Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. aprill 2013.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-12-10128
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
9. aprill 2013.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
Dmitri Rogovi süüdistuses KarS § 113 - §25 lg 2 ja § 199 lg 1järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 6. veebruari 2013.a otsus üldmenetluses
Apellatsioonide esitajad
Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mairi Heinsalu, süüdistatav D. Rogov ja tema kaitsja adv Juho-Enn Aule
Prokurör
Anneli Lumiste
Süüdistatav
Dmitri Rogov isikukood 38907210350, Eesti kodanik, XXXXXXXXXXX, varem karistamata, vahi all alates 11.06.2012.a.
Kaitsja
Adv Juho-Enn Aule
Tühistada Harju Maakohtu 6. veebruari 2013.a otsus osaliselt: osas, millega kohus tuvastas Dmitri Rogovi suhtes KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud kergendava asjaolu – süüteo toimepanemise kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul, Dmitri Rogovile KarS § 113 - § 25 lg 2 alusel mõistetud karistuses ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses. Mõista uue otsusega Dmitri Rogovile KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista Dmitri Rogovile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 8 aastat vangistust.
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. D. Rogovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
juhtimast. Seega pole tuvastatud, et Dmitri Rogovil esinenuks neurootilist häiret, mis pärssinuks tal ka piiratult oma tegevusest aru saamast. Ta oli tavalises joobe ja erutusseisundis, ning kohtus ka tuvastati, et D.Rogov tõepoolest oligi eelnevalt tarvitanud alkohoolseid jooke ning kannatanu korterisse sattununa astus ta seksuaalvahekorda kannatanuga. Kannatanu väljendas kohtus seisukohta, et seksuaalvahekord ei toimunud päris tema tahtel kuid samas ei tuvastatud ka, et kannatanu oma soovimatust suguühendusse astuda piisavalt arusaadavalt süüdistatavale väljendas. Prokurör leiab, et süüdistatava poolt kannatanule süükspandavad väidetavad solvangud ei olnud oma sisult sellised, mida saaks käsitleda kannatanupoolse õigusvastase käitumise või solvamisena. Solvang, mida saaks pidada kannatanu õigusvastaseks käitumiseks, peaks siiski olema selline, mis alandab teo toimepanijat ja tema väärikust sügavalt. Antud juhul oli väidetava solvangu sisuks süüdistatava hinnangul see, et kannatanu kommenteeris peale suguühenduse lõppu, et süüdistatava suguelund on liiga väike ja suguühendus ei kestnud piisavalt kaua. Niivõrd lähedase ja intiimse suhtlemise puhul, kus kannatanu on lubanud oma koju tema jaoks võõra isiku, kellega juhuslikult samal õhtul tutvus, astunud temaga seksuaalvahekorda, on normaalne ja täiesti aktsepteeritav, et kannatanul on õigus ka kommenteerida isikute vahel toimunud seksuaalakti, partnerit ja avaldada oma arvamust muul sellega seonduval teemal. Dmitri Rogov ei saanud oma põhiõiguseks lugeda, et peale suguühenduse toimumist võib kannatanu temaga rääkida ainult teemadel, mis ei puuduta suguühendust ja tema keha, olukorras, kus ta on ise nii intiimsel moel kannatanuga kehalisse kontakti astunud. Kohtus ei leidnud kinnitust, et kannatanu oleks halvustanud süüdistatava seksuaalset võimekust ja kehaehitust sel määral, et tema poolt väljaöeldut saaks hinnata solvanguna. Vastupidi, kannatanu kinnitas, et süüdistatav oli tema jaoks väga sümpaatne, ta suhtles temaga väga sõbralikult ja enne toimunut oli tal soov süüdistatavaga kohtuda ka edaspidi, milleks andis talle ka oma telefoninumbri. Süüdistatava enda käitumine näitab, et tal puudus selline äkki tekkinud hingeline erutusseisund, kuna tuvastati, et need väidetavad solvangud pidi kannatanu talle avaldama lamades maas elutoa põrandal esikupoolsel alal, kohe peale suguühenduse toimumist. Kannatanu löömiseks kasutas süüdistatav nuga, mille ta tõi alles peale väidetavaid solvanguid köögist. Seega pole kannatanu poolt väljaöeldu, noa toomine köögist ja sellega kannatanu löömine enam vaadeldav sellise katkematu elulise sündmusena, et hinnata süüdistatava tegevust kui tegu, mille on tinginud vahetu kannatanupoolne õigusvastane tegu või solvang. Nii võib järeldada, et süüdistataval tekkinud tapmissoov ei tekkinud äkki ja vahetult peale väidetavat solvangut. Seega apellant leiab, et kohtus ei tuvastatud kannatanupoolset õigusvastast tegu või solvangut, mis mõjus süüdistatava psüühikale vahetult ning kergendava asjaolu KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes arvestamine on põhjendamatu.
