Isikuvastased süüteod › Vabadusevastased süüteod

Akhmet Ozdoevi kaitsja Andres Simson

Prokurörid

riigiprokurör Kati Reitsak, abiprokurör Melinda Ülend

Süüdistatavad, keda

Hubert Hirv (isikukood: 35810150223), kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Karoliina Kõrgesaar;

apellatsioonide uus arutamine puudutab, ja nende kaitsjad

Pavel G.U (isikukood: 36311030239), kaitsja vandeadvokaat Daniil Savitski; Akhmet Ozdoev (-isikukood: 37003156545) kaitsja Andres Simson

Kannatanu

Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

Ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 6. jaanuari 2023 otsuse Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 süüdi tunnistamise ja KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistetud karistuse osas muutmata. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse Pavel G.U-le KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja mõistab uueks liitkaristuseks 7 aastat vangistust.

Ringkonnakohus loeb karistuse hulka Pavel G.U eelvangistuses viibitud aja 13. veebruarist 2018 kuni 4. juulini 2023. Ärakandmata karistuseks on seega 1 aasta 7 kuud 8 päeva vangistust. Pavel G.U karistuse kandmise algust arvatakse alates tema kinnipidamiskohta ilmumisest. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas KarS § 3891 lg 4 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeerida 1) Hubert Hirvelt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18-985 arestitud kolmratta CAN-AM Spyder registreerimismärgiga XXXX ning Harju Maakohtu 26. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6256 arestitud sularaha 2310 eurot ning 2) Pavel G.U-lt Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega asjas 1-18987 arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 registreerimismärgiga XXXXXX ja Harju Maakohtu 5. septembri 2018. a määrusega asjas 1-18-6498 arestitud sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela, mis asuvad Rahandusministeeriumi arvelduskontol nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s. Ringkonnakohus ei kohalda nimetatud vara suhtes konfiskeerimist, kuid jätab selle avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestituks. Hubert Hirve kaitsjate taotluse alusel määrab ringkonnakohus rahasummaks, mille tasumisel vabastatakse aresti alt Harju Maakohtu 26. septembri 2018 määrusega 1-18-6256 arestitud karutopis, käekell Breguet, teemanditega kullast sõrmus ning teemandituga pistodakujulise ripatsiga kaelakett, karutopise puhul 3500 eurot, käekella Breguet puhul 29 000 eurot, kullast sõrmuse puhul 2750 eurot ning pistodakujulise ripatsiga kaelaketi puhul 3000 eurot. Asja aresti alt vabastamiseks tuleb vastav rahasumma tasuda mõnele järgmistest pangakontodest: SEB Pank EE891010220034796011; Swedbank EE932200221023778606; LHV Pank EE777700771003813400; Luminor Bank EE701700017001577198. Tasumisel tuleb märkida viitenumber 3100057358. Ringkonnakohus mõistab riigilt Hubert Hirve kasuks tema apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks välja 7301 eurot 70 senti. Prokuratuuri, Pavel G.U ja tema kaitsja ning Akhmet Ozdoevi kaitsja apellatsioonid jäävad rahuldamata, Hubert Hirve kaitsjate ja Maksu- ja Tolliameti apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

Pavel G.U-le tõkendina kohaldatud elektroonilise valve jätab ringkonnakohus muutmata kuni Pavel G.U asumiseni karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

389 lg 2, § 4024 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 4181 lg 1, § 420 lg 1 järgi. Akhmet Ozdoevile esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi. 2.2

Väljapressimise süüdistus on järgnev.

P. G.U-d ja A. Ozdoevit süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi Xlt 3,6 miljoni USA dollari välja pressimises. X oli seotud ettevõtmisega, mille tulemusel kaotasid Venemaa ärimehed 2013. aasta oktoobris 23 miljonit USA dollarit. Tehinguga raha kaotanud ärimehed pidasid X üheks võimalikuks süüdlaseks raha kadumises. X kohtus Läti Vabariigis Riias P. G.U-ga, kes teatas talle, et seoses raha kadumisega ähvardab teda surmaoht, ning tegi ettepaneku sõita Tallinnasse, kus P. G.U ja H. Hirv jätsid mulje, nagu oleksid organiseerinud X kaitse teda ähvardava tapmise eest, hoides teda pideva turvameeste kontrolli all. 2013. aastal kohtus X Tallinnas P. G.U ja A. Ozdoeviga, kes andsid Xle teada, et kuritegeliku taustaga tšetšeenid tahavad teda ära tappa ning tapmiseks on esitatud tellimus ka

A. Ozdoevile. P. G.U tutvustas A. Ozdoevit Xle kui kuritegelikus maailmas autoriteetset isikut. Kirjeldatud tegevusega veensid P. G.U ja A. Ozdoev Xt, et teda ähvardab surmaoht ning nemad asuvad tema heaolu eesmärgil seda probleemi lahendama. 2014. aastal andis P. G.U Como järve ääres aset leidnud kohtumisel Xle teada, et viimane on kohustatud seoses Venemaa ärimeeste luhta läinud äriga ühe kliendi (Y) kadunud raha summas 3,6 miljonit USA dollarit jaanuari kursi kohaselt ära maksma sõltumata sellest, kas X on selle raha kadumisega seotud või ei, kuivõrd kliendi taga seisavad tõsised tšetšeeni inimesed, kes võlga ei andesta. Samal kohtumisel tegi P. G.U Xle ettepaneku allkirjastada võla tagasimaksmiseks graafik, millest kannatanu keeldus. 20l5. aastal kohtus X ltaalias Sanremos P. G.U-ga ja A. Ozdoeviga. Kohtumisel teatas P. G.U Xle, et tal olid rasked läbirääkimised tšetšeenidega ja tuleb nende esindajaga kohtuda. Seepeale ühines X, P. G.U ja A. Ozdoeviga menetluses tuvastamata isik, kes ütles Xle, et ta peab 3 miljonit dollarit ära maksma või vastasel juhul tapetakse X ja tema pere. Peale X vastust, et tal sellist raha pole, isik lahkus ning P. G.U ja A. Ozdoev tegid Xle uuesti ettepaneku koostada võla tagasimaksmise graafik. X, kes võttis tuvastamata isiku poolt A. Ozdoevi ja P. G.U juuresolekul esitatud tapmisähvardust tõsiselt ja tundis reaalset ohtu nii enda kui ka oma pereliikmete elule, lubas 2015. a lõpuks tasuda miljon dollarit. Kuivõrd X lubatud raha ei tasunud, edastas A. Ozdoev P. G.U-ga kooskõlastatult Xle mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu ajavahemikul 20. oktoobrist 2016 kuni 21. veebruarini 2017 Tallinnas korduvalt nõude 3,6 miljoni USA dollari või alternatiivselt Xle kuuluva muu vara üleandmiseks. A. Ozdoevi edastatud vara üleandmise nõudmine väljendus muuhulgas järgnevates ettepanekutes: „Lahenda küsimus. Tagasta võõras. Sulle seda ei andesta keegi. Mille sa varastasid, tagasta. Meie tegime sulle ettepaneku sulgeda aktivatega võlg. Ütle milliseid aktivaid võid pakkuda, hindame neid koos ja paned inimestega küsimuse kinni.“. Vara üleandmise nõudmise käigus käskis A. Ozdoev Xl võtta ühendust nii P. G.U kui ka Yga ning vara üleandmisega „küsimuse“ ja „probleemi“ sulgemist. A. Ozdoev edastas enda ja X vahelise vestluse sisu (sh X poolt edastatud varade loetelu) P. G.U-le, et P. G.U-l oleks võimalik varale hinnang anda. Xle mobiiltelefoni rakenduse „WhatsApp“ kaudu edastatud vara üleandmise nõuded sisaldasid endas ähvardust X ja tema perekonnaliikmete tapmises. P. G.U ja A. Ozdoev esitlesid end aastatel 2013–2015 Xle viimase kaitsjatena Venemaa ärimeeste ja nende taga seisvate tšetšeenide eest, kuid tegutsesid tegelikult ühiselt ja kooskõlastatult kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmise eesmärgil. P. G.U ja A. Ozdoev tekitasid kannatanus oma käitumisega hirmutunde tema ja tema lähedaste elu pärast. X tajus talle A. Ozdoevi poolt ajavahemikul 20. oktoober 2016 kuni 21. veebruar 2017 saadetud sõnumeid kui reaalset ähvardust tema ja tema perekonna tapmiseks nõutud rahasumma tasumata jätmisel. Ähvarduste agressiivse ja jõulise esitamise tõttu oli Xl alus karta tapmisähvarduse täideviimist tema lähedaste või tema enda suhtes.

2.3 Harju Maakohus mõistis 6. jaanuari 2023 otsusega Pavel G.U õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 418 1 lg 1 ja KarS § 420 lg 1 järgi, tunnistas aga süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi. Kohus mõistis P. G.U-le KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 5 aastat vangistust, § 3891 lg 2 järgi 4 aastat 6 kuud vangistust, § 137 lg 1 järgi 1 aasta vangistust ja § 4024 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 8 aastat vangistust. KarS § 49 1 lg 1 alusel kohaldas kohus P. G.U-le lisakaristusena ettevõtluskeeldu 4 aastaks. A. Ozdoevi mõistis maakohus KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust (sellest luges kohus kantuks 3 kuud 25 päeva). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Akhmet Ozdoev ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.4 Maakohtu otsuse vaidlustasid KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud tegu puudutavas osas P. G.U ja tema kaitsja, A. Ozdoevi kaitsja ning mõistetud karistusi puudutavas osas ka prokuratuur. 2.4.1 Pavel G.U kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist muu hulgas osas, millega mõisteti Pavel G.U süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, ning P. G.U õigeks mõistmist. Kaitsja leidis, et KarS § 214 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud põhjendamiskohustust ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Apellatsiooni kohaselt ei olnud väljapressimise koosseisutunnused täidetud, sest Xl oli selge, et tal pole alust karta ähvarduse täide viimist. Samuti leidis kaitsja, et tõendatud pole P. G.U osalemine väljapressimises. Pelgalt P. G.U võimalik teadmine A. Ozdojevi saadetud sõnumitest ega ka see, et väljapressimine oli väidetavalt P. G.U huvides, ei anna alust rääkida kaastäideviimisest. Kohus on eksinud tunnustatud nõude olemasolus. Ka tühise tehingu tulemusel võib tekkida nõue. Nõude olemasolu ei ole eitanud ka X ise. Seega kui kohus on jõudnud järeldusele, et tehingud toimusid ja rahalised vahendid liikusid ning seda tegevust korraldas X, siis ei välista see nõuete tekkimist X vastu ka juhul, kui tehtud tehingud olid tühised. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu X deponeeritud ütlused lubatav tõend. Seejuures on kohus rikkunud põhjendamise kohustust, jättes tähelepanuta kaitsja kohtukõnes esitatud argumendid ütluste lubamatuse kohta. X ütluste deponeerimiseks puudus nii seaduslik alus kui ka ütluste deponeerimine viidi läbi süüdistatavate kaitseõigusi rikkudes. Kaitsja pidas vastuoluliseks seda, et kohtueelses menetluses, kui oli vaja teha prokuratuuri huve toetavaid toiminguid, sai prokuratuur X alati kätte, hiljem kohtumenetluses aga enam mitte. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb tõend tõendikogumist kõrvalda ka juhul, kui toimingu

eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Ütluste deponeerimisele on kaitsjal järgnevad etteheited. Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes X varasemad ütlused. Kaitsjatel puudus deponeerimise eelselt kogu süüdistust puudutav materjal, kaitsjatele edastati üksnes X varasemad ütlused. X keeldus vastamast kaitsja küsimustele, mis eelkõige puudutasid kannatanu usaldusväärsust, hoolimata millest kohus KrMS § 288 lg 10 alusel deponeerimist ei katkestanud. Kohus on ebavõrdselt usaldusväärsust.

