuma sellest saadava tulu eest liisingumaksed. Samuti olid Keskkonnaministeerium ja Tallinna Linnavalitsus kavandatava käitlustehase äriplaanist nähtuvalt heaks kiitnud ning OÜ-l Hetastar olid väidetavalt olemas ka lepingud Tallinna Linnavalitsuse ja tehase territooriumi rendileandjaga. Tegelikkuses polnud OÜ-l Hetastar liisingutaotluse esitamise ajal äriplaanis märgitud kooskõlastusi ega lepinguid. Biojäätmete käitlemiseks vajalikke lube ega kooskõlastusi ei taotletud ka hiljem. Kuna OÜ Hetastar ei asunud ka jäätmekäitlustehase töölerakendamiseks vajalikke töötajaid värbama, leidis maakohus, et tegelikkuses ei kavatsetudki jäätmekäitlusega tegelema hakata. Samuti ei kavatsetud liisingumakseid tasuda. Jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise kohaselt oli tehas ehitatud aastal 2000 ja selle pakkumise oli allkirjastanud R. T. Ka liisingutaotluse kohaselt oli OÜ Norde Baltic esindaja R. T. Tegelikkuses ehitati tehas aga tunduvalt varem ja R. T.-l polnud OÜ-ga Norde Baltic mingisugust seost. Olles OÜ Hetastar äriplaanis ja OÜ Norde Baltic pakkumises märgitud valeandmetest eksitusse viidud, sõlmis HLE 16. mail 2005 OÜ-ga Norde Baltic jäätmekäitlustehase ostu-müügilepingu ja OÜ-ga Hetastar liisingulepingu. Müügilepingu alusel kandis HLE 24. mail,
22.juunil ja 12. juulil 2005 OÜ Norde Baltic arvelduskontole kokku 7 457 760 krooni.
2.2.Jäätmekäitlustehase Eestisse toomist ja liisimist organiseerisid I. Pähn ja K. Läänesaar. I. Pähn tegi E. Savickisele ettepaneku tehas liisida ja edastas E. Savickisele HLE-le esitamiseks ka valeandmeid sisaldanud OÜ Hetastar äriplaani ja OÜ Norde Baltic pakkumise. Müügilepingu sõlmimisel 16. mail 2005 esindas OÜ-d Norde Baltic E. Kärnel, kes allkirjastas müügilepingu K. Läänesaare initsiatiivil. Tegelikkuses oli E. Kärnel variisik ning OÜ Norde Baltic tegevust
jäätmekäitlustehase müümisel juhtis K. Läänesaar. Müügilepingu alusel OÜ Norde Baltic arvelduskontole kantud raha said I. Pähn, K. Läänesaar ja E. Kärnel edasiste ülekannete ja sularahas väljavõtmiste teel endale. Süüdistatavad said pettuse tulemusel varalist kasu, kuna jäätmekäitlustehas müüdi HLE-le ostetust kallimalt.
3.KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati E. Savickis süüdi selles, et ta esitas OÜ Hetastar juhatuse liikmena I. Pähna kaasaaitamisel biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmiseks HLE-le jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase ehitamisaasta kohta ja millel oli võltsitud R. T. allkirja.
4.KarS § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi tunnistati I. Pähn süüdi selles, et ta edastas E. Savickisele biojäätmete käitlemistehase Biokompomax liisingusse võtmise eesmärgil HLE-le esitamiseks jäätmekäitlustehase müüja OÜ Norde Baltic pakkumise, mis sisaldas valeandmeid tehase ehitamisaasta kohta ja millel oli võltsitud R. T. allkirja.
5.Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi süüdistatavate kaitsjad, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuste õigeksmõistmist. I. Pähna ja E. Kärneli kaitsjad taotlesid alternatiivselt süüdistatavate karistuse kergendamist.
6.Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsus ja süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistustes õigeks. HLE tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati.
7.Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse jõustamist.