käitumist juhtimast). Kohtukolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et hingelise erutuse seisundit on võimalik tuvastada kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludest lähtudes, kuivõrd see seisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste. Hinnata tuleb teo toimepanemise viisi, aega, isiku käitumist enne talle süüks arvatud tegu, selle toimepanemise ajal ja pärast seda ning loomulikult ka kannatanu käitumist. Kuriteo tehiolude, süüdistatava, aga ka kannatanu käitumise hindamiseks on käesolevas asjas ainsateks isikulisteks tõenditeks süüdistatava ja kannatanu ütlused. Et kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatuga selle kohta, nagu ei oleks kannatanu ütlused siirad ja oleksid antud rohkem enda huvidest lähtudes, ei nõustu, tuleb siinkohal nii kannatanu kui süüdistatava ütlusi olulises osas refereerida. Kannatanu S. K a on kinnitanud sündmusele eelneval õhtul süüdistatavaga tutvumist, meeldivat koosviibimist mitmetes lõbustusasutustes ja üsna pikka, sõbralikku jutuajamist D. Rogoviga enne kannatanu kasutuses olevasse korterisse sisenemist. Kannatanu sõnul avas ta välisukse, D. Rogov järgnes talle, et kallistada, üritas ka suudelda, kuid ta sellele ei vastanud. Korteriukse avamisel järgnes D. Rogov talle kohe, lükates teda korterisse ja ust enda järel kinni tõmmates ning suhteliselt kiiresti suutis D. Rogov tema suu katta, sest ta hakkas häält tegema ja siis toimus edaspidi ühe käega, siis D. Rogov kattis ta suu kinni, teise käega alustas rusikaga peksmist. Ja tegelikult toimus seal ka suguakt, mitte temapoolne, vaid ainukesena D. Rogovi soovil. Ta mäletab suuseksi ja mingil määral riiete eemaldamist, aga mingist ajast kadus tal pilt eest ära. Kui ta teadvusele tuli, üritas hingata, seepärast, et kopsus ja hingetorus oli auk, kõik õhk käis läbi, oli endiselt selili, kuid siis tõusis püsti ja kohe nägi ennast peeglist, jooksis korterist välja ja koputas naabri uksele. Naabrimees tuligi, helistas kiirabisse ja vajutas need augud kinni, et verejooksu peatada. S. K a kinnitab, et ta nägi süüdistatava suguelundit, seda ta kindlasti ei kommenteerinud. Veel kinnitas kannatanu, et D. Rogovit ta korterisse ei kutsunud ning oli talle ka eelnevalt selgeks teinud, et see on sõbranna korter ning tal ei ole õigust sinna kedagi teist kutsuda /II kd tl 17, 18/. Süüdistatav D. Rogovi ütlused langevad kannatanu ütlustega kokku osas, mis käsitlevad nende tutvumist ja koos veedetud aega kuni S. K a korterisse minekuni, lahknedes edasise kirjeldamisel oluliselt. D. Rogovi sõnul kutsunud S. K a teda korterisse ning ütles seal, et teeb talle mõnu, pidades silmas suuseksi. Tema võttis endal riided seljast, samuti S. Siis tegi S talle suure toa põrandal vabatahtlikult suuseksi, kuid seemnepurse toimus suhteliselt kiiresti, mille peale hakkas S teda solvama, et kas tõesti juba lõpetasid ning jätkas mõnitaval viisil, et kas tõesti kõik vene poisid on sellised ja et sul on liiga väike riist. Tema tegi ettepaneku veel proovida, kuid S ei olnud nõus. Ta läks väga närvi, solvangud läksid hinge. Ta tõmbas seisva Si jalgadest pikali, surus ta maha, pani käe suule ja lõi ühe korra