Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär
Kriminaalasi
Tallinna Ringkonnakohus 24. oktoober 2025, suuline menetlus 1-21-8988 Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Inna Ombler 8. august 2025 Kea Lemming Kriminaalasi Tõnis Rihvki süüdistuses KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1; AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus süüdistuses KarS § 345 lg 2 järgi; Lennart Viikmaa süüdistuses KarS § 384 lg 1 ja § 384 lg 1 - § 13 lg 1; samuti § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Grete Kundratsi süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 384 lg 1 - § 22 lg 3; ning Vjatšeslav Leedo süüdistuses KarS § 384 lg 1, § 384 lg 1 - § 13 lg 1, § 384 lg 1 - § 22 lg 3, § 344 lg 1 § 22 lg 3 ja § 345 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus, üldmenetlus Apellandid OÜ Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenheart (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) esindajate Marko Kairjaki, Toomas Vaheri ja Marika Küti määruskaebused; V. Leedo ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsja Elmer Muna apellatsioon; Tõnis Rihvki kaitsjate Tanel Kase ja Erki Kergandbergi apellatsioon; Grete Kundratsi kaitsja Jaanus Tehveri apellatsioon; Lennart Viikmaa kaitsjate Oliver Nääsi ja Elise Altroffi apellatsioon; ning prokurör Kaido Tuulemäe apellatsioon Prokurör Vanemprokurör Kaido Tuulemäe Süüdistatavad, kelle osas Tõnis Rihvk (ik: 36310180024); kriminaalkorras maakohtu otsus vaidlustati karistamata; Vjatšeslav Leedo (ik: 35205210019); kriminaalkorras karistamata; Lennart Viikmaa (ik: 37807280317); kriminaalkorras karistamata;
Kannatanud
Kaitsjad esindajad
ja
Grete Kundrats (ik: 46507220026); kriminaalkorras karistamata; Holostovi Kinnisvarahaldus AS (registrikood: 10131720); juhatuse liige: Vjatšeslav Leedo (ik: 35205210019); kriminaalkorras karistamata OÜ Reyna Trade (pankrotis), (registrikood: 11411309), pankrotihaldur Kristo Teder; OÜ Dagenhart (pankrotis), (registrikood: 11369292), pankrotihaldur Jüri Truuts OÜ Paxton Assets (pankrotis), (registrikood: 11411284), pankrotihaldur Indrek Lepsoo Süüdistatav Tõnis Rihvki kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kerandberg ja Tanel Kask; süüdistatavate Vjatšeslav Leedo ja AS Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; süüdistatav Grete lepingulised Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver; süüdistatav Lennart Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff; ning kannatanute esindajad vandeadvokaadid Marko Kairjak, Toomas Vaher ja Marika Kütt
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus osaliselt, s.o Vjatšeslav Leedole, Tõnis Rihvkile, Lennart Viikmaale ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmises, samuti kannatanute OÜ Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenhart (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) menetluskulude kohta tehtud otsustuse osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Vjatšeslav Leedole Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Vjatšeslav Leedo ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2) Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Tõnis Rihvkile Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Tõnis Rihvk ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3) Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Lennart Viikmaale Pärnu Maakohtu
10.detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Lennart Viikmaa ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4) Pärnu Maakohtu AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus KarS § 345 lg 2 alusel mõistetud rahaline karistus summas 250 000 eurot kuulub reaalsele täitmisele.
3.KrMS § 182 lg 3, 5 ja TsMS § 168 lg 2, 4 alusel välja mõista Vjatšeslav Leedolt, Tõnis Rihvkilt ja Lennart Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks valitud esindajate mõistliku suurusega tasu summas 9 076,62 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kanda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE502200221001145400.
4.KrMS § 180 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõista Vjatšeslav Leedolt, Tõnis Rihvkilt, Lennart Viikmaalt ja AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus igaühelt 30 000 eurot ning Grete Kundratsilt 9 666 eurot OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks valitud esindajate mõistliku suurusega tasu süüdistatavate süüküsimuse arutamisega seoses (käibemaksuta), mis tuleb kanda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE502200221001145400.
5.Muuta Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsuse põhiosa punkti 13.1, raskendamata süüdistatavate olukorda, jättes nimetatud punktist välja L. Viikmaa nime.
Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus muutmata.
7.Süüdistatavate Vjatšeslav Leedo, Tõnis Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus ja Grete Kundratsi kaitsjate apellatsioonid jätta täies ulatuses rahuldamata.
Süüdistatava Lennart Viikmaa kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
10.Mõista Eesti Vabariigilt Vjatšeslav Leedo kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 9 735 eurot (ilma käibemaksuta).
11.Mõista Eesti Vabariigilt Tõnis Rihvki kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 9 295 eurot (ilma käibemaksuta).
12.Mõista Eesti Vabariigilt AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2 640 eurot (ilma käibemaksuta).
13.Mõista Eesti Vabariigilt Lennart Viikmaa kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 8 432,5 eurot (ilma käibemaksuta).
14.Mõista Eesti Vabariigilt Grete Kundratsi kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 4 200 eurot (ilma käibemaksuta).
15.Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 8 765,63 eurot (ilma käibemaksuta).
16.Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 802,01 eurot (ilma käibemaksuta).
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada lisaks kassatsioonile ka eraldi määruskaebusega 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.1.Tõnis Rihvkile on esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis, edaspidi SLK) juhatuse liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamises. Maksejõuetuse põhjustas T. Rihvk SLK-le mitme kahjuliku tehinguga, rikkudes TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti on ta rikkunud ÄS § 306 lg-s 2 nimetatud üldist hoolsuskohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning kohustust teostada igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ainult nõukogu nõusolekul. Lisaks on T. Rihvk rikkunud ÄS § 315 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt
aktsiaseltsi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohustustevastaseid tegusid tehes oli T. Rihvk oli oma ametikohustustest teadlik. Konkreetselt seisnesid T. Rihvkile etteheidetavad teod alljärgnevas.
1.1.1.Kõigepealt tema SLK juhatuse esimehena ostis 12 vähelikviidset ja ülekursiga hinnale mittevastavat AS Holostovi Kinnisvarahaldus (edaspidi ka HKV) vähemusaktsiat. Selleks suurendas ta internetipangas SLK pangakonto päevalimiiti ning andis raamatupidajale korralduse aktsiate eest tasumiseks raha üle kanda. HKV emiteeritud 12 aktsia märkimise ja omandamise tulemusena vahetas SLK oma likviidseima vara, s.o pangakontol olnud raha summas 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete vähemusaktsiate vastu, mille õiglane väärtus tehingu tegemise hetke seisuga oli 1 162 876,80 eurot (969 063,99 + 20% hinnangu vea määr). See tehing oli üheks SLK maksejõuetuse väljakujunemise põhjuseks. Oma eelkirjeldatud kohustustevastase tegevusega kahjustas T. Rihvk teadvalt SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud aktsiate õiglast väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli T. Rihvk teadlik nii oma ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate omandamine SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.
1.1.2.Samuti müüs T. Rihvk SLK juhatuse esimehena SLK omandis olnud tütarettevõtted OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osad SLK-le teadlikult varaliselt kahjulikel tingimustel OÜ-le Aquatal. T. Rihvk kahjustas nende tehingutega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390 tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju – 3% hinnangu vea määr).
1.1.3.Samuti T. Rihvk, olles teadlik SLK maksejõuetusest, sai JSlt juhised SLK-le kuuluva 12 HKV aktsia pantimiseks OÜ Naive Finants kasuks ning olles saanud selleks SLK nõukogu loa, andis ta SLK juhatuse ainuliikmena korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi pandipidajale õiguse ilma pantija kirjaliku nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh need võõrandada). Korralduse tulemusel registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pant koos pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega väärtpaberitele. SLK-l puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants ja seega puudus nõue, mida oleks olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt. Seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Sellest oli T. Rihvk tehingu tegemise ajal teadlik. T. Rihvki eesmärk oli kahjustada SLK varalist seisundit ja SLK võlausaldajate huve. Pandi kohaldamise eesmärk oli takistada või raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. Pandi seadmisega tehti aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja OÜ Naive Finants tahtest.
1.1.4.Veel tunnistas T. Rihvk SLK juhatuse ainuliikmena SLK nimel HKV alusetut nõuet ja võttis HKV hagi põhjendamatult õigeks.
1.2.T. Rihvkile esitati süüdistus ka KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta allkirjastas koos G. Kundratsiga käsikirjaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi 2006. a kuupäeva kandva SLK garantii. Selle garantii oli eelnevalt koostanud JS. Garantii kohaselt andis SLK (garantii andja) AS-le Saare Finants (võlausaldaja) garantii selle kohta, et ta tasub OÜ Narva-Line (võlgnik) ja AS Saare Finants vahel sõlmitud lepingust tulenevad mistahes OÜ Narva-Line võlgnevused AS-le Saare Finants. Sama garantii kohaselt oli SLK garantiist tulenev kohustus piiratud 300 000 000 krooniga. SLK kohustus garantii kohaselt täitma AS Saare Finants esitatud nõude viie päeva jooksul ja kandma garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks nõutud summa AS Saare Finants nõudes näidatud arvelduskontole. Garantii kehtivuseks märgiti 31. detsember 2019. Tegelikult olid garantiikirjas märgitud andmed ebaõiged, st SLK ei ole andud 27. märtsil 2006 garantiid AS-le Saare Finants, mistõttu on tegemist intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Garantii oli olemuselt dokument õiguse omandamiseks, st selle alusel oli AS-i Saare Finants õigusjärglasel HKV-l võimalik esitada garantiist tulenev rahaline nõue SLK vastu. Sellest olid nii T. Rihvk kui G. Kundrats teadlikud, tegutsedes eesmärgiga võimaldada HKV-l SLK vastu rahalise nõude esitamist.
2.1.Vjatšeslav Leedole esitati süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi selles, et SLK nõukogu esimehena põhjustas ta SLK maksejõuetuse. Maksejõuetust põhjustades rikkus V. Leedo TsÜS §-s 35, samuti ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ja VÕS § 620 lg 2 sätestatud hoolsuskohustusi, olles seejuures oma ametikohustustest ja seega oma käitumise kohustustevastasusest teadlik, kuna nad olid nõukogu liikmetena teadlikud nõukogu liikmele pandud kohustusest toimida korraliku ettevõtja hoolsusega. Talle etteheidetavad teod seisnesid süüdistuse kohaselt alljärgnevas.
2.1.1.Esiteks andis V. Leedo nõukogu liikmena teadlikult SLK juhatusele nõusoleku varaliselt kahjulikel tingimustel OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade OÜ-le Aquatal müümiseks. V. Leedo kahjustas enda tegevusega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390 tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju - 3% hinnangu vea määr).
2.1.2.Samuti V. Leedo, olles teadlik SLK maksejõuetuse väljakujunemisest ning valmistudes SLK võimaliku pankrotiga kaasnevateks tagajärgedeks, tegi JSele ülesandeks asutada osaühing OÜ Naive Finants, mille kasuks pantida SLK omandis olevad HKV vähemusaktsiad. Pärast nimetatud äriühingu asutamist (millega V. Leedol puudus formaalne seos, kuid mille varjatud omanik ja tegelik kasusaaja ta oli), osales V. Leedo SLK nõukogu esimehena nõukogu otsuse vastuvõtmisel, millega anti luba pantida SLK-le kuuluvad HKV 12 lihtaktsiat OÜ Naive Finants kasuks. Seejuures oli V. Leedol eesmärk kahjustada SLK varalist seisundit ja SLK võlausaldajate huve. Pandi kohaldamise eesmärk oli takistada või raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. Pandi
seadmisega tehti aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja OÜ Naive Finants tahtest. Nõukogu antud loa alusel andis T. Rihvk SLK juhatuse ainuliikmena korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi pandipidajale õiguse ilma pantija kirjaliku nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh need võõrandada). Korralduse tagajärjena registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pant koos pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega väärtpaberitele. SLK-l puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants ja seega puudus nõue, mida oleks olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Sellest olid V. Leedo pantimisotsuse vastuvõtmisel ja tehingu tegemise ajal teadlik. Seega põhjendamatu pandi seadmisega kahjustas V. Leedo teadvalt ja kohustustevastaselt SLK kui võlgniku varalist seisundit ja põhjustas teadlikult võlgniku maksevõime olulise vähenemise. V. Leedo oli teadlik SLK majanduslikest raskustest ning ka sellest, kuidas aktsiate pantimine SLK maksevõimet mõjutab.
2.2.Veel on V. Leedole esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi SLK nõukogu liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises.
2.2.1.Tema kaasaaitamisteod seisnesid esmalt selles, et HKV ainuaktsionärina emiteeris ta ülekursiga 12 HKV aktsiat ja müüs need SLK-le. Selliselt võimaldas V. Leedo SLK juhatuse esimehel T. Rihvkil kanda SLK pangakontolt 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete ja ülekursiga hinnale mittevastavate HKV vähemusaktsiate eest. Sellega osutas ta kuriteo toimepanemisele ainelist kaasabi, hõlbustades T. Rihvkil kuriteo toimepanemist. V. Leedo sõlmis eelnevalt L. Viikmaa ja T. Rihvkiga kokkulepped eelkirjeldatud SLK varalist seisundit kahjustavaks aktsiatehinguks, kooskõlastas tehingu ja lubas selle ellu viia, tugevdades ja kindlustades nõnda T. Rihvkil kuriteo toimepanemise tahet, mis on käsitletav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena kuriteo toimepanemisele.
2.2.2.Samuti esitas V. Leedo HKV nimel Pärnu Maakohtule SLK vastu hagi ning koos hagiga ka võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii, võimaldades nii vastavalt omavahelisele kokkuleppele T. Rihvkil SLK esindajana HKV alusetut nõuet tunnistada ja HKV hagi õigeks võtta s.o kohustuste vastaselt kahjustada võlgniku SLK varalist seisundit. Seega hõlbustas ta kuriteo toimepanemist sellele ainelist kaasabi andes ning tugevdas ja kindlustas T. Rihvki teo toimepanemise tahet. Tema kaasaaitamisteod olid suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele.
2.3.V. Leedole on esitatud süüdistus ka KarS § 384 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi selles, et tema koos L. Viikmaaga rikkus SLK nõukogu liikmena ÄS §-st 316, § 327 lg-st 1, aga samuti TsÜS §-st 35 koosmõjus VÕS § 620 lg-st 2 tulenevaid kohustusi. V. Leedo oleks pidanud nõukogu esimehena kokku kutsuma nõukogu koosoleku ja T. Rihvki kas tagasi kutsuma või andma talle korralduse lõpetada õigusvastane tegevus. Selleks olnuks tal keskmise kohusetundliku ja ettenägeliku samas valdkonnas tegutseva nõukogu liikmena ka tegelik
võimalus. Oma kohustusi eiras V. Leedo teadlikult. Konkreetselt seisnesid etteheidetavad teod alljärgnevas.
2.3.1.V. Leedo oli teadlik HKV 12 ülekursiga aktsia ostmise asjaoludest ja selle kahjulikust mõjust SLK varalisele seisundile, kuid ta jäi passiivseks ega võtnud ette midagi, hoidmaks ära SLK majandushuve kahjustava tehingu toimumist. Nimetatud tegevusetus tõi kaasa SLK-le kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate huvide kahjustumise. Oma eelkirjeldatud kohustustevastase tegevusega kahjustas V. Leedo teadvalt SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud aktsiate õiglast väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli V. Leedo teadlik nii oma ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate omandamine SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.
2.3.2.Olles teadlik 16. mail 2018 HKV kohtule SLK vastu esitatud hagiavalduse alusetusest ning asjaolust, et T. Rihvk soovib SLK esindajana äriühingu varalisi huve kahjustades nõuet tunnustada ja hagi õigeks võtta, jäi V. Leedo SLK nõukogu liikmena passiivseks võtnud midagi ette, et SLK majandushuve kahjustavat toimingu toimumist ära hoida. Seejuures olid ta teadlik, et 18 891 010,94 euro suuruse nõude tunnustamine ja hagi õigeks võtmine väljub SLK igapäevase majandustegevuse raamest ning selleks toiminguks oli SLK juhatusel vaja nõukogu nõusolekut. Eelkirjeldatud nõukogu liikme kohustuste teadva ja kohustustevastane rikkumine läbi tegevusetuse tõi SLK-le kaasa kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate huvide kahjustamise, sest SLK maksevõime vähenes oluliselt, 18 891 010,94 euro ulatuses.
2.4.Veel on V. Leedole esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et pidades vajalikuks võltsitud SLK garantiidokumendi koostamist arutas ja kooskõlastas ta seda JSga, andis selleks nõusoleku ning julgustas seejärel T. Rihvki ja G. Kundratsit võltsitud garantiid allkirjastama. Ilma V. Leedo soovi ning heakskiiduta ei oleks T. Rihvk ega G. Kundrats võltsitud garantiid allkirjastanud. Sellega tugevdas ja kindlustas V. Leedo JS, T. Rihvki ja G. Kundratsi teo toimepanemise tahet ja on osutas nende kuriteole vaimset ehk intellektuaalset kaasabi. Seejuures oli V. Leedo teadlik, et garantiidokumendis märgitud tehingut ei ole kunagi toimunud.
2.5.V. Leedole esitati süüdistus ka KarS § 345 lg 1 järgi selles, et V. Leedo, tegutsedes HKV huvides, kasutas võltsitud dokumenti, eesmärgiga omandada õigusi. Kuritegu seisnes võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii esitamises JR vahendusel Pärnu Maakohtule hagi alusena, mille tõttu Pärnu Maakohus tegi 21. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-7634 hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, millega rahuldas HKV hagi ja mõistis SLK-lt välja võlgnevuse summas 18 891 010,94 eurot. V. Leedo pani võltsitud dokumendi kasutamise toime kavatsetult, eesmärgiga omandada õigus, mida tal tegelikult ei olnud.
3.1.Lennart Viikmaale esitati süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi selles, et SLK nõukogu liikmena põhjustas ta SLK maksejõuetuse, rikkudes L. Viikmaa TsÜS §-s 35, samuti ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ja VÕS § 620 lg 2 sätestatud hoolsuskohustusi, olles seejuures oma ametikohustustest ja seega oma käitumise kohustustevastasusest teadlik, kuna nad olid
nõukogu liikmetena teadlikud nõukogu liikmele pandud kohustusest toimida korraliku ettevõtja hoolsusega. Talle etteheidetavad teod seisnesid süüdistuse kohaselt alljärgnevas.
3.1.1.Esmalt andis ta nõukogu liikmena teadlikult SLK juhatusele nõusoleku varaliselt kahjulikel tingimustel OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade OÜ-le Aquatal müümiseks. L. Viikmaa kahjustas enda tegevusega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390 tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju – 3% hinnangu vea määr).
3.1.2.Samuti allkirjastas L. Viikmaa SLK nõukogu liikmena koos teiste nõukogu liikmetega nõukogu otsuse, millega anti luba pantida SLK-le kuuluvad HKV 12 lihtaktsiat OÜ Naive Finants kasuks. Seejuures oli L. Viikmaa teadlik, et pandi seadmisega kahjustatakse SLK varalist seisundit ja võlausaldajate huve. Nõukogu antud loa alusel andis T. Rihvk SLK juhatuse ainuliikmena korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi pandipidajale õiguse ilma pantija kirjaliku nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh need võõrandada). Korralduse tagajärjena registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pant koos pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega väärtpaberitele. SLK-l puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants ja seega puudus nõue, mida oleks olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Sellest olid L. Viikmaa pantimisotsuse vastuvõtmisel ja tehingu tegemise ajal teadlik. Seega põhjendamatu pandi seadmisega kahjustas L. Viikmaa teadvalt ja kohustustevastaselt SLK kui võlgniku varalist seisundit ja põhjustas teadlikult võlgniku maksevõime olulise vähenemise. L. Viikmaa oli seejuures teadlik SLK majanduslikest raskustest ning sellest, kuidas aktsiate pantimine SLK maksevõimet mõjutab.
3.2.Veel on L. Viikmaale esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi SLK nõukogu liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises. Tema kaasaaitamisteod seisnesid selles, et ta valmistas ette 12 HKV ülekursiga aktsia SLK-le ostmise tehingut, suheldes selleks erinevate isikutega, edastades neile tehingu jaoks vajalikke andmeid, edastades ettevalmistatud dokumente allkirjastamiseks ja esitades allkirjastatud dokumente AS-le Eesti Väärtpaberikeskus, samuti andes korraldusi raamatupidajatele. Eelkirjeldatud SLK varalise seisundi kahjustamisele suunatud tegevusega tugevdas ja kindlustas L. Viikmaa T. Rihvkil teo toimepanemise tahet ning võimaldas tal tasuda SLK pangakontolt 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete ja ülekursiga hinnale mittevastavate HKV vähemusaktsiate eest. Nõnda seega hõlbustas L. Viikmaa kuriteo toimepanemist, osutades sellele ainelist ja intellektuaalset kaasabi.
3.3.L. Viikmaale esitati ka süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi selles, et tema koos V. Leedoga rikkus SLK nõukogu liikmena ÄS §-st 316 § 327 lg-st 1, aga samuti TsÜS §-st 35 koosmõjus VÕS § 620 lg-st 2 tulenevaid kohustusi. L. Viikmaa oli teadlik HKV 12 ülekursiga
aktsia ostmise asjaoludest ja selle kahjulikust mõjust SLK varalisele seisundile, kuid ta jäi passiivseks ega võtnud ette midagi, hoidmaks ära SLK majandushuve kahjustava tehingu toimumist. Nimetatud tegevusetus tõi kaasa SLK-le kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate huvide kahjustumise. Olles teadlik, et juhatus hakkab tegema SLK-le kahju põhjustavat tehingut, pidanuks L. Viikmaa SLK nõukogu liikmena taotlema nõukogu koosoleku kokkukutsumist, et juhatuse liige tagasi kutsuda või anda juhatuse liikmele korraldus õigusvastase tegevuse lõpetamiseks. Selleks olnuks tal keskmise kohusetundliku ja ettenägeliku samas valdkonnas tegutseva nõukogu liikmena ka tegelik võimalus. Oma eelkirjeldatud kohustustevastase tegevusega kahjustas L. Viikmaa teadvalt SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud aktsiate õiglast väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli L. Viikmaa teadlik nii oma ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate omandamine SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.
4.1.Grete Kundratsile on esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta allkirjastas koos T. Rihvkiga käsikirjaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi 2006. a kuupäeva kandva SLK garantii. Selle garantii oli eelnevalt koostanud JS. Garantii kohaselt andis SLK (garantii andja) AS-le Saare Finants (võlausaldaja) garantii selle kohta, et ta tasub OÜ Narva-Line (võlgnik) ja AS Saare Finants vahel sõlmitud lepingust tulenevad mistahes OÜ Narva-Line võlgnevused AS-le Saare Finants. Sama garantii kohaselt oli SLK garantiist tulenev kohustus piiratud 300 000 000 krooniga. SLK kohustus garantii kohaselt täitma AS Saare Finants esitatud nõude viie päeva jooksul ja kandma garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks nõutud summa AS Saare Finants nõudes näidatud arvelduskontole. Garantii kehtivuseks märgiti 31. detsember 2019. Tegelikult olid garantiikirjas märgitud andmed ebaõiged, st SLK ei ole andud 27. märtsil 2006 garantiid AS-le Saare Finants, mistõttu on tegemist intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Garantii oli olemuselt dokument õiguse omandamiseks, st selle alusel oli AS-i Saare Finants õigusjärglasel HKV-lvõimalik esitada garantiist tulenev rahaline nõue SLK vastu. Sellest olid nii T. Rihvk kui G. Kundrats teadlikud, tegutsedes eesmärgiga võimaldada HKV-l SLK vastu rahalise nõude esitamist.
4.2.G. Kundratsile esitati süüdistus ka KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et ta võimaldas teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi 2006. a SLK garantii allkirjastamisega HKV-l esitada SLK vastu näilikust garantiikohustust tuleneva nõude. G. Kundratsi võltsitud garantii võimaldas V. Leedol HKV nimel esitada 16. mail 2018 kohtule SLK vastu hagi koos võltsitud garantiidokumendiga, mis omakorda võimaldas SLK juhatuse liikmel T. Rihvkil tunnistada HKV nõuet ja võtta hagi õigeks s.o kohustuste vastaselt kahjustada võlgniku SLK varalist seisundit. Oma niisuguse käitumisega hõlbustas G. Kundrats kuriteo toimepanemist ainelise kaasabi vormis.
5.AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus on esitatud süüdistus KarS § 345 lg 2 järgi selles, et V. Leedo, tegutsedes äriühingu huvides, kasutas võltsitud dokumenti, eesmärgiga omandada õigusi. Kuritegu seisnes võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii esitamises Pärnu Maakohtule hagi alusena, mille tõttu Pärnu Maakohus tegi 21. juunil 2018 tsiviilasjas nr
2-18-7634 hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, millega rahuldas HKV hagi ja mõistis SLK-lt välja võlgnevuse summas 18 891 010,94 eurot.
6.1.Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati T. Rihvk süüdi KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kahe aasta ja kuue kuu vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel nelja aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
6.2.V. Leedo tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1; § 344 lg 1 - § 22 lg 3; § 345 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kahe aasta ja kuue kuu vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel nelja aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
6.3.L. Viikmaa tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 järgi ning teda karistati ühe aasta ja kuue kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel kolme aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
6.4.G. Kundrats tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 344 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades ühe aasta ja kolme kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kahe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
6.5.Holostovi Kinnisvarahaldus AS tunnistati süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 250 000 eurot. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kahe aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
6.6.Maakohus rahuldas OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi ja mõistis V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja 314 338,4 eurot, nimetatud kahjult 23. novembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 91 574,74 eurot ning viivise alates 24. novembris 2023 kuni põhinõude täitmiseni.
6.7.OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks kriminaalasjas seatud hagi tagamise abinõud jättis maakohus muutmata kuni tsiviilhagi täitmiseni.
6.8.Maakohus mõistis Holostovi Kinnisvarahaldus AS-lt KarS § 831 lg 2 p 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu väärtusele vastava summa, so 4 099 345 eurot.
Veel otsustas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused.
6.10.AS Holostovi Kinnisvarahaldus kinnisasjadele konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid summas kokku 773 180 euro jättis maakohus muutmata kuni konfiskeerimise asendamise nõude täitmiseni.
6.11.Maakohus mõistis menetlusosalistelt välja menetluskulud alljärgnevalt.
6.11.1.T. Rihvkilt mõistis kohus menetluskuluna riigituludesse ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku 6 197,15 eurot. V. Leedolt mõistis kohus välja ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku 6197,15 eurot. L, Viikmaalt mõistis kohus riigituludesse välja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 12 436,32 eurot, ekspertiisi tegemise kulu 4 644 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 151,88 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku 18 462,20 eurot. G. Kundratsilt mõistis kohus riigituludesse välja ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1 230 eurot, kokku 6 197,15 eurot. AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus mõistis kohus riigituludesse välja ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1 230 eurot, kokku 6 197,15 eurot. Maakohus mõistis V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajate tasuna 37 863,84 eurot (käibemaksuta).
6.11.2.OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) mõistis kohus T. Rihvki valitud kaitsja tasu katteks välja 4 016,67 eurot (käibemaksuta), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) T. Rihvki valitud kaitsja tasu katteks 4 016,67 eurot (käibemaksuta) ja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) T. Rihvki valitud kaitsja tasu katteks 3 407,33 eurot (käibemaksuta) ning viivise nimetatud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.
6.11.3.Maakohus mõistis OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) V. Leedo valitud kaitsjate tasu katteks välja 12 366,67 eurot (käibemaksuta), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) V. Leedo valitud kaitsjate tasu katteks 12 366,67 eurot (käibemaksuta) ja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) V. Leedo valitud kaitsjate tasu katteks 10 481,33 eurot (käibemaksuta) ning viivise nimetatud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.
6.11.4.Veel mõistis maakohus OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) L. Viikmaa kasuks välja tema valitud kaitsjate tasu katteks 2344,70 eurot (käibemaksuga), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) L. Viikmaa valitud kaitsjate tasu katteks 2344,70 eurot (käibemaksuga) ja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) L. Viikmaa valitud kaitsjate tasu katteks 2016,44 eurot (käibemaksuga) ning viivise nimetatud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. L. Viikmaale riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 3891,46 eurot jättis maakohus riigi kanda.
6.11.5.Maakohus mõistis OÜ-lt Dagenhart (pankrotis), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) ning OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) välja ka AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus valitud kaitsja tasu katteks igaühelt 1566,67 eurot (käibemaksuta) ja viivise nimetatud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.
7.Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas leidnud tõendamist, et T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa võlgniku SLK juhtorgani liikmetena kahjustasid kavatsetult kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, põhjustades nõnda SLK maksejõuetuse ja maksevõime olulise vähenemise. T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa teod on kvalifitseeritavad KarS § 384 lg 1 järgi maksejõuetuse põhjustamisena. G. Kundrats aga osutas ainelist kaasabi SLK maksevõime olulisele vähenemisele, mis on kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Samuti on tõendamist leidnud, et T. Rihvk ja G. Kundrats võltsisid kavatsetult SLK garantiikirja ja panid sellega toime KarS 344 lg-s 1 sätestatud kuriteo. V. Leedo osutas sellele kuriteole kavatsetusega vaimset kaasabi ja realiseeris nõnda KarS § 344 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteole kaasaaitamise. Viimaks on aga tõendatud, et V. Leedo ja HKV kasutasid kavatsetusega võltsitud SLK garantiikirja, edastades ebaõigeid andmeid sisaldava hagiavalduse koos võltsitud garantiiga Pärnu Maakohtule eesmärgiga kinnitada HKV näilikku nõudeõigust SLK vastu. Maakohus ei tuvastanud ühtegi õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu. Maakohtu põhjendused ülaltoodud kohta olid kokkuvõtlikult alljärgnevad.
7.1.Esmalt märkis maakohus, et Pärnu Maakohtu 19. novembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-14646 on välja kuulutatud SLK pankrot (jõustunud 6. detsembril 2018), millega on täidetud KarS § 384 lg-s 2 sätestatud süüdistatavate KarS § 384 lg 1 järgi karistatavuse eeldus.
7.2.Maakohus osutas, et T. Rihvk oli süüdistuses kirjeldatud tegude ajal SLK juhatuse liige, seejuures alates 2018. a algusest ainus juhatuse liige. V. Leedo oli kuni 3. veebruarini 2020 SLK ainuaktsionär, ning alates 2014. aastast on ta ka SLK nõukogu esimees. Süüdistust puudutaval ajaperioodil oli SLK nõukogu liige lisaks V. Leedole mh veel 1. detsembrist 2014 – 26. märtsini 2018 süüdistatav L. Viikmaa. Kuigi V. Leedo ei kuulunud SLK juhatusse, võttis SLK-d puudutavaid olulisemaid otsuseid faktiliselt vastu V. Leedo kui SLK ainuaktsionär ja nõukogu esimees. Kohus nõustus L. Viikmaa kaitsjatega selles, et SLK juhtimine sõltus peamiselt ainuaktsionäri V. Leedo tahtest, sest SLK otsused võttis vastu peamiselt V. Leedo. Maakohus aga ei nõustunud T. Rihvki kaitsja väljendatud seisukohaga, nagu vabastaks V. Leedo otsustaja roll SLK-s juhatuse ja teised nõukogu liikmed hoolsus- ja lojaalsuskohustuse järgmisest. TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste, sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste rikkumise eest. Juhtudel, kus SLK juhtorgani liikmed ei olnud tehingute tegemisel teadlikud süüdistusega hõlmatud tehingute sisust ja eesmärkidest, ei ole neile ka süüdistust esitatud.
7.3.SLK oli emaettevõte, mis osutas Väinamere Liinid OÜ-le praamiühenduse opereerimise teenust, aga tegeles ka muude projektidega. Praamiühenduse jaoks ehitati kolm uut laeva ja selleks asutati 2007. a OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Reyna Trade (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) (edaspidi ka DPR). 22. juuli 2009. a prahilepingute alusel andis Reyna Trade SLK-le rendile parvlaeva Hiiumaa, Dagenhart parvlaeva Muhumaa ja Paxton Assets parvlaeva Saaremaa. SLK pidi tasuma prahitasu, kuid täitis kohustuse vaid osaliselt, jäädes juba alates 2013. aastast DPR-le prahitasu maksmisega võlgu. V. Leedol oligi plaan
jätta rendistasud maksmata hiljemalt 2015. a, mil ta kooskõlastas selle plaani ka T. Rihvkiga. V. Leedo üks osa plaanist oli vajadusel teha SLK lepingu lõppemisel maksejõuetuks. Maakohtu hinnangul nägi SLK juhtkond juba enne 2016 oktoobrit praamiühenduse liinide teenindamise üleminekuaega ette eesootavaid raskusi seoses võlausaldajatele võlgade tasumisega. Kuigi SLK oli proovinud käivitada ka uue ärisuuna Saksamaal, see ei õnnestunud ning nii V. Leedo kui T. Rihvk olid juba 2016. a algusest peale teadlikud, et SLK nõuded Saksamaal asuva ettevõtte vastu tuleb SLK raamatupidamises alla hinnata, kui vähetõenäoliselt laekuvana, mida aga ei tehtud.
7.4.KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes võlgniku varalise seisundi kahjustamine. Maakohus leidis, et SLK oli võlgnik selle kuriteokoosseisu tähenduses, sest OÜ-l Dagenhart, OÜ-l Paxton Assets ja OÜ-l Reyna Trade oli SLK vastu 22. juulil 2009. a sõlmitud laevapereta prahilepingute raames renditud laevade: „Muhumaa“, „Saaremaa“ ja „Hiiumaa“ prahitasude võlgnevustest tulenevaid nõudeid kokku 8 317 388 eurot. Seoses kaitseväitega, et DPR on valdavas osas võlanõuetest loobunud, märkis maakohus, et see ei muuda asjaolu, et süüdistatavate käitumine on kahjustanud kannatanute varalisi õiguseid KarS § 384 lg 1 koosseisuteo toimepanemise ajal. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul ei ole kriminaalmenetluses enam võimalik esitada tsiviilõiguslikku nõuet kuriteo toimepanija vastu. Asjaolu, et kannatanud Dagenhart ja Paxton on nõuetest loobunud ei oma seega tähtsust. Oluline on see, et oli võlasuhe, millest tulenevalt saab SLK-d lugeda võlgnikuks, mis oli tekkinud enne kooseisuteo toimepanemist. Vaidlus puudub selles, et DPR prahilepingutest tulenev võlasuhe oli tekkinud enne koosseisutegude toimepanemist. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et DPR ei oleks 1. märtsil 2017 oma nõuetest loobunud, kui oleks sel ajal teadnud süüdistuse esemeks olevatest asjaoludest. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavad on koosseisuteo toimepanemisega kahjustanud KarS § 384 lg 1 kaitstavat õigushüve e võlausaldajate DPR varalisi huve. Lisaks tuleb aga märkida, et SLK-l oli lisaks DPR-le ka teisi võlausaldajaid. Kohtu hinnangul on kaitseõiguse teostamiseks piisav süüdistuses märge, et DPR olid suuremad võlausaldajad. See, et kõik SLK võlausaldajad peaksid olema süüdistuses märgitud, pole vajalik. Tegemist on KarS § 384 lg 1 tähenduses taustafaktidega, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, mis aga ei pea olema süüdistuses nimetatud.
7.5.Vaidlust ei ole, et SLK pankrotimenetluses on kolmas pankrotiväline isik tasunud enamus võlausaldajate nõuete eest. Võlausaldajate nõuete rahuldamine ei mõjuta aga KarS § 384 lg 1 karistatavuse eelduseid, sest tegemist on pankroti välja kuulutamisega on tagajärg saabunud ja kuritegu lõpule viidud. Lõpuleviidud kuriteost ei saa loobuda kahju vabatahtliku hüvitamisega. Kuid V. Leedo poolt SLK võlgade tasumist pidas maakohus karistust kergendavaks asjaoluks, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta.
7.6.Maakohus tuvastas, et süüdistatavate süüdistuses kirjeldatud teod kahjustasid SLK kui võlgniku varalist seisundit. Seisuga 31. detsember 2015, s.o enne koosseisuteo toimepanemist oli SLK-l vara kokku 17 088 320 eurot ning kohustusi kokku 13 011 771 eurot, millest tulenevalt oli ettevõtte omakapitali (netovara) suuruseks 4 076 549 eurot. Likviidse varana oli SLK-l seisuga 31. detsember 2015 pangakontol kokku 5 479 522,96 eurot.
7.6.1.Aktsiatehingu episoodis SLK varalise seisundi kahjustamine seisnes HKV aktsiate ostmises tegelikult väärtusest kõrgema hinnaga. Lisaks ei vasta tõele kaitseversioon, nagu oleks SLK kontol seisnud raha HKV-le üle kantud investeerimiseks – sest mingeid intesteeringuid selle raha eest tehtud ei ole, vaid sellest rahast on hoopis tasutud OÜ NarvaLine kontsernikontol olevat võlga.
7.6.2.Parvlaevade Harilaid, Kõrgelaid, Regula ja St.Ola haldamiseks moodustatud tütaräriühingute osad võõrandati alla omahinna. Tütarettevõtete osade võõrandamisest on SLK saanud 10 000 eurot. Kuna 07.07.2016 seisuga olid SLK tütarettevõtete OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade reaalsed väärtused tütarettevõtetele kuulunud parvlaevade väärtuste tõttu oluliselt suuremad, on nende tehingutega kahjustatud võlgniku varalist seisundit. Finantsekspertiisist nähtub, et 07.07.2016 seisuga olid SLK tütarettevõtete osade reaalsed väärtused järgmised: OÜ Regula Maritime osa väärtuseks oli 2 170 602 eurot, OÜ St.Ola Maritime osa väärtuseks oli 479 420 eurot (+/-10% hinnangu vea määr), OÜ Kõrgelaid Maritime osa väärtuseks oli 226 684 eurot (+/-10%hinnangu vea määr) ja OÜ Harilaid Maritime osa väärtuseks oli 226 684 eurot (+/10% (hinnangu vea määr), kokku seega 3 103 390 eurot (+/-3% hinnangu vea määr). SLK ei ole saanud vara OÜ-le Aquatal üleandmisel samaväärset vastusooritust, mis oleks vastanud tütarettevõtete osade tegelikule väärtusele. Kohus osutas, et juulis 2016 müüs OÜ Regula Maritime parvlaeva Regula TS Laeva OÜ-le 4 000 000 euroga, millele lisandus käibemaks. Kohtu hinnangul oli sellise müügihinna näol tegemist turuhinnaga.
7.6.3.Aktsiate pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka HKV aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. SLK-e kuluva 12 HKV aktsia pantimine pandipidaja OÜ Naive Finants kasuks vähendas oluliselt nende aktsiate likviidust ja seeläbi võimalikku müügihinda, millega on SLK juhtorgani liikmed V. Leedo, T. Rihvk ja L. Viikmaa kahjustanud võlgniku SLK varalist seisundit. Aktsiatele ei ole võimalik leida turult ostjat ilma pandipidaja OÜ Naive Finants OÜ (keda kontrollib HKV) nõusolekuta pandiõigusest loobuda. Ainus reaalne ostja oleks HKV-ga seotud isik ja müügihind sõltuks vaid tema hinnapakkumisest. Aktsiate põhjendamatuks pantimiseks loa andmisega aktsiatele pandi seadmisega OÜ Naive Finants kasuks vähendasid SLK nõukogu liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa ning juhatuse liige T. Rihvk kohustustevastaselt SLK varaks olevate vähelikviidsete AS Holostovi Kinnisvarahaldus vähemusaktsiate likviidsust veelgi. Kohus ei nõustunud seejuures V. Leedo kaitsja seisukohaga, nagu ei omaks pandiõigus ilma nõudeta tähtsust. Pandi olemasolu pelutab võimalikke ostjaid, mis oligi süüdistatavate tegevuse eesmärk. Seetõttu ongi aktsiad oluliselt vähem likviidsed, kui need oleksid ilma pandita.
7.6.4.Viimaks osutas maakohus, et Pärnu Maakohtu 21. juuni 2018. a otsusega rahuldatud HKV alusetu nõudega kahjustasid T. Rihvk, V. Leedo ja G, Kundrats võlgniku SLK varalist seisundit. SLK poolt hagi õigeksvõtmise tulemusena on oluliselt vähendatud maksejõuetu
võlgniku SLK maksevõimet. Kohtuotsusega mõisteti SLK-lt HKV kasuks välja 18 miljonit eurot, mis vähendas oluliselt SLK aktivate väärtust.
7.7.Kohus osutas, et juhul, kui SLK juhatuse liige T. Rihvk ei oleks aktsiatehingut teinud ega tütarettevõtete osasid müünud ning nõukogu liikmed ei oleks jäänud kohustustevastaselt tegevusetuks T. Rihvki äriühingule kahjuliku aktsiatehingu tegemisel ega oleks andnud nõusolekut tütarettevõtete osade müügiks, siis olnuks SLK varaline seisund märkimisväärselt parem. Äriühingu käsutusse oleks jäänud vähemalt 8 miljoni euro võrra rohkem vara, mistõttu oli eelnimetatud tehingute tegemine ja täitmine SLK maksejõuetuse põhjuseks. Kohtu hinnangul oli piisav, et T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa 2016. a jaanuarist kuni juulini tehtud tehingud olid üksnes üks kaaspõhjus, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa SLK maksejõuetuse. Maakohus leidis, et 2017. a lõpuks kujunenud püsiv maksejõuetus oli süüdistuses nimetatud tegude vältimatu tagajärg, sest likviidne vara oli SLK-st välja toimetatud.
