Kriminaalasi Juri Andrejevi süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 9 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsus
Süüdistatav
Juri Andrejev, isikukood 37805282236; elukoht: XXX, viibimiskoht: Viru Vangla; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; kuriteo toimepanemise ajal 2 kehtivat kriminaalkaristust KarS § 118 p 1 ning KrK § 107 lg 2 p 1, 5 järgi tõkend: vahistatud alates 30.05.2024
Apellandid Teised pooled
süüdimõistetu Juri Andrejev; lepinguline kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland
apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma; kannatanu G.R. ; alaealise kannatanu A.J. esindaja Leelo Viil
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.Juri Andrejevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 9 järgi teise inimese tapmises, mis on toime pandud isiku poolt, keda on varem korduvalt karistatud tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille süüteokoosseisu kuuluvaks tagajärjeks on raske tervisekahjustus. Süüdistuse kohaselt peksis J. Andrejev 29.05.2024 tuvastamata kellaajal oma elukohas XXX , ühise alkoholi tarvitamise käigus O.R. , mille tagajärjel saadud vigastustesse kannatanu suri. Seejärel lohistas J. Andrejev O.R. alasti keha umbes kella 23.30
paiku oma korterist õue ja jättis X maja juurde esimese korruse akende alla. O.R. surma põhjuseks oli raske alkohoolse joobe foonil saadud kehatüve-pea tömp trauma maksa rebendite, ninaluude murru ja hulgaliste suuõõne ja limaskesta pindmiste haavadega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust ning vereaspiratsioon. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsusega tunnistati J. Andrejev KarS § 114 lg 1 p 9 järgi süüdi ning teda karistati 15 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmise algusajaks on 30.05.2024. Tõkend vahistamine jäeti muutmata.
2.1.Kohus mõistis J. Andrejevilt välja kannatanu G.R. kasuks varalise kahju hüvitise 484,61 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot ning A.J. kasuks mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja viivise alates 10.09.2024 kuni summa täieliku tasumiseni. A.J. tsiviilhagi varalise kahju nõudes jättis maakohus läbi vaatamata.
2.2.Menetluskuludena tuleb J. Andrejevil tasuda sundraha 2215 eurot, ekspertiisikulud 23 888,29 eurot, kaitsjatasu 1188,28 eurot ja kannatanu esindaja tasu 2013 eurot, s.o kokku 29 304,57 eurot. Kannatanu esindajale makstud tasu sõidule kulutatud aja eest ja sõidukulud summas 635,38 eurot jäeti Eesti Vabariigi kanda.
J. Andrejev end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud.
4.Vaidlust ei olnud selles, et kannatanu O.R. oli vähemalt alates 27.05.2024 koos süüdistatavaga ja nad tarvitasid mitu päeva järjest süüdistatava korteris alkoholi. Seda kinnitasid süüdistatav, kannatanu ema G.R. ja tunnistajad Z.A. , K.K. ja A.T. . Kuigi süüdistatav kinnitas, et tema ei mäleta, et oleks 29.05.2024 öösel helistanud väljast fonolukku korterisse nr 1, et trepikotta sisse pääseda, leidis maakohus, et ka selle asjaolu üle puudub vaidlus. Fakti kinnitavad tunnistajate ütlused ning ka süüdistatav ise ei ole seda välistanud.