rusikaga vasakule pähe, olles ilmselt kaksiratsi Si peal. Seejärel ta tõusis ja läks kööki. Ta ei näinud köögis nuga, pidi seda otsima, leidis kraanikausi kõrval olevast sahtlist musta käepidemega noa. Siis läks tuppa tagasi, S oli endiselt toas vaibal, ta polnud ennast liigutanud, kuigi oli teadvusel, miks ta polnud liigutanud, öelda ei oska. Mäletab, et lõi Sit kõri piirkonda, vähemalt ühe korra, kuhugi kõri keskossa, ei mäleta, kuidas ta Sit veel lõi. Miks ta üldse Sit lõi, ei oska seletada, kõik oli šokk, paanika, ta põlvitas Si kõrvale ja lõi. Siis nägi enda käes noa käepidet ja viskas selle köögis kassitoidu kotti. Mäletab, kuidas kõndis tänaval ja nägi oma kotis Si käekotti. Ta käed ja keha värisesid. See on meeles, kuidas võttis korterist Si koti, tänaval vaatas sellesse, seal olid Si ID-kaart, pangakaart, magnetvõti huulepulk, valge mobiiltelefon. Peale mobiiltelefoni viskas ta kõik minema. „Pidu“ bussipeatuses lülitas ta telefoni välja, võttis välja ka SIM-kaardi ja viskas prügikasti /I kd tl 209-214/. Oma täiendavates ütlustes on D. Rogov varem antud ütlusi kinnitanud, selgitanud veel, et kannatanu kägistamist ja põlvega
rinnaluu ning kõri piirkonda ei mäleta. Mäletab, et lõi noaga kannatanut kaela piirkonda, kuid miks just sinna, ei tea, ei mäleta kui palju kordi ta lõi. Kui ta vaatas pärast löömist enda käes olevat noa käepidet, siis vaatas ka Sit, tundus, et ta oli teadvusel, silmad pilkusid. Kannatanu koti haaramist mäletab. Ta teab ja teadis ka enne juhtunut, et kael on elutähtis piirkond, kuid noaga löömise hetkel sellele ei mõelnud. Kuna kannatanu silmad pilkusid, eeldas ta, et kannatanu on elus, kuid rohkem tähelepanu ta Sile ei pööranud /I kd tl 215-221/. Kannatanu andis ütlusi kohtuistungil ristküsitluse käigus, süüdistatav talle ainsatki küsimust ei esitanud. D. Rogov kasutas õigust ütlusi mitte anda ning prokuröri taotlusel avaldas kohus tema eeluurimisel antud ütlused /II kd tl 23 pöördel/. Maakohus on kannatanu ütlused seadnud kahtluse alla seetõttu, et kohtuistungil ei leidnud kinnitust kannatanu poolt antud ütlus suguakti faktilise olemasolu kohta. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu ning osundab, et suguakti (oraalse) toimumist on kinnitanud nii süüdistatav kui kannatanu. Teadupärast võib suguline ühendus toimuda vaginaalselt, anaalselt või oraalselt. Kui maakohus peab silmas vaginaalset suguühendust, siis ei ole kannatanu sellele oma ütlustes viidanud. Teiseks tuleb rõhutada, et ükski tuvastatud asjaolu ei viita sellele, nagu oleks süüdistatav andnud tõesemaid ja avameelsemaid ütlusi kui kannatanu, nagu seda on märkinud maakohus. Kohtukolleegium leiab, et kui kellelgi selles kriminaalasjas oleks olnud rohkem põhjust anda enda huvidest lähtuvaid ütlusi, siis saaks selleks olla süüdistatav, aga mitte kannatanu. Järgmiseks peab kohtukolleegium vajalikuks osundada kohtuarstlikule ekspertiisiaktile, mille kohaselt esinesid S. K al peale kolme torke-lõikehaava (kaks haava kaelas ja üks rindkere keskmises kolmandikus) veel mõlema silma sidekestaalused verevalumid, nahaalused verevalumid otsmikul, parema silma ülalaul, alalõua serva projektsioonil, rindkere ülemises