Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-101-13 19. detsember 2013 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Taotlus K. P. väljaandmisvahistuse asendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-948 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. P. kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Riigiprokurör Eve Olesk pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 23. oktoober 2013, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 16. veebruari 2012. a määrusega tunnistati K. P. väljaandmine Ameerika Ühendriikidele õiguslikult lubatavaks ja tema suhtes kohaldati väljaandmisvahistust alates tõkendi (vahistamine) muutmisest kriminaalasjas nr 11221000022 või mõistetud karistuse ärakandmisest. Puutuvalt väljaandmisvahistusse märkis maakohus, et Ameerika Ühendriikides võidakse K. P.-d karistada kuni 85-aastase vangistusega, ja leidis, et isik võib niivõrd pika vangistuse hirmus pakku minna. Kuna Eesti kuulub Schengeni viisaruumi ja K. P. on Eesti Vabariigi kodanik, on tal vabaduses viibides võimalus Eesti territooriumilt menetleja teadmata lahkuda.
2.Harju Maakohtu 29. aprilli 2013. a määrusega asendati K. P.-le kriminaalasjas nr 11221000022 kohaldatud tõkend vahistamine elektroonilise valvega.
3.13. mail 2013 esitas K. P. kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa Harju Maakohtule taotluse väljaandmisvahistuse asendamiseks elektroonilise valvega või elektroonilise valve, kautsjoni ja elukohast lahkumise keeluga.
4.Harju Maakohtu 17. mai 2013. a määrusega jäeti kaitsja taotlus läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise eesmärk väljaandmismenetluse läbiviimise tagamine. Vabaduses viibiva isiku üle ei ole võimalik teostada järelevalvet selliselt, et tema osavõtt väljaandmismenetlusest oleks garanteeritud. K. P. vahistamine on Ameerika Ühendriikide kohtu poolt juba otsustatud.
4.2.Siseriikliku vahistuse põhimõtted väljaandmisvahistusele ei kohaldu. Näiteks ei näe KrMS § 447 ette
väljaandmisvahistuse
põhjendatuse
kontrolli.
Samuti
sätestab
KrMS
§
lg
väljaandmisvahistuse kestuse erinevalt KrMS § 130 lg-st 3.
4.3.Taotlevale riigile on võimalik välja anda üksnes vahistuses viibivat isikut. Seetõttu ei ole väljaandmisvahistuse asendamine võimalik. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta vahi alt vabastatud isiku väljaandmise korda.
5.Harju Maakohtu 17. mai 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse K. P. kaitsja R. Otsa, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja väljaandmisvahistuse asendamist elektroonilise valvega või elektroonilise valve, kautsjoni ning elukohast lahkumise keeluga. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.
5.1.Maakohtu seisukoht, et välja on võimalik anda üksnes vahistuses viibiv isik, on ekslik. KrMS § 447 lg 1 sätestab, et välisriigile isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse tunnistamisel võidakse
isikule,
kelle
väljaandmist
taotletakse,
kohaldada
Riigiprokuratuuri
taotlusel
väljaandmisvahistust. Seega ei ole isiku vahistamine väljaandmismenetluses kohustuslik vaid võimalik. Samuti näeb KrMS § 447 lg 8 väljaandmisvahistuse määruse vaidlustamiseks ette iseseisva menetluskorra. Seega on võimalik välja anda ka vabaduses viibivat isikut.
5.2.K. P. osavõtu väljaandmismenetlusest tagab elektrooniline valve. Kriminaalasjas nr 11221000022 asendati vahistamine juba elektroonilise valvega. Samuti on K. P. korduvalt nõustunud väljaandmisega Ameerika Ühendriikidele ega hakka väljaandmismenetlusest kõrvale hoiduma. K. P. jätkuvaks kinnipidamiseks ei ole põhjust ja kohaldades analoogiat siseriikliku vahistamisega tuleb jaatada võimalust asendada väljaandmisvahistus elektroonilise valve või kautsjoniga.