8.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-61-12 tühistati Tartu Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus nõuetekohaste põhistuste puudumise tõttu ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon rahuldati osaliselt. Riigikohtu otsuse kohaselt jättis ringkonnakohus analüüsimata mitmed maakohtu otsuse argumendid ja tähelepanuta nende aluseks olevad tõendid. Samuti polnud ringkonnakohus hinnanud, kas maakohtu poolt tuvastatuks loetud süüdistuse väide, et süüdistatavad esitasid HLE-le valeandmeid ka jäätmekäitlustehase valmimisaasta kohta, oli tõendatud ja kui oli, siis milline oli selle asjaolu õiguslik tähendus.
9.Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas Tartu Ringkonnakohus 22. novembri 2012. a määrusega Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ja lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu ja saatis kriminaalasja maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
10.Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määruse peale esitasid määruskaebused nii prokurör kui ka K. Läänesaare, I. Pähna ja E. Kärneli kaitsjad. Prokurör taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtu teisele koosseisule uueks arutamiseks. Kaitsjad taotlesid ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega saadeti kriminaalasi uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtu samale koosseisule, ja tühistatud osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks
arutamiseks.
11.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-35-13 tühistati Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2012. a määrus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebused rahuldati osaliselt. Riigikohtu hinnangul olid ringkonnakohtu etteheited maakohtu otsuse põhjendamatuse kohta süüdistatavate süüküsimuse lahendamise osas alusetud. Sisuliselt seadis ringkonnakohus kahtluse alla maakohtu poolt süüdistatavate tegudele antud materiaalõigusliku hinnangu. Samuti ei selgitanud ringkonnakohus, miks polnud abstraktselt KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud rikkumistena käsitatavaid minetusi võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
12.Arutades kriminaalasja kolmandat korda, tühistas Tartu Ringkonnakohus 20. septembri 2013. a määrusega taas Tartu Maakohtu 18. mai 2011. a otsuse, lõpetas kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega ja jättis kannatanu Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
12.1.Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest asjas Kangasluoma vs. Soome võib mõistliku menetlusaja kulgemine alata sellest ajast, kui politsei isiku esimest korda üle kuulas. Samuti võib mõistliku menetlusaja kulgu arvestada ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu. Praeguse kriminaalasja kohtueelses menetluses kuulati süüdistatavad esmalt üle tunnistajatena: E. Kärnel 14. jaanuaril, K. Läänesaar 5. mail, E. Savickis 6. mail ja I. Pähn 13. mail 2008. Kuna ülekuulamiste sisust nähtuvalt oli menetlejal alust kahtlustada ülekuulatud isikuid kuriteo toimepanemises, hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema 2008. aastast.
12.2.Kriminaalasja kohtueelne menetlus kestis ca kolm aastat. Tegu, mille toimepanemises on KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistus esitatud, toimus 2005. aastal. Süüdistus esitati neljale isikule ning sellega oli seotud ka E. Savickise süüdistus võltsitud dokumendi kasutamises KarS § 345 lg 1 järgi ja I. Pähna süüdistus E. Savickise teole kaasaaitamises KarS § 345 lg 1 − § 22 lg 3 järgi. Eeltoodust nähtuvalt pole praegune kriminaalasi õiguslikult keerukas ja hõlmab vaid üht tegu. Kuigi kriminaalasi on tavapärasest veidi mahukam, ei saa asja mahukus iseenesest olla menetluse pikkust õigustav asjaolu. Süüdistatavad pole menetlust takistanud.
12.3.Kohtumenetlus algas süüdistatavate kohtu alla andmisest 23. märtsil 2010. Maakohtus toimusid kohtuistungid alates maist 2010 ja süüdimõistev kohtuotsus tehti 18. mail 2011. Ringkonnakohtu istung toimus 30. novembril 2011 ning 29. detsembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu 18. mai 2011. a otsus ja mõisteti süüdistatavad õigeks. Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 22. novembril 2012 tegi ringkonnakohus määruse, millega tühistas taas maakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, kuid Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrusega tühistati ka see ringkonnakohtu lahend ja saadeti kriminaalasi teist korda ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eeltoodust nähtuvalt on ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks möödunud süüdistuses etteheidetava teo toimepanemisest üle kaheksa aasta ja kriminaalasja on menetletud kokku üle viie aasta.