7.8.Kuid T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa jätkasid SLK maksevõime olulist vähendamist ka pärast seda kui SLK püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud. KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendades. Kui juba teo toimepanemise ajaks oli SLK majanduslik olukord sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Küll aga võib sellisel juhul kõne alla tulla süüdistatavatele SLK maksevõime olulise vähendamise omistamine. Maakohtu hinnangul kahjustasid süüdistatavate teod SLK aktsiatele pandi seadmises ja HKV hagi õigeksvõtmisel võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see mõjutas oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust ehk põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise. aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Kui T. Rihvk ei oleks koormanud pandiga SLK-le kuuluvaid 12 HKV aktsiat, siis ei oleks SLK-le kuuluvate aktsiate väärtus vähenenud ja kui V. Leedo, L. Viikmaa ning MT ei oleks nõukogu liikmetena andnud nõusolekut SLK-le kuuluva 12 HKV aktsia pantimiseks, siis ei oleks ka SLK-le kuuluvate aktsiate väärtus vähenenud. Kui T. Rihvk ei oleks V. Leedo ja G. Kundratsi kaasabil tunnistanud HKV alusetut nõuet ja hagi õigeks võtnud, siis ei oleks SLK-l 18,8 miljoni euro suurust kohustust ning kui nõukogu liige V. Leedo oleks takistanud juhatuse liiget T. Rihvki võltsitud garantiist tuleneva nõuet tunnustada, siis ei oleks võlgnikul SLK-l tekkinud ka 18,8 miljoni euro suurust kohustust.
7.9.KarS § 384 objektiivne koosseis nõuab põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. Maakohtu hinnangul on nii T. Rihvki, V. Leedo, L. Viikmaa kui G. Kundratsi puhul tuvastamist leidnud see, et nad käitusid süüdistuses KarS § 384 kontekstis märgitud tegusid tehes kohustustevastaselt ja et selle tõttu vähenes oluliselt SLK maksevõime.
7.9.1.Aktsiatehingu episoodis seisnes V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa kohustustevastane käitumine selles, et aktsiate tegelik väärtus oli ligikaudu 1 162 876 eurot, mistõttu maksis SLK aktsiate tegelikust väärtusest rohkem 4 099 345 eurot. Seega ei saanud SLK tehingu tulemusena samas väärtuses vastusooritust. V. Leedo, T. Rihvk ja L. Viikmaa ei järginud aktsiatehingu tegemisel hoolsuskohustust. Audiitor RR koostatud hinnang ei kajastanud aktsiate tegelikku väärtust. RR ei olnud audiitorina erapooletu ning tegutses huvide konfliktis, koostades hinnangu vastavalt tellija vajadusele ja tema heakskiidule. T. Rihvk SLK juhatuse esimehena suurendas internetipangas SLK pangakonto päevalimiiti ning andis raamatupidaja G. Kundratsile korralduse aktsiate eest tasumiseks HKV-le. Kaheteistkümne AS Holostovi Kinnisvarahaldus aktsia ostutehing väljus tulenevalt ÄS § 317 lg 1 p 1 tavapärase majandustegevuse piiridest, mistõttu pidi SLK juhatus saama osaluse omandamiseks teistes ühingus SLK nõukogu nõusoleku. SLK juhatuse liikmel T. Rihvkil aga puudus vajalik nõukogu otsus. T. Rihvk ei lähtunud ka temal lasunud juhatuse liikme hoolsuskohustusest teha majanduslikke riske kaaludes informeeritud otsus ning tegutseda korraliku ettevõtja hoolsust järgides ja teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid vaid nõukogu nõusolekul. V. Leedo ja L. Viikmaa hoolsusvastane käitumine seisnes selles, et nad ei astunud nõukogu liikmetena samme SLK-le majanduslikult kahjuliku ja ebaotstarbeka tehingu ära hoidmiseks, millega kiitsid heaks äriühingust kahjuliku tehinguga raha väljaviimise, toimides SLK seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. Nõukogu järelevalve kohustuse täitmine ei või piirduda vaid formaalse kontrolliga juhatuse tegevuse üle. Kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisele, tuleb nõukogul rakendada meetmeid edasiste rikkumiste ärahoidmiseks. Sellises olukorras on nõukogul võimalik anda juhatusele korraldusi õigusvastase tegevuse lõpetamiseks või otsustada ÄS § 309 lg 1 alusel oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme tagasikutsumise üle. V. Leedo ja L. Viikmaa tegevusetus kahjustas kohustustevastaselt SLK varalist seisundit. SLK nõukogu liikmena aktsiatehingule luba andes oli Vjatšeslav Leedo huvide konfliktis, sest ta oli samaaegselt ka HKV esindaja kui müügilepingu üks pool. Süüdistatav V. Leedo eelistas ilmselgelt enda huve SLK omadele. Maakohus tuvastas, et T. Rihvkil, V. Leedol ja L. Viikmaal oli aktsiatehingu episoodis kavatsetus kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes. Nad olid teadlikud SLK majanduslikest raskustest, nagu ka sellest, et tehing toob SLK-le kahju, kuid just sellist tagajärge nad taotlesidki.
7.9.2.Tütarettevõtete müügi episoodis kahjustasid T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa samuti kohustustevastaselt SLK varalist seisundit, võõrandades need ettevõtted tegelikust väärtusest oluliselt odavamalt OÜ-le Aquatal. Seda tehti eesmärgiga viia parvlaevad Regula, St Ola, Kõrgelaid ja Harilaid kui SLK väärtuslikum vara äriühingust välja pärast seda, kui selgus, et SLK ei saa jätkata Lääne-Eesti suursaartega peetava praamiühenduse liinide opereerimise teenuse osutamist. Tütarettevõtete loomine ja neile parvlaevade müümine oli vajalikuks eeltingimuseks, et laevad jääksid V. Leedo kontrolli alla, sest vastasel juhul oleks SLK pidanud need ise võlgade katteks müüma. Tegelikult oligi plaan järgnevalt tütarettevõtted koos laevadega edasi võõrandada. Võlgniku SLK olulisemateks varadeks olnud parvlaevade Regula, St.Ola, Harilaid ja Kõrgelaid võõrandamisega 04.07.2016 raamatupidamisväärtuses tütarettevõtetele ning koheselt nimetatud tütarettevõtete osade 07.07.2016 võõrandamisega
nimiväärtuses OÜ-le AQUATAL, jätsid SLK tütarettevõtete osade müügitehinguteks nõusoleku andnud SLK nõukogu liikmed V. Leedo, L Viikmaa ja MT ning tehingud teostatud juhatuse esimees T. Rihvk SLK teadlikult ilma tulust, mille SLK oleks omanikuks jäämise korral saanud osaühingute osade võõrandamisest vabaturu tingimustel. Tuleb silmas pidada, et ainuüksi OÜ Regula Maritime poolt parvlaev Regula edasimüügiga saadi rohkem raha, kui SLK sai kõigi nelja laeva müümise eest kokku. T. Rihvki, V. Leedo, MTi ja Lennart Viikmaa tegevuse eesmärgiks oli viia SLK omandis olevad ühed olulisemad ja väärtuslikumad varad (OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osad) SLK varalisi huve kahjustades ebamõistlikult madala müügihinna eest üle OÜ Aquatal omandisse. T. Rihvk rikkus temal kui SLK juhatuse liikmel lasunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust ja juhatuse liikmena ühingu maksevõime vähendamisel käitus hea usu põhimõtte vastaselt. T. Rihvki tegevus nii aktsiaepisoodis kui ka tütarettevõtete osaluse võõrandamise episoodis tõi kaasa SLK maksejõuetuse, sest need kahjustasid SLK varalist seisundit. Tegevus oli kantud V. Leedo poolt väljendatud eesmärgist põhjustada SLK maksejõuetus ja mitte tasuda võlausaldajatele võlgade eest. T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa ei ole täitnud juhtorgani liikmetena majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustust. T. Rihvk rikkus SLK-le kuuluvate osaühingute osade müügiga ÄS § 315 lg-st 1 ning TsÜS §-st 35 ja tulenevat SLK juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit, toimides SLK seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. V. Leedo ja L. Viikmaa aga rikkusid SLK nõukogu liikmetena TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ning olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti rikkusid nad ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ning VÕS § 620 lg 2 sätestatud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ei järginud SLK varalisi huve. Maakohtu hinnangul tegutsesid süüdistatavad sellegi kuriteoepisoodi realiseerimisel kavatsetult, sest see oli osa plaanist muuta SLK maksejõuetuks.
7.9.3.SLK-le kuulunud 12 HKV aktsia pantimisel oli süüdistatavate eesmärk takistada või raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. SLK-l puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants, mistõttu puudus nõue, mida oli vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimiseks andis nõusoleku SLK nõukogu, sh selle liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa. Selle nõusoleku alusel tegi SLK juhatuse liige T. Rihvk pangas korralduse aktsiate pantimiseks OÜ-le Naive Finants. Sellise tehingu kavandas ja valmistas ette L. Viikmaa, eesmärgiga muuta SLK-le kuuluvad HKV aktsiad väärtusetuks. L. Viikmaa on rikkunud SLK ees temal lasunud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ta on koordineerinud plaani, kuidas SLK varatuks teha ja võlausaldajatele mitte maksta, ehk käitunud teadlikult heade kommete vastaselt. SLK juhatuse liige T. Rihvk on rikkunud aktsiaid pantides ÄS § 315 lg-st 1 ja TsÜS §- st 35 tulenevat kohustust käituda äriühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt. Pandi seadmiseks nõusoleku andmisega rikkusid SLK nõukogu liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust tegutseda seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täites juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti rikkusid nad ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ning VÕS § 620 lg 2 sätestatud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ei järginud
SLK varalisi huve. Selle tulemusel kahjustati võlgniku SLK varalist seisundit, mis on käsitatav võlgniku varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 tähenduses. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad kahjustasid aktsiaid pantides SLK varalisi huve kavatsetusega – eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses olukord, kus keegi kolmas V. Leedoga mitteseotud isik, ilmselt ei sooviks osta aktsiaid, mis on panditud OÜ Naive Finants kasuks. Eeltoodu põhjal panditi SLK-e kuuluvad HKV aktsiad nende likviidsuse vähendamise eesmärgil, et kahjustada kohustustevastaselt võlgniku SLK varalisi huve ja seeläbi SLK võlausaldajate huve. Pandi kohaldamisega püüti takistada või raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. Pandi seadmisega tehti aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja OÜ Naive Finants tahtest.
7.9.4.HKV alusetu nõude tunnustamiseks võltsisid JS, T. Rihvk ja G. Kundrats esmalt V. Leedoga kooskõlastatult SLK garantii, et kasutada garantii alusel näiliselt tekkinud garantiikohustust selleks, et esitada SLK vastu võimalikult suur nõue, eesmärgiga kahjustada SLK varalist seisu ja seeläbi SLK võlausaldajate huve. Esmalt otsustati kasutada suurtes võlgades olevat OÜ-d Narva-Line, mille likvideerimise käigus saaks likvideerida parvlaevu omanud endised Holostovi HKV tütarettevõtted, koostada selgelt ülejõukäiv võlanõue ja seejärel ka OÜ Narva-Line lõpetada. Seda ka tehti. Samas võltsiti SLK garantii, tagamaks KHV nõuet OÜ Narva-Line vastu. See garantii oli järgnevalt HKV SLK vastu esitatud hagi aluseks. T. Rihvk võttis ilma SLK nõukogu sellekohase otsuseta hagi õigeks, mistõttu rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis SLK-lt välja võlgnevuse 18 891 010,94 eurot. Sellise käitumisega suurendas T. Rihvk alusetult võlgniku SLK kohustusi HKV ees 18 891 010,94 euro võrra ja vähendas SLK oluliselt maksevõimet, kuna SLK aktivate väärtus ei muutunud ning SLK-l puudusid piisavad likviidsed varad kõigi oma varaliste kohustuste täitmiseks. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärk oligi äriühingu varatuks muutmine. T. Rihvk ei ole tegutsenud võlgniku juhatuse liikmena heas usus ega järginud hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest ta ei ole käitunud SLK äriühingu huvides, vaid Holostovi HKV huve silmas pidades, toimides sel viisil SLK seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. T. Rihvk rikkus TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti rikkus ta ÄS § 306 lg-s 2 nimetatud üldist hoolsuskohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, kuid kas kohustust teostada igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ainult nõukogu nõusolekul ja ÄS § 315 lg-s 1 sätestatut kohustust täita juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. SLK nõukogu liige V. Leedo on kahjustanud kohustustevastaselt võlgniku SLK varalist seisundit tegevusetusega, jättes tahtlikult temalt nõutavad toimingud tegemata. Tegevusetuks jäädes rikkus nõukogu liige V. Leedo TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. ÄS § 327 lg-s 1 kohaselt peab aktsiaseltsi nõukogu liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. V. Leedo ei täitnud hoolsuskohustust, sest ta
ei teinud toiminguid, milleks ta olid nõukogu liikmena õiguslikult kohustatud. V. Leedo ei kutsunud nõukogu esimehena ÄS § 321 lg 1 alusel kokku nõukogu koosolekut, et otsustada juhatuse liikme tagasikutsumine või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmine. Kohusetundlik ja ettenägelik samas valdkonnas tegutsev nõukogu liige oleks takistanud juhatuse liikmel äriühingule kahjuliku toimingu tegemist. Seega jättis ta teadlikult seadusest ja põhikirjast tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata, kuigi tal oli tegelik võimalus kahjulik toiming ära hoida. Maakohtu hinnanul panid süüdistatavad selle kuriteo toime kavatsetult. Nende keerulise ja mitmeid etappe läbiva tegevuse peamiseks eesmärgiks oli suure varalise nõude esitamine võlgniku SLK vastu, et kahjustada võlgniku varalist seisundit. V. Leedo ja T. Rihvi eesmärgiks oli saada maakohtult HKV kasuks kohtuotsus, mida kasutada SLK pankrotimenetluses PankrS § 103 lg 4 kohase kaitsmiseta tunnustatuks loetava nõudena, et sel viisil kindlustada HKV suurima võlausaldaja roll ja seeläbi saada eeliseid teiste võlausaldajate ees pankrotivara võimaliku jagamise korral.
7.9.5.Maakohus asus seisukohale, et süüdistatavate kohustustevastane käitumine SLK maksevõime olulisel kahjustamisel oli üks jätkuv tegu, mis oli kantud ühest ja samast tahtlusest, mis oli suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele, s.o võlgniku varatuks tegemisele. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Süüdistatavatele T. Rihvkile, V. Leedole ja L. Viikmaale oli teada, et SLK majandustegevus lõpeb hiljemalt oktoobris 2016, selleks ajaks oli SLK välja kujunenud võlgnevus ja oli tõenäoline, et võlausaldajad nõuavad SLK vara arvel nõuete rahuldamist. Võlgniku SLK varalise seisundi kahjustamine, mis seisnes võlgniku ilmajätmises pangakontol olnud rahast ja tütarühingute osadest moodustab terviku järgneva kahe episoodiga, sest ilma eelnimetatud tehinguteta ei oleks olnud süüdistatavatel vaja järgnevaid toiminguid teha. HKV hagi õigeksvõtmine kahjustas SLK varalist seisundit aga niivõrd, et SLK pankroti välja kuulutamine oli võlgniku varalise seisundi ulatusliku kahjustamise tõttu vältimatu. Süüdistatavad T. Rihvk SLK juhatuse liikmena ning nõukogu liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa rikkusid võlgniku SLK juhtorgani liikmete kohustusi aktsiatehinguga ja tütarettevõtete osade võõrandamisega vara SLK-st väljaviimisega. Süüdistatavatel polnud algusest peale kavatsust DPR-le, kui suurematele võlausaldajatele, kuid ka väiksematele võlausaldajatele võlgnevuse eest tasuda. Eeltoodud episoodides kirjeldatu on käsitatav ühe jätkuva teona, mis viidi lõpule HKV hagi õigeksvõtmisega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et tütarettevõtete osade müügi ja pandi seadmise tehingu vahel on olnud pikem periood, sest SLK pankroti kuulutamiseni tuli läbida vaheetappe, mis võtsidki aega. Enne kui HKV esitas pankrotiavalduse, kindlustasid süüdistatavad, et kohe algavas pankrotimenetluses ei oleks võimalik tehinguid tagasi võita, et saada tagasi vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega nii eelkäsitletud aktsiatehing, tütarettevõtete osade võõrandamine, SLK-le kuuluvate 12 HKV aktsiate pantimine ja SLK poolt HKV nõude tunnustamine moodustavad ühe jätkuva teo. Kogu eeltoodud V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa käitumine oli kantud ühtsest tahtlusest, suunatud sama õigushüve vastu, mis võimaldab igat konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna.
7.9.6.Seoses L. Viikmaa kaitsja kriitikaga süüdistusele, mille kohaselt heidetakse L. Viikmaale ja V. Leedole ette nii maksejõuetuse põhjustamist täideviimisena, täideviimisena
tegevusetuse vormis kui ka selle kuriteole kaasaaitamisena, märkis maakohus, et kohtupraktika kohaselt neeldub osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos. See tähendab, et teo kvalifitseerimisel neelab temale omistatav maksejõuetuse tahtlik põhjustamine kui täideviimistegu samale teole suunatud kaasaaitamisteo, seetõttu ei ole korrektne nende käitumisaktide eraldi kvalifitseerimine. Süüdistuses on õigesti leitud, et V. Leedo ja L. Viikmaa on pannud teo toime nii tegevuse kui ka tegevusetuse vormis, kuid kogumis vastutavad süüdistatavad lõpule viidud põhidelikti eest, sest põhidelikti tuletisena ei ole KarS §-le 13 osutamine vastutuse alusena enam vajalik, seepärast on otsuse resolutsioonis KarS § 384 lg 1.
7.10.Seoses garantiidokumendi võltsimisega märkis maakohus, et KarS § 344 lg 1 objektiivne koosseis seisneb dokumendi võltsimises, mis peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Ehkki õigus KarS § 344 mõttes peab olema tegelik, peetakse selle omandamise võimaluse all kõnealuses kuriteokoosseisus silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. KarS §-s 344 peetakse silmas dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda. Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse.
7.10.1.SLK garantii alusel on isikul võimalik tõendada õiguslikult olulisi asjaolusid, millest tulenevalt oli HKV-l näiline õigus nõuda SLK-lt kohustuse täitmisena OÜ-le Narva-Line antud laenu tagastamist. Maakohus leidis, et garantiidokumenti vale kuupäeva ja ebaõigete faktiväidete kandmise tõttu (SLK garantiikohustus) on kahjustatud dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus.
7.10.2.Nähtuvalt kohtus uuritud tõenditest on garantiidokumendi enda arvutis koostanud JS. Maakohus jõudis tõendite analüüsi põhjal järeldusele, et T. Rihvki ega G. Kundratsi allkirjad garantiidokumendil ei ole sinna monteeritud, vaid need on originaaldokumendile käsikirjaliselt kandnud süüdistatavad ise.
7.10.3.Maakohtu hinnangul on kummutatud kaitseversioon, nagu võiks SLK siiski olla garantii OÜ Narva-Line kohustuste tagamiseks olla andnud. Mh ei oleks sellises mahus garantii andmine olnud SLK-le 2006. a jõukohane ega ka OÜ Narva-Line kohustuste suurust arvestades vajalik. Asjaolu, et garantiid ei ole olemas olnud kinnitab tõik, et SLK 27. märtsi 2006 garantiist tulenevat tingimuslikku nõuet SLK vastu ei ole kajastatud üheski SLK ega HKV majandusaasta aruandes. Kuigi seoses SLK 2006 majandusaasta audiitorkontrolliga on SLK juhtkond audiitoritele 29. juunil 2007 kinnitanud, et ettevõttel ei ole bilansipäeval muid olulisis kohustusi, võlgu, pante, garantiisid või muid potentsiaalseid kohustusi peale nende, mis on kajastatud raamatupidamise aastaaruandes. Seejuures pidi vaidlusalune garantii SLK raamatupidamises kajastuma, sest kui SLK tagas AS Saare Finants ees võlgniku OÜ NarvaLine sisulise maksejõuetuse olukorras kohustusi, siis pidi tagatise andja raamatupidamise aruande bilansis kajastama eraldi tõenäoliselt realiseeruva kohustusena. Üksnes juhul, kui kohustuse realiseerumise tõenäosus olnuks väiksem kui 50%, ei oleks olnud vajalik eraldist bilansis moodustada, kuid võimalik kohustus tulnuks sel juhul avalikustada. Maakohus osutas,
et kaitseversiooni kinnituseks ei ole esitatud AS Saare Finants kontsernikonto lepinguga nr 00-04-150 liitmise päeval 27. märtsil 2006 ega sellele lähedasel ajal SLK nõukogu tehtud otsust nõusoleku andmiseks OÜ Narva-Line võlakohustuste tagamiseks AS Saare Finants ees. Garantii ei esitatud ka tsiviilasjas nr 2-18-14646, kui Pärnu Maakohus nõudis 22. oktoobri 2018 kohtumäärusega garantiikirja ja SLK nõukogu otsuse esitamist. Nõukirjale esitatud vastuse kohaselt anti originaaldokument AS-le Saare Finants üle, kuid seda ei tehtud, kuna väidetavalt polnud see säilinud. Maakohus nõustus prokuröriga, et vastavat nõukogu otsust garantii andmiseks ei ole olemas, sest nähtuvalt SLK dokumentide arhiveerimise korrast tuli nõukogu otsuseid alatiselt säilitada, mistõttu ei võinud nõukogu otsust hävitada.
7.10.4.Kohtu hinnangul on tõendatud V. Leedo kaasaaitamistegu 27. märtsi 2006 SLK garantiidokumendi võltsimisel. Ta arutas garantii asjaolusid eelnevalt ja kooskõlastas need JSga, andes JSle garantii võltsimiseks nõusoleku. Samuti julgustas ta T. Rihvki ja G. Kundratsit võltsitud garantiid allkirjastama, tugevdades ja kindlustades kaassüüdistatavate teo toimepanemise tahet, mis on käsitatav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena.
7.10.5.Maakohus leidis, et süüdistatavad panid võltsimise ja sellele kaasaaitamise toime kavatsetult, sest garantii võltsimine oli KarS § 16 lg 2 ls 2 tähenduses eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. 9. märtsil 2018 oli süüdistatavatel teada, et JS koostab SLK vastu hagi, seega kujutasid süüdistatavad T. Rihvk ja G. Kundrats ning V. Leedo kaasaaitajana endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on põhjendamatu nõude esitamiseks möödapääsmatult vajalik.
7.11.V. Leedole ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus esitatud süüdistust võltsitud 27. märtsi 2006. a SLK garantii kasutamises, mille V. Leedo esitas koos hagiavaldusega Pärnu Maakohtule, luges maakohus tõendatuks. KarS § 345 lg 1 järgi peab võltsitud dokumendi kasutajal olema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seejuures on üldjuhul tegemist õiguse näiliku omandamise eesmärgiga. V. Leedo kasutas intellektuaalselt võltsitud dokumenti, kui edastas selleks volitatud isiku ehk G. Kundratsi ja T. Rihvki ning enda kaasaaitamisel koostatud ebaõigeid andmeid sisaldava hagiavalduse koos võltsitud garantiiga Pärnu Maakohtule. V. Leedo tegevuses on KarS § 345 lg 1 subjektiivse koosseisu element, milleks on eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Võltsitud SLK garantii maakohtule esitamise eesmärk oli kinnitada HKV näilikku nõudeõigust SLK vastu, sest tegelikult puudus SLK-l garantiikohustus. Hagiavalduses garantiile tugineva nõude esitamisega omandas HKV näilise nõudeõiguse SLK vastu, mis oli ka V. Leedo teo eesmärgiks, seega pani ta kuriteo toime kavatsetusega. Kuna juriidiline isik tegutseb enda esindajast füüsilise isiku kaudu, siis on ka AS Holostovi Kinnisvarahaldus kuriteo toime pannud, kuivõrd V. Leedo esitas võltsitud garantiidokumendi kohtule HKV juhatuse liikmena äriühingu huvides eesmärgiga saavutada HKV kasuks SLK-lt 18 891 010,94 euro väljamõistmine.
7.12.Maakohus käsitles kaitseväidet KarS § 384 sätete järgi kvalifitseeritava kuriteo võimalikust aegumisest ja leidis, et kuritegu ei ole aegunud.
7.13.Erinevalt kaitsjate väidetust, pidas maakohus lubatavateks tõenditeks G. Kundratsi e-postist (Gmail) ning T. Rihvki arvutist (lauaarvuti ML, kleebisega 254503) ja meilikontodelt saadud materjale, samuti T. Rihvki mobiilitelefonist saadud tõendeid, leides, et neile mõlemale oli enne läbiotsimisi tutvustatud kahtlustatava õigusi ning seega andsid nad enda meilikontode ning telefoni ja arvuti paroolid välja oma õigustest teadlikuna. Kohus pidas ka G. Kundratsi telefonist Sony pärit materjale lubatavaks tõendiks, leides, et prokurör on ammendavalt selgitanud, kuidas telefonis olevatele materjalidele ligi pääseti. Maakohus ei nõustunud L. Viikmaa kaitsja väitega, nagu oleks JR parooliga kaitstud seadmetest saadud tõendid lubamatud, sest JRle ei selgitatud tema õigust keelduda menetlejatele aktiivse kaasabi osutamisest, märkides, et JR menetlusõiguseid ei ole rikutud, sest ta ei olnud kahtlustatav, süüdistuse etteheite kohaselt on JR kasutatud ära vahendina kuriteo toimepanemiseks. Seega ei aktualiseeru küsimus JR õigusest keelduda aktiivsest kaasabi osutamisest enda süü tõendamiseks.
7.14.Maakohus pidas lubatavateks tõenditeks ka T. Rihvki elukohas toimunud läbiotsimisel saadud tõendeid, leides, et hoolimata sellest, et T. Rihvk andis vabatahtlikult välja oma arvuti ning märkmikud ja kaustad ei vääranud õigust otsida tema juurest ka muid võimalikke asjassepuutuvaid tõendeid. Kriminaalmenetluse esemeks oleva asja mahukust arvestades oli põhjendatud arvata, et läbiotsitavas kohas võib leida veel tõendina kasutatavaid esemeid ja dokumente. Samuti on maakohtu hinnangul jälgitav kuskohast ja kuidas saadi T. Rihvki märkmik ning see on tõendina lubatav.
8.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule V. Leedo ja AS Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; T. Rihvki kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Kask; Lennart Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff; Grete Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver; ja prokuratuur. Kannatanute OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Paxton Assets (pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher, Marika Kütt ja Marko Kairjak esitasid määruskaebuse seoses menetluskulude jaotusega.
9.V. Leedo kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Leedo süüdimõistmise ja karistamise, samuti menetluskulude, tsiviilhagi ja selle tagamiseks seatud vara aresti osas nõupidamissaladuse rikkumise tõttu ning kriminaalasja maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist V. Leedo süüdimõistmise ja karistamise, samuti menetluskulude, tsiviilhagi ja selle tagamiseks seatud vara aresti osas ning V. Leedo õigeksmõistmist või süüdistuses KarS § 384 lg 1 – § 22 lg 3 järgi ning KarS § 384 lg 1 – § 13 lg 1 järgi alternatiivselt kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu. Kaitsja taotleb OÜ Reyna Trade (pankrotis, edaspidi ka Reyna) V. Leedo vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt selle täies ulatuses rahuldamata jätmist. Samuti taotleb kaitsja tsiviilhagi tagamiseks V. Leedole ja tema abikaasale ühisvarana kuuluva AS Holostovi Kinnisvarahaldus 50 aktsiale seatud aresti
tühistamist ning V. Leedole menetluskulude hüvitamist. Kaitsja taotleb täiendavate tõendite kriminaalasja juurde võtmist.
9.1.Apellandi hinnangul on maakohus kriminaalasja menetlemisel rikkunud kohtunike nõupidamissaladust, sest vaidlustatud otsuse p-s 6.4.2. on tehtud arvukalt viiteid 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisadele, mida ei ole loetletud süüdistusakti tõenditena ega esitatud kohtutoimikusse. Sellest järeldab apellant, et maakohus on tutvunud kriminaaltoimikuga, mis on võistlevas kohtumenetluses ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p-de 5 ja 12 mõttes.
9.2.Maakohus on juba otsuse alguses võtnud eelduseks, et toimepandu näol on tegemist kuriteoga ning seejärel rajanud kogu ülejäänud otsuse sellise seisukoha kinnitamisele, jättes tähelepanuta kõik süüdistatavaid õigustavad olulisemad asjaolud ja tõendid. Tõendite hindamise käigus on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust nii asjakohaste kui ka lubatavate tõendite kogumata ja arvestamata jätmisega ning lubamatutele tõenditele tuginemisega. Sedasi on maakohus hinnanud ja arvestanud tõendeid üksnes valikuliselt ega ole neid hinnanud kogumis. Mitmed kaitseväited on maakohus jätnud ilma mistahes selgituseta käsitlemata. Lisaks on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata kaitsjate taotluse uue ekspertiisi määramiseks ning on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud valdavalt registreeritud eraeksperdi oluliste puudustega koostatud ekspertiisile. Prokuratuuri esitatud ekspertiisi on maakohus hinnanud kriitikavabalt, korrates lahendis ekspertiisis kajastatud järeldusi ilma tuvastamata vastavate järelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Sellega on kriminaalasjas tõe tuvastamine olnud lubamatult delegeeritud registreeritud eraeksperdile.
9.3.Kaitsja leiab, et asja arutamiseks vajaliku ja lubatava ekspertiisi määramata jätmine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist see, et maakohus on jätnud mitmele olulisele kaitseväitele üldse reageerimata, sh käsitlemata väited seoses tõendite lubatavusega.
9.4.Materiaalõiguslikult on maakohus ebaõigesti ja ka süüdistusakti piiridest väljuvalt mõistnud V. Leedo süüdi jätkuvas kuriteos. Seejuures ei ole arvesse võetud tõenditest nähtuvat 2016. aasta, 2017. aasta ja 2018. aasta tegelikku olukorda terviklikus plaanis ning sellest lähtuvaid ärilisi valikuvõimalusi. Hinnates tõendikogumit tervikuna on selgelt eristatavad sündmused enne ja pärast 2017. aastat. SLK peamine tegevus 2016. aastal seisnes soovis leida lahendus küllaltki järsult lõppenud senisele äritegevusele ja sellega kaasnevatele raskustele. Sellest soovist oli kantud otsus investeerida SLK pangakontol seisnev summa aktsiate kaudu HKV tegevusse, eesmärgiga vältida raha asjatult olemist pangakontol. Samuti tuli tulenevalt parvlaevadega seonduva lepingu lõppemisest panna parvlaevad eraldi ettevõtete alla äririskide hajutamiseks, mis ei olnud varasemalt vajalik. Vastupidiselt tõendikogumi kui terviku hindamisega, on maakohus võtnud 2016. a sündmuste tuvastamisel V. Leedo ütlusi arvesse valikuliselt ilma põhjendamata, miks need olulises ulatuses arvestamata jäävad ning jätta maksimaalselt petliku mulje, justkui olnuks V. Leedo eesmärgiks tekitada kahju DPR-le, jätta tasumata lepinguga ette nähtud prahitasud ja teha SLK lepingu lõppemisel maksejõetuks. Kui V. Leedo eesmärk oleks olnud jätta kohustused võlausaldajate ees täitmata ja muuta SLK
maksejõuetuks, ei oleks mingeid uusi ärisuundasid isegi proovitud alustada. Kui V. Leedo eesmärk oleks olnud muuta SLK maksejõuetuks, siis poleks tal üldse olnud tarvis sõlmida 2016. a augustis kokkuleppeid RT ja OMga. Jätkuna allkirjastati 2017. a Release Agreement, mis vabastas SLK ja DPR vastastikustest nõuetest. Mõne aja möödudes pärast 1. märtsi 2017. a lepingu allkirjastamist andis DPR-i tegevust juhtiv OM V. Leedole mõista, et soovib siiski veel raha ning kui ta enda nõudmisi ei saa, siis hakkab V. Leedot hagema. Kirjeldatud OM käitumisest tingituna mõistis V. Leedo, et OM hakkab igal võimalusel takistama SLK majandustegevuse jätkamist ning soovib muuta selle täielikult maksejõuetuks. See oleks tähendanud, et SLK igasugune majandustegevus oleks lõppenud. Kantuna soovist leida võimalused SLK äritegevuse jätkamiseks pöörduti 2017. aasta teises pooles õigusnõustaja JS poole, kes pärast olukorra analüüsimist andis juriidilist nõu, mille kohaselt oli mõistlik SLKle kuuluvad HKV aktsiad pantida ning esitada HKV nõue SLK vastu. Kõiki neid asjaolusid on maakohus eiranud. Seega alates 2017. a toimunud tegevus oli suunatud sellele, et päästa SLKd olukorras, kus endised äripartnerid soovisid tekitada SLK pankroti põhjendamatuid ja alusetuid meetmeid kasutades.
9.5.V. Leedo tegutsemiskohustuse alus on lubamatult tuletatud abstraktsest ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest. Tegutsemiskohustuse selline tuletamine on vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Samuti on maakohus ebaõigesti sisustanud KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistatavuseeldust.
9.6.Maakohtu otsus ei ole jälgitav ja selles sisalduvad põhjendused ei moodusta sidusat, loogiliselt jälgitavat tervikut.
9.7.Maakohus on tõenditena kasutanud hulka selliseid elektroonilistelt andmekandjatelt saadud tõendeid, mis on saadud isikute põhiõiguste rikkumise teel. Nii nt on maakohus põhjendamatult jätnud igasuguse tähelepanuta, et G. Kundratsile, T. Rihvkile ega ka JRle ei ole selgitatud, et lisaks õigusele keelduda ütluste andmisest, ei pea nad menetlusele aktiivset kaasabi osutama, mistõttu on nende telefonidest ja arvutitest, sh meilikontodelt saadud tõendeid ebaseaduslikult. Otsuses ei ole maakohus pööranud vähematki tähelepanu ka andmekandjatesse sisenemise proportsionaalsusele.
9.8.Maakohus on lubamatult tuginenud sideettevõtjalt saadud andmetele. Vastuväide selliste andmete lubatavusele esitati 17.04.2023 istungil, mil maakohus selgitas, et seisukoht tõendite lubatavusele esitatakse kohtuotsuses. Selliseid selgitusi Pärnu Maakohtu otsus ei sisalda, mida tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
9.9.Maakohus esitab korduvalt deklaratiivseid väiteid, et asjas „on leidnud tõendamist“, kuid üldjuhul ei nähtu, milliste tõendite najal ja millises kohtuotsuse punktis see asjaolu tõendamist on leidnud. Läbivalt on tehtud ekslikke üldistavaid järeldusi lünklike ja ebapiisavate andmete pinnalt. Samuti on eksitud sündmuste ajalises järjestuses ning omistatud süüdistatavatele teadmisi, mida neil ex ante ei saanud olla.
9.10.Maakohus on mõistnud V. Leedo süüdi KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kahe süüteokoosseisu järgi ehk nii maksevõime olulise vähenemise kui ka maksejõuetuse põhjustamises. Sellega on maakohus lubamatult väljunud süüdistusakti piiridest, sest V. Leedole ei ole süüdistuse kohaselt ette heidetud maksejõuetuse põhjustamist e KarS § 384 lg 1 teist kooseisualternatiivi. Sellise hüpoteesi on prokuratuur püstitanud alles kaitsekõnede peale esitatud repliigis. See kujutab endast kaitseõiguse rikkumist.
9.11.Aktsiate omandamise ja tütarettevõtete müügitehingu osas etteheidetavad teod on aegunud. Kuna maakohus on süüdistusakti piiridest väljuvalt ja ebaõigesti leidnud, et V. Leedole etteheidetavad teod on pandud toime jätkuvuse vormis, siis on maakohus ebaõigesti jätnud V. Leedo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamata 2016. aasta aktsiatehingut ja tütarettevõtete müüki puudutavas osas.
9.12.Kriminaalmenetluses läbiviidud AJ ekspertiis ning MN ja AN arvamus ei ole lubatavad ega usaldusväärsed tõendid. AJ ei olnud teadlik kõikidest talle kui kriminaalmenetluseks vajaliku ekspertiisi läbiviijale kehtivatest kohustustest ja õigustest ning mh sellest tulenevalt on ta andnud mittetäieliku ja ebaobjektiivse hinnangu. Nimelt ei ole eksperdile enne ekspertiisi koostamist tutvustatud ja selgitatud ka kõiki tema KrMS §-st 98 ja ka KrMS § 107 lg-st 4 tulenevaid õigusi ja kohustusi. Samuti pole ekspert andnud allkirja selle kohta, et talle on ekspertiisi määramise seisuga vastavaid õigusi ja kohustusi tutvustatud ning ta saab nendest aru. AJ on tunnistanud, et tal puudus ekspertiisi korrektseks läbiviimiseks piisav materjal ning ta ei saanud viia ekspertiisi läbi meetodil, mida mitte kunagi ei jäeta kasutamata. Vaatamata väljatoodule ei ole AJ kasutanud enda kui eksperdi KrMS § 98 lg 1 pdest 1 ja 4 tulenevaid õigusi taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist või alternatiivselt keelduda ekspertiisi tegemast, kui talle esitatud ekspertiisimaterjal ei ole küllaldane. Prokuratuur ja uurijad ei esitanud AJle SLK majandustegevuse terviklikuks ja objektiivseks hindamiseks hädavajalikke materjale. Kaitsja sellekohasele argumendile maakohus ei vastanud. Eksperdile ei antud andmeid SLK 75 miljoni euro suuruse garantii andmisest. 2010. a, garanteerimaks DPR-i kohustusi Saksamaa äriühingute ees. Samuti ei olnud eksperdil materjale HKV rahavoogude kohta. Uue ekspertiisi koostamise vajadus oli ja on ilmselge, sest ka ekspert AJ ise on ekspertiisiakti lk-l 13, p-s 1.4 kinnitanud, et aktsiate hindamiseks on vaja viia läbi uus ekspertiis. Kaitsjad esitasid juba 24.05.2024 taotluse uue ekspertiisi määramiseks tulenevalt AJ ekspertiisi puudustest ega jätnud seda teemat üllatuslikult kaitsekõnesse. Seda taotlust kohus ei rahuldanud. AJ ekspertiisiaktis puuduvad põhjendused tema hinnangute ja sellistele järeldustele jõudmise kohta. AJle on esitatud ekspertiisi käigus küsimusi, mille esitamine on KrMS § 106 lg-st 4 tulenevalt keelatud. Maakohus eiras täielikult vastavat kaitseväidet ning tugines ka kohtuotsuses keelatud küsimustele antud vastustele. AJ on ekspertiisi tehes ületanud eksperdi pädevust ning asunud andma hinnanguid tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude üle. Nii on ta andnud vastuse küsimusele, kas SLK ülekursiga 12 HKV aktsia omandamine vähendas oluliselt SLK kui võlgniku maksevõimet. Samuti on ekspert vastanud lubamatule küsimusele kas SLK ja OÜ Aquatal (ostja) vahel müügilepingute sõlmimine OÜ St. Ola Maritime, OÜ Regula Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime 100% osakapitali võõrandamiseks nimiväärtusega, st. kokku hinnaga 10 000 eurot, on vähendanud oluliselt SLK maksevõimet? AJ eksperthinnang
on läbivalt hinnanguline. Samuti on ta ekspertiisis asunud hindama tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti. Kuigi ekspertiisimääruse küsimuse nr 6 kohaselt seati eksperdile ülesandeks tuvastada, kas aktsiate pantimisest tulenevat mõju aktsiate väärtusele on võimalik rahaliselt hinnata, pole AJ sellele küsimusele vastanud mistahes selgitusega. Eelnevaid puudusi ei korva ka menetluses asjatundjatena ülekuulatud MN ja AN, kes on DPR-i tellimuse alusel koostanud 06.01.2020 hinnangu SLK aktsiate väärtusele. MN ja AA 06.01.2020 hinnang on erapoolik ning on koostatud DPR-i pankrotihaldurite huvides.
9.13.KarS § 384 lg 2 kohaselt on võimalik isikut KarS § 384 lg-s 1 sätestatud teo eest võtta vastutusele üksnes juhul, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isiku võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Kui pärast pankroti väljakuulutamist selgub, et võlgnik ei ole maksejõuetu ning pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 159 alusel pankroti aluse äralangemise tõttu, siis võib tagantjärele langeda ära ka alus isiku karistamiseks KarS § 384 järgi. Arutataval juhul SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu ning DPR-i nõuded SLK vastu on alusetud või neid pahatahtlikult üleval hoitud. Kaitsja taotles maakohtus KrMS § 297 alusel, et kohus võtaks tõendina vastu SLK pankrotihaldur T. Saarma 20. mai 2024. a kirja SLK pankrotikohtunikule, millest nähtub, et liigutakse panktoimenetluse lõpetamise poole. Maakohus, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, seda taotlust ei rahuldanud, mistõttu palub kaitsja selle tõendi vastu võtta ringkonnakohtul. SLK pankrotihaldurid on 11. märtsil 2025 esitanud taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 159 lg 1 alusel. Seetõttu taotleb kaitsja tõenditena SLK pankrotihaldurite 11. märtsi 2025. a taotluse ja 25. märtsi 2025. a täiendavate seisukohtade vastuvõtmist.