5.Maakohus tuvastas, et kannatanu peksmine leidis aset just süüdistatava korteris, selle tagajärjel saabus kannatanu surm ja süüdistatava korterist lohistati surnukeha välja kortermaja ette. Nii dokumentaalsed tõendid kui ka tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja ühtivad. Sündmuskoha vaatlusprotokollidest nähtub, et süüdistatava korteris olid vannitoas juuksekarvad ja valamu äärel verekahtlased määrdumised, esiku põrandal juuksetuustid, seina peal verekahtlased määrdumised, elutoa põrandal verekahtlased jäljed. Kortermaja trepikoja sissekäigu kohal olevalt varikatuselt leiti roosat värvi aluspüksid. Trepikoja põrandalt leiti lohistamisjälgi ja jalamattidelt juuksetuuste. Ekspertiis tuvastas, et kannatanu vigastused olid tekitatud löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla kängitsetud jalg, põlv ja/või mõni muu sarnane ese; hooga kukkumisest või istumisest lamava kannatanu rindkerele; löökidest näiteks rusikate või mõne muu sarnase esemega; lahtise käega jõulistest vajutustest kannatanu suule; kukkumisega kaasuvast löögist vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe piiratud pinnaga esemeid ja ebatasaseid pindu; jõulisest vajutamisest/sõrmedega pigistamisest ning hõõrdumisest vastu ebatasast pinda. DNA ekspertiisiga tuvastati, et juuksekarvadel süüdistatava korteris ja trepikojas, veres süüdistatava korteri esiku seinal, jalatsiriiulil, voodilinal, elutoa põrandal, WC uksel ja veres trepikojas oli kannatanu DNA. Lisaks sellele tuvastati kannatanu küünealustest kaapeproovidest süüdistatava DNA.
6.Vastavalt 21.06.2024. a ekspertiisiaktile on liikumisjäljed trepikoja põrandal ja astmetel tekkinud verise objekti liikumisel; viibutusjäljed esiku parempoolsel seinal on pinnale tekkinud liikuvalt objektilt eralduvast verest; pritsmed jalatsiriiuli alumisel esiküljel on tekkinud laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel; liikumis- ja
ülekandumisjäljed esiku põrandal, esiku vasakpoolsel seinal, WC ukseraamil ja ukse sisemisel küljel ning elutoa põrandal on tekkinud verise objekti liikumisel. Võttes arvesse magamistoa, elutoa, esiku ja trepikoja põrandal jäädvustatud liikumisjälgi ja nende suunda, järeldub, et need on tõenäoliselt tekkinud vigastatud kannatanu lohistamisel korterist välja. Võttes arvesse korteris olevate verejälgede iseloomu, võib teha järelduse, et verepritsmed elutoas diivani jala juures ja viibutusjäljed esiku seinal on tõenäoliselt tekitatud kannatanu paiknemisel lamavas asendis.
7.Tunnistaja D.P. elab X -8 korteris teisel korrusel. Kella 23.30 ajal kuulis ta trepikojas müra, nagu tassiti mööblit ja löödi midagi vastu käsipuud. Peale seda helistati tema fonolukule kolm korda, kuid ust ta ei avanud, sest ei oodanud kedagi. Aknast välja vaadates nägi ta naabrit korterist nr 13, kes oli ilmselt napsine, tal olid jalas ainult aluspüksid ja ülakeha oli paljas.
8.Süüdistatav väitis maakohtu istungil, et läks peale kannatanuga ühist alkoholi tarvitamist 29.05.2024 kella 16 paiku magama ning ärkas alles kella 3–4 ajal öösel, kui politsei koputas uksele. Samuti väitis süüdistatav, et kannatanule helistas viimase endine elukaaslane ja kannatanu läks alla talle trepikoja ust avama. Kannatanu veri tema korteris oli seotud sellega, et kannatanu kukkus ukse juures ja tema ninast hakkas verd jooksma. Samuti ei välistanud süüdistatav, et tema magamise ajal tuli veel keegi tema korterisse. Maakohus leidis, et need versioonid kogutud tõenditega ei ühti.
9.Maakohus leidis, et süüdistatava süü talle etteheidetavas teos leidis tõendamist. J. Andrejev muutus peale alkoholi pikaajalist tarvitamist agressiivseks, hakkas kannatanut peksma ja selle tagajärjel saadud vigastustesse kannatanu suri. Peale seda lohistas süüdistatav kannatanu surnukeha neljandalt korruselt alla kortermaja ette välja.
