3-1-1-11-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. jaanuaril 2000 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. S. süüdistuses KrK § 128 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid osa V. S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik
leidis: Kassatsioonprotestis viidatud Riigikohtu lahendite ja käesoleva kaasuse vahel puudub analoogia, mistõttu need ei saa olla aluseks V. S.i käitumise kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel. Riigikohtu lahendites nr 3-11-10-98 ja nr 3-1-1-17-98 käsitletakse KrK § 141 lg 2 p 3 ja § 195 lg 3 kui kvalifitseeritud kuriteokoosseisude eristamist samade paragrahvide esimestes lõigetes sätestatud kuritegude põhikoosseisudest. KrK § 141 lg 2 p 3 sätestab vastutuse röövimise eest, kui see on toime pandud relvaga või relvana kasutatava muu esemega. KrK § 195 lg 3 sätestab vastutuse kuritahtliku huligaansuse eest, kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Seega eeldab seadusandja mõlema kvalifitseeritud kuriteokoosseisu puhul, et relv või sellena kasutatav ese on ründajal olemas ning ta kas juba faktiliselt kasutab seda või püüab kasutada kuritegeliku ründe käigus. KrK §-s 128 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimisekspiisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Asjaolu, kas süüdlane ähvardas relva või lõhkeseadeldist demonstreerides, lubades kasutada mujal asuvat olemasolevat relva või sidudes ähvarduse sisu veel mitte süüdlase valduses oleva vaid tulevikus hangitava relva või lõhkeseadeldisega, omab tähtsust vaid tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel, mitte aga kuriteo kvalifitseerimisel. Seetõttu on ähvardamine kasutada lõhkeseadeldist kannatanu tapmisel, talle üliraske kehavigastuse tekitamisel või vara hävitamisel või rikkumisel, kvalifitseeritav KrK § 128 lg 2 järgi hoolimata sellest, kas lõhkeseadeldis oli töökorras või kas süüdlasel üldse selline seadeldis olemas oli. Loomulikult on sellise kvalifikatsiooni obligatoorseks tingimuseks asjaolu, et kannatanul oli alust karta selle ähvarduse täideviimist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1999. a kohtuotsus jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2000. a, ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.