Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

järgi selles, et Aurincop OÜ juhatuse liige O. Mihkelson ja A. Mihkelson esitasid 17. septembril 2009 ühiselt ja kooskõlastatult valeandmeid Aurincop OÜ 2009. a augustikuu käibedeklaratsioonis. Selle teo eesmärk oli tekitada alusetu käibemaksu tagastusnõue summas 2 050 000 krooni. Allan Selter anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3892 lg 1 - § 25 lg-te 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi eelmärgitud kuriteole kaasaaitamises. Täpsemalt seisnes süüdistatavate käitumine süüdistuse kohaselt alljärgnevas. O. Mihkelson deklareeris kokkuleppel A. Mihkelsoniga raamatupidaja vahendusel Aurincop OÜ 2009. aasta augustikuu käibedeklaratsioonis teadvalt ebaõigeid andmeid, näidates põhivara soetamist summas 12 300 000 krooni, sellelt arvestatud käibemaksu 2 050 000 krooni ja enammakstud käibemaksu 2 025 423 krooni. Nende andmete ebaõigsus tulenes järgnevast. 2009. a märtsis leppisid A. Mihkelson ja O. Mihkelson kokku, et OÜ L müüb talle kuuluva "T maja" kinnistu (edaspidi T kinnistu) Aurincop OÜ-le. Seda selleks, et tekitada olukord, kus Aurincop OÜ saaks riigile esitada sisendkäibemaksu tagastusnõude, mille arvelt oleks võimalik maksta tagasi pangalaenu ja finantseerida arendustegevust. Kinnistu müügilt tekkiv käibemaksukohustus sooviti teadlikult jätta maksejõuetu OÜ L kanda. OÜ L ei saanud ega kavatsenudki seda maksukohustust täita. Kuriteoplaani elluviimiseks korraldati tehingute jada, mille tulemusena muudeti OÜ L juhatus ja vahetati osanikud ning sõlmiti kinnistu näilik müügitehing. A. Mihkelson ja O. Mihkelson lõid maksuhaldurile ebaõige ettekujutuse käibe olemasolust järgmiselt. O. Mihkelson omandas 31. märtsil 2009 A. Mihkelsonilt OÜ L osa ja asus osaühingu juhatuse liikmeks. 9. aprillil 2009 sõlmitud laenulepingu refinantseerimise lepinguga (summas 353 467 eurot) võttis Aurincop OÜ enda kanda OÜ L laenukohustuse S AS ees. 3. augustil 2009 võõrandas O. Mihkelson kokkuleppel A. Mihkelsoniga OÜ L osa A. Selterile. Tegelikult jätkas OÜ L juhtimist kuni 2009. a septembrikuuni A. Mihkelson kokkuleppel O. Mihkelsoniga. A. Mihkelson pidas läbirääkimisi panga laenuhalduritega osaühingu laenu refinantseerimiseks ja kinnisasja müümiseks. O. Mihkelson oli 31. märtsist 3. augustini 2009 OÜ L osanik ja juhatuse liige. Selle aja jooksul valmistas A. Mihkelson ette kinnisasja müügi Aurincop OÜ-le ja OÜ L juhatuse liikmete ning osanike vahetuse. O. Mihkelson tagas osaühingu osade ja kinnistu võõrandamiseks tehtud tehingute tegemise, valdas OÜ L raamatupidamisdokumente ning esitas maksudeklaratsioone.

anti üle Aurincop OÜ-le. Kinnisasja ja lepingute ülemineku järel OÜ L kinnisvaraalane tegevus lõppes ja sama tegevus jätkus Aurincop OÜ-s. T kinnistu müügi näol oli tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena võttis Aurincop OÜ üle OÜ-le L kuulunud T kinnisvaraarenduse (kinnistu ja lepingud) kui ettevõtte võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 2 tähenduses. Seega tulenevalt käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p-st 1 T kinnistu müügist käivet ei tekkinud. Kinnistu müügiga varjati ettevõtte üleminekut ja see toimus maksusoodustuse saamise eesmärgil. Maksu- ja Tolliamet alustas 6. oktoobril 2009 üksikjuhtumi kontrolli ja peatas käibemaksu enammakse ettemaksukontole kandmise. Seetõttu jäi kuritegu toimepanijatest sõltumatutel põhjustel lõpule viimata. Tagastusnõue tekitati Aurincop OÜ huvides, sest osaühingu käibemaksu enammakse tagastamisega sooviti saada raha kinnisvaraarenduseks või tasaarvestada tagastusnõue olemasolevate ja tulevikus tekkivate maksunõuetega. A. Selter aitas A. Mihkelsoni ja Olev Mihkelsoni teole kaasa sellega, et leppis 2009. a augustis A. Mihkelsoniga kokku, et ta hakkab OÜ L juhatuse liikmeks ning allkirjastab äriühingu esindajana müügilepingu, millega OÜ L müüb T kinnistu Aurincop OÜ-le. A. Mihkelson korraldusel allkirjastas A. Selter 21. augustil 2009 OÜ L nimel lepingu, millega näidati, et OÜ L võõrandas T kinnistu Aurincop OÜ-le. Lepingu tegelik eesmärk oli luua Aurincop OÜ-le näilik õigus sisendkäibemaksu suurendamiseks ja riigilt käibemaksu enammakse tagasiküsimiseks. A. Selteri aktiivne tegevus lepingu sõlmimisel muutis võimalikuks maksuhaldurile valeandmete esitamise. Samuti tugevdas A. Selteri tegevus O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni tahet maksuhaldurile valeandmete esitamisel.