10.Maakohus nõustus prokuröriga, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Tegemist ei olnud ühe ja/või juhusliku löögiga äkilise ühekordse agressiooni tulemusel. Kannatanu vigastuste hulk, ulatus ja tekkemehhanism näitavad tekitamise jõulisust ja intensiivsust, korteri seisukord ning veremäärdumiste asukoht ja kogus aga seda, et peksmine ei toimunud lühikese aja vältel. Seega oli süüdistatavale kindlasti ja üheselt arusaadav, milleni selline peksmine viib. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
11.Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava süü suuruse kindlaksmääramisel lähtus maakohus eelkõige kasutatud vägivalla iseloomust ja intensiivsusest, leides, et need näitavad süüdistatava erilist küünilisust. Kuigi ka kannatanu joobeaste oli kõrge, ei oleks vaid alkoholi kuritarvitamine toonud kaasa selliste vigastuste saamist. Maakohus leidis, et J. Andrejevi süü on keskmisest suurem, mis annab aluse ka keskmisest sanktsioonimäärast kõrgema karistuse mõistmiseks. Apellatsioonid
12.Maakohtu otsuse peale esitas 27.05.2025 apellatsiooni J. Andrejev, kes leiab, et tema süüd ei kinnita ükski tõend. See, et J. Andrejev toimunut ei mäleta, ei tähenda, et ta oma süüd tunnistaks. Toimikuga mitte riimuvad ütlused ei tähenda valetamist, vaid J. Andrejev oli eelnevalt mitu päeva tarvitanud alkoholi ega mäleta täpselt toimunut. Nõustuda ei saa ka sellega, et kannatanule maksarebendi tekitamine oleks olnud tahtlik. J. Andrejev küsib, kes peaks üldse teadma, kuidas ja kui kõvasti peaks lööma, et kellelegi sellist vigastust tekitada. Seega ei saa olla tegu isegi kaudse tahtlusega ning tegu tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Arvesse tuleb võtta sedagi, et kannatanu oli tarvitanud suure koguse alkoholi, mis oli üheks tema surma põhjuseks.
13.Kaitsja vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse täies ulatuses ning palub J. Andrejevi õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb apellant J. Andrejevi süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kui ringkonnakohus ka sellega ei nõustu, palub kaitsja mõista J. Andrejevile karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Lisaks palub kaitsja vähendada poole võrra süüdistatavalt välja mõistetud ekspertiisitasu summas 22 260 eurot.
13.1.Kaitsja hinnangul on tõendite hindamine toimunud ebaõigesti. Kohtuotsus on rajatud tõenditele, mis ei välista võimalust, et süüdistatav ei ole tema juures viibinud O.R. tahtlikult tapnud. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet. Nõustuda ei saa maakohtuga, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuses selles, et ta teatud aja kohta sündmusi ei mäleta, ei ole põhjust kahelda. Nii on mitmed tunnistajad (A.B. i, D.K. , Z.A. ) öelnud, et süüdistatav oli märgatavalt joobes. Sündmuste mittemäletamine ei ole ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks.
13.2.Kohtu hinnangul on süüdistatava väide, et kannatanu kukkus näoga vastu põrandat ja tema ninast hakkas verd jooksma, ümber lükatud ekspertiisiaktis nr 24E-TR00014-01 tuvastatuga, mille kohaselt verepritsmed elutoa diivani jala juures ja viibutusjäljed esiku seinal on tõenäoliselt tekitatud kannatanule vigastuste tekitamisel kannatanu paiknemisel lamavas asendis. See kohtu järeldus ei ole õige, kuna kannatanu võis kukkuda, aga verepritsmed diivanil ja mujal korteris võisid tekkida ka mitte seoses kukkumisega.
13.3.Apellandi hinnangul ei võimalda kohtu viidatud tõendid teha ühest järeldust, et J. Andrejev oleks toime pannud mõrva. Teo toimepanemise tehioludena on süüdistaja piirdunud üksnes väitega, et J. Andrejev peksis kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri. Samas võib selline süüdistus hõlmata ka KarS § 118 p 7 süüteokoosseisu. Oletuslik ja põhistamata on kohtu järeldus, et kannatanu peksmine toimus väga intensiivselt, suure jõuga ja ilmselt mitte lühikest aega.
13.4.Oluline on, et kannatanu surma saabumine oli põhjustatud raske alkohoolse joobe foonil kahest traumast: peatrauma ja maksa rebendid. Ekspertiisiakti kohaselt võis kannatanu olla peale kehavigastuste saamist võimeline aktiivselt tegutsema 15–30 minutit. Kas need traumad tekitas süüdistatav või võisid need tekkida ka kannatanu kukkumisel, ei ole lähemalt teada.
