Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-89-13 1. november 2013 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Karin Landi (Land) süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-8856 Karin Landi kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja 2. oktoober 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsused Karin Landi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti temalt menetluskulude väljamõistmises ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.
2.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a otsusega tunnistati Karin Land süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning 6 kuuks. Vastavalt KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jäeti mõistetud karistus 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
2.K. Land tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas kohtueelsel uurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult pulbrilist ainet kogumassiga 0,073 grammi, mis sisaldas 0,0054 grammi puhast fentanüüli, s.o suures koguses narkootilist ainet. Omandatud narkootilist ainet hoidis süüdistatav ebaseaduslikult enda valduses 31. jaanuarini 2012 kella 12.40-ni, mil see Tallinnas Xxx XX-XX asuva korteri läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Süüdistatava ütlustega on tõendatud kolme narkootilist ainet sisaldava fooliumvoldiku omandamine. Samuti tõendavad kuriteo toimepanemist läbiotsimise protokoll, narkootilise aine
ekspertiisiakt, asitõendite vaatlusprotokoll koos fototabeliga ja karistusregistri teatis. 2.2 Läbiotsimisel võeti süüdistatavalt ära fentanüüli sisaldav pulber kogumassiga 0,073 grammi, milles puhast narkootilist ainet oli 0,0054 grammi. Kirjanduse kohaselt on fentanüüli tavaline narkojoovet tekitav annus intravenoosselt süstituna 0,05-0,2 mg. Seega piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 mg fentanüülist. Ka kuni 30. juunini 2005 kehtinud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 229 loeti fentanüüli suureks koguseks juba 0,002 grammi, s.o 2 mg. K. Landilt leitud ja ära võetud narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 27 inimesele, mille tõttu on tegemist suure koguse narkootilise ainega KarS § 184 mõttes. Kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega, kuna ta teadis, et käitleb narkootilist ainet.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Landi kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes taotles otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Põhjendatud pole kaitsja seisukoht, mille kohaselt tuleks KarS § 184 ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 jätta vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 3, 10 ja 23 kohaldamata. Tulenevalt määratletuse nõudest peab seaduse sõnastus olema võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Termini „narkootilise aine suur kogus“ määratlus on selgelt toodud NPALS § 31 lg 3 esimeses lauses. Arusaamatu on apellandi väide, et suure koguse määratlus ei olnud normi adressaadile teo toimepanemise ajal selge. K. Land oli teadlik, et ta käitleb fentanüüli ja sai temale esitatud süüdistuse sisust aru, kuid arvas, et tegemist on narkootilise aine väikese kogusega. Sellest järeldub, et ta sai aru, millist kuritegu talle inkrimineeritakse. 4.2 Kuigi apellant sellisele võimalusele ei osuta, väärib kaitsepositsioon tähelepanu eeskätt koosseisueksimuse seisukohalt. Lahendamaks küsimust, kas K. Land viibis koosseisueksimuses, tuleb hinnata, kui suurel määral temalt ära võetud narkootilise aine kogus suure koguse piirmäära ületas. Maakohus leidis, et narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt kahekümne seitsmele inimesele, lähtudes seejuures süüdistatava jaoks soodsaimast arvestusest. Narkootiline aine oli pakendatud kolme fooliumvoldikusse ja K. Landi väitel vastas ühe voldiku sisu ühele doosile. Tegelikult oleks ühe voldiku sisust piisanud narkojoobe tekitamiseks maksimaalse võimaliku doosiga üheksale narkomaanile. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt on ta kogenud fentanüüli tarvitaja, mille tõttu pole tema väide dooside võimalikust arvust usaldusväärne. Kuivõrd K. Landilt äravõetud narkootilise aine kogus ületas suure koguse piiri mitmekordselt, ei viibinud süüdistatav koosseisueksimuses KarS § 17 lg 2 mõttes. Asjaolu, et väga tugeva toimega narkootiline aine on pakendatud väikesesse fooliumvoldikusse, ei tähenda, et tegemist on ühele inimesele mõeldud ühekordse doosiga. 4.3 Riigikohtu praktikas on kinnistunud seisukoht, et kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise
aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega pole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele. Praeguses asjas osutas maakohus kasutatud allikale, s.t erialasele kirjandusele. Kaitsja pole nende andmete õigsust kohtumenetluses vaidlustanud ega nimetanud argumente, mille kohaselt ei vasta erialakirjanduse andmed tegelikkusele.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Landi kaitsja vandeadvokaat R. Ainla, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Prokurör ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid suure koguse fentanüüli käitlemist. Süüdistusakt sisaldab paljasõnalist konstateeringut, et kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks puhtal kujul 0,0054 grammist fentanüülist. Süüdistusaktis nimetatakse tõendina narkootilise aine ekspertiisiakti, kuid toksikoloogiaeksperdi arvamus või muud andmed fentanüüli suure koguse olemasolu tõendamiseks puuduvad. Pole ka ühtegi viidet muudele allikatele (nt erialakirjandusele). Erialakirjandusele osutas kohus omal algatusel. Nõue, et prokurör peab süüdistusaktis süüteokoosseisu objektiivseid asjaolusid tõendama, tuleneb KrMS § 7 lg-st 2, § 154 lg 2 p-st 4 ja Riigikohtu praktikast. Kuna toksikoloogiaeksperdi arvamus või muu asjakohane tõend narkootilise aine suure koguse kohta puudub, ei olnud kohtul õigust võtta seisukohta, millisest konkreetse narkootilise aine kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele inimesele või kümnele isikule. 5.2 Erialakirjanduse kõrval osutas maakohus Vabariigi Valitsuse määrusele nr 229, kuid viidet kehtetule õigusaktile ei saa pidada asjakohaseks. Tugineda ei saa ka kohtupraktikale, kuivõrd kohtuotsused pole õiguse allikad. Vääralt ja kontekstist välja rebituna tõlgendati Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-96-11 toodud seisukohta, sest vaadeldavas asjas peeti selgelt silmas, et eriteadmisi omav isik (ekspert) ei pea oma seisukohtade põhjendamiseks tingimata ise vastavaid uuringuid läbi viima. Ta võib oma arvamuse põhjendamiseks viidata erialasele kirjandusele, anda seletusi või esitada dokumente. Arvestades, et prokurör asjakohaseid tõendeid ei esitanud, ei saanud kaitsja ja süüdistatav kaitseõiguse teostamiseks ise õigustavaid tõendeid esitada ega asjatundjat küsitleda. Lubamatu on olukord, kus kohus tugineb tõendamiseseme asjaolu tuvastamisel konkreetse valdkonna kirjandusele, asudes ise erialaseid teadmisi omamata hinnanguid andma. 5.3 KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 on vastuolus PS § 23 lg-ga 1, §-ga 3 ja §-ga 10. Kõnealused sätted ei piiritle üheselt mõistetavalt narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure kogusena ja mille käitlemine toob kaasa KarS § 184 sanktsiooni kohaldamise. Samuti ei anna need normid kohtule selget juhist isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 järgi.
5.4 Ühtlasi puuduvad süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Korrektseks ei saa pidada seisukohta, mille kohaselt peab narkootilist ainet käitlev isik alati arvestama, et enda tarbeks narkootilist ainet käideldes võidakse talle esitada süüdistus suure koguse narkootilise aine käitlemises ja seda olukorras, kus õigusaktidega on narkootilise aine suur kogus jäetud määratlemata. Ei saa eeldada, et õigusakti adressaadil on eksperdi teadmised ja ta suudab narkootilise aine omandamisel kohe puhta aine koguse kindlaks määrata. K. Land omandas narkootilist ainet enda tarbeks, kuid ei eeldanud ega pidanudki eeldama, et ta omandab seda koguses, mis võib tekitada joobe kümnele isikule. Kohtulikul arutamisel ja eeluurimisel jäeti tähelepanuta, et fentanüüli manustatakse süstimise või aurustatud kujul sissehingamise teel. Sissehingamisel kulub aga joobe saavutamiseks narkootilist ainet suuremas koguses, mida tuleb kindlasti arvestada.