hinnanud

süüdistatava,

kannatanu

ja

tunnistajate

ütluste

Kõige suurem vahe tuleneb tunnistaja C ja tunnistaja Q poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Kohtu hinnangul mõlemad valetasid. C ütlused jättis kohus kõrvale osaliselt, Q omad aga täies ulatuses. Sarnaselt on kohus käitunud süüdistatava ja kannatanu ütluste puhul. P. G.U kaitsja esitas apellatsioonis taotluse X mobiiltelefoni uue vaatluse tegemiseks, apellatsioonimenetluse ajal esitas kaitsja taotluse X ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2023 määrusega taotlusel rahuldamata. Neist taotlustest esimese jättis ringkonnakohus rahuldamata põhjusel, et sellekohane taotlus oli esitatud juba maakohtus täiendava tõendi kogumise taotlusena, põhjendamata, miks seda taotlust ei saanud varem esitada. Taotluse kuulata X üle jättis ringkonnakohus rahuldamata KrMS § 2861 lg 2 alusel, kuna kaitsja esitatud andmed ei olnud ringkonnakohtu hinnangul X asukoha väljaselgitamiseks piisavad. 2.4.2 P. G.U taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas ning tema täies ulatuses õigeks mõistmist või kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsiooni kohaselt põhinevad maakohtu järeldused kellegi poolt teadvalt moonutatud asjaoludel ja kohtu subjektiivsel vaatel. Väljapressimise süüdistus põhineb X ja C valeväidetel. Nii pääsevad nad ise vastutusest Eestis toime pandud kuritegude eest. Samuti püüab X nii vabaneda vastutusest 23 miljoni dollari kadumise eest. Valeütlusi andnud tunnistajate ja kannatanute maine ei ole plekitu. X oli tol hetkel rahvusvaheliselt tagaotsitav, tagaselja süüdi mõistetud Kõrgõzstanis; C on seotud paljude kelmuste skeemidega eriti suures ulatuses nii organisaatori kui täidesaatjana jne. P. G.U rõhutab, et vastas kõigile küsimustele võimalikult täpselt ja detailselt. Tema ütlusi toetasid faktid, loogika ja tunnistajate ütlused. Kui ta peaks ütlusi uuesti andma, ei oleks need antutega vastuolus, sest ta kirjeldas asjaolusid nii, nagu need olid. Seevastu ei suudaks seda tõenäoliselt tema vastu ütlusi andnud tunnistajad ja kannatanud. P. G.U märgib, et küsis ristküsitluse ajal Xlt korduvalt, kas too sai temalt ähvardusi, ning X vastas eitavalt. Ka kinnitas X, et nad olid sõbrad. X jutt, et tal ei olnud võimalik maksta, näitab võla omaksvõttu.

Veel märgib P. G.U, et X soovis hoopis tema abi, et garandilt Wlt võlga välja nõuda. Võlakirjaga oli W võtnud garantiikohustuse X ees; P. G.U-d võlakirjas nimetatud ei olnud. Ka Sanremos käisid P. G.U ja A. Ozdoev X huvides ja X enda initsiatiivil. See, et X pärast kohtumist Sanremos kutsus P. G.U-d ja A. Ozdoevit Como järve äärde, näitab, et ta oli rahul sellega, kuidas lõppes kohtumine Sanremos. 2.4.3 Akhmet Ozdoevi kaitsja palus esitatud apellatsioonis tühistada maakohtu otsus ja mõista A. Ozdoev KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi õigeks. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatava vabastamist karistusest KrMS § 306 lõike 1 p 61 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kaitsja leidis, et karistusseadustiku isikulise ja territoriaalse kehtivuse põhimõtted ei võimalda Ahkmet Ozdoevit süüdi mõista. Akhmet Ozdoevit süüdistatakse Itaalias, mitte Eestis aset leidnud väljapressimises. Akhmet Ozdoev ega X pole kumbki Eesti Vabariigi kodanik. Süüdistusaktist ilmneb, et X ei viibinud väidetavate väljapressimiskuriteo toimepanemise ajal ka Eesti Vabariigis. Akhmet Ozdoevile esitatud süüdistuse kohaselt toimusid selles väidetavad tegevused valdavalt väljaspool Eesti Vabariiki. Viidatud on ka Tallinnale, kus väidetavalt toimusid Xle ähvardavate sõnumite saatmised. Süüdistuses ei ole esile toodud, et X luges sõnumeid Eestis. Kuivõrd pole tuvastatud, et X kui ähvarduse adressaat luges sõnumeid Eestis viibides, siis puudub alus väitmaks, et teo toimepanemise koht on Eestis. Seega ei kehti süüdistusaktis kirjeldatud teo suhtes Eesti Vabariigi karistusõigus ning Eesti Vabariigi kohtutel ei ole alust seda menetleda. Kaitsja tõi välja, et X ei olnud vaatamata väidetavatele pikaajalistele ähvardustele tasunud raha kaotanud ärimeestele mitte midagi. Akhmet Ozdoevi jaoks on tegemist situatsiooniga, kus ta pidi paluma probleem lahendada, kuna ta oli X pärast sattunud ebameeldivasse olukorda. Väljapressimise koosseis on nende sõnumite saatmise tasemel välistatud. San Remo episood, kus keegi tundmatu isik Xt ähvardas, ei saa moodustada ähvardamise osategu. Prokuratuur on – kaitsja hinnangul tahtlikult – näidanud üles suutmatust X kohtusse tuua. X deponeeritud ütlused ei ole lubatav tõend. Kannatanu ütlused on küll deponeeritud, kuid seda on tehtud seda puuduliku informatsiooni alusel ning teiseks ei ole prokuratuur teinud piisavaid jõupingutusi selle kohta, et tõend kohtu ette tuua. Prokuratuur viis läbi X ütluste deponeerimise mais 2018, kui kaitsjatel ega kaitsealustel ei olnud piisavat informatsiooni tõendite kohta. Kohtumenetluse ajal, kui kaitsjate käsutuses olid kõik toimiku materjalid ja süüdistus oli konkreetsem, ei avanenud võimalust kannatanut küsitleda. Kaitsja kinnitusel oleks tal olnud Xle palju täiendavaid küsimusi. Kannatanu ütlused on kõige olulisem tõend A. Ozdoevi süüdistuses. Kaitsja rõhutab, et kriminaalmenetluse mõte ei ole luua kohtueelsel uurimisel mugavaid lahendusi tõendi hilisemaks avaldamiseks kohtuprotsessil, vaid kohtumenetluses peab toimuma tõendi vahetu uurimine. Veel tõi kaitsja välja, et X on isik, kelle usaldusväärsus on kaheldav. Ta on olnud Interpoli poolt tagaotsitav seoses suuremahulise riigi vara omastamisega Kõrgõsztanis.

Kuigi kaitsja leidis, et deponeeritud ütlused pole lubatav tõend, märkis kaitsja ühtlasi, et nendes ütlustes pole X kordagi öelnud, et A. Ozdoev oleks temalt midagi nõudnud või välja pressinud. Kaitsja leidis, et kõneeristusi, millele tuginedes prokuratuur väitis, et Akhmed Ozdoev viibis süüdistuses nimetatud sõnumite saatmise ajal Eestis, ei oleks praeguses asjas tohtinud kasutada. Päring sideettevõtjalt andmete saamiseks tehti Riigiprokuratuuri 27.04.2017 loa alusel. Loas puudub põhjendus, miks on andmete väljaselgitamine vajalik ja kuidas see seondub kriminaalmenetluse eesmärkidega. 27.04.2017 kuupäeva seisuga ei olnud kriminaalasjas kogutud sellist teavet, mis võimaldanuks koguda kriminaalmenetluses asukohaandmeid sideandmetega. Nende andmete säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Prokuratuur ei ole ka süüdistuskõnes põhjendanud, miks antud kriminaalasja kontekstis leitakse, et Akhmet Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine riigi poolt on aktsepteeritav tegevus. Kaitsja leidis, et mõistlik menetlusaeg A. Ozdoevi süüdistuse menetlemiseks on ületatud. A. Ozdoevi suhtes algas kriminaalmenetlus 13. veebruaril 2018, mil ta kahtlustatavana kinni peeti. Kuigi kriminaalasja kohtulik uurimine on olnud tihe, on valdav osa menetlusest toimunud teiste kuritegude uurimiseks. Tõendikogum, mille alusel Akhmet Ozdoevit süüdistatakse, on pigem lihtsakoeline. Ei saa ka väita, et tegemist oleks tõenduslikult või menetluslikult keerulise süüdistusega. Kaitsja hinnangul oleks olnud põhjendatud A. Ozdoevi kriminaalasi eraldada. 2.4.4 Prokuratuur vaidlustas maakohtu otsuse KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistetud karistuste osas. Prokuratuur taotles, et ringkonnakohus mõistaks P. G.U-le KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 6 aastat vangistust ja liitkaristuseks 12 aastat vangistust. A. Ozdoevile taotles prokuratuur KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi karistuseks 8-aastase vangistuse mõistmist. Ühtlasi taotles prokuratuur, et ringkonnakohus kohaldaks A. Ozdoevi suhtes KarS § 54 alusel väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga. Prokuratuur leidis, et maakohus oli põhikaristuste mõistmisel põhjendamatult leebe ega ole mõistetud karistusi piisavalt põhistanud. Ka lisakaristusse puutuvalt heitis prokuratuur maakohtule ette, et kohus pole prokuratuuri taotletud lisakaristuse kohaldamata jätmist põhistanud. 2.5 Tallinna Ringkonnakohus tegi 29. mail 2024 otsuse, millega tühistas Harju Maakohtu otsuse P. G.U KarS § 137 lg 1 järgi süüditunnistamise osas ja mõistis ta süüdi KarS § 137 lg 1 - § 22 lg 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata, muus osas jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse P. G.U-le esitatud süüdistusi puudutavas osas muutmata. A. Ozdoevit puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 2.6 Väljapressimise süüdistust puudutavas osas vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse nii P. G.U ja A. Ozdoevi kaitsjad kui ka prokuratuur. Apellatsioonides heidetakse ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus jättis KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi

kvalifitseeritud kuriteo kohta esitatud apellatsioonid rahuldamata, kuid seda otsustust ei põhjendatud. 2.7 Riigikohus tegi 14. märtsil 2025 otsuse, millega tühistas ringkonnakohtu otsuse P. G.U süüditunnistamises KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi M.F-i puudutavas kuriteos ning KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas, samuti osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi. Pavel G.U süüdistuses KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi M.F-i puudutavas osas lõpetas Riigikohus menetluse aegumise tõttu. Ülejäänud osas mõistis Riigikohus P. G.U-le KarS § 137 lg 1 – § 22 lg 2 järgi karistuseks 6 kuud vangistust. Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 2 ning 4 järgi, samuti P. G.U liitkaristuse osas saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eelnevast tulenevalt on kohtuotsused P. G.U süüküsimuses muus osas peale väljapressimise süüdistuse jõustunud. Kuna väljapressimise süüdistuses on saadetud kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ei ole jõustunud ka P. G.U liitkaristus, vaid ka selles osas saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

II

Hirve

ja

Pavel

G.U

vara

Maksu- ja Tolliamet on omakorda esitanud tasumata jäetud maksude kindlaks määramiseks ja välja mõistmiseks avalik-õigusliku nõudeavalduse. Konfiskeerimise ja avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks on kriminaalmenetluses arestitud H. Hirve ja P. G.U vara. 3.1 Maakohus rahuldas kannatanu Maksu- ja Tolliameti avalik-õigusliku nõudeavalduse muuhulgas Hubert Hirve ja Pavel G.U vastu. Seoses Emerana OÜ maksukohustustega mõisteti nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt välja 617 565 eurot 48 senti. Seoses Restoplus OÜ maksukohustustega mõisteti nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt välja 4 084 757 eurot 2 senti. Ühtlasi mõistis kohus välja tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intressi, mille maksimaalsuuruseks on intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus. H. Hirvelt ja P. G.U-lt konfiskeeriti kohtueelsel uurimisel arestitud vara ning lisaks mõisteti mõlemalt laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja 1 000 000 eurot. Konfiskeerimise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks jäeti arestituks kohtueelses menetluses H. Hirve ja P. G.U arestitud vara arestituks.

3.2 P. G.U, tema kaitsja ning H. Hirve kaitsjad vaidlustasid maakohtu otsuse avalikõigusliku nõudeavalduse rahuldamisele kui ka konfiskeerimisele ja selle asendamisele. Maksu- ja Tolliameti esindaja märkis apellatsioonis konfiskeerimisse puutuvalt, et Harju Maakohtu 06.01.2023 kohtuotsuses ei ole KarS § 3891 lg 4 ja § 83 2 lg 1 alusel konfiskeeritud varade puhul toodud välja, millist nõuet jääb konkreetne vara tagama. Samas on laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud vara puhul toodud välja selgesõnaline viide vara jätmise kohta aresti alla laiendatud konfiskeerimise asendamise ja avalik-õigusliku nõude tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt palus kannatanu kohtul ka konfiskeeritud varade puhul tuginedes KarS § 832 lg-le 4 ja § 83 1 lg-le 3 täpsustada, millist nõuet jääb vara tagama, et vältida hilisemal kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid tõlgendamise probleeme. 3.3 Avalik-õiguslikku nõudeavalduse alusel H. Hirvelt ja P. G.U-lt välja mõistetud rahasummasid puudutavas osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Konfiskeerimisse ja selle asendamisse puutuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus otsustas konfiskeerida KarS § 3891 lg 4 ja § 83 2 lg 1 alusel Hubert Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM Spyder ja sularaha 2310 eurot ning Pavel G.U-lt arestitud sõiduauto Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela. Ringkonnakohus otsustas vabastada selle vara aresti alt ning süüdistatavatele tagastada. Ringkonnakohus leidis, et kõnealuse vara konfiskeerimiseks ega sõidukite väärtuses konfiskeerimise asendamiseks ei ole alust. Põhjendatuks ei pidanud ringkonnakohus selle vara arestituks jätmist ka avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks, leides, et nõue on piisavalt tagatud. Lähtudes sellest, et ringkonnakohus ei rahuldanud prokuratuuri apellatsiooni, H. Hirve kaitsjate apellatsiooni rahuldas aga konfiskeerimist puudutavas osas, asus ringkonnakohus seisukohale, et H. Hirvele tuleb hüvitada ta apellatsioonimenetluse õigusabikulud 75% ulatuses taotletust. Sellest lähtudes mõistis ringkonnakohus riigilt H. Hirve kasuks õigusabikulude katteks välja 17 069,33 eurot (koos käibemaksuga). 3.4 Maksu- ja Tolliamet taotles kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti H. Hirve ja P. G.U vara kohta tehtud konfiskeerimisotsust tühistades kohaldamata vara arestimine avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Kassatsiooni kohaselt eksis ringkonnakohus, leides, et avalik-õiguslik nõue on tagatud. Maakohtu otsuse kohaselt on avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestitud vara väärtus ligikaudu 2 700 000 eurot. Maksukuriteo tõttu jäi riigile laekumata üle 4 700 000 euro, millele lisandunud intress oli kaebuse esitamise seisuga võrdne põhinõude suurusega. 3.5 Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsus Hubert Hirve ja Pavel G.U sõidukite ning sularaha konfiskeerimises, vabastati see vara aresti alt ning otsustati süüdistatavatele tagastada. Selles osas saatis Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Koos sellega saatis Riigikohus ringkonnakohtule lahendada H. Hirve vara arestimise asendamise.

Riigikohus tõdes, et konfiskeerimise kohaldamata jätmisel saab konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara jätta arestituks mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. Seega oli ringkonnakohtul võimalik jätta vara arestituks avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. Ringkonnakohus kontrolliski, kas kõnealune vara tuleb selleks arestituks jätta, kuid jõudis ebaõigele järeldusele, et selleks pole vajadust, sest nõue on piisavalt tagatud. Maakohtu otsuse järgi laiendatud konfiskeerimise asendamist ja avalikõiguslikku nõuet tagava H. Hirve ja P. G.U vara väärtus on tunduvalt väiksem isegi maakohtu otsusega kindlaks määratud maksukohustuse põhinõude summast, mistõttu jääb ebaselgeks ringkonnakohtu seisukoht, et avalik-õiguslikku nõuet saab pidada küllaldaselt tagatuks. Sellega rikkus ringkonnakohus Riigikohtu hinnangul põhistamiskohustust, mistõttu tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ka ses osas ja saatis kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hubert Hirve kaitsjad esitasid kassatsioonis muu hulgas taotluse määrata rahasumma, mille tasumisel kohtu määratud kontole tühistatakse laiendatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud H. Hirve sõrmuse, ripatsiga kaelaketi, käekella ja karutopise arest (apellatsioonimenetluses seda taotlust esitatud ei olnud). Riigikohus märkis, et H. Hirve vara saab osaliselt aresti alt vabastada, kui süüdistatav tasub kassatsioonis nimetatud esemete väärtusele vastava rahasumma kohtu määratud pangakontole ning vara arestimise asendamine raha maksmisega ei kahjusta kellegi huve. Riigikohus ei lahendanud aga esitatud taotlust, vaid leidis, et kuna Riigikohus saadab kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, on võimalik see taotlus lahendada kohtuotsuse põhjendamise raames asja uuel arutamisel.

pidas ringkonnakohus võimalikuks, et eelmisest apellatsioonimenetlusest möödunud suhteliselt pika aja tõttu võib menetluse pooltel olla tekkinud uusi taotlusi.

Prokuratuur esitas järgimised kirjalikud seisukohad.

Prokuratuur ei pidanud vajalikuks korrata üle oma seisukohti väljapressimise süüdistusse puutuvalt ning leidis, et mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Olukorras, kus kohus on H. Hirvelt ning P. G.U-lt seoses Emerana OÜ maksukohustustega välja mõistnud 617 565 eurot 48 senti ning seoses Restoplus OÜ maksukohustustega 4 084 757 eurot 2 senti, kusjuures summadele lisandub täitmata maksukohustustelt arvestatav intress, toetab prokuratuur kannatanu Maksu- ja Tolliameti taotlust jätta P. G.U ja H. Hirve vara arestituks avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks. H. Hirve vara arestimise asendamisse puutuvalt leidis prokuratuur, et vara arestimise asendamine raha maksmisega ei kahjusta kellegi huve. H. Hirve menetluskuludesse puutuvalt leidis prokuratuur, et kuivõrd Riigikohus tühistas kannatanu kassatsiooni alusel sularaha ja sõidukite konfiskeerimise ning konfiskeerimise asendamise kohta tehtud otsustuse, tuleb H. Hirve apellatsioonimenetluse kulud jätta selles osas H. Hirve enda kanda. 6.3 Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus seisukohas vastu ringkonnakohtu otsuses märgitule, et vara arestituks jätmiseks pole alust, sest avalik-õiguslik nõudeavaldus on piisavalt tagatud. Kannatanu rõhutab, et avalik-õiguslik nõudeavaldus on tagatud üksnes ca 2,7 miljoni euro ulatuses, toime pandud maksukuriteo tulemusena jäi riigile laekumata aga üle 4,7 miljoni euro, millele lisandub veel intress, mille suurus on tänaseks võrdne põhinõudega.

RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED JA PÕHJENDUSED

IV

Aegumine ja mõistlik menetlusaeg

lõpetamiseks ei ole alust, esitas Riigikohus oma seisukoha KrMS § 2742 lg 1 kohaldamise küsimuses ning see seisukoht on ringkonnakohtule siduv. Kuna Riigikohus leidis, et Riigikohtu otsuse tegemise seisuga ei ole mõistliku menetlusaja rikkumine selline, mis tingiks menetluse lõpetamise (kusjuures mõistliku menetlusaja nõue ei takistanud asja ringkonnakohtule uueks menetlemiseks saatmist), oleks menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu põhjust ainult juhul, kui ringkonnakohus oleks asja uue menetlemisega põhjendamatult viivitanud ja Riigikohtu otsusest oleks möödunud riigi tegevuse(tuse)st tingitult niivõrd pikk aeg, et olukorda tuleks pidada võrreldes Riigikohtu otsuse seisuga muutunuks. Riigikohus tegi otsuse 14. märtsil 2025, st sellest on möödunud kolm ja pool kuud. Ringkonnakohus võttis kriminaalasja menetlusse kohe, kui juba menetluses olevad asjad seda võimaldasid ning kohtukolleegium ei pea Riigikohtu otsusest möödunud ajavahemikku selliseks, et olukorda tuleks mõistliku menetlusaja seisukohalt oluliselt muutunuks lugeda. Seega kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole. Samas tuleb tõdeda, et Riigikohus ei ole väljendanud otsuses seisukohta, et asja mahukuse ja keerukuse tõttu on senine menetlusaeg olnud mõistlik ja süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale pole üldse rikutud. Kaitsjate taotlusi käsitledes on Riigikohus vaid toonitanud, et menetluse lõpetamine on meede, mida kohaldatakse viimase abinõuna ja enne tuleb kaaluda teisi võimalusi mõistliku menetlusaja rikkumise korvamiseks (otsuse p-d 203, 204, 212). Ka tuleb ringkonnakohtul möönda, et kuigi ajavahemik Riigikohtu otsusest ringkonnakohtu uue otsuse tegemiseni ei ole kuigi pikk, tingis kriminaalasja tagasi saatmise ringkonnakohtu viga, st selle kolme ja poole kuu pikkuse ajakulu on põhjustanud kohus. Sellest tulenevalt kaalub ringkonnakohus karistuse põhjendatust käsitledes ka seda, kas mõistetud karistusi tuleb vähendada või süüdistatavad sootuks karistusest vabastada mõistliku menetlusaja rikkumisest tingitult. Taotlused kannatanu ja tunnistaja ülekuulamiseks.

P. G.U kaitsja on esitanud taotluse X ja H. Hirve ülekuulamiseks.

11.1 H. Hirve ülekuulamise taotlust põhjendas kaitsja asjaoluga, et kuna H. Hirve suhtes on otsus jõustunud, oleks maakohtus süüdistatavana ütluste andmisest keeldunud H. Hirv nüüd tunnistajana nõus ütlusi andma. Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud taotluse rahuldamiseks ei ole alust. KrMS § 333 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 5 tuleb apellatsioonis nimetada tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida, ja selle isiku nimi ning eluvõi asukoht ja aadress, kelle kutsumist apellatsioonikohtu istungile taotletakse. Kuigi taotlusi saab esitada ka edasise apellatsioonimenetluse käigus, tuleneb ringkonnakohtu hinnangul eelnevast, et tunnistaja ülekuulamise hilisemaks taotlemiseks peab olema mõjuv põhjus. Pelgalt seda, et varem ütluste andmise võimalusest loobunud isik võib olla nüüd valmis ütlusi andma, ringkonnakohus mõjuvaks põhjuseks ei pea. 11.2 Erinevalt H. Hirve üle kuulamisest on P. G.U-d kaitsja taotlenud X ringkonnakohtus üle kuulamist nii apellatsiooni esmakordsel arutamisel kui ka kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus. Taotlus tuleneb asjaolust, et kannatanu Xt ei kuulatud maakohtus üle ja maakohus tugines süüdimõistva otsuse tegemisel X deponeeritud ütlustele.

Nii P. G.U kui ka A. Ozdoevi kaitsja on apellatsioonis leidnud, et X leidmiseks ja kohtus üle kuulamiseks ei tehtud piisavalt pingutusi. Ringkonnakohus jättis P. G.U kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse X üle kuulamiseks 28. juuni 2023 määrusega rahuldamata ja leiab, et ka nüüd esitatud taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2023 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel, st põhjusel, et tunnistaja asukoht ei ole teada. Nimelt ei õnnestunud Xt maakohtus üle kuulata, sest ta ei vastanud kohtukutsetele ja teada ei olnud seegi, millises riigis ta viibib, täpsematest asukohaandmetest rääkimata. Andmeid, mis kaitsja esitas, ei pidanud ringkonnakohus piisavaks. Kuigi kaitsja kordas nüüdses menetluses taotlust, ei ole olukord muutunud ja X asukoht ei ole endiselt teada. Seejuures ei saa kohtukolleegiumi hinnangul väita, et X asukohta poleks maakohtus püütud välja selgitada. Toimikust nähtuvalt on prokuratuur saatnud Xle korduvalt kutseid kohtuistungile ilmumiseks. Prokuratuuri esialgsele üldisele kutsele, millega teda teavitati kohtuistungitest, vastas X kinnitusega, et on kutse kätte saanud (kohtu kd 14; tl. 16 prd, 22, 23). Hiljem, 2020. aastal saadetud kutsetele, mis olid saadetud konkreetsetele istungitele ilmumiseks, ta ei vastanud ega ei ilmunud istungitele (kohtu kd 14; tl. 16 prd, 25–42). Ka ei vastanud ta prokuröri palvele anda teada oma aadress (kohtu kd 14; tl. 25, 27). Maakohtu istungiprotokollidest on näha, et prokuratuur on teinud X asukoha välja selgitamiseks pingutusi. Prokurör on 31. augustil 2020 lasknud teha Schengeni infosüsteemi päringu tuvastamaks, kas X on viimase kolme kuu jooksul liikunud üle Schengeni välispiiri kolmandatesse riikidesse või vastupidi (kohtu kd 14; tl. 20). 9. septembri 2020 vastuses on öeldud, et on tehtud kiireloomuline päring EL liikmesriikidele, Schengeni ala riikidele ja Ühendkuningriigile. Vastuses on loetletud riigid, kust on saadud negatiivne vastus, ning riigid, kes ei ole vastanud (tl. 21). Nende andmete valguses arutati 10. septembri 2020 istungil küsimust, et Xga ei õnnestu ühendust saada. Kaitsjate soove arvestades otsustati oodata veel mittevastanud riikide, eeskätt Ühendkuningriigi ja Itaalia vastust (kohtu kd 14; tl. 16–17). 23. septembri 2020 teatise (tl. 111) kohaselt teatas Ühendkuningriik, et keeldub teavet andmast, Itaalia ei olnud (hoolimata mitmest meeldetuletusest) piiriületusi edastanud. Maakohus otsustas 29. septembri 2020 istungil, et ei ole enam nõus ootama. Oma seisukohta põhjendas kohus sellega, et tegemist pole isegi aadressi tuvastamisega, vaid tuvastatakse üksnes riike, mida isik võib olla külastanud (kohtu kd 14; tl. 104 prd). Maakohtu selgitusest nähtub, et kohus pidas sellisel moel teabe kogumise jätkamist ebaefektiivseks ja ajakulukaks. Mõlema kaitsja arvates on kummaline, et kohtueelses menetluses õnnestus prokuratuuril Xga ühendust saada, kui vaja oli, kohtumenetluses aga enam mitte. A. Ozdoevi kaitsja leiab apellatsioonis, et prokuratuur on „näidanud üles teadlikku suutmatust mitte X kohtusse tuua“, ning lisab, et „me tänaseni isegi ei tea põhjust, miks teda ei ole suudetud leida“. Need etteheited on alusetud. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei ole X Eesti kodanik, tal pole Eesti Vabariigis püsivat elukohta ega ärilisi või perekondlikke seoseid Eesti Vabariigiga. Juba ütluste deponeerimise ajal 2018. aastal viibis ta Itaalia Vabariigis ning maakohtu menetluse ajal ei olnud tema asukoht teada. Temaga suheldi e-posti teel. Nagu eespool märgitud, andis X