13.5.Kaitsja ei nõustu maakohtuga selleski, et kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega. Kannatanule kehavigastuste tekitamise korral ei oleks süüdistataval olnud võimalik ette näha surma saabumise võimalust, kuna kannatanu surm saabus kehavigastuste ja kannatanu poolt tarvitatud alkoholi koosmõjus. Oluline on märkida, et süüdistatav ei kasutanud sellist ründevahendit (nt nuga, relv, mingisugune kõva ese), mille korral võiks surma saabumist tagajärjena omistada. Kohus põhjendab tahtlust väitega, et peksmine ei toimunud lühikese aja vältel. Vastuolu on aga selles, et ekspertiisi ja sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetega arvestavalt jäi O.R. eeldatav surmaaeg ajavahemikku 29.05.2024 kell 23.00 kuni 23.30. Kuna vigastused võidi olla tekitatud ca 15 minutit enne surmaaega, võis kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamise aeg jääda ajavahemikku kell 22.45 kuni 23.15. Seega kohtu järeldus, et süüdistatav peksis kannatanut pikemat aega, ei ole põhjendatud.
13.6.Apellandi hinnangul on süüdistatava süü pigem keskmisest väiksem. Asjas on üks kannatanu. Tegemist on ühekordse sündmusega, mille käigus mitmed päevad kestnud alkoholi liigtarvitamisega viis kannatanu ennast tervislikult kontrollimatusse seisundisse (joobeaste 3,99 mg/g veres), mis ka eksperdi hinnangul soodustas surma saabumist. Ehkki süüdistatav sündmusi ei mäleta, on ta möönnud, et ta võib olla süüdi O.R. le tervisekahjustuse tekitamises. Kui süüdistatav joobeseisundi tõttu ei mäleta kannatanu
surnukeha korterist väljaviimist, ei saa väita, et süüdistatav oleks küüniline või jätnud kannatanu abita. Arvestada tuleb ka, et varasemad karistused on J. Andrejevi poolt kantud. Vanglast vabanenult asus süüdistatav tööle, ostis endale korteri ning omades juhtimisõigust ostis endale auto. Eripreventiivsetel kaalutustel võiks karistus alla sanktsiooni keskmise määra. Menetlus ringkonnakohtus
14.Tartu Ringkonnakohus võttis 04.07.2025 apellatsioonid menetlusse ning andis pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 19.09.2025.
15.Prokurör esitas apellatsioonivastuse 16.09.2025 leides, et mõlemad apellatsioonid põhjendamatud ja tuleks jätta rahuldamata. Kohus on õigesti hinnanud esitatud tõendeid ja apellatsioonkaebustes puuduvad argumendid, mis tingiksid nende tõenditele vastupidise hinnangu andmise. Asjaolu, et süüdistatav endale tahtlikult tekitatud joobeseisundi tõttu kuriteo toimepanemist ei mäleta (KarS § 36), ei ole alus KrMS § 7 lg 3 rakendamiseks. Prokuröri hinnangul puudub alus J. Andrejevi teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Teole antava kvalifikatsiooni osas on kohtu põhistused veenvad ja kumbki apellant ei ole oma kaebuses välja toonud asjaolusid, mis tingiksid teo ümberkvalifitseerimist. Sarnaselt maakohtuga on prokuröri arvates igati positiivne, et süüdistatav on pärast viimast vangistuse ära kandmist leidnud töö ja soetanud ka elukoha. Siiski ei ole need sellised asjaolud, mis annaksid alust karistuse kergendamiseks KarS § 57 lg 2 alusel.
16.18.09.2025 esitas kaitsja oma täiendava seisukoha, milles jääb selle juurde, et J. Andrejevi ütluste ebausaldusväärseks lugemine ei ole põhjendatud. Tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Süüdistaja on piirdunud üksnes väitega, et J. Andrejev peksis kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistuse taoline formuleering vastab pigem KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisule. Kohtu järeldus, et kannatanu peksmine toimus intensiivselt ja mitte lühikest aega, on hüpoteetiline. Ei ole tuvastatud, et rünne oleks olnud kauakestev ja intensiivne, ning et sellega tekitati tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. J. Andrejev ei ole mõrva toime pannud tahtlikult. Surma saabumise võimalust ei olnud süüdistataval võimalik ette näha. Rusika- või jala löögiga tekitatud tervisekahjustused ei põhjusta keskmise arusaamisvõimega inimese hinnangul surma. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17.Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.
