1-13-2129/32 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1) olles varem varguse toime pannud (karistatud viimati Harju MK 30.09.2009 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi) ehk KarS § 209 lg 2 p 1 tähendatud isik varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxx r/nr xxxxxx väärtusega 600 eurot - nimelt sõlmis Z.J 22.01.2012 Tallinnas, Raudtee 114 juures T. Xga müügilepingu, millega T. X müüs ja Z.J ostis nimetatud sõiduki, ning võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 06.02.2012 600 eurot, Z.J koos seni tuvastamata isikuga said enda valdusesse nimetatud sõiduki koos registreerimistunnistuse ja võtmekomplektiga, teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi ning sõiduki eest ta midagi tasunud ei ole ja sõidukit T. X tagastanud samuti ei ole; 2) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xale kuuluva kaubiku xxxxxxxxxxxxx väärtusega 1300 eurot - nimelt sõlmis Z.J 25.01.2012 xxxxxxxxxxx, J. Ha 19 juures R. Xaga müügilepingu, millega R. X müüs ja Z.J ostis nimetatud sõiduki, ning võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 14.02.2012 1150 eurot – Z.J tasus kohapeal ära 150 eurot ja sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ta ei kavatse täita lepingust ja võlakirjast tulenevaid kohustusi, müüs sõiduki koos A. L ja K. V’iga 27.01.2012 võltsitud müügilepingut kasutades Tallinnas, Mäepealse 19 asuvas Liiklusregistri Tallinna büroos X Xle; 3) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X S (X) kuuluva kaubiku xxxxxxx r/nr xxxxxx väärtusega 1000 eurot - nimelt sõlmis Z.J 28.01.2012 xxxxxxxxxx T. Xga müügilepingu, millega T. X müüs ja Z.J ostis nimetatud sõiduki, ning võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 10.02.2012 800 eurot, Z.J tasus kohapeal ära 200 eurot ning sai enda valdusesse nimetatud sõiduki, teades, et ei kavatse täita lepingust ja võlakirjast tulenevaid kohustusi - sõiduki eest ta midagi tasunud ei ole ja sõidukit T. Xle tagastanud samuti ei ole; 4) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X X kuuluva kaubiku xxxxxxxxxx r/nr xxxxxxxx väärtusega 1400 eurot - nimelt sõlmis Z.J 30.01.2012 xxxxxxxxxxxx juures P. X müügilepingu, millega P. X müüs ja Z.J ostis nimetatud sõiduki, ning võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 13.02.2012 1400 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki, teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi - sõiduki eest ta midagi tasunud ei ole ja sõidukit X X tagastanud samuti ei ole; 5) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xile kuuluva kaubiku xxxxxxxxxxx r/nr xxxxxxx väärtusega 5650 eurot - nimelt lasi ta X X (X) sõlmida 12.02.2012 Tallinnas, Mahtra 29 Mustamäe keskuse juures X Xiga rendilepingu, mille järgi V. X kohustus sõiduki tagastama 13.02.2012 ja tasus kohapeal ära 70 eurot, V. X sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ja andis selle üle Z.J-ile , kes kontrollis teo valitsejana V. Xi käitumist vajalikul määral, Z.J kasutas seda sõidukit ainuisikuliselt edasi ja suheldes ise selle tagastamise küsimuses kannatanu A. Xiga, rohkem Z.J sõiduki eest midagi ei tasunud ja sõidukit A. Xile ei tagastanud; 6) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle (X) kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxx r/nr xxxxxxxx väärtusega 3000 eurot - nimelt sõlmis Z.J 23.02.2012 xxxxxxxxxx korteris M. Xga laenulepingu, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 10.03.2012 2600 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs Z.J sõiduki võltsitud müügilepingut kasutades 24.02.2012 Tallinnas, Magasini 31 platsil X Xile; 7) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xele kuuluva sõiduauto xxxxxxx r/nr xxxxxx väärtusega 2400 eurot - nimelt sõlmis Z.J 25.02.2012 xxxxxxxxxx juures X Xega võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 10.03.2012 2200 eurot, ta tasus kohapeal ära 200 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs sõiduki