12.4.Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistatavate ebakindel olukord kestnud ebamõistlikult pikka aega. Kõikide süüdistatavate liikumisvabadus on olnud piiratud elukohast lahkumise keeluga. Süüdistatavad on erinevates kohtuastmetes nii süüdi kui ka õigeks mõistetud, apellatsioonikohus on menetlenud kriminaalasja kolm korda ja kassatsioonikohus kaks korda. Kuna kohtumenetluse pooled võivad jätkuvalt oma kaebeõigust realiseerida, pole lõpplahendini jõudmine prognoositav.
12.5.Menetluse mõistliku aja ületamist on võimalik heastada vaid kriminaalmenetluse lõpetamisega. Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod pole rasked: E. Kärnelit ja K. Läänesaart süüdistatakse ühe ning E. Savickist ja I. Pähna kahe teise astme kuriteo toimepanemises. Kuna lõpplahendini jõudmine pole prognoositav, on süüdistatavate õiguste rikkumine ajas süvenev. Kriminaalasja edasisel menetlemisel ringkonnakohtus võib ilmneda vajadus kriminaalasi menetlusõiguse rikkumiste tõttu maakohtule tagasi saata. Nimelt pole maakohtu otsuses nõuetekohaselt
põhjendatud
süüdistatavatele
mõistetud
karistuse
määrasid,
šokivangistuse
kohaldamist ega kannatanu tsiviilhagi rahuldamist. Samuti on maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa K. Läänesaarele, I. Pähnale ja E. Savickisele mõistetud karistuste osas omavahel vastuolus.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13.Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määruse peale esitasid määruskaebused Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas ja kannatanu Swedbank Liising AS-i esindaja vandeadvokaat Piret Blankin, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.
14.Prokuröri arvates ei järginud ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisel väljakujunenud kohtupraktikat ega arvestanud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Kokkuvõtvalt märgib prokurör järgmist.
14.1.Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud 21. juuni 2013. a määruse nr 3-1-1-63-13 p-s 16 seisukohale, et KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui rikkumist, mis on seotud süüdistatava õigusega kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul, ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 ps 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas (sh kuriteo raskust). Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Praeguses asjas ei heideta süüdistatavatele ette küll väga raske kuriteo toimepanemist, kuid samas on avalik menetlushuvi suur. Süüdistus on esitatud kelmuse kvalifitseeritud koosseisu alusel, mille puhul on sanktsiooni minimaalse määrana ette nähtud üheaastane vangistus. Seega on tegemist ühe raskeima varavastase süüteoga. Samuti tekitasid süüdistatavad süüdistuse kohaselt Swedbank Liising AS-ile varalist kahju
üle 380 000 euro. Arvestades avalikku menetlushuvi, ei riivaks menetluse jätkamine praeguses asjas süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ülemäära. Samuti pole süüdistatavatele kohaldatud vabaduspõhiõigust oluliselt riivavaid tõkendeid.
14.2.Riigikohtu ülalviidatud määruse punktis 17 on märgitud sedagi, et üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui ringkonnakohus
tuvastab,
et
maakohus
on
kohtuotsust
tehes
rikkunud
oluliselt
kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Praeguses asjas pole ringkonnakohus tuvastanud, et maakohtu-poolsed menetlusõiguse rikkumised tooksid kaasa kriminaalasja uue kohtuliku arutamise. Kui kriminaalasi saata maakohtule üksnes uue kohtuotsuse tegemiseks, saaks jõustunud kohtuotsuseni jõuda suhteliselt kiiresti.
14.3.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsuse nr 3-1-1-6-11 p-s 19.2 on leitud, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul võib teatud juhtudel olla tähtsust ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Praegusel juhul jättis ringkonnakohus hindamata aja, mis kuluks kannatanu tsiviilhagi läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse raames. Ringkonnakohus on kannatanu õigused tähelepanuta jätnud.
15.Kannatanu esindaja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ja märgib kokkuvõtlikult järgmist.
