Kohtulahend

APELLATSIOONIDE SISU

solvangut lugeda sedavõrd tõsiseks isikuvastaseks ründeks või nii selgeks provokatsiooniks, et see tavalise taluvusega inimese puhul vallandaks sellise ründe ja et S. Gavrilovi tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Pigem oli rünnak ajendatud pikaajalisest sügavast antipaatiast, mis oli S. Gavrilovil X. X suhtes tekkinud. Kaitsja viitab Riigikohtu otsustele nr 3-1-186-04; 3-1-1-10-13 ja märgib, et provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona. Maakohus ju leidiski, et S. Gavrilovi äkkviha põhjustasid kogumis mitmed tegurid, mis ei tulenenud ainult X. X käitumisest. Seega kannatanupoolne solvamine leidis aset ja ilmselt oli ka peamiseks süüdistatava reaktsiooni esilekutsuvaks teguriks. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas ekspert, et S. Gavrilov oli temale süüks arvatava teo toimepanemise ajal tugeva (mitte erilise) emotsionaalse erutuse seisundis. Sellise emotsionaalse seisundi vallandumist võis soodustada eelmisel õhtul S. Gavrilovile mõjunud konflikt pojaga, halvasti magatud öö ja ärritatud olek 23.01.2013.a hommikul töökohal. Seega võis eelmisel õhtul toimunud konflikt pojaga soodustada S. Gavrilovil kergemat ärritumist, see emotsionaalne seisund võis mõjutada olulisel määral tema teadvust ja käitumist ja takistada teda adekvaatselt oma tegevusest (teo keelatusest) aru saamast ja vastavalt seda juhtimast. Kaitsja on seisukohal, et ärritatud olek iseenesest ei saa KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundit välistada, vaid võib teatud juhtudel selle tekkimise tõenäosust isegi suurendada. Apellant märgib, et hingelise erutuse seisundit ei saa tuvastada psühhiaatriaekspertiisiga. Samas viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja võimeline oma käitumist juhtima. Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks võimeline, ei tõusetu küsimust ka KarS § 115 kohaldamisest – isiku vastutus on sellisel juhul täielikult välistatud. Käesoleval juhul on eksperdi arvamuse kõrval oluline, et süüdistatava reaktsiooni intensiivsus ja iseloom ei olnud ilmselt adekvaatne kannatanu käitumist ja olukorda arvestades. See viitab S. Gavrilovi ebastabiilsele psüühilisele seisundile ja tugevale emotsionaalsele ärritusele. Kaitsja leiab, et S. Gavrilovi löökide kiirus kui ka intensiivsus viitavad temal äkkviha tekkimisele ja spontaansele käitumisele. Seega on alust arvata, et süüdistatava reaktsiooni kutsusid esile erilised ja talle ootamatud asjaolud. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-110-13, milles selgitatakse, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti. Käesoleval juhul ei saa tähelepanuta jätta, et tõenditest nähtuvalt oli süüdistatava emotsionaalne seisund lühiajaline, kuna käitus pärast rünnet adekvaatselt ja rahulikult. Süüdistatavat on iseloomustatud rahumeelse isikuna, kes ei ärritu kergesti ega ole vägivaldne. Oluline on ka, et S. Gavrilov on detailselt kirjeldanud enne ja pärast kuriteo toimepanemist asetleidnud sündmusi, ei mäleta aga noaga löömise asjaolusid. Kohtuotsuse kohaselt on ilmne, et süüdistatava reaktsiooni kannatanu suhtes mõjutas pikemat aega kestnud antipaatia kannatanu suhtes. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul võis kannatanu sagedane ärritav käitumine soodustada sellise olukorra tekkimist, kus mõni konkreetne – iseenesest juba tavapäraseks muutunud kannatanu solvav tegu vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni, mis vastab KarS §-s 115 nimetatu erutusseisundi tunnustele.