4) pärast täitemenetluse alustamist pöördusid O. Mihkelson ja A. Mihkelson S AS poole eesmärgiga leida tekkinud olukorrale lahendus. Pangaga jõuti kokkuleppele, mille kohaselt O. Mihkelson ostis OÜ L osad, Aurincop OÜ (ainuosanik O. Mihkelson) jäi laenu garanteerijaks, samuti jäi laenu tagama A. Mihkelsoni isiklik käendus summas 3 000 000 krooni. Pank loobus OÜ L kahe ülejäänud juhatuse liikme isiklikust käendusest. Samas loovutasid need isikud 31. märtsil 2009 enda või enda juhitavate äriühingute nõuded OÜ L vastu (kogusummas 5 872 815 krooni 60 senti) tasuta Aurincop OÜ-le või O. Mihkelsonile, kes talle loovutatud nõuded 10. augustil 2009 omakorda tasuta Aurincop OÜ-le loovutas. Samuti loovutas O. Mihkelson 2 560 000 krooni eest Aurincop OÜ-le enda 2 560 000 krooni suuruse nõude OÜ L vastu (nõue oli tekkinud O. Mihkelsoni poolt OÜ-le L antud laenudest). Lisaks omandas Aurincop OÜ 450 000 krooni eest OÜ B 1 150 000 krooni suuruse nõude OÜ L vastu. Maakohus leidis, et nõuete loovutamise lepingute objektiks olnud nõuded tulenesid laenulepingutest, mille tegelik olemasolu on tõendatud; 5) 9. aprillil 2009 sõlmiti OÜ L (juhatuse liige O. Mihkelson) ja S AS vahel 6. veebruari 2006. a laenulepingu refinantseerimise leping summas 353 467 eurot. Lepingu tagatiseks oli hüpoteek T kinnistule, A. Mihkelsoni isiklik käendus (3 000 000 krooni) ja Aurincop OÜ garantii (3 000 000 krooni); 6) 9. aprillil 2009 laekus OÜ L pangakontole O. Mihkelsonilt 2 067 000 krooni selgitusega "omaniku laen" ja OÜ-lt B (juhatuse liige ja osanik A. Mihkelson) 1 000 000 krooni selgitusega "omaniku laen". Nende summade arvelt tasus OÜ L 59 000 krooni kohtutäituri tasu ja 3 000 000 krooni S AS-le võla katteks; 7) 3. augustil 2009 võõrandas O. Mihkelson OÜ L osa A. Selterile; 8) 21. augustil 2009 müüs OÜ L (esindaja A. Selter) T kinnistu Aurincop OÜ-le. Kinnistu müügihind oli lepingu kohaselt 12 300 000 krooni, sh käibemaks 2 050 000 krooni. Aurincop OÜ tasus OÜ-le L T kinnistu eest nõuete tasaarvestamise ja pangakohustuse ülevõtmisega; 9) müügi ajal asusid T kinnistul hooned, mis detailplaneeringu kohaselt kuulusid lammutamisele. Rentnikke hoonetes ei olnud. Osa kinnistul asuvatest hoonetest oli selleks ajaks lammutatud; 10) pärast T kinnistu müüki oli OÜ Li tegevuseks äriregistri kohaselt enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus. Reaalselt OÜ L enam kinnisvaraäriga ei tegelenud; 11) Aurincop OÜ põhikirjaliseks tegevuseks oli nii enne kui ka pärast T kinnistu ostmist mh kinnisvara vahendus, arendus ja haldamine. Süüdistatavate ütluste kohaselt oli Aurincop OÜ põhiliseks tegevusalaks kinnisvara rentimine. Kinnisvara arendusega Aurincop OÜ ei tegelenud. Aurincop OÜ on praeguseni T kinnistu omanik. Süüdistatavate ütluste kohaselt on lõppeesmärk leida kinnistule ostja või investor, kuna Aurincop OÜ-l endal puudub soov kinnistu arendamisega tegeleda; 12) 17. septembril 2009 esitas Aurincop OÜ Maksu- ja Tolliametile käibedeklaratsiooni, milles kajastus sisendkäibemaks summas 2 063 184 krooni (sh põhivara soetamiselt tasutud käibemaks summas 2 050 000 krooni). Enammakstud käibemaksu summana deklareeriti 2 025 423 krooni. Deklaratsiooni esitas e-maksuameti kaudu raamatupidaja O. Mihkelsonilt saadud andmete alusel; 13) 17. septembril 2009 tegi OÜ L juhatuse liige A. Selter S AS-le avalduse, millega soovis