9.14.Kaitsja hinnangul ei kujuta tehing, mille raames omandas SLK ülekursiga 12 HKV aktsiat, KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu. Nimelt ei olnud V. Leedo teadlik, et aktsiate eest tasuti liiga palju ning ta ei olnud teadlik, et vandeaudiitori koostatud hinnang HKV aktsiate väärtuse kohta oli ebaõige. Ta ei pidanudki seda teadma, vaid võis usalduspõhimõttest tulenevalt tugineda audiitorhinnangule. Samuti pole maakohus välja toonud põhjust, miks ei oleks V. Leedo võinud vandeaudiitori hinnangule tugineda. Audiitor ei arvutanud välja tehingu jaoks SLK-le sobiliku hinda, vaid andis objektiivse hinnangu HKV aktsiate väärtusele. Tehingu hinna arvutas välja hoopis SLK-le õigusnõu andnud advokaadibüroo advokaat, kuid sellekohast tõendit ei ole maakohus analüüsinud ega arvestanud. Maakohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu ka sellele, et mitmed e-kirjad, millele kohus aktsiatehingu hindamisel tugines, pole adresseeritud V. Leedole ning puuduvad viited sellele, et ta olnuks nende kirjade sisust teadlik. G. Kundratsi kirjavahetuses L. Viikmaaga ei juhita tähelepanu aga mitte audiitorhinnangule, vaid küsimusele, kas SLK saab tasaarvestuse kaudu HKV aktsiaid omandada ja kas selline tehingu meetod on korrektne. Maakohus on selles süüdistuse punktis olnud tõendite uurimisel ühekülgne ning eiranud tõendite kogumis hindamise nõuet. Kokkuvõttes osutab kaitsja, et maakohus ei võtnud kogumis arvesse, et (1) HKV aktisate väärtuse selgitas aktsiate omandamistehingule eelnevalt välja audiitor, (2) aktsiate omandamise tehingu dokumendid vaatasid läbi advokaadid, (3) aktsiate emissiooni kinnitas AS Eesti Väärtpaberikeskus ning (4) audiitorid kinnitasid 2016. a majandusaasta aruande ilma ühegi märkuseta. Maakohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele justkui V. Leedo oleks aktsiatehinguga soovinud põhjustada SLK maksejõuetust. Selline
väide väljub süüdistuakti piirest ja on juba iseenesest hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kaitsja osutab veel, et aktsiatehinguga ei kahjustunud SLK varaline seisund sellisel määral, et see mõjutanuks oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamist. Jääb arusaamatuks, millistest võlausaldajatest käib jutt, sest OÜ Dagenhart (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) on loobunud enda tsiviilhagidest ning neil ei esine mitte ühtegi nõuet SLK vastu. Ka Reyna Trade OÜ (pankrotis) kõikide seaduslike nõuete lahendamiseks on SLK olnud maksejõuline. Pole ka ühtegi teist võlausaldajat, kelle nõue oleks jäänud HKV aktsiate omandamise tõttu olulises ulatuses rahuldamata. Seejuures selgitas pankrotihaldur V. Kraavi, et HKV aktsiate realiseerimisel oleks olnud võimalik katta kõik kohustused. Maakohus väljus lubamatult süüdistuse piiridest, viidates otsuse punktis võlasuhetele, mida süüdistusaktis märgitud ei olnud. Kõik võlasuhted peavad olema süüdistuses kajastatud. V. Leedo ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et aktsiatehing on SLK maksevõimele kahjulik.
9.16.Ka juhatuse liige T. Rihvk ei teadnud aktsiatehingu negatiivsest mõjust SLK maksevõimele ega pidanudki seda teadma. Seetõttu on alusetu ka temale aktsiatehinguga KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist ette heita. Sellest tulenevalt ei saa V. Leedot käsitada T. Rihvki teole kaasaaitajana.
9.17.Tütarühingute müük ei täida KarS § 384 lg 1 kuriteokoosseisu, sest SLK ei võõrandanud tütarühinguid tegelikust madalama hinnaga. Kaitsja arvates on maakohus vastuoluliselt asunud seisukohale, et 4.-6.07.2106 võisid süüdistatavad võõrandada laevad tütarühingutele ühe hinnaga, kuid võõrandamistehingule järgneval päeval pidid nad arvestama, et laevade väärtus on oluliselt suurem. Tegelikult võõrandasid süüdistatavad tütarühingud lähtudes samadest laevade hindadest, millega laevad eelnevalt tütarühingutele olid võõrandatud. V. Leedo ei teadnud, et Regula Maritime OÜ väärtus on suurem kui 10 000 eurot, sest parvlaeva Regula väärtus on 4 000 000 eurot, millega see hiljem võõrandati TS Laevad OÜ-le. Nimelt tasus TS Laevad OÜ Regula eest oluliselt üle turuhinna, kuid varasematel tehingutel lähtuti põhjendatult Regula turuhinnast. Ka laevade St Ola ning Harilaid ja Kõrgelaid puhul pole tõendeid, millest nähtuks, et V. Leedo pidanuks arvestama nende laevade väärtust suuremana kui hind, millega need olid võõrandatud tütarühingutele. Kaitsja hinnangul oli laevade igaühe eraldi tütarettevõttele võõrandamine igati põhjendatud ja laevandusäris tavapärane riske hajutav tehing olukorras, kus senine stabiilne ärisuund oli lõppenud. Seega V. Leedo ainuomanikuna ja T. Rihvk tegevjuhina täitsid hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest laevad võõrandati kohase vastusoorituse eest ja tegemist oli tehingutega, mis vähendasid SLK äririske. Maakohus ei osuta mingitele tõenditele, millest nähtuvalt pidanuks V. Leedo võimalikuks, et tütarettevõtete osaluse müügitehing põhjustab SLK maksevõime olulise vähenemise.
9.18.Järgnevalt leiab kaitsja, et ka aktsiatele pandi seadmine ei kujuta endast KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu. Kaitsja leiab, et V. Leedo süüdimõistmisel on maakohus kriitikavabalt võtnud arvesse AJ väidet justkui oleks SLK aktsiad pantimise tõttu väärtuslikult vähenenud, sest nende müük on tehtud sõltuvaks pandipidaja OÜ Naive Finants tahtest ja nõusolekust. Kuna pandipidajal puudus nõue, siis ei olnud tal ka mistahes õigusi mõjutada aktsiate müümist ning seetõttu ei saanud aktsiate pantimine SLK varalist seisundit ka
kahjustada. Samuti ei saa süüdistusaktist ega maakohtu otsusest välja lugeda, millises konkreetses rahalises ulatuses SLK-le kuuluvate HKV aktsiate väärtus ning SLK maksevõime pantimise tõttu vähenes. kuigi 29.08.2019 ekspertiisimääruse küsimuse nr 6 kohaselt seati eksperdile ülesandeks tuvastada, kas aktsiate pantimisest tulenevat mõju aktsiate väärtusele on võimalik rahaliselt hinnata, pole AJ sellele küsimusele vastanud. AJ on seega enda arvamuses väitnud, et aktsiate pantimine vähendas nende väärtust, kuid pole suutnud vastata küsimusele, millises rahalises ulatuses on väidetav vähenemine toimunud. Maakohus ei ole enda otsuses sisustanud sedagi, kuidas aktsiate pantimine eraldiseisvalt oleks mõistetav SLK maksevõimet oluliselt vähendava teona KarS § 384 lg 1 koosseisupärase tagajärje mõttes.
9.19.KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteona ei saa käsitada SLK garantiikohustusest tuleneva nõude esitamist. JS ei töödanud välja kuriteoplaani SLK maksevõime või võlausaldajate kahjustamiseks, vaid andis asjaosalistele juriidilist nõu seonduvalt endise äripartneri OM pahatahtliku ja alusetu tegevusega. OM tegevused olid suunatud SLK pankroti põhjustamisele. kantuna nii SLK kui ka HKV varalistest huvidest, edastas JS 25.08.2017 ekirja Lennart Viikmaale esialgsete nõuannetega, kuidas kujunenud olukorras SLK pahatahtlikult käituva äripartneri eest päästa. Ühelgi juhul ei ole põhjendatud JS e-kirju ja tegevust mõista sellisena, et eeltoodu eesmärgi täitmiseks tekitati HKV poolt SLK vastu alusetult suured nõuded. JS kohtueelsetest ütlustest nähtub läbivalt, et igal nõudel oli olemas oma alus ning jooksvalt tegeleti kogunõude summa väljaselgitamisega. Nimelt selgitas JS kohtueelselt, et HKV-l oli SLK vastu piisavalt nõudeid, et ise vajadusel SLK pankrotimenetlus algatada. JS on kinnitanud, et kuna pankrotimenetluse tarbeks oli vaja nõudeid SLK vastu, siis tuli kõik nõuded üles leida. Tehingust, millest tulenevalt tagas OÜ Narva-Line võlgnevust SLK garantii, sai JS teada 06.03.2018. Kuidagi ei osuta JS ütlused seega sellele, et oleks tekitatud HVK poolt SLK vastu alusetuid nõudeid. JS, kelle ütlusi on maakohus pidanud usaldusväärseks ja lubatavaks tõendiks, on ise vastupidiselt kinnitanud, et tema kogus olemasolevad nõuded kokku ja arvutas välja lõppsummad. Mitte ükski asjas kogutud tõend ei võimalda osutada järeldusele, et JS tekitas nõudeid SLK vastu. Kaitsja märgib, et SLK oli 2006. a OÜ-le Narva Line vaidlusaluse garantii andnud, see oli talle jõukohane ja majanduslikult otstarbekas toiming. Garantii olemasolu ei välista isegi asjaolu, et garantiikohustuse kajastamata jätmisega majandusaasta aruannetes rikuti raamatupidamisreegleid. Ka nõukogu otsuse puudumine ei osuta SLK garantiikohustuse puudumisele sama omaniku ja sisuliselt sama juhtkonna tingimustes. Maakohtu järeldused SLK garantiikohustuse puudumisele seisnevad niisiis väidetes, et garantii andmine ei olnud majanduslikult põhjendatud, garantiikirja ei leitud läbiotsimisel, sellest ei teadnud kohtus ütlusi andnud tunnistajad, seda ei kajastatud majandusaasta aruannetes ning selle kohta ei ole säilinud nõukogu otsust. Ükski nendest asjaoludest ei oma tegelikult aga vähimatki tähtsust garantiikohustus olemasolu seisukohalt. Kui garantiikohustust ei fikseeritud kirjalikult või ei olnud see dokumentaalselt enam kui 10 aastat hiljem säilinud (ning selline säilitamiskohustus ka puudub), siis ei saanudki seda hiljem leida. Samuti piisas SLK garantiikohustuse olemasoluks ka üksnes V. Leedo, T. Rihvki ja G. Kundratsi teadmisest ja tegutsemisest ning sellises olukorras ei saagi ükski teine isik anda garantiikohustuse olemasolu kohtus tunnistusi. Ka võimalikud puudused majandusaasta aruannete koostamisel või nõukogu otsuste
vormistamata jätmine ei võimalda järeldada, et SLK pole andnud HKV õiguseellasele 2006. aastal garantiid.
9.20.Kaitsja märgib, et V. Leedo ei ole SLK garantiikirja võltsimisele kaasa aidanud ega võltsitud garantiikirja kasutanud, sest dokumenti kantud andmed olid õiged. maakohus on põhjendamatult välistanud võimaluse, et garantiikirja dokumendi oli koostanud JS tagantjärgi teadmises SLK garantiikohustuse olemasolust, st JS ja süüdistatavate teadmise kohaselt ei tegelenud ta ebaõigete andmetega dokumendi koostamisega. Ka suuline lubadus on piisav võlaõigusseaduse mõistes garantii andmiseks ning selle tagantjärgi kirjalikult vormistamine ei kujuta endast võltsimist. Lisaks pole loogiline, et kui kaotatakse ära mingi vajalik dokument, siis selle uuesti koostamine oleks karistatav või sisaldaks mingit ebaõigussisu. Lisaks eeltoodule on maakohus vastuolus KrMS § 15 lg-tega 1 ja 3 rajanud V. Leedo süüdimõistmise JS ütlustele, keda süüdistatav ja tema kaitsja ei ole saanud küsitleda, sest JS keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. SLK garantiikirja ei ole V. Leedo allkirjastanud ega kohtule esitanud, vaid ta on allkirjastanud üksnes hagiavalduse. Maakohus on aga vastuolus tõendikogumiga väitnud justkui oleks V. Leedo edastanud SLK garantiikirja kohtule.
9.21.Maakohus jättis täielikult adresseerimata ka selle kaitseväite, et V. Leedo süüdimõistmine dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises on vastuolus määratletuse põhimõttega. Nimelt osutas kaitsja kaitsekõnes sellele, et isegi juhul, kui JS koostatud dokumendi näol oleks olnud ebaõigeid andmeid sisaldava dokumentiga, ei ole see karistatav. KarS § 344 vastuolu määratletuse põhimõttega ilmneb juba ainuüksi võltsimise termini abstraktsuse tõttu. Intellektuaalne võltsimine on kirjalik valetamine. Olukordades, kus valetamine karistust väärib, on see niikuinii erinormidega karistatavaks kuulutatud.
9.22.Ka karistuse mõistmisel on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust leides justkui V. Leedo käitumises oleks esinenud KarS § 58 p 1 mõistes omakasu motiiv. Süüdistusaktis V. Leedole sellist etteheidet ei ole esitatud ning süüdistatavat ja tema kaitsjat ei ole selle osas enne ära kuulatud. Maakohtu järeldused karistuse määramisel ei tugine tõenditele ega ole vastavuses tegelike asjaoludega.
9.23.Seoses konfiskeerimisega märkis kaitsja, et selleks puudub alus. Alternatiivselt on ta aga seisukohal, et rakendatud konfiskeerimise ulatus oli süüteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult koormav. Kolmandaks leiab ta, et KarS § 83 1 lg 3 lause 2 esimene alternatiiv jäeti kriminaalmenetlusõigust rikkuvalt rakendamata olukorras, kus kohtul puudus kaalutlusõigus. Konfiskeerimist käsitlevates otsuse punktides pole kaitsja viidatud tõendeid ja argumente kohtuotsuses analüüsitud ning sellega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust ja valesti kohaldatud KarS § 831 lg 2 p-i 1 ja §-i 84. Kaitsja alternatiivne positsioon on, et kui V. Leedo oleks süüdi mõistetud esimeses episoodis – SLK-le HKV aktsiate ost, kaasaaitamine HKV ainuaktsionärina ning täideviimine tegevusetusega SLK nõukogu liikmena – siis oleks kohus pidanud KarS § 831 lg 3 lause 1 tõttu jätma konfiskeerimise osaliselt või täielikult kohaldamata, sest V. Leedo tegevuses ei esine soovi süüdistusaktis kirjeldatud õigushüvede kahjustamiseks. Ta püüdis oma äriühinguid ehk vara kaitsta tema tajutud õigusliku rünnaku
eest. Sellise tegevuse tulemina pole ükski isik kahju kannatanud ning kõigile võlausaldajatele, v.a OM kontrolli all olev Reyna, on nende nõuded tasutud.
9.24.Kaitsja hinnangul tuleb Reyna tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kui V. Leedo süüditunnistamine siiski jõusse jääb, tuleks tsiviilhagi jätta rahuldamata, sest Reynale ei saa mingil juhul olla kahju tekkinud. Kui jõustub Harju Maakohtu otsus, millega jäeti tunnustamata Reyna nõue SLK vastu, siis ei ole Reynal õigust väljamaksele SLK vara arvelt. Kui aga Reyna nõue peaks tunnustamist leida, siis selleks puhuks on HKV nõudele vastava summa hoiustanud Tallinna notar Tea Türnpuu notarikontol. Tsiviilhagiga seoses leiab kaitsja, et maakohus on tsiviilhagi rahuldamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud valesti materiaalõigust. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et (i) puudub õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses; (ii) puudub põhjuslik seos etteheidetavate tegude ja väidetava kahju vahel; (iii) Reynale ei ole kahju tekkinud, kuna Reyna nõue, kui see üldse kohtulikult kinnitust leiab, ei jää ühelgi juhul SLK pankrotimenetluses rahuldamata; ning (iv) viivise nõudmine prahitasudelt sissenõutavaks muutunud viiviselt ei ole lubatav.
9.25.8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse V. Leedol apellatsioonimenetluses, samuti seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.
10.AS Holostovi Kinnisvara kaitsjana taotleb vandeadvokaat E. Muna maakohtu otsuse tühistamist nõupidamissaladuse rikkumise tõttu AS Holostovi Kinnisvarahaldus süüdimõistmises ja karistamises KarS § 345 lg 1 järgi, samuti menetluskulusid ja konfiskeerimist puudutavate otsustuste osas ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist HKV süüdimõistmises ja karistamises KarS § 345 lg 1 järgi, samuti menetluskulusid ja konfiskeerimist puudutavate otsustuste osas, samuti tühistada ning kustutada kinnistusraamatus konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid ning mõista Eesti Vabariigilt HKV kasuks välja menetluskulud.
10.1.Apellant esitab samasisulised argumendid V. Leedo apellatsiooniga puutuvalt nõupidamissaladuse rikkumisse ning teistesse kriminaalmenetlusõiguse olulistesse rikkumistesse maakohtus, samuti puutuvalt tõendite ühekülgsesse ja puudulikku hindamisse. Samuti väljendab ta V. Leedo kaitsja apellatsioonis märgituga samasisuliselt enda arusaama alljärgnevas: 1) SLK garantiikirja ei ole võltsitud 2) SLK garantiikirja kohtule esitamine ei ole käsitatav võltsitud dokumendi kasutamisena 3) kriminaalmenetluses läbi viidud AJ ekspertiis ei ole lubatav ega usaldusväärne tõend; 4) konfiskeerimiseks puudub alus. Alternatiivselt on kaitsja aga seisukohal, et rakendatud konfiskeerimise ulatus oli süüteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult koormav. Kolmandaks leiab ta, et KarS § 831 lg 3 lause 2 esimene alternatiiv jäeti kriminaalmenetlusõigust rikkuvalt rakendamata olukorras, kus kohtul puudus kaalutlusõigus.
10.2.8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse HKV-l apellatsioonimenetluses, samuti seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.
11.T. Rihvki kaitsjad taotlevad nõupidamistoa saladuse rikkumise tõttu maakohtu otsuse tühistamist T. Rihvki puudutavas osas ja kriminaalasja samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotlevad nad maakohtu otsuse tühistamist T. Rihvki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi nina tema õigeksmõistmist neis kuritegudes; samuti tema menetluskulusid, tsiviilhagi ja selle tagamiseks seatud võõrandamise keelumärget puudutavas osas. Kaitsjad taotlevad kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi (aktsiatehing ja SLK tütarettevõtete müük). Veel taotlevad nad Reyna tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning tsiviilhagi tagamiseks tehtud keelumärgete kustutamist. Lisaks taotlevad kaitsjad T. Rihvkile menetluskulude hüvitamist.
11.1.Apellandid esitavad samasisulised argumendid V. Leedo apellatsiooniga puutuvalt nõupidamissaladuse rikkumisse ning teistesse kriminaalmenetlusõiguse olulistesse rikkumistesse maakohtus, samuti puutuvalt tõendite ühekülgsesse ja puudulikku hindamisse. Samuti väljendavad nad V. Leedo kaitsja apellatsioonis märgituga samasisuliselt enda arusaama alljärgnevas: 1) T. Rihvkile ei ole süüdistuses ette heidetud KarS § 384 lg-s 1 sätestatud teist teoalternatiivi (s.o maksejõuetuse põhjustamist); 2) T. Rihvkile etteheidetavad teod ei ole käsitatavad ühe jätkuva teona; 3) aktsiate omandamise ja tütarettevõtete müügitehingu osas etteheidetavad teod on aegunud; 4) kriminaalmenetluses läbiviidud AJ ekspertiis ning MNi ja AA arvamus ei ole lubatavad ega usaldusväärsed tõendid; 5) SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu; 6) aktsiate omandamise tehing ei täida KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisu; 7) SLK tütarettevõtete müügitehing ei kujuta endast KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu; 8) aktsiatele pandi seadmine ei kujuta endast KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu; 9) SLK garantiikohustusest tuleneva nõude esitamisega ei pandud toime KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu; 10) SLK garantiikirja ei ole KarS § 344 lg 1 mõistes võltsitud; 11) T. Rihvki vastu esitatud tsiviilhagi on alusetu, sest puudub õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses; puudub põhjuslik seos etteheidetavate tegude ja väidetava kahju vahel; Reynale ei ole kahju tekkinud, kuna Reyna nõue ei jää mingil juhul SLK pankrotimenetluses rahuldamata; ning viivise nõudmine prahitasudelt sissenõutavaks muutunud viiviselt ei ole õiguslikult võimalik.
11.2.1.Täiendavalt on apellandid T. Rihvki aktsiate omandamise episoodis KarS § 384 lg 1 järgi süüditunnistamise kohta märkinud, et maakohus on T. Rihvki süüdi tunnistanud põhjusel, et ta on tegutsenud aktsiatehingut tehes ilma nõukogu nõusolekuta. Pelk tegutsemine ilma nõukogu nõusolekuta KarS § 384 lg 1 koosseisu aga ei täida, sest koosseisu täitmiseks peab esinema ka teadmine tehingu kahjulikust mõjust äriühingu varale ning selle võimalikuks pidamine, et tehing vähendab oluliselt SLK maksevõimet. Kumbagi nendest asjaoludest ei ole maakohus faktiliselt tuvastanud, vaid on vastupidiselt tõendipõhiselt korrektselt kinnitanud, et T. Rihvk aktsiatehingu asjaolusid ei teadnud. Seejuures on maakohus asjaolude mitteteadmist
võtnud õigustava asjaoluna arvesse kõikide teiste SLK juhatuse liikmete puhul, kuid mitte T. Rihvki puhul.
11.2.2.Kaitsjate hinnangul pelgalt asjaolu, kas ja millisel määral teadis T. Rihvk SLK majanduslikust seisust, ei tähenda, et ta pidas aktsiatehingu puhul võimalikuks SLK maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse põhjustamist. SLK pankrot kuulutati välja alles kaks ja pool aastat pärast aktsiatehingu toimumist. Isegi kui T. Rihvk oleks pidanud võimalikuks, et aktsiatehinguga kahjustatakse SLK varalist seisundit, ei saanud see olla tema teadmiste kohaselt SLK maksevõimet oluliselt mõjutav tehing või SLK maksejõuetuse põhjus. Apellandid juhivad tähelepanu sellele, et maakohus ei arvestanud, et pärast aktsiatehingu sooritamist sõlmis SLK DPR-ga Release Agreement’id, mis olid ilmselgelt kantud eesmärgist jätkata SLK majandustegevust. Kui aktsiatehingu sooritamise eesmärk olnuks SLK maksejõuetuse põhjustamine või oleks seda sellise tegevusega võimalikuks peetud, ei oleks olnud tarvidust selliseid kokkuleppeid sõlmida. Samuti ei olnud aktsiatehing kaitsjate arvates objektiivselt SLK maksejõuetuse väljakujunemise põhjus ega mõjutanud võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust.
11.3.Seonduvalt T. Rihvkile aktsiate pantimise episoodis tehtud etteheitega märgivad apellandid, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei võimalda osutada järeldusele justkui oleks T. Rihvk olnud teadlik aktsiate pantimisega seonduvatest asjaoludest. Tema oli aktsiate pantimise osas pelgalt formaalses rollis n-ö allkirjastajana. Aktsiate pantimiseks oli olemas nõukogu luba, mistõttu tegutses T. Rihvk pädeva organi otsuse alusel, mille õiguspärasuses tal polnud põhjust kahelda. Maakohus on paljasõnaliselt väitnud justkui T. Rihvk oleks olnud teadlik aktsiate pantimise kahjulikust mõjust SLK varalisele seisundile.
11.4.Seoses T. Rihvkile SLK garantiikirja võltsimises esitatud süüdistusega märkisid T. Rihvki kaitsjad täiendavalt V. Leedo kaitsja apellatsiooniga kokkulangevate argumentidega veel seda, et maakohtu hinnangul ei ole leidnud kinnitust, nagu oleks JS monteerinud garantiikirjale T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad. Põhjendustest nähtuvalt on kohus võtnud eelduseks justkui kaitsja peaks lükkama ümber süüdistuse hüpoteesi, et T. Rihvk on garantiikirjale lisanud enda allkirja. Samas lükkab just prokuratuuri esitatud käekirjaekspertiis selle võimaluse ümber, sest ekspertiisiaktist tulenevalt ei ole võimalik teha järeldusii, kas T. Rihvk on dokumendi allkirjastanud või mitte. Kokkuvõttes puuduvad tõendid, mille põhjal saaks T. Rihvkile võltsimist ette heita.
11.4.8. augustil 2025 esitasid kaitsjad taotluse T. Rihvkil apellatsioonimenetluses, samuti seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.
12.L. Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati L. Viikmaa süüdi, rahuldati kannatanu tsiviilhagi, jäeti hagi tagamise abinõud muutmata ning mõisteti välja menetluskulud ja kannatanu valitud esindajate tasu. Apellandid paluvad uue otsusega mõista L. Viikmaa süüdistustes KarS § 384 lg 1, KarS § 384 lg 1 - § 13 lg 1 ning KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi õigeks ning jätta L. Viikmaale kriminaalmenetlusega tekkinud kulud Eesti
Vabariigi kanda. Kaitsjad taotlevad Reyna tsiviilhagi KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi vaatamata jätta ning jätta tsiviilhagi menetlemisest L. Viikmaale tekkinud kulud KrMS § 182 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kanda. Alternatiivselt taotlevad nad Reyna tsiviilhagi rahuldamata jätta ning jätta tsiviilhagi menetlemisest L. Viikmaale tekkinud kulud OÜ Reyna Trade (pankrotis) kanda, samuti mõista Reynalt L. Viikmaa kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Kaitsjad taotlevad tsiviilhagi tagamiseks L. Viikmaa omandis olevale kinnisasjale seatud hüpoteegi tühistamist. Samuti taotlevad kaitsjad apellatsiooni läbi vaatamist suulises menetluses. Lõpuks taotlevad apellandid, et ringkonnakohus võtaks täiendava tõendina asja materjalide juurde Pärnu Maakohtu 10.02.2025 otsuse tsiviilasjas nr 2-19-7703.
12.1.Kaitsjate arvates on ekslik maakohtu seisukoht, nagu ei peaks süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi olema nimetatud kõik süüdistatava võlausaldajad ja ei piisa üksnes peamiste võlausaldajate nimetamisest ning selle tuvastamisest, et süüdistatav on võlgnik. Küsimus võlgnikuks olemisest on lahutamatult seotud konkreetsete võlasuhetega. Kui kaitsjad oleksid edukalt vastustanud, et SLK ei olnud DPR-i ees võlgnik, poleks süüdistusaktist järele jäänud mitte ühtegi fakti, millele tuginevalt oleks kohus saanud kontrollida, kas AS SLK oli võlgnik ja seega erisubjekt KarS § 384 lg 1 tähenduses. Eelnevat silmas pidades tuli maakohtul hinnata etteheidetavate tegude koosseisupärasust üksnes SLK ja DPR-i vaheliste võimalike võlasuhete kontekstis.
12.2.Kaks L. Viikmaale etteheidetavat tegu on toime pandud selliste võlasuhete ajal, mis ei olnud pankroti välja kuulutamise hetkel enam relevantsed. Teo koosseisupärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta seda, kas konkreetne võlasuhe, mille ajal varalise seisundi kahjustamine toime pandi, on relevantne ka pankroti välja kuulutamise hetkel. HKV aktsiate omandamine ja tütarettevõtete müük toimus enne SLK ja DPR-i vahel release agreement’ide sõlmimist 1. märtsil 2017. KarS § 384 eesmärgiks ei ole kaitsta võlausaldajaid, kellel ei ole pankroti väljakuulutamise seisuga võlgniku vastu enam nõudeid.
12.3.1.Kaitsja märkis, et maakohus on ebaõigesti käsitanud HKV ostmisel L. Viikmaa käitumist samaaegselt T. Rihvkil kuriteo KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise hõlbustamise, s.t kuriteole kaasaaitamisena ning SLK nõukogu liikmena selle tehingu osas passiivseks jäädes tegevusetusega KarS § 384 lg 1 koosseisu realiseerimisena. Kaitsja hinnangul ei saa Ühte ja sama kuriteokoosseisu ei saa realiseerida sellele tegevusega kaasa aidates ja seda samal ajal ise tegevusetusega toime pannes. Selmet korrata süüdistusaktis püstitatud erinevaid kvalifikatsioone, pidanuks kohus otsustama, millisel tegevusel (või tegevusetusel) lasub L. Viikmaale süüks arvatava käitumise raskuskese – seda sõltumata sellest, kuidas tuleb isiku käitumine kvalifitseerida kogumis.
12.3.2.Maakohus on analüüsinud tõendeid ühekülgselt ning jätnud arvesse võtmata tõendid, mille kohaselt konsulteeris L. Viikmaa tehingu sisu ja vandeaudiitor RR hinnangut teiste hulgas SLK audiitoritega. Pole tõendatud, et L. Viikmaa teadnuks RR hinnangu ebaõigsust ning rikkunuks seega enda hoolsuskohustust SLK nõukogu liikmena. Lisaks tuleb hinnata seda, kas nõukogu liikmel oli võimalus astuda samme kahjuliku tehingu ärahoidmiseks ning
kui oli, aga ta neid samme ei astunud, kas see tõi kaasa kahjuliku tehingu sõlmimise. Juhtorgani liikme poolt temal lasuvate peamiste ja spetsiifiliste kohustuste täitmist ei saa hinnata juriidilisele isikule tekkinud tulemi (tagajärje) kaudu, vaid selle kaudu, kas juhtorgani liige on rakendanud temalt nõutavat hoolsuse määra oma kohustuste täitmisel. Maakohus on leidnud, et L. Viikmaa pidi teadma RR hinnangu ebaõigsusest seetõttu, et G. Kundrats tõstatas sellega seoses kahtlusi, ning et L. Viikmaa ei teinud täiendavaid pingutusi aktsiate tegeliku väärtuse leidmiseks. Tegelikult on tõendatud, et L. Viikmaa kontrollis HKV aktsiate väärtuse hindamise õigsust SLK audiitorite abil, kuid maakohus on sellekohased tõendid tähelepanuta jätnud.
12.3.3.Väide, nagu oleks L. Viikmaa teadnud SLK kehvast majanduslikust olukorrast ja nõuete perspektiivitusest, ei põhine uuritud tõenditel. Ehkki süüdistusaktis on osa tõendite juures osutatud sellele, et SLK majanduslikest raskustest olid teadlikud näiteks V. Leedo ja T. Rihvk, siis L. Viikmaa osas vastavad osutused puuduvad. L. Viikmaale teadaolevalt otsis SLK aktiivselt uusi tegutsemissuundasid, osales uutel hangetel ega plaaninud äritegevusega lõpetada, kusjuures SLK juhatus, finantsjuht (või V. Leedo) ei andnud L. Viikmaale teavet selle kohta, nagu oleks SLK majanduslik olukord keeruline. Seejuures ei olnud L. Viikmaa teadlik Elb-Link Reederei GmbH projekti ebaõnnestumisest ja SLK nõuete vähesest perspektiivikusest. L. Viikmaale teadaolevalt andis V. Leedo korduvalt erinevaid kinnitusi selle kohta, et SLK majanduslike probleemide korral rahuldab võlausaldajate nõuded HKV. L. Viikmaa subjektiivse koosseisu (veel enam – kavatsuse) tuvastamiseks ei piisa pelgalt sellest, et oli üldteada, et SLK kaotas suursaarte vahelise praamiveo korraldamise hanke.
12.3.4.Maakohus ei ole analüüsinud kaitseväidet, et L. Viikmaa tegevuskohustuse täitmine ei oleks tehingu toimumist ära hoidnud. Maakohus on ise kirjeldanud, kuidas kõik SLK otsused võttis vastu V. Leedo. Kohus on tsiteerinud nii V. Leedot kui mitmeid tunnistajaid, kelle sõnul polnud nõukogul mitte mingisugust otsustus- või algatusõigust, kuna kõike otsustas V. Leedo ainuisikuliselt. V. Leedo ütluste kohaselt on ta märkinud aktsiatehingu kohta, et tema roll oli võtta vastu lõplik otsus. Ta on kinnitanud, et aktsiatehingu üheks eesmärgiks oli soov mitte hoida SLK kontol vabu vahendeid, mistõttu ta andis juhised ja otsustas ise aktsiatehingu toimumise üle. Sellele vaatamata leiab kohus, et L. Viikmaale tuleb ette heita seda, et ta ei taotlenud nõukogu esimehelt V. Leedolt koosoleku kokkukutsumist juhatuse liikme T. Rihvki tagasikutsumiseks või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmiseks ning jättis teadlikult seadusest ja põhikirjast tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata, kuigi tal oli tegelik võimalus kahjulik tehing ära hoida. See järeldus on eelnevalt kirjeldatuga ilmses vastuolus. Kaitsjate arvates ei ole tegevusetusetteheite eesmärk panna isikule sellist tegutsemiskohustust, mille täitmine ei saa olla edukas, st väärata või mõjutada millegi toimumist või selle võimalikke järelmeid. tegevusetusdelikti korral tuleb põhjuslikkuse tuvastamiseks näidata, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata, kuid arutataval juhul seda seost ei eksisteeri.
12.3.5.L. Viikmaa ei teadnud, et RR hinnang AS HKV aktsiatele on ebaõige, ning et vastavaid kahtlusi ei väljendanud ka AS SLK audiitorid, kellega L. Viikmaa sel teemal nõu pidas. Sellega arvestades leidnuks maakohus, et L. Viikmaal puudus kahekordne tahtlus, st et
ta ei aidanud tahtlikult kaasa T. Rihvki tahtlikule õigusvastasele teole, s.o AS SLK varalise seisundi kahjustamisele.
12.3.6.Uuritud tõendite ja ka otsuses sõnastatud järelduste valguses pidanuks maakohus tuvastama, et L. Viikmaa oli vahendiks, mille abil tegu toime pandi. Kuigi L. Viikmaa tegeles aktsiatehinguga V. Leedo käsundil, ei näita uuritud tõendid, nagu oleks hinnangu HKV väärtuse määramiseks tellinud L. Viikmaa ise või nagu pidanuks L. Viikmaa „valgustama“ RR sellest, et ta tegeleb V. Leedo käsundil. Seejuures L. Viikmaa ei teadnud, et RR hinnang HKV väärtuse kohta on ebaõige. Samuti ei olnud tal teavet HKV raamatupidamise andmete kohta, mis võinuks olla mingikski indikatsiooniks selle kohta, mis võib olla HKV väärtus. L. Viikmaal oli pelgalt kulleri ja pastapliiatsi roll. L. Viikmaa teadis, mis on tehingu sisu, mis summal ja viisil seda tehakse, kuid L. Viikmaa ei pidanud võimalikuks, et tegemist võiks olla AS SLK varaliste huvide kahjustamisega.
12.4.1.Seoses etteheitega SLK tütarettevõtete müügiga SLK varalise seisundi kahjustamises märgivad kaitsjad esmalt, et maakohus on teinud järeldusi üksnes valitud sortimendi tõendite või sootuks oletuste pinnalt, mitte aga jälgitavalt uuritud tõendeid analüüsinud ja oma siseveendumuse kujunemist kajastanud.
12.4.2.Maakohtu järeldus, nagu oleks SLK nõukogu andnud loa vahetult pärast müügitehingu toimumist, on vastuolus uuritud tõenditega. 8. juuli 2016. a kuupäeva kandev SLK nõukogu otsus nr 05/2016, mis kannab V. Leedo, MT ja L. Viikmaa allkirja, vormistati mitu kuud pärast tütarettevõtte osade müügitehingu faktilist toimumist. 2016. aasta juuli- ja augustikuus ei leidnud SLK mitte kedagi, kes oleks soovinud tulla Jüri Reede asemel SLK nõukogu liikmeks. Sellel põhjusel jäi venima ka majandusaasta aruande kinnitamine. Maakohtu järeldused, mis tuginevad üksnes äriregistrist nähtuvale, on vastuolus uuritud tõenditega ning on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Tõendite valikuline hindamine on mõjutanud faktiliste asjaolude tuvastamist ning käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
12.4.3.L. Viikmaa vastutuse hindamisel on oluline tuvastada, millal nõukogu otsus nr 05/2016 päriselt allkirjastati. See on oluline selleks, et analüüsida põhjusliku seose olemasolu. Kuna tütarettevõtete müügitehingu ajal ei olnud SLK juhatusel nõukogu otsust, ei saa nõukogu otsust käsitleda tehingu toimumise (ja seega tagajärjega) põhjuslikuna. Isegi kui minna kaasa maakohtu mõttekäiguga, mille kohaselt vormistati nõukogu otsus tõepoolest 8. juulil 2016, s.o üks päev pärast müügitehingu toimumist (millega L. Viikmaa kaitsjad ei nõustu), säilib küsimus põhjusliku seose olemasolust.
12.4.4.Kaitsjate hinnangul ei ole L. Viikmaa kunagi andnud nõusolekut tütarettevõtete ebamõistlikult soodsa hinnaga võõrandamiseks, kuna ka nõukogu otsuses, millel on L. Viikmaa allkiri, ei olnud müügihinda märgitud. Maakohtu lähtus eeldusest, et SLK nõukogu oli tütarühingute osade võõrandamiseks luba andes juba teadlik, et (i) tehing on toimunud ning (ii) tehingu hinnaks oli osade nimiväärtus. Neid eeldusi ei toeta aga vähemalt L. Viikmaa osas mitte ükski uuritud tõend. L. Viikmaa ei olnud ei laevade ega ka tütarettevõtete
võõrandamisega peetud e-kirjavahetuse osaline; samuti ei olnud L. Viikmaa kursis läbirääkimistega AS Tallinna Sadama või tema tütarettevõtetega, sest selle otsused tegi V. Leedo ainuisikuliselt, teisi nõukogu liikmeid sisuliselt kaasamata. Ka ses osas on maakohtu järeldused rajatud tõendamata eeldustele, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
12.4.5.L. Viikmaa ei suunanud T. Rihvki ega olnud seotud tütarettevõtete osade müügiprotsessiga. Maakohus on V. Leedo ütlusi käsitlenud L. Viikmaad puudutavas osas erapoolikult, lugedes usaldusväärseks L. Viikmaad süüstavaid ütlusi, kuid pidanud ebausaldusväärseks teda õigustavaid ütlusi. Ükski uuritud tõend ei kinnita, nagu oleks T. Rihvk laevade või tütarettevõtete osade müügiga seonduvalt kordagi L. Viikmaa poole pöördunud.
12.5.1.Seoses L. Viikmaale tehtud etteheitega HKV aktsiate pantimisel osutavad kaitsjad, et maakohus ei käsitlenud kaitseväiteid, mille kohaselt ei olnud AS SLK 2018. aasta alguses DPR-i võlgnik. Osaliselt võib seda õigustada see, et maakohtu arvates ei eelda võlgnikuks olemise (st erisubjektsuse) tuvastamine võlausaldajate eraldi välja toomist süüdistusaktis – seisukoht, mida kaitsjad jätkuvalt vastustavad.
12.5.2.Aktsiate pantimist ei arutatud AS SLK nõukogu tasandil ning maakohus on oma teistsuguses järelduses põhjendamatult tuginenud V. Leedo ütlustele. Maakohus ei saanud V. Leedo ütlustele tuginevalt järeldada, et aktsiate pantimise otsust oli sisuliselt arutatud ka L. Viikmaaga – V. Leedo üksnes oletas, et küllap oli nõukoguga asi läbi arutatud, kuid tegelikkuses ei olnud tal ütluste andmise ajal teadmist isegi sellest, kes nõukogusse kuulusid. Maakohtu eksimused V. Leedo ütluste usaldusväärsuste hindamisel ja nendele tuginemisel on olulised KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna need on mõjutanud faktiliste asjaolude tuvastamist. Asja õigeks lahendamiseks tulnuks maakohtu poolt tsiteeritud V. Leedo ütlused jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale.
12.5.3.Nõukogu otsuse hilisem allkirjastamine ei olnud tehingu toimumise (ja seeläbi tagajärje saabumisega) põhjuslikus seoses, kuna juhatuse liikmetel ei olnud nõukogu nõusolekut enne pantimistehingu tegemist või selle ajal ning nõukogu otsus allkirjastati oluliselt hiljem. Seega pantimistehingu toimumine ei sõltunud L. Viikmaa allkirjast, mistõttu ei olnud L. Viikmaale etteheidetav tegevus – nõukogu otsuse tagantjärele allkirjastamine – tehingu toimumise ja seega tagajärje saabumisega põhjuslikus seoses.