Kaitsja on seisukohal, et S. Gavrilovil äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on ümberlükkamatult kinnitust leidnud. Apellatsioonis leitakse, et S. Gavrilovile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. KarS § 115 järgi on maksimaalne võimalik karistus 5 aastat vangistust. Kaitsja viitab Riigikohtu praktikale ja märgib, et ka kohus on arvestanud, et S. Gavrilovit ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on töökollektiivis olnud hinnatud töötaja ja sõbralik kolleeg. Keegi töökaaslastest ei ole öelnud S. Gavrilovi käitumise või tööoskuste kohta midagi halba. Asetleidnud raske isikuvastane kuritegu on erandlik ja ootamatu. S. Gavrilov on aastaid kohusetundlikult töötanud, talle on omane sõbralikkus ja abivalmidus, rahumeelsus. S. Gavrilov kahetseb, on kannatanu ees vabandanud. Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla stressi ja pingete kogunemine, samuti kannatanu provotseeriv käitumine, millele ka maakohus osundas. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaitsja leiab, et S. Gavrilovi senine käitumine võimaldab eeldada, et tema tingimisi karistusest vabastamise korral täidab ta nõuetekohaselt kontrollnõudeid ja kohustusi. Peale selle viitab kaitsja S. Gavrilovi tervislikule seisundile ja leiab, et kuivõrd ta põeb diabeeti, saaks ta sellele vastavalt toituda üksnes vabaduses olles. Apellant on seisukohal, et lühemaajaline tingimuslik vangistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohtu põhjendused kuriteo kvalifikatsiooni osas ei ole veenvad. Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

Samas leiab prokurör, et S. Gavrilovi puhul karistust kergendavad asjaolud siiski puuduvad, kuna ta ei tundnud kohtuliku arutamise käigus mingisugust kahetsust oma teo pärast ega ka minu hinnangul ei vabandanud kannatanu ees. Vastupidi, ta õigustas ka kohtus oma tegu, kus ta jõhkralt, valimatult suure, pikateralise (30 cm) noaga kannatanut elutähtsate organite, pea piirkonda raius ja asus süüdistama hoopis kannatanut. Kohtuistungil püüdis süüdistatav oma tegevust põhjendada kannatanu käitumisega, et tema tõstuk vedeles ees ja segas tal tööd tegemast, kannatanu ei koristanud seda tõstukit ka nõudmise peale ära ja lisaks, et kannatanu on üleüldse ebameeldiv tüüp, ei pese oma kohvitassi ja laseb mõnikord peeru. Antud situatsioonis aga ei tuvastanud kohus, et vahetult enne kannatanu ründamist noaga, oleks kannatanu ja süüdistatava vahel mingisugustki kontakti olnud. Seega ei tuvastatud mitte mingisugust vahetut kannatanupoolset provotseerimist, milles Sergei Gavrilov kannatanut süüdistas enda tegevuse õigustamiseks. Prokurör taotleb Sergei Gavrilovi karistamist KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätteid kohaldamata. Sergei Gavrilov lõi kannatanut valimatult, lähedalt, korduvalt suure ja massiivse noaga pea piirkonda, nii, et talle pidi selge olema enda käitumise objektiivne ohtlikkus. Asjaolu, et süüdistatav kasutas kuriteo toimepanemisel nuga, tehes sellega valimatult lööke kannatanule elutähtsate kehapiirkondade suunas, just löökide suunatus kannatanu pea ja kõri ning selja piirkonda, ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg – kannatanu surm – ei saabu. Tema tegevus tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuse käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma saabumise võimaluse, kuid õnneks, vaatamata sellele, et Gavrilov hoidis kannatanut kinni, õnnestus kannatanul siiski põgeneda. Noaga valimatult lüües, valimata kohta kannatanu kehal, peas, ei kontrollinud Gavrilov mitte kuidagi sündmuste edasist käiku ja kannatanu elu päästis see, et tal olid seljas tugevad ja vooderdatud riided ning tal õnnestus kinnihoidmisele vaatamata Gavrilovi käest põgeneda. Tegu jäi katse staadiumisse ainuüksi seetõttu, et kannatanul õnnestus, vaatamata vigastustele ja sellele, et Sergei Gavrilov teda kinni hoidis ja noaga edasi lõi, siiski põgeneda, saades ka eel seljatagant noaga lööke kui ründaja eest ära jooksis. Prokurör leiab, et Sergei Gavrilovi puhul puuduvad ka sellised erandlikud asjaolud, mis võimaldaks talle antud teo eest mõista karistuse alla eriosa sanktsioonis ette nähtud alammäära KarS § 61 alusel.