ennetähtaegselt tasuda 1 000 000 krooni 9. aprilli 2009. a laenulepingu põhiosa kustutamiseks. Selle summa tasus pangale Aurincop OÜ. OÜ-l L endal laenumakse tasumiseks raha polnud; 14) samal päeval, s.o 17. septembril 2009 sõlmisid S AS ja Aurincop OÜ (esindaja O. Mihkelson) laenulepingu, millega refinantseeriti S AS ja OÜ L 9. aprilli 2009. a laenuleping. Lepingujärgne laenulimiit oli 279 736 eurot 81 senti. Laenu tagatiseks oli T kinnistule seatud hüpoteek ja A. Mihkelsoni isiklik käendus. Selle lepinguga lõppes OÜ L laenukohustus krediidiasutuse ees ja laenukohustus tekkis Aurincop OÜ-l; 15) 21. augustil 2009 sõlmitud T kinnistu müügilt ei ole OÜ L käibemaksu tasunud; 16) väide, et T kinnistu väärtus ei ületanud 3 000 000 krooni, pole tõendatud; 17) maksuhaldur Aurincop OÜ käibedeklaratsioonis näidatud tagastusnõuet ei aktsepteerinud. 2.2 Maakohus märkis, et osaühingud Aurincop ja L olid käibemaksukohustuslased ja pidid sellest tulenevalt lisama võõrandatava kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamine eeldab tehingut. Praeguses asjas on tõendatud, et tehing toimus. Vaidlus on selles, kas tegemist oli ettevõtte üleminekuga, millele ei tohtinud käibemaksu lisada. Hinnates asjas nr 3-3-1-2011 tehtud Riigikohtu otsuses toodud kriteeriumidest lähtudes süüdistuses kirjeldatud tehinguid, asus maakohus seisukohale, et esinevad tunnused, mis viitavad sellele, et T kinnistu müügitehinguga toimus ettevõtte üleminek OÜ-lt L Aurincop OÜ-le. Esinevad ka põhjendatud kahtlused OÜ L osa A. Selterile müümise asjaolude suhtes. Neid kahtlusi kinnitavad tõendid ei ole aga piisavad süüdistatavate süüditunnistamiseks. Maakohus põhjendas oma sellist seisukohta järgmiselt. 2.2.1 Aurincop OÜ omandas tõepoolest OÜ L osa, mis sai iseseisvalt edasi tegutseda ja moodustas eraldivõetuna kogu OÜ L identiteedi. Samas tuleb ettevõtte üleminekut tuvastades hinnata ka poolte tahet. On selge, et Aurincop OÜ soovis 21. augustil 2009 omandada T kinnistu, mitte OÜ-d L või selle osa. Pärast T kinnistu müüki Aurincop OÜ-le ei tegelenud OÜ L enam kinnisvara valdkonnas. See ei ole aga ettevõtte ülemineku hindamisel määrav. Kuna OÜ L oli kinnistu müügi ajal raskes majanduslikus olukorras ja T kinnistu oli OÜ L ainuke kinnisvaraprojekt, ei olnud tal võimalik samas valdkonnas jätkata. Aurincop OÜ tegeles nii enne kui ka pärast T kinnistu ostu kinnisvara väljarentimisega, mitte arendusega. Aurincop OÜ soovis T kinnistu müüa, mitte selle detailplaneeringut ellu viia, nagu seda oli kavatsenud teha OÜ L. Kinnisvaraarendus ja kinnisvara väljarentimine on erinevad tegevusvaldkonnad. Tähtsust ei ole sellel, et 2009. a alguses (ajal kui OÜ L osanik oli O. Mihkelson) ja septembris 2009 võis Aurincop OÜ otsida T kinnistule rentnikke. Aurincop OÜ põhituluks oligi renditulu kinnisvaralt. Seega jätkas Aurincop OÜ omandatud kinnistul enda igapäevast majandustegevust, mitte ei võtnud üle OÜ L majandustegevust (kinnisvaraarendust). 2.2.2 Aurincop OÜ-l oli mõistlik osta T kinnistu tema kätte koondatud nõuete tasaarvestuse ja OÜ L pangalaenu tasumise teel. Tehing oli kasulik ka OÜ-le L. 2.2.3 Aurincop OÜ pangaga sõlmitud refinatseerimisleping oli iseseisev tehing. Aurincop OÜ ei võtnud üle OÜ L lepinguid. Aurincop OÜ-lt saadud müügihinna eest tasuti OÜ L võlgnevus panga ees. Leping OÜ-ga Li lõpetati ja Aurincop OÜ sõlmis pangaga uutel tingimustel uue laenulepingu. 2.2.4 OÜ-lt L kinnistut ostes teadis Aurincop OÜ-d esindanud O. Mihkelson müüja rasket