5.3.Juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda väljaandmisvahistuse asendamist, on see vastuolus PS §-dega 20, 26, 9 ja 12. Vahistust kohaldatakse väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses samadel eesmärkidel. Seega puudub mõistlik põhjus, mis õigustaks väljaandmisvahistuses
viibivate
isikute
õiguste
suuremat
riivet
ja
välistaks
võimaluse
väljaandmisvahistust kergemaliigilise tõkendiga asendada. Praeguses asjas on K. P. viibinud vahi all ligi kaks aastat ega ole seetõttu saanud oma alaealiste lastega sisuliselt kohtuda ega normaaltingimustes suhelda. Elektrooniline valve riivab tema põhiõigusi vähem ja tagab samas tema kohalolu ning osavõtu väljaandmismenetlusest. Samuti koheldakse väljaandmisvahistuse asendamise võimalust eitades väljaandmisvahistuses viibivaid isikuid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes viibivad vahi all siseriikliku kriminaalmenetluse raames.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 17. mai 2013. a määrus muutmata. Ringkonnakohus märkis, et Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste vahelise väljaandmislepingu (edaspidi väljaandmisleping) art 12 p 4 reguleerib vahi all viibiva isiku üleandmist, ja järeldas, et seetõttu on Eestil võimalik anda Ameerika Ühendiriikidele üle vaid vahistatud isik. Järelikult on väljaandmisvahistuse asendamine välistatud. Ka ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik vahi alt vabastatud isiku väljaandmise korda. Arvestades, et PS § 20 lg 2 p 6 lubab võtta isikult vabaduse tema väljaandmiseks välisriigile, on K. P. vahi all hoidmine
põhiseaduspärane.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse K. P. kaitsja R. Otsa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning väljaandmisvahistuse asendamist elektroonilise valve või kautsjoni ja elukohast lahkumise keeluga. Määruskaebuse esitaja väited on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Kohtute seisukoht, et Ameerika Ühendriikidele on võimalik välja anda üksnes vahistuses viibiv isik, on ekslik. Tulenevalt KrMS § 447 lg-st 1 ei ole isiku vahistamine väljaandmismenetluses kohustuslik, vaid võimalik. Samuti näeb KrMS § 447 lg 8 väljaandmisvahistuse määruse vaidlustamiseks ette iseseisva menetluskorra. Kohustust isik väljaandmismenetluses vahistada ei tulene ka väljaandmislepingust. Nimelt sätestab väljaandmislepingu art 12 lg 4, et olukorras, kus taotluse esitanud riik ei ole väljanõutavat isikut taotluse saanud riigi territooriumilt selle riigi seadusega ette nähtud aja jooksul ära viinud, võib isiku vahi alt vabastada. Seega näeb viidatud säte ette väljaandmistaotluse saanud riigi õiguse vabastada väljanõutav isik vahi alt, kui taotluse esitanud riik ei ole teda taotluse saanud riigi territooriumilt tähtaegselt ära viinud. Seisukohta, et väljaandmismenetluses ei ole isiku vahistamine vältimatult nõutav, toetavad ka väljaandmislepingu art 11 lg 1, mille kohaselt võib asja kiireloomulisuse korral taotleda väljanõutava isiku väljaandmisvahistamist enne väljaandmistaotluse esitamist, ja art 11 lg 3, mille kohaselt teavitatakse taotluse esitanud riiki viivitamatult väljaandmisvahistamise taotluse kohaldamisest või kõigist seda takistavatest asjaoludest. Samuti eristab väljaandmislepingu art 11 lg 4 vabaduses viibivaid ja vahistatud väljaantavaid isikuid.
7.2.Ringkonnakohtu tõlgendus väljaandmislepingu art 12 lg-le 4 on vastuolus PS §-dega 20, 12 ja
26.Vahistamist õigustab üksnes kaalukas avalik huvi ja hädavajadus. Kuna nende tingimuste täidetust tuleb kontrollida igal üksikjuhtumil eraldi, on vahistamisregulatsioon, mis ei võimalda hinnata vahistuse põhjendatust ja jätta isik vahi alla võtmata, põhiseadusvastane.