Sergei Gavrilovi suhtes teostati kohtupsühhiaatriline ekspertiis, et tuvastada, kas tema eelnev seisund vōis teda mõjutada nii, et seda seisundit vaadelda afektina. Gavrilovi ja tema poja sōnul oli neil eelneval õhtul niivõrd suur perekondlik tüli, et poeg läks selle peale lausa kodust ära. Poeg on täiskasvanud ja ta on loomulikult ka varasemalt kodunt kauem eemalolnud, kuna töötas juba pikemat aega enne seda tüli Inglismaal ja oli koju isa juurde tulnud üksnes ajutiselt. Seega ei olnud ka poja äraminekus midagi niivõrd erakordset välja arvatud see, et ta läks ära just tüli tõttu. Sergei Gavrilov selgitas, et pojaga seonduv häiris teda, kuid ütles kohtus, et järgmisel hommikul tööle minnes ei saanud ta öelda, et pojaga seonduv teda nii väga ärritas, ta mõtles tööle. Kirjeldas detailselt, mida ta sel hommikul enne kannatanu juurde minekut töö juures tegi, missuguste seadmetega tegeles. See kinnitab, et tema mõtted olid tema tavapärase tegevuse s o töö juures. Ta ütles ka, et hommikul ärgates tundis, end täiesti normaalselt. Ta ei helistanud ka oma pojale vaid läks, nagu tavaliselt tööle. Eksperdi sõnul oli Sergei Gavrilovil teo toimepanemise ajal tugev (mitte eriline) emotsionaalne erutus, mis ei takistanud teda ega piiranud tema võimet teo keelatusest aru saamast ja oma käitumist juhtimast, ta oli süüdiv. Selle erutusseisundi vallandumist võis eksperdi sõnul soodustada konflikt pojaga, magamata öö, ärritatud olek hommikul töö juures. Kohtuistungil on Sergei Gavrilov püüdnud oma seisundit põhjendada ka kannatanu käitumisega, et tema tõstuk vedeles ees ja segas tal tööd tegemast, kannatanu ei koristanud seda tõstukit ka nõudmise peale ära ja lisaks, et kannatanu on üleüldse ebameeldiv tüüp, kellega talle ei meeldi koos töötada. Kaastöötajad andsid tunnistajatena ütlusi, et see ei ole nii, mõlemad on sõbralikud ja abivalmid kolleegid ja nad ei ole märganud kannatanu ja süüdistatava vahelisi konflikte. Mis puutub tüli algusesse, siis leidsin juba enne et ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, et mingit konflikti ei olnud, ta polnud terve see hommik süüdistatavaga kokku puutunud, juttu laokil olevast tõstukist polnud ja tema abi ka süüdistatav ei palunud. Kannatanu töötas eraldi väikeses ruumis, süüdistataval ei olnud mingit vajadust ja põhjendust kannatanu juurde minna, seega võiski kannatanu jääda talle ette just seetõttu, et võttis sealt ruumist noa, mis seal ruumis asus. Juhul kui tõesti kannatanu süüdistatavale juba pikka aega enne sündmust lihtsalt närvidele käis, nagu ta kohtus rääkis, siis sellise olukorra kohta on kirjutanud Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-86-04 punktis 10: et KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Teisisõnu tähendab see, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis VAHETULT vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Antud asjas ei olnud kannatanu kohta antud kirjeldus, mis Gavrilovit häiris tema juures aga vaadeldav kui kannatanu poolne vägivaldne või solvav käitumine. Kannatanu olevat mõnikord peeru lasknud, ei pesnud oma kohvitassi ja oli kunagi ammu pannud fekaali taldrikusse. Seega need teod sündmust arvestades langesid kaugesse minevikku, süüdlane ei olnud ka kunagi varem kannatanule öelnud, et see teda häirib, kannatanu lõpetaks, vaid oli talle ükskord üksnes öelnud, et „ole ikka mees“. Sündmuse päeval ei olnud süüdlane kannatanuga üldse mitte mingis kontaktis, vestluses ja ta ründas kannatanut täiesti ootamatult ja ilma igasuguse sissejuhatuseta. Paragrahv 115 eeldab siiski, et ründe põhjustab kannatanupoolne vahetu afekti põhjustav tegevus. Ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, et ta ei öelnud süüdistatavale midagi solvavat, ei saatnud teda, nagu apellatsioonis märgitud, „nahhui“ ja tema sõnades ei ole alust kahelda. Süüdistatav

püüdis ülekuulatuna aga tuua erinevaid põhjendusi õigustamaks, miks ta kannatanut noaga ründas – ekspertiisi teostamise ajal tuues ettekäändeks tüli pojaga, seejärel tõstukit, mis kannatanu tõttu tal töö tegemist segas, seejärel kannatanu ebameeldivat käitumist varasemalt ja veel kannatanu-poolset väidetavat verbaalset solvamist. Selle verbaalse solvangu puhul on kohus õigesti leidnud, et see ei ole vaadeldav verbaalse rünnakuna (solvamisena), mis saaks vallandada sellise rünnaku, mis aset leidis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