18.Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et J. Andrejevi süü temale etteheidetavas kuriteos on tõendamist leidnud. Riigikohus on selgitanud, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid (RKKK 1-218803/138 p 46). Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu
jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (RKKK 1-20-1301/35 p–d 11–12).
19.Kolleegiumi hinnangul ühtegi tõsiselt võetavat kahtlust selles osas, kas J. Andrejev on talle etteheidetava teo toime pannud, ei esine. Kohtule on esitatud palju usaldusväärseid tõendeid, mis kogumis süüdistuse versiooni toimunust kinnitavad.
20.Kuigi süüdistatav toimunut väidetavalt ei mäleta, on maakohus tõendite põhjal jälgitavalt rekonstrueerinud tol õhtul aset leidnud sündmuste käigu. Samuti on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi ning põhjendanud, miks tuleb need lugeda ebausaldusväärseks. Kohtukolleegium nõustub süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse küsimuses maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonides toodud argumentidega seoses märgib ringkonnakohus järgmist.
21.J. Andrejevi sõnul läks ta kella 16 ajal magama ega ärganud enne, kui politsei uksele koputas (dtl 78–79). See võimalus on ümber lükatud tunnistajate D.K. i, A.B. i ja D.P. i ütlustega, kes kõik nägid süüdistatavat peale kella 23 väljas maja ees, kui viimane fonoluku pealt tunnistajate korteritesse helistas, et trepikotta sisse saada. Seega on selge, et J. Andrejevi versioon terve õhtu toas magamisest ei vasta tegelikkusele.
22.Teine süüdistatava väide on, et kannatanu kukkus sel päeval kuskil kella 11.30 paiku näoga vastu põrandat ja tema ninast hakkas verd jooksma (dtl 78). Maakohus tugines ekspertiisiaktile nr 24E-TR00014-01, millest nähtuvalt olid verepritsmed elutoa diivani jala juures ja viibutusjäljed esiku seinal tõenäoliselt tekitatud kannatanule vigastuste tekitamisel ajal, mil kannatanu paiknes lamavas asendis. Teisisõnu leidis maakohus, et sündmuskohal olnud verejäljed ei saanud tekkida kannatanu kukkumisest ning sellega on süüdistatava väide ümber lükatud. Kaitsja leiab, et kohtu järeldus ei ole õige, kuna kannatanu võis ikkagi kukkuda, isegi kui verepritsmed diivanil ja mujal korteris tekkisid seoses millegi muuga.
23.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui kannatanu sel päeval süüdistatava korteris kukkus, ei muudaks see midagi süüdistatava poolt toimepandud kuriteo tõendatuse hindamisel. Jäljeekspertiisist (II kd tl 115-117) ja sündmuskoha vaatlusprotokollidest nähtuvalt on selge, et kannatanu peksmine leidis aset süüdistatava korteris. Kannatanu verd leiti nii magamistoast, elutoast, esikust ja tualetist. Leiti nii verejälgi, ülekandumisjälgi, imbumisjälgi, tilkumisjälgi, liikumisjälgi, voolamisjälgi, pritsmeid ja viibutusjälgi. Intensiivsest vägivallast annavad eelkõige aimu viibutusjäljed, mis tekivad pinnale liikuvalt objektilt eralduvast verest ning pritsmed, mis tekivad õhus laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel. Verepritsmed elutoa diivani juures ja viibutusjäljed esiku seinal on tõenäoliselt tekitatud kannatanu paiknemisel lamavas asendis. Liikumisjäljed korteris sees ja trepikojas on tõenäoliselt tekkinud vigastatud kannatanu lohistamisel korterist välja.
