Kohtulahend

üksnes n-ö mitteindividualiseeritavaid menetluskulusid, mille tekkimine ei ole selgepiiriliselt seostatav ühe konkreetse süüdistatavaga. Nende menetluskulude osas, mis seonduvad vaid ühe kindla süüdistatavaga, lõikes 2 sätestatut ei kohaldata. Nii ei saa I. Kajanderi kaitsja tasu, süüdimõistmisega kaasnevat sundraha ega käesolevalt ka tema kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu mingiski osas välja mõista tema kaassüüdistatavalt. Seega on maakohus õigesti nimetatud kulud jätnud ainuisikuliselt I. Kajanderi kanda. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et nii on menetluskulude väljamõistmine märgitud ka prokuröri, I. Kajanderi ja tema kaitsja vahel 12.07.2013 sõlmitud kokkuleppes ning midagi ettenägematut süüdistatava jaoks kohtuotsuses ei olnud. Ekspertiisikulude süüdistatavatelt väljamõistmisel on nii kokkuleppe sõlmimisel kui maakohtu poolt selle kinnitamisel aga põhjendatult lähtutud KrMS § 180 lg 2 ning süüdistatavat I. Kajanderi on kohustatud hüvitama ekspertiiside maksumused nende kindlaksmääratud osades. Samuti märgib ringkonnakohus, et nii 12.07.2013 prokuröri, I. Kajanderi ja tema kaitsja vahel sõlmitud kokkuleppest (kd 4 lk 28-32) kui maakohtu istungi protokollist (kd 4 lk 53) nähtuvalt on I. Kajander menetluskulude sellisel kujul temalt väljamõistmisega täielikult nõustunud ning asjas ei ilmne kokkuleppemenetluse normide rikkumist ega kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on I. Kajanderilt menetluskulude väljamõistmisel toiminud õigesti ja I. Kajanderi kaebuses toodud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. 8.2 Teiseks palub I. Kajander võimalusel kohaldada tema suhtes KrMS § 180 lg 3 ja vähendada temalt väljamõistetud sundraha. Ringkonnakohus on seisukohal, et I. Kajanderi taotlus jätta temalt välja mõistetud sundraha osaliselt riigi kanda, ei kuulu rahuldamisele ja seda järgmistel põhjustel. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude riigi kanda jätmisel peab isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). Ringkonnakohus märgib, et oma taotlust sundraha vähendamiseks I. Kajander põhjendanud ei ole, paludes kaebuses vaid arvestada tema majandusliku olukorraga. Täiendavaid selgitusi, miks tal ei ole võimalik menetluskulu tervikuna tasuda, I. Kajander esitanud ei ole. Kuivõrd isiku kaebus ei sisalda andmeid tema majandusliku olukorra kohta ega muid asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul hinnata tema võimekust menetluskulusid tasuda, ei saa ringkonnakohus tema taotlust rahuldada. I. Kajanderi taotlus jääb paljasõnaliseks, mistõttu sundraha osaliselt riigi kanda jätmine oleks põhjendamatu. Lisaks ei pea ringkonnakohus menetluskulu osa riigi kanda jätmist õigustatuks põhjusel, et I. Kajander pani toime omakasulise rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks selgitada, et KrMS § 423 ja § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega täiendavalt pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra menetluskulude tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Sellisel juhul tuleb süüdimõistetul siiski tasuda

temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud täies ulatuses, kuid tal on võimalik saada tasumiseks ajapikendust või tasuda ositi graafiku alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et ka KrMS § 424 alusel menetluskulude tasumise pikendamiseks või ajatamiseks esitatud taotlust tuleb süüdimõistetul motiveerida ning taotluse rahuldamine on võimalik vaid mõjuvate põhjuste olemasolul.

objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS § 105 lg 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.“ Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisidega seonduva osas on toimitud õigesti ja nende tegemist ei saa pidada põhjendamatuks. Prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Asjaolu, et süüdistatav ei pruugi selle otsustusega nõustuda, ei muuda iseenesest ekspertiisi tegemist põhjendamatuks. Viidatud Riigikohtu lahendis on leitud ka seda, et vaid teatud erandjuhtudel on võimalik kõrvale kalduda KrMS § 180 lg 1 sätestatust, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ja jätta ekspertiisikulud süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuna on näiteks käsitletav olukord, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele. Kirjeldatud juhul ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on maakohus õigesti mõistnud ekspertiisi maksumuse välja I. Tihhonovilt ja tema kaassüüdistatavatelt kindlaksmääratud osadena. Puudutavalt I. Tihhonovilt väljamõistetud ekspertiisikulusid märgib ringkonnakohus veel järgmist. Nimetatud kulu väljamõistmine ei tulnud I. Tihhonovile üllatuslikult, kuna see oli märgitud juba I. Tihhonovi, tema kaitsja ja prokuröri vahel sõlmitud kokkuleppes (kd 4 lk 21). Ringkonnakohus leiab, et kuna I. Tihhonov on kinnitanud vabatahtlikkust ja nõusolekut kokkuleppega, on ta aktsepteerinud ka asjaolu, et süüdimõistmise korral mõistetakse temalt välja ekspertiisikulud summas 365,25 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I. Tihhonovilt ekspertiisi maksumuse väljamõistmine summas 365,25 eurot oli põhjendatud ja seaduslik ning tema sellekohase kaebuse rahuldamiseks puudub alus. 9.3 Ringkonnakohus leiab, et õige ei ole I. Tihhonovi väide, mille kohaselt mõistis kohus temalt sundraha välja kahel korral, s.o summas 500 eurot ja 300 eurot. Seoses sundraha väljamõistmisega selgitab ringkonnakohus, et süüdimõistva kohtuotsusega väljamõistetava sundraha määr on kindel suurus, mis on seotud kuriteo raskusastme ja kuupalga alammääraga ning mis tulenevalt KrMS § 179 lg 1 p 1 on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Kuivõrd maakohus tunnistas I. Tihhonovi süüdi esimese astme kuriteos, kuuluks temalt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel väljamõistmisele 800 eurot. Tulenevalt KrMS § 180 lg 3 on kohtul õigus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetul üle jõu. Käesolevalt ongi maakohus jätnud sundraha suuruses 300 eurot riigi kanda ning I. Tihhonovilt välja mõistnud sundraha vaid osaliselt, s.o summas 500 eurot. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud I. Tihhonovi väide temalt sundraha kahekordselt väljamõistmises ja ringkonnakohus kordab isikule selgituseks veelkord, et I. Tihhonovilt on sundraha välja mõistetud vaid 500 euro ulatuses. 9.4 I. Tihhonov on kaebuses juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kohtumääruses temale esitatud süüdistuse kirjelduses sisaldub lause: „I. Tihhonovi süüdistatakse selles, et tema kuulati 27.02.3013 kahtlustatavana üle KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kriminaalasjas nr 12240103912, mis 06.03.2013 saadeti Viru Maakohtusse ja milles I. Tihhonov on kohtu alla antud, pani taas toime tahtlikud ja analoogsed kuriteod: ....“ I. Tihhonov leiab, et selles süüdistatakse teda justkui uute kuritegude toimepanemises pärast 06.03.2013.

Ringkonnakohus I. Tihhonovi sellise väitega ei nõustu. Nimetatud lausest tuleb aru saada selliselt, et kriminaalasjas nr 12240103912 käsitletavad kuriteod oli I. Tihhonov toime pannud ajaliselt varem kui need, milles teda käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse ja lause lõpp „pani taas toime tahtlikud ja analoogsed kuriteod“, käibki käesolevas asjas arutatavate kuriteoepisoodide kohta. Samuti nähtub maakohtu otsusest, et kohus on I. Tihhonovi süüdi tunnistanud kuni 26.02.2013 toime pandud kuriteoepisoodides.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.