15.1.Ringkonnakohus on arvutanud menetluse mõistliku aja algust alusetult süüdistatavate tunnistajatena ülekuulamisest. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud asjas Kangasluoma vs. Soome (p 26) küll seisukohale, et menetlusaeg võib hakata kulgema ka ajast, mil politsei esimest korda üle kuulas, kuid seda olukorras, kus isik saab teada, et tema suhtes on alustatud uurimine ja see on hakanud tema elu mõjutama. Ka asjas Malkov vs. Eesti (p-d 56-57) on märgitud, et tunnistajana ülekuulamist ei saa pidada kriminaalmenetluse alguseks, kuna selleks, et kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja mõttes algaks, peab isik saama teada tema elu mõjutavast kriminaalmenetlusest tema suhtes. Tunnistajana ülekuulamine selliseks sündmuseks ei kvalifitseeru. Eeltoodust nähtuvalt pole süüdistatava tunnistajana ülekuulamisel oluline mitte see, kas menetlejal oli alust teda kuriteo toimepanemises kahtlustada, vaid see, kas süüdistatavat sellise kahtlustuse olemasolust teavitati. Kuna praegusel juhul ei teavitatud süüdistatavaid nende tunnistajatena ülekuulamisel kahtlustuse olemasolust, ei saanud see ka süüdistatavate elu mõjutada. Järelikult hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest: E. Kärneli suhtes alates 7. aprillist, K. Läänesaare suhtes alates 8. aprillist, E. Savickise suhtes alates 27. oktoobrist ja I. Pähna suhtes alates 29. oktoobrist 2009. Seega on kriminaalasja menetlus kestnud kokku vähem kui neli ja pool aastat.
15.2.Ringkonnakohus on kriminaalmenetluse lõpetamist õigustava asjaoluna arvestanud alusetult kohtumenetluse poolte kaebeõigust. Kuna kohtumenetluse pooltel on õigus vaidlustada igasugune lahend, sh kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, ei saa kriminaalmenetluse lõpetamisel sellele tugineda.
15.3.Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 18. juunil 2010 asjas nr 3-1-1-43-10 otsuse p-s 30, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kuna käesolevat kriminaalasja on läbi vaadatud apellatsioonikohtus kolm korda ja kassatsioonikohtus kaks korda, on see õiguslikult keerukas. Samuti on ringkonnakohus möönnud, et tegemist on tavapärasest mahukama kriminaalasjaga. Eeltoodust nähtuvalt on kriminaalasja menetlemiseks kulunud aeg põhjendatud.
15.4.Isegi juhul, kui mõistlik menetlusaeg oleks möödunud, poleks alust kriminaalmenetlust lõpetada. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 23. märtsil 2011 asjas nr 3-1-1-6-11 otsuse p-s 19.2 seisukohale, et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul võib teatud juhtudel olla tähtsust ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Praeguses asjas on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 387 667,62 eurot. Kriminaalmenetluse lõpetamise korral peaks kannatanu alustama oma nõude rahuldamiseks kohtuteed algusest peale. Samuti kujuneksid asjatuteks kriminaalmenetlusele kulutatud aeg ja kulu ning lisanduksid lisakulu tsiviilkohtumenetluses ja süüdistatavate majandusliku seisundi halvenemise risk. Kannatanu esindaja arvates tulnuks mõistliku menetlusaja ületamine heastada näiteks mõistetavate karistuste vähendamisega.
16.Määruskaebustele esitasid vastused E. Savickise kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, K. Läänesaare kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja I. Pähna kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer. Kokkuvõtlikult nõustuvad kaitsjad kõikide ringkonnakohtu seisukohtadega ja lisavad, et praeguses asjas pole avalik menetlushuvi piisavalt suur, et õigustada kriminaalmenetluse jätkamist. Kannatanu ärihuvid avaliku menetlushuvi suurusele ei osuta.
16.1.E. Savickise kaitsja leiab sedagi, et riik on kriminaalasja menetlemisega põhjendamatult venitanud. Samuti ei välista tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluse lõpetamist. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerides arvesse võtta. Praeguses asjas tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluse lõpetamist ei takista. Kuna kannatanu ei pöördunud oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse, on ta oma nõude lahendamise viibimise ise põhjustanud.