kolmandikus, seljal, paremal põlvel ja säärel. Ekspert leidis, et verevalumid otsmikul ja parema silma ülalaul ning silmade sidekestadel võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega (nt rusikaga). Ei saa välistada, et osaliselt silmade sidekestaalused verevalumid on tekitatud kannatanu kägistamise tagajärjel. Nahaalused verevalumid alalõualuu serva projektsioonil võisid olla tekitatud kätega kägistamisel ning põlvega kompressioonist kaelale. Verevalumid rindkerel võisid olla tekitatud survest põlvega kompressioonist rindkerele. Verevalumid seljal võisid olla tekitatud selili lamavas asendis kompressioonist põranda vastu. Ekspert on leidnud, et kõik tuvastatud tervisekahjustused võisid olla tekitatud 10.06.2012.a /I kd tl 165-170/. Kuigi D. Rogovile esitatud süüdistus käsitab kõiki tema poolt S. K ale põhjustatud tervisekahjustusi, ei ole kannatanule kohtuistungil keegi sellekohaseid küsimusi esitanud. Kuivõrd maakohtu istungil on kohtuarstlik ekspertiisiakt tõendina uuritud, loeb ringkonnakohus süüdistuses kirjeldatud vägivalla D. Rogovi poolt tõendatuks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et D. Rogov on oma ütlustes väitnud, et lõi kannatanut rusikaga ühe korra vasakule pähe. Arvestades kohtuarsti poolt ekspertiisiaktis antud arvamust, ei saa D. Rogovi ütlusi vähemalt selles osas küll avameelseteks ja tõepärasteks lugeda. Tähele tuleb panna, et pärast peksmist, oraalset sugulist vahekorda ja kägistamist D. Rogovi poolt kaotas kannatanu teadvuse. Kuigi D. Rogov on mitmel korral väitnud, et kannatanu oli teadvusel (märgib, et silmad pilkusid), ei jäänud S. K a teadvusetus süüdistatavale tegelikult märkamata (see tuleneb tema enda ütlustest), ta veendus selles ning see põhjustas temas tõsise ärevuse. On ju D. Rogov ülekuulamisel kinnitanud, et ajal, mil tema köögist nuga otsis, lamas S. K a endiselt toa põrandal, kannatanu ei olnud ennast liigutanud. Ka kinnitas D. Rogov, et
teda valdas paanika. D. Rogovi ütlustest võib järeldada, et ta jälgis kannatanut tähelepanelikult, kinnitades küll mitmel korral, et kannatanul silmad pilkusid, kuid ilmselgelt sai ta kannatanu ümbritsevaga mittekontaktsest seisundist aru. Seega oli situatsioon D. Rogovile üpris ebameeldivaks muutunud – tema poolt kasutatud vägivald oli viinud kannatanu teadvusetuseni, teda valdas paanika. Seejärel läks D. Rogov köögist nuga otsima (D. Rogovi sõnul läks ta kööki. Ta ei näinud kohe nuga, pidi seda otsima, leidis kraanikausist vasakul olevast sahtlist söögiriistad ...). Leidnud noa, naasis D. Rogov tuppa, veendus, et kannatanu seisund on endine, põlvitas S. K a kõrvale ja lõi noaga neiule kaela keskossa. Rohkem lööke D. Rogov ei mäleta, kuid tuvastatud on, et neid oli kokku kolm, suunatud veel kaela alumisse kolmandikku ja rindkere ülemisse kolmandikku vasakule kaenla eesmisele joonele. Nuga purunes löömise käigus, kättejäänud noapea poetas D. Rogov kööki kassitoidu kotti, järgnevalt haaras ta kannatanu käekoti, milles teadis mobiiltelefoni olevat ja põgenes. Kohtukolleegiumi hinnangul haakub eelnevaga ka kohtupsühhiaatria eksperdi arvamus – D. Rogovil esines teo toimepanemise ajal tugev emotsionaalse erutuse seisund, mis vallandus tõenäoliselt inkrimineeritavale teole vahetult eelnenud situatsioonist tingituna. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi – kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Tuvastamist on leidnud, et D. Rogov tegi kõik endast oleneva KarS § 113 realiseerimiseks – lõi noaga kaks korda S. K ale kaela ja ühe korra rindkeresse (muuhulgas on D. Rogov kinnitanud oma teadmist, et kael on inimese elutähtis organ). Üksnes mitmete õnnelike juhuste kokkusattumise tõttu (kannatanu teadvuseletulek, võime naaber kutsuda, viimase asjatundlik ja kiire tegutsemine, ilmselgelt professionaalne arstiabi) jäi D. Rogovi soovitud tagajärg saabumata. Tuvastatud tehiolud annavad aluse teha järeldus, et D. Rogov pani S. K a tapmise katse toime kavatsetult. Prokurör on oma apellatsioonis esitanud seisukoha, et kannatanu pärast oraalset vahekorda süüdistatava seksuaalset võimekust kommenteeris. KrMS §-s 331 lg 2 sätestatu seab ringkonnakohtule kohustuse arutada kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sellest tulenevalt soostub kohtukolleegium apellatsioonis esitatud sellekohase seisukohaga, kuid leiab, et see asjaolu ei oma D. Rogovi süüküsimuse lahendamisel tähendust. Teisalt ei saa märkimata jätta süüdistaja äärmiselt pealiskaudset suhtumist käesoleva asja lahendamisse, seda eriti kannatanu ristküsitlemisel. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et kohtuistungi protokolli sisusse süüvides jääb mulje, nagu oleks D. Rogovi süüdistusasi KarS § 113 -§ 25 lg 2 alusel muutunud teisejärguliseks küsimuseks. Põhiküsimuseks on olnud kanepi suitsetamine kannatanu poolt. Õigustamata S. K a käitumist, tuleb siiski tähele panna, kellele ja milles on esitatud süüdistus ning et maakohtul on kohustus arutada kriminaalasja esitatud süüdistuse piires. Mis puudutab veel äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit, mis on põhjustatud kannatanu õigusvastasest käitumisest KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et sellise seisundi esinemise vastu D. Rogovil räägivad näiteks sellised asjaolud nagu süüdistatava agressiivsed teod kannatanu vastu põhiteole (noaga korduvalt kaela löömine) eelnevalt, mis venitas kogu sündmuste käigu pikemale ajaperioodile, aga ka see, et kuigi D. Rogov on ülekuulamistel pidevalt viidanud n.ö mäluaukudele, on ta oma tegevust ja kannatanu seisundit kirjeldanud üpris detailselt (näit. kuidas ta nuga otsis ja kust selle leidis,
kuhu viskas noa pea, tema köögis oleku ajal ei olnud kannatanu ennast liigutanud, nägi, et kannatanul silmad pilkusid jne), mis ei ole afektiseisundis tegutsevale isikule iseloomulik. Samas on afektile näiteks iseloomulik, et toimepanija ei võta ette konkreetseid samme teo ja enda isiku varjamiseks. D. Rogov võttis kaasa S. K a käekoti koos telefoniga, lülitas selle välja. Afekt KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes möödub reeglina mõne minutiga. D. Rogov on aga kirjeldanud, kuidas erutusseisund kestis veel pikka aega pärast sündmuskohalt lahkumist. Seega saab ka väita, et kujunenud situatsioon ja D. Rogovi käitumine enne noahoopide andmist S. K ale ja pärast seda, annavad tunnistust sellest, et D. Rogov ei pannud tapmiskatset toime kannatanu käitumisest tingitud hingelise erutuse seisundis. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks korrata, et kannatanu oli üpriski pikka aega teadvusetu. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb osas, milles loetakse tuvastatuks KarS §-s 57 lg 1 p 6 sätestatud kergendav asjaolu, tühistada. Kaitsja ei ole oma apellatsioonis esitanud ühtki argumenti, millel kohtukolleegium peaks veel pärast prokuröri apellatsiooni käsitlemist peatuma. Prokurör taotles oma apellatsioonis ka D. Rogovile mõistetud karistuse karmistamist. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab ühe olulise kergendava asjaolu, mida maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud, siis on põhjendatud ka raskema karistuse mõistmine. Silmas tuleb pidada ka seda, et D. Rogov pani tapmiskatse toime kavatsetult. KarS §-s 60 sätestatu kohaldamiseks kohtukolleegium käesolevas asjas alust ei näe. Dmitri Rogov taotleb talle mõistetud karistuse leevendamist, uue otsusega 6-aastase vangistuse mõistmist, millest kuuluks kohesele kandmisele 2 aastat ja 4 aastat vangistust jäetaks tingimisi kohaldamata. Kohtukolleegium ei pea D. Rogovi taotluse rahuldamist võimalikuks. Esiteks ei ole kohtukolleegiumi hinnangul karistusest tingimuslik vabastamine võimalik D. Rogovi süü suurust arvestades. Teiseks ei võimalda süüdistatava taotluse rahuldamist seadus. Kohtukolleegium osundab, et süüdlase karistusest tingimuslikul vabastamisel (nii KarS § 73 kui § 74 alusel) tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-99-06, 3-1-1-59-07). See tähendab, et KarS § 73 alusel saab karistusest tingimuslikult vabastada isikut, kellele on mõistetud vangistus alla 5 aasta ning KarS § 74 alusel isikut, kellele on mõistetud karistus alla 3 aasta. Kui puuduvad aga karistusest tingimisi vabastamise põhjendatud alused üldse, siis ei saa hakata rääkima ka nn šokivangistusest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, mille kohaselt kohesele ärakandmisele määratavat karistust tuleb käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Pikema vangistuse osa kohesele reaalsele kandmisele määramisega eirataks karistusest tingimisi vabastamise eesmärki vangistuse alternatiivina tervikuna ja moonutaks karistusest osalise tingimisi vabastamise preventiivset sihti. Tähele tuleb panna, et nn šokivangistuse mõte seisneb šokiefektis, millega antakse isikule tõsine hoiatus ning mis oma lühiajalisuse tõttu ei kujuta endast mitte karistuse reaalset kandmist, vaid hoiatust. Seega ei ole D. Rogovi taotlus põhjendatud ei karistusseadusest ega ka kohtupraktikast lähtudes. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, 2, § 340 lg 4 p 4, 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 6. veebruari 2013.a otsuse osaliselt – KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud kergendava asjaolu arvestamises ning karistuse mõistmises ja mõistab D. Rogovile karmima karistuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt, D. Rogovi ja tema kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata.
Malle Preimer
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.