majanduslikku olukorda ja ta võis eeldada, et OÜ L kinnistu müügilt käibemaksu ei tasu. Samas oli Aurincop OÜ-l kohustus tasuda müüjale käibemaks, mille OÜ L müügihinnale lisas. Tõendid ei kinnita versiooni, et käibemaks lisati müügisummale selleks, et saada riigilt alusetu käibemaksutagastus. O. Mihkelson küsis raamatupidajalt, kas viimane on maksuametist küsinud, kas ehitisteta (lammutatavate ehitistega) kinnistu müügil tuleb müügisummale käibemaks lisada. Raamatupidaja konsulteeris selles küsimuses telefonitsi Maksu- ja Tolliameti käibemaksu infoliiniga ning sai jaatava vastuse. Järelpärimise tegemist maksuhaldurile kinnitab ka jälitusprotokollis kajastatud kõne O. Mihkelsoni ja raamatupidaja vahel. 2.2.5 Prokuratuur ei ole tõendanud süüdistatavate otsest tahtlust ega kavatsetust kuriteo toimepanemiseks, s.t seda, et A. Mihkelson ja O. Mihkelson oleksid planeerinud kogu tehingute jada eesmärgiga tekitada näiliku tehingu tulemusena alusetu käibemaksu tagastusnõue. Ka O. Mihkelsoni poolt OÜ L vastu suunatud nõuete koondamine oli majanduslikult mõistlik. Seejuures olid loovutatud nõuded reaalsed, mitte näilikud. 2.2.6 Puuduvad tõendid selle kohta, kas Aurincop OÜ oleks pärast enammakse ettemaksukontole laekumist esitanud tagastusnõude täitmise taotluse. Praegu ei ole Aurincop OÜ sellist taotlust esitanud. 2.3 Seoses O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjate menetluskulude hüvitamise taotlusega märkis maakohus järgmist. Kaitsjad esitasid kohtule taotluse hüvitada O. Mihkelsonile 9782 eurot 8 senti, A. Mihkelsonile 4313 eurot 27 senti ja Aurincop OÜ-le 6165 eurot 49 senti valitud kaitsjatele makstud tasu. See taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kaitsjad Rait Kaarmaa ja Kaarel Kais kaitsesid ühiselt nii O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni kui ka Aurincop OÜ-d. Arvestades seda, et suuremas osas kaitsjate töö kõigi kolme süüdistatava kaitsmisel kattus, on taotluses märgitud kaitsjatasu ebamõistlikult suur. Aurincop OÜ-le kui käibemaksukohustuslasele hüvitatava kaitsjatasu hulka ei saa arvestada õigusteenuse osutajate arvetel näidatud käibemaksu, sest süüdistataval on KMS § 31 järgi õigus need summad sisendkäibemaksuna tagasi nõuda.

§ 3892 lg 1 - 25 lg-te 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Aurincop OÜ tunnistati süüdi KarS § 3892 lg 3 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 12 000 eurot. Prokuratuuri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsjate määruskaebus jäeti rahuldamata. Kaitsjate taotlused süüdistatavatele apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks rahuldati, mõistes riigilt välja Aurincop OÜ kasuks 3173 eurot 28 senti ja A. Selteri kasuks 792 eurot. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kriminaalasjas kogutud tõenditest tuleneb üheselt, et alates 2009. a märtsikuust kuni 21. augustini 2009 toimunud tehingute tulemusena on Aurincop OÜ-le läinud üle OÜ L ettevõtte, s.o terviklik kinnisvaraarendus (kinnisasi ja lepingud). Selle tulemusena OÜ L kinnisvara-alane tegevus lõppes ja sama tegevus jätkus Aurincop OÜ-s. T kinnistu müügiga varjati ettevõtte üleminekut, millest KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki. Põhjendades oma seisukohta ettevõtte ülemineku kohta, märkis ringkonnakohus järgmist. 4.1.1 Kuna OÜ L majandustegevuse üheks osaks oli kinnistult renditulu saamine, sai Aurincop OÜ kinnistu ülevõtmisega võimaluse ühendada kinnisvaraarendus enda majandustegevusega, teenides sellelt kuni kinnistu realiseerimiseni renditulu. Alates 2009 sügisest otsis O. Mihkelson T kinnistule rentnikke, mis tõendab, et hoonete rentimine oli Aurincop OÜ jaoks sama iseloomulik majandustegevus kui OÜ-le L. Rentnike otsimisega T kinnistule 2009 septembris jätkas Aurincop OÜ OÜ L majandustegevust (kinnisvaraarendus), mis toetab järeldust ettevõtte kui terviku üleandmise kohta. 4.1.2 Maakohtu järeldus, et O. Mihkelson ja A. Mihkelson soovisid T kinnistu müüa, mitte OÜ L arendust üle võtta ega rentnikke otsida, on ümber lükatud kinnisvarabüroo teatise ja jälitusprotokolliga,

millest

nähtub

Aurincop

OÜ

otsene

huvi

T

kinnistul

vee-

ja

kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamiseks. Oluline ei ole, kas arendus viiakse lõpuni hoonete ehitamisega või millises valmimisjärgus kinnistu müüakse. Aurincop OÜ jätkas kinnistu korrastamisega ja osade hoonete lammutamisega, mis on sisuliselt kinnistu arendamise üks etapp. 4.1.3 OÜ-sse L ei jäänud pärast 21. augusti 2009. a tehingut vara, mille abil kinnisvaraga seotud tegevust jätkata. Seega on täidetud oluline ettevõtte ülemineku kriteerium - kinnisasja ja muude materiaalsete vahendite üleminek. Samuti võttis Aurincop OÜ juba 9. aprillil 2009 üle OÜ L laenukohustuse. 17. septembri 2009. a refinantseerimise lepinguga võttis Aurincop OÜ üle kohustuse tasuda laen, mis oli 2006. a võetud kinnisvaraarenduseks. Tegemist ei olnud lepingu sõlmimisega uutel tingimustel, nagu maakohus seda otsuses leidis. Laenukohustuse ülevõtmine tõendab O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni ühist eesmärki võtta OÜ L kinnisvaraarendus üle Aurincop OÜ-sse. 4.1.4 Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et pärast 21. augustit 2009 jätkas OÜ L sisulise majandustegevusega. 4.1.5 7. aprillist 3. augustini 2009 oli OÜ-l L ja Aurincop OÜ-l ühine juhatuse liige (O. Mihkelson) ja sama tegevuskoht. 4.1.6 Väär on maakohtu hinnang, et tõendatud pole A. Mihkelsoni poolt tehingute juhtimine ja