töötas treialina, nuga lihtsalt vedeles seal ... Sellel hommikul ei olnud nende vahel rohkem juttu kui et küsimuse peale noa teritamise kohta vastas ta „ma ei tea“. Küsimusele ka kannatanu on varem tähele pannud S. Gavrilovi vaenulikku suhtumist, vastas kannatanu, et mingeid ohu märke oli – kui ta tuli varem tööle ja endale kohvi tegi, siis miskipärast see S. Gavrilovile ei meeldinud, tuli ja viskas kohvi vastu seina. Iseloomult on S. Gavrilov impulsiivne /II kd tl 25-26/. Sergei Gavrilov on kohtuistungil kinnitanud, et tal olid X. Xga normaalsed suhted, probleeme polnud, kui vaja, siis aitasid üksteist. 23. jaanuari hommikul pidi ta seadmetega tegelema, aga X. X oli tõstuki ette jätnud. Ta läks ruumi, kus X. X töötas, et aknalaualt nuga võtta ja ütles X. xle, et lükaku oma tõstuk eest ära. Vastuseks saatis X. X teda „nahhui“ ja sel hetkel ei suutnud ta end vaos hoida, nuga oli käes, lõi X. Xd. 2-3 aasta jooksul kogunes nende suhetesse palju pisiasju –X. X ei pesnud oma kohvitassi, kord pani koera kaka taldrikule, laskis vahel peeru. Süüdistatava hinnangul jättis aga X. X sellel hommikul tõstuki meelega tema töö segamiseks ette /II kd tl 43-47/. Pärast süüdistatava ristküsitlust on kannatanuX. X prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et on olemas salvestis, et mingit tõstukit ei olnud, polnud pappkaste ja nuga oli ära pandud, S. Gavrilov ei palunud tal tõstukit eest ära panna, tema töökohas olid puhurid ja mitte ühtegi tõstukit, ta ei tegelenud sel päeval tõstukitega, ka ei kasutanud ta sel hommikul kindlasti mitte väljendit „nahhui“ /II kd tl 48/. Mitmed tunnistajad, süüdistatava ja kannatanu töökaaslased on mõlemat iseloomustanud positiivselt, konflikte ega vastastikust vaenulikkust pole märganud.X. Xd iseloomustatakse küll isikuna, kelle naljadest ei pruugi kõik aru saada, need võivad ärritavad olla. Seega tuleb möönda, et kannatanu käitumine võis vahel süüdistatavale ärritav olla, kuid mingist pikaajalisest kannatanu poolsest provokatiivsest käitumisest kindlasti rääkida ei saa. Mis puudutab 23. jaanuari 2013.a hommikul enne kannatanu vastu toimunud rünnakut aset leidnud sündmusi, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes – mingit provokatiivset käitumist tema poolt ei olnud. Teisalt, kui lähtuda süüdistatava poolt öeldust, ei saa samuti kuidagi väita, et kannatanu oleks ise oma tõsise isikuvastase ründega S. Gavrilovi tapmiskatseni viinud, teda selgelt provotseerinud. Kohtukolleegium rõhutab, et KarS § 115 koosseisu seisukohalt peab kannatanu käitumine olema provokatiivne. Tõsi, et nõutav ei ole provokatsiooni ning sellele järgnenud afekti proportsionaalsus, kuid tähele tuleb siiski panna, et emotsionaalses reaktsioonis ja sellele vastavas käitumises peab olema teatav arusaadavus – isiku käitumine saab ohvri eelnevat käitumist hinnates mõistetava(ma)ks, arusaadava(ma)ks. Tegemist peab olema seega õiglase raevuga ning sellel peab olema arusaadav põhjus, ülemäärane emotsionaalne reaktsioon ei saa olla aktsepteeritav. Käesoleva juhtumi puhul ei ole kohtukolleegiumi hinnangul S. Gavrilovi poolt toimepandu KarS § 115 järgi hindamine mõeldav. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi – kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Tuvastamist on leidnud, et S. Gavrilov tegi kõik endast oleneva KarS § 113 realiseerimiseks – lõi noaga korduvalt X. Xle kaela, pähe ja selga, s.o inimese elutähtsatesse piirkondadesse. Üksnes kannatanu võime siiski ründaja haardest

vabaneda, tal seljas olnud keha kaitsvad riided, kiire arstiabi, s.o asjaolude tõttu jäi kannatanu surm saabumata.