võltsitud müügilepingut kasutades Autolaenud.ee OÜ töötaja X Xi vahendusel 29.02.2012 xxxxxxxx juures X Xile; 8) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle (X) kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxx r/nr xxxxxxxxx väärtusega 3200 eurot - nimelt sõlmis Z.J 26.02.2012.a. xxxxxxxxx juures X.X’iga võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 12.03.2012 3200 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs Z.J sõiduki võltsitud müügilepingut kasutades X Xi vahendusel 04.03.2012 Tallinnas, Magasini 31 platsil X Xle; 9) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X X kuuluva sõiduauto xxxxxxx r/nr xxxxxx väärtusega 3000 eurot - nimelt sõlmis Z.J 26.02.2012 xxxxxxxxxxxx juures X Xu ja X Xega võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 11.03.2012 2700 eurot, tasus kohapeal ära 300 eurot, sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs sõiduki 05.03.2012 Tallinnas reisisadama juures X Xle; 10) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxxx väärtusega 4000 eurot - nimelt sõlmis Z.J 01.03.2012 xxxxxxxxxxxx juures X. Xga võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 10.03.2012 3000 eurot, ta tasus kohapeal ära 1000 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs Z.J sõiduki võltsitud müügilepingut kasutades ajavahemikul 01.03.2012 kuni 02.03.2012 Tallinnas, Magasini 31 platsil X Xile; 11) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxxx väärtusega 3000 eurot - nimelt sõlmis Z.J 03.03.2012 xxxxxxxxxxxxxx juures X Xga võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 10.03.2012 2400 eurot, ta tasus kohapeal ära 600 eurot, sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs selle võltsitud müügilepingut kasutades 05.03.2012 Tallinnas, Magasini 31 juures X Xile; 12) isikuga varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xle (X) kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxxx väärtusega 3400 eurot - nimelt sõlmis Z.J 05.03.2012 xxxxxxxxxxxx juures X. Xga võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 15.03.2012 3060 eurot, ta tasus kohapeal ära 340 eurot, Z.J sai enda valdusesse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, müüs selle võltsitud müügilepingut kasutades 07.03.2012 Tallinnas, Magasini 31 juures X Xile; 13) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xile kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxxx väärtusega 4800 eurot - nimelt sõlmis Z.J 07.03.2012 xxxxxxxxxxx juures X Xiga võlakirja, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 20.03.2012 4400 eurot, ta tasus kohapeal ära 400 eurot, sai enda valdusse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, vormistas V. Xega 30.01.2012 dateeritud müügilepingu, millega X X müüs ja V. X ostis antud sõiduki ning seda võltsitud müügilepingut kasutades müüs sõiduki 09.03.2012 Tallinnas, Mäepealse 19 asuvas Liiklusregistri Tallinna büroos OÜ xxxxxx esindajale X X; 14) varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pettis välja X Xile kuuluva sõiduauto xxxxxxxxxxxxxx väärtusega 4500 eurot - nimelt sõlmis Z.J 08.03.2012 Pärnus, Tallinna mnt 107 juures M. Xiga müügilepingu, millega M. X müüs ja Z.J ostis nimetatud sõiduki ning kokkuleppe, millega kohustus nimetatud sõiduki eest tasuma 20.03.2012 4050 eurot, ta tasus kohapeal ära 450 eurot, sai enda valdusse nimetatud sõiduki ning teades, et ei kavatse täita lepingust tulenevaid kohustusi, vormistas V. Xega 08.03.2012 dateeritud müügilepingu, millega M. X müüs ja V. X ostis antud sõiduki ning seda võltsitud müügilepingut kasutades müüsid antud sõiduki 09.03.2012 Liiklusregistri Tallinna büroos OÜ xxxxxx esindajale X X;