asjaolu, et A. Selter ei olnud OÜ L tegelik juht. Tõenditest nähtub A. Mihkelsoni organiseeriv roll ettevõtte üleminekul. A. Selter oli variisik, kes ei omanud tegelikku kontrolli OÜ L tegevuse üle. 4.1.7 T kinnistu müügitehingule eelnenud tegevused, s.o laenukohustuse ülevõtmine ja A. Selteri vormistamine OÜ L juhatuse liikmeks olid vajalikud, et valmistada ette OÜ-le L kuuluva kinnisvaraarenduse võõrandamine Aurincop OÜ-le. Need tehingud olid kogumis ebatavalised, sest sõltumatud pooled ei oleks sarnastel asjaoludel samasugust tehingut teinud. 4.1.8 Süüdistatavad seadsid endale eesmärgiks käibemaksu enammakse saamise maksuhaldurile valeandmete esitamisega selliselt, et teostasid ettevõtte varjatud ülemineku ja kajastasid ettevõtte võõrandamist käibemaksuga maksustatava tehinguna. Ettevõtluses tegutsevate inimestena, pidid O. Mihkelson, A. Mihkelson ja A. Selter endale teadvustama, et 21. augusti 2009. a tehingu näol ei ole tegemist kauba võõrandamisega, nagu leidis maakohus, vaid ettevõtte üleandmisega, mida ei tohi seadusest tulenevalt käibedeklaratsioonis maksustatava käibena kajastada. 4.2 Süüdistatavate tegu jõudis katsestaadiumi. Rahandusministri 19. detsembri 2009. a määrusega nr 51 kinnitatud "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" (kord) § 12 p 1 alusel tekib tagastusnõue käibedeklaratsiooni esitamisega ja § 13 lg 1 alusel kantakse tekkinud enammakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Juhul kui maksuhaldur lugenuks Aurincop OÜ käibedeklaratsiooni õigeks, oleks enammakse tagastatud äriühingu ettemaksukontole ja siis olnuks see raha Aurincop OÜ käsutuses. Korra § 11 alusel täidetakse maksukohustused ettemaksukontolt automaatselt ja mingeid täiendavaid toiminguid maksukohustuslasel vaja teha ei ole. Seetõttu ei jäänud süüdistatavate tegu ettevalmistamis-staadiumi, sest raha käsutamiseks ei oleks Aurincop OÜ-l olnud vaja täiendavat tagastustaotlust esitada. 4.3 Puutuvalt O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja OÜ Aurincop kaitsjate määruskaebusesse õigusabikulude osaliselt väljamõistmata jätmise kohta, märkis ringkonnakohus, et menetlusdokumentide koostamine ja õigusabi osutamine esimeses kohtuastmes ei olnud sedavõrd keerukas ega töömahukas, et kaitsjate poolt maakohtule esitatud taotluses märgitud tasusummasid mõistlikuks lugeda. Kohtukolleegium tõdes sarnaselt maakohtuga, et suuremas osas kaitsjate töö kattus. Maakohtu kindlaks määratud summad on kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

või tekitamine; 2) KMS § 4 lg 2 p 1 ja ettevõtte ülemineku kriteeriumeid sisaldava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes paluvad kaitsjad jätta riigi kanda. Kassaatorite põhjendused on järgmised. 6.1 KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu subjektiivse külje täitmiseks peab toimepanijal maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3), tagastusnõude suurendamine või tekitamine, mis on vältimatult vajalik tagajärje saabumiseks, eeldab aga kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Kuna KarS § 3892 näol on tegemist blanketse süüteokoosseisuga, peab toimepanija tahtlus hõlmama ka blanketti täitva normi asjaolusid. KarS § 17 lg 1 sätestab, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Riigikohus on rõhutanud, et kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse (otsus asjas nr 3-1-1-9606). Süüdistusaktis kirjeldatud ettevõtte ülemineku näol on tegemist keerulise õigusliku konstruktsiooniga. Süüdistatavatel ei olnud võimalik aru saada, et T kinnistu sundtäitmise vältimiseks tehtud tehingud ja hilisemad tehingud võiksid endast kujutada ettevõtte üleminekut. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis süüdistatavate sellist arusaamist kinnitaks. Aurincop OÜ esitas käibedeklaratsioonis maksuhaldurile andmed T kinnistu müügitehingu kohta. Tehinguid nõustasid ja lepinguid aitasid koostada õigusteadmisi omavad juristid (sh notar), kellest keegi ei tulnud selle peale, et tegemist võiks olla ettevõtte üleminekuga. Ka maksuhaldur ei lähtunud algselt sellest, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Kriminaalmenetlust alustati 24. septembril 2009. Ei kohtueelses menetluses ega prokuratuuri 4. novembri 2010. a süüdistusaktis ega selle 19. aprilli 2011. a parandatud versioonis ei väidetud, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Prokurör asus sellisele seisukohale alles 2. detsembril 2011 süüdistusakti muutes. Seejuures ei olnud süüdistuse muutmine tingitud uute faktiliste asjaolude ilmnemisest. Eeltoodu taustal ei saa rääkida tahtlikult toime pandud süüteost. 6.2 Süüdistatavate tegu ei jõudnud kuriteokatse staadiumi. Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi. Kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on tema käitumine üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistamisstaadiumis (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-17-03). KarS § 3892 lg 1 näeb ette karistuse valeandmete esitamise eest tagastusnõude tekitamise eesmärgil. Isegi valeandmeid sisaldava deklaratsiooni esitamisega ei ole maksukelmuse katse veel alanud. Tagastusnõude täitmiseks tuleb maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 ja § 106 kohaselt esitada maksuhaldurile tagastamistaotlus või tahteavaldus tasaarvestuseks. 6.3 Ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata KarS § 39 lg 1. Muu hulgas jälitusprotokolliga on tuvastatud, et O. Mihkelson pidas tehingu käibemaksustamise küsimuses nõu raamatupidajaga, kes küsis telefoni teel arvamust ka Maksu- ja Tolliametist. Süüdistatavatel puudub süü, sest enne tehingu