mitmete positiivsete

Maakohus on põhjendatult S. Gavrilovi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooniga ka osas, mis puudutab S. Gavrilovile mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et lühemaajaline tingimuslik vangistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja käsitlus on ühekülgne ja üldine. Õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine kujutab endast üldpreventiivseid kaalutlusi. Üldpreventsiooni ülesanne on näidata karistusõigust ühiskonda kaitsva institutsioonina. Positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Ka peab üldpreventsioon olema suunatud kannatanule, näidates talle tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist. Karistus peab olema üldpreventiivselt siiski õiglase karistusena vastuvõetav. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb maakohtu otsusest, et kohus on S. Gavrilovile mõistetava karistuse kui põhjaliku kaalumisprotsessi tulemuseni jõudnud kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu, lähtunud sealjuures KarS § 56 sätestatust ning ka kujunenud kohtupraktikast. S. Gavrilovile mõistetud karistuse tühistamist ei tingi ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et arstiabi, raviprotseduure ja S. Gavrilovi diabeedile vastavat toitu on tal siiski võimalik saada üksnes vabaduses olles. Kohtukolleegium märgib, et VangS § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Samuti ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooniga. Täiesti arusaamatuks jääb apellatsioonis esitatud KarS § 60 tõlgendus, mille kohaselt nimetatud paragrahvis sätestatu ei mõjuta karistuse kergendamisel mitte karistuse alammäära vaid üksnes selle ülemmäära. Kohtukolleegium rõhutab, et KarS § 60 lg 1 kohaselt võib käesoleva seadustiku üldosas nimetatud juhtudel kohus kergendada isiku karistust käesoleva paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 sätestatud korras. KarS § 25 lg 6 annab kohtule õiguse süüteokatse puhul KarS §-s 60 sätestatut kohaldada. Viimatimärgitud paragrahvi 3. lõige sätestab üheselt, et kergendatud karistuse alammäär on käesoleva seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. KarS § 45 lg 1 kohaselt on aga vangistuse alammäär kolmkümmend päeva, mis oli ka käesolevas süüdistusasjas S. Gavrilovile maakohtu poolt KarS § 25 lg 6 ja § 60 kohaldamisel karistusraamide kindlakstegemise lähtepunktiks. Maakohus on S. Gavrilovile karistust mõistes materiaalõigust õigesti kohaldanud. Prokurör kirjeldab üksikasjalikult kuriteo toimepanemise tehiolusid ja leiab, et S. Gavrilovi puhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis võimaldaks talle antud teo eest mõista karistuse alla eriosa sanktsioonis ettenähtud alammäära KarS § 61 alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus karistuse mõistmisel S. Gavrilovi süü suurust arvestanud, märkides, et ta on toime pannud raske isikuvastase kuriteo ning tema tegu jäi katse staadiumisse temast mitteolenevatel põhjustel. Tapmisega rünnatav õigushüve on inimese elu, mis on tähtsaim õigushüve, mille reservatsioonideta õiguskaitse tuleneb otseselt Põhiseadusest. Ning teisalt ei ole käesoleval juhul oluline, et kohus oleks tuvastanud mingeid erandlikke asjaolusid mõistmaks karistust alla sanktsiooni alammäära, sest ei KarS §-st 25 lg 6 ega §-st 60 ei nõua iseenesest mingite erandlike asjaolude tuvastamist. Kuigi KarS §-s 113 sätestatud tagajärg – kannatanu surm – jäi saabumata süüdistatava tegudest sõltumata, tuleb kohtukolleegiumi hinnangul seda siiski arvestada. Käsitledes kaitsja apellatsiooni S. Gavrilovile mõistetud

karistuse kohta, on kohtukolleegium oma hinnangu otsusele ja selles esitatud põhjendustele andnud ega pea siinkohal selle kordamist vajalikuks. S. Gavrilovile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 7. augusti 2013.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sergei Gavrilovi kaitsja adv Leelo Viil esitas taotluse määrata tema poolt S. Gavrilovile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (apellatsiooni koostamine, prokuröri apellatsioonile vastuväidete esitamine) osutatud õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 475.20 eurot (sealhulgas 79.20 eurot käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 5 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb S. Gavrilovi suhtes KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise.

Malle Preimer

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.