1-13-5105/30 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse ja apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. Kahju hüvitamise solidaarvõlgnike vahelist vastutuse jagamist saab VÕS § 137 lg 2 järgi nõuda üks solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt pärast seda, kui ta on kannatanule kahju hüvitanud. Apellant S.F leiab, et peale tsiviilhagi hüvitamist peaks kuuluma telefon temale, mitte hävitamisele. Kohtukolleegium sellega ei nõustu, kuivõrd tsiviilhagi summas 595 eurot on välja mõistetud solidaarselt VÕS § 137 lg 1 alusel nii S.F-ilt kui ka O.A-lt, ei saa süüdistatav S.F eeldada, et tsiviilhagi hüvitamisel tekiks just temal omandiõigus mobiiltelefonile Samsung Galaxy SII. Tulenevalt VÕS § 137 lg-st 1 on kannatanul õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-51-13 märkinud, et KrMS § 126 lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Vastupidise tõlgenduse korral riivataks ebaproportsionaalselt asitõendina ära võetud eseme omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32). Kohtul puudub seaduslik alus anda riigile luba teisele isikule kuuluva vara hävitamiseks. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele (KrMS § 126 lg 3 p 4) üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Käesolevas kriminaalasjas ei ole taotlenud kannatanu telefoni tagastamist, mistõttu oli kohus õigustatud järeldama, et senine asja omanik on asja omandist loobunud, seega vastavalt KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel kuriteoga saadud vara, mille tagastamist seaduslik valdaja ei taotle, antakse riigi omandisse või võõrandatakse tsiviilhagi katteks. Maakohtul puudus võimalus kohaldada KrMS § 126 lg 3 p 6 sätet, kuna on tuvastamist leidnud, et mobiiltelefon Samsung Galaxy SII ei oma materiaalset väärtust, st tegemist on rikutud telefoniga (katki on telefoni puutetundlik ekraan), mistõttu on maakohus õigustatult kohaldanud KrMS § 126 lg 3 p 4. KrMS § 126 lg 3 p 4 sätestab üheselt, et väärtusetu asi hävitatakse.

4.1 Süüdistatava S.F apellatsioonis toodule, jätta menetluskulud riigi kanda, märgib kohtukolleegium järgmist. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Antud kriminaalasi saabus maakohtusse lühimenetluses ning koostatud oli süüdistusakt, milles kirjas ka kriminaalmenetluse kulud p 4, seega olid kõik kohtumenetluse pooled teadlikud kriminaalmenetluse võimalikest kuludest ning tegemist ei olnud n.ö üllatusliku menetluskulude väljamõistmisega. Kolleegium märgib, et käesoleval juhul ei ole süüdistatav S.F esitanud mingeid tõendeid enda varatuse kohta. Kohtukolleegium juhib S.F tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Süüdimõistetu ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi väide, et süüdimõistetul puudub töökoht, ei tõenda veel tema maksejõuetest. Süüdistatava väited maksejõuetusest on paljasõnalised ja tõendamata. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et S.F esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks, kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega vangistuse ajal ning andnud süüdimõistetule seetõttu võimaluse tasuda menetluskulud ositi. Ka ei olnud S.F maakohtus selles osas vastuväiteid, nagu ka tema kaitsjal (kd 3 tlk 39-40 pöördel). Kaitsja on taotlenud maakohtus menetluskulude osas anda tähtaeg üks aasta, mida maakohus ka arvestas. Lisaks tuleb arvesse võtta, et süüdistatav S.F pani toime omakasulised omandivastased kuriteod, millist faktorit tuleb kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise otsustamisel samuti arvestada. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga nr 3-1-1-38-11 p 27. Samuti tulenevalt KrMS § 424 sättest on kohtu poolt kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid seda pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Ka selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka selles osas tuleb apellatsioon jätta rahuldamata.