tegemist kontrolliti T kinnistu müügitehingu käibemaksustamisega seotud aspekte. Süüdistuses märgitud ajal ei olnud ka Riigikohtu praktika ettevõtte ülemineku osas välja kujunenud. 6.4 Ringkonnakohus kohaldas vääralt KMS § 4 lg 2 p 1, TsÜS § 661 ja VÕS § 180 lg-t 2. Kohus jättis tähelepanuta Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-20-11 punktis 11 väljendatud seisukoha, et reeglina ei piisa ettevõtte ülemineku tuvastamiseks sellest, et makseraskustes äriühing võõrandab kinnistu omandajale, kelle juhatuse liikmed olid varasemalt äripartnerid ja omandaja omandas pangalt nõude võõrandaja vastu ning kinnistut koormava hüpoteegi. Käesolevas asjas on ringkonnakohus asunud vääralt seisukohale, et kui omandaja refinantseerib võõrandaja poolt kinnistu omandamiseks võetud laenu, siis on tegemist lepingu ülevõtmisega, hoolimata sellest, et sõlmitakse uus laenuleping, millel on teistsugused tingimused. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt kujutab kinnisasjale üürnike otsimine endast kinnisvara arendust, mistõttu oli OÜ L ja Aurincop OÜ ettevõtte tüüp sama. Ettevõtte tüübi puhul tuleb teha vahet kinnisvara rentimisel ja kinnisvaraarendusel. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2001/23/EÜ art 1 kohaldamisel (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-24/85; C-458/05, liidetud kohtuasjad nr C-127/96, C-229/96, C-74/97 ja C232/04, C-233/04) peavad ettevõtte üleminekut kinnitama kõik asjaolud ja tõendid kogumis ning nende vastastikuses seoses. Ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav kriteerium see, kas üksus säilitab oma identiteedi, mis oleneb eelkõige sellest, kas tema tegevus jätkub reaalselt või seda alustatakse uuesti. Ettevõtte üleminek peab puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Euroopa Kohus on otsuses asjas nr C-497/01 märkinud, et ülevõtja peab tahtma jätkata üle võetud ettevõttega. Aurincop OÜ omandas kinnisvaraarenduse objektiks olnud T kinnistu ega ole selle arendamisega jätkanud. Tegemist ei olnud ega ole stabiilse ja funktsioneeriva majandusüksusega, vaid kasutusest välja langenud kinnistuga, mis ei teeni tulu. 6.5 Ringkonnakohus tugines faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, rikkudes nii KrMS § 268 lg 5 nõudeid. Nimelt on kohtukolleegium ettevõtte üleminekut kinnitava argumendina kasutanud väidet, et Aurincop OÜ on jätkanud kinnistu korrastamise ja osade hoonete lammutusega, mis on sisuliselt kinnistu arendamise üheks etapiks. Kriminaalasjas ei ole aga arutluse objektiks olnud ega millegagi tõendatud, et Aurincop OÜ oleks pärast T kinnistu omandamist tegelenud kinnistu korrastamisega ja osade hoonete lammutusega. T kinnistul küll toimus lammutamine, kuid seda siis, kui kinnistu omanik oli veel OÜ L. Seega on kohus tuginenud faktidele, mida ei ole süüdistuses kirjeldatud ja mida ei ole menetluses arutatud ning mis ei vasta tegelikkusele. Lisaks jääb ringkonnakohtu otsusest arusaamatuks, milliste tõendite alusel on kõnealused asjaolud tuvastatud. 6.6 KarS §-d 3891 ja 3892 on põhiseadusvastased. KarS §-de 3891 ja 3892 üheks koosseisuliseks tunnuseks on tagastusnõude tekitamine. Seega on tagastusnõude tekitamise näol tegemist süüteokoosseisu osaga, mis peaks olema reguleeritud mõnes maksuseaduses. Ainuke norm, mis seda küsimust selgelt käsitleb on rahandusministri 19. detsembri 2008. a määruse nr 51 § 12. Sellise küsimuse reguleerimine määruses on aga vastuolus PS § 23 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2. 6.7 Põhiseadusega on vastuolus ka KMS § 4 lg 2 p 1 ja ettevõtte ülemineku kriteeriume sätestava õigustloova akti andmata jätmine. KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole piisavalt õigusselge ei seaduse rakendaja

(maksuhalduri) ega ka selle adressaatide (maksukohustuslased) jaoks, kuna sellest ei nähtu ettevõtte ülemineku kriteeriumid. Seadusandja peaks põhiseaduskohase õigusselguse saavutamiseks andma käibemaksukohustuslastele juhiseid, näiteks nagu on väärtpaberituru seaduse § 18815 lg-s 1 avatud turumanipulatsiooni mõiste.

plaan

maksusumma

väljapetmiseks,

ei

jõudnud

nende

tegevus

karistatavasse

katsestaadiumi. Tegemist oli üksnes kuriteo ettevalmistamisega. Maksusüüteo ettevalmistamine karistatav ei ole.