vastuseks esimesele kutsele teada, et on selle kätte saanud, kuid hiljem enam ei vastanud. Seeeest nähtub 20. jaanuari 2021 kohtuistungi protokollist, et X oli saatnud prokurörile enne seda istungit edasi talle saadetud avalduse, mille allkirjastamist talt nõuti (kohtu kd 17; tl. 48). Sellest võib järeldada, et võimalus Xga ühendust saada sõltus sellest, kuivõrd oli X, kes ei elanud Eestis, ise valmis prokuratuuriga suhtlema ja koostööd tegema. Olukorras, kus kontakt kannatanuga sõltus kannatanu enda valmisolekust koostööd teha, oleks põhjust heita seda, et kannatanut kohtus üle ei kuulatud, prokuratuurile ja/või kohtule ette vaid juhul, kui oleks tuvastatav, et prokuratuur ega kohus ei püüdnudki tõsimeeli saavutada kannatanu osavõttu kohtuistungist. Andmeid, mis annaks alust selliseks järelduseks, ringkonnakohtul ei ole. Nagu eespool märgitud, tehti toiminguid X asukoha välja selgitamiseks, kuid need ei andnud tulemust. Kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et kohtumenetluse pooltel oleks olnud ettepanekuid, kuidas efektiivsemal moel X asukoht välja selgitada. Seejuures lepiti veel siis, kui maakohus võttis deponeeritud ütlused vastu ja need avaldati, kokku, et kui X asukoht peaks selguma, jääb kaitsjatele õigus taotleda X istungil üle kuulamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kirjeldatud sündmuste kulu juures väita, nagu poleks tehtud pingutusi, võimaldamaks X ülekuulamist kohtuistungil. Kaitsjate etteheide, justkui polekski prokuratuur tõsiselt püüdnud X seisukohta välja selgitada, võiks olla põhjendatud juhul, kui kaitsjad oleks osutanud efektiivsele lahendusele X asukoha välja selgitamiseks, aga seda oleks alusetult eiratud. Seda maakohtu istungi protokollidest ei nähtu. Ka ei ole apellatsioonides viidatud ühelegi meetmele, mida prokuratuur oleks saanud kasutada, kuid jättis kasutamata. Mis puutub P. G.U kaitsja apellatsioonis märgitusse, et maakohtu menetluse ajal ilmnes, et nt Cga suhtles X jätkuvalt, siis sellest ei saa teha järeldust, et ka prokuratuuril pidi olema võimalik Xga ühendust saada. Kui suhtlus toimub e-posti teel, nagu toimus kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt suhtlus X ja prokuratuuri vahel, on isikul väga lihtne suhtlust kontrollida – piisab vastamata jätmisest. Apellatsioonimenetluses esitatud X üle kuulamise taotluses märkis kaitsja, et Suurbritannia ametlike teadaannete kohaselt on X alates 1. novembrist 2022 ettevõtte Ä LTD üks juhtidest ning tema kontaktaadressiks on märgitud XXX. Ringkonnakohus leidis, et üksnes ettevõtte aadress ei aita X asukohta välja selgitada. Ühtlasi tõdes ringkonnakohus, et internetis avalikult kättesaadavate andmete kohaselt asub aadressil XXX ettevõte S Ltd (selle kodulehe kohaselt on tegemist ettevõtete, sh nende loomise nõustamisega tegeleva ettevõttega). Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kaitsja märgitud aadress ei aita X enda asukohta tuvastada. Kuivõrd kohtukolleegiumil ei ole endiselt andmeid X asukoha kohta, ei ole KrMS § 2861 lg 2 p-st 1 tulenevalt endiselt alust kaitsja taotluse rahuldamiseks. Deponeeritud ütlustele tuginemine

hinnangul ei ole maakohus põhistamiskohustust rikkunud, kuna kohus on näidanud otsuses (punktis 538) ära õigusliku aluse, millele tuginedes kohus deponeeritud ütluste avaldamist ja neile kohtuotsuses tuginemist õiguspäraseks pidas.

kaitseõigust rikutud ei ole. Kui võrrelda kannatanu ütluste deponeerimise ja kaugülekuulamise taotluses kirjeldatud kahtlustuse (kd 75; tl. 18) sisu süüdistuse tekstiga, võib tõdeda, et viimane on tõesti mõnevõrra detailsem, vahe kahe teksti sisu vahel on aga väike. Kahtlustuse tekstis on kirjeldatud kõiki hilisema süüdistuse põhisündmusi ning ära on toodud kõik hilisema süüdistuse seisukohalt olulised asjaolud alates sellest, millest raha nõudmine alguse sai, kuni A. Ozdoevi saadetud sõnumiteni; kirjeldatud on ka kannatanu ja süüdistatavate vahel toimunud kokkusaamisi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et X küsitlemisel oli mõlemal kaitsjal ja nende kaitsealustel võimalik esitada Xle küsimusi kogu sündmuste faabula kohta. Kui vaadata küsitluse protokolli tervikuna, st ka prokuröride küsimusi, võibki öelda, et Xt on kogu sündmuste käigu kohta põhjalikult küsitletud (kd 75; tl. 61–75). Mis puutub kaitsjate väitesse, et deponeerimise ajal ei olnud kaitsjatel ja nende kaitsealustel asja sisulise arutamisega võrdväärset ülevaadet asjaoludest, siis tuleb esmalt nentida, et kaitsjad ise pole toonud välja seda, millistest hiljem tõenditest ilmnenud asjaoludest kaitsjad ega nende kaitsealused ei teadnud, ega seda, miks oleks teadmine neist asjaoludest X küsitluse ajal olnud oluline. Kui jätta kõrvale süüdistatavate endi ütlused, on süüdistusakti tõendite loetelu kohaselt väljapressimise süüdistusega seotud tõenditest (kd 14) pärast X ütluste deponeerimist lisandunud vaid A. Ozdoevi elukoha läbiotsimisel ära võetud tehnikavahendite vaatlusprotokoll. Mis puutub kaitsjate etteheitesse, et enne ütluste deponeerimist ei võimaldatud kaitsjatel kõigi seda kahtlustust puudutavate tõenditega tutvuda, siis prokuratuuri määrusest (kd 75, tl. 15–17) nähtub, et enne ütluste deponeerimist taotles võimalust tõenditega tutvuda vaid H. Hirve kaitsja. Ka X ristküsitluse protokollist pole näha, et P. G.U-l ja A. Ozdoevil ning nende kaitsjatel poleks olnud piisavalt teavet X küsitlemiseks – nad on küsitlenud X ulatuslikult. Ainsa asjaoluna, mille kohta ta oleks kohtumenetluses soovinud Xt küsitleda, on A. Ozdoevi kaitsja toonud välja X ja C vahelise suhte. Sellega seoses tuleb märkida, et Xle on tema ja C suhete kohta ristküsitlusel küsimusi esitatud. P. G.U kaitsja R. Laus on esitanud küsimuse selle kohta, kas C osales tehingus ja kas talle oli lubatud vahendustasu (kd 75; tl. 67 prd), P. G.U ise on aga küsinud X ja C suhete kohta (kd 75; tl. 71). Puutuvalt küsimustesse X ja C vaheliste suhete kohta on P. G.U kaitsja väitnud, et ristküsitlusel keelati esitada küsimusi, mis ei olnud prokuratuuri seisukohalt olulised. Ringkonnakohus tõdeb, et ristküsitluse protokollist nähtuvalt on prokuratuur esitanud vastuväite nii P. G.U kaitsja kui ka P. G.U enda X ja C vahelisi suhteid puudutavale küsimusele. Samas on ristküsitlejatel õigus esitada vastaspoole küsimustele vastuväiteid ning mingeid konkreetseid asjaolusid, mis näitaks, et tegemist oleks olnud vastaspoole alusetu takistamisega, apellatsioonist ei nähtu. Ühtlasi tuleb märkida, et kaitsja R. Lausi küsimusele lubas kohus vastata. P. G.U esitatud küsimuse puhul soovis prokurör, kelle hinnangul ei olnud küsimus uurimisesemega seotud, teada küsimuse eesmärki. Protokolli kohaselt aga selle üle otsustamiseni, kas X peaks sellele küsimusele vastama, ei jõutudki, sest P. G.U teatas, et on väsinud ja sooviks jätkata küsitlemist järgmisel päeval. Kui järgmisel päeval ristküsitlus jätkus, seda küsimust ei korratud (kd 75; tl. 71). Ühtlasi tuleb nentida, et kuigi A. Ozdoevi kaitsja väidab ka apellatsioonis, et X ja C vaheline suhe omab kriminaalasja lahendamisel olulist rolli, seda, miks see esitatud süüdistuse kontekstis oluline on, selgitatud pole.

Ringkonnakohtu hinnangul on kohtu põhjendused, miks ta pidas Q ütlusi täies ulatuses ebausaldusväärseks, jälgitavad ja asjakohased.

G.U-ga kooskõlastatult. Maakohus luges selle tõendatuks ja leidis sellele tuginedes, et A. Ozdoev ja P. G.U panid väljapressimise toime kaastäideviijatena. Süüdistuse kohaselt oli A. Ozdoev sõnumite saatmise ajal Eestis. Ka maakohus on lugenud tõendatuks, et vähemalt osade sõnumite saatmise ajal oli A. Ozdoev Eestis (otsuse p 578). Maakohus on otsuses ühtlasi leidnud, et Sanremos toime pandud tegu ja hilisem sõnumite saatmine on käsitatavad jätkuva teona, kuna A. Ozdoevi ja P. G.U tegevus oli kogu aeg seotud sama väidetava võla nõudmisega Xlt (otsuse p 577). A. Ozdoevi kaitsja on küll avaldanud apellatsioonis seisukohta, et „Episood San Remos, kus keegi tundmatu isik X ähvardas ei saa moodustada sõnumite saatmisega mingit kummalist osategu, nagu lõpukõnes mainiti“, kuid argumente, miks ei ole need käsitatavad ühe teona, apellatsioonis esitatud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kui samale isikule esitatakse ähvardustest saadetud nõudmisi, mille puhul on aru saada, et need lähtuvad samast algpõhjusest või sündmusest, on põhjust käsitada nende nõudmiste esitamist ühe jätkuva teona. Süüdistuse kohaselt tõukusid Xle aastate jooksul esitatud nõudmised sellest, et 2013. a oktoobris kaotasid Venemaa ärimehed 23 miljonit USA dollarit tehingu tulemusel, millega X seotud oli. Maakohus on lugenud need süüdistuse väited tõendatuks. 23.2 A. Ozdoevi kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole tegu sellest hoolimata pandud toime Eestis, sest ähvardamine on teises isikus hirmutunde tekitamine, X ei lugenud aga sõnumeid Eestis. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuna ähvardamine tähendab kannatanus hirmutunde tekitamist, on kannatanu asukoht teo toimepanemise koht (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-3514, p 16), kuid see ei tähenda, et teo toimepanemise kohana tulekski kõne alla vaid kannatanu asukoht. Ka viidatud otsuses on öeldud, et kirjeldatud olukorras tegutseb teo toimepanija „ka kannatanu asukohas ja isiku tegutsemise koht ei piirdu vaid kohaga, kus ta tekstsõnumi saatis“. KarS § 11 p 1 järgi on tegu täide viidud kohas, kus isik tegutses. See tähendab, et teo toimepanemise kohaks tuleb igal juhul lugeda kohta, kus teo toimepanija ise tegutsemise ajal viibis. Viidatud Riigikohtu otsusest tuleb ühtlasi selgelt välja, et kui ähvardusi saadeti telefoni teel, ei pea KarS § 11 p 1 ja § 6 lg 1 tingimuse täitmiseks olema nii ähvardaja kui ka ähvardatav Eestis, vaid tegu on Eestis toime pandud, kui Eestis viibib vähemalt üks neist – Riigikohus käsitles olukorda, kus ähvardaja ise Eestis ei viibinud, küll aga oli Eestis ähvarduste adressaat. Kui sellises olukorras loeti tegu Eestis toime panduks, siis on kahtlemata alust lugeda Eestis toime panduks ka Eestis viibides sõnumite saatmist.