7.3.K. P. osavõtu väljaandmismenetlusest tagavad ka elektrooniline valve või elektrooniline valve koos kautsjoni ja elukohast lahkumise keeluga. Nii on kriminaalasjas nr 11221000022 vahistamine elektroonilise valvega juba asendatud. Kuna eeltoodust nähtuvalt puudub põhjus K. P. jätkuvaks kinnipidamiseks, tuleb kohaldada analoogiat siseriikliku vahistamisega ja jaatada võimalust väljaandmisvahistuse asendamiseks elektroonilise valve või kautsjoniga. PS § 20 lg 1 p 6 näeb küll ette võimaluse isikult tema välisriigile väljaandmiseks vabadus võtta, kuid selline piirang ei tohi olla ebamõistlik.
7.4.Juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda väljaandmisvahistuse asendamist, on see vastuolus PS §-dega 20, 26, 9 ja 12. Vahistust kohaldatakse väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses samadel eesmärkidel. Seega puudub mõistlik põhjus, mis õigustaks väljaandmisvahistuses
viibivate
isikute
õiguste
suuremat
riivet
ja
välistaks
võimaluse
väljaandmisvahistust kergemaliigilise tõkendiga asendada. Praeguses asjas on K. P. viibinud vahi all
ligi kaks aastat ega ole seetõttu saanud oma alaealiste lastega sisuliselt kohtuda ega normaaltingimustes suhelda. Elektrooniline valve riivab põhiõigusi vähem ja tagab samas K. P. kohalolu ning osavõtu väljaandmismenetlusest. Samuti koheldakse väljaandmisvahistuse asendamise võimalust eitades väljaandmisvahistuses viibivaid isikuid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes viibivad vahi all siseriikliku kriminaalmenetluse raames.
8.Määruskaebusele esitas vastuse riigiprokurör Eve Olesk, kelle hinnangul on kaitsja etteheited alusetud. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.
8.1.KrMS § 433 lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus KrMS ptk-s 19 sätestatuga. KrMS ptk 19 jagu 2, mis reguleerib isiku välisriigile väljaandmist, sätestab väljaandmismenetluse tagamise vahendina üksnes väljaandmisvahistuse. Kuigi muude tõkendite kohaldamine pole kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükiga vastuolus, tuleb väljaandmismenetluses arvestada isiku pakkumineku võimalust ja hinnata, kas isiku kohalolekut ja osavõttu väljaandmismenetlusest on võimalik tagada ka siis, kui ta vahi all ei viibi. Väljaandmismenetluses
pole
Eesti
kohtute
käsutuses
materjale,
mille
pinnalt
hinnata
kuriteokahtlustuse põhjendatust.
8.2.Kuna Eesti kuulub Schengeni viisaruumi ja K. P. on Eesti Vabariigi kodanik, on tal vabaduses viibides võimalus Eesti territooriumilt menetleja teadmata lahkuda. Isegi juhul, kui K. P. tabataks piiri ületamisel, ei ole seaduslikku alust takistada tal riigist lahkumast. Samuti ei ole vabaduses viibiva isiku üle võimalik teostada järelevalvet selliselt, et oleks garanteeritud tema osavõtt väljaandmismenetlusest.
8.3.KrMS § 447 lg 1 sätestab tõepoolest üksnes võimaluse väljaandmisvahistuse kohaldamiseks, kuid tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 ei või kohaldada väljaandmisvahistust juhul, kui on ilmnenud väljaandmise õiguslikud takistused. Samuti on nii eelarestipalve kui ka väljaandmistaotluse esitamise eelduseks asjaolu, et taotleva riigi kohus on andnud taotletava isiku suhtes välja vahistamismääruse. Kuna rahvusvaheline koostöö toimub vastastikuse tunnustamise printsiibi alusel, ei ole täitva riigi kohtul alust kahelda taotlevas riigis tehtud vahistamismääruse sisus või õigsuses. Seetõttu tuleb taotleva riigi vahistamismäärust kohaldada kui siseriiklikku meedet.