9.1 Kassaatorid vaidlevad prokuratuuri kassatsioonivastusele vastu ja osutavad ka sellele, et mitmetele kassatsiooni väidetele pole prokuratuur üldse vastanud. Muu hulgas märgitakse kaitsjate kirjalikes seisukohtades, et arusaamatuks jääb prokuratuuri viide TsÜS § 89 lg-le 1, sest isegi ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses pole tuvastatud, nagu oleks T kinnistu võõrandamise näol olnud tegemist näiliku tehinguga. Samuti esitavad kaitsjad täiendavad õiguslikud põhistused selle kohta, miks KMS § 4 lg 2 p 1 ja KarS §-d 3891 ja § 3892 on nende hinnangul põhiseadusega vastuolus. Ühtlasi märgivad kassaatorid, et T kinnistu võõrandamise näol ei olnud ka objektiivselt tegemist ettevõtte üleminekuga, sest see kinnistu polnud toimiv majandusüksus, vaid laenudega koormatud kinnistu. 9.2 Kaitsjad esitasid Riigikohtule ka süüdistatavate poolt kassatsioonimenetluses kantud või kandmisele kuuluvate menetluskulude nimekirja. Esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude nimekirjad on tähtaegselt esitatud nendele kohtutele. Kokkuvõttes taotlevad kaitsjad kõigi varasemates kohtuastmetes esitatud menetluskulude riigilt väljamõistmist süüdistatavate kasuks ja lisaks kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu (5162 eurot 62 senti) hüvitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

ostutehingult arvestatud käibemaksu - 2 050 000 krooni - sisendkäibemaksuna oma maksustatavalt käibelt maha arvata ja seda tehes esitasid süüdistatavad maksuhaldurile valeandmeid.

mis

tähendab

ressursside

organiseeritud

koondamist,

mille

eesmärk

on

majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1 punkt b). Euroopa Kohus on kõnealuse direktiivi tõlgendamisel leidnud, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel on otsustavaks kriteeriumiks, kas kõnealune üksus säilitab oma identiteedi, millele võib muu hulgas viidata see, kas tegevus jätkub või alustatakse seda uuesti. Ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamiseks peab üleminek puudutama püsivat majandusüksust, mille tegevus ei piirdu üksnes ühe kindla lepingu täitmisega. Üksuse mõiste tähendab seejuures inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist. (Vt nt Euroopa Kohtu 15. detsembri 2005. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-232/04 ja C-233/04, p-d 31-32.) Euroopa Kohus on ettevõtte üleminekut käsitlenud ka seoses Euroopa Ühenduste Nõukogu 17. mai 1977. a direktiivi 77/388/EMÜ art 5 lg 8 (praegu asendab seda Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19) tõlgendamisega. Nii on Euroopa Kohus leidnud, et tuvastamaks ettevõtte või ettevõtte iseseisva osa

üleandmine viidatud direktiivi art 5 lg 8 tähenduses, peavad üle antud vara osad tervikuna võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist. Kõnealune säte laieneb sellise ettevõtte või ettevõtte iseseisva osa üleandmisele, mille koosseisus on materiaalne vara või vajaduse korral immateriaalne vara, mis koos moodustavad iseseisvat majandustegevust teostava ettevõtte või ettevõtte osa, kuid ei hõlma pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kaubavarude müük (vt Euroopa Kohtu 10. novembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-444/10, p-d 24-25). Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-2-141-11, p 15.)

vaadeldav see, et OÜ L omas T kinnistut kavatsusega see tulevikus välja arendada, tegi selle äriplaani elluviimiseks mõningaid ettevalmistavaid töid (olemasolevate hoonete lammutamine) ja tasus kinnistu ostmiseks võetud laenu. Sarnaselt ei ole majandustegevuse kvaliteeti Aurincop OÜ hilisematel püüdlustel leida võimalus kinnistul vee- ja kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamiseks. OÜl L polnud ühtegi töötajat, samuti puudusid kliendisuhted ja tootmisvahendid. Varasemal perioodil oli T kinnistul asuvaid hooneid (mis detailplaneeringu järgi kuulusid lammutamisele) rentnikuna kasutanud OÜ P, kellelt laekuv renditulu oli ühtlasi OÜ L ainukene sissetulek. Seejuures oli tegemist kapitalitulu ehk n-ö passiivse tuluga: prokuratuur pole väitnud ega kohtud tuvastanud, nagu tegelenuks OÜ L ise aktiivselt rendipinna haldamise, korrashoiu vmt tegevusega. Kapitalitulu teenimist T kinnistu kasutusse andmiselt ei saa vaadelda majandustegevusena, mis võiks anda aluse pidada kinnistut majandusüksuseks. Seetõttu pole ettevõtte ülemineku tuvastamise seisukohalt tähendust ka asjaolul, et Aurincop OÜ, kelle kinnistu omanikuks saades oli rendileping OÜ-ga P lõppenud, otsis (edutult) T kinnistule uut rentnikku. Kriminaalasjas pole tuvastatud ka mingeid muid asjaolusid, mis viitaksid T kinnistu majandustegevuses osalemisele.

süüdistus

Aurincop

OÜ

2009.