kasu üleandmise nõudmisena KarS § 214 lg 2 p 2 ja 4 tähenduses. Samal kohtumisel ähvardas X sõnul tema jaoks tundmatu isik Xt ja tema peret tapmisega, kui raha ära ei maksta. Pärast tundmatu isiku lahkumist teatasid P. G.U ja A. Ozdoev, et kohtumine läks väga halvasti ja kindlasti tuleb koostada raha tagasi maksmise graafik (kd 75; tl. 65, 65 prd). Seega kinnitasid nad sisuliselt ähvardust ja vajadust ähvarduse täide viimise vältimiseks raha maksta. Sellega osales P. G.U ise kaastäideviijana jätkuva väljapressimise ühe osateo toimepanemises. Kuigi see osategu on toime pandud Itaalias, on see põhjusel, et tegemist oli jätkuva teoga, õiguslikult võttes üks tegu hilisema X ähvardamise ja nõudmiste esitamisega, mis leidis aset Eestis. Seetõttu on Eesti karistusõigus sellele kohaldatav. Kuigi P. G.U ise hiljem Xt ei ähvardanud, on Sanremos temaga koos tegutsenud A. Ozdoevi edasine tegevus omistatav P. G.U-le, kuna A. Ozdoev jätkas väljapressimist vastavalt nende ühisele teoplaanile. See tuleneb maakohtu otsuse punktides 562 ja 563 kajastatud asjaoludest. Nimelt kasutas A. Ozdoev kohati sõnumites meie-vormi („otsime su ise üles“), viidates seega asjaolule, et ei tegutse üksi. Kohtukolleegium ei nõustu P. G.U kaitsja väitega, et see „meie“ võib tähendada keda iganes. A. Ozdoev viitas Xle saadetud sõnumites ringkonnakohtu hinnangul selgelt arusaadavalt sellele, et tegutseb P. G.U huvides. Selgitades Xle, mis küsimuse lahendamist talt oodatakse, on A. Ozdoev kirjutanud, et too peab Eestis oma küsimuse ära lahendama. Kui X pakkus, et võiks kokku saada, vastas A. Ozdoev, et X teab, kellele helistada. Mõned sõnumid hiljem täpsustab A. Ozdoev: „Võta Pašaga ühendust!“ (kd 70; tl. 16, 40, 41). Sellega haakub omakorda maakohtu otsuses välja toodud teave, millest nähtub, et P. G.U ja A. Ozdoev suhtlesid omavahel Xga seoses. Maakohus on toonud välja järgmise suhtluse: Nimelt kui X kirjutas A. Ozdoevile 27. oktoobril 2016 vastu sõnumi, mille kohaselt: „Sa saad olema üllatunud, aga kõiges leppis kokku Pavel“, jõudis see info A. Ozdoevilt kohe ka P. G.U-ni (P. G.U mobiiltelefoni koopiafaili 7. septembri 2018. a vaatlusprotokoll, tõendite kd 70, tl 202). Samuti saadab A. Ozdoev P. G.U-le 9.–18. novembril 2016 edasi k X sõnumeid, mis puudutavad võimaliku võla tagastamist (tl 202). 30. novembril 2016 küsib P. G.U A. Ozdoevilt: „Itaallane vaikib?“, millele järgneb A. Ozdoevi vastus: „Suhtlus on olemas.“ P. G.U kaitsja on vaielnud apellatsioonis vastu viimaste sõnumite väljapressimisega seostamisele. Kaitsja väitel võib see olla seotud hoopis vaseäriga, mida X ja A. Ozdoev plaanisid ja mille sõnumivahetuses osales ka P. G.U . Kaitsja väitel annab selleks alust asjaolu, et kannatanu ise viitab kirjavahetuses, mis puudutab vaseäri, „minu itaallastele“. Vastuseks sellele juhib ringkonnakohus tähelepanu, et sõnumis, millele kaitsja viitab, ei räägib X oma itaallastest (eestikeelses tõlkes oma Itaalia sõpradest: kd 70; tl. 182) mitmuses (kd 70; tl. 175). Pealegi on viidatud sõnum, milles räägitakse vasest ja itaallastest, saadetud 3. märtsil 2016 ehk kuid enne P. G.U sõnumit. Seda, et sel ajal, kui P. G.U oma küsimuse saatis, oleks olnud vaseäri sellises seisus, et oli põhjust küsida, ega itaallasest midagi kuulda pole, apellatsioonis ära näidatud pole. Küll oli P. G.U-l põhjust uurida, ega Xst midagi kuulda pole, sest 18. novembril 2016 oli A. Ozdoev saatnud talle edasi loetelu varast, mida X oli valmis A. Ozdoevi nimetatava isiku nimele kirjutama (kd 70; tl. 202), pärast seda aga suhtlus soikus (22. ja 23. novembril 2016 on A. Ozdoev saatnud Xle sõnumid, milles küsis, miks X vaikib ja kas ta hakkab jälle oma „mänge mängima“: kd 70; tl. 44, 45). Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et P. G.U sõnum käis just X kohta.

Ka ei saa nõustuda kaitsjaga, nagu näitaks sõnum, kui see puudutab Xt, just seda, et P. G.U ei teadnud midagi A. Ozdoevi sõnumite sisust. Nagu eespool märgitud, saatis P. G.U A. Ozdoevile selle küsimuse olukorras, kus X oli justkui avaldanud valmisolekut oma vara üle anda, kuid ei vastanud seejärel enam A. Ozdoevi kirjadele. See näitab just, et P. G.U oli A. Ozdoevi ja X vahelise suhtlusega hästi kursis ja tundis huvi asjade laabumise vastu. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et A. Ozdoevi ja P. G.U ühist teoplaani näitab ka asjaolu, et P. G.U saatis 2016. aastal ka ise Xle sõnumeid, milles nõudis vastuseid ja volitust, et asjaga tegeleda (kd 70, tl. 173–187) – seegi kinnitab, et P. G.U, kes oli enne tegelenud X veenmisega, et too peaks mingi osa tehingu tulemusel kadunud rahast hüvitama, jätkas sellega tegelemist. Ringkonnakohus ei nõustu P. G.U kaitsja seisukohaga, justkui räägiks P. G.U enda suhtlemine Xga selle vastu, et P. G.U oli A. Ozdoevi ähvardustega seotud. Kohtukolleegiumi hinnangul haakub see, et kuigi Xga suhtlesid nii A. Ozdoev kui ka P. G.U, ähvardas Xt vaid A. Ozdoev, varasema tegutsemismudeliga. Sanremo kohtumisestki näha, et P. G.U tegutses selle nimel, et X maksaks mingi rahasumma, kusjuures selle tegevuse juurde kuulus Xle mulje jätmine, et tema ja ta lähedaste elu on ohus, kuigi otseselt ähvardavad Xt teised (Sanremo kohtumisel väidetav tšetšeenide esindaja). Seega on alust pidada ühise plaani osadeks ka hilisemat tegevust, kus A. Ozdoev esitas nõudmisi ähvardades, P. G.U aga püüdis Xt veenda ilma ähvardusteta.

Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka A. Ozdoevi kaitsja seisukohaga, nagu poleks sideandmete nõudmise luba piisavalt põhistatud, sest ses pole selgitatud, miks on vaja selgitada välja isiku asukoht sõnumite edastamise ajal. Kuna vajadus teo toimepanemise koha väljaselgitamiseks tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust, ei vajanud selle asjaolu välja selgitamise vajadus ringkonnakohtu hinnangul eraldi põhjendamist. Loas on toodud välja, milliste asjaolude väljaselgitamiseks on sideandmeid vaja (lisaks A. Ozdoevi asukohale sõnumite saatmise ajal on nimetatud vajadust selgitada välja A. Ozdoevi kontaktid võimalike teiste väljapressijatega), ning põhjendatud ka seda, miks on vaja nende asjaolude väljaselgitamiseks kasutada sideandmeid. Kokkuvõtvalt on prokurör märkinud, et kuna „muude menetlustoimingutega antud menetlusstaadiumis, kus on vajalik säilitada kriminaalmenetluse läbiviimise konspiratiivsust, eelpool toodud teavet ei ole koguda võimalik, siis, taotletavat eesmärki ja menetlustoiminguga kaasnevat põhiõiguste riivet silmas pidades, on antud menetlustoiming proportsionaalne. Järelikult on alusetu kaitsja etteheide, et prokuratuur pole süüdistuskõneski põhjendanud, „miks antud kriminaalasja kontekstis leitakse, et Akhmet Ozdoevi privaatsusõiguse rikkumine on normaalne ja aktsepteeritav tegevus riigi poolt“. Sideandmete kohta on kaebuses märgitud, et praeguseks on üldteada, et sideandmete säilitamine oli vastuolus Euroopa Liidu õigusega ning on kummastav, et selles osas pole seadusandlikul tasandil midagi muudetud. Selgusetuks jääb, kuidas peaks see seisukoht andma alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuses sideettevõtjalt andmete nõudmise õiguspärasust, sh Euroopa Kohtu seisukoha mõju käsitlenud. Kohus leidis Riigikohtu praktikale viidates, et sideandmete nõudmisega ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud, võttes seejuures arvesse, et luba anti 27. aprillil 2017, s.o oluliselt enne 2. märtsi 2021, mil Euroopa Kohus tegi teatavaks otsuse sideandmeid puudutava eelotsuse küsimuse kohta. Seda, et kohtu see seisukoht oleks õiguslikult ekslik, kaebuses ära näidatud pole. Sideandmetele tuginemise õiguspärasust kaaludes on maakohus põhiõiguste riive proportsionaalsust hinnates viidanud ka sellele, et kriminaalmenetluse esemeks oli 1. astme kuritegu. Sellega haakub kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et sideandmete nõudmiseks loa andmise ajal polnud alust menetleda kriminaalasja väljapressimise kuriteokoosseisu alusel. Kaitsja väitel puudus loa andmise ajal objektiivne teave, et raha nõudmiseks puudus õiguslik alus. Ringkonnakohus osutab, et loa andmise ajaks ei pidanud olema väljapressimise koosseisu tunnused tõendatud, vaid vajalik oli põhjendatud kuriteokahtlus. Seega piisas sellest, kui selleks ajaks kogutud teabe alusel oli alust arvata, et raha nõudmiseks ei olnud alust. X väitel nõudsid P. G.U ja A. Ozdoev kellelgi teisele tekitatud kahju hüvitamist, pealegi nõuti talt sellise raha tagasi maksmist, mis polnud n-ö kaduma läinud tema süül. Seega oli menetluse selles staadiumis alust arvata, et Xle esitatud nõue oli ebaseaduslik. Pealegi pole see, et A. Ozdoevil oleks olnud õiguslik alus Xlt raha nõudmiseks, leidnud tuvastamist edasise menetluse käiguski. Kaitsja on küll maakohtu kohtuvaidluses rõhutanud, et A. Ozdoevil oli volitus 3,6 miljoni USA dollari nõudmiseks, kuid maakohtu otsuse kohaselt pole see leidnud tuvastamist. Kohus märkis Riigikohtu praktikale viidates, et kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei teadnud, et nõudel polnud seadusliku alust, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik ise tõendama või vähemalt looma menetlejale

reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Sellest hoolimata kaitsja seda, et A. Ozdoevil oleks olnud Xlt raha nõudmiseks õiguslik alus, apellatsioonis ära näidanud pole. Apellatsioonis on vaid üldsõnaliselt räägitud sellest, et A. Ozdoevi pidi paluma Xl probleem lahendada, kuna ta oli X pärast ebameeldivasse olukorda sattunud. Märkimata ei saa jätta, et isegi, kui raha nõudmiseks oleks olnud õiguslik alus, ei võtaks see alust sideandmete nõudmiseks. Ainuüksi inimese ja tema lähedaste ähvardamine tapmisega on KarS §-st 120 tulenevalt kriminaalkorras karistatav ning KrMS § 901 lg-st 3 ja § 1262 lg-st 2 tulenevalt kuulub ähvardamine kuriteokoosseisude hulka, mille puhul oli sideandmete nõudmine lubatav. Eelnevast tulenevalt ei anna A. Ozdoevi kaitsja väited alust lugeda sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lubamatuks tõendiks. Ühtlasi tuleb nentida, et maakohus ei tuginenud selle tõendatuks lugemisel, et väljapressimine on osaliselt pandud toime Eestis, ainult sideettevõtjalt saadud andmete protokollile. Kohus tugines veel õiendile A. Ozdoevi piiriületuste kohta ja A. Ozdoevi kontoväljavõtetele (otsuse p 578).

Pavel G.U ja Akhmet Ozdoevi teo vastavus väljapressimise kuriteokoosseisule

2013. aasta tehinguga „kaduma läinud“ rahast hüvitaks. Nagu P. G.U kaitsja apellatsiooniski märgitud, põhjendas maakohus ähvarduse veenvust mh sellega, et P. G.U avaldas kannatanule juba tutvumisel, et tal on sidemeid kriminaalmaailmaga, mistõttu keegi ei julge talle võlgu jääda. Maakohus ongi otsuses asunud seisukohale, et A. Ozdoev ei viidanud Xt ähvardades enam kolmandatele isikutele, vaid „ähvardused tulid seega otseselt A. Ozdoevi nimelt“ (otsuse p 554). Järgnevalt saadetud sõnumites esitatud ähvarduste veenvust ei välista seegi, et sõnumeid saadeti pika perioodi vältel, ilma et ähvardusi oleks püütud täide viia. Nagu maakohtu otsuses märgitud, selgitas X ähvarduste tõsiselt võtmist sellega, et „kolmandate isikute poolt tuli info, et A. Ozdoevi ähvardusi tuleb tähele panna“ (otsuse p 554). Tähelepanu väärib see, et sõnumivahetus jõudis vahepeal selleni, et X avaldas valmisolekut mingi osa oma varast A. Ozdoevi nimetatud isiku nimele kirjutama. Tegemist ei olnud lihtsalt abstraktse lubadusega, vaid X loetles vara, mille võiks sel eesmärgil ära hinnata (kd 70; tl. 76, 90). Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi kui X oleks jõudnud järeldusele, et ähvarduste täide viimist pole alust karta (mis ei ole tuvastamist leidnud), ei välistaks see A. Ozdoevi ja P. G.U vastutust väljapressimise katse eest. Saadetud sõnumitest on selgelt näha soov, et X „lahendaks Eestis oma küsimuse ära“, ning sõnumi saatja arvamus, et ähvardused aitavad seda saavutada. 26.2 P. G.U kaitsja on esitanud apellatsioonis väite, et P. G.U-l oli õiguslik alus Xlt raha nõudmiseks. Apellatsioonis pole vaieldud vastu maakohtu järeldusele, mille kohaselt oli tehing, mille tulemusel raha „kaduma läks“, heade kommete ja avaliku korra vastasena tühine. Apellatsioonis on aga leitud, et TsÜS §-des 84–101 tulenevalt võib ka tühise tehingu puhul tekkida õiguslikult tunnustatavaid nõudeid, eelkõige alusetu rikastumise sätete alusel. Seoses selle väitega tuleb esmalt märkida, et kaebusest ei nähtu, miks peaks väidetava nõudeõiguse tuvastamisel lähtuma Eesti õigusaktidest. On ju menetluses tuvastatud, et vähemalt üks väidetava võlgnevuse aluseks oleva tehingu osapooltest oli Venemaalt ning ka tehing seisnes Venemaa Föderatsioonist välja viimises. Raha kanti „S poolt osundatud äriühingute kontodele“. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, pole aga kohtule esitatud tõendeid selle kohta, kes millal ja kellele raha üle kandis. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja argumentidele siiski võimalik vastata ilma välja selgitamata, mis riigi õigusest peaks selle tehingu tühisusest tulenevate võimalike õiguste tuvastamisel lähtuda. Nimelt ei nähtu apellatsioonist asjaolusid, millest tulenevalt oleks alust käsitada Xt isikuna, kelle suhtes oleks saanud ülekande teinutel tekkida alusetu rikastumise nõue, ning P. G.U-d isikuna, kellel oleks selle nõude esitamiseks alus. Alusetu rikastumine puhul peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Alusetult rikastunu saab tühise lepingu korral olla lepingu osapool, praegusel juhul isik, kellele raha ilma õigusliku aluseta üle kanti. Nagu eespool märgitud, kanti raha üle „S poolt osundatud äriühingute kontodele“. Seda, et raha oleks saanud X, tõendatud ei ole ning seda pole isegi apellatsioonis väidetud. Apellatsioonis (p 3.34.) on märgitud, et X vastutus tuleneb sellest, et tema oli „klientide vahendaja“. Ühelegi õiguslikule alusele, millest tulenevalt oleks tehingut vahendanud isik vastutanud raha üle kandnute ees sõltumata sellest, kas ta ise oli

raha saaja, apellatsioonis viidatud pole. Samuti pole apellatsioonis käsitletud, millest tulenes P. G.U õigus rahast ilma jäänu(te) nimel Xlt raha nõuda. P. G.U ise leiab apellatsioonis, et kui X põhjendas nõutu mittemaksmist sellega, et tal ei olnud võimalik maksta, siis näitab see võla omaksvõttu. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Ka juhul, kui isikult nõutakse alusetult suuremat rahasummat ja ähvardatakse, et mittemaksmine toob kaasa rasked tagajärjed, on igati mõistetav, kui isik väidab, et ei saa nõudmist täita, sest tal pole nõutud raha. X on sõnumivahetuses A. Ozdoeviga öelnud selgelt, et tema meelest nõutakse talt vara alusetult. Nt on ta vastuseks A. Ozdoevi nõudmisele „Kaua sa veel vait oled. Lahenda küsimus. Tagasta võõras. Sulle seda – ei andesta keegi“ vastanud: „Sa saad suurepäraselt aru, et ma ei ole mitte kelleltki midagi võtnud.“ (kd 79; tl. 51).

V Karistuse mõistmine

taotlust arvestades A. Ozdoevile niivõrd leebe karistuse, et ka selle täiendavaks kergendamiseks ei ole põhjust. Prokuratuur on taotlenud apellatsioonis A. Ozdoevi karistuse karmistamist, talle põhikaristuseks 8-aastase vangistuse ning lisakaristusena väljasaatmise ja 10-aastase sissesõidukeelu kohaldamist. Prokuratuuri apellatsiooni kohaselt on arusaamatu, miks mõistis kohus A. Ozdoevile karistuseks sanktsiooni keskmisest määrast kolm aastat kergema vangistuse. Apellatsioonis on toodud välja, et väljapressimise ulatus oli erakordselt suur (ca 3,6 miljonit dollarit) ning ähvardused X ja tema lähedaste vastu räiged. Ka pidas prokuratuur ekslikuks maakohtu seisukohta, nagu oleks kannatanu end kohtumenetluse toimumise ajaks sündmustest distantseerinud – kohus on jätnud tähelepanuta selle, kuidas veel kohtumenetluse kestel kannatanut survestati. Mis puutub ähvarduse räigusesse, siis kindlasti ei saa kellegi ähvardamist tapmisega pidada vähetähtsaks teoks. Samas on seadusandja ise andnud karistusseadustikus indikatsiooni, millist karistust väärivaks ta sellist tegu peab. Nimelt näeb KarS § 120 lg 1 muu hulgas ette vastutuse tapmisega ähvardamise eest ning selle teo eest mõistetava karistuse ülemmäär on üks aasta vangistust. Seega peab väljapressimise kontekstis olema süü suuruse seisukohalt määrav ähvardusega kaasneva nõude sisu ja suurus. Sellega, et väljapressitav rahasumma oli suur, tuleb nõustuda. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et Xt survestati koostama nimekirja muust varast, mille ta loovutaks raha maksmise asemel. Samas tuleb kohtukolleegiumi hinnangul nõutu absoluutväärtuse kõrval vaadata ka nõudmise konteksti ehk asjaolu, et summa suurus tulenes tehingust, millega X seotud oli, ja sõltus seega sellest, milliste rahasummaga asjaosalised ise opereerisid. Ringkonnakohus möönab sedagi, et maakohtu põhjendus, mille kohaselt on kannatanu end kohtumenetluse ajaks end sündmustest distantseerinud, ei ole õnnestunud. Isiku puhul, kellelt on pikema aja jooksul ähvarduste saatel nõutud suurema summa raha tasumist, ei näita kohtusse ilmumata jätmine tingimata huvi puudumist kriminaalmenetluse tulemuse vastu. On mõistetav, et isik, keda on järjepidevalt ähvardatud ja nõutud suuremat summat raha, püüab vältida kokkupuudet talt raha välja pressinutega. Eriti on selleks põhjust juhul, kui isikut on püütud menetluse ajal mõjutada oma väiteid tagasi võtma, mida tõendavad prokuratuuri kohtule esitatud avaldus ja selle päritolu tõendavate e-kirjade väljatrükid (kohtu kd 17, tl. 55– 61). Seega sellele tuginedes kergema karistuse mõistmine põhjendatud pole. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et puhtalt süüle vastavaks tuleks pidada viiest aastast mõnevõrra raskemat karistust. Samas annavad alust karistuse määra allapoole tuua nii eripreventiivne kaalutlus, st see, et teo toimepanemisest endast on möödunud pikem aeg, kui ka see, et nende süüdistuste mahu tõttu, mis A. Ozdoevit ei puudutanud, on menetlus tervikuna võtnud aega. Samuti annaksid just need asjaolud alust kohaldada ka KarS § 73 lõikeid 1 ja 3 alusel, nagu maakohus tegi. Seega on maakohus sisuliselt juba kohaldanud meedet, mis peab kompenseerima seda, et menetlus A. Ozdoevi suhtes on kestnud suhteliselt kaua.

