Kohtulahend

tingimisi ennetähtaegset

KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on R.A ära kandnud enam kui 1/2 temale mõistetud karistusajast ja rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. R.A puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja toetavate lähedaste olemasolu. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta läbinud sotsiaalabiprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Usk ja teadmine“ ning osalenud tööhõives. Samas aga ei anna nimetatud positiivsed asjaolud kohtu hinnangul siiski veel alust süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vabastada.

Süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud juba seitsmel korral ning reaalset vangistust kannab ta kolmandat korda. Varasemalt on tema suhtes mõistetud vangistust jäetud katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ja vangistust on asendatud üldkasuliku tööga, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist jätkanud ega ole suutnud alati nõuetekohaselt täita ka kriminaalhoolduse nõudeid. Peamiselt on süüdimõistetu pannud toime varavastase iseloomuga ja ka vägivallaga seotud kuritegusid. Tema õigusvastase käitumise peamiseks mõjuriks on olnud alkoholi tarvitamine, aga ka suhtlemine alkoholi tarvitava ja kriminaalse taustaga tutvusringkonnaga. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu suhtumine ühiskonda ükskõikne ning mõneti probleemne on ka tema võime oma varasemat käitumist ja selle põhjuseid analüüsida. Kuigi probleeme alkoholi tarvitamisega süüdimõistetu enda sõnul mõistab, soovib selles osas ravi saada ning on läbinud vangistuses ka teemakohased sotsiaalabiprogrammid, siis on kohtul siiski alust kahelda, kas süüdimõistetu ka tegelikult suudab vabaduses oma käitumist piisaval määral kontrollida ja alkoholist täielikult hoiduda. Arvestades süüdimõistetu varasemate alkoholiprobleemide tõsidust ja tarvitamiskogemuste pikaajalisust on alust arvata, et probleemide täielik ületamine ja alkoholist loobumine nõuab süüdimõistetult ilmselgelt suurt motivatsiooni ja head enesekontrolli oskust, mida aga R.A piisavalt ei ole. Vangistuse ajal on süüdimõistetu korduvalt pannud toime distsipliinirikkumisi, viimati veel ka käesoleval kuul, ega ole seega suutnud isegi range korraga kinnipidamiskohas reeglitest kinni pidada, mis näitab tema eriti hoolimatut ja impulsiivset käitumist. Seega on kaheldav, kas ta on võimeline ennast vabanemisel piisaval määral kontrollima ja oma tegevust eelnevalt analüüsima, et loobuda täielukult alkoholist, täita ühiskonnaelu reegleid ja kriminaalhooldusnõudeid. Kohus leiab, et R.A ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema elutingimused vabaduses. Kuigi süüdimõistetul on olemas kindel elukoht ning X on lubanud teda vähemalt esialgu ka materiaalselt toetada, siis kindel töökoht süüdimõistetul endal vabanemisel siiski puudub. R.A asuks vabanemisel X korterisse elama üksinda. Seega puuduks tal igapäevaselt ka lähedaste moraalne toetus, mida käesolev isik ka ise ilmselt ei soovikski. Ilmselgelt on tema pika kuritegeliku elu jooksul tal tekkinud sarnase elukäigu ja mõttelaadiga tuttavaid, kellega suhtlemine saaks suureks ohuks kuritegeliku käitumise jätkamisel. Tema lootused kiiresti tööle saamiseks, arvestades tema madalat haridustaset, varasemat lünklikku töökogemust, eriala puudumist ja tema isiksuseomadusi, ei ole kuigi realistlikud. Samuti arvestades seda, et osa kuritegusid on süüdimõistetu pannud toime just majandusliku kasu teenimise eesmärgil, siis tuleb temal vabanemisel kindla töökoha puudumist kohtu hinnangul lugeda oluliseks uute kuritegude riskiteguriks, mida ei maanda ilmselt piisavalt ka ema poolt lubatav majanduslik toetus, eriti kui süüdimõistetu jätkab vabanedes ka alkoholi tarvitamist. Süüdimõistetule on varasemalt omistatud töövõimekaotus, kuid ei ole teada kas ja kui palju ta vabanedes pensioni hakkab saama. Kindla tööga hõivatus oleks abiks tegelemisel mõtestatud ja kasuliku tegevusega, mis aitaks kindlamini ära hoida kuritegelikule teele sattumise. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et R.A katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Samuti ei toeta vabastamist täielikult süüdimõistetu elutingimused vabaduses. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine, kui kergemaliigiline karistuse kandmise viis, on kohaldatav vaid selliste süüdimõistetute puhul, kes ei ole oma varasema käitumisega näidanud ebausaldusväärsust, korduvat kuritegelikku käitumist ning allumatust kinnipidamiskoha reeglitele. R.A on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes on

varem juba reaalset vangistust kandnud ning kellele on antud võimalusi ka karistuse kandmiseks vabaduses kriminaalhooldusele allutatuna või üldkasulikku tööd sooritades, kuid sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist jätkanud ega ole ära teeninud ka tema suhtes riigi poolt üles näidatud usaldust. Samuti ei ole ta suutnud käesoleva vangistuse järginud kinnipidamisasutuses kehtestatud reegleid. Seega leiab kohus, et R.A puhul ei ole tegemist piisavalt usaldusväärse isikuga, kelle suhtes oleks ennetähtaegne vabastamine ja käitumiskontrollile allutamine põhjendatud. Kohus leiab, et süüdimõistetul tuleks vangistust edasi kanda, tegeleda oma probleemkäitumise analüüsimise ja muutmisega ning samas näidata ka seda, et ta suudab kinni pidada vangla sisekorrast. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata R (IK XXX) temale Pärnu Maakohtu 13.aprilli 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. KrMS § 180 alusel välja mõista R ükssada kakskümmend (120) eurot.

lt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda kuue (6) kuu jooksul peale kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti. Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.