24.Ka kannatanul tuvastatud vigastused räägivad sellest, et kannatanut peksti korduvalt ja intensiivselt. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisist (II kd tl 120-136) nähtub, et hulk vigastusi oli põhjustatud löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla kängitsetud jalg, põlv ja/või mõni muu sarnane ese. Roiete murrud ja verevalumid kopsus on tekkinud rindkere kokkusurumisel, võimalik, et hooga kukkumisest või istumisest lamava kannatanu rindkerele. Erinevad luumurrud, põrutus-rebimishaavad ja verevalumid olid põhjustatud löökidest näiteks rusikate või mõne muu sarnase esemega; lahtise käega jõulistest vajutustest kannatanu suule. Osa peavigastusi võivad olla saadud nii löökidest tömbi esemega kui ka kukkumisega kaasuvast löögist vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe piiratud pinnaga esemeid ja
ebatasaseid pindu. Nahaalused verevalumid ja nahamarrastused on valdavalt saadud löömisest või kukkumisest vastu ebatasaseid pindu, jõulisest vajutamisest/sõrmedega pigistamisest ning hõõrdumisest vastu ebatasast pinda. Lisaks esines kannatanul ka surmajärgselt tekkinud vigastusi – põrutushaav ja nahamarrastused. Kehavigastuste tekkimine kukkumisel kortermaja neljanda korruse kõrguselt on ekspertiisiaktiga välistatud.
25.Kaitsja hinnangul on maakohtu järeldus, et peksmine oli intensiivne ja kauakestev, hüpoteetiline ja tõendamata. Maakohus leidis, et arvestades vigastuste hulka, ulatust ja tekkemehhanismi saab öelda, et kannatanu peksmine toimus väga intensiivselt, suure jõuga ja ilmselt mitte lühikest aega. Kannatanule oli muuhulgas tekitatud siseorgani vigastus – maksarebend. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et ainuüksi surnu kohtuarstlikust ekspertiisist ja sündmuskohal avanenud pildist nähtuvalt on selge, et kannatanu peksmine oli intensiivne. Tal tuvastati hulgaliselt erineva raskusastmega vigastusi, sh eluohtlikke. Vigastuste tekkemehhanism oli samuti erinev. Samuti on ekspertiisi kohaselt tõenäoline, et kanntanu asend on vigastuste tekitamise ajal muutunud. Eeltoodu kogumis viitab üheselt sellele, et peksmine pidi toimuma mõnda aega. Kaitsja apellatsioonis esitatud arvutuste kohaselt võis kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamise aeg jääda ajavahemikku kell 22.45 kuni 23.15, mistõttu pole tema hinnangul kohtu järeldus pikemat aega kestnud peksmise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ligikaudu poole tunni vältel teise inimese tervise kahjustamine intensiivset ja eriilmelist vägivalda kasutades on käsitatav kauakestva peksmisena.
26.Süüdistatav on menetluse kestel väitnud, et korteris käis ka O.R. endine elukaaslane A.T. ning võis käia veel keegi ajal, mil süüdistatav magas. Maakohus tuvastas, et A.T. käis süüdistatava korteris enne 28.05.2024 (otsuse lk 9). Samuti on nõustumisväärne maakohtu järeldus, et süüdistatava väidet mõne kolmanda isiku korteris viibimise kohta ei toeta ükski maakohtule esitatud tõend ning see ei ole ka eluliselt usutav. Korterist on võetud hulganisti proove, millele on tehtud DNA-analüüs, ning valdavas osas on korterist leitud süüdistatava ja kannatanu DNA-d (II kd tl 147-159). Sh leiti mitme O.R. sõrmeküüne alt süüdistatava DNAd ja J. Andrejevi väikse sõrme küüne alt O.R. DNA-d. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatava välja pakutud versioon sündmuste käigust ei ole eluliselt usutav. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et korterisse oleks ilmunud tundmatu kolmas isik, kes põhjustas kannatanu surma ajal, mil süüdistatav väidetavalt magas. Samuti ei ole usutav, et kannatanut oleks rünnanud keegi kolmas isik, arvestades, et kannatanu küünte alt tuvastati üksnes süüdistatava DNA.