Prokuratuur on korranud apellatsioonis ka taotlust kohaldada A. Ozdoevi suhtes väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga. Apellatsioonis heidab prokuratuur maakohtule ette, et kohus on jätnud lisakaristuse kohaldamata ilma seda põhjendamata. Kohtukolleegium möönab, et maakohus pole lisakaristuse kohaldamata jätmist eraldi põhjendanud. Sisuliselt ilmneb aga lisakaristuse kohaldamata jätmine sellest, et maakohus jättis A. Ozdoevile mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus möönab, et väljasaatmist reguleeriv KarS § 54 ei ütle, et väljasaatmist saaks kohaldada vaid koos reaalse vangistusega. KrMS § 54 lg 1 lubab kohaldada väljasaatmist lisakaristusena, kui kohus karistab välisriigi kodanikku tahtliku kuriteo eest vangistusega, vangistusega karistatud on isik ka siis, kui tema vangistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Samas on väljasaatmine olemuslikult karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega vastuolus: kui väljasaatmise eesmärk on tõrjuda isikust tulenevat ohtu õiguskorrale, karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine seevastu näitab, et kohus peab uute kuritegude toimepanemise ohtu väikseks. Ka tekiks küsimus väljasaatmise täitmises: kui isik saadetaks kohe välja, ei oleks isikul võimalikki KarS § 74 kohaldamisest tulenevaid katseaja tingimusi täita, kui isik aga läbib edukalt katseaja, tekib aga küsimus väljasaatmise põhjendatuses. Kui vaadata väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, siis ei leia ka sealt regulatsiooni selle kohta, kuidas peaks toimuma väljasaatmine juhul, kui isiku põhikaristus jäeti käitumiskontrolli kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. VSS § 18 lg 4 reguleerib üksnes sellise süüdimõistetu väljasaatmist, kellele on kohaldatud reaalset vangistust, öeldes, et kui väljasaadetavat karistatakse aresti või vangistusega või kui väljasaatmisele kuulub välismaalane, kes kannab aresti või vangistust, viiakse väljasaatmine lõpule viivitamata pärast aresti või vangistuse ärakandmist. Neist asjaoludest tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et kuigi KarS § 54 lg 1 ei välista sõnaselgelt väljasaatmist juhul, kui karistuseks mõistetud vangistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, tuleneb süstemaatilisest tõlgendusest, et vähemalt koostoimes KarS §-ga 74 väljasaatmine lisakaristusena kohaldatav ei ole. Arvestades kuriteost möödunud aega ning seda, et A. Ozdoevil pole kehtivaid kriminaalkaristusi, ei näe ringkonnakohus alust maakoht otsuse tühistamiseks A. Ozdoevi vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas.

G.U karistust vähemalt kergendataks mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu. Kuivõrd prokuratuur on oma apellatsioonis taotlenud küll P. G.U karistuse raskendamist, kuid on samas taotlenud talle kergemat karistust kui A. Ozdoevile, tekib küsimus, kas P. G.U karistust tuleks selle raskendamise asemel vähendada. Ringkonnakohus seda ei leia. Erinevalt A. Ozdoevist ei piirdunud P. G.U süüdistus vaid väljapressimise süüdistusega. Talle esitatud süüdistus hõlmas tegusid, mille tõttu ka Riigikohus luges kriminaalasja mahukaks ja keeruliseks. Seega ei ole tema puhul tegemist olukorraga, kus tema süüasja arutamise ajakulu oleks oluliselt mõjutanud teistele süüdistatavatele esitatud süüdistused, millega tal kokkupuudet kas pole üldse või on väga väike. Seda, et kriminaalasja menetlemises oleks olnud märkimisväärseid viivitusi, tuvastatud ei ole (vt ka Riigikohtu otsuse p 224); menetluse ajakulu on tinginud lihtsalt mahuka asja menetlemine kolmes kohtuastmes. Viimasega seoses tuleb arvestada, et võimalust Riigikohtuni kaevata kasutas ka P. G.U ja/või tema kaitsja, kuid osaliselt jäi maakohtu P. G.U suhtes tehtud süüdimõistev otsus muutmata. Ajakuluks, mis oleks olnud välditav, on alust lugeda vaid kriminaalasja ringkonnakohtus uuesti arutamise ajakulu, mis on aga kogu kriminaalasja arutamisele kulunud aega tagasihoidlik. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et P. G.U-le maakohtu otsusega § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi mõistetud viieaastane karistus tuleb jätta muutmata.

ringkonnakohtu menetluse tingis kohtu tehtud viga. Menetlusele kulunud ajaga seoses peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et P. G.U on olnud elektroonilise valve all, mis ei ole küll vahistamisega võrreldav vabaduspõhiõiguse riive, kuid kujutab endast siiski liikumisvabaduse piiramist. See, et erinevalt eelvangistusest ei loeta elektroonilise valve all oldud aega vangistuse hulka, tähendab, et kogu elektroonilise valve all oldud aja karistusajast maha arvamisest pole alust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see aga, et seda, kui süüdistatav on suhteliselt pikka aega kestnud kohtumenetluse ajal olnud elektroonilise valve all, ei võiks isikut iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta, praegusel juhul väiksema liitkaristuse kasuks rääkiva asjaoluna. Ringkonnakohus ei pea aga maakohtu otsusega mõistetust nii palju kergema liitkaristuse mõistmist, et oleks alust lugeda see eelvangistuses viibitud ajaga kaetuks. Selline liitkaristus ei arvestaks asjaoluga, et P. G.U-d on lisaks 5-aastasele vangistusele karistatud veel 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ja veel teiste, lühemate vangistustega. Eelnevale tuginedes mõistab ringkonnakohus P. G.U-le KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Kuna P. G.U oli 13. veebruarist 2018 kuni 4. juulini 2023 ehk 5 aastast 4 kuud 22 päeva eelvangistuses, mis loetakse vastavalt KarS § 68 lg-le 1 karistuse hulka, on ärakandmata karistuseks 1 aasta 7 kuud 8 päeva vangistust. Tulenevalt sellest ja asjaolust, et menetlus võib endiselt jätkuda, leiab ringkonnakohus, et endiselt ei ole ära langenud asjaolud, millele tuginedes kohaldas ringkonnakohus P. G.U-le elektroonilist valvet. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tõkendi muutmata. VI

seatud kohtulikud hüpoteegid (100 000 eurot); H. Hirve kinnistule seatud kohtulik hüpoteek (115 000 eurot); H. Hirvelt arestitud vallasasjad (ligikaudne väärtus 92 000 eurot); P. G.U varaline nõue (100 000 eurot); P. G.U sõiduautod (väärtus 61 500, 10 000, 10 000 ja 8000 eurot); P. G.U kolmratas (5000 eurot); P. G.U-lt arestitud vallasasjad (ligikaudne väärtus 103 000 eurot); P. G.U kinnistutele seatud hüpoteegid (200 000 ja 1 490 000 eurot); P. G.U nõue Eesti Vabariigi vastu (81 000 eurot). Riigikohus märkis, et loetletud vara väärtus on tunduvalt väiksem isegi maakohtu otsusega kindlaks määratud maksukohustuse põhinõude summast. Kohtukolleegium peab tõdema, et nii see on, loetletud vara väärtus on ligikaudu 2,4 miljonit, maakohus mõistis nii H. Hirvelt kui ka P. G.U-lt seoses Emerana OÜ maksukohustustega välja 617 565 eurot 48 senti, seoses Restoplus OÜ maksukohustustega mõisteti kummaltki süüdistatavalt välja 4 084 757 eurot 2 senti. Põhinõudele lisandub veel intress. Ka H. Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM Spyder (mille orienteeruvaks turuväärtuseks loeti arestimisel 7500 eurot) ja sularaha 2310 eurot ning P. G.U-lt arestitud mootorsõiduki Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela arestituks jätmisel jääks arestitud vara väärtus oluliselt H. Hirvelt ja P. G.U-lt avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel välja mõistetud rahasummale alla (seda enam, et ringkonnakohus osutas juba eelmises otsuses, et kõnealuste sõidukite väärtus on vahepealse ajaga tõenäoliselt langenud). Seega ei saa rääkida sellest, et kõnealuse vara arestituks jätmisel oleks nõue ületagatud. Riigikohus osutas oma otsuses ka nõude tagamise vajalikkusele, märkides, et süüdistatavate ülejäänud vara on kas konfiskeeritud või tagatakse sellega muid nõudeid. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus H. Hirvelt arestitud kolmratta CAN-AM Spyder ja sularaha 2310 eurot ning P. G.U-lt arestitud mootorsõiduki Mercedes-Benz Viano 3.5 ning sularaha 15 345 eurot, 16 250 Venemaa rubla ja 105 Suurbritannia naela avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks arestituks.

väärtused kahtluse alla. Sellest tulenevalt ei ole alust arvata, et nimetatud summadest lähtumine kahjustaks kellegi huve. Eelnevast lähtudes määrab ringkonnakohus rahasummaks, mille tasumisel vabastatakse asi aresti alt, karutopise puhul 3500 eurot, käekella Breguet puhul 29 000 eurot, kullast sõrmuse puhul 2750 eurot ning pistodakujulise ripatsiga kaelaketi puhul 3000 eurot.

VII

VIII

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.