Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. märtsil 2001. a
3-1-1-28-01
Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 27. veebruaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. G. süüdistuses KrK § 108 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. G. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.
6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga järgmistel põhjustel. Ringkonnakohtu väide tähendab seda, et tapmise koosseis kuulub nn spetsiifilise teokirjeldusega koosseisude hulka ja et tapmise eest saab vastutusele võtta üksnes selle isiku, kes on tekitanud eluohtliku kehavigastuse. See väide on ekslik. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega koosseis - surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Asudes teistsugusele seisukohale on välistatud vastutusele võtmine näiteks peksmisest tingitud traumaatilise "oki tagajärjel surma põhjustamise eest, sest ükski vigastustest pole eluohtlik. Käsitletavas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et nina- ja sarnaluude trauma kutsus esile verejooksu. Kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse ja lämbus. Võimalik kannatanu teadvuse kaotus kukkumisest peaga vastu ahju ega kerge vingumürgitus ei välista objektiivse põhjusliku seose olemasolu ega seega ka kannatanu surma põhjustamist R. G. poolt. 6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et R. G. poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsioon sõltub eelkõige subjektiivsest küljest. Nimelt eeldab tahtlus (selles asjas kaudne tahtlus) muuhulgas ka seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Pekstes kannatanut pähe ja teistesse elutähtsatesse organitesse kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Vajalik on tuvastada, kas süüdlase tahtlusega on hõlmatud kogu põhjuslik ahel - et vastu ahju paiskumisest ja vingumürgitusest kaotab kannatanu teadvuse ning ta ei suuda vältida vere valgumist hingamisteedesse. Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas süüdlane nägi või ei näinud ette surma saabumist sel teel. Sõltuvalt vastusest on surm põhjustatud kas kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest ja süüdlase tegu kvalifitseeritav kas KrK § 100 või § 105 järgi. 6.4 Riigikohus nõustub kassatsioonprotestis väidetuga, et ringkonnakohus on lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3 alusel küll märkinud, et liidab karistused, tegelikult aga lugenud kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Lõpliku karistuse mõistmisel on vajalik eelnevalt kindlaks teha, kas Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsus R. G. suhtes on jõustunud.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.