aasta

augustikuu

käibedeklaratsioonis

näidatud

sisendkäibemaksusumma ebaõigsust väites üksnes sellele, et T kinnistu võõrandamise näol oli tegemist ettevõtte üleminekuga. Süüdistuses ei väideta ega tugineta sellistele faktilistele asjaoludele, millest võiks järeldada, et Aurincop OÜ poolt T kinnistu ostult sisendkäibemaksu deklareerimine oli väär mingil muul põhjusel.

suureulatusliku maksukelmuse (KarS § 3892) subjektiivset koosseisu: asjas pole tuvastatud süüdistatavate tahtlust esitada maksuhaldurile süüdistuses märgitud asjaoludel valeandmeid. Valeandmed KarS § 3892 mõttes on normatiivne koosseisutunnus. Kolleegium on varem selgitanud, et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

asjassepuutuvad. Seda põhjusel, et süüdistatavad tuleb õigeks mõista sõltumata vaidlustatud normide või nende puudumise põhiseaduspärasusest (vrd Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p-d 16-17). Seetõttu jätab kolleegium kaitsjate taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks läbi vaatamata. II

Kaitsjad

vaidlustasid

maakohtu

poolt

kindlaks

määratud

menetluskulude

suuruse

määruskaebuses (vt käesoleva otsuse punkt 3). Ringkonnakohus, vaadates läbi kaitsjate määruskaebust, nõustus maakohtu otsustusega lugeda süüdistatavate poolt valitud kaitsjatele esimese astme kohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu ebamõistlikult suureks, s.t seda tasu osaliselt menetluskulu hulka mitte arvata (vt käesoleva otsuse punkt 4.3). Samas jättis ringkonnakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemise tõttu KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavate kanda ka selle osa süüdistatavate poolt esimese astme kohtu menetluses kaitsjatele makstud tasust, mis oli arvatud menetluskulu hulka.

A. Mihkelsonil ja Aurincop OÜ-l esimese astme kohtus tekkinud menetluskulude suuruse (ehk süüdistatavate poolt selles kohtuastmes makstud kaitsjatasude mõistliku ulatuse) kohta on olemas nii maa- kui ka ringkonnakohtu seisukoht. Kassatsioonis ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurus muutmata ja kaitsjate määruskaebus rahuldamata. Ka kaitsjate 13. novembri 2012. a taotluses pole esitatud ühtegi argumenti selle kohta, miks on esimese ja teise astme kohtu hinnang süüdistatavatel maakohtus tekkinud menetluskulude suuruse kohta väär. Kolleegium ei näe praeguses asjas põhjust muuta kohtute hinnangut süüdistatavatel esimese astme kohtus tekkinud menetluskulude suuruse kohta ka KrMS § 191 lg 3 alusel. Seetõttu ei tühista Riigikohus ringkonnakohtu otsust osas, millega apellatsioonikohus ei rahuldanud O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjate määruskaebust, milles vaidlustati maakohtu otsustust jätta osa süüdistatavate poolt valitud kaitsjatele tasutud või tasumisele kuuluvaid summasid kui ebamõistlikke menetluskulu hulka arvamata. Järelikult tuleb O. Mihkelsonil, A. Mihkelsonil ja Aurincop OÜ-l esimese astme kohtus tekkinud menetluskulude suuruseks lugeda maakohtu poolt kindlaks määratud summad. KrMS § 181 lg 1 kohaselt tuleb need summad süüdistatavatele täies ulatuses hüvitada. Selleks tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse riigilt süüdistatavate kasuks menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmise kohta, jõustades maakohtu otsuse ka selles küsimuses.

leiab kolleegium, et kaitsjate taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigikohus loeb 5162 eurot 62 senti KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluks ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt Aurincop OÜ kasuks välja.

muutmata

ringkonnakohtu

otsuse

osas,

milles

sellega

hüvitati

A.

Selteri

apellatsioonimenetluse kulu. Kaitsja taotlus hüvitada A. Selterile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu - 660 eurot, mis hõlmab ringkonnakohtu otsuse läbitöötamist, kassatsiooni koostamist ja esitamist kokku 5 tunni ulatuses - on põhjendatud ning tuleb rahuldada. III

"Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" (kord) §-st 12 eeldab tagastusnõude alusetu tekkimine või suurendamine valeandmete esitamist maksudeklaratsioonis (MKS § 85 lg 1). Tagastusnõude täitmise taotluses (MKS § 106 lg 1) esitatavad andmed tagastusnõude olemasolu ja suurust mõjutada ei saa. Seega seisneb KarS § 3892 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu just valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.

olemasolu

ja

õigsust,

tagastusnõude

aktsepteerida

ja

kanda

enammakse

maksukohustuslase ettemaksukontole, millel on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu (vt lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-4-13, p-d 10 ja 13.) MKS § 105 lg-test 2 ja 3 tulenevalt on ilma tagastusnõude täitmise taotluseta võimalik ka maksukohustuslase

rahaliste

kohustuste

tasaarvestamine

tema

ettemaksukontole

kantud

enammaksega. Tagastusnõude taotluse esitamisel täidetakse tagastusnõue viivitamata, kui maksuhaldur on kontrollinud tagastusnõude õigsust ilma tagastusnõude täitmise taotluseta (MKS § 106 lg 2). Seega on tagastusnõude täitmise taotluse esitamisel KarS §-s 3892 kirjeldatud teoebaõiguse realiseerimise seisukohalt teisejärguline roll.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.