12.5.4.Uuritud tõendid ei võimalda lugeda L. Viikmaad aktsiate pantimistehingu planeerijaks või koordineerijaks. Pelgalt see, et L. Viikmaa oli tehingust teadlik, ei tee temast veel tehingu kaastäideviijat, seda isegi mitte siis, kui ta sai aru, et teine juhtorgani liige käitub õigusvastaselt.
12.5.5.Ebaõige on ka maakohtu hinnang, nagu valitsenuks L. Viikmaa MT ülekaaluka teadmisega. Selle kohta puuduvad tõendid.
12.5.6.Kohus on väljunud süüdistuse piiridest, omistades L. Viikmaale vastutuse tegude eest, milles talle süüdistust esitatud ei ole. Nimelt ei ole L. Viikmaale esitatud süüdistust ca 19 miljoni euro suuruse hagi õigeks võtmises, s.o süüdistusakti peatükis 2.4 kirjeldatud sündmustega seotud olemist. Seega on süüdistusaktist hälbiv ja tõendamata otsuse p-s 13.1 sisalduv väide: „Järgnevalt on süüdistatav T. Rihvk 31.05.2018 võtnud SLK juhatuse liikmena õigeks Holostovi KVH hagi summas 18 891 010,94 eurot, millega on süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa tahtlikult suurendanud SLK kohustusi veelgi.“
12.5.7.Kohus ei ole tuvastanud, kas HKV aktsiate pantimine eraldiseisvana vähendas SLK maksevõimet oluliselt. Kõik maakohtu järeldused maksevõime olulisest vähendamisest tuginevad sellele, millist mõju evis SLK maksevõimele aktsiate pantimine koos sellele järgnenud hagi õigeksvõtuga. Mingisuguseid arvandmeid, mis võimaldaks hinnata, mis summas pantimine aktsiate väärtust tegelikult vähendas või milline oli selle proportsioon võlausaldajate nõuetest, ei sisaldu ei finantsekspertiisis, eksperdi või asjatundja ütlustes ega ka kohtuotsuses.
12.6.Seoses tsiviilhagiga märgivad kaitsjad, et maakohus ei ole vastanud kaitseväidetele, mis selgitasid, miks ei ole hagejal SLK vastu nõuet. Isegi kui hageja nõude olemasolu jaatada, on hagi rahuldamise eelduseks see, et SLK pankrotimenetluses seda nõuet ka tunnustatakse. Arutataval juhul on aga Pärnu Maakohus SLK pankrotiasjas jätnud hageja nõude tunnustamata. Üldistatult leidis kohus viidatud tsiviilasjas, et SLK on hagejale nõude tasunud, tasudes oma tagastatava sisendkäibemaksu arvelt Reyna maksukohustusi. Veel osutavad kaitsjad, et on tõendamata, nagu jääks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldamata. Samuti on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist viivisenõudelt. Tulenevalt sellest, et maakohus ei võtnud faktiliste asjaolude ja L. Viikmaa vastutuse tuvastamisel arvesse mitmeid olulisi kaitsekõnes käsitletud seisukohtasid, sh küsimust L. Viikmaale etteheidetava tegevuse ja tagajärje vahelise põhjuslikkuse puudumist, paluvad allakirjutanud võtta tsiviilhagi lahendamisel (kui kohus peaks selleni jõudma) arvesse ka L. Viikmaa kaitsekõne p-des 301-305 käsitletut.
12.7.Kaitsjad paluvad ringkonnakohtul võtta täiendava tõendina vastu Pärnu Maakohtu 10.02.2025 otsuse tsiviilasjas nr 2-19-7703. Nimetatud otsus tõendab, et osaühingu Reyna Trade nõue AS SLK pankrotimenetluses jäeti tunnustamata, mis tõendab omakorda, et kannatanul puudub kahju, mille hüvitamist oleks võimalik käesoleva kriminaalasja raames nõuda.
12.8.8. augustil 2025 esitasid kaitsjad taotluse L. Viikmaal apellatsioonimenetluses, samuti seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.
13.G. Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotleb maakohtu otsuse tühistamist G. Kundratsi süüdimõistmise ja karistamise ning temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. Ta palub uue otsusega mõista G. Kundrats KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 344 lg 1 järgi esitatud süüdistustes õigeks; jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda, hüvitades G. Kundratsile riigieelarve vahenditest 61 350 eurot kohtueelses menetluses ja
esimese astme kohtu menetluses kantud kaitsjatasu katteks ning lisaks apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu vastavalt ringkonnakohtule täiendavalt esitatavale menetluskulude nimekirjale.
13.1.Apellandi hinnangul ei ole G. Kundratsile ette heidetud garantiikirja võltsimine tõendatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et G. Kundrats viibinuks 9. märtsil 2018 Kuressaares Kohtu 1 kontoriruumides, kus väidetav võltsimine toime pandi, et ta oleks kohtunud seal JSga ning allkirjastanud SLK garantiikirja. Tõendeid pole ka selle kohta, et JS või keegi teine oleks G. Kundratsiga arutanud garantiikirja või selle alusel esitatava nõudega seonduvat. Ekspertiisiaktid, mis garantiikirja uurimiseks koostati, ei kinnita, et G. Kundrats oleks garantiikirja allkirjastanud. Selle kohta pole ka muid tõendeid. On võimalik, et G. Kundratsi allkirja kujutis on garantiikirjale monteeritud mõnelt muult G. Kundratsi allkirja kandvalt dokumendilt. Maakohtu teistpidised põhjendused ei ole veenvad. Kaitsja osutab, et asjaolu, kas T. Rihvk ja G. Kundrats teadsid, et nende allkirju võltsitud dokumendile kantakse, ei oma tähtsust selle hindamise seisukohast, kas G. Kundrats on ise dokumenti võltsinud. Kaitsja osutab aga veel sellele, et samavõrra on võimalik ka see, et G. Kundrats isegi ei teadnud võltsimisest. SLK-s tegi otsused alati ainuisikuliselt V. Leedo, mistõttu on ka võimalik, et G. Kundrats ei mäletanud 2006. a pärineva garantii väljastamise asjaolusid ning uskusid V. Leedo väiteid selle kohta, et garantii on tõesti väljastatud. Apellant märgib, et maakohus ei ole kaitseväiteid põhjendatult ja veenvalt ümber lükanud ning seda ei saagi teha, sest tõendid ei anna selleks alust. Garantiikirja võltsimise asjaolude osas ühtviisi võimalikud nii süüdistusversioon kui kaitseversioon. Järelikult pidanuks maakohus kohaldama KrMS § 7 lg 3 ning asuma selle alusel seisukohale, asjaolu, nagu allkirjastanuks G. Kundrats SLK garantiikirja 09.03.2018 a, ei ole tõendatud. Dokumendi allkirjastamise fakti tõendamatuse tõttu ei saa tuvastada KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu täidetust G. Kundratsi tegevuses.
13.2.Tunnistaja JS kohtueelses menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustele ei saa kohtuotsuse tegemisel tugineda kahel põhjusel: esiteks läheks see vastuollu KrMS § 15 lg 3 sätestatud reegliga ja teiseks pole täidetud KrMS § 291 lg 3 p 1 sätestatud tingimus. Maakohtu hinnang, et SLK garantiikirja võltsimise osas on süüdistusversioon tõendatud ka JSe ütlusi arvestamata, on ühemõtteliselt ekslik. JS ütlused on ainus tõend, mis üheselt toetab süüdistusversiooni ja räägib vastu kaitseversioonile. Soov saavutada enda suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine võis motiveerida JSt andma teisi isikuid süüstavaid ja enda süüd vähendavaid ütlusi ning see asjaolu annab aluse kahelda tõendi usaldusväärsuses.
13.3.Kuivõrd G. Kundratsi väidetav kaasaaitamine SLK maksejõuetuse põhjustamisele seisnes süüdistuse kohaselt garantiikirja võltsimises, siis tuleb kriminaalasja lahendamisel asuda seisukohale, et ka KarS § 384 lg 1 – § 22 lg 3 tunnustele vastavat tegu G. Kundrats toime pannud ei ole.
13.4.8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse G. Kundratsil apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.
14.Prokuratuur esitas apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist T. Rihvkile, V. Leedole, L. Viikmaale ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata jätmise osas ning uue otsusega mõista T. Rihvkile, V. Leedole, L. Viikmaale vangistused maakohtu mõistetud määras ning AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus rahaline karistus maakohtu mõistetud määras.
14.1.Prokuratuuri hinnangul rikkus maakohus süüdistatavate karistusest tingimisi vabastamisel materiaalõigust ning kohaldas karistust ebaõigesti, sest arutataval juhul puuduvad alused KarS § 73 kohaldamiseks. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamise otsustust tuleb kohtul põhjendada. Täpsemalt peab kohus ära näitama, milles seisnevad teo toimepanemise tehiolude või süüdlase isiku märkimisväärsed erisused. Maakohtu otsuses need põhjendused puuduvad.
14.2.Maakohtu viide V. Leedo laitmatule elukäigule on arusaamatu. Samuti on ebaselge, millised kohtu viidatud V. Leedo toime pandud kuriteo asjaolud tingivad mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmise. Teiste süüdistatavate osas pole aga maakohus oma järeldusi üldse põhjendanud.
14.3.Apellandi hinnangul ei täida käesoleval juhul süüdistavate suhtes vangistusest tingimisi vabastamine karistuse eripreventiivseid ega üldpreventiivseid eesmärke. Prokuratuuri arvates ei anna teo tehiolud ega T. Rihvki, V. Leedo või L. Viikmaa isikuid iseloomustavad asjaolud alust jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Samuti ei esine teo tehiolusid või isikut iseloomustavaid asjaolusid, mis õigustaks karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus puhul. Apellant osutab, et kuriteo asjaolude arvestamisel tuleb kohtul arvestada kuriteo raskust aga ka kuriteo tehiolusid. Maakohtu otsuse põhjendustest kuritegude koosseisuasjaolude käsitlemisel nähtub, et süüdistatavate käitumise näol oli tegemist ulatuslike ja pigem raskete rikkumistega. V. Leedo oli kuriteo toimepanemise initsiaator ja sealjuures ei piirdunud ta üksi tegutsemisega, vaid ta kaasas nö kuritegelikesse skeemidesse ka teisi inimesi. Varasema karistatuse puudumine ei tingi automaatselt süüdistatava karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. On tõsi, et süüdistatavaid ei ole varem karistatud ja et ka pärast käesoleva menetluse esemeks olevate kuritegude sooritamist ei ole nad uusi kuritegusid toime pannud. Samas tuleb siingi arvestada seda, et nad sooritasid kuritegusid aktiivselt pikema aja jooksu ning nende organiseerituse aste oli märkimisväärne.
14.4.Maakohtu valitud karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatuse tunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda. Üldpreventsiooni eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normide kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Sageli võib avalikus ruumis kuulda etteheiteid, miks püütakse
pisivargaid, aga ei tegeleta tõsiste ja oluliste kurjategijatega. Seejuures on levinud käibefraas „rikkad tõllas, vaesed võllas“. Milline on aga õigussüsteemi sõnum, kui süüdi mõistetud äriühingule, mille väärtus on 25 miljonit eurot, mõistetakse sedavõrd ulatusliku kuriteo eest tingimuslik rahaline karistus? Karistuse karmus peab ka raskete majanduskuritegude ja avaliku usalduse vastaste kuritegude puhul omama ennetavat üldpreventiivset toimet ja andma tugeva signaali võimalikele sarnaste kuritegude kavandajatele ja toimepanijatele. Karistus peab andma ka ühiskonnale selge sõnumi selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil.
15.Prokuratuur on esitanud taotlused jätta rahuldamata apellantide taotlus tõendite kogumiseks ja vastu võtmiseks ning võtta kriminaalasja juurde 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks oleva CD-plaat.
16.V. Leedo ja HKV kaitsja on esitanud vastuväite prokuröri taotlusele võtta kriminaalasja juurde 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olev CD-plaat. Kaitsja märgib, et prokuratuuri taotlus pole põhjendatud. Maakohtus avaldatud ja uuritud osas on tõendid kohtutoimikusse üle antud paberkandjal ning pole vajadust nende korduvaks esitamiseks muul andmekandjal.
17.Kannatanud OÜ Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenheart (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis) esitasid maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist järgnevas osas.
17.1.Kõigepealt palub OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts tühistada maakohtu otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV menetluskuludest ning viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Dagenhart (pankrotis). Haldur palub uue lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda või alternatiivselt vähendada OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) välja mõistetud menetluskulusid.
17.2.Järgnevalt palub OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo tühistada maakohtu otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV menetluskuludest ning viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis). Haldur palub uue lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda või alternatiivselt vähendada OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) välja mõistetud menetluskulusid.
17.3.OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV menetluskuludest ning viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis), samuti osas, millega kohus jättis T. Rihvkilt, V. Leedolt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja mõistmata OÜ Reyna Trade (pankrotis) menetluskulud 37 863,84 eurot ületavas osas. Haldur palub uue lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda, samuti või alternatiivselt vähendada OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) välja mõistetud menetluskulusid, samuti mõista OÜ Reyna Trade (pankrotis) täiendavad menetluskulud summas 224 412 eurot välja kas riigilt või solidaarselt T. Rihvkilt, V. Leedolt ja L. Viikmaalt.
17.4.Määruskaebusmenetluse kulu taotletakse jätta riigi kanda.
17.5.Määruskaebuse esitajate hinnangul jäeti suur osa menetluskuludest põhjendamatult välja mõistmata. Kohus mõistis ekslikult välja üksnes tsiviilhagiga seonduva kulu. DPR-i kanda jäeti ebamõistlikult suures ulatuses süüdistatavate menetluskulusid. Läbi vaatamata jäänud tsiviilhagi nõuetega seotud süüdimõistetute menetluskulud oleks tulnud jätta riigi kanda. Maakohus jättis hindamata süüdimõistetute menetluskulude mõistlikkuse, mistõttu on kohus mõistnud süüdimõistetute kasuks välja ebamõistlikult suuri menetluskulusid.
8.augustil 2025 esitas kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) taotluse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks.
19.Süüdistatavate V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjad esitasid määruskaebusele vastuse, milles taotlevad määruskaebuse rahuldamata jätmist ja määruskaebuses vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmata jätmist. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad, et määruskaebus rahuldataks osas, milles pankrotihaldurid taotlevad menetluskulude riigi kanda jätmist. Samuti taotlevad kaitsjad, et määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jääks DPR-i kanda.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
20.Ringkonnakohtu istungil 8. augustil 2025 taotlesid L. Viikmaa kaitsjad kohtukoosseisu liikme Andres Parmase taandamist, kuid taandamisavaldus jäi rahuldamata. Kaitsjad jäid oma apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada, ühtlasi vaidlesid nad vastu prokuratuuri apellatsioonile ja palusid jätta selle rahuldamata. Prokuratuur jäi oma apellatsiooni juurde, paludes selle rahuldada ja vaidles ühtlasi vastu kaitsjate apellatsioonidele, paludes jätta need rahuldamata. Ka kannatanu esindaja jäi oma määruskaebuse juurde, paludes selle rahuldada, kuid vaidles vastu kaitsjate apellatsioonidele, paludes jätta need rahuldamata. V. Leedo, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus, T. Rihvki ja L. Viikmaa kaitsjad vaidlesid vastu ka kannatanute määruskaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.
21.V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjad taotlesid ringkonnakohtult täiendavate tõendite kriminaalasja materjalide juurde võtmist ja seda alljärgnevalt: 1) AS Saaremaa Laevakompanii esindajate 20. veebruari 2025. a avaldus Pärnu Maakohtule pankrotimenetluse lõpetamiseks tsiviilasjas nr 2-18-14646; 2) SLK pankrotihaldur T. Saarma 20. mai 2024. a kiri SLK pankrotikohtunikule; 3) SLK pankrotihaldurite 11. märtsi 2025. a taotlus ja 25. märtsi 2025. a täiendavad seisukohad SLK pankrotiasjas; 4) Harju Maakohtu 10. veebruari 2025. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-7703; 5) 20. veebruari 2025. a avaldus raha notarikontol hoiustamiseks; 6) Maksekorraldus raha notarikontole kandmise kohta 20. veebruarist 2025.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus tuleb osaliselt tühistada, nimelt osas, millega jäeti V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale ning AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistused tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt V. Leedole, T. Rihvkile, L. Viikmaale ja AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuste tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, samuti kannatanute DPR menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. V. Leedo, T. Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus ja G. Kundratsi kaitsjate apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata, L. Viikmaa kaitsja apellatsiooni ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kannatanute määruskaebus kuulub samuti osaliselt rahuldamisele.
23.Enne apellantide ja määruskaebuse esitaja argumentide sisulise käsitlemise juurde asumist osutab kolleegium järgnevale. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega vaidlustatud lahendis, ei ole põhjus lugeda lahendit põhjendamatuks, raskesti jälgitavaks jne. Arutataval juhul on nii V. Leedo kaitsja kui ka T. Rihvki kaitsjad märkimisväärselt ruumi pühendanud just sellele, millises järjekorras peaks kohus oma seisukohti kirja panema, samuti teinud rohkelt etteheiteid selle kohta, et maakohus pole teinud tõenditest niisuguseid järeldusi, nagu seda sooviks kaitsjad. Seejuures on silmatorkav pelgalt juba samade argumentide ja samas vormis kordamine, mida maakohus on sisuliselt käsitlenud. Selline lähenemisviis on põhjendamatu.
24.Küll aga tuleb osutada, et V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate apellatsioonid on ülepaisutatult mahukad, sisaldades rohkeid kordusi, mahukalt ka kirjalike tõendite sisu vahetut reprodutseerimist, mis teeb märkimisväärselt keeruliseks aru saada, millised on kaitsja tegelikud argumenteeritud etteheiteid maakohtu vaidlustatud lahendile. Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks pidasid kaitsjad vajalikuks ning kohaseks esitada ringkonnakohtule mitu erinevat apellatsiooni, mis on sisu osas mitte lihtsalt üksteisele sarnased, vaid kordavad üksteist kümnete lehekülgede ulatuses sõna-sõnalt.
25.Ringkonnakohus võtab oma seisukohad kokku alljärgnevalt. Kõigepealt käsitleb kolleegium V. Leedo, HKV ning T. Rihvki kaitsjate väidet nõupidamissaladuse rikkumise kohta, samuti kaitsjate väiteid muude kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste kohta (I). Seejärel käsitleb kolleegium taotlusi seoses täiendavate tõenditega (II). Seejärel vaeb kolleegium väiteid seoses kohtuliku uurimise väidetava ühekülgsuse ja puudulikkusega (III) ning seoses materiaalõiguse väidetava ebaõige kohaldamise, jätkuvuse ja aegumisega. Edasi vastab kohus apellantide väidetele puutuvalt esitatud süüdistusse KarS § 384 lg 1 järgi (V); siis teiste süüdistuse punktide kohta (VI). Olles käsitlenud kaitsjate apellatsioonide väiteid seoses süüdistatavatele esitatud kuriteoetteheidetega, käsitleb kolleegium prokuratuuri apellatsiooni seoses mõistetud karistuste individualiseerimisega (VII). Pärast seda käsitleb kolleegium apellantide seisukohti seoses konfiskeerimisega (VIII), tsiviilhagiga (IX) ning käsitleb kannatanute määruskaebust menetluskulude kohta (X). Kõige lõpuks lahendab
kolleegium apellatsioonid ja määruskaebuse (XI) ning võtab seisukoha poolte menetluskulude osas (XII).
I
26.Esmalt käsitleb kolleegium V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate väidet, nagu oleks maakohus rikkunud nõupidamissaladust, kuna kohtuotsus on osaliselt rajatud tõenditele, mida ei ole maakohtus kohtulikult uuritud ega kohtule esitatud.
26.1.Kolleegium märgib, et kaitsjate osutatud rikkumist ei ole aset leidnud. Maakohus on küll viidanud tõenditele, mida ei ole menetluses uuritud, kuid ringkonnakohtule on arusaadav, kuskohast viide vaidlusalustele materjalidele pärineb. Ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga, nagu oleks tegemist olukorraga, kus pärast kohtuliku arutamise lõppu on mingil viisil kohtuni viidud täiendavaid tõendeid. Vaidlustatud kohtuotsuse p-s 6.2.4. tehtud viited 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisadele nr 28, 53, 57, 98, 101, 103, 107, 108, 155, 156, 160, 161, 163, 191-194, 199, 203, 205-207, 209-219, 221 ja 223-225 (mida maakohtule tõenditena ei esitatud) pärinevad hoopis DPR 19. jaanuaril 2022 esitatud tsiviilhagi tervikteksti p-dest 21 ja
22.Seda kinnitab nii tsiviilhagi ja kohtulahendi tekstide võrdlus, mis langevad olulisel määral omavahel kokku; asjaolu, et maakohtu otsuse p-s 6.2.4. tehtud järeldusteni saab tõsikindlalt jõuda kohtule üle antud ja kohtulikult uuritud 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisade nr 65, 69, 70, 71, 73, 80, 82, 106, 114, 117, 153, 203 alusel (kirjavahetus L. Viikmaa ja teiste aktsiatehingu ettevalmistamise ning läbiviimisega seotud isikute vahel), mistõttu maakohtul puudus vajadus nende järelduste kinnitamiseks täiendavalt osutada kohtulikult uurimata tõenditele. Viimaks tuleb aga tõdeda, et kaitsjate püstitatud versiooni kohtu nõupidamissaladuse rikkumisest ei kinnita ükski tõend, vaid see rajaneb pelgalt spekulatsioonil.
26.2.Tuleb möönda, et seegi ei ole menetlusõiguslikult aktsepteeritav, kui kohus osutab kohtuotsuses tõenditele, millele on mingis poole esitatud menetlusdokumendis küll viidatud, kuid mida ei ole kohtuliku arutamise käigus uuritud. Ometi on tegemist põhimõtteliselt erineva olukorraga kui V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjate apellatsioonides väidetu. Kohtuotsuse rajamine tõenditele, mida ei ole kohtuliku uurimise raames uuritud ning millega kohus ei ole tutvunud ka kohtuliku uurimise väliselt, kujutab endast kahtlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Millist kaalu sellele rikkumisele anda, sõltub aga sellest, missugune roll on kohtu seisukoha kujunemisel neil tõenditel olnud. Juhul kui kohtuotsus rajaneb vähemalt olulises osas tõenditele, mida kohus ei ole üldse näinud, tuleb rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg-s 2 tähenduses. Kui tegemist on aga osutusega kõrvalise tähendusega materjalile, siis ei ole põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Arutataval juhul on maakohus SLK ning HKV vahelise aktsiatehingu asjaolusid tuvastades teinud viiteid L. Viikmaa, SLK raamatupidajate, RR ja advokaadibüroo Sirel & Partnerid vahelisele kirjavahetusele. Seejuures on kohus osutanud mitmetele kirjadele, mida on kohtulikul arutamisel vahetult uuritud (vt viiteid supra p 26.1) ja millest nähtub, kuidas L. Viikmaa valmistas eri osapooltega suheldes aktsiatehingut
ette. Samas on kohus teinud vaidlustatud otsuse viited veel reale sama vaatlusprotokolli lisaks olevatele kirjadele (nr-d 28, 53, 57, 98, 101, 103, 107, 108, 155, 156, 160, 161, 163, 191-194, 199, 203, 205-207, 209-219, 221 ja 223-225), mida kohtulikul arutamisel uuritud ei ole. Kolleegium tutvus ka ise maakohtus uuritud kirjadega ning leiab, et selle põhjal tuleb nõustuda maakohtu järeldustega selle kohta, et L. Viikmaal oli aktiivne roll aktsiatehingu ettevalmistamisel. Nimelt L. Viikmaa kavandas aktsiatehingu struktuuri, suheldes sealjuures aktiivselt V. Leedoga. L. Viikmaa edastas teabe tehingu kohta T. Rihkvile ja G. Kundratsile, esindades sel viisil V. Leedo huve. Kokkuvõttes oli tal oluline roll selles, et T. Rihvkil oli võimalik aktsiatehing allkirjastada. Seetõttu ei omaks täiendavalt osutatud, kuid uurimata jäänud kirjad kohtu seisukoha kujunemisele sisulist tähendust. Olukord võiks olla vastupidine, kui kaitsjad leiaksid, et maakohtus avaldamata kirjadest nähtuks midagi, mis seaks kohtu järelduse kahtluse alla. Sellisel juhul pidanuks aga kaitsjad ise vastavad tõendid maakohtus esitama või vähemalt KrMS §-s 297 ja § 335 lg 1 aluste olemasolul taotlema sellise tõendi vastuvõtmist ja uurimist ringkonnakohtu menetluses. Seda kaitsjad teinud ei ole. Neil asjaoludel asub kolleegium seisukohale, et kaitsjate osutatud nõupidamistoa saladuse rikkumist ei ole aset leidnud ning puudub alus sel kaalutlusel maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. Samuti ei ole maakohtu osutus kohtulikul arutamisel uurimata tõenditele, millega maakohus ei ole üldse tutvunud, arutataval juhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja ka sel põhjusel puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks.
27.V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjad on kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes näinud veel selleski, et maakohus jättis määramata väidetavalt asja arutamiseks vajaliku ja lubatava ekspertiisi. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Kaitsjad on taotlenud lausa kahel korral kordusekspertiisi määramist.
27.1.Esmalt on kaitseaktides taotletud, et kohus määraks ekspertiisi tuvastamaks HKV 10,71% aktsiakapitali turuväärtus; samuti laevade Regula, St.Ola, Harilaid ja Kõrgelaid turuhind ning OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade õiglane väärtus. Maakohtu 13. aprilli 2022. a määrusega jäeti need taotlused rahuldamata. Maakohus selgitas, et vajadus täiend- või kordusekspertiisiks eelistungi staadiumis puudus, sest kaitseaktides tõstatatud ekspertiisi usaldusväärsuse küsimusi on võimalik käsitleda eksperdi ülekuulamisel ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või selle täiendamiseks. Maakohus juhtis asjakohaselt tähelepanu veel ka menetlusökonoomia kaalutlusele, mistõttu ei tohi kohus kergekäeliselt uut ekspertiisi määrata – selleks peaks esinema selge vajadus, mis arutataval juhul eelistungi staadiumis kuidagi ei selgunud. Küll aga juhtis maakohus tähelepanu sellele, et kui menetluse edenedes peaks tekkima täiendav vajadus kas kordus- või täiendekspertiisi koostamiseks, saab vastavasisulise taotluse kohtuliku uurimise käigus täiendavalt esitada ja kohus saab ekspertiisi määrata ka omal algatusel. Veel tuleb tähelepanu juhtida sellele, et prokurör taotles nii ekspert AJ kui ka asjatundjate MNi ja AA ülekuulamist kohtuistungil, samuti rahuldas maakohus kaitsjate taotluse asjatundja UV ülekuulamiseks.
27.2.Edasiselt on kaitsja E. Muna taotlenud 27. mai 2024. a kohtuistungil KrMS § 297 korras kordusekspertiisi teostamist, lisades, et see taotlus on esitatud uuel alusel, nimelt seoses SLK antud kolme garantiiga. Ka selle taotluse jättis maakohus rahuldamata, tuues välja, et kui kaitsjatel olnuks küsimusi seoses uue ekspertiisi määramise taotluses toodud probleemidega, võinuks nad neid küsimusi esitada ekspert AJle tema küsitlemisel. Muude sisuliste vastuväidete osas ekspertiisiaktile leidis maakohus aga õigustatult, et neid on võimalik analüüsida ka olemasoleva ekspertiisiakti pinnalt, mida maakohus on vaidlustatud otsuses ka teinud (vt MKO lk-d 68-69).
27.3.Tuleb tähele panna, et AJ vaidlusaluse ekspertiisiakti tõendina vastuvõtmisele ei esitanud 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vastuväiteid ükski kaitsja (vt istungiprotokolli lk-d 15-16). Kaitsjad ei ole soovinud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või selle täiendamiseks võimalust kasutada ega ole esitanud ekspert AJle tema küsitlemisel 16. veebruari 2024. a kohtuistungil ühtki küsimust (vt istungiprotokolli lk 14). Ühtki küsimust ei olnud kaitsjatel ka samal kohtuistungil asjatundjatena üle kuulatud MNle ja AAle (vt istungiprotokolli lk-d 22 ja 33). Veelgi enam, kaitsjad on loobunud enda algselt taotletud asjatundjast tunnistaja UV küsitlemisest, mille läbi olnuks samuti võimalik välja tuua võimalikke probleeme ekspertiisiaktiga seoses. Seega on kaitsjad sisuliselt jätnud kasutamata neil olnud menetluslikud võimalused AJ ekspertiisiaktis esinevaid väidetavaid probleeme käsitleda ning osutada mh seeläbi vajadusele lahendamata jäänud probleemide puhuks kordus- või täiendekspertiisi vajadusele. Selle asemel, et eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisel eriteadmistega isikute küsitlemisel kas neis asjaoludes selgust saada või siis välja tuua olemasolevate tõendite põhjal lahendamatuks jäävad küsimused, on kaitsjad eelistanud väljaspool oma erialast pädevust esitatud spekulatsioonide najal püüda sootuks vältida eriteadmisi nõudvatele asjaoludele pädeva hinnangu andmist.
27.4.Maakohtus on põhjalikult ja veenvalt käsitletud ka kaitsjate etteheidet, nagu tuleks AJ koostatud ekspertiisiakti pidada tõendina lubamatuks, sest AJle ei ole nõuetekohaselt teada antud tema õigustest ja kohustustest ekspertiisi tegemisel (vt 27. mai 2024. a kohtuistungi protokolli lk 37). Apellatsioonis kaitsjad üksnes kordavad samu etteheiteid, millele maakohus on juba vastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arutatavas asjas on eksperti on hoiatatud võimalikust vastutusest KarS § 321 järgi ning talle KrMS §-s 95 sätestatud õigusi ja kohustusi selgitatud kohtupraktikas omaksvõetud standardile vastavalt (vt MKO, lk 68).
28.Samuti kujutab kaitsjate hinnangul endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist see, et maakohus on jätnud mitmele olulisele kaitseväitele üldse reageerimata, sh käsitlemata väited seoses tõendite lubatavusega. Erinevalt kaitsjate väidetust on maakohus on käsitlenud kaitsjate väiteid lubamatute tõendite kohta ning need väited ammendavalt kummutanud (vt vaidlustatud otsuse lk-d 88-89). Pelgalt asjaolu, et kaitsjad ei suuda maakohtu hinnanguga leppida, ei anna siiski alust järelduseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad heidavad maakohtule mh ette seda, et vaidlustatud otsuses ei ole maakohus selgitanud, miks tuleb lugeda sideettevõtjalt saadud andmete protokollid lubatavaks tõendiks. Kolleegium möönab, et maakohus on nimetatud tõendeid 17. aprilli 2023. a kohtuistungil vastu võttes tõepoolest lubanud kohtuotsuses anda täiendava hinnangu, kas
määrus sideettevõtjalt saadud andmete kasutamiseks oli lubatav ja proportsionaalne. Ometi pole sellise täiendava seisukoha väljendamata jätmine maakohtu otsuses hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ega ka mingil muul alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohtu 17. aprilli 2023. a istungil käsitleti vaidlusaluse tõendi lubatavust põhjalikult ning pärast üksikasjalikku arutelu asus maakohus seisukohale, et tõend on lubatav ja proportsionaalne. Kohtuvaidluse käigus ei pidanud kaitsjad vajalikuks sideettevõtjalt andmete nõudmise seaduslikkust vaidlustada.
29.Kolleegium ei ole päri kaitsjate etteheidetega, mille kohaselt rajaneb maakohtu vaidlustatud otsus mh elektroonilistelt andmekandjatelt isikute põhiõiguste rikkumise teel saadud tõenditele. Neidki väiteid on maakohus juba käsitlenud, selgitades, miks on alusetu väita, nagu oleks G. Kundratsilt, T. Rihvkilt või JRlt läbiotsimisel äravõetud elektroonilistelt andmekandjatelt või nende meilikontodelt pärinevad tõendid lubamatud. Maakohtu seisukohad on ka neis küsimustes põhjendatud ja jälgitavad ning apellatsioonides ei sisaldu asjaolusid, mis sunniks jõudma maakohtu väljendatuga võrreldes teistsugustele järeldustele. Andmekandjatesse sisenemise proportsionaalsuse hindamata jätmise kohta esitatud väited on apellatsioonides esmakordsed ning maakohtu menetluses ei ole kaitsjad sellekohaseid seisukohti välja toonud.
30.Kaitsjate kriitika, mille kohaselt on maakohus rikkunud V. Leedo ja T. Rihvki kaitseõigust, on samuti põhjendamatu. Nimelt teevad kaitsjad etteheite selle kohta, et maakohus on mõistnud V. Leedo ja T. Rihvki KarS § 384 lg 1 järgi süüdi nii maksevõime olulise vähenemise kui ka maksejõuetuse põhjustamises, kuid süüdistus on neile esitatud üksnes maksevõime olulises vähendamises, mitte aga maksejõuetuse põhjustamises. Sellega on maakohus lubamatult väljunud süüdistusakti piiridest. Sellise hüpoteesi on prokuratuur püstitanud alles kaitsekõnede peale esitatud repliigis.
30.1.Kolleegium osutab, et KarS § 384 lg 1 järgi karistatav koosseisutegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ja maksejõuetuse põhjustamine või maksevõime oluline vähendamine on selle teo koosseisupärased tagajärjed. Seejuures on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine kummagi nimetatud tagajärje saabumisel karistatav üksnes juhul, kui välja on kuulutatud võlgniku pankrot või pankrotimenetlus on raugemise tõttu lõpetatud. Arvestades seda, et isiku karistusõigusliku vastutuse saab rajada üksnes süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, millega määratakse ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt 6. oktoobri 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-59-16, p 21), on oluline mõista, kas esitatud süüdistus sisaldab kõiki faktilisi asjaolusid, mille põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo, L. Viikmaa ja G. Kundrats KarS § 384 lg 1 koosseisu asjaolud realiseerisid. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, sest süüdistuses on detailselt kirjeldatud iga KarS § 384 lg 1 järgi tehtud etteheite lõikes igale sellekohase süüdistuse saanud isikule süüks arvatud tegu, vastava isiku rolli võlgniku juhtorgani liikmena (või G. Kundratsi puhul juhtorgani liikmele kaasabi osutajana), samuti tagajärge. Seejuures on aktsiatehingu ning SLK tütarettevõtete müügi episoodide juures sõnaselgelt osutatud sellele, et need konkreetsed teod olid SLK maksejõuetuse väljakujunemise kaaspõhjused (vt SA lk 70 – aktsiatehing; ja lk 75 – SLK tütarettevõtete
müük). Samuti on kohe süüdistuse alguses märgitud sõnaselgelt ära, et T. Rihvkile on esitatud süüdistus on esitatud süüdistus SLK juhatuse liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamises, V. Leedole ning L. Viikmaale on esitatud süüdistus SLK nõukogu liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamises, samuti sellele kaasaaitamises. G. Kundratsile on aga süüdistus esitatud SLK maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises (vt SA lk 61-62). Seega on otseselt vale kaitsjate käsitlus, nagu oleks prokuratuur ja maakohus süüdistuse piiridest väljunud.
30.2.Tõsi, süüdistuse tekst võib esmapilgul tekitada segadust, sest kõikide KarS § 384 lg 1 järgi süüdistuse saanud isikute puhul on kõikide selle süüdistuspunkti osategude juures paksus kirjas osutatud sellele, et nende tegude tagajärjel vähenes oluliselt SLK maksevõime. Sellegipoolest ei ole põhjust väiteks, nagu poleks süüdistus tervikuna mõistetav, sest nii süüdistuse sisu alguspunktis kui ka asjakohaste osategude käsitlemise juures on tehtud konkreetne osutus maksejõuetuse põhjustamisele. Seevastu osategude puhul, mille realiseerimisel oli SLK maksejõuetus juba välja kujunenud, sellist osutust ei tehta, jäädes selle juurde, et nendel puhkudel üksnes vähendati oluliselt SLK maksevõimet. Veel tuleb märkida, et ka esimesed osateod olid ju sellised, mis oma olemuselt oluliselt SLK maksevõimet vähendasid, sest äriühingu juhtorgani tegude tagajärjel selle maksejõuetuse põhjustamine ongi üldse võimalik vaid selle maksevõimele negatiivset mõju avaldades. Seega on tegemist pelgalt ebaolulise sõnastusliku ebatäpsusega, mis ei muuda süüdistusest arusaamist tervikuna ülearu koormavaks. Tuleb osutada sellelegi, et kaitsjatel ei ole olnud ei kaitseakti koostamisel (vt kaitsja E. Muna 24. märtsi 2022. a kaitseakti p-d 86-87, tl 162, kd 3) ega ka kohtuvaidluses raskusi selle mõistmisega, mida nende kaitsealustele ette heidetakse (vt nt E. Muna teesid 2. septembri 2024. a istungil p-d 212, 216, vastavalt tl-d 31 prd-l ja 32; T. Kase teesid 2. septembri 2024. a kohtuistungil p-d 207, 211, 241, vastavalt tl-d 82 prd-l, 83, 86, kd 42).
30.3.Edasiselt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt 3. märtsi 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-12-16, p 10, või 9. novembri 2017. a RKKKo asjas nr 1-15-10119/80, p 22). Seega oli maakohus vaba tegema tema ette toodud faktiliste asjaolude põhjal ise korrektse õigusliku järelduse ja tuvastama, kas süüdistavate tegevus põhjustas maksevõime vähenemise või maksejõuetuse. Arutataval juhul ei teki juba eelmises punktis märgitu valguses kahtlust, et süüdistatavatel oli küllaldane võimalus ennast kaitsta nii maksevõime olulise vähendamise kui maksejõuetuse põhjustamise etteheite vastu ka ilma, et kohus oleks sellele eraldi pidanud tähelepanu juhtima või andma süüdistatavatele täiendava võimaluse vastuväidete esitamiseks.
31.V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad on kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (KrMS § 339 lg 2 mõttes) maakohtus näinud veel tõendite valikulises hindamises, mistõttu on faktilisi asjaolusid tuvastatud ebaõigesti. Üldistatult tuleb selle kaitseetteheite kohta tõdeda, et olukorras, kus kaitsjatele meeldiks maakohtuga võrreldes teistsugune järeldus ühest või teisest tõendist, ongi nad ette heitnud seda, et maakohtu järeldus on valikuline ja seda üksnes
süüdistust toetava suunitlusega. Samas on paraku apellatsioonides, nii nagu ka varasemalt maakohtu menetluses, kaitsjad mugavalt ära unustanud need osad tõenditest, mis nende vaate asjaoludele kummutavad ning proovivad ka ringkonnakohtu tähelepanu juhtida üksnes kontekstist välja rebitud detailidele, mitte tõendite kogumile tuginevale tervikvaatele.
31.1.Kaitsja arvates on maakohus selliselt eksinud V. Leedo ütlusi hinnates, jättes need olulises osas põhjendamatult arvesse võtmata. Vastuseks sellisele seisukohale osutab kolleegium maakohtu vaidlustatud otsuse lk-dele 69 ja 78, kus maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks V. Leedo ütlusi selle kohta, et SLK ainuaktsionärina soovis ta süüdistuses ette heidetud aktsiatehingu läbi n-ö asjatult seisvat raha investeerida, sest raha oli vaja SLK tegevuse jätkamiseks. Samuti on maakohus kõrvutanud V. Leedo ütlusi muude uuritud tõenditega SLK väidetava garantii episoodis ning jõudnud tõendite kogumit analüüsides V. Leedo ütlustes sisalduvatest väidetest erinevatele järeldustele (MKO lk 83 jj). Valdavas osas on maakohus siiski V. Leedo ütlustele tuginenud, analüüsides neid koos muude tõenditega. Seetõttu on V. Leedo kaitsja väide, nagu oleks tema kaitsealuse ütlused olulises ulatuses ilma põhjendusteta kõrvale jäetud, suuresti sisutu ning ebaõige on ka see, nagu oleks V. Leedo ütlusi arvesse võetud valikuliselt.
31.2.Edasiselt on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad suurt rõhku pannud apellatsioonis sellele, justkui oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata JS kohtueelses menetluses 14. aprillil 2021 antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega (vt tl-d 84-129, kd 10). Neist ütlustest nähtuvat selgelt, et JS üksnes nõustas V. Leedot ja SLK-d äritülis OM ja tema kontrollitavate äriühingutega, mille eesmärk oli pahauskselt SLK pankrotti suruda. Kolleegium kaitsjate käsitlusega ei nõustu. JS põhjalikes ütlustes käsitleb ta tervikuna enda tegevust SLK ja HKV nõustamisel ning lugedes neid ütlusi tervikuna, on sealt ka ilmne, et JS orkestreeris samme, mis olid suunatud SLK varatuks tegemisele. Maakohus ei ole JS 14. aprilli 2021. a ütlustele olulisel määral tuginenud, sest muude tõendite, sh nt JS ja süüdistatavate vahelise meilivahetuse põhjal on tema roll erinevates süüdistuse punktides hästi jälgitav ja tõendamist leidnud. JS ütlused (loetuna tervikuna, mitte üksikuid lausekatkeid kontekstist välja tõstes) ei ole neist tõenditest nähtuvaga kuidagi vastuolus ega lisa sinna teisest küljest midagi põhimõtteliselt uut.