6.Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kassatsioonivastuses kaitsja seisukohtadega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokuröri hinnangul on KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 põhiseadusega kooskõlas. KarS § 184 sätestab narkootilise aine suure koguse käitlemise karistatavuse. Suure koguse mõiste sätestab aga NPALS § 31 läbi asjaolu, et sellest kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kirjeldatu on piisavalt selges määratletuse astmes, tagamaks karistatava käitumise ettenähtavust. NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, v.a seaduses sätestatud juhtudel. Tulenevalt määratletuse nõudest peab seaduse sõnastus olema küll võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelu sisaldub sotsiaalministri määruse nr 73 lisas 1. Praeguses asjas kinnitas süüdistatav, et käitles fentanüüli ja see oli mõeldud enda tarbeks. K. Land manustab enda väitel fentanüüli ja kanepit pikka aega, ostes neid aineid erinevatelt müüjatelt. Võttes arvesse fentanüüli kangust ja ballastaine sisalduse ennustamatust, peab käitleja vähemalt kaudse tahtlusega möönma, et ka kolmes fooliumvoldikus võib narkootilist ainet olla kümnetele või isegi sadadele inimestele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses. Süüdistataval olnud narkootilisest ainest piisanuks joobe tekitamiseks keskmiselt 41 isikule. Kassaatori mittenõustumine kohtu järeldustega kohtuotsuse tühistamise põhjuseks ei ole.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et K. Land omandas ja valdas narkootilist ainet fentanüüli - sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,073 grammi, millest puhast narkootilist ainet oli 0,0054 grammi. Samuti pole vaidlustatud maakohtu järeldust, mille kohaselt on narkootilise aine käitlemine tõendatud süüdistatava ütluste, läbiotsimisprotokolli, narkootilise aine ekspertiisiakti, asitõendite vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabeliga. Lähtuvalt kassaatori taotlustest tuleb aga lahendada küsimused sellest, kas KarS § 184 lg 1 ja NPALS § 31 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlas ning kas süüdistatav käitles narkootilist ainet suures koguses. Sõltuvalt nendele küsimustele antavatest
vastustest on võimalik edasiselt hinnata, kas K. Landi süüditunnistamine ja karistamine KarS § 184 lg 1 alusel oli seaduslik.
8.Kaitsja arvates ei piiritle KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 üheselt mõistetavalt selle narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure kogusena ja mille käitlemine toob kaasa kriminaalvastutuse KarS § 184 järgi. Kolleegium kassaatori arvamusega ei nõustu. 8.1 KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50). Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas 3-1-1-23-12, p 8.2). 8.2 Ringkonnakohus märkis õigesti, et karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-14-03, p 13).
9.KarS §-s 184 nähakse ette vastutus narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Termin „narkootilise aine suur kogus“ kujutab endast normatiivset koosseisutunnust, mis tuleb avada lähtuvalt NPALS 31 lg-s 3 sätestatud legaaldefinitsioonist. NPALS § 31 lg 3 esimese lause kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07, p 13).
10.Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et karistusseadustiku ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse
määratletusnõudega vastuolus ei ole. Õigusnormi adressaadi jaoks on nendes õigusaktides küllaldase selgusega sätestatud see karistatavuspiir, millest alates on tegemist suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seenega. Küsimus, kas isik teadis, et ta käitleb narkootilist või psühhotroopset ainet, taime või seent suures koguses, ja käideldud narkootilise aine hulk on tõepoolest suure koguse alampiiri lähedane, tuleb lähtuvalt konkreetses kohtuasjas tuvastatud tehioludest vajadusel lahendada KarS §-s 17 sätestatud koosseisueksimust puudutavate reeglite alusel.