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Z.J ja tema kaitsja M. Allikmäe. 3.1 Z.J taotleb kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja uue otsusega selles süüdistuses enda õigeksmõistmist. KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüditunnistamist Z.J ei vaidlusta. Z.J leiab, et talle mõistetud karistus on põhjendamatult karm, sest teda oleks võimalik mõjutada ka lühemaajalise vangistusega. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta ühtegi kelmusepisoodi toime pannud. Tegemist on tsiviilvaidlusega, mis tuleks lahendada võlaõigusseaduse sätete alusel tsiviilkohtumenetluses. Ta soovis saadavate investeeringute arvelt kannatanutele raha ära maksta. Oma väidete kinnituseks viitab Z.J põhiseadusele ja Riigikohtu praktikale kelmuse küsimuses. Valdav osa temalt välja mõistetud tsiviilhagisid on põhjendamatud, sest sõidukid olid juba eelnevalt tehniliselt mittekorras. Veel leiab Z.J , et mõistetud karistus on põhjendamatult karm, sest teda oleks võimalik mõjutada kuritegude toimepanemisest hoiduma ka märksa lühema vangistusega. 3.2 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist Z.J-i süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja uue otsusega selles süüdistuses tema õigeksmõistmist. Samuti taotleb kaitsja jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist Z.J-ile mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Z.J-i süüditunnistamist KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kaitsja ei vaidlusta. Ka kaitsja leiab, et tegemist ei ole kelmusega, vaid tsiviilvaidlusega. Z.J-i ütluste kohaselt soovis ta saadavate investeeringute arvelt kannatxtele raha ära maksta. Seega puudub Z.J-i tegevuses nii KarS § 209 lg 2 p 1 objektiivne kui subjektiivne koosseis. Kaitsja hinnangul on maakohus mitmes kuriteoepisoodis rikkunud KrMS § 268 lg 5 sätteid, sest on kohtuotsuses tuginenud tõenditele, mida süüdistusakti tõendite loetelus ei olnud märgitud (kannatanute X. Xi, X. X, X. Xa, X. X, X. X, X. Xe ja X. X episoodides). Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Z.J ei saanud 12. veebruaril 2012. a kelmust toime panna, sest viibis sellel päeval Soomes. X. X ei saagi kannatanu olla, sest ta ei ole auto omanik. Kaitsja leiab, et Z.J on võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest rahalise karistusega. Z.J on olemas rahalised vahendid selle tasumiseks.

Z.J-i käsitlus, et tegemist on mitte kelmuste, vaid tsiviilasjaga ehk lepingutingimuste mittetäitmisega ning et tema soov ja tahe oli täita lepingutest tulenevaid tingimusi ja kohustusi, ei lange kokku Z.J-i enda tuvastatud käitumismustriga ja tema sellised väited ei lükka ümber apelleeritud otsuses esitatud ülimalt põhjalikku tõendite analüüsi ja motiveeringut. Z.J-i väited enamuse antud kriminaalasjaga puutumuses olnud sõidukite temale ootamatult ilmnenud kvaliteedipuudustest on paljasõnalised ega haakunud teiste ülekuulatud isikute ütlustega. Prokuratuuri seisukohalt ei ole kohus teinud ka tõendamisvigu. Kohus juba on Z.J-i õigeks mõistnud mitmetes süüdistusepisoodides, samuti jätnud süüdistusest välja kelmuste toimepanemise isikute grupis ehk tõlgendanud kõik tekkinud kahtlused tema kasuks. Lühimenetluses oli kohus õigustatud kriminaalasja lahendama kriminaaltoimiku materjali pinnalt ehk kasutades kogu prokuratuuri poolt kriminaaltoimikusse paigutatud materjali ega olnud seejuures piiratud menetluspoolte poolt esitatud tõendite ringiga, kuna tegemist polnud võistleva menetluse, vaid lühimenetlusega. Kaitsja apellatsioonist ei selgu, millisel sisulisel põhjusel apellatsioonis märgitud tõendid ei ole Z.J-i süü küsimuse otsustamisel lubatavad tõendid. Prokuratuur ei soostu ka Z.J-ile kergema karistuse mõistmise taotlusega ning leiab, et Z.J-ile mõistetud vangistuse määr vastab tema teosüü suurusele ning karistuse mõistmise eesmärgid pole Z.J-i puhul saavutatavad lühemaajalise vangistusega. Puhtsüdamlik kahetsus on varjutatud järjekindla eneseõigustamise, sh ka Riigikohtu lahenditest abi otsimise, poolt. Seoses menetluskuludega on kohtupraktikas asutud järjekindlale seisukohale, et nt võltsimiste juhtumite puhul ei pea menetleja piirduma kahtlustatava poolt teo omaksvõtuga, kuna kahtlustatava ütlused ehk vastav tõendiallikas on üldteada väga ebakindel, vaid võib tõendamiseseme asjaolude kohta ja kahtlustatava väidete kontrollimiseks läbi viia ka ekspertiise ja mõistagi on alus hilisemalt vähemalt süüdistaja seisukohalt positiivse tõendamistulemi andnud ekspertiiside puhul ekspertiisitasude väljamõistmiseks süüdimõistetult.

olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et Z.J-i süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et kelmused, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 209 lg 2 p-s 1. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on kohtukolleegiumi hinnangul Z.J-i süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik x ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Nii süüdistatav kui kaitsja leiavad, et tegemist on tsiviilvaidlusega, kuid kumbki apellant ei esita oma apellatsioonis põhjendusi, miks nad maakohtu otsuse põhjendustega ei nõustu. Nad märgivad vaid, et Z.J oli soov hiljem sõidukite eest tasuda. Maakohtu otsuses on põhjalikud motiivid selle kohta, miks maakohus Z.J-i ennastõigustavate ütlustega raha tagastamise osas ei nõustu. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Z.J ei osanud selgitada, miks ta pärast sõidukite mahamüümist siis teistele kannatanutele ei asunud raha maksma või makseraskuste tekkimisel kannatanutele sõidukeid ei tagastanud. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et Z.J pani toime kelmused, mitte ei ole tegemist tsiviilvaidlusega. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest on käsitlenud kohtuotsuses tõendeid, mida süüdistusakti loetelus ei olnud märgitud. Kohtukolleegiumi hinnangul jätab aga kaitsja tähelepanuta, et kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses KrMS § 233 lg 1 alusel kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus üldmenetluses keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud põhjuseid, miks ta ei saanud tõendit varem esitada. Seega võib kohus ka üldmenetluses süüdistusaktis loetlemata tõendi teatud tingimustel siiski vastu võtta. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole selles osas kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Apellatsioonides väidetakse, et Z.J ei saanud 12. veebruaril 2012. a A. Xi suhtes kelmust toime panna, sest ta viibis sellel päeval Soomes. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuse lehekülgedel 29 kuni 32 on selle asjaoluga juba arvestatud ning on väga põhjalikult motiveeritud, miks maakohus siiski leiab, et Z.J on selle kelmuse toime pannud. Maakohus on analüüsinud Z.J-i poolt peetud telefonikõnesid, kannatanu A. Xi ja tunnistaja V. Xi ütlusi ning kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et Z.J on selle kuriteo toime pannud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et A. X ei saa olla selles asjas kannatanu, sest ta ei ole sõiduki omanik. Maakohtu otsuses on ka seda asjaolu väga detailselt käsitletud. Kannatanu A. Xi ütlustest nähtub, et sõiduki ostis tema, ehkki vormistas selle teise isiku nimele. Tema ise vormistas end auto kasutajaks. Ta mitte ei müünud sõidukit ära, vaid andis selle kaheks päevaks rendile. Kuna

kahjukannatajaks oli A. X, siis esitas ta ka kuriteoavalduse ning maakohus on tema tsiviilhagi põhjendatult rahuldanud. Keegi teine isik selle kuriteoepisoodi kohta kuriteoavaldust esitanud ei ole. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohus on võtnud põhjendatult arvesse Z.J-ile karistuse mõistmisel eelkõige tema süü suurust. Kuriteoepisoode on palju, tekitatud kahju märkimisväärne. Tegemist ei ole hetke ajendil toime pandud kuriteoga. Z.J-i tegevus oli põhjalikult läbi kaalutud ja kohe pärast ühe kuriteo toimepanemist asus ta toime panema teisi kelmusi. Kohtukolleegium ei nõustu seetõttu apellantide väitega, et Z.J-i karistamine võiks piirduda lühema vangistustähtajaga. Kaitsja leiab, et maakohus on mõistnud Z.J-ilt põhjendamatult välja ekspertiiside teostamise tasud, sest süüdistatav tunnistab end võltsimises süüdi, mistõttu ekspertiise ei oleks tulnud üldse määrata. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest süüdistatava ütlus on vaid üks tõend, millest on tal kohtuistungil võimalik loobuda. See, milliseid tõendeid kriminaalasjas koguda, otsustab menetleja. KrMS § 180 lg 3 annab küll kohtule seadusliku võimaluse jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kuid selline otsustus peab olema põhjendatud ning süüdistatava ning tema kaitsja poolt taotletud. Maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatav ega kaitsja sellesisulist taotlust esitanud. Seega on tõstatanud kaitsja menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise küsimuse alles apellatsioonis. KrMS § 180 lg 3 kohaldamise aluseks ei ole apellatsioonis esitatud asjaolu, et süüdistatav peab kandma karistust vanglas. Samuti ei ole osa menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks tekitatud kahju tasumise kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a lahendis nr 3-1-1-120-12 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Lisaks sellele ei pea toimuma menetluskulude tasumine mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et praegusel juhul on pandud süüdistatavale kohustus, mida ta ei saa täita.