32.G. Kundratsi kaitsja arvates on aga JS kohtueelses menetluses 14. aprillil 2021 kahtlustatavana antud ning kohtuistungil avaldatud ütlused tõendina hoopis lubamatud, sest esiteks läheks see vastuollu KrMS § 15 lg 3 sätestatud reegliga, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Teiseks pole täidetud KrMS § 291 lg 3 p 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt ei tohiks tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi usaldusväärsuses.
32.1.Maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 16.4 on selgitatud, et JS ütlused on lubatav tõend ning ringkonnakohus on maakohtuga sama meelt. Arutataval juhul ei ole tegemist KrMS § 15 lg 3 olukorraga, kuna dokumendi võltsimise ja kasutamise asjaolusid kinnitavad arvukad tõendid ja JS ütlused üksnes täiendavad muudest tõenditest nähtuvat. Esiteks on JS arvutist leitud asjakohaste dokumentide tööversioonid, tuvastatud nende dokumentide loomine seal,
samuti tema suhtlus süüdistatavatega nende dokumentide loomise teemadel (vt ka infra p 80). Sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga on kinnitust leidnud see, et enda 6. märtsi 2018. a kirjas osutatud ajal, s.o 9. märtsil 2018 viibis JS Kuressaares. Seoses sellega, et JS kasutas sel ajal Kuressaares Kohtu 1 asuvat printerit, on kinnitamist leidnud seegi, et ta viibis just sellel aadressil. Analüüsides võltsitud garantiikirja on ka ebatõenäoline, et kohtus uuritud garantiikirja koopialt leitud T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad oleks võinud kirjutada keegi teine või need võiks olla sinna monteeritud (vt ka infra p 77). Selles valguses on ainetu G. Kundratsi kaitsja seisukoht, nagu puuduks lisaks JS ütlustele mistahes tõendid, kinnitamaks SLK garantiikirja võltsimise asjaolusid.
32.2.Põhjust JS antud ütluste usaldusväärsuse kahtlemiseks ei ole. On tõsi, et JS oli arutatavas asjas kaassüüdistatav, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud. Pelgalt eelnimetatud asjaolu iseenesest ei välista aga JS ütluste tõendina lubatavust. Varasemas kohtupraktikas on KrMS § 293 lg 3 p 1 sisustades märgitud, et kõnealune säte ei eelda ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt 18. veebruari 2013. a RKKKo asjas nr 3-1-1-89-12, p 16). Konkreetselt JS puhul ei ole kaitsja osutanud ühelegi asjaolule, mis seaks tema usaldusväärsuse tunnistajana kahtluse alla. Seoses tema varasema kaassüüdistatava staatusega on paslik aga osutada prokuratuuri 12. detsembri 2022. a taotlusele kriminaalmenetluse osaliseks lõpetamiseks, milles prokurör toob välja, et JS on kahtlustatavana andnud põhjalikke ütlusi teadmata, kas tema puhul realiseerub kriminaalmenetluse lõpetamise võimalus või mitte, sest prokurör on just JS kui potentsiaalse tunnistaja ütluste suurema usaldusväärsuse huvides loobunud võimalusest kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpetamiseks, jättes selle küsimuse kohtumenetluse ajaks kohtu hinnata (vt tl 162, kd 10). Mingeid muid põhjusi, miks peaks JS isiku tõttu kahtlema tema antud ütluste usaldusväärsuses, ei eksisteeri samuti, mistõttu on tema kohtueelses menetluses antud ning kohtuistungil avaldatud ütluste näol tegemist lubatava ja usaldusväärse tõendiga, millele tohib KrMS § 15 lg-s 3 sätestatut silmas pidades tugineda.
33.L. Viikmaa kaitsjad näevad kaitseõiguse rikkumist selles, et süüdistusaktis ei ole nimeliselt loetletud kõik süüdistatavate käitumise läbi kannatanud, vaid nimetatud on üksnes kolm suuremat võlgnikku – DPR. Kolleegium ei jaga seda vaadet, leides, et süüdistatavate kaitseõigus on tagatud ning maakohtu sellekohased põhjendused on arusaadavad ja ammendavad (vt MKO p 4.3). Süüdistuse alusfakt on asjaolu, et SLK on võlgnik, mis omakorda eeldab, et tal peab olema vähemalt üks võlausaldaja, kellega tal oli võlasuhe. Kui võlausaldajaid on rohkem ei ole siiski mingit vajadust süüdistuses neid kõiki üksipulgi üles lugeda. Eelöeldu on arusaadav lugedes KarS § 384 lg 1 teksti, milles ei räägita sõnagi võlausaldajast ja tema kahjustamisest – kuriteoks on võlgniku varalise seisundi kahjustamine kui see on viinud võlgniku maksejõuetuseni või tema maksevõime olulise vähenemiseni.
Võlausaldajate olemasolu ja võlasuhete suurus tuleb aga välja selgitada kohtuliku uurimise käigus, sõltumata sellest, kas või kes neist on süüdistusaktis märgitud. Arutataval juhul on süüdistusakti kohaselt selge, et süüdistatavate teod kahjustasid kõigi SLK võlausaldajate huve, mitte üksnes DPR-i huve. KarS §-s 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo puhul vastab isik, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja, KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses sätestatud kannatanu määratlusele (vt 26. juuni 2020. a RKKKm asjas nr 1-19-9575/46, p 40) ning see staatus ei ole sõltuvuses vastava võlausaldaja ära nimetamisest süüdistusaktis. Täiendavalt nõustub kolleegium prokuröriga, et DPR-i loobumine nõuetest SLK vastu 1. märtsi 2017. a Release Agreement’ide alusel ei muuda asjaolu, et süüdistatavate käitumine on kahjustanud kannatanute varalisi õiguseid KarS § 384 lg 1 koosseisuteo toimepanemise ajal ega võta DPR-lt kannatanu staatust.
34.Ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, nagu poleks V. Leedo vara arest olnud seaduslik, sest Reyna tsiviilhagi nõue on alusetu. Aresti põhjendatuse üle on arutatavas asjas vaieldud veel maakohtu 27. mai 20224. a istungil ning 31. mail 2024 tegi maakohus määruse, milles jättis Pärnu Maakohtu 1. oktoobri 2020. a määrusega asjas nr 1-20-6960 arestitud 50 HKV aktsiat vastavalt viidatud kohtumäärusele arestituks OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks. See seisukoht on jäänud muutmata ka määruskaebemenetluses Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2024. a määruses, mis jõustus, sest Riigikohus ei võtnud selle peale esitatut määruskaebusi menetlusse. Kuivõrd kolleegium jätab muutmata maakohtu otsuse mh osas, millega rahuldati Reyna tsiviilhagi enam kui 314 000 euro ulatuses, siis on endiselt põhjendatud ka aktsiatele Reyna kasuks seatud arest, sest apellatsioonist ei selgu mingeid uusi asjaolusid, millega maakohtu 31. mai 2024. a määruses poleks arvestatud ja mis seaksid kahtluse alla aresti jätkuva põhjendatuse.
35.L. Viikmaa kaitsjate väitel on maakohus väljunud süüdistuse piirest, omistades L. Viikmaale vastutuse HKV ca 19 miljoni euro suuruse hagi õigeks võtmises. Sellisele seisukohale asuvad kaitsjad põhjusel, et vaidlustatud otsuse p-s 13.1 on maakohus märkinud alljärgnevat: „Järgnevalt on süüdistatav T. Rihvk 31.05.2018 võtnud SLK juhatuse liikmena õigeks Holostovi KVH hagi summas 18 891 010,94 eurot, millega on süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa tahtlikult suurendanud SLK kohustusi veelgi.“ Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsust tervikuna lugedes ilmne, et tegemist on näpuveaga ning alust etteheiteks süüdistuse piiridest väljumise kohta ei esine. See on selge, kui lugeda otsust tervikuna. Ei süüdistatavatele tehtavate etteheidete refereeringu juures (Süüdistuse sisu: p 4.2), HKV alusetu nõude tunnustamise käsitluse juures (p 9 jj) ega ka SLK varalise seisundi kahjustamise käsitluse juures p 11.2.5 ei nimetata L. Viikmaad, vaid etteheited keskenduvad teistele süüdistatavatele. Selguse huvides muudab kolleegium aga maakohtu põhjendusi otsuse p-s 13.1, jättes sealt välja L. Viikmaa nime.
II
Kaitsjad taotlesid täiendavate tõenditena asja juurde rea dokumentide võtmist.
36.1.Kolleegium ei pidanud vajalikuks eraldi kohtuasja juurde võtta tõenditena esitatud kohtulahendeid, sest kohtulahendid on kohtule niigi kättesaadavad. Küll aga märgib kolleegium, et ükski kaitsjate esitatud kohtulahend ei ole asjakohane, tõendamaks asjaolusid, mida nende alusel on soovitud tõendada. Nimelt on nii V. Leedo kui L. Viikmaa kaitsjad soovinud Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2025. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-19-7703 tõendada seda, et OÜ Reyna Trade (pankrotis) nõue AS SLK pankrotimenetluses jäeti tunnustamata, mis tõendab omakorda, et kannatanul puudub kahju, mille hüvitamist oleks võimalik kriminaalasja raames nõuda. Kolleegium märgib, et taotletud lahend ei ole jõustunud ning menetlus Reyna nõude osas jätkub Tallinna Ringkonnakohtus. Juba seetõttu ei tõenda kaitsja osutatud lahend, et Reynal puudub kahju.
36.2.V. Leedo ning T. Rihvki kaitsjad esitasid koos apellatsiooniga ringkonnakohtule maakohtus vastu võtmata ja uurimata jäetud tõendi AS Saaremaa Laevakompanii pankrotihaldur Toomas Saarma 20. mai 2024. a e-kirja uurimist. Maakohus jättis selle tõendi uurimise taotluse rahuldamata, leides, et kirjal puudub tõendamisväärtus, sest sellest ei nähtu muud, kui üksnes kavatsus midagi teha. Apellandi hinnangul on sellel tõendil siiski tõendamisväärtus, kuna see on asjakohane KarS § 384 lg 2 karistatavuseelduse täidetuse kontrollimisel. Samuti tõendab see, et kriminaalmenetlus oleks tulnud KrMS § 273 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel edasi lükata kuni Reyna nõude tunnustamise vaidluses nr 2-19-7703 kohtulahendi jõustumiseni. Kolleegium tutvus nimetatud kirjaga ning leiab, et kaitsjate soovitud asjaolusid kiri ei tõenda.
36.3.Kaitsjate väitel on kohtuliku arutamise järgselt on ilmnenud ka uusi, kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikke tõendeid, millena on ringkonnakohtule esitatud 20. veebruari 2025. a avaldus raha notarikontol hoiustamiseks, samuti 20. veebruari 2025. a maksekorraldus raha notarikontole kandmise kohta. Neist tõenditest nähtub kaitsjate arvates, et isegi kui Reyna nõue peaks pärast tsiviilasjas 2-19-7703 jõustunud lahendini jõudmist olema tunnustamist leidnud, siis selliseks puhuks on notarikontole deponeeritud Reyna nõude rahuldamiseks vajalik rahasumma. Kolleegiumi hinnangul ei oma notarikontole deponeeritud summa kriminaalasjas otsuse tegemise seisukohast mingisugust tähtsust. Erinevalt kaitsjate ettekujutusest ei sõltu KarS § 384 lg-s 2 sisalduv karistatavuseelduse täidetus sellest, kas keegi kolmas isik on valmis vabatahtlikult hüvitama kuritegelikult maksevõimetuks muudetud ja seetõttu pankrotistunud võlgniku varalise kohustuse võlausaldajale. Lisaks tuleb aga märkida, et deposiiti kandmise lepingu võib igal hetkel lõpetada, mistõttu puudub kindlus, et see võimaliku lõpplahendi jõustumise ajaks veel kehtib või kehtib samas mahus. Kolleegium nõustub aga ka kannatanu esindaja vastuväidetes märgituga, et isegi kui rahalised vahendid on alles, ei ole kannatanul võimalik deposiitkonto osas läbi viia täitemenetlust, kuna kohustuse tasuda on võtnud notar.
III
37.Kaitsja on maakohtule ette heitnud seda, et maakohus on võtnud peamiselt arvesse tõendeid just prokuratuuri viidatud ulatuses ning ulatuslikus osas kaitsja viidatud tõendid on
jäetud arvestamata. Sedasi on maakohus hinnanud ja arvestanud tõendeid üksnes valikuliselt mitte nende kogumis. Mitmed kaitseväited on maakohus jätnud ilma mistahes selgituseta käsitlemata. Kolleegium selle kriitikaga nõus ei ole. Kui maakohus jõudis kohtulikul arutamisel uuritud tõendite ja kohtuvaidluste põhjal järeldustele, mis langevad kokku süüdistusega, siis on igati loomulik, et kohtuotsuse põhjendustes peabki olema näha kohtu tuginemine neile tõendite, sellises mahus ja sellisel viisil, nagu prokuratuur kriminaalmenetluses neid esitanud on. See ei saakski ju võistlevas menetluses teisiti olla, sest tõendamiseseme asjaoludest ja tõenditest saab kohus teadlikuks poolte vahendusel kohtuliku arutamise kulgedes. Maakohtu vaidlustatud otsuse põhjal ei saa aga väita, nagu oleks kohus jätnud tähelepanuta kaitsjate argumendid ja lihtsalt n.ö süüdistust ümber kirjutanud. See ei vasta tõele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kaitsjate argumente ja nende käsitlust tõendite lubatavusest ning asjakohasusest. Eriliselt suuri vaidlusi põhjustanud 6. veebruari 2020. a ekspertiisiakti puhul nt on maakohus välja toonud, et eksperdile on tema õigusi tutvustatud ja ta on neist teadlik, teda on teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest hoiatatud. Kohus analüüsis ja võttis seisukoha eksperdi kasutatud meetodite suhtes, ja käsitles ka kaitsjate etteheiteid eksperdile, tuues asjakohaselt välja, et need tekkisid alles kohtuvaidluste ajaks ja olid sisult umbmäärased ning paljasõnalised (vt MKO p 11.1.1). Samas on tähelapanuväärne, et ehkki kaitsjatel oli väidetavalt suuri probleeme selle tõendi sisuga, ei esitanud ükski kaitsja kohtuistungil eksperdile ühtki küsimust ning neid küsimusi ei olnud kaitsjatel ka samal istungil üle kuulatud asjatundjatele AAle ja MNle. Enda algselt soovitud asjatundjast tunnistaja UV ülekuulamisest aga kaitsjad sootuks loobusid. Pigem võibki öelda, et kaitsjad on valinud selles kriminaalasjas taktika, kus püütakse takistada sisulist tähendust omavate tõendite sisulist analüüsimist. Veel märgib kolleegium, et kaitsjate kriitika tõendite valikulise ja mitte kogumis hindamise kohta on ka põhjendamatu ning kohtul kujunenud arusaama kohaselt on just hoopis kaitsjad püüdnud tõendeid esitada viisil, kus ebamugavad detailid jääksid tähelepanuta.
38.Kolleegiumi arvates ei ole alust ka kaitsjate väitel, nagu oleks maakohus jätnud ebaõigesti rahuldamata kaitsjate taotluse uue ekspertiisi määramiseks.
38.1.Maakohus on V. Leedo kaitsja taotlust uue ekspertiisi määramiseks lahendanud kahel korral – Esmalt on maakohus 13. aprilli 2022. a määrusega jätnud rahuldamata V. Leedo, T. Rihvki, MT, L. Viikmaa kaitsjate kaitseaktides esitatud taotlused ekspertiiside määramiseks. Kohus selgitas tolles määruses järgmist: „Finantsekspertiisid on kohtueelses menetluses koostatud, seega tõendamisvajadusest lähtudes on vastavad tõendid kogutud ja on võimalus esitada need kohtule. Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Taotluste põhjal on selge, et ekspertide ülekuulamist ristküsitluse vormis ka soovitakse. Prokurör on taotlenud nii MN, AN kui AJ ülekuulamist. Ekspertiiside usaldusväärsuse küsimusi, milliseid kaitseaktides on tõstatatud, on selliselt võimalik seega kontrollida. Mingit uut tõendamisvajadusest tulenevat asjaolu, mida täiendavad ekspertiisid saaksid täita, kaitsjate kaitseaktides esitatud taotlusest ei tulene. Ka menetlusökonoomilistest kaalutlustest peab täiendava finantsekspertiisi määramisel arvestama arvestatavate kuludega nii rahalises kui ka ajalises mõttes, millest tulenevalt ei saa ekspertiisi määrata kergekäeliselt. Kohus leiab, et juhul kui peaks tekkima täiendav vajadus
kas kordus- või täiendekspertiisi koostamiseks, saab vastavasisulise taotluse kohtuliku uurimise käigus täiendavalt esitada ja kohus saab ekspertiisi määrata ka omal algatusel. Käesolevalt kohus ekspertiisiks vajadust ei näe pelgalt kaitsjate eelistungil esitatud seisukohti arvestades, kui puudub tõendamisvajadus“ (vt Pärnu Maakohtu 13. aprilli 2022. a määrus, p 3.1). Seega oli kaitsjatel võimalus endal tekkinud kahtlusi seoses ekspertiisiga käsitleda asja arutamisel maakohtu istungil. Kaitsjate kriitika 6. veebruari 2020. a ekspertiisi teinud ekspert AJ suhtes on põhjendamatu ning ka silmakirjalik, arvestades kaitsjate enda hämmastavat passiivsust maakohtu menetluses võimaluse ära kasutamata jätmisel eksperdi, hiljem asjatundjatest tunnistajate AA ja MN kohtuistungil küsitlemiseks või enda taotlusest loobumisel kuulata kohtuistungil asjatundjana üle UV. Kaitsjad ei ole uue ekspertiisi määramist taotlenud ka ringkonnakohtult, nagu pole nad taotlenud isegi mitte eksperdi korduvat ülekuulamist ekspertiisiakti kohta ringkonnakohtu istungil. Ometi oleks need menetluslikud sammud elementaarsed, kui kaitsjatel esineks tegelik sisuliselt põhjendatud kahtlused seoses kriminaalasja raames läbi viidud finantsekspertiisiga. Apellatsioonides väljendatud rohke kriitika ja hinnangud ekspertiisiaktile on aga sedalaadi, mis eeldavad eriteadmisi. Ainus järeldus, mida ringkonnakohus kaitsjate valitud menetlustaktikast teha saab, on see, et tegelikult ei ole asi mitte ekspertiisiakti väidetavates puudustes, vaid soovis vältida eriteadmisi nõudvate asjaolude tõendamiseks eriteadmiste kasutamise võimalust käimasolevas menetluses.
38.2.Teisel korral taotles kaitsja E. Muna maakohtult kordusekspertiisi määramist täiendavate tõendite voorus ja seda taotlust arutati 27. mail 2024 toimunud maakohtu istungil. Kolleegiumil on keeruline kaitsja E. Muna seisukohti sellel istungil uue ekspertiisi määramise vajaduse kohta kokku võtta teisiti kui vee sogamine. Kaitsja on istungil väitnud kordamööda, et vaja on määrata kordusekspertiis ja siis, et täiendav ekspertiis (27. mai 2024. a maakohtu istungi protokolli lk 27). Kaitsja ei suuda arusaadavalt selgitada, mis on põhjus, miks peaks uue ekspertiisi määrama, rääkides kolmest SLK antud garantiist 75 miljoni euro väärtuses, mida ekspert väidetavalt ei ole ekspertiisimaterjalide hulgas saanud ning mida ta seetõttu ei ole saanud ka eksperdiarvamust andes arvesse võtta. Prokuröri ja kaitsja küsimustele, kuidas mõjutaks kõnealused garantiid HKV aktsiate väärtuse, SLK-le kuulunud laevade võõrandamishinna või SLK süüdistatavatele etteheidetavate tegudega maksejõuetuks muutmise hindamist, kaitsja midagi mõistuspärast vastata ei suuda (lk-d 30-36). Samuti ei ole kaitsjal vastust küsimusele, miks tuleb ta sellekohase taotlusega välja alles täiendavate tõendite voorus, ehkki see küsimus oli kaitsjatele selge juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, samuti, miks ei esitanud kaitsjad nende asjaolude kohta eksperdile mingeid täpsustavaid küsimusi, kui eksperti kohtuistungil üle kuulati (samas). Eeltoodud asjaoludel on põhjendamatud etteheited maakohtule, nagu oleks maakohus jätnud uue ekspertiisi alusetult määramata.
38.3.Kohatud on ka kaitsjate etteheited, nagu oleks maakohus 6. veebruari 2020. a ekspertiisi hinnanud kriitikavabalt, pelgalt korrates lahendis ekspertiisis kajastatud järeldusi, kuid ilma tuvastamata vastavate järelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Kolleegiumi parema äratundmise järgi ei ole see nii ning maakohus on oma seisukohtadele jõudnud
põhjaliku ja tõendite kogumis vaatamisele tugineva analüüsi põhjal. Siingi väljendub lihtsalt kaitsjate soovimatus aktsepteerida maakohtu nende jaoks ebasoovitavaid järeldusi.
39.V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa kaitsjate arvates on ebaõiged ja põhjendamata maakohtu järeldused selle kohta, et süüdistatavad realiseerisid neile ette heidetud KarS § 384 lg 1 kuriteokoosseisu. Nii märgivad kaitsjad, et süüdistatavad ei teadnud tehingute asjaoludest ega sellest, et nendega põhjustatakse SLK-le kahju või koguni kutsutakse esile SLK maksejõuetus. Samuti on kaitsjate arvates V. Leedo ja T. Rihvk järginud juhtorgani liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning L. Viikmaa kaitsja hinnangul ei oleks L. Viikmaa ühelgi juhul enda käitumisega SLK nõukogu liikmena saanud ära hoida SLK-d kahjustavaid tehinguid.
39.1.Kolleegium kaitsjate ülal refereeritud lähenemisega ei nõustu, märkides esmalt, et sellekohased kaitseväited on läbivalt kõlanud juba maakohtu menetluses ning leidnud põhjalikku käsitlemist maakohtu vaidlustatud otsuses nii KarS § 384 lg 1 koosseisu üldise analüüsi juures (p-d 2.3-2.5; 3.1; 5.2-5.3; 14.-14.3.3) kui eraldi veel ka konkreetsete osategude käsitlemisel (p-d 6.9-6.9.2; 7.16; 8.9-8.11; 9.10). Kaitsjad eelistavad maakohtu põhjendusi mitte märgata ja ilma tegelikele puudustele maakohtu arutluskäigus osutamata korrata oma väiteid, millele on juba vastatud. Maakohtu iseenesest igakülgsetele ja põhjendatud järeldustele täiendavalt märgib kolleegium, et kaitsjad püüavad SLK-d kahjustavaid tehinguid vaadelda omavahel lahutatuna, saavutada nende käsitamist tavapärase äritegevusena. Samuti püütakse veenda kohut selles, et kuni 2017. a keskpaigani püüdsid süüdistatavad SLK tegevust jätkata ning uusi ärisuundi leida, hilisemalt aga pahausksete rünnete tõttu paratamatult maksejõuetusse ning pankrotti tüüriva SLK vara seaduslike vahenditega kaitsta, siis tõenditest avaneb muu pilt – juba 2015. a lõpust võetud suund SLK maksejõuetuks muutmisele ja sellest johtuvalt järgnev orkestreeritud tegevus, millega etapiviisiliselt selle eesmärgi suunas liiguti ning realiseeriti seejuures erinevate osategudega KarS § 384 lg 1 kuriteokoosseisu.
39.2.Kaitsjate arusaam SLK juhtorganite liikmete lojaalsus- ja hoolsuskohustusest on seejuures kummastav ning kindlasti mitte kooskõlas lojaalsus- ja hoolsuskohustuse põhimõtete olemusega. Nimelt leiavad V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad, et V. Leedo ja T. Rihvki puhul väljendus nende lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmine mh selles, et SLK varasid äriühingust välja viies ja muutes ebamõistlikult keeruliseks nende tagasivõitmise hilisemas pankrotimenetluses täitsidki süüdistatavad oma kohustusi SLK ees. See ei ole nii. Juhtorgani liikmel on lojaalsuskohustus enda juhitava äriühingu ees ning kohustus lähtuda juhtimisel seadusest tulenevatest korraliku ettevõtja hoolsusega. Lojaalsuskohustust äriühingule ei tohi ära segada äriühingu osaniku või aktsionäri isiklike huvidega. Lojaalsuskohustuse järgimisel peab juhtorgani liige vältima huvide konflikti; hoolsuskohustuse järgimiseks tuleb aga juhtorgani liikmel tegutseda heas usus ja äriühingu huvides, piisavalt teavitatuna ning äriühingule ebamõistlikke riske vältides (vt ka MKO p-d 5.2 ja 5.3, ühes viidetega varasemale Riigikohtu praktikale). Nii ei ole kuidagi võimalik pidada SLK ees oma lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmiseks süüdistatavatele ette heidetud KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavaid osategusid, sest neis tegudes väljendus V. Leedol
selge huvide konflikt, lojaalsust ei näidatud üles mitte SLK suhtes, vaid V. Leedo suhtes isiklikult, edendades tema isiklikke või talle kuuluvate teiste äriühingute huve, kuid tehes seda selgelt SLK arvelt.
39.3.V. Leedo ei ole varjanud enda eesmärki tüürida SLK pankrotti. Üks osa tema plaanist oli jätta tasumata prahitasud ja vajadusel teha SLK maksejõuetuks, mida ta on väljendanud oma äripartnerile (vt RT ütlused 18. septembri 2023. a kohtuistungil, istungiprotokolli lk 55). Järeldust, et V. Leedo oli detailideni kursis kõikide SLK-d kahjustavate tehingutega, ilmestavad nii tõenditena uuritud kirjad (vt nt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 26, 67, 82, 106, 114, tl-d 10, 52-53, 111, 123, 129-141 kd 18; samuti lisad 220, 222, tl-d 43-44, 45-48, kd 19), kui ka V. Leedo (17. mai 2024. a kohtuistungi protokoll, nt lk-d 41, 43) ja mitmete tunnistajate kohtuistungil antud ütlused (vt AH ütlused 19. jaanuari 2023. a kohtuistungil, lk 19; TK ütlused 19. jaanuari 2024. a istungil, lk 7; IB ütlused 15. jaanuari 2024. a kohtuistungil, lk 5).
39.4.T. Rihvk oli mitte üksnes SLK juhatuse esimees, vaid ka selle tegevdirektor – seega ettevõtte tegelik juht. Selles rollis olid tal nii võimalused kui kohustused omada täielikku pilti SLK äritegevusest, teha teadlikud, riskipõhised juhtimisotsused ja vajadusel selleks ka teiste isikute või organitega konfronteeruda, et vältida äriühingut kahjustavaid otsuseid. Seda, et T. Rihvk mõistis juba varakult olukorra tõsidust ning teadlikult tekitas SLK-le võlgu, ilmneb tema isiklikest märkmetest, kus 14. septembril 2015 on ta märkinud, et prahiraha mitte maksta, 2. oktoobril 2015, et rendiraha maksmata jätta; 11. juulil 2016 on tema märkmetes sissekanne PANKROTTI, millele järgnevalt muretseb ta selle üle, et lõpetamine on kulukas, töölepingud tuleb lõpetada, viia üle. 13. juulil 2016 märgib T. Rihvk, et toimetame nagu oleksime pankrotis. Ka 14. juulil 2016 on T. Rihvk teinud sissekande saneerimine/pankrot (vt
26.augusti 2019. a vaatlusprotokolli lisad 16, 19, 27, 29 ja 30, tl-d 106-107 ja lisatud CDplaat tl 119, kd 17). Samuti annab T. Rihvki teadlikkusest oma tegevuse tähenduse kohta tema kirjavahetus aktsiatehingu ja laevade võõrandamisega seoses (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks 153 olevat T. Rihvki e-kirja G. Kundratsile 6. aprillist 2016 tl 1, kd 19; T. Rihvki kiri lisa 222 tl-d 45-48, kd 19).
39.5.Pole alust nõustuda L. Viikmaa kaitsjatega, nagu puuduks tõendeid selle kohta, et L. Viikmaa teadis SLK kehvast majanduslikust olukorrast ja nõuete perspektiivitusest ja nagu oleks maakohus selle küsimuse sootuks käsitlemata jätnud. Maakohus on vaidlustatud otsuses osutanud, et SLK-l oli majanduslikke raskusi juba 2015. a ja need jätkusid 2016. a, samuti, et L. Viikmaa oli neist raskustest teadlik, sest SLK juhatus oli otsustanud juba 2016. a märtsi algul kirjalikult nõukogu poole pöörduda seoses SLK majandusliku olukorra ja vajadusega rahalisi vahendeid leida (4. detsembri 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 94 tl 26, kd 26). Samuti pöördus L. Viikmaa 2016. a augustis vandeadvokaat Veikko Toomere poole seoses SLK saneerimise küsimusega (vt MKO p 14.3.1, lk-d 78-79). V. Leedo on maakohtus ütlusi andes kirjeldanud L. Viikmaa rolli kui asjatundjast juristi oma, kellel olid ülesanded seoses V. Leedo ärihuvidega laiemalt: „No ta tegi, ütleme nii, et ta oli Holostovi, vist oli nõukogu liige ja kuna see oli nagu emafirma, eks kui talle anti ülesanne, siis ta tegeles kõikide firmadega, kui oli vaja“ (vt 17. mai 2024. a istungi protokoll, lk 41). Seega L. Viikmaa teadmine
süüdistuses käsitletud tehingute kahjulikkusest SLK-le ja selle võlausaldajatele on tuvastatav tõendi kogumi pinnalt L. Viikmaa tegevusele antava tervikhinnangu alusel.
IV
40.V. Leedo ning T. Rihvki kaitsjad seavad apellatsioonides kahtluse alla maakohtu järelduse, nagu oleks süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatavad teod käsitatavad ühe jätkuva teona. Nende arvates tuleb omavahel eristada tegusid enne 2017. a märtsikuus sõlmitud release agreement’e DPR-ga (aktsiatehing ning laevade võõrandamine) ja hilisemaid tegusid (HKV aktsiatele pandi seadmine, HKV garantiinõude tunnistamine). Nimelt on kaitsjate hinnangul varasemad tehingud olnud suunatud SLK tegevuse jätkamisele ja keerulisest majanduslikust olukorrast väljapääsu leidmisele. Alles 2017. a hakkas SLK valmistuma pankrotiks.
40.1.Maakohus on otsuses nii kuriteo jätkuvuse teemat vaidlustatud otsuse p-des 10–10.3 põhjalikult käsitlenud ning apellatsioonides ei ole välja toodud asjaolusid, mis tingiksid maakohtu käsitluse ümberhindamise. Süüdistatavate kogu tegevus oli ühemõtteliselt suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele, eesmärgiga viia sealt varad välja ning kaitsta neid varasid kolmandate isikute nõuete eest. Kui kaitsjate väitel oli 2016. a mõistlik SLK kontol kasutult seisev raha investeerida, siis tegelikult ei olnud SLK-l võimekust investeerida sisuliselt kogu oma likviidset vara, sest ettevõttel olid juba alates 2015. a lõpust makseraskused ning 2016. a need üksnes süvenesid. Seega pidanuks SLK vabade rahaliste vahendite arvelt tasuma oma võlgnevusi ning mingist kasutult kontol seisvast rahast ei ole võimalik rääkida. Samuti on tähelepanuväärne, et väidetavat investeeringut ei arutatud SLK nõukogus (tegemist on ilmselgelt igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehinguga). SLK juhatus ei teadnud väidetavast investeeringust samuti midagi ning isegi juhatuse esimees T. Rihvk sai tehingu plaanist teadlikuks alles siis, kui oli vaja aktsiate eest tasuda. Investeerimise plaani kinnitab üksnes V. Leedo, kuid tema ütlused ei haaku teiste tõenditega ja on selles osas ebausaldusväärsed. Ka laevade SLK alt nelja iseseisvasse tütaräriühingusse liigutamine koos nende äriühingute 100% osade 2 500 eurose nimiväärtusega võõrandamisega varatule äriühingule OÜ Aquatal ei saanud mitte mingil viisil teenida SLK majanduslikke eesmärke, vaid oli suunatud üksnes SLK varaliste huvide kahjustamisele.
40.2.Ka edasised tehingud – SLK-le ostetud 12 HKV aktsiale pandi seadmine OÜ Naive Finants kasuks ning HKV garantiinõude tunnistamine ei seondunud mitte mingil viisil SLK juhtorganite kohustusega järgida äriühingu majanduslikke huve. Seejuures on silmatorkavalt küüniline kaitsjate väljendatud seisukoht, mille kohaselt võinuks SLK-st varalise seisundi kahjustamine olla õigustatud sellega, et oli tarvis kaitsta V. Leedo finantshuve OM rünnaku eest.
40.3.Viimaks ei saa nõustuda kaitsjatega ka selles, nagu saaks süüdistatavate süüditunnistamist jätkuvas kuriteos käsitada süüdistusakti piiridest väljuvana. Süüdistusaktis on V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmale tehtava etteheite kirjeldust alustatud sellest, et
nimetatud ära kõik neli tehingute kompleksi, millega süüdistatavad SLK maksejõuetuse põhjustasid (vt SA p 18, lk-d 61-62). Edasiselt on süüdistusaktis ka sõnaselgelt märgitud, et V. Leedo, T. Rihvk ja L. Viikmaa „asusid ajavahemikul 2016 jaanuar kuni aprill teadvalt SLK varalisi huve kahjustama ja eelistama AS Holostovi Kinnisvarahaldus varalisi huve SLK varalistele huvidele ja korraldades SLK kui võlgniku tegevust ja SLK juhatuse edasist tegevust, lähtudes eesmärgist anda võlgniku olulisemad varad (milliste arvelt oleks olnud võimalik rahuldada võlausaldajate sissenõutavateks muutunud nõudeid) üle AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus või viimase tütarettevõtetele. Vjatšeslav Leedo, Lennart Viikmaa ja Tõnis Rihvki tegevuse tulemusena toimunud tehingud kahjustasid võlgniku varalist seisundit“ (vt SA p 18.1, lk-d 62-63). Sellisest süüdistusakti sõnastusest koosmõjus järgnenud üksiktegude kirjeldusega oli maakohus igati õigustatud tegema järelduse selle kohta, et süüdistatavate tegevus kuriteokoosseisu realiseerimisel oli jätkuv.
41.Kaitsjad on koos süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatud tegude jätkuva iseloomuga esitanud ka vastuväite, et kaks esimest osategu – aktsiatehing ning parvlaevade SLK vara hulgast väljaviimine (lõppastmes nende võõrandamine OÜ-le Aquatal) on aegunud. Maakohus on aegumise temaatikat käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 19.1-19.2 ning seal põhjendatult järeldanud, et süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatavad teod olid jätkuvad. Jätkuva teo puhul arvestatakse aegumist alates viimase teo lõpuleviimisest. KarS § 81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil on täidetud KarS § 384 lg-s 2 ette nähtud objektiivne karistatavuseeldus. Seega on käsitletaval juhul kuritegu lõpule viidud alates sellest ajast, kui 19. novembril 2018 kuulutas Pärnu Maakohus välja SLK pankroti. Arvestades seejuures ka eelmises punktis kolleegiumi võetud seisukohta puutuvalt SLK maksejõuetuse põhjustamise ja tema maksevõime olulise vähendamise jätkuvasse iseloomu, jääb see kaitsjate vastuväide tagajärjetuks.
42.Nõustuda ei saa kaitsjate arusaamaga, nagu oleks maakohus arutataval juhul kohaldanud ebaõigesti KarS § 384 lg-s 2 sisalduvat karistatavuseeldust. Nimelt on kaitsjate arvates karistatavuseeldus ära langenud, sest SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu.
42.1.SLK pankrot kuulutati välja Pärnu Maakohtu 19. novembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-14646. Tulenevalt kriminaalmenetlusega tuvastatust, on SLK maksejõuetuse väljakujunemise üheks kaaspõhjuseks olnud süüdistatavate tehtud SLK varalist seisundit kahjustavad tehingud. Pankroti väljakuulutamisega sai ka KarS § 384 lg-s 2 nõutav karistatavuseeldus täidetud ning süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu lõpule viidud (vt ka 22. septembri 2021. a RKKKm asjas nr 1-19-7473, p 30). Ehkki PankrS § 159 lg 1 kohaselt on võimalik, et pankrotimenetlus lõpetatakse võlgniku avalduse alusel, sest võlgnik tõendab, et ta ei ole maksejõuetu, ei tähenda see automaatselt, et KarS § 384 lg-s 2 märgitud karistatavuseeldus langeb ära. Kuriteokoosseisu realiseerimine ja teo karistatavus ei saa olla pandud sõltuvusse tegevkahetsusest või koguni sellest, et kolmas isik kõrvaldab tagantjärele kuriteoga tekitatud tagajärje või hüvitab kannatanutele kahju. Nii märgitakse mh karistusseadustiku kommentaaris, et maksejõuetus kui tagajärg ei ole
välistatud, kui pankrotimenetluses tagasivõidetud vara arvel õnnestub kõigi võlausaldajate nõuded täielikult rahuldada (KarSKomm § 384, komm 6.1).
42.2.Seda enam ei ole põhjust maksejõuetust tagajärjena välistada olukorras, kus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei õnnestu mingit vara tagasi võita, kuid võlgnikku kontrolliva füüsilise isiku teised ettevõtted ilma mingi majanduslikult arusaadava põhjuseta võlausaldajatele nende nõuded rahuldavad. Arutatavas asjas on aga aset leidnud just nimelt see, et V. Leedo kontrolli all olevad kolmandad isikud (OÜ Naive Finants, HKV, OÜ Peetri Keskus) on SLK võlausaldajatele suures osas võlad tasunud (vt MKO p 4.4; vt aga ka nt lisatõend nr 5, taotlus AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluse lõpetamiseks – lk-d 2-3). Kolleegiumi hinnangul astuti see samm üksnes lootuses, et võlgu likvideerides õnnestub saavutada pankrotimenetluse lõpetamine PankrS § 159 lg 1 alusel ja seeläbi KarS § 384 lg-s 2 märgitud karistatavuseelduse äralangemine. Ei ole ühtki mõistlikku põhjendust, miks peaks KarS § 384 lg-t 2 tõlgendama viisil, mis võimaldab võlgniku varalise seisundi kuritegelikul teel pankrotini kahjustamise eest kriminaalvastutuse sõltuvusse seadmist sisuliselt sellest, kuivõrd suudavad võlausaldajad või uurimisasutused motiveerida võlgnikku võlausaldajate nõudeid rahuldama.
42.3.Nõustudes kannatanu esindajaga, märgib kolleegium, et KarS § 384 lg 1 kohaldamisalasse jäävate tegude karistatavuse rõhuasetus seisneb selles, et võlausaldajad pidid süüdistatavate tegevuse tõttu leppima olukorraga, kus nad ei pruugi saada õigustatud vastusooritust; toimepanija muudab teiste võlausaldajate nõudeõigused enda huvidest lähtuvalt väärtusetuks, st nõue on aga see on sisuliselt realiseerimatu.
43.Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta kaitsjate välja toodud release agreement’id süüdistatavate käitumisele antavat hinnangut.
43.1.Kahe esimese SLK varalisi huve kahjustava osateo puhul ei eksisteerinud veel release agreement’e. SLK oli DPR-i (ja ka teiste, süüdistuses konkreetselt nimetamata võlausaldajate) võlgnik. Ka pärast release agreement’ide sõlmimist oli SLK endiselt võlgnik ning selle maksevõimet oli süüdistatavate juba seniste kohustustevastaste tegudega sellisel määral vähendatud, et see oli (kaas)põhjustamas SLK maksejõuetust. Lisaks aga jätkasid süüdistatavad SLK varaliste huvide kahjustamist isegi pärast seda, kui 2017. a sügisel kujuneski välja SLK püsiv maksejõuetus. 2018. a toimunud osateod on hinnatavad juba maksejõuetu SLK maksevõime jätkuva olulise vähendamisena. Seejuures on isegi DPR-i puhul endiselt säilinud vähemalt Reyna osaline nõue SLK vastu. Ringkonnakohus märgib veel, et asjaolu, et tsiviilasjas jõudis kohus järeldusele, et DPR-l ei ole SLK vastu nõuet (välja arvatud üks osa Reyna nõudest), ei olnud praegust kriminaalasja arutanud maakohus selle seisukohaga seotud ning oli õigustatud iseseisvalt ka teistsugusele järeldusele jõudma. Kriminaalmenetluses tuvastatakse iseseisvalt kuriteo koosseisu asjaolud, mh see, kas SLK varalise seisundit niisuguselt kahjustavate kohustustevastaste tehingute tegemise ajal, mis (kaas)põhjustasid SLK maksejõuetuse, olid DPR käsitatavad SLK võlausaldajatena ning seega potentsiaalsete kannatanutena. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele (vt MKO p-d 4.2-4.3), et vastus neile küsimustele on jaatav.