11.Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja väitele, mille kohaselt asus maakohus narkootilise aine suure koguse tunnuse omaalgatuslikul sisustamisel täitma prokuröri ja eksperdi rolli, kuivõrd kõnealuse koosseisutunnuse tõendamise kohustus lasus hoopis prokuratuuril, kes suure koguse kohta tõendeid ei esitanud. 11.1 Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega, märkides, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest ning et isikut süüstavate või õigustavate
tõendite
esitamise
kohustus
lasub
kohtumenetluse
pooltel
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). 11.2 Nagu eelpool märgitud, tuleb KarS §-s 184 sisalduva koosseisutunnuse „narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus“ sisustamisel lähtuda NPALS § 31 lg-st 3 ehk teisisõnu teha kindlaks, kas käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vastavalt KrMS § 62 p-le 2 on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest johtuvalt tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. 11.3 Praeguses kohtuasjas osutatakse süüdistusaktis süüdistust kinnitava tõendina muuhulgas narkootilise aine ekspertiisiaktile, millele tuginevalt tuvastati narkootilise aine koostis ja puhta aine kogus. Samuti nähtub süüdistuses toodud kuriteo asjaolude kirjeldusest, et vastavalt kohtupraktikale piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 milligrammist fentanüülist. Tõendeid, mis fentanüüli sellist mõju kinnitaksid, süüdistusaktis aga nimetatud ei ole. Vastavalt maakohtu istungi protokollile soovis prokurör esitada kohtule täiendava tõendina toksikoloogia eksperdi vastust teises kriminaalasjas esitatud järelepärimisele, mis puudutas erinevate narkootiliste ainete toimet ja selleks vajalikke narkootiliste ainete koguseid. Tõendi esitamisel märkis prokurör, et ta ei peaks seda esitama, kuna narkoasju lahendavad kohtunikud teavad neid koguseid niigi. Kaitsja seevastu leidis, et
kõnealune tõend oleks tulnud esitada varem ja maakohus keelduski tõendi vastuvõtmisest. Tõendi vastuvõtmisest keeldumist prokurör apellatsiooni korras ei vaidlustanud. Vaatamata asjaolule, et prokuröri esitatud tõendit kohtuistungil vastu ei võetud, leidis maakohus, et K. Landile süüksarvatav kuritegu on tõendatud, kuna temalt leitud ja äravõetud fentanüüli kogusest oleks piisanud vähemalt 27 inimesele narkojoobe tekitamiseks. Nimelt on kirjanduse andmete kohaselt fentanüüli tavaline narkojoovet tekitav annus intravenoosselt süstituna 0,05-2 mg. Seega piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 mg fentanüülist (Olaf H. Drummer, The Forensic Pharmacology of Drugs of Abuse. Great Britain, 2001). 11.4 KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uuritud, rikkus maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohus pole kaitsja apellatsiooni väidetele selles osas sisuliselt vastanud, mis kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.
12.Kriminaalkolleegium märgib, et tuvastamaks, millist narkootilise aine kogust oleks vaja selleks, et põhjustada narkojoovet vähemalt kümnele inimesele, on tarvilik eriteadmiste rakendamine, kuid senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei eelda see tingimata kriminaalasja menetlemisel aine mõju uurimist ekspertiisi vormis, kui tuvastatud on narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele, millest tulenevalt on võimalik, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Alates
1.septembrist 2011 on võimalik selle küsimuse lahendamiseks kaasata asjatundja kooskõlas KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 8 ja 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Eeltoodu tähendab, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Kolleegiumi arvates ei saa narkootilise aine suure koguse olemasolu tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.
Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse.
13.Kuivõrd praeguses asjas pole kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid, mis võimaldaksid tõsikindlalt rääkida süüdistatava poolt suure koguse narkootilise aine käitlemisest ja selliste tõendite esitamise tähtaeg on mööda lastud, millest tulenevalt poleks kirjeldatud rikkumine ka kriminaalasja uuel arutamisel enam kõrvaldatav, puudub alus jaatada K. Landi käitumise vastavust KarS § 184 lg 1 objektiivsetele tunnustele. Seetõttu pole ühtlasi võimalik analüüsida kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiivsete tunnuste täidetusega seonduvaid kassaatori väiteid. Edasiselt vajab siiski kontrollimist, kas süüdistatava käitumine võib vastata KarS § 183 lg 1 tunnustele.
14.KarS § 183 lg-s 1 nähakse ette vastutus narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil. K. Landile esitatud süüdistuse kohaselt inkrimineeritakse talle narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist ja valdamist. Fentanüüli edasiandmist või vahendamist või edasiandmise eesmärgi olemasolu talle süüks arvatud pole. See tähendab, et välistatud on süüdistatava vastutus ka KarS § 183 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest.
15.Kuna K. Landi tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes. Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest johtuvalt on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Kolleegiumi hinnangul võivad K. Landi käitumises ilmneda väärteo tunnused, sest narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslik omandamine ja valdamine on karistatav NPALS § 151 alusel. Arvestades süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega ei ole väärteomenetluse alustamine ka aegumise tõttu takistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-52-12, p 18).
16.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 274 lg-st 1 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsused K. Landi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti temalt menetluskulude väljamõistmises ja lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
17.K. Landi kaitsja esitas 2. oktoobril 2013 kell 21.34 taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10). Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses
kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Erandiks on näiteks olukord, kus õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 16). Kuna praeguses asjas määrati kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade, taanduste ja muude taotluste esitamise tähtajaks 2. oktoober kell 9.00 ja eelpool kirjeldatud erandlikku olukorda ei esine, tuleb taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.