8.4.Taotleva riigi esindajatele on võimalik üle anda üksnes vahistuses viibivat isikut. Vabaduses viibiva isiku üleandmist ei näe ette ka väljaandmisleping. Selle art 11 lg 1 sätestab isiku vahistamise eelarestimispalve alusel enne väljaandmistaotluse saabumist ja sama artikli lg 4 kohustab isiku vabastama, kui taotlev riik ei esita 60 päeva jooksul väljaandmistaotlust. Samas ei välista väljaandmislepingu art 11 lg 5 juhul, kui väljaandmistaotlus esitatakse pärast 60 päeva möödumist, võimalust isik uuesti vahi alla võtta. Samuti on väljaandmislepingu art 12 lg 4 kohaldatav juhul, kui väljaantavat isikut ei võeta 30 päeva jooksul pärast väljaandmisotsuse jõustumist üle, ja kinnitab seega seisukohta, et välisriigile antakse üle vaid vahi all viibivad isikud. Sama nähtub ka KrMS § 505 lg-st 5.
8.5.KrMS § 447 lg 4 kohaselt ei või väljaandmisvahistust kohaldada juhul, kui ilmnevad
väljaandmise õiguslikud takistused. Seega on kaitsja väide, nagu ei näeks seadus ette võimalust väljaandmisvahistuse kohaldamata jätmiseks, alusetu.
8.6.Taotledes K. P. suhtes väljaandmismenetluses elektroonilise valve kohaldamist, märgib kaitsja sedagi, et kriminaalasjas nr 11221000022 on isiku suhtes elektroonilist valvet juba kohaldatud. Kuna kohtule oli selle otsustuse tegemise ajal teada asjaolu, et K. P. suhtes rakendub koheselt väljaandmisvahistamine ja et ta jääb seetõttu vahi alla, ei saanudki kohus K. P. pakkumineku ohtu hinnata. Seetõttu ei tähenda kohtu otsustus kohaldada K. P. suhtes elektroonilist valvet, et puuduks oht tema pakkuminekuks või uute kuritegude toimepanekuks.
8.7.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 5 lg 1 p f kohaselt ei või kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või andmiseks. Ka PS § 20 lg 1 p 6 lubab võtta isikult vabaduse tema välisriigile väljaandmiseks. Eeltoodust nähtuvalt on K. P. vahi all pidamine põhiseaduspärane. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Taylor v. Eesti märkinud, et Konventsiooni art 5 lg 1 p f teise poole alusel on vabaduse võtmine õigustatud üksnes niikaua, kuni toimub väljasaatmis- või väljaandmismenetlus. Kui sellist menetlust ei viida läbi vajaliku hoolsusega, ei ole kinnipidamine Konventsiooni art 5 lg 1 p f alusel lubatav. Teisisõnu
ei
tohi
kinnipidamise
pikkus
ületada
aega,
mis
on
mõistlikult
vajalik
väljaandmismenetluses otsuseni jõudmiseks. KrMS § 447 lg 7 esimese lause kohaselt ei tohi isikut pidada väljaandmisvahistuses üle ühe aasta. Arvestades, et K. P. viibib väljaandmisvahistuses alates
29.aprillist 2013, pole praegusel juhul seaduses sätestatud tähtaega ületatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 2. jagu näeb isiku välisriigile väljaandmise tagamise ainsa vahendina ette vahistamise. Võimalus asendada vahistamine elektroonilise valve või kautsjoniga on sätestatud küll kriminaalmenetluse seadustiku 4. peatükis, kuid KrMS § 433 lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Kolleegiumi hinnangul ei ole KrMS 4. peatüki sätted vahistuse asendamise osas väljaandmisvahistusele kohaldatavad.
10.Väljaandmismenetluses saab isikult võtta vabaduse eraldi eeldustel ja alustel. Nii tuleneb põhiseaduslik alus väljaandmisvahistuse kohaldamiseks PS § 20 lg 1 p-st 6, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Nähtuvalt KrMS § 447 lg-st 1 võidakse kohaldada väljaandmisvahistust Riigiprokuratuuri taotlusel isikule, kelle väljaandmist taotletakse, tema välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse tunnistamisel. KrMS § 447 lg 2 kohaselt võib kohaldada väljaandmisvahistust edasilükkamatul juhul ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui taotlev riik on kinnitanud, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ja kohustunud viivitamata välja saatma väljaandmistaotluse. Tulenevalt
KrMS § 447 lg 7 esimesest lausest ei tohi isikut pidada väljaandmisvahistuses üle ühe aasta. Sama lõike teine lause lubab riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise üheaastast tähtaega ainult erandlikel asjaoludel. Samuti näeb KrMS § 447 lg 4 ette väljaandmisvahistuse kohaldamisest keeldumise sisulise aluse − väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemise. Kokkuvõtlikult on isikult vabaduse võtmine väljaandmismenetluses õigustatud alates KrMS § 447 lg-s 2 sätestatud asjaolude avaldumisest kuni sama paragrahvi lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumiseni juhul, kui Eestil on võimalik välisriigi väljaandmistaotlus rahuldada. Väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemisel tuleb väljaandmisvahistuse kohaldamisest keelduda ja juba vahistatud isik vabastada. Isiku väljaandmist välistava asjaoluna on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas käsitatud näiteks väljaandmise õiguslikult lubamatuks tunnistamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-39-09, p 19).