16.2.K. Läänesaare kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas (sh kuriteo raskust). K. Läänesaare õiguste riive oli sellevõrra suurem, et ta kuulub mitme äriühingu juhatusse. Elukohast lahkumise keeld piiras pika aja jooksul tema tööalast tegevust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Esiteks arvutas ringkonnakohus menetluse mõistliku aja kulgemist alusetult
alates süüdistatavate tunnistajatena ülekuulamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Kaļd vs. Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov vs. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma vs. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmine või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja − ehkki teda ei ole vahistatud − on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd vs. Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma vs. Soome, p 26). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma vs. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. vs. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt vs. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski vs. Sloveenia, otsus
18.jaanuarist 2007, p 65). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 25 ja 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, p 14.1). Samuti leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. märtsi 2011. a otsuses, et kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 hakkas menetlus isiku olukorda oluliselt mõjutama hiljemalt päevast, mil tema elukohas toimus läbiotsimine ja mil ta esimest korda üle kuulati. Seejuures polnud menetlusaja kulgemise alguse seisukohalt tähtsust sellel, et formaalselt kuulati isik esimest korda üle tunnistajana. Nähtuvalt isikule ülekuulamisel esitatud küsimuste sisust, olid need otseselt suunatud isiku suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele. Isiku tunnistajana ülekuulamised olid põhjalikud, kusjuures nende käigus esitatud küsimused kattusid küllaltki suures osas küsimustega, mis esitati isikule hiljem tema ülekuulamisel kahtlustatavana. Seetõttu oli selge, et isiku ülekuulamine tunnistajana oli ebaseaduslik ja teda tohtinuks juba esimesel korral üle kuulata üksnes kahtlustatavana (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11, p 17.2). Eelnevast tulenevalt võib menetluse mõistlik aeg hakata kulgema tõepoolest ajast, mil isik tunnistajana üle kuulatakse, kuid siis tuleb näidata ära ka asjaolud, mis annavad aluse arvata, et tegelikkuses tulnuks isik kuulata üle kahtlustatavana. Just viimati märgitu osutab kuriteokahtluse olemasolule
isiku
suhtes
ja
menetleja
tahtele
koguda
selle
kahtluse
kontrollimiseks
kriminaalmenetluses tõendeid. Praeguses asjas on ringkonnakohus märkinud üksnes seda, et
ülekuulamiste sisust nähtuvalt oli menetlejal alust kahtlustada ülekuulatud isikuid kuriteo toimepanemises. Kolleegiumi arvates ei anna selline üldsõnaline konstateering alust asuda seisukohale, et menetluse mõistlik aeg hakkas kulgema süüdistatavate tunnistajatena ülekuulamisest. Kuna ringkonnakohtu määrusest ei selgu, milline osa tunnistajatena ülekuulamise protokollide sisust osutab kuriteokahtlustusele süüdistatavate suhtes, ja kuna sellise kahtlustuse olemasolule tunnistajatena ülekuulamise ajal ei viita ka ükski muu asjaolu, leiab kolleegium, et praeguses asjas hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema alates süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest: E. Kärneli ja K. Läänesaare suhtes 2009. aasta aprillist ning E. Savickise ja I. Pähna suhtes sama aasta oktoobrist. Seega on menetlus kestnud käesoleva määruse tegemise ajaks E. Kärneli ja K. Läänesaare suhtes ca neli aastat ja üheksa kuud ning E. Savickise ja I. Pähna suhtes ca neli aastat ja kolm kuud.
18.Teiseks pole ringkonnakohus võtnud arvesse kõiki menetlusaja mõistlikkust mõjutavaid asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus,
mis
on
kaebaja
jaoks
konkreetses
menetluses
kaalul
(viimati
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 17. augusti 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, p-s 15). Praeguses asjas jättis ringkonnakohus menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestamata riigivõimu käitumise − asjaolu, et jõustunud lõpplahendini jõudmine pole viibinud mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitmeid kordi arutanud. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09, p 17 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-13, p 12). Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod aeguvad KarS § 81 lg 6 teise lause ja lg 1 p 2 alusel mais 2015.