43.2.Ei ole õige samastada kannatanute äralangemist kuriteokoosseisu äralangemisega. L. Viikmaa kaitsjate apellatsioonis pakutav tõlgendus olemasolevate võlausaldajate nõude kohta on eksitav. Nimelt on Riigikohtu praktikas kannatanu mõiste sisustamiseks KarS § 384 lg 1 kontekstis välja toodud seda, et küsimust, kas ja millal saab kedagi lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks, kellel on õigus enda rikutud hüve olukorra taastamisele, tuleb käsitleda eraldi kuriteokoosseisu täidetuks lugemisest. Nii tuleb kuriteokoosseisu täidetuks lugemisel suunata fookus tunnustele – võlgniku varalise seisundi kahjustamine. Riigikohtu suunistest lähtudes tuleb kuriteokoosseisu täidetuks lugemist mõista nii, et see on täidetud, kui võlgnikult võetakse teadlikult tegude toimepanemise ajal ära varalise väärtusega ressursid, mis on vajalikud kohustuste täitmiseks teiste isikute ees (vt 26. juuni 2020. a RKKKm asjas nr 1-19-9575, p-d 31, 35).
43.3.Tuleb märkida, et DPR ei olnud release agreement’e sõlmides teadlikud süüdistatavate tegudest, millega SLK varalisi huve kahjustati ja SLK-st suures mahus vara välja viidi. Süüdistatavate tehingud SLK varatuks muutmisel said tunnistajatele teatavaks hiljem ning DPR ei oleks oma nõuetest loobunud, kui oleks sel ajal teadnud süüdistuse esemeks olevatest asjaoludest (vt OM ütlused 18. septembri 2023. a kohtuistungil, istungiprotokoll lk 45; RT ütlused samal istungil, istungiprotokoll, lk 56; OM ja RT on samal istungil põhjalikumalt rääkinud sellestki, et väidetav SLK 300 000 000 krooni suurune garantii tuli talle täieliku üllatusena ning sellise kohustuse olemasolu teades oleks olnud välistatud SLK-sse investeerimine – lk-d 27-29, 58-59).
44.V. Leedo kaitsja etteheite kohaselt on arutataval juhul SLK tema kui nõukogu liikme tegutsemiskohustuse alus tuletatud abstraktsest üleüldiselt hoolsuskohustusest. Tegutsemiskohustuse selline tuletamine on vastuolus määratletuse põhimõttega. Mõistmaks kaitsja etteheite sisu on asjakohane viidata mh tema kaitsekõnele kohtuvaidluse raames maakohtu 2. septembri 2024. a istungil. Nimelt märkis kaitsja enda kaitsekõne p-des 187-190 järgmist: „187. Etteheidetavaks tegevuseks on [...] (b) SLK nõukogu liikmena passiivseks jäämisena (tegevusetusega täideviimine), st ei võtnud midagi ette tehingu toimumise ärahoidmiseks – ei kutsunud kokku nõukogu koosolekut juhatuse liikme tagasikutsumiseks või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmiseks. V. Leedole esitatud süüdistus on põhjendamatu järgmistel põhjustel. 188. Esiteks, HKV aktsiate ostul ei olnud SLK varalist seisundit kahjustav eesmärk. HKV aktsiate ostuga liigutati pangakontol seisev vaba vara kasumit teenima läbi muude ärisuundade. SLK-s oleks see raha seisnud niisama ning kahjustanud hoopis seekaudu SLK tegevuse jätkamist. Tehingul oli seega selge majanduslik mõte ja äriline eesmärk, mis lähtus SLK huvist. 189. SLK-d oleks kahjustanud hoopis see, kui HKV aktsiaid ei oleks ostetud. Pangakontol lihtsalt seisev vara kaotab ajas enda väärtust ega teeni kasumit. 190. V. Leedo oleks rikkunud talle etteheidetavaid kohustusi hoopis siis kui seda tehingut ei oleks toimunud.“ Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu ja märgib, et maakohtu otsuses üksikasjalikest põhjendustest (p 6.7) nähtub mh, et nõukogu liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa olid teadlikud aktsiatehingu kahjulikkusest SLK majandushuvidele. Neilt oleks olnud oodatav tulenevalt nende hoolsus- ja lojaalsuskohustusest veendumine, et juhatuse liikmed juhiks äriühingut vähemalt
üldtunnustatud kutseoskuste tasemel. Nad rikkusid nõukogu järelevalve kohustust, kuivõrd tuvastatud on juhatuse liikme kohustusi rikkuv käitumine, milleni mh viis nõukogu liikmete endi eelnev tegevus. Sellega rikkusid nad SLK nõukogu liikmetena ÄS § 316 ja TsÜS § 35 ja VÕS § 620 lg 2. Seega ei ole nõukogu liikmetele tegevusetuseks jäämise etteheide olnud sisustatud abstraktselt, vaid vägagi konkreetselt. Asjaolu, et V. Leedo ja L. Viikmaa, saades suurepäraselt aru oma tegevuse kahjustavast tähendusest SLK majanduslikule olukorrale ja varalistele huvidele, otsustasid seda arusaama ignoreerida, ei ole kuidagi käsitatav neid õigustavana. V. Leedo ja L. Viikmaa ei takistanud T. Rihvkil SLK varalisi huve kahjustava aktsiatehingu tegemist, sest nende eesmärk oli äriühingu pangakontol asuvad likviidsed vahendid äriühingust kõrvaldada. Neil olnuks võimalus kahjulikku tehingut takistada, kuid nad ei teinud seda. Sellekohaseid nõutavaid tegusid on süüdistuses kirjeldatud ja maakohus on neid asjakohaselt käsitlenud, mistõttu kaitseväide on põhjendamatu.
45.L. Viikmaa kaitsjate meelest on maakohus eksinud, jättes L. Viikmaale tehtud etteheiteid käsitledes (eeskätt süüdistus aktsiatehingus) selgelt eristamata, kas süüdistatavale heidetakse ette tegevusetust või aktiivset käitumist. Tuleb nõustuda, et ses osas on maakohtu otsuse põhiosa tõesti mitmeti mõistetav. Sellegipoolest pole tegemist veaga, mis tooks kaasa maakohtu lõppjärelduste ümberhindamise või vajaduse maakohtule asja uueks arutamiseks saata. Tegemist on materiaalõiguse rikkumisega, mille ringkonnakohus saab maakohtu põhjendusi täiendades ise kõrvaldada.
45.1.L. Viikmaale on süüdistuse kohaselt aktsiatehinguga seoses ette heidetud ühelt poolt kaasaaitamistegusid KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 alusel, mis seisnesid selles, et HKV aktsiakapitali suurendamiseks ja SLK-le 12 HKV aktsia ostmiseks vajalike dokumentide koostamiseks suhtles ta advokaatidega, edastas neile andmeid; esitas tehinguga seotud dokumente V. Leedole allkirjastamiseks; suhtles AS-iga Eesti Väärtpaberikeskus ning esitas neile dokumente; suhtles tehingutega seoses SLK ja HKV raamatupidajatega ning küsis neilt teavet, samuti andis korraldusi. Nende tegudega tugevdas ja kindlustas L. Viikmaa SLK juhatuse esimehel T. Rihvkil teo toimepanemise tahet ning võimaldas teha T. Rihvkil soetada 12 HKV aktsiat. Seega hõlbustas ta T. Rihvkil kuriteo toimepanemist intellektuaalset kaasabi andes. L. Viikmaa tegevus olid suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele. Teisalt on L. Viikmaale ette heidetud ka koos V. Leedoga tegevusetusega KarS § 384 lg 1 koosseisu realiseerimist. Süüdistuse kohaselt seisnes L. Viikmaa rikkumine selles, et ta ei teinud toiminguid, milleks ta oli nõukogu liikmena õiguslikult kohustatud. L. Viikmaa oli teadlik sellest, et hakatakse tegema SLK jaoks kahjulikku tehingut, kuid nõukogu lihtliikmena ta ei taotlenud nõukogu esimehelt nõukogu koosoleku kokkukutsumist (ÄS § 321 lg 3) juhatuse liikme tagasikutsumiseks või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmiseks, nagu oleks sellises olukorras tegutsenud keskmine kohusetundlik ja ettenägelik samas valdkonnas tegutsev nõukogu liige. Seega jättis ta teadlikult seadusest ja põhikirjast tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata, kuigi tal oli tegelik võimalus kahjulik tehing ära hoida. Seejuures teadis ta, et HKV aktsiate ostmiseks on SLK juhatusel vaja nõukogu nõusolekut. Seega rikkus L. Viikmaa TsÜS §-st 35 ja ÄS § 327 lg-st 1 tulenevaid hoolsuskohustusi.
45.2.Eeltoodud etteheidete konkurentsi puhul oleks maakohus pidanud hindama, kus asub L. Viikmaa tegude raskuspunkt – kas eelkirjeldatud aktiivsel käitumisel või tegevusetusel. Maakohus seda ei teinud, ehkki jõudis kokkuvõttes otsuse p-s 10.4 ja resolutsioonis õige lõppjärelduseni, et põhidelikt neelab osavõtuteod ja L. Viikmaa vastutab lõppastmes KarS § 384 lg 1 järgi. Arutataval juhul pidanuks maakohus aga selgelt välja tooma, et L. Viikmaa teo raskuskese aktsiatehingu episoodis asub aktiivsel käitumisel – tema tegevusel tehingute ettevalmistamisel ja nende läbiviimise hõlbustamisel, millel oli keskne tähtsus SLK-le kahjuliku aktsiatehingu toimumisel. L. Viikmaal SLK nõukogu liikme kohustuste täitmata jäämine on toimunule terviklikult hinnangut andes kõrvalise tähendusega.
46.Eraldi väärib märkimist, et kolleegiumi hinnangul ei ole prokuratuur teinud midagi valesti, kirjeldades süüdistatavate käitumist neile KarS § 384 lg 1 järgi ette heidetud kuriteo iga osateo puhul eraldi ja määratledes tema rolli toimepaija või osavõtjana selle osateo kontekstis. Asjaolu, et süüdistuses on süüdistatavatele alternatiivsete võimalustena ette heidetud nii kaasaaitamist kui ka aktiivse käitumise ja tegevusetusega täideviimist, ei ole vastuolus seaduse ega käibiva kriminaalõigusdogmaatika ja kohtupraktikaga. Ka maakohus ei eksi, kui käsitleb süüdistuses märgitut samal viisil. Oluline on üksnes, et kohus jõuaks nii konkreetse osateo kui ka eri osategusid hõlmava kuriteo toimepanemise korral selgelt piiritletud lõppjärelduseni, kas süüdistatav vastutab kuriteo täideviimise või sellest osavõtu eest ja millises konkreetses vormis. Seda on arutataval juhul ka tehtud.
V
47.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 11-11.2.5 analüüsinud n.ö osategude üleselt seda, kuidas süüdistatavad SLK varalist seisundit kahjustasid, vähendades SLK võimet täita enda kohustusi võlausaldajate ees, kutsusid esile SLK maksejõuetuse ning vähendasid seejärel veel oluliselt juba maksejõuetu SLK maksevõimet. Maakohus toob välja, et enne süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega alustamist oli SLK kohustustevaba vara 4 076 549 euro ulatuses. Äriühingul oli pangakontol ligi 5,48 miljonit eurot raha ning SLK bilanssi kuulusid parvlaevad Regula, St. Ola, Kõrgelaid ja Harilaid väärtusega ligi 4 miljonit eurot. Pärast süüdistuses kirjeldatud aktsiatehingut, laevade võõrandamist tütaräriühingutele ja omakorda tütaräriühingute võõrandamist OÜ-le Aquatal, samuti pärast SLK-le ostetud HKV aktsiate pantimist ning võltsitud garantiinõude alusel esitatud hagi omaksvõttu SLK-l kohustustevaba vara ei olnud, välja kujunes SLK maksejõuetus, mis viis pankroti väljakuulutamiseni 19. novembril 2018. Aktsiate põhjendamatu pantimise ja põhjendamatu haginõude omaksvõtuga vähendati juba maksejõuetu SLK maksevõimet oluliselt. Maakohus tuvastas, et põhjendamatud ja majanduslikult ebaotstarbekad tehingud olid üheks SLK maksejõuetuse väljakujunemise põhjuseks.
48.T. Rihvki ja V. Leedo kaitsjate hinnangul ei kujutanud tehing, millega SLK omandas ülekursiga ca 5,26 miljoni euro eest 12 HKV aktsiat, KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisupärast tegu. V. Leedo ei olnud teadlik ega pidanudki teadlik olema, et aktsiate eest tasuti liiga palju ning et vandeaudiitor RR hinnang aktsiate väärtuse kohta on ebaõige. RR
hinnang aktsiate väärtusele oligi tegelikult objektiivne. Samuti ei kahjustanud aktsiatehing SLK seisundit määral, mis oleks oluliselt mõjutanud SLK võimet täita oma kohustusi võlausaldajate ees. Veel osutavad kaitsjad sellele, et DPR ei tule võlausaldajatena üldse arvesse, sest pankroti väljakuulutamise ajaks olid nad enda nõuetest suuremas osas loobunud. Veel olevat ebaõige maakohtu järeldus, et V. Leedo soovis aktsiatehinguga SLK maksejõuetust põhjustada. Kõiki neid kaitseväiteid käsitleti põhjalikult juba kriminaalasja menetlemisel maakohtus, kaitsjad ei lisa midagi uut ning maakohus on vaidlustatud otsuses (eeskätt p 6 ja selle alapunktides) kaitseväited tõenditele tuginevalt kummutanud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies mahus korrata. Küll aga väärivad mõned kesksed seisukohad rõhutamist. Esiteks tuleb osutada sellele, et kaitsjad eksivad, väites, nagu oleks maakohus tõendite ebapiisavusest tulenevat lünka täita siseveendumusega, sest tegelikult ei ole kohus käsitlenud tõendeid, millest olulised süüteokoosseisu asjaolud nähtuvad. Maakohus on ehitanud oma käsitluse üles selliselt, et esmalt on lahti kirjutatud vastava kuriteoepisoodi toimumine – selle ettevalmistamine ja läbiviimine ning süüdistatavate (ja teiste puudutatud isikute) rollid ning tegevused skeemis (6.1-6.2.8). Seejärel on kohus andnud oma hinnangud (6.3-6.9.2). Arvestades isikute rohkust, skeemide keerulisust ja omavahelist põimumist, mõistab kolleegium sellist lähenemist, pidades seda arusaadavaks ja põhjendatuks ning leides, et kohtu siseveendumuse kujunemine, samuti selle seotus uuritud tõenditega on jälgitav. Kuivõrd sarnasel viisil on kohus toiminud ka teiste osategude puhul, siis piirdub kolleegium tõdemusega, et eelöeldu kehtib samavõrra ka maakohtu vaidlustatud otsuse alapunktide 7, 8 ja 9 suhtes.
49.Samuti on kaitsjad oma käsitluses loonud küll illusiooni suurest põhjalikkusest ja igakülgsusest tõendite käsitlemisel, heites maakohtule ette, nagu oleks maakohtu järeldused rajatud üksnes süüstavatele katketele tõendites, mitte tõendite terviklikule käsitlusele. Paraku on kolleegiumi hinnangul ilmne just vastupidine – ja seda mitte üksnes aktsiatehinguga seonduvalt. Kaitsjad sooviksid, et kohtu tähelepanu koonduks ühele või teisele kontekstist välja võetud katkele erinevatest tõenditest, mitte aga, et kohtu seisukoht kujuneks just erinevaid konkreetseid tõendeid terviklikult käsitledes ning neid omavahelisse konteksti paigutades. Maakohus on just nõnda toiminud ning jõudnud nii aktsiatehingu kui ka teiste süüdistatavatele etteheidetud tegu puhul põhjendatud järeldustele just tõendite tervikhinnangule tuginedes. Konkreetse näitena võib osutada kaitsjate katsele omistada G. Kundratsi ja L. Viikmaa vahelisele kirjavahetusele märtsis-aprillis 2016 tegelikuga võrreldes teine tähendus. Kaitsjate arvates keskendus kirjavahetus üksnes aktsiatehingu läbiviimise meetodi korrektsusele, kuid G. Kundratsile on siiski selgelt muret teinud ka hinna kujunemine ning ka metoodikas ei kahelnud ta mitte niisama, vaid põhjusel, et see ei pruugi olla SLK huvides (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 71, 80, 86, vastavalt tl-d 57, 109 ja 112, kd 18, aga samuti lisa 186 tl 39, kd 19). Osutatud kirjavahetuses avaldab G. Kundrats tõesti kahtlust hindamismeetodi kohta: „Ma kahtlen pisut selles hindamisemeetodis. Selline lihtsustatud lähenemine. Kindlasti ootan ära meie audiitori arvamuse, sest ostja on ju SLK ja ostja analüüsib ostetud kaupa. Seda enam et tegemist ei ole sõltumatute osapooltega ja tehing ei toimu tavapärastes turutingimustes.“ Seejärel küsib ta aga: „ Kuidas ja kust on võetud HKV väärtus – ei oska kommenteerida (ilmselt on lihtsalt muutuja x leitud.“ Viimaks on G. Kundrats on avaldanud L. Viikmaale pärast aktsiatehingut kahtlust selles, kas äriregister
sellise tehinguga üldse nõustub: „Olime eile audiitorite juures ja nad arvasid, et Äriregister ei kinnita Holostovi taoliselt tehtud emissiooni. Ka mulle tundus ausalt öeldes see kahtlane. Kuidas saab omandada endale kuuluvast firmast aktsiaid? SLK, mis 100% Leedo oma omastab HK (100% Leedo) osaluse? [...] Nii et pole ime kui see tehing tagasi pööratakse.“
50.RR hinnang HKV aktsiate väärtusele ei kujutanud endast objektiivset seisukohavõttu erapooletult audiitorilt, vaid see oli V. Leedoga kooskõlastatud ja kokkuleppeline arvamus, mis oli koostatud selle kattevarjuks, et pangakontol olevad rahalised vahendid tervikuna SLKst välja viia. Maakohus on RR (OÜ Capella Consult esindajana) tehtud HKV väärtuse hindamise asjaolusid põhjalikult analüüsinud vaidlustatud otsuse p-s 6.3.1 ning selle hinnangu kummutamiseks ei ole apellatsioonide põhjal alust. Iseloomustamaks RR hinnangu tõsiseltvõetavaust on kohane viidata tema kirjavahetuses raamatupidajatega avaldatud seisukohale, et aktsiate ülekursiga võib vabalt mängida (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 138, tl 178, kd 18). Maakohus on mh viidanud sellele, et hilisemas suhtluses on RR ise väljendanud, et HKV vähemusaktsiad ei ole neile määratud hinnaga realiseeritavad (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa nr 1028 tl 131, kd 20). Kahtlemata sai V. Leedo ka ise aru, et RR määratud aktsiate väärtust ei saa pidada objektiivseks hinnanguks, vaid see on just temaga kokkuleppel määratud V. Leedo eesmärkide realiseerimise jaoks sobilik hind. V. Leedo on kohtuistungil ütlusi andes väitnud, et soovis SLK kontol kasutult seisva vaba raha investeerida kinnisvaraärisse ja tuua sellega mh SLK-le tulu (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a kohtuistungil, lk-d 16, 19). Tegelikkuses on maakohus aga osutanud, et tõenditest nähtuvalt seda raha ei investeeritud, vaid sellega tasuti OÜ Narva-Line kontsernikontol olevat võlga (vt koos viidetega tõenditele MKO p 11.1.2). Samal ajal olid SLK-l endal raskused oma kohustuste täitmisega ning mingisugust tulu SLK ostetud aktsiatest saanud ei ole (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a kohtuistungil, lk 42). Maakohtus uuritud tõenditega, sh V. Leedo kohtuistungil antud ütlustega on kummutaud kaitseväide, nagu poleks V. Leedo olnud aktsiatehingu asjaoludega kursis. Eesmärki aktsiatehingu abil likviidsetest vahenditest vabaneda on kommunikeeritud ka teistele asjaga seotud isikutele, nagu nähtub HKV raamatupidaja ML 30. märtsi 2016. a kirjast: „Eesmärk on ju vabaneda SLK pangakonto jäägist. Sellest saab vabaneda ainult juhul kui SLK teeb füüsilise maksekorraldus ehk ülekande oma kontolt See keeruline dokument tasaarvestusest ei kaota ära pangakonto jääki ja SLK nõue jääb endiselt üles!“, (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 134 tl 174, kd 18). Ja veel kinnitab eesmärki just kogu likviidne vara SLK-st kätte saada see, et erinevalt sellest, kuidas parasjagu tehingut ette kujutati (tasaarvestus, aktsiate ostmine arve alusel) oli erinev emiteeritavate aktsiate hulk (814, lõpuks reaalselt 12), mis lähtuski kogu aeg sellest, kui palju SLK-l raha oli (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 70, 111, 142, tl-d 56, 125, 193, kd 18).
51.Põhjendamatu on seegi, nagu poleks aktsiaost kahjustanud oluliselt SLK võimet rahuldada võlausaldajate nõudeid. Olukorras, kus SLK-l olid juba enne aktsiatehingut ning ka pärast seda raskused enda tarnijatele tasumisega, on üheselt selge hoopis vastupidine – seda on maakohus vaidlustatud otsuse Selles kontekstis on kõnekas V. Leedo seisukoht, et kuna ta on nii SLK kui ka HKV omanik, siis „Laevakompanii juhtkond sai niisuguse garantii ja lubaduse, et kui nendel raha puudus on, see finantseeritakse abistatakse ära“ (V. Leedo
ütlused 17. mai 2024. a istungil, nt lk-d 13, 16-17 ja 46). Seejuures ei ole V. Leedo isegi püüdnud varjata, et tema eesmärk oligi raha SLK-st ära viia ning siis vajaduse korral seda muudest allikatest SLK-le anda nagu lapsele taskuraha.
52.Samuti ei oma süüdistatavate käitumisele aktsiatehingu tegemisel hinnangut andes mingit tähtsust asjaolu, et DPR-i ja SLK vahel sõlmiti 1. märtsil 2017 nn release agreement’id. Seda küsimust on maakohus vaidlustatud otsuses ammendavalt käsitanud (vt MKO p-d 4.2 ja 4.3, lk-d 32-33). Olulisim on sellest käsitlusest osutada kahele momendile – esiteks sellele, et 2016. a aktsiatehingut tehes olid SLK-l DPR-i ja rea teiste võlausaldajatega võlasuhe ning vaieldamatult vähenes aktsiatehingu tõttu olulisel määral SLK võime enda võlgnevusi tasuda. Samuti on DPR-i release agreement’ide sõlmimisel esindanud tunnistajad andnud ütlusi, et kui nad olnuks teadlikud sellest, et SLK viib aktiivselt ettevõttes varasid välja, ei oleks nad release agreement’e sõlminud (vt ka 18. septembri 2023. a maakohtu istungi protokoll lk-d 23-24 – M, lk-d 56-59 – T).
53.T. Rihvki kaitsjad leiavad veel, et T. Rihvki süüditunnistamisel KarS § 384 lg 1 järgi aktsiatehingu episoodis pole maakohus arvesse võtnud, et ta ei teadnud tehingu negatiivsest mõjust SLK varalisele seisundile ning maksevõimele. Ta ei pidanud isegi võimalikuks, et tehing võib põhjustada SLK maksevõimetuse. Kolleegium kaitsjate käsitlusega ei nõustu ja märgib esmalt, et maakohus on ka T. Rihvki kaitsjate apellatsioonis toodud seisukohad tegelikult juba kummutanud (vt MKO p 6.4, lk 42). On tõsi, et T. Rihvk ei teadnud midagi HKV aktsiate ostmise ettevalmistamisest ja sai tehingust teadlikuks alles 5. aprillil 2016, s.o üks päev enne seda, kui ta SLK juhatuse esimehena tehingukorraldused allkirjastas. Erinevalt kaitsjate seisukohast, nagu tuleks sellises olukorras eitada T. Rihvkil talle etteheidetava kuriteo jaoks vajaliku tahtluse olemasolu, leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et äriühingu juhatuse liige, kes teeb ilma nõukogu sellekohase otsuseta suuremahulise ja igapäevasest majandustegevusest selgelt väljapoole jääva tehingu, millega loovutab sisuliselt kogu äriühingu likviidse vara, rikub korralikult ettevõtjalt nõutavat hoolsuskohustust ja majanduslikult otstarbeka tegutsemise kohustust. Sellist tehingut tehes sai T. Rihvk aru, et ta kahjustab SLK varalisi huve. Sellele viitab juba T. Rihvki enda avaldatu, kui ta esmakordselt aktsiatehingust G. Kundratsi kaudu teadlikuks sai: „Kui kiire on? Hea meelega loeksin Sinu poolt saadetud toimingukirjeldused enne läbi, et teada saada mitmeks aastaks täpselt ma kinnimajja lähen.“ (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks 153 olevat T. Rihvki e-kirja G. Kundratsile 6. aprillist 2016 tl 1, kd 19). Lisaks on oluline aga tähele panna, et T. Rihvkil oli juba enne aktsiatehingu tegemist teada SLK raskused enda jooksvate rahaliste kohustuste täitmisega ja maakohus on seda põhjalikult käsitlenud (vt MKO p 14.3.1, lk 78). Sellises olukorras käibevahendite ilma igasuguse analüüsita äraandmine HKV väikse ja passiivse vähemusosaluse vastu on majanduslikult põhjendamatu ja ühemõtteliselt SLK majanduslikule toimetulekule negatiivse mõjuga. Eelviidatu valguses oli see kahtlemata ka T. Rihvkile arusaadav.
54.Kaitsjate argument, et tehingu hinna arvutas hoopis HKV-d nõustanud advokaat, on sisutu. Advokaat lähtus tehingut nõustades ja selle dokumentatsiooni ette valmistades üksnes parameetritest, mis talle ette olid antud HKV aktsiate väärtuse kohta ja kui mitu aktsiat oli
plaanis emiteerida – tema ei määranud ise kindlaks tehinguväärtuse alusandmeid e siis HKV ning selle aktsia hinda. Ka emiteeritavate aktsiate hulk kujunes ju lõpuks just selle järgi, kui suur oli SLK-l olevate likviidsete vahendite hulk, mitte ei määranud seda tehingut nõustanud advokaat.
55.Väited selle kohta, et V. Leedo ei olnud HKV aktsiate väärtusega kursis ega saanud ka aru, et RR hinnang väärtusele ei ole objektiivne, on alusetud. Juba 21. jaanuari 2016. a kirjavahetus räägib selle vastu, kus esmalt RR palub L. Viikmaal Slavikuga läbi rääkida enda hinnangu enne kui see allkirjastada ja kus L. Viikmaa edastab hinnangu ka Slavikule, kelleks on ilmselgelt V. Leedo (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 26, tl 10, kd 18). 25. jaanuari 2016. a RR kirja põhjal on ka aru saada, et oma hinnangut ta tõepoolest korrigeeris (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 32, tl 11, kd 18). L. Viikmaa ja G. Kundrats hoidsid V. Leedot jooksvalt kursis ka emissiooni olulisemate parameetritega (vt nt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 82, 96, 114, tl-d 111, 117, 129, kd 18).
56.Sisutühi on kaitseargument, mille kohaselt ei teadnud L. Viikmaa, et RR hinnang AS HKV aktsiatele on ebaõige. L. Viikmaa on kogenud jurist, mistõttu juba pelgalt asjaolu, et vandeaudiitor nõustab enda kontrollitavat äriühingut tehingute tegemisel, aidates välja selgitada sobivat tehinguhinda ei ole tavapärane ega õiguspärane. L. Viikmaale ei jäänud aga märkamata ka SLK ja HKV raamatupidajatega toimunud kirjavahetusest tõstatatud mured (vt supra p 49). L. Viikmaa on ka isik, kes on esimesest tehingust alates kuni SLK täielikult varatuks muutmiseni aktiivselt korraldanud tehinguid ja toiminguid ning koordineerinud erinevate inimeste tegevust selleks, et SLK-st vara välja viia, aidates realiseerida V. Leedo eesmärki viia SLK varad võimalike võlausaldajate haardeulatusest välja. Seega oli L. Viikmaa kahtlemata midagi hoopis enam kui V. Leedo kuller ja pastapliiats või pelgalt vahend, mida ära kasutades V. Leedo kuritegu toime pani. Maakohus on neid küsimusi piisavalt põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 6.3.1 (vt MKO p 6.3.1, lk-d 38-39).
57.Alusetu on L. Viikmaa kaitsjate arusaam, nagu poleks L. Viikmaale KarS § 384 lg 1 järgi tegevusetuse vormis ette heidetud teod toime panemata jäänud isegi siis, kui L. Viikmaa oleks teinud temalt nõutavad teod SLK nõukogu liikmena, sest lõppastmes võttis kõik otsused vastu V. Leedo ja teistel nõukogu liikmetel ei olnud mingit tegelikku sõna- ega otsustusõigust. See etteheide on küüniline ja väljendab nihilistlikku suhtumist äriühingu juhtorganitesse kuulumisega kaasnevatesse hüvedesse ning vastutusse. Aktsiaseltsi nõukogu liikme õigused ja kohustused tulenevad ÄS 27. ptk 3. jaost, sh nõukogu liikme vastutus. Kui nõukogu liikmel on juhtorgani teiste liikmete tegeliku mõjuvõimu tõttu raskendatud või võimatu enda kohustusi täita, siis tuleb tal kas nõukogu liikmena kasutada oma õigusi (kutsuda kokku nõukogu koosolek, hääletada nõukogu liikmena vastavalt enda südametunnistusele ja kehtivale õigusele, esitada vastuväiteid õigusvastastele nõukogu otsustele jne). Samuti on lõppastmes tal võimalik nõukogu liikme rollist loobuda, mitte aga pead liiva alla peita. Kuivõrd L. Viikmaa kaitsjate eeltoodud väite najal on selge, et L. Viikmaa mõistis enda tegelike volituste piiratust, kuid sellegipoolest jätkas nõukogu liikmena, siis on ilmne, et ta jättis temalt nõutavad teod tegemata teadlikult. Vastavalt ÄS § 321 lg-le 3 olnuks L. Viikmaal õigus taotleda nõukogu koosoleku kokku kutsumist; § 322 lg 6 alusel saanuks ta aga nõukogu
liikmena ka vastava teema arutamisel ja otsuse tegemisel esitada ja lasta protokollida oma vastuväite. Neid ega muid enda õigusi L. Viikmaa ei proovinudki realiseerida, mistõttu ta vaieldamatult kuriteokoosseisu talle ette heidetud konstellatsioonis ka realiseeris, jättes ühest küljest täitmata enda hoolsuskohustuse nõukogu liikmena ja tegemata nõutavad teod, teisalt aga aidates enda aktiivse käitumisega kaasa T. Rihvkil koosseisuteo toimepanemisele. Neidki aspekte on maakohus ammendavalt käsitlenud ja teinud asjakohase lõppjärelduse (vt MKO p 10.4).
58.Asudes käsitlema apellantide seisukohti seoses SLK tütarettevõtete müügi episoodiga, tuleb esmalt tähelepanu juhtida sellele, et V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate keskendumine SLK laevade tütaräriühingutele müümise eesmärgile on eksitav. Kaitsjad püüavad kohut veenda, et laevade liigutamine nelja eraldiseisvasse äriühingusse tehti riskide hajutamiseks ja muid eesmärke sellel polnud. Kolleegiumi hinnangul on ka prokuratuurile ning maakohtule olnud arusaadav riskide hajutamise aspekt, kuid samavõrra arusaadav on olnud seegi, et laevade tütaräriühingutele võõrandamise eesmärk ei olnud arutataval juhul mitte riskide hajutamine, vaid soov need äriühingud seejärel kohe varatule OÜ-le Aquatal edasi võõrandada. Kui SLK piirdunukski enda vara ettevõtjale kohase hoolsusega majandamisega ja võimalikke riskistsenaariume arvestades laevade liigutamisega nelja eraldi SLK kontrolli all olevasse äriühingusse, poleks mingit karistusõiguslikult kvalifitseeritavat probleemi tekkinudki – selle kohta etteheide puudub. Vale on kaitsjate luua püütav süllogism, et kui 5. juulil 2016 ei olnud süüdistatavatele ette heidetav laevade müügihind nende tütaräriühingutele müümisel, siis ei olnud alust eeldada, et 7. juulil 2016 tütaräriühingute osasid OÜ-le Aquatal võõrandades oleks nad sama hinda silmas pidades SLK-le varalist kahju põhjustanud. Laevu tütaräriühingutele võõrandades ei olnud SLK seisukohast kuigi oluline, millisena näidati laevade müügihinda, sest need jäid 100% SLK kuuluvate tütaräriühingute kaudu endiselt SLK kontrolli alla ning SLK vara hulka.
59.Apellandid on püüdnud küll kahtluse alla seada ekspertiisiaktis laevade tegeliku väärtuse kohta antud hinnangu, kuid ei suuda selleks tuua muid sisulisi argumente kui viite seni tõendusmaterjali hulka esitamata ajaleheartiklile. Sisulisi argumente, miks tuleks laevade hinna ja sestap ka SLK tütaräriühingute osade õiglase väärtuse määramisel lähtuda muudest hindadest kui AJ ekspertiisiaktis märgitu, ei ole kaitsjad välja toonud. Sellega seoses juhib kolleegium tähelepanu AJ eksperthinnangu jaoks kasutatud alusandmetele. Nii on TS Laevad OÜ teinud SLK-le 22. juuni 2016. a e-kirjas hinnapakkumise mootorlaeva Regula ostmiseks ostuhinnaga 4 000 000 eurot. Info on kahtlemata SLK jaoks tundlik, miks muidu on kaasnenud kirjavahetuses palunud T. Rihvk hoida selle info enda teada (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokoll lisa 222 tl-d 45-48, kd 19). Nende alusandmete pealt on ekspert arvutanud SLK varalise positsiooni enne ja pärast laevade tütaräriühingute kaudu SLK bilansist välja viimist ja pärast seda ning tehingute (eeskätt tütaräriühingute osade võõrandamine OÜ-le Aquatal. Isegi ilma ekspertiisiaktita on selge, et kui SLK-le oli 22. juunil 2016 tehtud mootorlaeva Regula ostmiseks pakkumine hinnaga 4 000 000 eurot (millest olid vaieldamatult teadlikud nii T. Rihvk, V. Leedo) ja mis hinnaga laev TS Laevad OÜ-le 22. juulil 2016 ka müüdi, siis ei oma mingit tähtsust kaitsjate argument, et tavapäraselt Regula parameetritega laevade turuhind oleks oluliselt odavam kui Regula tegelik müügihind, vaid lähtuda tuleb
sellest, et Regula Maritime OÜ 100% osa 2 500 euro suuruse nominaalhinnaga OÜ-le Aquatal võõrandades jäeti SLK ilma enam kui kahe miljoni euro suurusest tulust, mida SLK oleks saanud Regulat lühikest aega hiljem TS Laevad OÜ-le võõrandades. Lisaks jäi SLK ilma enam kui 400 000 euro ulatuses prahitasudest, mida maksti Regula prahtimisel kuni selle üleandmiseni TS Laevad OÜ-le 1. oktoobril 2016. Sarnaselt (ehkki oluliselt väiksemates summades) tekitati SLK-le kahju ka St. Ola Maritime OÜ, Kõrgelaid Maritime OÜ ja Harilaid Maritime OÜ 100% osade 2 500 eurose nominaalhinnaga Aquatal OÜ-le müües.
60.T. Rihvki puhul on MK käsitlenud tema teadmist sellest, mis on laevade hinnad – vt MKO 7.11, lk 51. Tutvudes T. Rihvkilt äravõetud märkmike sisuga, on tõesti näha, et ta on käsitanud laevade hindadena St. Ola puhul 1,5 milj, Kõrgelaiu ja Harilaiu puhul 0,5 milj (26. augusti 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 20, 17 kd tl-d 106 ja 119). V. Leedo teadlikkust tütaräriühingute osade müügi kahjulikkusest SLK-le võib järeldada nii kirjavahetusest, mis puudutab Regulale tehtud OÜ TS Laevad ostupakkumist, kui ka tema puhul tuvastatud üldisest kontrollist äriühingute strateegilise juhtimise üle. Kuna maakohtu otsuse p-des 2.3-2.5. kirjeldatu kohaselt tegi kõik olulised otsused SLK-s V. Leedo isiklikult, ei ole võimalik, et SLK-l olnud olulisim vara võõrandati ja liigutati vahetult V. Leedo kontrolli all olevasse teise äriühingusse ilma, et ta olnuks teadlik nende tehingute olulistest asjaoludest. V. Leedo sellist rolli on kinnitanud nii mitmed tunnistajad (IB, AH, TK, JR) kui ka tema ise kohtuistungil ütlusi andes (vt 17. mai 2024. a istungi protokoll, lk 41).
61.Nõustumisväärne pole ka L. Viikmaa kaitsja seisukoht, nagu puuduks tõendid selle kohta, et L. Viikmaa oli laevade müügiga seotud ja nagu andnuks ta nõusoleku tütaräriühingute kahjumlikuks müügiks. Tütaräriühingute müügitehinguks oli vajalik esmalt need tütaräriühingud asutada ja SLK eesmärki (laevadest vabanemine) arvestades laevad tütaräriühingutele võõrandada. Ka selleks oli vaja SLK nõukogu luba, mis vormistati 1. juulil 2016 ning otsusele on alla kirjutanud teiste seas nõukogu liige L. Viikmaa (vt 25. juuni 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olevaid SLK nõukogu otsust nr 04/2016 (lisa 6) tl 123 prd-l, kd 12). Tõsi, tütaräriühingute 100% osade OÜ-le Aquatal võõrandamise loa on nõukogu andnud 8. juulil 2016 – üks päev pärast seda, kui tütaräriühingud võõrandati (vt samas, SLK nõukogu otsus 05/2016 (lisa 5) tl 123, kd 12). Siiski ei saa eelnevast järeldada, nagu poleks L. Viikmaa tegevuse ja SLK varalise seisu kahjustamise vahel põhjuslikku seost. Nimelt on maakohus juba vaidlustatud otsuse p-des 5.3.-5.4 ja 14.3.1 põhjalikult selgitanud L. Viikmaa rolli SLK nõukogu liikmena ja tema sellest tulenevaid kohustusi, mida ta eiras. Kuivõrd L. Viikmaa tegutses kõikide talle süüks arvatud osategude lõikes ühtse tahtlusega eesmärgipäraselt selleks, et SLK-d kahjustada, ei saa määravat tähtsust panna sellele, et nõukogu otsus 05/2016 vormistati alles pärast seda nõudnud tehingu toimumist. Pigem näitab seegi käik, et L. Viikmaa jätkuvalt tegutses püsivalt SLK varalise seisundi kahjustamise nimel ja püüdis seda maskeerida juriidiliselt korrektseks äritegevuseks.
62.Samuti ei saa nõustuda L. Viikmaa kaitsjatega selles, nagu oleks SLK tütaräriühingute 100% osade müüki lubanud nõukogu otsus allkirjastatud alles kuid pärast müügitehingu toimumist. Maakohus on selle kaitseväite kummutanud vaidlustatud otsuse p-s 7.8. Apellatsioonis ei lisa kaitsjad midagi uut, vaid ilma omapoolsete argumentideta ja maakohtu
vigadele osutamata lihtsalt ei nõustu maakohtu hinnanguga. Kolleegium ei tuvasta selles küsimuses maakohtu järeldustes või järelduseni jõudmise protsessis vigu. Lisaks maakohtu otsuse märgitule on paslik osutada sellele, et MTi kui SLK nõukogu liikme pädevuse algust tõendab 4. juuli 2016. a SLK ainuaktsionäri käsikirjaliselt allkirjastatud otsus, mille kohaselt kutsuti JR alates 4. juulist 2016 nõukogu liikme kohalt tagasi ja samast kuupäevast valiti SLK ainuaktsionäri käsikirjalise otsusega aktsiaseltsi nõukogu liikmeks MT (vt 20 märtsi 2020. a vaatlusprotokolli lisad 73 ja 74 tl 16, kd 10).
63.SLK-le kuuluvate HKV aktsiate põhjendamatuks pantimiseks loa andmisega ja selle loa alusel aktsiatele OÜ Naive Finants kasuks pandi seadmisega vähendasid V. Leedo ja L. Viikmaa SLK nõukogu liikmetena ning SLK juhatuse liige ja tegevdirektor T. Rihvk kohustuste vastaselt tol hetkel SLK peamiseks varaks olevate vähelikviidsete HKV vähemusaktsiate likviidsust ja nende võimalikku müügiväärtust veelgi. Kolleegium nõustub aga L. Viikmaa kaitsjaga selles, et maakohus on ekslikult käsitanud samuti SLK nõukogu liikmeks olnud MTi ses episoodis pelga vahendina, keda L. Viikmaa või V. Leedo ülekaaluka teadmisega ära kasutasid. SLK nõukogul oli kolm liiget ning nende rollid ei olnud selgelt jaotatud. Sestap oli igal nõukogu liikmel sarnane vastutus ja iseseisev kohustus SLK nimel tehtavate tehingute ja toimingute osas. Kuivõrd MT ei ole enam süüdistatav, ei pea kolleegium vajalikuks ega võimalikukski tema rolli ning vastutust sisuliselt analüüsida ja piirdub alljärgnevalt hinnangu andmisega apellantide väidetele seoses süüdistatavate tegevusega pandi seadmisel SLK-le kuuluvatele 12-le HKV vähemusaktsiale.