27.Kaitsja on kriitiline olnud ka süüdistuse teksti osas. Süüdistuse formuleering, et J. Andrejev peksis kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri, vastab kaitsja hinnangul pigem KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisule. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tapmine on koosseisutüübilt suvalise teokirjeldusega materiaalne delikt, mille koosseisuline tagajärg on teise inimese surm. Koosseis on suvalise teokirjeldusega, mis tähendab, et see on võimalik mistahes teoga (RKKK 3-1-1-28-01 p 6.2). Tähtis on, et tegu ja selle tagajärjeks olev inimese surm oleksid põhjuslikus seoses (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2021, § 113 komm 5). Antud asjas on süüdistuse tekstist arusaadav, et J. Andrejev peksis kannatanut, tekitas talle seeläbi eluohtlikud vigastused ja põhjustas kannatanu surma. J. Andrejevi tegu ja O.R. surm on omavahel põhjuslikus seoses.
28.Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et J. Andrejev on tapmise kuriteo objektiivse koosseisu täitnud.
29.Apellandid on mõlemad seisukohal, et täidetud ei ole subjektiivne koosseis, kuna J. Andrejevil ei olnud tahtlust O.R. t tappa. Kaitsja sõnul ei põhjusta rusika- või jala löögiga tekitatud tervisekahjustused keskmise arusaamisvõimega inimese hinnangul surma. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Riigikohus on oma lahendites korduvalt sedastanud, et pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega valimatult keha elutähtsatesse osadesse nagu pea, rindkere ja kõht, peab süüdlane võimalikuks ja möönab mistahes tagajärge, sh kannatanu surma ning tegu on seetõttu toime pandud kaudse tahtlusega (RKKK 3-1-1-107-96; 3-1-1106-97). Nagu juba eelnevalt tuvastatud, oli O.R. suhtes tarvitatud intensiivset vägivalda. Sellised vigastused tekitanud peksmise käigus pidas J. Andrejev vähemalt võimalikuks, et kannatanu sureb.
30.Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt saab ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest olukorras, kus kannatanule on tekitatud sellised tervisekahjustused, mis võivad kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Välise teopildi alusel saab kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (RKKK 3-1-1-102-16 p 17).
31.Selleks, et rääkida tapmise subjektiivse koosseisu puhul kergemeelsusest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje saabumata jäämisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses juhuslikkusest, mida ta ei saa kontrollida (RKKK 3-1-1-46-11 p 10). Kolleegium on seisukohal, et kergemeelsusega kuriteo toimepanemisest J. Andrejevi puhul rääkida ei ole võimalik. Puuduvad mistahes viited sellele, et J. Andrejev oleks teinud midagigi, et tagajärje saabumist vältida. Lüües kannatanut korduvalt nii pea kui rindkere piirkonda, ei kontrollinud J. Andrejev sündmuste edasist käiku ning sellest tulenevalt möönis intensiivse peksmise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist – põhjustades seetõttu O.R. surma kaudse tahtlusega (vt ka RKKK 3-1-1-79-15 p 6).
32.Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et J. Andrejev peksis 29.05.2024 tuvastamata kellaajal oma elukohas ühise alkoholi tarvitamise käigus O.R. , mille tagajärjel saadud vigastustesse kannatanu suri. Kuna kaudne tahtlus esines ka saabunud tagajärje osas, on tegu tapmisega, mitte raske kehavigastuse tekitamisega. Kuriteo toimepanemise hetkel omas J. Andrejev 2 kehtivat kriminaalkaristust tahtlike esimese astme kuritegude eest, mille süüteokoosseisu kuuluvaks tagajärjeks on raske tervisekahjustus (III kd tl 77–78). Seega on maakohus kuriteo õigesti kvalifitseerinud KarS § 114 lg 1 p 9 järgi mõrvana.
33.KarS § 114 lg 1 p 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest on võimalik mõista 8–20 aasta pikkune või eluaegne vangistus. Maakohus leidis, et J. Andrejevi süü on keskmisest suurem, mis annab aluse mõista talle karistuse sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemana. Maakohus karistas J. Andrejevit 15 aasta pikkuse vangistusega.
34.Kaitsja hinnangul on J. Andrejevi süü keskmisest väiksem ning mõistetav karistus peaks jääma alla sanktsiooni keskmise määra.
35.Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), mistõttu ei saa apellatsioonikohus muuta
maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.