19.Viimaks pole ringkonnakohtu määruses esile tõstetud maakohtu minetused sellised, milliste tõttu tuleks kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamisel maakohtule uueks arutamiseks saata. Nii on maakohtu otsuses süüdistatavatele karistuse mõistmisel tuvastatud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, ning leitud, et süüdistatavaid tuleb karistada KarS § 209 lg 2 sanktsiooni keskmises määras. Kuna eeltoodust nähtuvalt on maakohus omapoolsed põhjendused esitanud, on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise etteheitmine alusetu. Kui ringkonnakohtu hinnangul pole maakohtu otsuse motiivid piisavad, võib ta KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel lisada omapoolseid põhjendusi. Mis puudutab asjaolu, et maakohus vabastas süüdistatavad vangistusest (üksnes) osaliselt, siis on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt märkinud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja et kohus ei pea karistusest vabastamata jätmist eraldi põhjendama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-12, p 11). Pidades
silmas, et KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse, pole maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust järelikult ka süüdistatavatele nn šokivangistuse mõistmisel. Samuti märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium 21. juunil 2013 asjas nr 3-1-1-63-13 määruse p-s 17, et üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Asjaolu, et maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa on süüdistatavatele mõistetud karistuse määra osas omavahel vastuolus, ei anna alust saata kriminaalasja maakohtule mitte uueks arutamiseks, vaid uue kohtuotsuse tegemiseks. Tsiviilhagiga seoses tulnuks ringkonnakohtul juhinduda aga TsMS § 656 lg 1 p-st 5, mis annab ringkonnakohtule aluse saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja kui ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Praeguses asjas pole ringkonnakohus selgitanud, miks tal polnud võimalik tsiviilhagi kohta tehtud otsust puudutavaid minetusi kõrvaldada.
20.Ülalmärgitut kokku võttes nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kriminaalasi pole õiguslikult väga keerukas. Samas pole lõpplahendini jõudmine viibinud eelkõige riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitu korda arutanud. Samuti hakkas menetluse mõistlik aeg kulgema alates süüdistatavate kahtlustatavatena ülekuulamisest. Seega on süüdistatavate õiguste riive ringkonnakohtu määruses märgitust väiksem. Pidades lisaks eeltoodule silmas ka seda, et ringkonnakohtu määruses esile tõstetud maakohtu minetused pole sellised, mille tõttu tuleks kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamisel uueks arutamiseks maakohtule tagasi saata, lõpetati kriminaalmenetlus kolleegiumi hinnangul alusetult. Sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja kriminaalasi apellatsioonimenetluse jätkamiseks ringkonnakohtule tagasi saata. Vajadusel on süüdistatavate õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul võimalik hüvitada karistuse kergendamisega.
21.Riigikohus on saatnud kõnealuse kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja andnud juhiseid, kuidas kriminaalasja apellatsioonimenetluses lahendada, juba kahel varasemalgi korral. Seni pole ringkonnakohus Riigikohtu juhiseid järginud. Kolleegium möönab, et põhimõtteliselt pole välistatud, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg võib mööduda ka apellatsioonimenetluses pärast seda, kui Riigikohus on tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei võimalda kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus lugeda aktsepteeritavaks seda, kui ringkonnakohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega. Vastavalt KrMS § 390 lg-le 1 ja §-le 364 oli Tartu Ringkonnakohus kohustatud järgima Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsuse nr 31-1-61-12 ja 10. aprilli 2013. a määruse nr 3-1-1-35-13 juhiseid ning võtma süüdistatavate süüküsimuses põhjendatud seisukoha.
22.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-test 3 ja 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
20.septembri 2013. a määruse ja saadab kriminaalasja apellatsioonimenetluse jätkamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab määruskaebused.
23.Swedbank Liising AS-i esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada Swedbank Liising AS-ile seoses määruskaebemenetlusega valitud esindajale makstud tasu summas 400 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, kannatanuga konsulteerimiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku neli tundi. Kolleegiumi arvates tuleb esindaja taotlus rahuldada. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja loetletud toimingud Swedbank Liising AS-i õiguste kaitsmiseks määruskaebemenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb valitud esindajale makstud tasu KrMS § 187 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Swedbank Liising AS-i kasuks välja mõista.
24.E. Savickise kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebustega tutvumise ja neile vastuse koostamise eest Sikuti Advokaadibüroole summas 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nimetatud toiminguteks kokku viis pooltundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (riigi õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis) p-dest 2 ja 24 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.