64.Asjakohatu on kaitsjate arusaam, nagu võiks T. Rihvki aktsiatehingu juures käsitada üksnes formaalse allkirjastajana. Selline lähenemine on vastuolu kogu äriühingu juhatuse liikme (iseäranis veel juhatuse esimehe, kes on samal ajal ka äriühingu tegevdirektor) olemusega – just tema ju kannabki peamist vastutust äriühingu nimel tehtavate tehingute eest ja äriühingu vara heaperemeheliku haldamise eest. Seetõttu on tal mh iseseisev kohustus veenduda, et tehingud ja toimingud oleksid tehtud tema juhitava äriühingu huvides ning väldiksid põhjendamatuid riske. T. Rihvk sai aru, et OÜ-l Naive Finants ei ole mingit majanduslikku ega õiguslikku alust nõuda SLK-le kuuluvate HKV aktsiatele pandi seadmist ning juba sellest tulenevalt ei oleks ta tohtinud niisugust tehingut teha. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust. Eeltoodu valguses ei saa nõustuda T. Rihvki kaitsjatega selleski, nagu oleks T. Rihvk tegutsenud panti seades SLK nõukogu sellekohase loa alusel, mille õiguspärasuses puudus tal alus kahelda. Vastupidi, T. Rihvk teadis kindlalt, et pandi seadmine SLK-le kuuluvatele HKV aktsiatele kahjustab SLK varalisi huve, kuid tegi seda ikka, sest see oligi tema eesmärk (vt ka MKO p-d 8.10 ja 8.11). Niisuguses kontekstis ei oma nõukogu loa formaalne olemasolu juhatuse liikme vastutuse välistamise seisukohast mitte mingit tähtsust, muutes üksnes nõukogu liikmeid endid kaasvastutavaks äriühingut kahjustavate tegude eest.
65.Apellatsioonides on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad asunud seisukohale, nagu ei oleks põhjust pandi puhul aktsiate väärtuse langusest rääkida, sest Naive Finants OÜ-l puudus nõue SLK vastu, mida pandiga tagada. Selline seisukoht ignoreerib tegelikkust. Pandi olemasolu on
iseenesest asjaolu, mis vähendab väärtpaberite atraktiivsust ja võimalust neid võõrandada, samuti vähendab see igal juhul väärtpaberite hinda, sest väärtpaberi ostajal võib olla raskendatud või koguni võimatu hinnata, kas, kui suures ulatuses ja millise perspektiiviga nõuded võivad võlgniku suhtes esineda ja seega kas, mis ulatuses ja millise tõenäosusega pant võidakse realiseerida. Seetõttu kujutaks pandiga tagatud väärtpaberite ost endast väga spekulatiivset tehingut, mis omakorda mõjutaks suurel määral negatiivses suunas võimalikku müügihinda. Seda, et nõuded võivad ilmneda isegi aastaid hiljem pole vaja ju kaugelt tuletada, isegi arutatava kriminaalasja raames püüavad kaitsjad kohut veenda selles, et HKV-l on juba 2006. a-st pärinev 300 000 000 krooni suurune garantiinõue SLK vastu, mille olemasolu nt kolmandal isikul, kes HKV või SLK ärisuhetes oli, puudus võimalus teada või isegi kahtlustada. Kolleegium osutab veel sellele, et nii AJ eksperdiarvamuse (lähemalt selle kohta järgmises punktis) kui ka maakohtus üle kuulatud asjatundja MN hinnangul vähendas vähemusaktsiate pantimine nende likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus (vt 16. veebruari 2024. a kohtuistungi protokoll lk-d 12-13).
66.Vale on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate väide, nagu oleks ekspert AJ jätnud ekspertiisiaktis vastamata küsimusele nr 6 selle kohta, kas SLK-le kuuluvate 12 HKV aktsia pantimine OÜ Naive Finants kasuks on vähendanud nende aktsiate väärtust ja likviidsust ning kas on võimalik rahaliselt hinnata aktsiate pantimisest tulenevat rahalist mõju nende väärtusele. Ekspertiisiaktis on sellele küsimusele vastanud, märkides, et pantimine vähendas oluliselt aktsiate likviidsust ja seeläbi võimalikku müügihinda. Neile aktsiatele ei olnud eksperdi arvates võimalik leida turult ostjat ilma pandipidaja nõusolekuta pandiõigusest loobuda. Seejuures kontrollis pandipidajat HKV, mistõttu ainus reaalne ostja oleks HKV-ga seotud isik ja müügihind sõltuks vaid tema hinnapakkumisest (vt 6. veebruari 2020. a ekspertiisiakt tl-d 106-107, kd 16). Eelnev on vaieldamatult käsitletav konkreetse vastusena küsimusele pandi võimaliku rahalise mõju kohta aktsiate väärtusele. Ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga, et see vastus peaks olema antud numbrilise väärtusena, sest vastuse põhjal on selge, et rahaline mõju on vaieldamatult olemas – see on negatiivne, kuid selle suurus on ennustamatu, sõltudes HKV suvast.
67.Eelnevates punktides käsitletu annab vastuse V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate apellatsioonis tehtud alusetule kriitikale, justkui ei nähtuks maakohtu vaidlustatud otsusest, kuidas vähendab SLK-le kuuluvatele HKV aktsiatele seatud pant iseseisvalt olulisel määral SLK maksevõimet. Erinevalt kaitsjate kriitikast on maakohus nimetatud küsimust ka ise käsitlenud ja maakohtu käsitlus on leitav vaidlustatud otsuse p-dest 8.2, kus maakohus osutab RR tehtud ettepanekutele, kuidas muuta pandi seadmise läbi sisuliselt väärtusetuks SLK-le kuuluvad HKV aktsiad. Järgnevates otsuse punktides 8.3-8.7 kirjeldab maakohus, kuidas süüdistatavad RR nõuande realiseerisid ning seejärel p-des 8.9-8.11 ka seda, kuidas nad said aru oma tegude tähendusest ning mis eesmärgil nad tegutsesid (aktsiate likviidsuse vähendamise eesmärgil, et kahjustada kohustustevastaselt võlgniku SLK varalisi huve). Samuti põhjendab maakohus vaidlustatud otsuse p-s 13.2 üksikasjalikult seda, kuidas aktsiate pandiga koormamine nende väärtust vähendab, sidudes seda SLK maksevõime vähenemisega.
68.L. Viikmaa kaitsja spekulatsioonil, nagu oleks ka arutatavas episoodis SLK nõukogu tehingut lubav otsus allkirjastatud alles tehingu järgselt, pole alust. Vastav SLK nõukogu nr 01/2018 kannab 5. veebruari 2018. a kuupäeva ning sellel on nõukogu liikmete V. Leedo, L. Viikmaa ja MT allkirjad (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olevaid kirju: lisad 1697, 1716, tl-d 23-26, kd 23). 18. veebruaril 2018 on L. Viikmaa saatnud e-kirja, milles ta küsib, et mis on sellest nõukogu otsusest saanud. Sellest ei ole õige teha järeldust, nagu oleks otsus olnud selleks ajaks allkirjastamata. Samavõrra võib see hoopis tähendada L. Viikmaa soovi teada saada, kas otsus on ellu viidud vms. Asjas uuritud tõendid osutavad sellele, et otsus oli siiski tehtud enne pandi seadmise tehingut. V. Leedo andis ütlusi, millest nähtuvalt olid otsused juhatuse ja nõukogu liikmetega läbi arutatud (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a kohtuistungil, istungiprotokolli lk 48). Juhatuse esimees T. Rihvk soovis enne pandi seadmist nõukogu nõusolekut, mille ta ka sai. Pole alust arvata, et kui T. Rihvk pidas sõnaselgelt vajalikuks nõukogu luba tehingule saada ja andis ka korralduse selleks assistendil ette valmistada SLK nõukogu kirjalikult vormistatud luba SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pantimiseks OÜ Naive Finants kasuks (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olev kiri, lisa 1667 tl 22, kd 23), siis päev hiljem oli ta siiski valmis tehingu tegema ilma, et ta oleks vajaliku nõusoleku saanud.
69.See, kas aktsiate pantimisega seonduvat nõukogu koosolekul eraldi arutati või üksnes vormistati nõukogu sellekohane otsus, ei ole V. Leedo, L. Viikmaa ega T. Rihvki vastutuse seisukohast oluline. Niisugusele seisukohale asub kolleegium, arvestades arutatavaski otsuses korduvalt märgitut, et süüdistatavatel oli üldine plaan muuta SLK maksejõuetuks ja vähendada juba maksejõuetu SLK võimet oma võlausaldajate ees kohustusi täita veelgi – viies äriühingust vara välja ning muutes nõuete täitmise SLK-l veel olemas oleva vara arvelt ebareaalseks. Maakohus on seda veenvalt ja põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 8.1-8.5. L. Viikmaa rolli kohta on lisaks eelkäsitletud nõukogu 5. veebruari 2018. a otsuse vormistamisele kõnekas spetsiifiliselt osutada 15. juulil 2017 RR saadetud kirjale, mille üks adressaat oli L. Viikmaa ja milles RR teeb ettepaneku SLK varade seas olevatele 12 Holostovi KVH aktsiatele kontrollitava isiku kasuks pandi seadmiseks (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 1028, tl-d 130-132, kd 20). Samuti on SLK õigusnõustajal JSl 1. veebruaril 2018 olnud sõnumivahetus L. Viikmaaga sõnumiprogrammis „Telegram“, mille raames selgitas JS talle, et SLK-l on plaanis igaks juhuks pantida OÜ-le Naive Finants AS Holostovi Kinnisvarahaldus aktsiad: “Vahepeal siin loodi üks keha“, „Sinna liiguvad EVK nõuded“, „vahekehade vastu“, „kusjuures nimi oli juhus. laua peal oli Eviani sildiga pudel lugesime nime tagurpidi...“; „SLK pandib sinna ka HKV aktsiad“ „igaks juhuks“ (vt 7. oktoobri 2019. a vaatlusprotokoll tl-d 204 prd-l-205, kd 14).
70.Samavõrra ainetu on L. Viikmaa kaitsjate apellatsioonist tulenev seisukoht, nagu poleks L. Viikmaa käsitatav pandi seadmise koordineerija või kavandajana, mida maakohus on samuti eelviidatud punktides põhjalikult analüüsinud. Uuritud tõendite põhjal osutab maakohus L. Viikmaa ja JS suhtlusele (vt MKO p 8.1, p 8.2 ja 8.3), millest nähtub, et L. Viikmaa on seotud JSga alates sellest, kui teda valiti SLK pankrotti tüürimiseks nõustama kuni konkreetselt pandi seadmise üksikasjade arutamiseni. Seejärel on L. Viikmaa allkirjastanud nõukogu otsuse ja hiljem veel ka spetsiifiliselt huvi tundnud selle kohta, mis
nimetatud otsusest sai (vt MKO p 8.5). Viidatud punktides käsitletu põhjal maakohtu tehtud järeldused selle kohta, et L. Viikmaa rolli tuleb pandi seadmisel hinnata kui kavandaja ja koordineerija oma, on asjakohased ja põhjendatud. Täiendavalt on paslik osutada veel L. Viikmaa aktiivsele ja mitmekülgsele suhtlemisele JSga. L. Viikmaa edastas JSle vajalikke andmeid ja dokumente; võttis dokumentidele allkirju, andis JSle tagasisidet (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisasid 1212, 1161-1164, 1167, 1171, 1234, 1236, tl-d 168-169, 144150, 193-196, kd 20). L. Viikmaa hindas JS koostatud dokumendiprojekte (vt 7. oktoobri 2019. a vaatlusprotokolli tl-d 160-160 prd-l, kd 10). Samuti leppis L. Viikmaa JSga kokku vahetu kohtumise, millel osaleks ka V. Leedo (samas, tl 158prd-l).
71.Veel märgib kolleegium, et kuigi DPR olid 1. märtsi 2017 release agreement’ide alusel loobunud suurest osas oma nõuetest SLK vastu, oli ka pärast seda kuupäeva endiselt SLK võlgnikuna käsitatav Reyna, samuti teised, süüdistusaktis konkreetselt nimetamata võlausaldajad. Neil asjaoludel on asjakohatu L. Viikmaa kaitsja seisukoht, nagu oleks L. Viikmaa vastutus pandi seadmise osateo eest välistatud põhjusel, et SLK ei olnud sel hetkel enam käsitatav võlgnikuna.
72.Kolleegium ei nõustu V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate käsitlusega, nagu ei oleks JS töötanud välja plaani, kuidas SLK pankrotti juhtida, vaid andis üksnes juriidilist nõu seonduvalt OM pahatahtliku tegevusega. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-des 9.1-9.4 on maakohus üksikasjalikult ja viidetega konkreetsetele tõenditele lahti kirjutanud JS n.ö juriidilise nõustamise olemuse, samuti T. Rihvki, V. Leedo ja G, Kundratsi rolli. Edasiselt on maakohus p-des 9.5-9.9 käsitlenud süüdistatavate tegude kohustuste vastasust ja p-s 9.10 subjektiivset koosseisu. Kolleegiumil ei ole sellele käsitlusele midagi lisada ning ka apellandid ei lisa tegelikult midagi uut sellele, mida nad maakohtus on juba välja toonud ning mida maakohus on ka käsitlenud. Mingit alust ei ole seejuures kaitsjate väitel, nagu tugineks maakohus kriitikavabalt süüdistuskõne tekstile. Maakohtu käsitlus rajaneb tõenditele. Kuivõrd maakohtul on olnud kasutada JS ja süüdistatavate vahelist suhtlust kajastavad tõendid, samuti JS arvuti vaatlusel leitud dokumendid, mida ta on ette valmistanud ning süüdistatavatega jaganud, siis võib öelda, et kogu kuritegeliku skeemi kujunemine ja areng on väga täpselt jälgitav, kaitsjate argumendid aga kaunikesti sisutühjad ning paljasõnalised. Maakohtu käsitluse pinnalt on katkestusteta jälgitav, kuidas kujundati Narva-Line-i vastane nõue, paisutades seda kunstliku intressiarvestusega ja korraldati selle äriühingu kaudu SLK tulevases kavandatud pankrotimenetluses potentsiaalselt tekkida võivate vara tagasivõitmise nõuete perspektiivitus. Samuti on arusaadav, kuskohast ja miks just summas 300 000 000 krooni kujunes SLK väidetav garantii HKV nõuetele Narva-Line vastu. Selleski osas ei suuda apellatsioonides toodud käsitlused mingilgi määral kõigutada maakohtu argumentatsiooni.
73.Kaitsjate erinevad spekulatsioonid SLK garantii kohta on sellised, mis võivad teoreetiliselt olla tõesed, kuid millest igaühe eluline usutavus on juba eraldiseisvalt nullilähedane, saati siis veel kogumis, ja mis on seetõttu ebareaalsed. Ei ole realistlik, et SLK andnuks 2006. a (seejuures ilma nõukogu sellekohase selge otsuseta) välja garantii, mis ületas tunduvalt äriühingu varade mahtu. Selline garantii ei oleks olnud SLK-le jõukohane (garantii ületanud SLK omakapitali kümnetes kordades – vt 6. veebruari 2020. a finantsekspertiisi akt,
tl 82, kd 16). Kaitsjate selgitus, nagu ei pruugi SLK nõukogu otsus, millega anti nõusolek garanteerida OÜ Narva-Line võlakohustused AS Saare Finants ees, olla säilinud, on ebausutavad, sest SLK dokumentide arhiveerimise korra kohaselt säilitatakse nõukogu otsused alaliselt (vt 25. juuni 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 1, tl 107, kd 12). Nõukogu otsused nr 1–7 aastast 2006 ongi alles. Seejuures on nõukogu otsus nr 1 aastal 2006 tehtud alles 29. aprillil 2006 (11. mai 2019. a vaatlusprotokolli lisa 24, tl 128, kd 12), mis juba iseenesest seab välistab, et samal aastal on varem ka nõukogu mingi otsuse teinud. Mitmete oluliste raamatupidamislike nõuete täitmata jäämine nii HKV-s kui SLK-s muudavad samuti äärmiselt ebatõenäoliseks, et garantii 2006. a tegelikult anti (vt selle kohta täpsemalt 6. veebruari 2020. a finantsekspertiisi akt, tl-d 82-85, kd 16). Tuleb ka märkida, et 300 000 000 krooni suuruse garantii OÜ-le Narva-Line polnud vajalik, sest seisuga 31. detsember 2006 oli OÜ-l NarvaLine kontsernikonto vahendite kasutamisest tekkinud võlgnevuse jääk AS Saare Finants ees summas 29 557 086 Eesti krooni (vt 21. oktoobri 2019. a vaatlusprotokoll lisa – fail „AASTAARUANNE abitabelid Narva-Line 2006.xlsx“, tl 142, kd 9). Lisaks võimaldas SLK kontsernikonto nr 229014456599 juurde liidetud SLK pangakontol oleva kohustustevaba raha jäägi 2 244 342,61 eurot (35 116 331,03 Eesti krooni), kui lepingu kohaste kontserni vahendite, kasutamist AS-le Saare Finants ning need vahendid olid piisavad, et katta OÜ Narva-Line võlgnevus AS Saare Finants ees kuni OÜ Narva-Line osa võõrandamiseni 1. novembril 2006 (vt AS Swedbank 12. juuni 2019. a vastuskiri nr A09.04-200-02/1-2: 17. aprilli 2000. a kontsernikonto leping nr 2000-04-150 lisadega, tl-d 5-19, kd 8; samuti AS Swedbank 10. oktoobri 2019. a vastus nõudekirjale tl-d 130-154, kd 7). 2008. a novembris ühendas HKV endaga teiste seas AS-i Saare Finants ja võttis üle selle varad ning kohustused, sh nõude OÜ Narva-Line vastu. Lootusetu nõude olukorras ei näinud kontsernikonto emaettevõte HKV kuni 2017. a sügiseni võimalust OÜ Narva-Line vastu suunatud ebatõenäoliselt laekuvat nõuet täitmisele pöörata ega esitanud ka OÜ Narva-Line vastu pankrotiavaldust. Kui HKV-l olnuks tegelikkuses kasutada garantii, siis ei ole niisugune käitumine lihtsalt loogiline. Seega kokkuvõttes: süüdistuses käsitlemist leidnud SLK garantiid OÜ-le Narva-Line ei eksisteerinud enne selle võltsimist 2018. a märtsis.
74.V. Leedo kaitsja arvates ei võimalda pelgalt asjaolu, et V. Leedo allkirjastas JS ettevalmistatud hagiavalduse, järeldada, nagu pidanuks V. Leedo sellega võimalikuks mistahes ebaõigeid andmeid sisaldava dokumendi esitamist kohtule. Tõendeid kogumis hinnates ei ole aga mingit kahtlust, et kogu JS tegevus toimus V. Leedo korraldusel, teadmisel, nõusolekul ja tema huvides. Muuhulgas vastas JR kohtus prokuröri küsimusele, mis teie roll seal oli ja kes võttis V. Leedolt sellele hagivaldusele digiallkirja, et ma olin nagu tehniline tugi selles asjas, et minu arvutis Leedo sai allkirjastada selle ja mina siis saatsin selle edasi (vt 2. veebruari 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 13).
75.G. Kundratsi kaitsja on apellatsioonis asunud lakooniliselt seisukohale, et G. Kundrats ei ole talle KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 alusel ette heidetud tegu toime pannud, sest ta ei ole SLK garantiikirja võltsinud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et G. Kundrats on selle dokumendi võltsinud, siis puudub alus muuta ka maakohtu järeldusi G. Kundratsile KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 järgi tehtud etteheites.
VI
76.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 16.3 juba ammendavalt kummutanud kaitsja hüpoteesi seoses allkirja konstrueerimisega võltsitud garantiidokumendile. See, et kaitsjad ei suuda maakohtu põhjendustega leppida, pole alus nende kummutamiseks.
77.Kaitseversioon, mille kohaselt ei ole välistatud, et G. Kundratsi ja T. Rihvki allkirjad on garantiidokumendile monteeritud, on iseenesest korrektne. Ometi ei tähenda see, nagu oleks maakohus süüdistatavad võltsimises põhjendamatult süüdi tunnistanud. Kriminaalmenetluses käibib isiku süü tuvastamisel tõendamisstandardina süü tõendatus väljaspool mõistlikku kahtlust, mitte väljaspool igasugust kahtlust. Arutataval juhul on kaitseversioon allkirjade garantiikirjale monteerimisest kindlasti miski, mis jääb väljapoole mõistlikku kahtlust. Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei ole kaitsjad siiski millegi sisukaga kummutanud, vaid on üksnes korranud samu väiteid, mis kõlasid juba maakohtu menetluses. Nimelt see, et teoreetilise kontseptsioonina on võimalus allkirjade dokumendile monteerimisest võrdväärne nende dokumendile omakäeliselt kirjutamisega ei ütle veel midagi sellise teoreetilise võimaluse tõenäosuslikkuse kohta. Arutatava asja kontekstis tähendaks allkirja garantiikirjale monteerimise jaatamine selle jaatamist, et JS oleks kõigepealt koostanud arvutis garantiikirja, siis monteerinud sinna T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad, siis printinud selle dokumendi välja ning siis skaneerinud selle uuesti arvutisse. Seejuures oli endiselt vajalik, et T. Rihvk ja G. Kundrats mitte üksnes ei ole teadlikud garantiikirja koostamisest, vaid et nad ka aktsepteerivad seda. Teise, ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu hinnangul arusaadavama ning loogilisema stsenaariumi korral aga JS koostas arvutis garantiikirja, trükkis selle välja, lasi T. Rihvkil ja G. Kundratsil omakäeliselt allkirjastada ja skaneeris selle siis. Lõppastmes vajadus garantiikirja originaali asemel opereerida pelga koopiaga on kahtlemata arusaadav, sest võltsitud paberile välja trükitud ning seejärel omakäeliselt allkirjastatud dokumendi puhul on teatud piirini võimalik tuvastada nii dokumendi väljatrükkimise, selle omakäeliselt allkirjastamise aega kui ka seadet, millega dokument trükiti. Viimati öeldu ei väära aga seda, et olukorras, kus ka hilisemalt digitaalses vormis kasutatav dokument on juba arvutis koostatud, puudub igasugune loogiline seletus sellele, et dokument trükitakse vahepeal välja ja siis skaneeritakse kohe uuesti.
78.Nõustuda ei saa ka kaitsjate etteheitega, nagu ei võimaldaks ekspertiisiaktid järeldust, et garantiikirja on allkirjastanud T. Rihvk ja G. Kundrats. Ekspertiisiaktides on mõlema süüdistatava puhul tehtud järeldus, et tõenäoliselt on allkirja dokumendile kirjutanud T. Rihvk ja G. Kundrats (vt 24. märtsi 2020. a ekspertiisiakt nr 20E-DK0011, tl 225, kd 16). Seejuures on ekspertiisiaktile lisatud arvamuste skaala (vt samas, tl 227), millest nähtuvalt on astmel kolm tegemist olukorraga, kus teksti on tõenäoliselt kirjutanud kontrollitav isik ning tõenäosus, et kirjutaks on keegi teine isik, on väike.
79.Kaitsja etteheidet seoses JS antud ütluste lubamatusele tõendina on käsitatud juba eelpool p-des 32.1-32.2. JS ütlustel ei ole määravat tähendust süüdistatavatele garantiikirja võltsimises, sellele kaasaaitamises ja võltsitud garantiikirja kasutamises tehtud etteheite
tõendamisel. Tegemist on tõendiga, mis sellegipoolest kinnitab muudest tõenditest kujunevat pilti. Niisuguseks otstarbeks on JS ütlused tõendina lubatavad hoolimata asjaolust, et ka temale endale on samadel asjaoludel ja sama kriminaalmenetluse raames etteheide tehtud, kuid menetlus tema suhtes lõpetatud. Seega on maakohus tõendite koostoimes jõudnud korrektselt järeldusele, et T. Rihvk ja G. Kundrats on pannud toime garantiikirja võltsimise, lisades sellele enda allkirjad, millega nad kinnitasid garantiikirja kantud andmete õigsust ja seda, justkui oleks SLK nimel niisugune dokument koostatud.
80.G. Kundratsi kaitsja on rõhutanud mh seda, nagu puuduks tõendid selle kohta, et G. Kundrats viibis 9. märtsil 2018 Kuressaares Kohtu 1 kontoriruumides, mistõttu pole tõendatud, et ta saanuks seal sellel ajal allkirjastada võltsitava garantiikirja. Kolleegium osutab, et on tõendeid, mis siiski osutavad sellele, et G. Kundrats vaidlusalusel ajal vaidlusaluses asukohas viibis. Maakohus on viidanud vaidlustatud otsuse p-s 16.1 ses osas JS
6.märtsi 2018. a e-kirjale, millega ta teavitas T. Rihvki, G. Kundratsit ja MLu, et ta tuleb kokkuleppel Vjatšeslav Leedoga reedel [s.o 9. märtsil 2018] Kuressaarde (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisale 1773 tl-d 129-130, kd 22). Samuti on asjakohane viidata sellele, et ajal, mil JS viibis 9. märtsil 2018 Kuressaares T. Rihvki, V. Leedo ja G. Kundratsi tööruumides, on ta edastanud G. Kundratsile e-mailiga tutvumiseks dokumendi projekti, mida ta seal koostas (Tasaarvestuse avaldus SLK - NarvaLine.docx) ning lühikest aega hiljem sealsamas on ta jätkanud juba järgmiste dokumentide koostamist, mille puhul on eelduseks olnud eelviidatud projektis sisalduva info kasutamine. Seega võib järeldada, et JS sai vahepeal G. Kundratsilt kinnituse, et tasaarvestus tema pakutud kujul on sobiv ning seda saab järgnevate dokumentide koostamiseks arvestada. Ka see kinnitab kaude, et G. Kundrats viibis sealsamas ning oli võimeline koheselt dokumendi projektiga tutvuma ja oma arvamuse andma. Neile tõenditele lisanduvad täiendavalt JS ütlused, mille lubatavust tõendina on juba eelpool p-des 32.1 ja 32.2 käsitletud.
81.Samas ei ole maakohtu otsuses G. Kundratsi allkirja garantiikirjale kandmist seotud rangelt üksnes 9. märtsi 2018. a pärastlõunaga, vaid nii süüdistuses kui maakohtu otsuses märgitakse selle kohta, et G. Kundrats allkirjastas garantiikirja ajavahemikus 9.-21. märtsini 2018. Arvestades ülal käsitletud tõendeid ei ole kolleegiumil kahtlust, et nii see oligi ning G. Kundratsi kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu sellekohaseid põhjendatud seisukohti. Ringkonnakohut maakohtu põhjendused veenavad ning neist ei jää üles ühtki kõrvaldamata kahtlust, mida tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada.
82.G. Kundratsi kaitsja hinnangul ei oma mingit tähtsust see, kas ta teadis võltsimisest kui ta tegelikult dokumenti ei võltsinud. Kolleegium märgib selle väitega seoses, et inimene, kes saab aru, et tema lavastatakse 300 000 000 krooni suurust kohustust garanteeriva dokumendi koostajaks, ehkki ta seda ei ole, reageerib ega las niisugusel sündmusel aset leida, kui see ei kajasta tema tegelikku tahet. Kuna G. Kundrats ei ole takistanud võltsitud dokumendi koostamist või käiku laskmist, mille ühe koostajana on alusetult näidatud teda, samuti pole ta võltsingust teatanud õiguskaitseasutustele vms, siis on püstitatud kaitseversioon kolleegiumi jaoks eluliselt ebausutav. Ainus realistlik olukord, milles G. Kundrats
aktsepteerinuks enda allkirjaga peaaegu kosmilises väärtuses garantiidokumenti on ikkagi see, et ta ongi kõnealuse dokumendi allkirjastanud.
83.Kolleegium ei nõustu V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate käsitlusega, nagu kujutaks süüdistatavatele tehtud etteheide garantiikirja intellektuaalses võltsimises määratletuspõhimõtte rikkumist ja KarS § 344 koosseisu laiendavat tõlgendamist. Nii karistusõigusdogmaatika kui ka asjakohase kohtupraktika kohaselt on üldiselt omaks võetud, et võltsimise koosseisukirjeldus hõlmab nii materiaalset kui intellektuaalset võltsimist (vt nt 18. juuni 2018. a RKKKo asjas 1-16-10888, p 50; viimati ei ole Riigikohus intellektuaalse võltsimise kontseptsioonis probleemi näinud aga nt 14. märtsi 2025. a otsuses asjas nr 1-19-705, p-d 197-200).
84.Eeltoodu valguses on ainetud V. Leedo kaitsjate väited, nagu ei oleks SLK garantiikirja võltsimisele kaasaaitamisest võimalik rääkida, sest dokumenti kantud andmed olid õiged. Maakohus on veenvalt selgitanud, et andmed ei olnud õiged. Samuti on maakohus piisaval määral põhjendanud, milles seisnes V. Leedo kaasaaitamistegu ning millistel tõenditel kohtu seisukohad rajanevad (vt MKO p-d 16.-16.11, seejuures kaasaaitamistegu puudutavad põhjendused p-s 16.11 ja viited tõenditele sellele eelnevates punktides). Versioonid sellest, nagu võinuks garantii olla antud suuliselt ja see lihtsalt vormistati hiljem kirjalikult või nagu võinuks algne garantiikiri olla kaotsi läinud ja see lihtsalt taastati, on maakohtus veenvalt ümber lükatud ning kaitsjad ei ole apellatsioonis osutanud asjaoludele, mis sunniksid maakohtus leituga erinevatele järeldustele jõudma. Kaitsja ainetuid spekulatsioone, nagu võiks garantii olla algselt suuliselt antud ja alles tagantjärgi kirjalikult vormistatud või nagu võiks garantiikirja originaaldokument olla kaotsi läinud ning see lihtsalt hiljem taastati, on maakohtu vaidlustatud otsuses samuti juba käsitletud ning sellised võimalused ümber lükatud. Kaitsja pelgalt kordab apellatsioonis oma spekulatiivseid väiteid, kuid ei näita ära midagi, mis maakohtu järeldused kahtluse alla seaks. Täiendavalt osutab ringkonnakohus veel sellele, et kui kaitsja valib kaitsetaktikaks sisuliselt suvaliste, seejuures teineteist välistavate väidete kohtu ette toomise, siis see mitte ei kinnita kõhklusi süüdistuse versiooni kohta, vaid pigem osutabki sellele, et kohtule püütakse lihtsalt puru silma ajada. Pakkudes kõikvõimalikke formaalloogiliselt võimalikke seletusi, mis võiksid nende tõele vastavuse korral süüdistatavat õigustada, lootuses et ehk kõnetab mõni neist seletustest kohut, ei tee kaitsja aga muud, kui demonstreerib, et tal ei ole tegelikult võimalik esitada tõsiselt võetavaid sisulisi vastuväiteid süüdistuse versioonile.
85.Arusaamatuks jääb ka V. Leedo kaitsjate väide, mille kohaselt ei ole V. Leedo võltsitud garantiikirja kohtule edastanud. Pärnu Maakohtule on JR e-postkastist 16. mail 2018 saadetud e-kiri, mille manuses on HKV hagiavaldus ühes lisadega, nende hulgas ka garantiikiri (vt tl-d 63-68, kd 70). JR on maakohtu istungil 2. veebruaril 2024 andnud ütlusi, millest nähtuvalt allkirjastas V. Leedo 16. mail 2018 JR tööarvutis digitaalselt nimetatud hagiavalduse ja seejärel edastaski JR dokumendid Pärnu Maakohtule (vt 2. veebruari 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 13). V. Leedo digitaalselt allkirjastatud hagiavalduse lk-l 3 on sõnaselgelt märgitud, et hagiavalduse lisaks on ka garantiidokument, mis tõepoolest reaalselt koos hagiga maakohtule edastatigi.
86.KarS § 345 järgi V. Leedole ning HKV-le ette heidetud tegu on maakohtu otsuses põhjalikult käsitletud p-des 17.-17.3. Maakohtu põhjendused on igakülgsed ja veenvad. Apellatsioonides ei sisaldu argumente, mille valguses peaks maakohtu järeldusi ümber hindama. Sel põhjusel jäävad HKV ja V. Leedo kaitsja taotlused seoses V. Leedo ja HKV vastavalt KarS § 345 lg 1 ja lg 2 järgi süüdimõistmise tühistamisega tagajärjetuks.
VII
87.Kolleegiumi hinnangul on maakohtu põhjendused süüdistatavatele mõistetavate karistuste kohta väga napid. Sellegipoolest on need põhjendused asjakohased ja kolleegium ei vaidle neile vastu, kuid täiendab maakohtu põhjendusi alljärgnevalt omalt poolt. Hoopiski on aga maakohus jätnud nõuetekohaselt põhjendamata süüdistatavatele mõistetud karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata jätmise. Lisaks põhjenduste puudumisele, mis on iseenesest hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, on see kaasa toonud kohtu olulise kaalutlusvea ja seeläbi süüdistatavatele mõistetud karistuste ebakohase individualiseerimise. Järgnevates punktides käsitleb maakohus süüdistatavate lõikes neile mõistetud karistuste individualiseerimist lähemalt.
87.1.V. Leedo süüd toimepandud kuritegudes tuleb lugeda keskmisest suuremaks, sest ta oli kuritegeliku skeemi initsiaator ning kaasas selle realiseerimisse mitmeid erinevaid isikuid, sh endale kuuluvate äriühingute töötajaid ja juhtorganite liikmeid. Mitmeid isikuid kasutati V. Leedo kuritegelike plaanide elluviimiseks ära (nt osad SLK juhatuse liikmed ei olnud tema tegelikest eesmärkidest teadlikud ega osanud otsuseid vastu võttes arvestada, et aitavad sellega tahtmatult kaasa kuritegude toimepanemisele). V. Leedo on väljendanud ka kriminaalmenetluse kestel varjamatult oma küünilist arusaama, mille kohaselt käsitleb ta endale kuuluvate äriühingute vara sisuliselt kui enda isiklikku vara ja peab võimalikuks sellega ringikäimisel eirata nii äriühingu juhtidelt nõutavat hoolsus- ja lojaalsuskohustust kui ka muid tsiviilõiguskäibe kindlust tagavaid reegleid. Tema karistust raskendab V. Leedo omakasuline käitumine KarS § 58 p 1 tähenduses. V. Leedo käivitatud ja mitme aasta jooksul metoodiliselt ellu viidud plaan SLK varatuks muutmiseks õõnestab tugevalt usku ausasse ettevõtluskeskkonda. On tõsi, et V. Leedo on endale kuuluvate äriühingute kaudu organiseerinud suurema osa järgi jäänud SLK võlgnike nõuete rahuldamise pankrotimenetluses, kuid sellele asjaolule pole põhjust vaadata kui pelgale tegevkahetsusele, mida peaks käsitlema eeskätt V. Leedo süüd vähendavana. Arvesse tuleb võtta ka seda, et ilmselgelt on V. Leedo kaalutlus võlgu hüvitades rajanenud (küll ekslikul) lootusel, et see toob kaasa SLK väljumise pankrotist ja seetõttu KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistatavuseelduse äralangemise. Samuti tuleb tähele panna, et DPR puhul ei ole V. Leedo võlgade hüvitamine midagi muutnud. Need kannatanud astusid oma varalisi huve kaitsta püüdes samme (release agreement’id SLK-ga), teadmata, et samal ajal toimub SLK-st varade väljaviimine ja toimingud selle vara kindlustamiseks võlausaldajate võimalike nõuete eest. Seega, ehkki võib jaatada, et KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendav asjaolu
esineb, ei saa selle osakaalu pidada arutataval juhul ülemäära suureks. Eeltoodud kaalutlustel võib nõustuda maakohtu hinnanguga mõistetud karistuse suuruse kohta.
87.2.Karistuse individualiseerimisse puutuvalt märgib kolleegium, et ehkki V. Leedo ei ole enne arutatava kriminaalasja esemeks olevaid tegusid ega ka hiljem kuritegusid toime pannud, on arutatava teo tehiolud tähelepanuväärselt rasked ning avalikkust alarmeerivad. Kuritegelikult maksejõuetuse põhjustamine on alati ausat ettevõtluskeskkonda kahjustav ning ebakindlust tekitav, aga V. Leedo käivitatud skeemi puhul tuleb tähele panna, et ta rakendas sellesse kogu enda ärikontserni, lisaks terve rea erinevaid väliseid nõustajaid, tegutses väga organiseeritult ja metoodiliselt ning kõrvaldas SLK-st väga suures väärtuses vara. Eripreventiivses plaanis osutab see V. Leedole kui küünilisele kalkulaatorile, kes on valmis õiguskorda isiklike varaliste huvide realiseerimisel ning äripartneritele koha kättenäitamiseks eirama. Üldpreventiivses plaanis on vajalik, et riik väljendaks otsustavat ja karmi suhtumist majandus- ja ettevõtluskeskkonda õõnestavale käitumisele. Kuivõrd V. Leedo juhtum ei ole isoleeritud, ühekordne ega juhuslik kuriteosündmus, vaid metoodilise ja hästi organiseeritud pikaajaliselt ellu viidud tegude jada, siis on vajalik, et sellise teo toimepanija mõistetud karistust vähemalt osaliselt ka reaalselt kandma asuks. Kolleegium ei pea siiski vajalikuks, et mõistetud karistus pöörataks kohesele täitmisele täies ulatuses, vaid süüdistatava mõjutamiseks ning ka üldpreventiivsete kaalutluste elluviimise tagamiseks on piisav ka see, kui V. Leedole mõistetud kahe aasta kuue kuu pikkusest vangistusest määrata koheselt ära kandmisele kolm kuud vangistust. Seetõttu jätab kolleegium muutmata maakohtus V. Leedole KarS § 384 lg 1, § 344 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 345 lg 1 ideaalkogumis KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks mõistetud kaks aastat kuus kuud vangistust. Kuid ringkonnakohus määrab KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui V. Leedo ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
88.T. Rihvk oli SLK juhatuse esimees ja tegevdirektorina ka selle igapäevane juht. Temal lasus esmajärjekorras kohustus korraliku ettevõtja hoolsusega seista hea SLK varaliste huvide eest. Selle asemel valis T. Rihvk endale rolli, kus ta V. Leedo isiklike ambitsioonide edendamiseks muutis SLK varatuks. T. Rihvk on enda rollist ja enda tegude ebaeetilisusest suurepäraselt aru saanud, mis ilmneb kasvõi tema kohtuistungil vaadeldud isiklikest märkmetest. Tema süüd suurendabki asjaolu, et ta kahjustas SLK varalisi huve sihilikult, täites põhimõttelagedalt V. Leedo korraldusi. Sellise ärijuhi käitumine väärib eriliselt selget hukkamõistu, et kinnitada ühiskonna eitavat suhtumist pettuslikku ettevõtluskultuuri ning hoida normaalse äritegevuse jaoks vajalikku ühiskondlikku usaldust. Kuna T. Rihvk on näidanud pikaajaliselt valmisolekut hoolikalt läbimõeldud kuritegelikus skeemis osaleda, ei ole tema puhul tegemist isikuga, kelle puhul võiks loota, et karistuse eesmärgid oleksid täidetavad ka pelgalt tingimusliku karistusähvarduse abil. Seetõttu on kolleegiumi arvates põhjendatud määrata T. Rihvkile mõistetud karistusest kohesele ärakandmisele kaks kuud vangistust. Neil asjaoludel jätab kolleegium muutmata maakohtus T. Rihvkile KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1 ideaalkogumis KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks mõistetud kaks aastat kuus kuud vangistust. Kuid ringkonnakohus määrab KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele
pööramata juhul, kui T. Rihvk ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
89.L. Viikmaa puhul tuvastas maakohus, et sisuliselt võetigi ta SLK nõukogusse selleks, et tema teadmiste ja oskuste abil SLK-d süsteemselt kahjustada. Koos T. Rihvkiga oli L. Viikmaal keskne roll tehingutes ja toimingutes, millega juhiti SLK pankrotti ning vähendati selle maksevõimet olulisel määral veel ka peale seda kui püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud. L. Viikmaa suhtumine kuritegudesse on olnud küünilisel viisil ennast õigustav. Nimelt on ta leidnud, et kuivõrd V. Leedole kuulus SLK jaoks oluliste küsimuste otsustamisel viimane sõna, siis ei sõltunud temast, kas SLK-d kahjustavad tehingud tehakse. Äriühingu nõukogu liikme sarnane ükskõiksus ja hoolimatus on põhimõtteliselt vastuvõetamatu ja sellise suhtumise normaliseerimine ning levik ühiskonnas kujutaks endast ettevõtluskeskkonnale eksistentsiaalset ohtu. L. Viikmaa aga mitte üksnes ei ignoreerinud SLK nõukogu liikmena enda kohustusi mugavalt ükskõikseks jäädes või dokumente allkirjastades endale sisendades, et tema asemel võiks seda teha ka keegi teine, kuna V. Leedo leiaks talle kindlasti asendaja, vaid L. Viikmaa tegeles aktiivselt SLK-d kahjustavate tehingute ja toimingute ettevalmistamise ja koordineerimisega. Arvestades L. Viikmaa ülal kirjeldatud rollist nähtuvaid isikuomadusi, samuti tegude pikaajalist ja süsteemset iseloomu, oleks ebakohane piirduda talle mõistetud karistuse puhul pelgalt selle täitmisele pööramata jätmisega. Ülal käsitletud kaalutlustel peab kolleegium vajalikuks määrata L. Viikmaale mõistetud karistusest kohesele ärakandmisele kaks kuud vangistust. Ringkonnakohus jätab muutmata L. Viikmaale KarS § 384 lg 1 alusel karistuseks mõistetud ühe aasta kuus kuud vangistust, ent määrab KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui L. Viikmaa ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
90.AS Holostovi Kinnisvarahaldus on V. Leedo valdusäriühing, mille kaudu on ta juhtinud oma ettevõtlust, kuid sinna on ta suunanud ka arutatavas kriminaalasja esemeks olevate kuritegudega genereeritud kriminaaltulu. Ärikeha kasutamine selleks, et vajaduse korral sellesse „peita“ teistest äriühingutest ebaseaduslike skeemidega välja viidud vara, on taunitav juba iseenesest, kuid HKV puhul tuleb arvestada, et seda tehti süsteemselt, pikem aja jooksul ja väga suures mahus. Ühtlasi on HKV tegutsenud V. Leedo juhtimisel mõnes mõttes kuritegeliku rahakassana, kuskohast vajadusel jagatakse vahendeid sinna, kuhu tarvis. Juba selline praktika demonstreerib juriidilise isiku vormi ebakohast ärakasutamist. Jättes HKV-le mõistetud rahalise karistuse täitmisele pööramata, saadetakse ettevõtluskeskkonnale väga vale sõnum, nagu oleks väärt sarnasel viisil „katsetada“, sest halvim, mis võib juhtuda, on sisuliselt hoiatuse saamine, samas kui võimalus kriminaalselt kogutud vahendeid koguda kaaluks selle riski üles. Sel põhjusel tuleb HKV-le mõistetud rahaline karistus 250 000 eurot määrata täies ulatuses ära kandmisele.