36.Süü suurust põhjendas maakohus järgmiselt. Süüdistatava süü suuruse kindlaksmääramisel hindab maakohus eelkõige kasutatud vägivalla iseloomu ja intensiivsust. Tegemist ei olnud ühekordse ja juhusliku vägivallaaktiga, vaid korduvate löökidega erinevatesse kannatanu kehapiirkondadesse. Löökide tugevust ja intensiivsust näitavad kannatanul sedastatud vigastused, s.h. ennekõike siseorgani (maksa) rebenemine. Lisaks sellele arvestab maakohus ka seda, et peale kannatanu peksmist ei võtnud süüdistatav mitte midagi ette selleks, et kannatanut kuidagi aidata. Vastupidi, ta lohistas kannatanu kortermaja ette välja ja jättis sinna lebama, läks ise tagasi oma korterisse ja heitis magama. Maakohtu hinnangul näitab see erilist küünilisust süüdistatava poolt. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et sellistel asjaoludel tuleb hinnata süüd keskmisest mõnevõrra suuremaks.
37.Kaitsja argumendid selles osas, et asjas on üks kannatanu, tegu on ühe episoodiga vastavad küll tõele, ent ei anna alust käsitada tema süüd keskmisena või alla selle. Kaitsja on osutanud ka asjaolule, et kannatanu ise oli samuti tugevas joobes, mis ekspertiisist tulenevalt soodustas surma saabumist. Ringkonnakohus nõustub siingi maakohtuga, et esiteks ei oleks alkoholi kuritarvitamine toonud kannatanule kaasa selliste vigastuste saamist. Eluohtlikud vigastused kannatanule tekitas J. Andrejev. Lisaks on ekspertiisiaktis selgitatud järgmist: [m]aksa rebenditega kaasnes äge verekaotus ja elundi funktsiooni raske kahjustus ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 (1) ja (2) 12) alusel põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse; reeglina ei ohusta tavalise kulu korral ninaluude murrud ja suuõõnesisesed haavad isiku elu, kuid käesoleval juhul tekkis raske alkohoolse joobe foonil elu ohustav tüsistus – vereaspiratsioon; seega saab neid vigastusi Vabariigi Valitsuse määruse nr 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 (1) alusel käesoleval juhul lugeda eluohtlikuks tervisekahjustuseks (II kd tl 129). Eeltoodust nähtub, et maksarebend on sõltumata raskest alkoholijoobest eluohtlik vigastus. Ninaluude murrud ja suuõõnesisesed haavad üldreeglina eluohtlikud ei ole, kuid raske alkohoolse joobe foonil olid needki eluohtlikud.
38.Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ning üld- ja eripreventiivsed kaalutlused karistuse korrigeerimist ei tingi. Kaitsja hinnangul tuleks eripreventiivseid eesmärke hinnates arvestada, et J. Andrejev on eelmised karistused kandnud, ta asus vanglast vabanedes tööle, ostis endale korteri ja auto. Maakohus on sellelegi argumendile juba nõustumisväärselt vastanud (otsuse lk 13). Ringkonnakohus märgib veel, et olukorras, kus isikut on varem korduvalt raskete vägivallategude eest karistatud, kuid kes jätkab sama käitumismustrit, ei ole võimalik rääkida keskmisest paremast eripreventiivsest prognoosist.
39.Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on arvesse võtnud karistuse mõistmise eesmärke ning mõistnud J. Andrejevi teosüüle vastava karistuse.
40.Kaitsja on taotlenud maakohtus süüdistatavalt välja mõistetud ekspertiisitasude summas 22 260 eurot vähendamist poole võrra. Kolleegium ei näe asjaolusid, miks peaks täisealise ja töövõimelise inimese menetluskulud nii suures ulatuses jätma riigi kanda. Ka kaitsja ei ole taotlust millegagi põhjendanud. Seega puudub igasugune alusel menetluskulude vähendamiseks. Täiendavat paindlikkust menetluskulude hüvitamise otsustuse täitmisel võimaldavad KrMS §-d 423–424 ja täitemenetluse seadustiku § 45 (vt RKKK 1-20-6745, p 71).
41.Eelnevat arvestades jäävad apellatsioonid rahuldamata. J. Andrejev on toime pannud KarS § 114 lg 1 p 9 pärase teo, millel õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus ei ole eksinud karistuse mõistmisel. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.