11.Samuti ei ole vahistuse kohaldamine väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses omavahel sisuliselt võrreldavad. KrMS § 438 kohaselt on Eesti täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel isiku suhtes välisriigis kriminaalmenetluse jätkamiseks või tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks, kui isiku suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ja koostatud vahistamismäärus või kui talle on jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuseks vangistus. Seega on väljaandmismenetluses isikult vabaduse võtmine otsustatud juba taotleva riigi poolt. Tulenevalt rahvusvahelises koostöös kehtivast vastastikuse tunnustamise printsiibist puudub täitval riigil alus selle otsuse (jätkuvas) õigsuses kahelda. Samuti võivad erinevate riikide õiguskordades vahistamise ja vahistusest vabastamise alused erineda. Seetõttu tähendaks väljaandmisvahistuse kohaldamise või sellest vabastamise üle otsustamisel väljaandmismenetluse tulemusest sõltumatute asjaolude arvestamine sisulist kontrolli selle üle, kas isiku väljaandmist taotleva riigi seadused on kooskõlas Eesti seadustega. Selliseks otsustuseks puudub Eesti Vabariigi kohtutel pädevus.
12.Praeguses asjas ei tuginenud kaitsja K. P. vabastamise taotlemisel tema välisriigile väljaandmise võimatusele, vaid asjaolule, et K. P. osavõtt väljaandmismenetlusest oleks tagatud ka elektroonilise valve või elektroonilise valve, kautsjoni ja elukohast lahkumise keelu kohaldamisega. Kuna käesoleva määruse p-de 9-11 kohaselt ei ole väljaandmisvahistust võimalik asendada muude tõkenditega, jättis maakohus K. P. kaitsja taotluse põhjendatult läbi vaatamata.
13.Kaitsja leiab määruskaebuses sedagi, et kriminaalmenetluse seadustik on väljaandmisvahistuse asendamist välistavas osas põhiseadusvastane. Kaitsja hinnangul riivab väljaandmisvahistuse asendamise
võimatus
ebaproportsionaalselt
väljaandmismenetlusele
allutatud
isiku
vabaduspõhiõigust ja perekonna- ning eraelu puutumatust. Samuti toob see endaga kaasa põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses vahistatud isikute vahel.
14.Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Kuna käesoleva määruse p 11 kohaselt puudub Eestil täitva riigina alus kahelda taotleva riigi poolt isikult vabaduse võtmise kohta tehtud otsuse õigsuses, sh selle proportsionaalsuses, on määruse p-s 10 loetletud tingimustele vastav väljaandmisvahistuse
kohaldamine järelikult põhiseaduspärane. Mis puudutab aga väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses vahistatud isikute erinevaid võimalusi vahistuse asendamist taotleda, siis on Riigikohus võrdsuspõhiõiguse kaitseala määratlemisel korduvalt märkinud, et PS § 12 lg 1 kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (Riigikohtu seisukoht alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-2-02, p 17; vt ka üldkogu 14. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-77-02, p 22 ja 3. jaanuari 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-101-08, p 20). Seejuures saab küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 40 ja 3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p 23). Käesoleva määruse p-des 10-11 toodud põhjustel viibivad väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses vahistatud isikud erinevates õiguslikes olukordades ega ole seetõttu omavahel võrreldavad. Järelikult ei ole nende erinev kohtlemine meelevaldne ega põhiseadusvastane.
15.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.