91.Ka G. Kundrats osales SLK varatuks tegemisel ja oli valmis selle realiseerimiseks võltsima dokumente. Temagi puhul tuleb tõdeda, et mõistes mitmete tehingute ja toimingute problemaatilisust ei teinud ta kaugemale ulatuvaid järeldusi kaassüüdistatavate plaanide kohta ning liitus lõpuks kuritegeliku skeemi realiseerimisega vahetult. Sellegipoolest tuleb märkida,
et G. Kundratsile etteheidetavate tegude maht on oluliselt väiksem võrreldes kaassüüdistatavatega ning ka tema roll SLK-s ei olnud võrreldav T. Rihvki, L. Viikmaa või V. Leedoga. Kuna G. Kundratsile etteheidetav tegu võimaldab arvata, et tegemist on siiski ühekordse valeotsustusega, ei pea kolleegium vajalikuks talle mõistetava karistuse puhul selle osalist ega täielikku kohest ärakandmist ning nõustub maakohtuga, et G. Kundratsi isikut ja tema toimepandu asjaolusid arvestades on piisav ka karistus, mis on jäetud katseajaga täies ulatuses täitmisele pööramata.
VIII
92.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaitsjate apellatsioonides toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks konfiskeerimist puudutavas osas. Konkreetsemalt kummutab kolleegium kaitsjate etteheited alljärgnevalt.
93.Maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitlenud aktsiatehingu majanduslikult põhjendamatut suurust. Tulenevalt apellatsioonides esitatud väidetest pööras sellele supra p 50, tähelepanu ka ringkonnakohus, asudes seisukohale, et HKV aktsiate ostmisega tegid süüdistatavad SLK-le majanduslikult kahjuliku tehingu ning nende käitumine on kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 järgi. Seega mõistetavalt sai pöördtehtena HKV vastavalt kriminaaltulu. Samuti on eelpool juba selgitatud, miks ei ole alust lähtuda RR hinnangust ja tuleb aktsiate õiglase väärtuse määramisel lähtuda 6. veebruari 2020. a finantsekspertiisi aktis sisalduvast eksperdiarvamusest.
94.Kohtul puudus arutataval juhul kohustus kohaldada KarS § 83 1 lg-s 3 sätestatut. Selleks ei anna alust ei asjaolu, et V. Leedoga seotud äriühing on tasunud suurema osa võlausaldajate nõuded ega see, et maakohus on rahuldanud ka tsiviilhagi. Kohtumenetluse esemeks olevate kuritegude tulemusel on kahjustatud võlausaldajaid eriti suures ulatuses. Seejuures on kuritegude tõttu osad võlausaldajad käitunud ennast kahjustuvalt – teadmatuses SLK-st varade väljaviimisest sõlmisid DPR release agreement’id, millega nad tegelikke asjaolusid teadmata võtsid endalt võimaluse oma nõudeid SLK suhtes realiseerida. V. Leedo kontrolli all olev kolmas isik tasus võlausaldajate nõuded üksnes põhjusel, et nii loodeti tagantjärgi kaotada juba toime pandud pankrotikuriteo karistatavuse jaoks vajalik eeldus.
95.Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga selles, et tsiviilhagiga seonduvalt ei pidanud maakohus KarS § 831 lg 3 teises lauses sätestatud kohaldama, sest see säte on kohaldatav juhuks, kui rahuldatud tsiviilhagi oli esitatud sama isiku vastu, kes on konfiskeerimisotsuse adressaat (vt ka 11. juuni 2021. a RKKKo asjas nr 1-18-5732, p 91). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, sest kahju sai kannatanu süüdistatavate V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa tegude läbi ja ka tsiviilhagi on rahuldatud nende vastu, kuid kuriteo tulemusel rikastus HKV. Seetõttu oleks ebakohane jätta kehtima olukord, kus HKV rikastuks kuriteo arvelt.
IX
Kolleegium vaeb järgnevalt kaitsjate väiteid seoses tsiviilhagiga.
97.Apellatsioonides asutakse seisukohale, et süüdistatavad olid aktsiatehingut tehes õigustatud tuginema RR hinnangule HKV aktsiate väärtuse kohta ning, et advokaadibüroo kaasamine aktsiatehingu ettevalmistamisse välistab nende süü, sest need käitumised näitavad hoolsuskohustuse järgimist. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjalikult selgitanud, miks selle seisukohaga nõustuda ei saa (vt supra p 50). Neile seisukohtadele ei ole siinkohal midagi täiendavalt lisada ning seetõttu ei välista kõnealune kaitseväide süüdistatavate süüd Reynale kahju tekitamises. Samavõrd ainetud on V. Leedo kaitsja väited seoses sellega, nagu poleks ka parema tahtmise juures saanud kahju tekitamist ära hoida, sest ta oli üksnes üks SLK nõukogu liige, mitte aga juhatuse liige. Nõukogu on aga kollegiaalne organ ja on võimeline otsuseid vastu võtma ka siis, kui V. Leedo hääletab teisiti. Sellised väited on küünilised olukorras, kus läbi terve menetluse on nii rohked tunnistajad kui ka V. Leedo ise kinnitanud, et ta oli nn hands-on juht, kes osales kõigi olulisemate küsimuste otsustamisel ja kelle seisukoht oli otsuse kujunemises lõppastmes määrav.
98.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitseväitega, mille kohaselt on Reynal kui ainsal järgi jäänud SLK võlgnikul võimalik oma nõue SLK vara arvel rahuldada, sest SLK ei ole reaalselt maksejõuetu. See käsitlus lähtub esiteks lootusest, et SLK-le kuuluvad HKV aktsiad on realiseeritavad ja et nende müügist võiks laekuda piisavalt vahendeid, rahuldamaks Reyna nõuet. See lootus on midagi, mida peavad tõendama kaitsjad, kuid seda nad pole teha suutnud – SLK pankrotivara suurus ei ole teada. Samuti ei ole selgust selles, mis oleks realiseeritava vara jääk pärast pankrotimenetluse kulude mahaarvamist – s.t isegi hüpoteetilisel juhul pole selgust, kas üldse ja mis ulatuses võik Reyna nõue SLK pankrotivara arvel rahuldatud saada. Eelöeldust tulenevalt on ebaõige kaitsjate arusaam, nagu ei oleks praegusel juhul rakendatav VÕS § 127 lg 6. Kaitsjate hirm sellest, et VÕS § 127 lg 6 rakendamine võiks kaas tuua olukorra, kus juhul kui SLK-l tõepoolest jääb järgi vara, mille arvelt saaks Reyna nõude rahuldada, võiks Reyna alusetult rikastuda. Sellist hüpoteetilist (ehkki kolleegiumi arvates samas ka äärmiselt ebatõenäolist) arengut aitab vältida vajadusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetlus, mille raames oleks võimalik tugineda sellele, et nõue on juba kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse alusel täidetud.
99.Maakohus tuvastas, et süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa on võlgniku SLK varalist seisundit kavatsetusega kohustustevastaselt kahjustanud, põhjustades sellega tahtlikult SLK maksejõuetuse. See käitumine on hinnatav kuriteona KarS § 384 lg 1 järgi. Tsiviilõiguslikus mõttes on aga tegemist tahtliku võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kuna rikkumised olid tahtlikud, lähtudes süüdistatavate eesmärgist kahjustada võlausaldajate huve, on nad kahju tekitamises VÕS 1050 lg 1 tähenduses süüdi. Apellatsioonides pikalt selgitatu, millega püütakse ringkonnakohut veenda, nagu ei oleks süüdistatavad rikkunud võlausaldaja kaitseks loodud norme, on ainetud. Maakohus on seda küsimust juba asjakohaselt käsitlenud ning apellatsioonides sisuliselt lihtsalt kordavad kaitsjad oma teistsugust seisukohta. Õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses on süüdistatavatele KarS § 384 lg
1 järgi etteheidetav tegu, mida nii maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjalikult käsitlenud. Väited, mille kohaselt ei olnud süüdistatavate tegude ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost või ei olnud see vähemalt süüdistatavatele mõistlikult ette nähtav, on ainetud kontekstis, kus kahju põhjustamine oli süüdistatavate tegevuse keskne eesmärk.
100.Kaitsjad on esitanud vastuväite veel selle kohta, et hageja on põhjendamatult lugenud põhinõude hulka ka viivise ning vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6 arvutanud ka viiviselt omakorda viivist. Kolleegium kaitsjatega selles osas ei nõustu, märkides, et arutataval juhul tuleb Reynale kuriteoga tekitatud kahjuks (põhinõudeks) lugeda nii pankrotieelselt tasumata jäänud prahitasusid kui ka neilt arvestatud viivist, mida varatuks muudetud SLK arvelt ei ole võimalik enam täita. Süüdistatavatele etteheidetava teo kontekstis ei ole seega kaitsjate vaidlustatud kahju osa käsitatav pelga viivisvõlgnevusena, vaid tegemist on süüdistatavate teadlikult tekitatud kuritegeliku kahjuga – neil puudus algusest peale kavatsus nii kahju esemeks olevaid prahitasusid kui ka prahitasude maksmisega hilinemisest tulenevaid viiviseid tasuda, vaid kannatanule teadmata samaaegselt viidi SLK-st hoopis vara välja ja suunati SLK-d maksejõuetusse. Seega tuleb kogu pankroti väljakuulutamise hetkeks kogunenud nõuet, sh viivist, käsitada kahjuna, mille süüdistatavad oma kriminaalse käitumisega Reynale tekitasid ja mille realiseerimine SLK vara arvelt ei ole pankroti tõttu reaalne. Reyna esitas pankrotimenetlusse oma kahjunõudena tervikuna selle summa ning sellelt on nõude hüvitamise korral õigus arvestada ka intressi kuni nõude täitmiseni. Sel põhjusel ei rikkunud maakohus VÕS § 113 lg-s 6 sisalduvat keeldu arvestada viiviselt omakorda viivist ja kaitsjate vastupidised väited jäävad tagajärjetuks.
101.Apellatsioonides kõlab veel vastuväide, mille kohaselt on Reyna nõue täidetud, sest SLK on tasunud Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole oma tagastatava sisendkäibemaksu arvelt Reyna maksukohustusi. Kolleegium ei pea sellist kaitseväidet asjakohaseks kahel põhjusel. Esiteks ei nähtu tõendeid, et vastavad maksed oleks tehtud kannatanu kohustuste tasumiseks. Teiseks ei oleks ilma kannatanu selgesõnalise nõusolekuta niisugune sooritus hinnatav kohase nõude täitmisena, sest see ei järgi VÕS §-st 91 tulenevat rahalise kohustuse täitmise viisi. Võlgnikul ei ole õigust omatahtsi valida kohustuse täitmise viisi selliselt, et see täidetakse hoopis kolmandale isikule, sest kohustus on VÕS § 76 lg 3 kohaselt täidetud juhul, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Tehes kannatanu pangakonto asemel omaalgatuslikult makseid hoopis Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole, ei oleks eelviidatud nõudeid järgitud, mis tähendaks, et võlausaldajal oleks õigus mitte lugeda nõuet täidetuks ja jätkuvalt nõuda, et seda tehtaks lg 3 kohaselt.
102.Seoses V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate väitega, nagu puuduks Reynal õigus SLK-lt mingit hüvitist saada juhul, kui jõustub kohtulahed tsiviilasjas nr 2-19-7703, mille raames jättis Harju Maakohus Reyna nõude SLK pankrotimenetluses tunnustamata, märgib kolleegium, et tegemist on spekulatsiooniga, millel ei ole mingit õiguslikku siduvust. Kriminaalasja lahendav kohus ei pruugi automaatselt seotud olla ka samadel alusfaktidel rajanevas tsiviilasjas tehtud kohtulahendile isegi olukorras, kus see lahend on jõustunud (vt 2. juuni 2022. a RKKKm asjas nr 1-21-7774, p 24). Sellisel juhul oleks tsiviilasja lahendanud
kohtu otsustus küll kahtlemata kasutatav tõendina, mida kriminaalasja lahendav kohus peaks oma seisukoha kujundamisel arvestama, aga mitte enamat. Nimelt on tsiviil- ja kriminaalasjades tõendamisese erinev ning on võimalik, et tsiviilasja lahendav kohus, jõudes oma järeldusteni, ei võta arvesse kõiki asjaolusid, millega oma lahendit tehes arvestab kriminaalkohus. Kahtlemata ei ole õiguskorra ühtsuse, õiguskindluse ega ka õigusrahu printsiipide seisukohast hea olukord, kus tekib kohtusüsteemi eri harude vahel konkurents ning kohtud jõuavad samades küsimustes erinevate lahendusteni, kuid see on teatava määrani paratamatu (vt ka nt 18. juuni 2010. a RKKKo asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). Konkurentsi vältimine kohtu eri harude vahel on ka üks kaalukas põhjus, miks on kriminaalmenetluse raames ette nähtud võimalus ja kohustus kuriteoga tekitatud kahju osas tsiviilnõude iseseisvaks lahendamiseks. Veel tuleb aga tähele panna, et tsiviilasjas nr 2-19-7703 on erinev kostjate ring võrreldes kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagiga. Viidatud tsiviilasjas on kostjateks kolm äriühingut: SLK, HKV ja OÜ Tuulaja. Seevastu arutatavas kriminaalasjas on tsiviilhagi esitatud V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa vastu, kes oma kohustustevastaste tegudega SLK maksejõuetuse põhjustasid. Oluline on veel see, et tsiviilasjas tehtud kohtuotsus ei ole jõustunud ja menetlus jätkub ringkonnakohtus. Jõustumata kohtulahendile tsiviilasjas ei pea kolleegium ei vajalikuks ega võimalikuks tugineda.
103.Veel on kaitsjad osutanud, et juhuks, kui Reyna nõue leiab tsiviilasjas nr 2-19-7703 jõustunud lahendiga tunnustamist on HKV hoiustanud Tallinna notar Tea Türnpuu notarikontole 314 340 eurot Reyna nõude rahuldamiseks. Kaitsjate arvates välistab see asjaolu, et Reynal võiks olla tekkinud kahju. See seisukoht jääb kolleegiumile arusaamatuks, sest notarikontole raha hoiustamine on seotud üksnes kliendi (HKV) juhistega ning miski ei takista HKV-l hoiulepingut lõpetamast. Samuti ei oleks Reyna nõude rahuldamisel võimalik sellele summale pöörata sissenõuet, sest notar ei ole ei kaitsjate viidatud tsiviilasjas ega ammugi mitte arutatavas kriminaalasjas kohtulahendi adressaat.
X
Kolleegium märgib, et kannatanute määruskaebus väärib tähelepanu.
105.Suur osa Reyna menetluskuludest jäeti põhjendamatult välja mõistmata ning maakohus lahendas menetluskulu küsimuse sisuliselt valesti. Kaebajad leiavad, et Reyna taotles maakohtult oma õigusabikulude kui KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes menetluskulude hüvitamist kokku summas 270 456 eurot. Maakohus vaidlustatud otsusega asus seisukohale, et Reyna esindajate tehtud toimingud ning neile kulutatud aega sai pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Samas, kuna Reyna esitatud tsiviilhagi rahuldati kriminaalmenetluses osaliselt (suurusjärgus 14% algselt esitatud nõudest), mõistis maakohus süüdimõistetutelt välja menetluskulud summas 37 863,84 eurot, jättes ülejäänud osas menetluskulu Reyna enda kanda. Esindajate arvates mõistis maakohus süüdistatavatelt välja üksnes tsiviilhagiga seonduva kulu, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium nõustub eeltoodud arutluskäiguga ja märgib, et Reyna ei osalenud kriminaalmenetluses üksnes kui tsiviilhageja, vaid teostas kannatanu õigusi
kriminaalmenetluses tervikuna, sh seoses süüdistatavate süüküsimuse arutamisega. Seetõttu on põhjendatud kannatanute arusaam, et neile tuleb mõistlikus ulatuses hüvitada ka süüküsimuse arutamisega seonduv menetluskulu vastavalt KrMS § 180 lg-le 1. Eelnevast tulenevalt tuleb kogu Reynale menetluskulu hüvitamine tervikuna lahendada uuesti, arvestades seejuures, et määruskaebuse esitaja enda määruskaebuse alusel ei tohi tema seisundit võrreldes maakohtus otsustatuga halvendada.
106.Erinevalt määruskaebuse esitaja väitest, et tsiviilhagiga seonduva töö maht on moodustanud 20% kogu töömahust, tuvastas kolleegium arvete spetsifikatsioonide analüüsi põhjal, et tsiviilhagiga seondunud töömaht on olnud siiski märkimisväärselt suurem. Kahtlemata ei ole see proportsioon aga nii suur, nagu püüavad oma vastuses määruskaebusele näidata kaitsjad. Kuivõrd päris täpset kalkulatsiooni ei ole kannatanu esindajate arvespetsifikatsioonide põhjal võimalik teha, on see mõneti hinnanguline ja kolleegium hindab tehtud töömahuks seoses tsiviilhagiga 400 tundi, mis kaitsja keskmise tunnitasu 216,11 euro arvestuses tähendab summaliselt 86 444 eurot. Uurides esitatud spetsifikatsioone, peab kolleegium sellist töömahtu siiski ülemääraseks ja hindab põhjendatud töömahuks (seadmata kahtluse alla tehtud toimingute vajalikkust) 300 tundi, mis summaliselt väljendatuna tähendab 64 833 eurot (käibemaksuta). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kuna Reyna tsiviilhagi rahuldati üksnes ca 14% ulatuses, on põhjendatud ka tsiviilhagiga seotud menetluskulu süüdistatavatelt väljamõistmine üksnes sellises ulatuses (64 833x0,14=9076,62).
107.Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et 182 lg 5 teise lause alusel ei pea riik kandma menetluskulusid, mis on tekkinud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega KrMS § 2962 lg 1 p 1 alusel. Pole põhjust panna kõnesoleva kulu hüvitamise kohustust osaliselt või tervikuna riigile. Samuti ei tulene ka TsMS § 168 lg 2 ja 3–5 erandeid seoses tsiviilhagist loobumisega nimetatud menetluskulude kellegi teise kui kannatanu enda kanda jätmiseks. Seega arvestades, et KrMS § 182 lg 3 alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel, jätab kohus kannatanu menetluskuludest süüdistatavate kanda kannatanu menetluskulud vastavalt rahuldatud nõude ulatusele, mille juurde OÜ Reyna Trade (pankrotis) jäi. Eeltoodu põhjal kuulub kannatanu menetluskulude mõistlikuna käsitatavast kogusummast, mis kulus tsiviilhagiga seotud küsimustes õigusabi osutamisele tema kasuks väljamõistmisele 9 076,62 eurot.
108.Kuna tsiviilhagi nõuded olid esitatud süüdistatavate vastu solidaarselt, vastutavad väljamõistetud osas süüdistatavad ka haginõude täitmise eest vastavalt esitatud nõuetele solidaarselt. Seetõttu tuleb hüvitised tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu menetluskulu katteks mõista välja süüdistatavatelt solidaarselt. KrMS § 182 lg 3, 5 ja TsMS § 168 lg 2, 4 alusel mõistab kolleegium eeltoodu põhjal V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajate mõistliku suurusega tasu summas 9 076,62 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kanda vastavalt esitatud taotlusele Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele.
109.Määruskaebuse esitajate seisukoha kohta, et KarS § 182 lg 5 alusel kogu süüdistatavatel tekkinud tsiviilhagiga seotud menetluskulu Reyna kanda jätmine ei oleks arutataval juhul põhjendatud ning see menetluskulu tuleb jagada kannatanu ja riigi vahel, märgib kolleegium, et määruskaebuses toodud kaalutlused on küll tõsiselt võetavad, kuid sellegipoolest arutataval juhul ei ole põhjendatud süüdistatavatel tsiviilhagide vastu vaidlemisel tekkinud menetluskulu osaliselt ega täielikult riigi kanda jätta. Ehkki on arusaadav, et pankrotihalduritel oli kohustus tsiviilhagi esitada, kaitsmaks võlausaldajate huve, ei saa jätta arvestamata, et kannatanud olid oma õiguslikku positsiooni ise olulisel määral nõrgendanud 2017. a märtsis release agreement’e sõlmides ja sellega valdavas osas enda nõuetest loobudes. Samuti on arutatava kriminaalasja raames tsiviilhagi puudutavad vaidlused võtnud märkimisväärse aja, kuid paljuski on need lõppenud sellega, et kannatanute argumente pole veenvaks peetud. Sellises kontekstis ei kaalu ka kaebuses osutatud kriminaalpoliitilised kaalutlused üles kannatanute enda vastutust enda õiguste kaitsmisel. Seega jäävad muutmata maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 20 alapunktid 7–11 ja määruskaebus nimetatud osas rahuldamata.
110.Järgnevalt käsitleb kolleegium määruskaebuse väidet selle kohta, et ebaõigesti on arvestamata jäetud asjaolu, et kannatanute osalemine kriminaalmenetluses ei piirdunud üksnes tsiviilhagi esitamisega, vaid kannatanud osalesid aktiivselt ka süüdistavate süüküsimust puudutavas menetluses, millele neil kulus ka märkimisväärselt enam aega kui tsiviilhagiga seotud toimingutele. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Nimetatud säte ei jäta kaksipidi arusaamise võimalust selle kohta, et ka kriminaalmenetluses osalenud kannatanul tekkinud menetluskulud hüvitab süüdimõistetu (arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid). Kannatanute esindajate esitatud taotlust, selle juurde lisatud spetsifikatsioone, millest nähtub tehtud õigusabitoimingutele kulunud aeg ning toimingute sisu, samuti eelpool p-s 107 kolleegiumi hinnatud proportsiooni, mis kulus esindajatel tsiviilhagiga seotud õigusabiks, silmas pidades asub kolleegium järgmisele seisukohale. Esindajate taotluses märgitud menetluskulu üldsummast 270 456 eurot pidas kolleegium tsiviilhagiga seonduvaks 400 tunni ulatuses õigusabi, mis kaitsja keskmise tunnitasu 216,11 euro arvestuses tähendab summaliselt 86 444 eurot. Seega jääb süüküsimusega seotud menetluskuluks 270 456 – 86 444 = 184 012 eurot, millele esindajate keskmise tunnitasu alusel vastab 851,5 tunni ulatuses õigusabi. Tutvununa taotluse juurde lisatud spetsifikatsioonidega ei pea kolleegium kannatanute esindajate menetluskulu niisuguses määras põhjendatuks, leides, et see on toimingute jaoks kulunud aja lõikes üle paisutatud. Mõistlikuks ajakuluks loeb kolleegium õigusabi 600 tunni ulatuses, mis rahaliselt väljendatuna tähendab 129 666 eurot (ilma käibemaksuta). Selles ulatuses tuleb kannatanute esindajate menetluskulu süüdistatavatelt V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt välja mõista.
111.Seega tuleb tervikuna vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 ja KrMS § 182 lg-le 3 kannatanute esindajate menetluskuluna süüdistatavatelt välja mõista. Tsiviilhagiga seotud menetluskuluna tuleb süüdistatavatelt V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt välja mõista 9 076,62 eurot (käibemaksuta); ning 129 666 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb välja mõista
seoses õigusabiga süüküsimuse arutamisel. Viimatinimetatud summa tuleb KarS § 180 lg 2 kohaselt jagada süüdistatavate vahel, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Kohtu hinnangul on arutataval juhul põhjendatud kulud jaotada selliselt, et V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kanda jääb suurem osa kuludest, sest V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale etteheidetavate tegude maht on oluliselt suurem kui G. Kundratsile etteheidetavate tegude maht. Samas HKV puhul seisneb põhjus samuti suuremas osas kulude kandmiseks selles, et kuritegudega püüti edendada just HKV varalist seisundit, samuti on tegutseva äriühinguna HKV-l võrreldes füüsilisest isikut süüdistatavatega tugevam varaline seisund. Eeltoodud kaalutlustel jagab kolleegium kannatanule hüvitavad süüküsimusega seotud menetluskulud selliselt, et V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kanda jääb igaühel 30 000 eurot ning G. Kundratsi kanda jääb 9 666 eurot.
XI
112.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4; § 338 p 1, 3 ja 4, § 340 lg 4 p-dest 4 ja 5 ning § 390 lg-st 1 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024 kohtuotsuse osaliselt: V. Leedole, T. Rihvkile, L. Viikmaale ja AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuste tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, samuti kannatanute DPR menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. Tühistatud osades teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale mõistetud karistused osaliselt täitmisele pööramata, kuid määrab osa karistusest kohesele ärakandmisele, AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistus tuleb tervikuna täitmisele pöörata. Samuti määrab ringkonnakohus maakohtust erinevalt kannatanutele esimese astme kohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamise. Prokuröri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. V. Leedo, T. Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus ja G. Kundratsi kaitsjate apellatsioonid jätab kolleegium rahuldamata ning L. Viikmaa kaitsja apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kannatanu esindaja määruskaebuse menetluskulude jaotusele maakohtus rahuldab ringkonnakohus osaliselt.
XII
113.Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KarS § 185 lg-s 1 sätestatu kohaselt kannab juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.
114.KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluna käsitatavad valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle
hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Ebavajalikeks hinnatavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12).
115.Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Veel tuleb hinnata kaitsja tasumäära mõistlikkust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt 18. mai 2010. a RKTKo asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt 18. mai 2009. a RKHKm asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse, millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt 14. detsembri 2011. a RKKKo asjas nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Kõiki neid asjaolusid peab kolleegium silmas ka süüdistatavate kaitsjate ning kannatanu menetluskulu hüvitamise taotluste puhul.
116.V. Leedo kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tema kaitsealusele lisaks maakohtus taotletud õigusabikuludele 56 825 eurot kaitsjatasu (ilma käibemaksuta), mida V. Leedo on kandnud apellatsioonimenetluses. Kaitsja märgib, et eelmärgitud summas sisaldub ka menetluskulu seoses DPR määruskaebusega (22,5 tunni ulatuses tööd) ja seoses OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagiga (15,5 tundi), millele lisanduks viivis. Tunnitasuna on kaitsja osutanud, et kuni 31. detsembrini 2024 oli see 200 eurot ja alates 2025. a algusest 220 eurot tund. Sellist tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Ringkonnakohus osutab, et kuigi kaitsja on taotluses märkinud, et selle juures asub lisa 2, milles on toodud välja tehtud õigusabitoimingute kirjeldused, sellist lisa taotluse juures ei leidu. Seetõttu peab kolleegium kaitsjale makstud tasu hindama tehtud toimingute sisu põhjal. Kolleegium peab taotlust suurel määral ülepaisutatuks ja osutab, et E. Muna apellatsioonis korratakse suures osas maakohtus kohtuvaidluste käigus räägitut, sellesse on piltidena inkorporeeritud suurel hulgal tõendeid, apellatsiooni tekst on ülemääraselt rohkesõnaline ja kunstlikult pikaks venitatud. Samuti on apellatsioon kümnete lehekülgede ulatuses äravahetamiseni sarnane T. Rihvki kaitsjate apellatsiooniga ja suures osas esinevad sõnasõnalised kattuvused ka HKV apellatsiooniga. Arutatavas asjas osutusid apellatsiooni väited lisaks eelöeldule ka põhjendamatuks. Seetõttu on apellatsiooni koostamise ning taandamisavalduse koostamisega ja kohtuistungiks valmistumisega seotud menetluskulu võimalik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega olevaks lugeda 35 tunni ulatuses, tunnihinnaga 220 eurot. Mõistlikuks võib lugeda veel menetluskulu kahe tunni ulatuses õigusabi eest seoses tsiviilhagiga. Lisaks tuleb
mõistlikuks menetluskuluks lugeda tasu 220 eurot tund kohtuistungil osalemiseks kulunud 6,25 tunni eest, s.o 1 375 eurot. DPR määruskaebuse menetlemisega seonduvalt peab kolleegium täiendavalt mõistlikuks tasu 1 tunni eest, s.o 220 eurot, mis tuleb KrMS § 187 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Kokku on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega menetluskulu, mis tuleb V. Leedole teise astme kohtu menetluses hüvitada 9 735 eurot 44,25 tunni õigusabi eest. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma käibemaksuta ning tuleb välja maksta kulu reaalselt kandnud AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus.
117.AS Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsjana taotleb vandeadvokaat E. Muna lisaks maakohtus taotletud õigusabikuludele välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 9 015 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti taotleb ta ulatuses, milles õigusabikulu ei hüvita riik DPR-i määruskaebusega seotud menetluskulu DPR-ilt väljamõistmist kokku summas 1210 eurot, millele lisanduks viivis. Taotluse kohaselt on advokaadi tunnitasu kuni
31.detsembrini 2024 olnud 200 eurot tund ja alates 2025. a algusest 220 eurot tund. Sellist tasumäära loeb kolleegium mõistlikuks. Ka selle taotluse juures on kaitsja osutanud õigusabitoimingute kirjeldustele lisas 2, mida paraku taotlusele lisatud ei ole. Seetõttu hindab kolleegium ka selle taotluse põhjendatust esitatud dokumentide ja tehtud toimingute sisu alusel. Esmalt tuleb märkida, et kuna E. Muna on üheaegselt nii V. Leedo kui ka HKV kaitsja, ei ole põhjendatud lugeda mõistliku menetluskulu hulka taandamisavalduse koostamisel, DPR määruskaebusega seoses ja kohtuistungil osalemise näol osutatud õigusabi, sest neid on juba arvesse võetud V. Leedole hüvitatava õigusabi juures ning puudub alus arvestada tasu nende eest topelt. Arvestades seda, et HKV apellatsioon kattub suurtes osades V. Leedo apellatsiooniga ning kordab paljuski ka juba maakohtus kohtuvaidlustes kajastatut, peab kolleegium mõistliku suurusega menetluskuluks õigusabi 12 tunni ulatuses, mis 220 euro suuruse tunnitasu juures teeb 2 640 eurot. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma käibemaksuta.
118.T. Rihvki kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Kask taotlevad lisaks maakohtus taotletud õigusabikulude hüvitamisele täiendavalt apellatsioonimenetluses T. Rihvki kantud menetluskulu hüvitamist 27 375 euro suuruses summas (käibemaksuta). Kaitsjad märgivad, et eelmärgitud summas sisaldub ka menetluskulu seoses DPR määruskaebusega (22,5 tunni ulatuses tööd) ja seoses OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagiga (15,5 tundi), millele lisanduks viivis. Tunnitasuna on kaitsja osutanud, et kuni
31.detsembrini 2024 oli see 200 eurot ja alates 2025. a algusest 220 eurot tund. Sellist tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Kolleegium ei vaidle vastu ka toimingutele, mida kaitsjad on esitatud nimekirjas kajastatult kaitsealuse huvide eest seismisel apellatsioonimenetluses teinud. Küll aga tuleb suurel määral ülepaisutatuks lugeda kaitsjate toodud ajakulu ja osutada sellele, et nende esitatud apellatsioon kattub valdavas osas sõnasõnalt V. Leedo kaitsja apellatsiooniga, mistõttu tuleb sellele teha ka samasugust sisulist kriitikat nagu V. Leedo kaitsja apellatsioonile. Samuti tuleb tõdeda, et apellatsioonis esitatud seisukohad osutusid põhjendamatuks. Neil kaalutlustel on apellatsiooni koostamisega ja kohtuistungiks valmistumisega seotud menetluskulu võimalik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega olevaks lugeda 33 tunni ulatuses, tunnihinnaga 220 eurot.
Samuti peab kolleegium põhjendatuks menetluskulu kahe tunni ulatuses seoses tsiviilhagiga. Lisaks tuleb mõistlikuks menetluskuluks lugeda tasu 220 eurot tund kohtuistungil osalemiseks kulunud 6,25 tunni eest, s.o 1 375 eurot. DPR määruskaebuse menetlemisega seonduvalt peab kolleegium täiendavalt mõistlikuks tasu 1 tunni eest, s.o 220 eurot, mis tuleb KrMS § 187 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Kokku on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega menetluskulu, mis tuleb V. Leedole teise astme kohtu menetluses hüvitada 9 295 eurot 42,25 tunni õigusabi eest. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma käibemaksuta ning tuleb välja maksta kulu reaalselt kandnud AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus.
119.L. Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff taotlevad L. Viikmaale apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist summas 14 276,8 eurot (ilma käibemaksuta) 63,08 tunni õigusabi eest. Vandeadvokaat Oliver Nääs on õigusteenust osutanud kuni 2025. a juulini tunnihinnaga 250 eurot ning alates 2025. a augustist tunnihinnaga 270 eurot. Advokaat Elise Altroffi tunnihind on kuni 2025. a juulini olnud 210 ning alates 2025. a augustist 230 eurot (kõik tasumäärad ilma käibemaksuta). Kolleegium asub seisukohale, et vandeadvokaadi tunnitasumäärana ei saa põhjendatuks lugeda 270 eurot, samuti on advokaadi tunnitasumäärana 230 eurot ülemäärane. Kolleegium aktsepteerib mõistlikus suuruses tunnitasuna kaitsjate tunnitasumäärasid vandeadvokaadil 250 eurot ja advokaadil 210 eurot ning lähtub tasu kindlaksmääramisel neist summadest. Samuti on kolleegiumi hinnangul ülemäärane kaitsja näidatud ajakulu kaitseülesande täitmiseks. Nii nt jääb arusaamatuks, mis põhjusel on kaitsjatel kulunud koguni 8 tundi taandamisavalduse koostamisele. Liiga pikaks tuleb pidada apellatsiooni koostamisele kulunud aega. Samuti tuleb arvestada, et apellandi seisukohad osutusid valdavalt põhjendamatuks. Kolleegium loeb põhjendatud ajakuluks 30 tundi kohtulahendite ja menetlusdokumentidega tutvumiseks ning nende analüüsimiseks, apellatsiooni, samuti istungiks valmistumiseks ja kliendiga suhtlemiseks. Kolleegium peab põhjendatud menetluskuluks kahe tunni ulatuses õigusabi osutamist seoses taandamistaotlusega. Samuti tuleb põhjendatud menetluskuluks lugeda tasu kohtuistungil osalemiseks kulunud aja eest 6,25 tundi. Selliselt saab põhjendatud menetluskuluks lugeda tasu 38,25 tunni eest, tasumääraga vandeadvokaadi puhul 250 eurot tund (10 tunni ulatuses, s.o 2 500 eurot) ja advokaadi puhul 210 eurot (28,25 tunni ulatuses 5 932,5), seega kokku 8 432,5 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud ulatuses menetluskulu tuleb süüdistatavale hüvitada.
120.G. Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotleb G. Kundratsile apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist summas 5 287,5 eurot (ilma käibemaksuta) 35,15 tunni õigusabi eest tunnitasumääraga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kolleegium peab kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega olevaks, ent leiab, et õigusabi osutamiseks kulunud aeg on ülemäärane, eeskätt osas, mis puudutab maakohtu otsusega tutvumist ja selle analüüsi ning juhib tähelepanu ka sellele, et apellatsioonis väljendatud seisukohad osutusid põhjendamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja taotletud menetluskulu põhjendatud kokku 28 tunni ulatuses, mis rahalises mõttes teeb 4 200 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud summas tuleb menetluskulu süüdistatavale hüvitada ja see üle kanda kulu reaalselt kandnud AS Holostovi Kinnisvarahaldus arvelduskontole.
121.Ka kannatanu Reyna Trade OÜ (pankrotis) on esitanud taotluse hüvitada kannatanutele apellatsioonimenetluses osalemisega seonduv mõistliku suurusega menetluskulu, mõistes selle solidaarselt välja süüdistatavatelt. Kannatanu taotluse kohaselt on tal apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu suurus 21 237,68 eurot (sh käibemaks), mille ulatuses ta palub hüvitise üle kanda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ kontole. Taotluses märgitakse, et õigusabi keskmine tunnihind on 212,5 eurot ja apellatsioonimenetluses kulus õigusabile 68,7 tundi vastavalt kulude spetsifikatsioonis näidatule. Kolleegium peab menetluskulu ühikuhinda mõistliku suurusega olevaks, kuid hindab õigusabile kulunud aja ülemääraselt suureks, leides, et kannatanu rolli ja kannatanu esitatud dokumente silmas pidades põhjendatud ajakuluks õigusabile 35 tundi, millele lisandub kohtuistungiga seoses osutatud õigusabi 6,25 tunni ulatuses (seega kõik kokku 41,25 tundi). Esindaja keskmise tunnitasumäära kohaselt teeb see kokku 8 765,63 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud ulatuses tuleb kannatanule osutatud õigusabi lugeda põhjendatud menetluskuluks ja see kannatanule hüvitada.
122.Seoses menetluskulude otsustuse peale määruskaebuse esitamisega on kannatanutel tekkinud menetluskulu summas 802,01 eurot vastavalt Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ õigusabiarvele. Kolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku suurusega menetluskuluga, mis tuleb KrMS § 187 lg-s 1 sätestatu kohaselt jätta riigi kanda, sest ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsustuse kannatanu menetluskulude osas.
Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.06.2026 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2025. a ja Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus osas, millega kohtud: 1)rahuldasid OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi ja jätsid muutmata hagi tagamise abinõud; 2)jätsid Vjatšeslav Leedo, Tõnis Rihvki ja Lennart Viikmaa kanda valitud kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu osas, milles see menetluskulu oli tingitud OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi lahendamisest; 3)mõistsid Lennart Viikmaalt kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 12 436 eurot 32 senti.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2025. a otsus lisaks eelmises punktis märgitule ka osas, millega ringkonnakohus: 1)mõistis Vjatšeslav Leedolt, Tõnis Rihvkilt ja Lennart Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajatele makstud tasu summas 9076 eurot 62 senti;
2)määras, et süüdistatavatelt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja mõistetud summad tuleb tasuda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1)jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamata; 2)tühistada Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-20-7062/2 ja 15. jaanuari 2024. a määrusega nr 1-21-8988/270 OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi tagamiseks Lennart Viikmaa kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek; 3)vabastada aresti alt Pärnu Maakohtu 30. septembri 2020. a määrusega nr 1-206830/2, 1. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-20-6960/3 ja 31. mai 2024. a määrusega nr 1-21-8988/447 arestitud 50 Vjatšeslav Leedole abikaasade ühisvarana kuuluvat AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus aktsiat; 4)vabastada aresti alt Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-207057/2 ja 15. jaanuari 2024. a määrusega nr 1-21-8988/270 arestitud kinnisasjad, mis kuuluvad Tõnis Rihvkile abikaasade ühisvarana; 5)jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) valitud esindajatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu 9076 eurot 62 senti kannatanu enda kanda; 6)mõista Vjatšeslav Leedolt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja 5283 eurot 34 senti, Tõnis Rihvkilt 25 033 eurot 34 senti ja Lennart Viikmaalt 26 438 eurot 35 senti kannatanu kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud esindajatele makstud tasu katteks; 7)mõista Lennart Viikmaalt kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 12 245 eurot 83 senti; 8)mõista OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) Lennart Viikmaa määratud kaitsjale kohtueelses ja maakohtu menetluses makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 190 eurot 49 senti.
4.Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5.Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
6.Mõista Eesti Vabariigilt menetlusosaliste kassatsioonimenetluse kulu katteks välja järgmised summad: 1)3500 eurot Vjatšeslav Leedo kasuks; 2)1000 eurot Tõnis Rihvki kasuks; 3)2000 eurot Lennart Viikmaa kasuks; 4)1900 eurot OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks.
7.Jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) täiendava kirjaliku seisukoha koostamise kulu hüvitamise taotlus läbi vaatamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.